Raamatuaasta 2021

 Jälle üks rikas raamatuaasta lukku minemas. Tark abiline goodreads.com ütleb, et lugesin tänavu 145 raamatut (2020. aastal 143) ja 35 732 lk. Lühim oli "Minu külas Islandil ja minu külas Kreekas" 48 lk ja pikim "Kuldne märkmeraamat 696 lk. Hindamine näitab, et olen aastatega lahkemaks muutunud, viis tärni kukub päris tihti, aasta keskmine on 4,1. Tõsi, eks ma ju valin ka, mida koju lohistan, sest ega need rasked raamatukotid õlal mingi mõnu ju ole. Sõel on mul tihe, vahel mõne palju tagasikaja saanud menuki puhul annan alla, kuigi kahtlen, siis ikkagi proovin. Enamasti küll pettun, aga rahva maitset ja üldisi suundumusi peab ikka õrnalt jälgima (siia kategooriasse kuuluvad langustid, pardid, rohelised lained jms).

Aga lõppeva aasta 10 lemmikut tulevad siit. Nagu ikka, siis paljudesse kategooriatesse ei jagu kraami, ei hakka ka üritama jõuga midagi panna. On ju näiteks lastekaid, noortekaid ja luulet loetud vaid näpuotsaga, head asjad olid, aga kui ma pole üldise pildiga kursis, siis ei hakka ka kedagi esile tõstma. 

Ulitskaja jäi siia ka lisamata, aga teda ma soovitan loomulikult jätkuvalt iga kell! Samuti ei ole siin nimekirjas Õnnepalu "Palk" ja Le Tellieri "Anomaalia", millest mõlemast ma ootan väga palju, aga mis peavad jääma aasta lõpikuks või uue aasta esimeseks seemneks. Saab näha...

P.S. Järjekord on juhuslik!

"Kõik mu mured mannetud" / TOEWS

Autobiograafiline ja keerulistel, võiks öelda, et suisa süngetel teemadel, aga pikitud törtsukese musta huumoriga. Siinkohal on igati õige hetk ja koht tänada, imearmast Kairit, kes on üks väheseid, kelle raamatusoovitusi ma vajan kui õhku, kes tabab pea alati kümnesse ja kelleta jääks palju väärt sisu minuni jõudmata!

"Oled ikka veel see poiss" / RANGøY

Samuti autobiograafiline, lisaks minu lemmiklühivorm: laastukesed. Nii ilus, nii valus, nii õrn, nii karmis looduses.

"Surmahaigus" / LYKKE

Äärmiselt eluline raamat, samas muhedalt satiirilises kastmes. Väga noortele ja väga sinisilmsetele ei soovita, aga kui juba mingisugune pagas on kogunenud, siis peaks äratundmisrõõmu ohtralt leidma.

Põhimõtteliselt on raamatus läbivalt kaks teemat. Suhte/abielu argipäev + abielurikkumine. Ja tõepoolest, kõik võib alguse saada kõigest ühest süütust sots.meedias tehtud klikist. Mu meelest tõetruud kirjeldused ses osas. Sinna juurde kõik need muud tänased levinud probleemid: elukeskkond, suhted naabrite ja lähedastega, põgenemine sõltuvustesse (olgu selleks sport või alkohol), näilisus vs. tõelisus, mida esitletakse sotsiaalmeedias jne.  

Eripreemia läheb kaasaegsele meditsiini ja perearstinduse kajastusele :)

Kadunud maa" / J. PHILLIPS

Põnev ülesehitus ja tegevuspaik (Petropavlovski linn Kamtšatka poolsaarel), huvitavad teemad: põlisrahvad vs. venelased vs. migrandid. Eelarvamused, keerulised suhted, traditsioonide kadumine. 

Postimehe romaanisari on üldse üks väärt sari, algusotsa asjad mulle eriti ei meeldinud, aga viimase aja kraam on täiesti mokkamööda: "Kassisilm", "Ma vallutan lossi", "Birma päevad"...

Kergemast kirjandusest, mis hea basseini ääres või töökiirematel perioodidel lõbusa vahepalana ampsata, võitis ülekaalukalt Dolly Alderton: Kõik, mida ma tean armastusest ja Viirastused.

Selline noorte naiste kraam, kiire ja kerge, kohati naljakas, kohati klišeelik, aga kui sa ei ole vaadanud lõputult Netflixi sarju ja lugenud lademes naistekaid, siis mõjuvad need isegi värskendavalt. Moodne aeg, moodsad noored naised, uue aja mured. Armastuse-raamatus ka plikapõli ja noore naise kujunemislugu.

Reisikirjanduse osas olen ma õige inimene sõna võtma, sest maakeeli ilmunud kraamist konsumeerin vist küll oma 95% ära. Huvitav, millal  ma küllastun sellest?

Ajaloolistest reisikatest on mu lemmik "Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma" / NELLIE BLY

Täiesti minu maitsele mimm, kes paljusid takistusi ja tabusid murdes otsustas nii umbes-täpselt kahekümneviiesena ajakirjandusliku eksperimendi korras pallile tiiru peale teha. Aasta oli siis 1889 ja ütleme nii, et see oli aeg, mis naiste (eriti vallaliste!) sedalaadi avantüüre just üleliia ei soosinud.

"Kirjad läände" / BOSCH de JONGH

Tegemist on kirjadega, mida see Bepiks hüütud jõukamapoolne hollandlanna Revalist sugulastele-mugulastele läkitas. Ootuspäraselt sisaldavad need kirjad ohtralt argiseid detaile, aga kuna tegemist on ikkagi perioodiga 1917-1929, siis ei ole neid olmelisi kirjeldusi mu jaoks kunagi piisavalt. Tänu ettevõtjast abikaasale (hilisemale konsulile) lävib Bep paljude värvikate isikutega, sh nendega, kes osalised EV sünnis, ühtlasi on ta paljude ajalooliselt oluliste sündmuste keskpunktis. Noore vabariigi käimalükkamine neist kahtlemata kõige põnevam; kõik need esimesed vastuvõtud ja kogunemised, olulised riigivisiidid ja etiketi paika saamine, ja sellele omakorda vastandumas vaeste ja põgenike abistamine (ta oli ühiskondlikult väga aktiivne).

Aga saame ka üldisemalt eestlaste kohta teada, näiteks liigutab teda väga eestlaste jaanipäeva kombestik, millele on eraldi kiri pühendatud. Jaanipäevast vahest intrigeerivam on hoopis eestlaste kalduvus nudismile. Ja palju teisi sääraseid põnevaid kirjeldusi. 

"Minu külas Islandil ja minu külas Kreekas" / KALDMAA

Ma ei ole paljudes asjades ebausklik, aga sellest, et aasta viimane ja aasta esimene raamat võiksid olla hingele kompud, ma ei tagane. Mõne eriti hea teosega seepärast viivitan ja venitangi, et see aastale väärika punkti paneks, või siis vastupidi, uuele aastale jõulise hoo sisse lükkaks. Islandi-raamatust pidin just sel põhjusel keelt limpsates muudkui mööda käima, see oli 2021. aasta alguse seemneks planeeritud (ärge laske end pühenduse daatumist eksitada).

Ja ma mõtlen praegu, kas aasta võitjaks võiks olla "Kirjad Buenos Airesest" / EIA UUS ... jah, võiks küll. 

Ilus raamat, nii seest kui väljast. Eesti reisi- ja hingekirjanduse maastikul igati eristuv. Julge ja jõuline, õrn ja otsiv. 

Ma küll raamatuid otsides ei rakenda mingeid kvoote, aga praegu tagasi vaadates on siiski rõõm tõdeda, et häid lugemiselamusi pakuvad väga erinevad kirjastused ja väga erinevad sarjad. Ikka on Põhjamaade romaani ja Punast raamatut, Postimehe romaani ja Loomingu Raamatukogu. Ja veelgi suurem rõõm, et kõigi suurte ja vägevate kõrval leiab üles ikka ka üksiküritajad ja väiksemad tegijad.

Endale soovin uueks aastaks vähem raamatuid lugemislauale. Aga seda olen ma juba mitu aastat soovinud ja ikka on kuidagi vastupidi läinud. Kiusatus on endale üldse norm ette seada, näiteks üks raamat nädalas, ja et oleks siis hästi ja hoolikalt valitud väärt kraam! Aga selle vastu ma ilmselt patustaks õige ruttu, sest kirjastuste ja mulle armsate autorite koostöödiilidest tuleks juba suurem osa sellest arvust täis - millal ma siis veel vabatahtlikku kirjandust loeksin? Aja juurde võitmiseks olen ka mõelnud, et loeks ikka vanaviisi, aga postitusteks vormiks vaid ühe raamatu nädalas... aga kuidas ma siis aastaid hiljem mäletan, kas ja mida olen lugenud. Sõnaga, lõpuks läheb ikka kõik samamoodi edasi ja mis siin ikka nina viltu vedada.

---

Lugemise juurest isiklike raamatute juurde tulles, siis oli taas aasta, mil mul endal midagi ei ilmunud, ent ju see viga saab peagi parandatud. 

Sisutoimetatud raamatutest ilmus 2021. aastal kolm: Hongkong, Antarktika ja Poola. Väga erinevad kõik. Üks on noor ja jõuline maailmaparandaja, tema lugu mu meelest ka kõige terviklikum ja hea jooksuga. Üks on (vist) sarja eakaim, teadlane, targad mehed on mulle alati meeldinud, see oli äärmiselt meeldiv koostöö. Päevikuvorm on sarjas tavatu ja kuna ka lugu ise pole kõige värskemate killast, siis püsilugejatele ehk oli raske pähkel alla neelata, aga ma ise nautisin seda küll. Üks oli lihtsalt väga keeruline tekst. Samasugust keerulist joont mööda kulgeb ka praegu kirjutuslaual olev tekst, mis õige pea ilmumas, aga lugu ise on sootuks teistsugune, armas ja valus.

Vaadates seda rekordaastat Hiiumaa majutuse ja teatrietenduste mõttes, lugemise ja toimetamise ja kolimise osas, siis pole vist imestada, et sisselugemise osas oli aasta kehvake. Vabatahtliku töö korras lugesingi pimedate raamatukogule vaid ühe raamatu, mis alles töötlemisel. Ühe teise, uue, audioraamatute müügiplatvormi jaoks lugesin sisse "Minu Hiiumaa", aga ma ei teagi, mis seisus see projekt on. Mu meelest see keskkond veel ei toimi, aga igatahes minu töö on tehtud. Ja kui see ka ei lähegi toimima, siis ma ei põe, sest see viis mind kokku väga ägeda inimesega ja küllap mu küpsemas eas lugejad teavad väga hästi isegi, et mida vanemaks saad, seda harvem juhtub teele inimesi, kes on sinu inimesed. Tegelikult sai sõrm antud veel ka ühele teisele audioraamatute keskkonnale, aga õnneks (!) on nende poolt praegu vaikus. Neile peaks ilmselt salvestama ilukirjandust ja kardan, et endal oleks vähe valikuvabadust ja noh... ikka on hirm, et äkki lastakse mingit roosamannat lugeda. Eks paistab.

Universumi poole olen teele saatnud soovid uuteks ja põnevateks tegemisteks raamatumaailmas, küllap saab siis näha, kas keegi mind ka kuulda võtab.

Ilusat, hingekosutavat ja rikast 2022. raamatuaastat!

Lugemiseni!

Ebaõnn

Ebaõnn on see, kui sa laod kassalindilt toitu kottidesse ja kõrvalkassas sama tegev naisterahvas kukutab maha kaks pudelit veini. Valge ja punase. 

Väiksema ebaõnne korral satuks sinupoolseks valge vein, aga ei, sinu jala kõrvale lendab just punavein. Et ebaõnn täiuslik oleks, on sul sel päeval jalas helepruunid saapad...

Väga kehv olukord, ma mõistan. Eriti veider, et naisterahvas isegi ei vabandanud, kuigi vaatas mu saabaste poole küll. See on selline situatsioon, mil mõtled, et kui ta ainult teeks suu korraks lahti ja vabandaks, siis oleks see minu poolest okei, sellest piisaks. Aga kui ta ei vaevu seda vähestki tegema, siis tahaks küll öelda, et äkki ta nüüd korvaks tekitatud kahju? Siis mõtled, et ikkagi pühad ja küllap ta on isegi õnnetu, et seisis mingi kilomeetrise kassasaba ära, sai ostud juba peaaegu kõik kottidesse, ja nüüd siis sedasi... Kuigi teisalt, eks ma ole ka oma saabaste üle kurb...

Tuleviku tarbeks moraal: vabanda alati, sest  nii mõnigi kord aitab see suurema jama ära hoida. Ignoreerimine ei pruugi seda teha, vähemasti mitte pühadevälisel ajal. 

Tants pika tüdrukuga / Juur

 Ma olen alailma neid Juure naljaraamatuid märganud, puistab teine neid vist iga aasta varrukast, aga sisse pole piilunud. Ei teagi mida eest leida kartsin. Tegelikult sellised täiesti vahvad juurelikud lood, kui paned mehe endale ette lugema, siis oleks nagu Juurikas ise õhtul su magamistoa nurgas juttu vestmas.

Lood on nii elust enesest, et sa pead puhta koti sees elama, kui sinuga pole samu asju juhtunud. Eks ole sullegi tundunud, et inimesed on dresseeritud koerte mõnusaks eluks, ja passilauas oled sa ka kindlasti käinud, ehk oled Wolti kasutanud ja näinud telefoniekraanil neid minuteid edasi-tagasi hüplemas, ehk tead midagi diskodest või Kalamaja päevadestki jne, jne. Mõni lugu oli lihtsalt tore kulgemine mõnusa äratundmisrõõmuga, teine pani naerust pupsuma.

Minu lemmikuks osutusid otse loomulikult kirjanduslikud lood, nii see koondamislugu kui ka erinevad kirjanduslikud situatsioonid/stiilinäited.

Mul hakkasid päevad / Marilyn Jurman

 #eionei

Ma loen harva noortekirjandust ja seepärast pole ma ka ilmselgelt õige inimene mingeid kaugeleulatuvaid järeldusi tegema. Ma saan raamatut hinnata siiski vaid tänase täiskasvanu pilgu läbi, kes võib küll meenutada enda teismeliseiga, kuid päris täpselt sellesse vanusesse end tagasi tinistada ei ole võimalik (enda käepärase ja õiges vanuses testrühma peal kavatsen küll seda katsetada). Ümbritsev keskkond on muutunud, keel on muutunud, mõned asjad, nagu tundub, ei muutu siiski kunagi... 

Aga mulle tundub, et see üks äärmiselt vajalik ja tänuväärne raamat. Ja kuigi teemadering on lai ja esimese hooga tahaks ehk koguni protesteerida, et äkki on liiga palju kõike kokku pandud, aga kui nüüd mõtlema hakata, siis selles kõige kiirema ja hirmsama arenguga teismeeas ongi kogu aeg su ümber nii palju toimumas, juhtumas, enamasti ka pekki minemas. Kõigil on mingi teema käsil, mis puudutab lõpuks kogu kampa, kogu klassi, ka sind. Neid aastaid ei saakski teisiti käsitleda, kuidagi eraldiseisvana. Ikka on keerulised suhted sookaaslastega, veelgi keerulisemad vastassooga, kuskil selles pusles on suitsud, narkootikumid, alkohol, keelatud suhted, soovimatu rasedus. Ja keeruline kodune elu. Selles osas täiuslik läbilõige.

Üks omamoodi tähelepanek, mis mind lugedes kummitas. Valdava osa raamatust ma ootasin/kartsin peategelasele/mina-jutustajale midagi kohutavalt halba juhtumas. Ma ei tahtnud seda, aga mul oli kogu aeg kuklas tunne, et see tuleb. Ma veel mõtlesin, et kui see tuleb midagi väga-väga hullu (minu kaanonite järgi, noorele inimesele on iga väiksemgi fopaa muidugi maailmalõpp, ma mõistan), siis ma ehk ei suudagi lõpuni lugeda. Ja ma ei teagi, kas autor tegi seda põnevuse ja hirmu alal hoidmist sihilikult või kukkus see niimoodi välja juhuslikult, aga ma ütlen, et see sai lõpuks kokku päris hea. Sest hoolimata rasketest ja valusatest teemadest, mis kõik laual on, ei ole see siiski ainult üks suur must masendus, vaid siin on ka helge ja rõõmus pool olemas, kuskilt sirutub ikka see abikäsi, keegi lausub ikka toetava sõna ja kellelegi meeldid sa ju lõpuks ometigi.

Mul on hea meel, et see raamat on olemas ja ma loodan, et see jõuab ka õige sihtgrupini. 

Ja eriti on mul rõõm, et Marilyn pani mu enda mugavustsoonist korraks väljuma ja seda lugema! Kniks ja kraaps!

AEG. Teekond nimega naine

 Palju tarku ja ilusaid naisi. Silm puhkab ja hing hõiskab lugedes. Paar portreteeritavat olid kahtlasevõitu, kel vähe öelda, aga teisalt - väärtus ju seegi. Tekibki hea kontrast, et kuidas on võimalik läbi elu kulgeda - õppides, arenedes, analüüsides, või siis paigal tammudes. 

Lemmikuks osutus Katrin Saali Saul, kes on mu meelest seest ja väljast üks äraütlemata kaunis naine. Tema vastustes oleks tahtnud mõtteid kohe eriti laia ja rasvase pliiatsiga alla joonida. 

P.S Raamat on väga raske, seega ära tee sama viga mis mina, et lased vanni vett täis ja "haarad" raamatu kaenlasse :)

Meie maarohud / Kristel Vilbaste

Vilbaste kirjutab natuke taimedest, eriti nendest, mis võiks õigel tarvitamisel meile head teha. Aga taimed taimedeks, eks neist ole raamatuid juba hulgim ilmunud, märksa enam meeldisid mulle need päevakajalised teemad, mis keskendusid taimede ümber toimuvale. Näiteks "moevoolud", kord kihutab areenile jõhvikas, siis must pässik, siis äkki punane kärbseseen jne. Või see, et miks mingil ajastul on üks taim hirmus ohtlik ja mürgiste hulka arvatud, läheb aega veidi mööda ja ühtäkki on see ravimtaim. Lasteaiaga seotud jaburdus oli muidugi eriti šokeeriv, sellest ma ei olnudki varem kuulnud. Ah, tegelikult olen ma nii rumal inimene, et ma ei teadnud isegi seda, et meil on kunagi jõhvikate korjekeeld kehtinud :)

Vilbaste uuris ka, et mis tänapäeva inimestel siis need peamised ravimtaimed on, mida teatakse ja mida kodus leidub. Imestab siis, et nurmenukk nii menukas on. Ah, mis siin ikka imestada, miks üks või teine ravimtaim inimestel meelel ja keelel on. Eks ongi ju meeles see, mis sul koduõuel võimutseb. Mul lapsena Viljandimaal näiteks ei olnud eriti nurmenukku. Kui ma nüüd aga pean Hiiumaal keramajast välja astudes ikka karjateel käte ja jalgadega nurmenukke kahte lehte laiali peksma, nii et higipull otsa ees, siis on selge, et see mul mõtteis mõlgub. Nurmenukku on mul nii et tapab, seda ma joodan kõigile teejoojatest külalistele sisse. 

Mõnus lugemine oli, üllatavalt palju tuttavat tarkust, mis lihtsalt vahepeal elusaginas ununenud. Või alati mitte isegi ununenud, vaid... mõni asi tundub nii elementaarne, et sa ei mõtlegi selle peale, et see on mingi tarkus ja peaks olema raamatusse raiutud. Kõik need teelehed marrastusele, naistepuna, vaarikavarretee, vereurmarohi (mul küll ei aidanud, aga ega mu peale hakka ei ussi- ega püssirohi ju), jõhvikate nosimine palaviku korral. Või kasvõi needsamad metsmaasikad, mida küll parema meelega ei raatsiks näkku määrida, aga eks ole hullematki tehtud. Ilma naljata, õrnas eas tundusid tedretähnid mulle põhimõtteliselt maailmalõpuna ja ma olen neile ladunud igasugust kraami peale, (mets)maasikad olid veel leebe variant. Ma sellest mädarõika-jamast olen juba sada korda kirjutanud, kuidas ma seda maa sisse kaevasin ja siis vist vahepeal unustasin, kuhu nimelt ja siis mööda aeda tagasi otsisin, kui meelde tuli. Ja no üleüldse oleks võinud keegi minu noorele minale öelda, et lihtsalt pimedasse on vaja see pläust panna, mitte maa alla kaevata. Ma tahaks kohe teada, mis lollist raamatust või ajalehest (kindlasti oli see Meie Meel või muu tolleaegne pubekate piibel) ma seda jura omal ajal lugesin :)

P.S. Kui keegi teab juhtumisi retsepti, kuidas tedretäpid tagasi saada, siis you know my phone number ;)

Heietused

 Kaur ja Kellakägu vaidlesid  (õrnalt) eile raamatute ja jutusaadete üle. Ja mulle meenus äkki, milline ohtlik sõna see heietamine tegelikult on. Olen seda kunagi ammu oma eelmises blogis ühe kodumaise väärikas eas kirjanikuproua ühe konkreetse teose kohta lugemismuljeid jagades kasutanud. Oh õudu, üks teine selle raamatu arvustaja kasutas mu konstateeringu häbitult oma Loomingu arvustuses ära. Pärast seda ma õppisin ära, et oma sõnade eest peab olema valmis vastutama (nagu me tänaseks teame, on mul olemas ka märksa markantsemaid näiteid oma sõnade vastutamise osas, ent seni siiski edukalt ja võin väita, et mis iganes ja kuidas iganes olen suust või sõrmede alt välja ajanud, selle eest ma seisan, lõpuni).

Veider jah, kuis ajad muutuvad. Aastaid tagasi oli see õige levinud, ma mõtlen, harjumus blogimaailmast mõtteid ja väiteid "laenata". Nüüd on suhtumine muutunud ja ikka küsitakse luba. 

Aga heietamisest, eks see sõltub. Mulle mõned heietamised väga meeldivad (osa Õnnepalu raamatuist võiks ju selle alla liigitada). Teised heietamised, no need ongi heietamised ja ei pea põdema, kui ei meeldi. Taskuhäälingud on minu jaoks ka enamasti liiga uimpsid, mistõttu ma naljalt neid ette ei võta ka. Head tempot ongi ilmselt raske hoida. 

---

Eile sattusin üle pika aja Von Krahli. No küll on hea nii lähedale teatrisse minna, tõsi, teatrirituaalid kipuvad sedasi hääbuma. 

"Tähtede all" langes taas sinna viimasel ajal levinud žanri: sketšid (tuletan meelde: "Vabalt peetavate kanade munad", "Evolutsiooni revolutsioon", "Peks mõisatallis"). Huvitav, kas see trend jääb kauaks kestma? 

Seekord, peab möönma, olid üleminekud siiski väga ägedalt lavastatud! See ehk oligi peamine kompvek lavastuse juures, sest lõpuks sa lausa ootad, et kuidas nad järgmise ülemineku ära lahendad. Muus osas, nagu ikka, mõni pildike oli vaimukam ja selgem, mõni jäi segaseks. Selline üles-alla sõit, et kui mõne aeglasema-segasema sketši puhul läks oma mõte lippama, siis järsku tuli äratus ja läks jälle käima.

Sel aastal ma rohkem teatrisse ei jõua, kuigi paaril etendusel hoian siiski igaks juhuks silma peal. 

Ajaga võidu

 Eelmise nädala hulluses teatrisse ei jõudnudki. Aga põikasin läbi kahelt raamatuesitluselt. Õnnepalu "Palk" jääb ilmselt mingiks naudingurikkaks hetkeks, kuigi tahaks kohe end diivaninurka keerata ja lugema hakata. Aga ei, üks järjkordne "Minu..."-sarja riik ootab laual (eksootiline, tundmatu, põnev) Esitlus peaks olema näoraamatus järelevaadatav, nii et ma reportaaži sellest tegema ei hakka. Huvitav oli ehk teada saada, et kuigi Õnnepalul on päevik/märkmik ikka kotis ja lauanurgal olemas, siis tegelikult ta neid enamasti hiljem üle ei loegi. Pigem on see nagu mnemotehniline võte, sest mis kord läbi kirjutatud, see on niigi meeles (mäletate küll, kooliajal oli spikrite vorpimisega sama lugu ju:)). Mul endal kipub samuti olema. Reisipäevikuid olen vaid pooleldi sirvinud, korralikult läbi neid küll ei loe vist enam iialgi.

Kokaraamatuid ma tavaliselt ei osta, sest kõik on ju paari klahvivajutusega veebist leitav, lisaks märksa suuremas valikus, aga on üks armas inimene, kes teeb lihtsalt nii imelisi pilte ja kelle tegemistel ma silma peal hoian, et vaat tema kakskeelse raamatu pidin pühapäeval küll koju vedama. Esitlust ennast ei saanudki tegelikult näha ja kuulda, sest samal ajal oli X ettevõtte noore muusiku fondi X stipendiaadi tänukontsert. Aga me jooksime ja jooksime, lükates glögi kaanivaid turiste parembale ja vasembale ja lõpuminutiteks siiski jõudsime kohale.

Teatrisse saab loodetavasti homme. Ülehomme oleks pidanud ka minema, aga kahjuks jääb see etendus ära... uue aja asjad... et enne kui tagumik pole teatrisaalis toolil, ei maksa väga uskuda, et teatrit ka tegelikult saab, ikka on keegi haigestunud või muu jama kummitamas. 

Aasta

 Täpsed daatumid on talletamata, aga tundub, et aasta peaks täis olema. Endal sellist tunnet loomulikult ei ole, aga eks ole ka pool ajast üldse saarel veedetud. Kui muidu saan igasuguseid kuupäevi tuvastada fotode põhjal, siis pooltühja elamisse kolides polnud kuigivõrd põhjust pildistamiseks ja nii ei olegi eriti kuskilt vaadata.

Mõtteid ja tähelepanekuid:

- kummitama pole endiselt hakanud, aga loomulikult on see kõigi jaoks siiani teema number üks. Paar nädalat tagasi oma ainsate naabritega tutvust sobitades selgus, et nendel on küll oma kummitus olemas. Sõbralik selline, oli vist must panter. Ma põhimõtteliselt olen valmis ükskõik millise kummitusega leppima, peaasi et ei oleks see, kellest ma kunagi ühes raamatus lugesin, see hiidämblik, kes piki müüri pidi mingi tütarlapsega ringi kihutama. Küllap toimetab ta väljaspool müüri siis, et ta siia pole veel tulnud (ptüi-ptüi-ptüi!);

- prügiveost ei tea me endiselt midagi. Suuremalt jaolt veame seda endiselt Kadriorgu. Tõsi, hiljuti saime mingi avaliku prügikonteineri koordinaadid teada ja tohiks vist sinna ka viia;

- vene keelt pole ma endiselt selgemaks saanud. Kui keegi teed küsib, siis tavaliselt on mul lihtsam küsija kättpidi kohale viia, kui oma vene keele riismetega midagi selgitada üritada. Pealegi pole ju nii raske mõni minut varem uksest välja minna, et ikka kõigile teeküsijatele ja pildistada soovijatele (selles osas on see siia paigutatud lühter muidugi paras nuhtlus) abikäsi ulatada;

- külaelutunne on kohale jõudnud. Juba tead, kus on püsielanikud, kus külaliskorterid, kus tühjad elamised. Kes millise autoga sõidab ja kus pargib;

- kodupood on välja kujunenud, kodukõrts veel mitte;

- väravatorni läbimine on osutunud üllatavalt rahulikuks. Saan aru, et see on on küll populaarne pildistamispaik, aga näib, et suurem osa pulmi toimub suvel ja siis läheb seal kitsamaks. Mina olen seni ainult ühe korra prügikotiga, pilk maas tormanud sinna ja leidnud eest pruutpaari;

- jõulumuusika tümpsumine siia õnneks ei kosta, aga piisab mõni samm astuda, siis kihutab küll ühest kõrvast sisse mingi kohviku tümps, teisest uisuväljaku oma, samas kaigub selle vahepeal veel kiriku kellamäng... tõeline kakofoonia;

- trepipiirde rõngastega kolistamine on endiselt populaarne, aga tundub, et ma hakkan sellega juba harjuma, ei pane eriti tähelegi. Vaid siis teritan kõrva, kui tuleb mingi lasteaiarühm ja väiksed juntsud kõik neid järgemööda kolistavad;

- glögihais hakkab mulle hullult vastu. Juba kuu aega hõljub see lehk tänavate kohal. Eriti nilbe on hommikul uksest välja astudes seda tunda;

- olla on siin nii hea, et kui aus olla, siis ma pole juba paar kuud Hiiumaale jõudnud. Seekord tulebki rekordiline vahe. Ja kaugel on see päev, mil ma ka saaresuve vahele jätan...?

Üks päev minu ema elust / Hellerma

 

Hellerma senistest mulle sümpaatseim, mõni varasem edenes ikka hirmus aeglaselt. Eks seegi selline nukrameelne kulgemine mälestuste- ja minevikuradadel. Natuke leinast ja vanematekodust, natuke kunagistest teekaaslastest, sekka kaasaegsemaid lugusid luuletaja raskest elust (ei, see kõlab praegu veidralt, aga tegelikult oli väga tore lugu!) ja autokooli õppesõidu klassikat. Autobiograafiline kraam, sõnaga, nostalgiahõnguline, tegevuspaigana domineerib Nõmme/Hiiu.

Kunagi ei tea...

 Vahel kõneleb keegi enda jaoks märgilistest teostest ja sa kuulad ja kehitad õlgu... Seda ikka juhtub. Et ei kattu need teie märgid. Nüüd oli mul näoraamatu LV grupis esmakordselt vau-moment, kus keegi väljakutses osaleja tutvustas Pu Songlingi "Libarebaseid ja kooljaid", mis, nagu selgus, on saatnud meist paljude lapsepõlve. Imestan isegi siiani, et Aasia autorite osas leigena seda lugeda ahmisin. Võime siin ju pikalt kõnelda Andres Ehini suurepärasest tõlkest, aga nagu grupi mõned meeshinged märkisid, et mis kuramaažid ja erootika, see seal oli ikka puhas porno. Igatahes meiesugused lugesid ja lugema me jäimegi.

Nii polegi imestada, et mu juuksurgi kõneles, kuidas raamatukauge inimesena jõudis lugemiseni varjunditega. Neist ta küllastus küll sedavõrd ruttu, et teist osa enam ei tahtnudki lugema, aga vaat näed, lugemispisikuga nakatus ja nüüd enam teisiti ei saa.

---

Talletan siinkohal ka ära, et eile jõudis meie kauaoodatud maal kohale. Ei mäleta enam, kas tellimisejuttu hakkasime ajama enne sisse kolimist või mitte. Aasta, täpselt, oleme reaalselt sees elanud, aga see sein, mis tundus lagedaks jäävat, oli juba varem selge. Kunstnik küll unustas mõned detailid maalida, nii et suveks laename oma kullakse korraks tagasi, aga iseenesest see mõte mulle meeldib :) Äkki peakski nii tegema, et iga aasta laseks autoril mingi uue nüansi lisada. 

Loomulikult meeldivad mulle need pisikesed peidus detailid, mida hakkad tasapisi märkama, alles väga lähedalt uurides.

Palve

 Armas raamatukogu! 

Ära sel aastal enam uut kraami laenutusse anna, sest mul pole aega neid lugeda! Las komplekteerimisosakonna tüdrukud parem lähevad puhkusele. Jaanuarikuu võiks ka vahele jätta, ehk nii veebruaris jälle. 

Kuigi märts oleks veelgi parem, siis saan eluga jälle joonele.

---

Lugenud olen vähe ja loetu kohta kirjutada jõudnud veelgi vähem. "Arktika" siiski neelasin kiirelt. Oli erinev Antarktika-raamatust (ülesehituse mõttes siis :)) Kui Antarktika oli selgelt päevikuvormis (üksikute kõrvalpõigetega), siis kõnealuses raamatus kulges vabamalt lugu. Hästi suur osa oli ka seotud ekspeditsioonil kaasas olnud 12aastase pojaga, mida tema tegi, nägi, maailmaasjust arvas. Nii et avara silmavaatega ja nutikale poisslapsele võiks see raamat kenasti lugemiseks sobida. 

Kas te kujutate ette, et ma jõudsin isegi korra üle Raekoja platsi joosta, pikk maa ju minna :)

 Ja mandliga piparkoogitainast ei väsi ma ka kiitmast. 

Leping

Kõik Blixeni austajad ruttu kinno! Aafrika siin küll eriti teemaks ei ole, Denys samuti mitte, aga kõik muu on tore ikkagi: ilus Taanimaa, mässumeelne Blixen noortega tembutamas jne.

"63aastane Karen Blixen on Nobeli kirjandusauhinna kõige tõenäolisema nominendina tõusnud oma elu tippu. 17 aastat tagasi jättis ta maha suure farmi Aafrikas, et pöörduda tagasi Taanimaale oma lõhkise elu juurde. Süüfilise tõttu hävinud tervisega, kaotanud oma elu armastuse, on naisel siiski õnnestunud taas tõusta ja ilmutada end kirjandusliku sensatsioonina. Siis kohtub aga geniaalses üksinduses elav naine 30aastase poeediga. Naine lubab kindlustada noorele luuletajale tähelennu kirjanduses, kui noormees on nõus talle tingimusteta alluma – kaotagu ta kasvõi kõik muu oma elus."

Paranemine / Martin Algus

 Vahel on kahju, et inimene, kel kirjanduslikult nii sügav silmavaade ja huultel seesugused sõnad, end raiskab seriaalidele ja filmidele (näiteid toomata). Aga küllap kõik on millekski hea ja vajalik ja aitab laduda vundamenti loojale. 

Igatahes on see raamat, mis haagib su konksu otsa ja hoiab üsna kindlalt kinni. Kes on lugenud, see teab, millega see lõppeb ja ütleme nii, et mu tänaöised unenäod olid 101% kantud sellest raamatust ja... seda kurbust ja helgust ja valu ja õrnust olen ma päev otsa kaasa kandnud.

Aidaku targemad nüüd täpsemalt žanri määratleda, aga ehk võiks seda proosaluuleks nimetada?

Hea, nii hea...

Viina ja viineri vahel / Myrakas

Mõnus vahepala lugemiseks. Eks ta vahepeal killu rebimisega veits üle pingutas ja mõni "persevahe higist märg" oleks võinud vähem olla ja see autoaia töötaja loomaporno vaatamise asi ehk olemata olla, aga muidu täiesti nitševoo. Ikka ju tore lugeda, kuidas üks karvane ja suur mees, kes südamest putru ja kapsaliblesid pelgab ja kelle joogilauda tudeerides võib vaid küsida, et kas lahjat või kanget (vesi sinna valikusse ei kuulu), kukub järsku kõndima. Kõndimine kui äärmiselt ebaseksikas tegevus ei ole iseenesest just kuigi hea aines raamatu valmis toksimiseks, seega on siin ikka ka söögi-, töö-, muusika- ja koguni reisijuttu. Tulenevalt proua abikaasa tegevusalast saab kauba peale ka loomajuttu. Kõik need jutud on valatud kergelt ebatsensuursesse kastmesse ja nii see päevik kulgeb.

Küllap meeldimises mängis oma osa ka see, et suur osa nägusid, nimesid ja kohti on tuttavad ja muuvi jooksis silme ees õige ehedalt. Ei tea, kuis Viljandi-kaugel inimesel oleks kellegi trennipäevikut lugeda... 

Ja ikkagi ma ei saa aru, kuidas sellise söögi-joogikoguse juures nii palju õnnestus kaalu kaotada. Pagan küll, ta pidi nii mõnegi bakhanaali ainult paberi peal pidama :)

P.S. Nagu näha, siis lugupidamisest raamatu vastu hankisin endale üle mitme aasta koguni viinereid koju.

Roheline laine/ Matthew McConaughey

 Minu jaoks tundmatu tüüp ja ma pole päris kindel, kas ma ühtegi temaga filmi üldse olen kunagi vaadanud. Seega võtsin raamatu näppu kui ühe menuka päeviku ja/või eneseabiraamatu, millest võiks midagi just kui teada, sest Goodreadsi hinne on... nojah.

Aga see oli jube. Esmalt tagusin pead mõned minutid vastu voodipeatsit (õnneks on see pehme), siis mõtlesin, et kuidas edasi... Kas peaks vaikima ja püüdma unustada, et ma seda üldse lugesin...

Tundub, et tüüp oli millestki pilves, kui need read kirja pani. Mingi veider mõtete ja lausete hakitus, mis mitte mingist otsast ei taha loogilist järgnevust või tervikut saavutada. Kuidas on üldse võimalik niimoodi kirjutada? Kas tal endal oli hea seda teksti üle lugeda? Sai ta ikka aru, mida öelda tahtis :)? Ja ometi on tal täiesti arvestatavalt huvitav elu olnud... Ainsad hetked, mil autor on suutnud fookust hoida, olid loetelud. Ja vot neid tema suisa armastab :) Mingit nähtust, asja, tunnet ei iseloomusta ta paari omadussõnaga, see on ju nõrkadele!, vaid no kohe ikka kümne sõnaga. Et äkki loll lugeja ikka ühest-kahest ei saanud veel aru. Hiljem tõmbas nendega siiski tagasi ja jätkas tavapäraselt segast juttu. Lühidalt öeldes, kaootiline sõnutsemine.

Ei, ma ei suuda kõiki oma emotsioone sõnadesse panna :) Te peate seda ise lugema.

Ah jaa, kujundus on ka paras õuduste kamber: kõike ja hästi palju. Ilmselt oli see nii juba originaalis endas. Rasvast kirja, kaldkirja, värvilist teksti, fotod (see on ka arusaadav), kuldsed tarkuseterad, või kuidas iganes neid nimetama peaks, ma ei tea (igatahes neid on ohtralt!).

Ja ärge arvake, et ma praegu nende ridade pärast ei põe, sest minu suureks üllatuseks on tegemist väga-väga hea kirjastusega ja väga armsa tõlkijaga ja kõik peaks ju olema hästi, aga.

P.S Muide, loen praegu üht järgmist meesinimese kirjutatud raamatut, mille osas võiks õige õrnalt tõmmata paralleele kõnealusega, ja ometi hindan üht neist nii madalalt ja teist kõrgelt, millest see küll tuleb?

P.P.S Proovisin raamatut ka oma meesinimese peal, et no äkki mingi meeste värk, jagavad paremini matsu ja mõistavad teineteist. Hakkas kisama. Seejärel kasutasin mõjutusvahendeid, et no ehk leebub ja loeb ikka edasi. Ebaõnnestusin täielikult.

P.P.P.S Lisan ka ETV OPi saate siia (vaata alates 10:35): https://etv.err.ee/1608416012/op

Kupee nr 6

Soe soovitus. Kuigi filmi ümber on haipi pikalt olnud ja enamasti säherdused asjad mõjuvad pärssivalt, siis seekord on jutt õige. Mul ei ole Venemaa rongidega mingit isiklikku sidet (see vist näitab, et ma olen veel noor, jess!) ja seega ei ole mu leebus ka nostalgiast tingitud. Lihtsalt... oligi sümpaatne rongifilm kahe katkise hinge kohtumisest. Ja see kaevur Ljoha karakterina oli ikka nii täkkesse. See vene suur hing, millest võiks lõputult kõnelda.

Ma saan aru, et kui keegi üldse millegi üle filmi vaadates vingunud on, siis on see teemal, et kogu see jama oleks pidanud veel ehedam olema, aga no halloo kullakesed, ega filmil ja teatrilaval kunagi seda päris lõpuni õiget määrdunud kaltsu näitlejal seljas ole. 

Nii et sorry, Rannap, jälle ei jõudnud sinu dokut vaatama. Ja vist ei jõuagi, sest avastasin, et sel nädalal hakkab jooksma see taanlaste Kareni Blixeni film ja see on mul raudselt prioriteet number üks. 

 Paar nädalat on siin olnud non-stop puurimine ja saagimine ja tolmuimejate undamine. Laes ja seintel sähvivad laserid. Täielik jõulutunne, sõnaga. 

Nokitsen päevade kaupa kuskil nurgas teki all tööd teha, ilmselt tavatult vaikselt, nii et poisid unustavad mu olemasolu ja vestlevad kõiksugustel teemadel. Mulle muidugi sobib, seda põnevam. Täitsa kahju, kui nad töö lõpetavad, kes mul siis eetrit täidab. 

35 kilo lootust / Anna Gavalda

 "Õnnetu on lihtsam olla kui õnnelik"

Harva, väga harva jõuab mu lugemislauale laste- ja noorteraamatuid ja seda rõõmustavam on tõdeda, et neil vähestel kordadel valik täkkese läinud on. Prantsuse kirjanik Anna Gavalda, kes on meie lugejale seni küll pigem romaanikirjanikuna teada olnud, ja Indrek Koff suurepärase prantsuse keelest tõlkijana tõotasid meeleolukat lugemist ja küllap seepärast sellele noorte lühiromaanile ka võimaluse andsin.

Peategelane Grégoire on 13aastane noormees, kellel see va koolielu kohe üldse ei lähe. Pea nagu eriti ei võta, kehalise kasvatuse tunni katsumused teevad temast ennemini pilkealuse kui jõumehe ja ega vist pole erilist õnne olnud ka arusaajate kaasõpilaste ja õpetajatega. Välja arvatud õpetaja Marie, kes noormehe arvates oligi seepärast õpetajaks hakanud, et siis saab muudkui kõike meisterdada ja ehitada ja joonistada, ja kes ei pidanud ootama emadepäeva selleks, et midagi meisterdama hakata, vaid kelle sõrmede all midagi kogu aeg valmis. Hea omavahelise klapi põhjuseks, et ka G. ise oli kuldsete kätega ja igasuguses käelises tegevuses hakkaja sell. 

Kuidas minna eluga edasi, kui oled juba kaks korda jäänud klassikursust kordama, kuidas vahetada õppeaasta kestel kooli, ent mis peamine – kuidas saada sellesse ühte ja ainsasse kooli, mis viimaks tundub sulle natukenegi õige olevat? Siin tulebki mängu raamatu teine tähtis tegelane, kelleks on noormehe vanaisa Leo. Ja vaat see vanaisa on üks äge tegelane. Oskab olla õrn ja oskab olla karm, elutarkust jagab kamaluga, krutskitest ei ütle ka ära ja aianurgas on tal tööriistakuur, see mõlema ühine suur kirg. Papa Leo kihutuskõne, kui Grégoire on alla andmas, on üks kuldaväärt hetki selles raamatus: 

"Minule meeldivad niisugused inimesed, kes ennast kätte võtavad! Mulle ei meeldi mingid logaskid, keda kõik peavad haletsema ja kes lasevad ennast käitumise pärast koolist välja visata! /... / Aga nüüd ma ütlen sulle midagi, sõbrake: õnnetu on lihtsam olla kui õnnelik, ja mulle, kuuled, mulle ei meeldi inimesed, kes valivad lihtsama tee, mulle ei meeldi vingujad ja virisejad! Ole õnnelik, kurat küll! Tee, mis tarvis, et sa saaksid õnnelik olla!"

Lisaks õpetlikule küljele ja ootuspäraselt positiivsele lõpule on see ka hästi südamlik lugu. Iseenesest ju kurval ja valusal teemal, ent pikitud mõnusa huumoriga, nii et saab ikka vahepeal naerda ka turtsuda. Minu lemmikhetk on see, kui perekond hakkab end puhkusele sättima ja enne lahkumist olulisi asju peidetakse (Grégoire oma esimest iseteenitud raha ja ema hõbedasi küünlajalgu). 

Ja eks leia siit ka omajagu nostalgilist äratundmisrõõmu: kekatunni kitsed-hobused, köieronimine (keegi mäletab seda õudust veel?), spordiriiete koju unustamine... või siis kooli lõhn, mis peategelasel sees keerama paneb. Tundub olevat just sedasorti raamat, mida mõnus lugeda nii noorel kui ka veidi vanemal inimesel. 

Jõulumees / Justin Petrone

 

Lühikesed argised lookesed, peamiselt varem meedias ilmunud kolumnid. Minu õnneks olen ma neist eelnevalt lugenud väga väheseid, seega nimetagem seda värskeks kraamiks.

Kolumnid on üldse üks veider žanr, mis minu jaoks tõukubki ennekõike kirjutaja isikust. Petrone loojanatuur mulle passib ja tõsielulised lood niisamuti. Ses suhtes kerge, kiire ja mõnus lugemisamps. Autor on neis lugudes tuttavalt turvaline: ikka ta imestab eestlaste ja nende veidrate harjumuste ja kommete üle (söövad mitu aastat vanu hoidiseid, kimavad mööda Eestit ringi, pagasiruum täis aiasaadusi), ikka ta õhkab volüümikate, fertiilsete ja suure juuksepahmakaga naiste poole, ikka kulgeb ta mööda kohvikuid. Mis aga peamine, ikka on dekoratsiooniks Viljandi ja sealsed tuttavad teed ja rajad, kohvikud ja see nunnu õigeusu kirik. 

Oleks nagu Viljandis ära käinud :)

Jäine igatsus / Maris ja Tiit Pruuli

 Sõrmeliigesed on küll haiged ja tuikavad selle kaalult raskevõitu raamatu hoidmisest, ent see oli vaeva väärt. Väga armas lugemine: südamlik, samas mõnusalt humoorikas ja kenas tasakaalus. Tasakaalu all pean silmas, et merendusterminoloogia ei ole mul ju nii selge ja arusaadav, et võiksin kõigist purjedest ja mastidest üksipulgi lugeda, aga see polnud õnneks ka peamine sisus. Oli juttu ka sadamatest, kus peatuti (Fernando de Noronha külastamine kõnetas kohe eriti), kohatud inimestest ja mis alati kõige huvitavam nende meresõitude puhul - suhetest laevas.

Viimane oli muidugi keeruline ülesanne ja müts maha autori (tundus, et enamjaolt kirjutaski Maris Pruuli) ees! Olid ju laevas võrdlemisi tuntud ja võrdlemisi suurte egodega inimesed, seega neist kõigist neutraalselt, kedagi liialt riivamata kirjutada, võis olla paras kunsttükk. Mõnes kohas aimdus ridade vahelt midagi, mis autoril hingel oli, aga see kõik leidis kajastust õrnhellal moel. Tõsi, ootuspäraselt kasvas see ridade vahele tekkiv rahuolematus just reisi edenedes.

Meeldis ka see kokkumäng, mis tekkis Wenna "Laevakoka" raamatuga (kolmandana võiks siia ju siis veel lisada Heidit Kaio lahutuse-raamatu, mis küll pole otseselt Bellingshauseniga seotud, ent mis mõjutab osa seltskonda siiski tugevalt). Mõtlen siin, et seesuguseid raamatuid peakski/võikski erinevad inimesed oma vaatevinklist kirjutama. Tekib hoopis suurem pilt.

Kirg

Ma ei ela akna peal, kuigi vahel võib mõnele minust selline mulje jääda, aga nii harva, kui ma akna alt läbi käin, õigupoolest astun selleks kõrgema astme peale, ja välja vaatan, siis juhtub päris tihti, et ma märkan üht autot vales kohas parkimas. No kirjade järgi ei tohiks Rataskaevust Rüütlisse, ja vastupidi, vist üldse sõita, kuigi reaalsuses käib edasi-tagasi sõelumine ööpäevaringselt, saati siis veel parkida sellel kitsal ja rahvarohkel ristmikul.

Juba esimesel korral tuvastasin parkija motiivid - siin all asuv jäätisekohvik.

Ja ma mõtlen, kui suur peab olema selle pisikese naisterahva kirg selle kindla kohviku jäätise järele, et ta sõidab oma Toyotaga kuskilt kaugelt (eeldan, et kaugelt, sest ükski normaalne autojuht ei viitsiks siin piiratud liiklusega alal ju ukerdada), läbib keelatud tänavalõigu (riskides trahviga), pargib keelatud kohas (riskides trahviga) ja lippab siis kohvikusse jäätise järgi.

See juhtub nii suvel kui ka talvel.

Ja ma mõtlen, et autoroolis jäätist limpsida pole ju isegi mitte nauding, vaid tüütus.

Ja mida teeb ta neil päevil, mil kohvik on suletud? Kas talitseb oma himusid või murrab truudust sellele konkreetsele kohvikule? Elu väikesed saladused...

P.S Ma ise pole sellesse kohvikusse kordagi sisse astunud ja jäätist proovinud, äkki ongi eriliselt hea...

Jahihooaeg

Keskendusin näitlejatööle, see oli hea küll. Harriet Toompere on ikka erakordse koomikuandega, sada nägu minutis ja kõik kannavad välja. Eriliselt tahaks muidugi kiita Koit Toomet, kelle roll oli küll napp, aga kes sai sellega oivaliselt hakkama. Mu meelest oli ta nii ehe spaaadminn, et nood pole päris elus ise ka nii tõetruud :) Ta võiks täitsa kaaluda ametivahetust.

Sisu... Kas peakski midagi ütlema... Kui lühidalt, siis see on kunagiste soome komöödiate ja kümneaastastele mahlamütsidele peale minevate naljade ristsugutis. 

Aga elame rõõmsalt edasi!

Kadunud maa / Julia Phillips

 No küll oli hea raamat, silm lausa puhkas lugedes. Hing muidugi mitte nii väga, sest eks vahepeal oli natuke raske ka. Igatahes tegemist raamatuga, mida esiotsa plaanisin mitte lugeda. Tundus selline krimihõnguline ja neid ma ju ei konsumeeri. Tegelikult esimene peatükk küll jutustab kahe väikese tüdruku kadumisest (ja kui tõetruu see kõk on!) ja loomulikult raamatu jooksul on mõned lõigud ka uurimisega seotud, ent siiski on see valdavalt lugu sellest, kuidas tüdrukute kadumine otseselt ja kaudselt hakkab mõjutama teiste inimeste elusid, võiks lausa rõhutada, et teiste naiste elusid. Ja kui tundetäpselt autor neid kõiki portreteerib, uskumatu empaatiavõime.

Kiidan erakordselt head loo ülesehitust! Iga peatükk on järgmine kuu pärast kadumist ja iga selline peatükk jutustab uue tegelase lugu, puutudes õige õrnalt kadumisega seotud meeleoludega kokku. Siin on tüdrukute ema lugu, on ainsa ja äärmiselt põgusa pealtnägija lugu, on ühe teise kadunud tüdruku ema lugu jne, jne. Kolmveerand raamatust loed ja naudid niisamagi, vaid mõnel põgusal hetkel mõtled, et oot-oot, kas need otsad kunagi ka kokku jooksevad. Jooksevad-jooksevad, kuigi üldplaanis ei olnudki see raamatu peamine võlu.

Lisahüveks on siin tegevuspaik ja taust: Petropavlovski linn Kamtšatka poolsaarel. Põlisrahvad vs. venelased vs. migrandid. Eelarvamused, keerulised suhted, traditsioonide kadumine. Väga põnev ja väga valus teema. 

Jänesefaktor / Antti Tuomainen

 Muhe lugu kindlustusmatemaatikust (kõlab päris jubedalt, ma tean!), kes saab töölt kinga, sest ei suuda kaasa minna uue aja vaibiga (milleks numbrid? milleks statistika? räägime, tunnetame, mängime läbi, vaatame taevast etc.) Samal ajal sureb tema vend, kes "oskas" elada ja kes ühtlasi pärandas kuivikule lõbustuspargi, vabandust, seikluspargi, seal on suur vahe, muide.

Ja siis hakkavad põnevad sündmused hargnema. Natuke on krimi ja põnevust, natuke muhedat huumorit ja näpuotsaga ka armastust.

Selline täitsa tore lugemine, vahepeal läks tempo paigast ja korraks tundus igav, aga sai ikka uuesti käima.

Vaba langemine / Urmas Purde

 

Raamat, mida lugedes karjus miljon ajurakku vastu, aga mis ometi oli sedavõrd hea lugemine, et hindasin Goodreadsi keskkonnas nelja tärniga. Vahel lihtsalt juhtub nii. 

Tundub, et autor on üksjagu keeruline inimene ja selline... piisavalt ärritav noh :) Kuidagi egoistlik ja kiretu (või mõjub tekst lihtsalt nii, sest lugedes tundsin kogu aeg mingit vastuolu autori ja teksti vahel, need ei olnud nagu üks tervik... oli tunne, nagu oleks loo jutustaja ja teksti vahel kuristik ja siis kord hüppab esimene üle selle laiutava lõhe teisele, ja siis jälle teine hüppab korraks üle esimese juurde, ühte jalga nad päriselt ei astunud). 

Lisaks oli mul kogu aeg tema lähedastest kahju. Ja ma ei pea siinkohal silmas ainult keerulist haigus(t)ega toimetuleku aega, vaid üldisemalt.

Ja kuigi ma olen teada-tuntud raamatus ajahüpete armastaja, siis siin oli ikka täiesti segamini kõik pööratud, ajatelge oli ikka suhteliselt keeruline jälgida. Lõpuks lõingi käega ja lihtsalt lugesingi neid lühikesi peatükke nagu suvaliselt segipaisatud fragmente. Sai lugeda küll.

Ja kuigi lugemine mulle pigem meeldis, siis mul on ometi tunne, et tohutult palju potentsiaali jäi selle loo ja raamatuga kasutamata. Aga kas peakski kõike endast välja panema...