Vahel kõneleb keegi enda jaoks märgilistest teostest ja sa kuulad ja kehitad õlgu... Seda ikka juhtub. Et ei kattu need teie märgid. Nüüd oli mul näoraamatu LV grupis esmakordselt vau-moment, kus keegi väljakutses osaleja tutvustas Pu Songlingi "Libarebaseid ja kooljaid", mis, nagu selgus, on saatnud meist paljude lapsepõlve. Imestan isegi siiani, et Aasia autorite osas leigena seda lugeda ahmisin. Võime siin ju pikalt kõnelda Andres Ehini suurepärasest tõlkest, aga nagu grupi mõned meeshinged märkisid, et mis kuramaažid ja erootika, see seal oli ikka puhas porno. Igatahes meiesugused lugesid ja lugema me jäimegi.
Nii polegi imestada, et mu juuksurgi kõneles, kuidas raamatukauge inimesena jõudis lugemiseni varjunditega. Neist ta küllastus küll sedavõrd ruttu, et teist osa enam ei tahtnudki lugema, aga vaat näed, lugemispisikuga nakatus ja nüüd enam teisiti ei saa.
---
Talletan siinkohal ka ära, et eile jõudis meie kauaoodatud maal kohale. Ei mäleta enam, kas tellimisejuttu hakkasime ajama enne sisse kolimist või mitte. Aasta, täpselt, oleme reaalselt sees elanud, aga see sein, mis tundus lagedaks jäävat, oli juba varem selge. Kunstnik küll unustas mõned detailid maalida, nii et suveks laename oma kullakse korraks tagasi, aga iseenesest see mõte mulle meeldib :) Äkki peakski nii tegema, et iga aasta laseks autoril mingi uue nüansi lisada.
Loomulikult meeldivad mulle need pisikesed peidus detailid, mida hakkad tasapisi märkama, alles väga lähedalt uurides.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar