25.12

 Mõnel pühad unustatud, mul ikka veel, mida meenutada :)

Kuidas Viljandis on see aastalõpu paugutamine nagu ennevanasti. Öösel oli kohati tunne, et sõda lahti, lisaks ebameeldiv tunne, et võib aknast miskit sisse lennata (meenutame, on juhtunud, oli see alles mullu või tunamullu...).

Ja siis see lumivalge hommik, millest ma vist pilti ei teinudki... Lauale tulid kodukootud kartulisalat ja kalamari ja Oru Pagari tšilli-hapusai, Rohelise Maja pardipasteet ja... no mul ei olnud mahti pildistamiseks lihtsalt, saate aru, elu trügis vahele ju.

Ma sõitsin Viljandist välja ja mõtlesin... mõtlesin enda ja Justini ja muu ilma peale. Et Viljandisse minnakse surema. Kuigi see on tore, armas, väike ja oma, siis... seal on vist tõepoolest hea surra, mitte elu nautida. Sa vindud ja susised vaikselt, ent järjekindlalt, elu läheb sinust sisinal välja. Sa vajad vahepeal verevahetust, värskendust. Siis on seal jälle hea.

25.12 oli Pärnu ostetud tühjaks: a) lõhest, b) forellist, c) pardifileest, d) pardikoibadest (olgu, ühes sibula-seene paneeringus olid, aga ma ei usalda paneeringuid ja valmismarinaade). Ühest poest leidsin  sea sisefilee, parem ikka kui lausrasvaralli.

Lihula see on valu. Uskumatu asula, nii ilus, nii mahajäetud. Millised majad, milline ajalugu... ja siis need räämas hooned, puha müügiks.

Pärnu poole. Tee on täis politseipatrulle. Praamile minutipealt, nagu ikka. Kassast jagatakse küpsikuid, armas žest.

Ja see igihaljas rohi, hakka või ise sööma.

26.12 oli ka siin lumi. Uskumatu. Lumi sai meid kõikjal kätte.

Ja see valgus ja vaikus...

 

24.12

Tallinn-Tartu maantee näitas 24.12 mõlemas suunas autokolonne. Kui jaan viib inimesed linnast välja, siis jõul nii selgelt ei eristu, voorimine käib igas suunas. Tunne on nagu kõik tallinlased põrutaksid pühadeks maale ja kõik maainimesed pühadeks linna. 

Iseenesest veider jõuluilm. Kui Hiius oli päike, Tallinnas pigem pilves, aga mingeid helgemaid toone isegi viskas taevasse, siis poolel teel Viljandisse hakkas mingit jama alla tulema.

Viljandi oli nii väljasurnud, et veidi isegi kõhe ja müstiline. Ma saan aru, et päevasel ajal kõik moorisid liha ja praadisid vorste, aga et õhtul keegi seda kõhutäit maha jalutamas polnud, see oli veider. Ma nägin seitset inimest (lisaks meie vahmiilile) ja mõnda autot. Kõik. 

Õhtuse Viljandi vaib haakus väga hästi äsja loetud "Minu Viljandiga". Ise ma Viljandit just udusena ei mäleta ja imestasin, kuis herr Petrone seal alailma udus eksles, aga jah... selgub, et viimaste aastatega on Viljandi ja udu tõepoolest kokku kasvanud.

Vabaduse plats on ka vahepealse ajaga muutunud. Üks maja on maha võetud (mis alumisel pildil oleks muidu vasakus servas). Maja, kus ma käisin esimest korda kunstinäitusel (oli seal tõesti mingil ajal galeriilaadne asi?), äkki ka Statistikaametis mingil koolitusel (jah, ma olen kunagi osalenud põllumajandusloendusel küsitlejana, Viljandi linnas (!!!) ja mul on siiani nende paari tänava vastu allergia, mille ma siis majast majja läbi käisin :)), aga see ettevalmistav koolitus võis ka kõrval majas toimuda... Igatahes maja ei ole enam, autoparklast on saanud esindusväljak ja jõulupuu on traditsiooniliselt ikka püsti.

Igaks juhuks pildistasin ka lund, sest oli hirm, et see võib tänavu ainsaks lumelaiguks jääda.

Üks ilusamaid uksi muidugi ka pildile püütud. Kui loete "Minu Viljandit", siis see on ka üks oluline tegevuspaik raamatus, lisaks andnud paar väga mõnusat tegelast raamatusse (need, kes alati veiniga välja ilmusid:))

Esimest korda märkan, et Fellini nime lõpus on punkt... huvitav, miks?

Viljandi kaubamaja kaunistab igal aastal jõuluks vaateaknad. Mitte igal aastal ei ole mul õnnestunud neid nägema sattuda. Tänavu siis vanad jõulupostkaardid inspiratsiooniks.

See kass alloleval pildil ei ole enam kaubamaja vaateaken, vaid Rohelise Maja kohvik. Jah, te olete harjunud kohviku kujutamist alati teistsuguse nurga alt, aga saab ka nii. 

Taas üks raamatu tegevuspaikadest, õigupoolest nimetab autor seda Kuldset Kringlit ehk Ormissoni suisa oma kirjutustoaks.

Ah jaa, lisaks udusele outfit´ile on herr kirjanikul ühes asjas veel õigus - kütmise lõhnad. Sa jõuad ühe korstna piirkonnast vaevalt välja, kui juba on järgmine tossuala ees. Sütt ja puid ja miskit kolmandat veel. 

Igaks juhuks mainin, et see hüppaja ei ole mina...

No ja näete nüüd ise, et jõuluime on olemas :) Ringilt tagasi jõudes oli ka kergemat sorti lumevaip maas :) Aeg risalamande kallale asuda.

 Ja kes ei mäleta "Minu Taani" raamatust seda magustoitu, siis siin väike mäluvärskendus:

"Taanlaste jõuluõhtusöögi põnevaim ja ühtlasi ka maitsvaim osa on magustoiduks pakutav ris à la mande, riisipuding mandlitega, millele valatakse peale kuuma kirsikastet. Mandlite hakkimine selle pudingi sisse on perenaise jaoks paras kunsttükk – need peaksid olema piisavalt peeneks hakitud, et nende hulka peidetud ainuke terve mandel oleks ikka tuntav. Samas peaksid hakitud tükid olema ikkagi nii suured, et kausist endale portsjonit tõstes poleks võimalik pelgalt vaatlemisega eristada tervet mandlit. Sest kes saab terve mandli, saab üllatuskingituse. 

Nii ongi ris à la mande’i sööv seltskond üks üsna kummaline nähtus. Oma kaussi mandlit jahtides läbi sonkida ei ole mõtet, sest kõik jälgivad kõiki ja leidja oleks koheselt ka teistele teada ning edasi enam ei söödaks ja ühesõnaga – kogu lõbu oleks ruttu otsas. Seepärast on oluline mandli avastamisel see info esialgu vaid enda teada hoida ja lasta teistel edasi süüa. See omakorda eeldab, et tuvastamise protseduur tuleks läbi viia suus, sealt meeldivat üllatust leides tuleb manada ette kõige ükskõiksem nägu ja üritada edasi süüa, samal ajal põses mandlit peites."

23.12

Varsti sulgevad taas restod jms toredad kohad oma uksed. Selge pilt, tühja sest kolimisest ja pakkimisest, kähku naabreid avastama. Loomulikult olid pooled kohad juba reserveeritud kui ma helistasin (okei, nii tund enne soovitud aega), seega lõpuks ikka Pegasusse, kus siiski kunagi pettuma ei pea. 

Kuulsin, et teised tublimad tüübid bukisid endal kuni 27.12 igaks õhtuks mingi koha, et ikka maksimum võtta. Meie olime minemas tunne-oma-kodumaad tiirule, seega nii palju laiutada ei saanud. 

Hommikusest lumekirmest polnud õhtuks kuigi palju järel, peamiselt vihm. Rahvast siiski endiselt palju. Politsei patrullis nii autos kui jalgsi. Läksin ka selle aasta viimasele raamatupakile järele Solarisse, loomulikult oli ka seal jalgsipatrull sebimas. Võtsin taskust oma suht näkase maski ja surasin ette, enne kui nad eskalaatori varjust välja jõudsid. Ja ma näen, et selliseid maskikandjaid on teisigi... seega leian, et sellisel kujul on see mask tervisele hulka kahjulikum kui ilma käimine, aga no eks me siis teeme head nägu ja mängime lolli edasi. 

Diivanite tarne, muide, on kuhugi märtsisse, vähemasti määrivad nad klientidele mett moka peale :) (See oli nüüd väike kõrvalepõige.)

 

Reisimisest

Ma olen ammu oodanud, et keegi suu lahti teeks ja natukenegi räägiks asjast ka. Elu läheb tegelikult edasi. Selles suhtes on Aivo Takise jutt Vikerraadios küll kümnesse. 

Vaatan juba pikemat aega, et on tõepoolest justkui kaks paralleelset maailma. On üks osa, kelle elu põhimõtteliselt seisab või toimub miinimumprogrammil. Jah, mõnel juhul on see kindlasti ka põhjendatud. Kõrges eas või kehvema tervisega tegelased on end ikka viiruste hooajal hoolikamalt hoidnud. Iga poodi minek on kui lahingusse astumine, lihtsatest ja meeldivatest rõõmudest ollakse äralõigatud. Ja siis on teine maailm, kes elab ikka endistviisi edasi. Natuke ehk on tülikam, aga saab hakkama (no vahel pead kuhugi sattudes mantlikrae suu ette tirima (nagu see aitaks midagi).

Tegelikult ei tahtnud ma nii üldiselt hakata heietama (seda ei teinud ka Takis), jutt on ikka reisimisest, eks ole. Takis ütleb kõva häälega välja selle, et... no jah, reisitakse. Vähem kui varasematel talvedel, aga ikkagi reisitakse. Aga kuna sellest eriti ei räägita (uus tabu, tundub), siis jääb mulje, et kõik värisevad juba siis, kui peavad Viljandist Tallinnasse sõidu ette võtma, lennujaama poole vaatamine võib juba iseenesest nakkav olla. Pühadeks julgeb palmi alla minna hinnanguliselt 4000-5000 inimest.

Me otsustasime siin ka üks päev, et kuigi sügisel oli muudel põhjustel kiire, siis oma tavapärase jaanuarireisi teeme ära. Ja kui hakkasin asja uurima, selgus, et see polegi kuigi suur asi. Teised teevad samamoodi. Tõsi, sihtkoha valikul on inimestel erinevad kriteeriumid. Näiteks minu jaoks ei oleks probleem olla sihtkohariigis isolatsioonis (ma lähengi valgust ja soojust otsima, ennekõike, kultuuritripid võivad vajadusel ka paar aastat oodata). Veelgi vähem on mulle probleemiks tagasi tulles isolatsioonis olla, nagunii on mu talvised tööd kõik üle interneti. Kõige hullem on ikkagi see sukavarras ja verised klimbid :) Aga õnneks on aina rohkem ka riike, kuhu minnes ei pea ennast surkida laskma.

Lennud, muide, on seekord isegi natuke paremate ümberistumistega kui varasematel aegadel. Kuigi jah, olen aru saanud, et mõnda kohta lendamine on tüütum kui varem (näiteks Dubai lend venib uuel ajal päris pikaks). Mis on teisiti kui enne? Ilmselt kindlustus. Varem oleme kenasti hakkama saanud Swedbanki krediitkaardiga lisanduva kindlustusega (kehtib ka pereliikmetele). Seekord tuli siiski paar tundi teemale kulutada ja veidi toru otsas rippuda, et leida see just see pakkuja, kes ka igasuguse koroonasegadusega mingil määral on valmis tegelema. Öömaja ilmselt paneme ka ikka enne lendu lukku, mitte ei jäta kohapeale üllatuseks. Ja vist ei vaheta öömaja reisi jooksul - tuleb teha üks ja õige valik. No ja siis esimest korda lähen ja ostan mõned ühekordsed maskid vist ka.

Ja mis peamine, oleme valmis üllatusteks, nagu näiteks see, et ei saagi reisile :)

Uudiseid teatririndelt

 "Lendav hollandlane" Estonias lendas muidugi kõrgelt. Ikkagi Ain Anger ja Aile Asszonyi, vägev ja võimas. Mõned lavakujunduslikud elemendid olid ikka mõnusad küll (jalgrattad, pildi seest välja hüppamised jms). No ja siis need kohustuslikud "tänapäevased" elemendid, nagu nt maski ette lohistamine või see topakas kerstilik küünarnukid-kokku-tervitamine.

Muide, etenduse alguses ei paluta teil enam telefoni p ä r i s välja lülitada, aga lihtsalt hääletuks panna. No et ikka teie HOIA äpp toimiks ja töötaks (kes selle üldse endale tõmmanud on???).  Istumine, muide, on veider. Kohti muudetud pole, tundub, samas on vahepeal mitu inimest kõrvuti, siis jälle mitu kohta tühjad. Suvaliselt. Kus on loogika, ei tea.

Eile käisin Salmes Linnateatri "Õed" vaatamas. Mu esimese rea piletist sai viimane rida. Vahet pole, seal on hea nähtavus ja veel maleruutu istuma pandud, pole probleemi.

Sünge, masendav, ängistav, peavalu tekitav. Kuhugi põgeneda ka pole. Karjuvad, poolteist tundi jutti. Välja arvatud loo "What a wonderful world" mingi uusversioon, kus õed tantsivad. Esialgu erinevas rütmis, aga siis see vaikselt loksub samasse rütmi. Korraks leiavad karjumiste vahepeal  tee teineteiseni. 

Kõik tänapäeva popid teemad on ühte patta pandud, selline peavoolu värk.

Nörritused

- Kui sa lähed juuksurisse, olles eelnevalt ära hirmutatud kodukal olevast ähvardusest maski kanda, teed seda püüdlikult kahe värvimise ajal (vastavalt ka kahe pesemise jooksul), keratiinihoolduse ajal, koguni lõikuse ja föönitamise ajal ja siis... selgub, et poleks üldse pidanudki. Ma alguses küsisin (vist liiga läbi lillede) küll juuksurilt, et kas s e e segab, aga nagu siis pärast kolme tundi selgus, talle tundus, et ma ise pean oluliseks maski kanda ja ta siis ka oli vastutulelik ja väitis, et ei sega :)  

- Kui sa oled tundide kaupa loksunud Eesti teise otsa ja tagasi, kakerdanud libedatel Tartu tänavatel ja ka bussikast otsustad trammi asemel jalgsi tulla, sest noh... ikkagi Kätlin Kaldmaa "Minu külas Islandil..." on postikapis ootamas... ja siis vaatab vastu selline pilt. Vähe ei aja närvi ("ära mine närvi, ära mine na...")

- Kui näed poes allahinnatud piparkoogitainast, mis on küll gluteenivaba, aga mõtled olla popp ja noortepärane ning ikkagi osta. Esiteks, näed sa faking (jah, ma tean, et see niigi kole sõna mõjub sellise kirjapildiga imelikult ja ma isegi ei tea, kas see on jälle mingi uus reegel, aga viimasel ajal mitmes raamatus on just sellist kirjapilti kasutatud, ma siis ka, eks ole) vaeva, et üleüldse seda tainast rullida. Kui saad selle lõpuks rullitud ja kujud vormitud, siis ei saa neid tööpinnalt kätte. Pooled inglikesed on selleks hetkeks kõverikud, rapitud, retsitud ja muidu puudega. Tunnistan, et ma niigi olin eelnevalt jahu alla pannud, aga no ma panin siis nüüd topeltportsu jahu, nisujahu, ma rõhutan. Seega gluteenivabadest piparkookidest said lõpuks eriti gluteenirikkad piparkoogid. 

Maitsest ma parem ei räägi. Riisijahu (nagu ka mandlijahu) on ikka nii vastiku maitsega, et ei kannatagi süüa. Ma püüdsin küll ohtra glasuuriga riisijahu maitset peita ja eelnevalt ei kuulutanud välja ka neid "tervislikke" piparkooke, aga noh, kolm korda võite arvata, kas ma suutsin rahva ära petta :)

Kindlasti on siin viimastel päevadel veel neid nörritavaid asjaolusid esinenud, aga ega minu pea ka prügikast ole.

Puhkusele

Petrone Prindil on praegu eriti ahvatlev reisiraamatute pakkumine. Valid kogu valikust 5 lemmikut ja maksad ainult 30 eurot. Kui mul nad juba kõik järjest loetud ei oleks, siis oleks mul küll õnnepäev nüüd :)

Ennekõike soovitan ma muidugi "Minu Hiiumaa" võtta, aga kui sa juhtumisi ei taha 5 Hiiumaad korraga, siis ma soovitaks kohe teisi ägedaid paiku Eestimaal, nt: "Minu Muhumaa", "Minu Vormsi", "Minu Pärnu" ja "Minu Tartu".

Kährikkoerad polegi maja üle võtnud

Ei läinud päris kaht kuudki, et uuesti saarele saada.  Tegemist siis teise päevaga, mil piiranguid leevendati ja loomulikult oli sadamas tavapärasest veidi enam sõidukeid. Eks hetkel ole muidugi ka neid reise päevas harvemalt. See põhiline reisijatesalong ja toitlustus on endiselt maas, aga võtsime targu Uuemõisa Coopist head ja paremat. Polnudki aastaid enam autos söönud, romaaaantika missugune :)

Hiiumaa oli suht sama kohapeal, Tubala vai teeb endiselt head tööd. Veider on, et sinililled ikka veel õitsevad... Ma tegin pildi vabariigi aastapäeval, mil meie karjatee sinililled suurte õienupsudega olid, see teeb siis juba praktiliselt kaks ja pool kuud tagasi... Ja nüüd teeperved sinetamas. On see võimalik?

Ka mürklid peavad end eeskujulikult üleval. Kui eelmisel aastal ilmus ühtäkki hoovile üksainumas, ja sellegi leidsin viimasel minutil, võrdlemisi kuivetunud seisundis, siis seekord koguni viis kena isendit püsti keramaja kõrval. Ma loomulikult rivistasin need kenasti üles ja läkitasin fotod Viljandisse emale, et ta ahastusse langeks :)
Täna kavatsen need pannile ajada, aga kuna kolmel neist ei ole jalg eriti nagu näha (ja ma ei saa ju väga altpoolt uurida, sest ämblikud kargavad kohe ninna), siis eks see väheke riskibisnes ole. Ilmselt teen enne hüvastijätukõned kõigile lähedastele ära.

Ühtlasi talletan ajalooannaalidesse, et eile oli esimene alasti ringi lippamise ilm ka. Tõsi, ehk on seda varemgi olnud, aga noh, mind ju polnud siin :)

Tegelikult ma panen siia ikka mõned pühapäevased Viljandi pildid ka. Ilm oli pildistamishetkel kahjuks pilves, tegelikult oli Viljandi kordades ilusam, kui fotodelt paistab.

Kassisaba ja villa Rosenberg

Minu noorusajal oli see popitajate meeliskoht

Mu lemmikvaade Viljandis - on alles maastik, eks ole!

Mina ja mu truu Viljandi sõber

Tüdrukud kui oreliviled