Laekusin äsja Pärnust spaatuurilt ja seal meenus mulle veel üks märksõna, mis lõppenud hooaega meenutama jääb - koerad. Ma ei olegi seni spaades väga koeri kohanud ausalt öeldes. Nojah, spaahotell on ju tehniliselt võttes siiski hotell ja kui hotellis peatuvad lemmikloomadega reisijad, siis miks ei peaks nad ka spaahotellis peatuma, eks ole.
Koer oli hirmus nunnu jah, lumi-lumivalge nagu valgendajaga üle lastud, aga rihma otsas siiski parajalt rahutu. Esmalt tiirles vastuvõtus ümber minu ja teine kord tabas mind ootamatult liftist väljudes. Sellises situatsioonis jälgid ju enda silmade kõrgusel teisi lifti sisenejaid ja püüad korraldada sujuvat väljumist, aga pole valmis selleks, et keegi su põlvekõrgusel jalust maha niidab. See oli siiski väiksem mure, märksa tüütum oli haukumine (ei väida, et see oli sama koer), mis kostus ventilatsioonisüsteemi kaudu. Saan aru, et see on hotellide uus mure tänapäeval. Seinad ja uksed tehakse juba vägagi helikindlad, ei kuule eriti koridoris liikujaidki, ent ventika kaudu kostab kuskilt suvalisest toast kõike. Mäletan, et üks sügis Hedonis kostis tuppa mingi sommide seltskonna jauramine. Ventika kaudu tekib veel lisaks omamoodi õõvastav hauatagune heliefekt :) Seekord siis koer.
Aga mitte Pärnus spaatavatest koertest ei pidanud ma kõnelema (huvitav, mitu aastat läheb, kui koeri hakatakse ka veekeskusesse lubama?). Koertega puhkajate arv on drastiliselt kasvanud ka selle mõne aastaga, mis meie väikestviisi puhkemaja oleme pidanud. Õnneks on võrdeliselt kasvanud ka lemmikloomaga tulekust etteteatajate protsent, kuigi kui ma loen või telefonis kuulen väljendit "hästikasvatatud sõber", tõusevad mul ihukarvad juba püsti :) Nii mõnigi neist "sõpradest" läheb maal püstipööraseks ja kihutab ringi nagu oleks laksu all. Mõni läheb hulluks häälte peale, mis looduses on ja tunneb vastupandamatut soovi iga linnu peale ennastunustavalt haukuda. Mõnele tundub aga, et iga juurika ja mätta all on peidus terve armee vaenlasi, kellele jahti pidada ja mulda ja kive lendab tundide kaupa. Rääkimata sellest, et suvel on keramajas palav ja välisuks kogu aeg lahti. Sellest lahtisest uksest pole jätnud veel ükski koer sisse tuiskamata. Võib vaid ette kujutada mu ehmatust, kui seisan pliidi ääres, seljaga ukse poole, praen rahulikult liha, ja siis lendab kui kuulist lastud sisse mõni suur volask. Eriti armas, kui ta on just rannast ja ujumast tulnud, siis pererahva juurest putku pannud ja siis toas end kuivaks raputab.
Omaette teema on veel skulptuursed julgad ja voodipesult koerakarvade kättesaamine. Palved looma voodisse mitte võtta kõlavad sageli kurtidele kõrvadele.
Kõik see eelnev on muidugi aimatav ja teada. Tänavu tekkis aga uus trend - koeraga teatrisse. Ma ei tea, kuidas koeraomanikel see info levib, aga tunne oli küll nagu oleks keegi kuskil salamisi omavahel kokku leppinud, et 2019. aastal hakkame lemmikutega teatris ka käima. Üks kindel kontingent on küpsemasse ikka jõudvad endised beibed, kel kaenlas pisikesed pudeliharjad. Üks väitis koguni, et tema käib koeraga Estoniaski, miks siis mitte ka Soonlepas. Mõni väheke suurem isend õnnestus siiski etenduse ajaks õue suruda. Tõsi, sellisel puhul on alati oht, et kui pikem haugatuste müriaad tulema juhtub, mis siis teha.
Eriline tase oli aga meesinimene, kes jättis küll viksilt koera (käivitatud!) autosse, kuid otsustas poole etenduse pealt saalist "korraks ära käia". Olgu mainitud, et etendus oli ühes vaatuses ja tegemist polnud helge-valge koomuskiga (kuigi ka sellise etenduse puhul häirib liikumine publikus ja välisuksega majandamine näitlejate tööd). Üks asi on ühekordne liikumine, aga edasi-tagasi jalutamine on veel kuidagi eriti... lugupidamatu.
Jah, moodsad ajad... lapsi näeb üha harvem, lemmikloomi aina sagedamini...
/pilti pole, siinkohal võib lugeja ise ette kujutada üht vabalt valitud tõust toredat neljajalgset sõpra/
Pärnust ka paari sõnaga. Täiesti plaaniväline minipuhkus sattus ideaalsesse aega - 1. septembril sinna jõudes oli väljas suur suvi, aga linn täitsa tühi. See oli nagu unenägu :) Ja see "unenägu" mõjus mulle sedavõrd, et ma kahel päeval kablutasin maha üle 20 000 sammu (kolmandal ja neljandal päeval enam nii palju ei õnnestunud, sest lasin hoogsalt lisanduvaid aastaid endalt maha kloppida). Oluline osa neist sammudest suisa piki randa vees ja liival kõndides, linnapiir kaugele seljataha jäämas. Nii et nüüd olen tuttav ka kõigi Pärnu rannalehmadega. Kõndimine kusjuures jäi nii sisse, et eile kõndisin Nõmmelt Kadriorgugi. Seda viimast ma päris iga päev ei kavatse tegema hakata.
Eriliselt jäid meelde Pärnu söögikohtade menüüd, mis olid kõik väga sarnased, hetkel näikse seal olevat burrata- ja kohakalavaimustus. Ma tegelikult kiidan, et ei püüta mingeid udupeeneid ja viguritega toidunimetusi välja mõelda, aga kui lühikese aja jooksul väisata paljusid kohti, siis korraks tekib veider tunne küll, kui loed menüüst jälle: veis, part, siga, koha, burrata-salat jne.
 |
| Pärnu muulil käisin küll vist esimest korda. Muuli algus on kenasti hiljuti korda tehtud. |
 |
| Pärnu rannalehmad olid meite vastu sõbralikud, mitte nagu need Kassari hobesed, kes vabal ajal turistidega maiustavad. |
 |
| Supelsaksad on endiselt mõnusalt värvilised, toekamate toitude hinna-kvaliteedi suhe oleks nagu paigast ära, aga noh, kuurordi värk. |
 |
| Villa Wessetis einestasin esimest korda, üllatas meeldivalt. |
 |
| Estonia Resort Hotel&Spa nimetab seda hommikusöögiks ja kes olen mina, et vastu vaielda :) P.S. Tahket toitu oli ka, ärge muretsega :) |
 |
| Lähed Pärnusse, aga toaseinalt vaatab vastu Hiiumaa :) |
P.S. Pärnu maksimumpunktid lähevad lillelise peakattega jalgrattal prouale, kes Raeküla suunal kulgeval terviserajal kõigile "kaunist päeva!" hõikus. Ei tea, kas ta on linna palgal või isehakand, aga tore ikkagi :)
