Murdumine

 ... oli siinse töölaua viimase mustandi pealkiri. Rippus teine mul siin päris õige mitu nädalat. Küllap ma pealkirja toksides kujutasin ette, kuis valan kogu oma ängi siia välja. Jäi valamata. Hea seegi.

Murdusin vahepeal jah. Nüüd olen juba teist tiiru mandril käimas ja... kannatab elada küll :) 

Kui ma viimaks...

pühapäeval Kärdlasse jõudsin, oli ritsikaparv toidupoest üle käinud. Lihalett tühjaks tõmmatud. Kogu pika mozzarella-rivi peale oli üksainumas pakk mind ootama jäänud. Maasikaletid parklates samuti tühjavõitu.

Linnumäe andis vähemalt süüa, kuigi mandrimehed olid bataadifriikad kõik pintslisse pannud. 

Aga siiski hakkavad mulle need pühapäevad juba vaikselt meeldima. Kohtud teiste turismiasjalistega:

a) pesumaja juures (jaa, ma olen juba kolm korda pesula teenuseid kasutanud ja see on ulmeliselt vabastav!);

b) taaraautomaadi juures;

c) või siis selle tühja lihaleti ees.

Aga siis sai sotsialiseerumise limiit lõplikult täis ja hüppasime paati. Väike tiir ümber Saarnaki laiu tuulutab pea parajalt ära. 

Kui ma elan tänase üle, siis...

Küll on tore, et ma ka viimaks nägin, et ühes blogis jagatakse nädalapäevad blogijate vahel ära, et see tüüpiline hapukurgihooaeg blogimaailmas üle elada. Ma siis krabasin endale laupäevad (mitte et seal väga suureks rabamiseks üleüldse oleks läinudki... kõik laisklevad).

Mina olen hetkel (jälle) selles staadiumis, kus tundub, et nüüd on küll viimane suvi. Järgmisel suvel väravad lukku ja mitte üks sai.  Väravad, muide, on ühed väga head asjad :) Pole ükski hooaja algus saanud nii rahulikult krundil toimetada. Tõsi, tuuled tänavu alasti patseerimist ei soosinud, aga vähemasti ei trampinud bussitäied turistidega läbi hoovi. Nii mõnigi telefonikõne küll tuli, aga kuna tööinimene reageerib neile ju viivitusega, siis jõudsid säherdused huvilised värava taga ootamisest ikkagi tüdineda ja minema minna. Nii et väga rahulik värk. 

Tõsi, täna see pidu lõppeb. Mõne tunni pärast laekub Päikesemajja esimene majutus... õnneks ma ei julge siia pilti maja hetkeseisust panna, aga ütleme nii, et see on... nii laiali pekstud kui veel olla annab. Seal on põhimõtteliselt pooleli kõik, mis üldse pooleli olla saab. 

Ja mul pole lootustki hilisele sisseregistreerimisele - kes saarele puhkama tuleb, see tuleb üldjuhul võimalikult vara, et ikka kauem nautida saaks. 

Üldiselt saavad meil muidugi kõik asjad siiski kaheteistkümnendal tunnil alati valmis. Sellesse valmib-viimasel-minutil valemisse võiks keegi mulle aga ka koristamiseks aega jätta. Seda on palju tahetud, ma tean. 

Kisub mustadesse toonidesse ära, ma vaatan.

Ah, ma panen parem loodusest pilte siia, mõjub helgemalt.

Barbariss, ikka see imeliste õitega aga kaltsuhaisune põõsas

Selle lille nime olen unustanud... kes teab, see avitagu palun!

Ma ise ka mõtlen, et mitu aastat ma seda veel pildistan :) Ühel päeval peaksin ju tüdinema...

Uus leid kinnistult - ööviiul. Varem pole tõesti märganud.

Kokku 5 tundi ja ongi rohi niidetud. Ja nii igal nädalal. (ja kes veel tuleb mu kõrbenud nahka nähes rääkima lamamistoolidest ja rannas päevitamisest... näitan hambaid :))

See ei ole Hall käpp, kuigi kaugelt tundub sarnane. Pole suutnud tuvastada veel.

Maa "kasvab" juurde ja meri taganeb iga aastaga nii jõudsalt, et varsti vist pole enam mõtet kevadel silda sisse pannagi. 

Kõik võsad on hetkel metsikut roosi täis. 

Hiiumaale!

Praegune aeg aastast ei soosi pikki jutte ja lobisemisi, seega jagan hoopis suviseks isutekitajaks ühe õige värske videoklipi, kus kõik Hiiumaa hea ja veelgi parem on välja toodud.

Soonlepa karjamõisale saab pilgu peale visata alates 1:05

Ilus aeg

(katkend raamatust "Minu Hiiumaa", peatükk "Maikuu mõtteuiud")


Kui ma puhkaksin, päriselt puhkaksin, siis ikka Eestimaal. Kui ma puhkaks Eestimaal, siis kindlasti Hiiumaal. Ja kui ma puhkaksin Hiiumaal, siis just nimelt maikuus. 

Teist nii ilusat ja enneolematult võimast kuud lihtsalt ei ole. Meie looduse võim ja vägi avaldub just maikuus. Ei juunis, mil jaanile tuleb vastu minna puhvaikas ja talvesaabastes. Ei juulis, mil hinges on segadus, et kas on see pikaleveninud jahe kevad või juba lõpule jõudmas suvi. Ega ka mitte augustis, mil sügis juba närviliselt uksele koputab. 

Maikuus ma kuulen, ma näen rohu tärkamist, pungade puhkemist puudel. Kõik sirutub, kiiremini, kaugemale, kõrgemale. Loodus just nagu teaks, et kõigega on kiire, nii kiire. On rutt, et end läbi murukamara pressida, on rutt, et seemnest idaneks võrsed ja kuna kõik kiirustab üheskoos, on igaühel rutt valgusele ja soojusele lähemale sirguda. Igavene võitlus oma koha eest siin päikese all. Värvid on kirkad ja puhtad ja selged. Käid paar päeva mandril ära ja tagasi tulles on juba nii mõnigi vaade kadunud, rohelusse mattunud. Äsja niidetud murust viskuvad suisa tundidega hüperaktiivsed võililled. Ühel hetkel on kased hiirekõrvus, teisel hetkel toomepuud õide puhkemas, alles nägid nurmenuku esimesi õienupse kusagil lehtede vahel peidus, järgmisel hetkel venivad nende varred taevastesse kõrgustesse. 

Mais saabuvad alati ka pääsukesed. Nende vidiit-vidiit kaigub kivilautade vahel, pesaehitus kogub hoogu. Hoiad hinge kinni, et nad taeva pärast pesapunumiseks mõnd vale kohta ei valiks, nagu näiteks vana maja välisukse kohal katuseräästa all, kus neid häiriks öömajaliste tihe saalimine ja nemad omakorda öömajalisi fekaalide helde puistamisega. Või kontserdisaaliks muudetud kivilauta, kus ootamatult vali muusika ja vaheajal häälekalt suhtlev publik nad nii mõnelgi korral paanikasse on ajanud, nõnda et inimesed jälgivad pingsalt tiirutavaid pääsulinde, selle asemel et keskenduda laval toimuvale. 

Ei, see pole ei pääsu- ega sõtkapesa, hoopis linavästriku oma. Selle paadialuse oma. Kui paati läksime tõstma, olid munad sees. Imekombel tuli ta siiski tagasi hauduma, kuigi on nüüd silladetailide otsas üsna lagedal. Ja ta, vaeseke, ei tea veel sedagi, et ülehomme hakatakse silda sisse panema ja...

Hall käpp (Orchis militaris)

Militaarse nime on saanud seetõttu, et õis meenutab sõjameest, kellel kiiver peas, kuid näokate üles tõstetud.

Hiidlastele umbrohi, põtkule ikka veel rõõm ja ilu😉 Meil tänavu eriti palju, eks siis ka rõõmu enam.

Sõtkad (või on nad kosklad, ma ei saa siiani hästi aru) aga hakkavad vaikselt kaduma ja see on alati nii valuskurb pilt. Esmalt rõõmustan nende hommikute üle, mil nad punasel kivikatusel häälekalt omi asju ajavad. Tuled alla kööki, ja sa polegi üksi. Istuvad seal katuseharjal rivis, alati paarisarv, kontrastsed mustvalged pätajalg-pardikesed, teevad oma iseäralikke kaelaringe ja lärmakalt närvilist häält. Kui nende pildistamiseks õue astun, siis tõmbuvad pelglikult eemale, kuigi enamasti tähendab see vaid paarikesti lennutiiru ümber lähipiirkonna ja siis uuesti kivikatusele maandumist. Nii saabki igahommikuseks harjumuseks kraanikausi kohal kummarduda ja nende kohalolus veenduda, ka laua ääres kohvi rüübates rändab pilk pidevalt katusele. Nukrad on need hommikud, mil liialt hilja ärkame ja sõtkad on juba läinud oma vesisemate asjatamiste juurde.

Meil ei ole koeri, ent meil on sõtkad. Kui muidu annavad võõraste saabumisest märku haukuvad neljajalgsed sõbrad, siis meil on varakevadel sõtkad koera eest. Nii kui möödub mõni naaber, tuleb postiauto või satuvad kolama mõned juhuslikud turistid, on just linnud esimesena märku andmas – teevad hädakisa ja tõusevad lendu. Kohe on teada, et keegi võõras on läheduses kolamas. 

Mai lõpus jääb aga kivikatus tühjaks, punetab seal üksinda, ei ühtegi mustvalget lindu oma paaritumismängu mängimas. Sõtkas pidavat pesa tegema puuõõnde, kännualusesse õõnsusesse ja muudesse sarnastesse paikadesse. Aprilli lõpul või mai algul on pesas helevalgete udusulgede all varjul 7–12 sinakasrohelist muna. Pojad kooruvad juuni esimesel poolel ja lennuvõimestuvad juuli lõpul. Isalinnud koonduvad juba mai lõpul salkadesse ja siirduvad merele sulgima. Seega olen sunnitud nentima, et neil on lihtsalt kiired ajad ja ehk järgmisel aastal jälle... kui nad just paremat kohta ei leia. Loodan, et mitte.

Kaunis kuldking näib maikuu esimestel päevadel olevat jäädavalt surnud, ei elumärkigi. Aga siis äkki hakkab viskama, rohelised võrsed kerkivad päev-päevalt, ühel hetkel on pungad selgelt varte otsas. Ja siis jalutan ma juba mitu korda päevas mööda karjateed kuldkingani, et oma silmadega veenduda, mis toimub. 

Tänane, s.o 27.05 seis. Päris mitmel kevadel olen juba 23.05 täisõites pildi saanud, seekord ei loo veel midagi...

See ainus puhmas on ju nii väärtuslik. Käokingaks kutsutud kooslus ei allu inimese sekkumisele. Teda ise kasvatada, aretada, ümber istuda on suhteliselt võimatu. Kuldkinga võiks teoreetiliselt kasvatada küll ka seemnetest, kuid imepisikestest teradest kulub õitsemiseas taime arenemiseks kuni 15 aastat ning ainuüksi seemnetest jääb siiski väheks, vaja on ka paljunemiseks sobivat seeneniidistikku. Maa sees kasvav risoom areneb samuti aeglaselt, ühest otsast kõdunedes ja teisest kasvades, elueaks oma paarkümmend aastat. Üks taimepuhmik elab kuni 30aastaseks. 

Teades, et kuldkinga risoom on mürgine, olin päris pikalt muretu, et ega keegi seda meie üht ja ainumast puhmast ohustada saa. Kuni sain teada, et tegelikult on see magusmürgine risoom siiski omamoodi maiuspalaks... metssigadele, kelle käigurajad lähevad kuldkinga puhmast kahelt poolt mõnekümne sentimeetri kaugusel. Nii ongi iga kevad teatav elevus ja põnevus, et kas läheb ka see hooaeg õnneks või...

Soonlepat rünnatakse! Kordan: Soonlepat rünnatakse!
Ikka need saareelu mure ja rõõm. 

Ja need maikuu ööd. Päeval tormakalt mässelnud loodus rahuneb ööseks maha, kõik vaikib äkitselt. Lämbelt kuumad päevad asenduvad värskendavalt jahedate öödega, nappideks tundideks saabub vaikus, et siis kell 3.16 võiks taas üks tundmatu lind oma hõiskav-trillerdava laulu valla päästa ja panna maja katuseni värisema. See on kevad, nii võrgutavalt sulnis ja erakordne. 

See aasta tuleb kevad teisiti, tiu-tiu teisiti. Ma kirjutan sellele alla. Iga kevad on Soonlepas isesugune.

Mürkel

Ma olen vana kooli tütarlaps (kuigi verinoor alles). Seega olen mina seenel käinud alati sügisel. Loomulikult olen kuulnud kevadseentest, eriti neist kogritsatest, millest õhkajate silmad enamasti pöörlevad kui tõllarattad ja häälgi erutusest värisema kipub. No aga, kamoon, vaadake neid seeni piltidel, need näevad juba ainuüksi väljagi nii veidrad, et paha hakkab. Muidugi ei lähe ma neid kuhugi metsa otsima. Oma vabast ajast, no tõesti...

Eelmise aasta 11. juunil leidsin ma autost välja astudes mingi imeliku jublaka keramaja juurest. Nagu keegi oleks teinud halba nalja. Mõni tige naabrinaine või muu selline tegelane. Müksasin jalaga ja nii see jäi. Hiljem emale siiski kaebasin, vist läkitasin ka pildi. No tema hakkas võbelema ja värisema suurest erutusest ja susises mulle midagi arusaamatut vastu ja kadus siis sootuks liinilt.

Oookei.

Tänavu kevadel on ta iga jumala nädal telefonis küsinud minult: "Kas mürkleid juba olen leidnud?"

Halloo, ma ju ei saa saarele, ahastan mina närvivapustuse äärel olles talle iga jumala kord vastu.

Üleeile Soonlepas maandudes, ruttasin ma esimese asjana siis sinna kase alla, kus mu eelmise aasta (sugu)mürkel oleks pidanud järglasi ajama. Tutkit!

Aga ma läksin ka teiselepoole keramaja ja ohoo! kes mulle sealt vastu vaatab - mürkel. Või noh, mingi muu selline seen (mürkel, kogrits, kurrel, blondiinile on see kõik üks kama). Värisevil sõrmil klõpsisin pildi. 

Aga neid oli veel.

Kõik viis tükki pildistasin üles ja saatsin emale. Ta kadus seepeale jälle liinilt.

No kus sa siin aru saad, kas tal on jalake olemas või mitte?

Nad on nii nunnud :)

Täna, korjates nurmenukke, leidsin kuuenda ka veel. No siis oli selge - pann kurjaks ajada ja võivarud välja otsida. Susver, kui ilusad need on. Ma olin valmis, et need maitsevad kui ..., noh see kole asi, ent nii kenad, kuidas siis mitte proovida. 

Võid, ohtralt!, kröömike soola ja pipart ja... maitses taevalikult. Olen sõltuvuses ja tean nüüd, mida kevaditi jahtida. Saan aru, et sellele saab ka ise kaasa aidata. Seega, männikooremultši, põlenud puitu, pehkinud puid ja mädanenud puuvilju maapinnal - ja ei tohikski enam kaua aega järgmise õnnepäevani minna. Ainult aasta veel...

Ei mingeid ilupilte, kähku pintslisse panna!

Ja kõik need kaunitarid olid siin selle rohu sees.

Traditsiooniline kanapersete kuivatamise pilt ikka ka - Soonlepa kuld

Käoraamat, see harilik

(Gymnadenia conopsea) 
 Ja millised rahvapärased nimed: eesusepöial, kirikhein, nallernaat, taevataadikäekaats, tondikäpp!

Need käpalised on ühed vähestest, kes suudavad mind panna mätaste vahel roomama ja ämblikumüriaadides kükitama :) No on ju ikka vaja tuvastada, millega täpsemalt tegemist, pildistada, mõnikord nuusutada. 

Ilmselt tegemist siis hariliku käoraamatuga, väidetavalt üks meie tavalisemaid käpalisi, looduslik orhidee. Lääne- ja Põhja-Eesti liigirikastel niitudel ja puisniitudel on ta kohati päris sage. See aga ei tähenda, et tavaline oleks tema välimus. Tal on kaunis, enam kui kümne sentimeetri pikkune, lillakaspunane või roosakas tihe õisik. Mõnikord moodustab õisik isegi üle kolmandiku käoraamatu pikast varrest. Ja varre pikkus võib tal olla üle poole meetri. Seega on käoraamat väga ilus lill. 

Kuid peale ilusa välimuse on tal ka väga tugev lõhn. Öeldakse, et tal on nelgilõhn. Ilusad suured lõhnavad õisikud meeldivad paljudele inimestele. Kõik ei ole aga sugugi loodusesõbrad ja võivad nii korjata suure hulga käoraamatu õisikuid. Seepärast on ka harilik käoraamat võetud looduskaitse alla nagu ka kõik teised meie orhideed. Õite välimus ja lõhn ei ole ju inimeste meelitamiseks, seepärast ei tohigi meie neid korjata. Taim vajab hoopis putukaid. Putukad peavad kandma õietolmu käoraamatu ühtedelt õitelt teistesse. Olgu abilisteks siis mesilased või liblikad, igal juhul saavad nad töö eest tasuks ka magusat mesinestet. Sellised on looduse seadused: kui midagi tahad, pead ka ise midagi pakkuma. Käoraamatu eksimatuks määramiseks peab peale tema õite värvi teadma veel mõningaid tunnuseid. Esiteks tuleb vaadata, kas tema väikestel õitel on pikk niitjas kannus. Teiseks tuleb vaadata, kas taime õied moodustavad lühikese püramiidikujulise õisiku või pika ja rulja. Esimesel juhul võib tegu olla püramiidja koerakäpaga, teisel juhul aga käoraamatuga. Seega polegi tema määramine kuigi raske. Meil kasvab aga kaks käoraamatut, peale hariliku käoraamatu veel lõhnav käoraamat. Viimane on meil väga haruldane liik. Harilikust käoraamatust erineb ta kuni 1,5 cm jämeduse õisiku, õie lühema kannuse ja vanilli lõhna poolest.

Meil neid siin palju pole, vaid ühes kohas ja sealgi mõni üksik varreke. Ja kuna nende kaunisaeg jääb kogu muu õitemöllu aega, siis mõnikord jäävad üldse suurema tähelepanuta.