Nädal raamatus

 "Minu Jõhvi"

"Minu Jõhvi" võiks sama hästi kanda pealkirja "Noor mees astub maailma". Autor lükatakse õrnalt, kuid kindlalt mamma hoolitsevast rüpest laia ilma:

"Emal aga on missioon, tema jaoks on vaikimisest küllalt – aeg on poeg kodust välja kupatada! Umbes nii, nagu teevad kevadsuvel hallvaresed, kui oma pojad lihtsalt pesast välja lükkavad."

Lisaks veel umbkeelsena, sest põlise tartlasena on autori suhe vene keelega pehmelt öeldes leige. Ja eks ole ka see "Noored kooli" programmis osalemine ju tundmatus kohas vette hüppamine ja proovilepanek, sest õpetaja elukutse pole tema esimene valik. See näib olevat kaheaastane avantüür, mis võimaldaks pehmemat maandumist teel vanematekodust iseseisvasse täiskasvanuellu.

Jõhvilikud argiseiklused saavad noormehe muidugi kätte. Koolis tuleb rüblikuid paika panna, samas paraadnas elab värvikaid tegelasi, kes trügivad uksest-aknast ja läbi seina tema ellu, on eksootilisi haiglakogemusi jms. Siiski ma usun, et Jõhvi vajab lahti muukimiseks veelgi rohkem aega, küllap tuleks kasuks ka keeleoskus ja kohalikku kaadrisse imbumine. Tundub, et süda on ühel jõhvikal õigel kohal ja isamaalisust ja aatelisust kohati rohkemgi kui ühel keskmisel eestlasel. 

"Medeia ja tema lapsed" Ljudmila Ulitskaja

Vana ja hea Ulitskaja, alati nauding. Palju tegelasi (suur suguvõsa + üks segadust külvav hurmur), hästi välja joonistuvad karakterid, mõnus tekst (hea tõlge siis järelikult ka), lugu ise on samuti olemas. Ulitskaja teksti sisse ma lihtsalt vajun, kogu täiega.
Vana asi ja ilmselt kõigil ammu loetud, aga kui mitte, siis tuld!

"Kõik, mida ma tean armastusest" Dolly Alderton

Lõbus, kerge, kiire ja tore lugemine. Basseini äärde ideaalne, aga muidu ka hea. Põhimõtteliselt lahkab autor omaenese elu plikapõlvest tänaseni, lood elust enesest. Kartsin, et see pubekaiga on ehk ebahuvitav, aga no tegelikult sai seal veel enamgi nalja kui raamatu teises pooles. Rääkimata äratundmisrõõmust (kuigi me vist päris eakaaslased ei ole, aga küllap siis mingid mustrid on sarnased). Taevake, teismeline enam küll olla ei tahaks, liiga palju arutut põdemist, kärsitust, segadust... Praeguses vanuses on ikka rohkem tarkust, selgust, enesekindlust, ja mis seal salata, põnevam on ka. Selline naiste värk seega, meestele ilmselt ebahuvitav. Kui õrnalt paralleele tõmmata, siis meenub mulle aegu tagasi loetud Caitlin Morani kraam. Mõned korrad leidsin end ka valjusti naermas, aga see võis ka liigsest dopingust olla tingitud.  "Pikergune õilmeleht merest" Isabel Allende Üks neist raamatutest, kus läbi ühe perekonna jutustatakse põhimõtteliselt ära mingi riigi ja/või piirkonna lähiajalugu, antud juhul Hispaania (täpsemalt Kataloonia piirkond) kodusõda, põgenemine ja pagulus Tšiilis. Kui Hispaania lähiminevikuga oleme ehk servapidi veel kursis, siis Tšiili on geograafiliselt piisavalt kaugel, et neist koledustest nii põhjalikult ei teadnud. Huvitav lugemine, kahtlemata. Miks üks pall hindest maha on läinud? Kui kaks kolmandikku raamatust jooksis lugu hästi, siis viimane ots vajus mu jaoks ära. Autor on kasutanud palju detaile päris ajaloost ja elust, ent lõpus jäi mulje, et oli vaja kõik detailid letti laduda, tegelaste otsad kokku tõmmata, ja lugu ise kõige selle vahel jäi kuidagi hõredaks. Soovitada julgen, kuid hoiatan, et on palju rusuvat ja rõhuvat, võib tekitada raskemeelsust.