Nv

Esimesed vanalinnapäevad üle ja läbi elatud. Võib ju olla, et kui ma seda iga aasta kogeks, oleksin märksa sapisem, aga no pärast nii mitmeid saaresuvesid oli täitsa tore. Terve vanalinn võnkus ja vibreeris, hiliste tundideni välja. Turistid, suuremad grupid, muusika, miimid, moosekandid (minu aknaalust püsipläristajat ei olnudki, imede ime!).

Ise ajasin end vaid Raekoja platsi Smilersit kuulama. Nagu instas näha võisite, ei kulgenud see just kuigi edukalt. Samas kohas, ehk siis Kullassepa tänaval, kus talvel kajaka-rajakas minipannukad elu õiekeselt ära rabas, lasi kajaka-rajakas meid täis. Ja seda värki tuli tal tagant küll pool ämbrit vähemalt. Kohe näha, et heas toitumuses. Keerasime aga ninad toa poole, küürisime end puhtaks ja otsisime uued riided. 

---

Pühapäev leidis meid Pärnust.

 Pärnu eesmärk ei olnud seekord spaatiir, aga öömaja otsides siiski juhtus nii. Ja oli see vast kogemus... Nüüd ma saan aru küll neist inimestest, kes teevad põlglikult möh ja spaasse ei tiku. Pärast seda kogemust käiks ma ka neist ringiga mööda :) 

Kõik algas juba mingisugusest enam kui pooletunnisest sisseregistreerimisest (jah, mul oli eelnevalt meilile tulnud check-in tehtud), sa lihtsalt passid ja kuumened üle seal pisikeses vastuvõturuumis. Kusjuures meie ees ei olnud veel bussitäit Soome põduraid, need laekusid peale meid. Ma mõtlesin esimest korda hirmuga, et kui nüüd juhtub see, et nad kops ja kops hakkavad kokku kukkuma, lisaks veel mõned kodumaised ja lätimaised rasedad, ja ma need kõik peaks järjekorras ette laskma (mis oleks ju elementaarne tegelikult). 

Tuba oli ahtake ja lihtsake, aga no paljukest siis magamiseks ikka vaja. Veekeskus, mille kohta ma olen küll isegi kiidusõnu kuulnud, oli hämar koobas, veidra sisekujundusega (sisekujundaja oli ilmselt tähtaja kukkumiseni mõõdutundetult tina pannud ja siis viimsel tunnil lajatas sinepikollase-kakapruuni värvi plaadid tuimalt ritta ja asi tahe. Kapid töötasid veidralt, rätikud tuli (vist) toast kaasa võtta. Aga teenindajad olid armsad ja sõbralikud, sellised vanemad prouad, aga hästi mõnusad!

Söök oli ka nadi, no kohe päris nadi. See kuldkollane veider margariin, ma olin unustanud, et selline olemas on. Samas, söönuks saab ja mis siis ikka kurta. 

Naabritega on juba kord selline vedamise asi. Tõsi, mõnes majas on seinad lihtsalt helikindlamad ja rõdude paigutus loogilisem, eks see ka aitab. Meil sattus naabriks suurem venekeelne kamp, kes kenasti rõdule kogunes. Provvad kukkusid ülikiires tempos oma elu hekseldama. Õnn, et see oli vene keeles, siis sain selle taustatapeediks muundada, eestikeelset kõne oleks ilmselt kõrv ikka kuulatama jäänud. 

Aga ma ostsin seekord hinda. Ja seda ma ka sain. Ikkagi Pärnu ja juunikuu 79 eurot/öö, asukoht ju ilus ja hea, ega tohi rohkemat tahtagi.

--- 

Pärnus sain veel ühe uue kogemuse võrra rikkamaks: käisin p. visiidil, elus esimest korda, poolkogemata. See äri mulle meeldib.

---

Pärnu on sama ilus ja armas nagu ikka. Pani vaid imestama (nagu hiljuti Rakveregi puhul), et küll on palju pargipinkidel ja bussipeatustes hängimas härrasid, kel pudel käes või kõrval ja olemine kergelt vildak. Kas nad on kogu aeg ja ehk pole ma vahepeal märganud... Või ongi toimunud mingi suurem "tagasitulek"... 

Vahekokkuvõte ja Rakvere

 Väsinud rändur jõudis lõpuks koju. Võib kinnitada, et Rakvere võttis mind hästi vastu. Tegelikult oli Rakverre küllaminek suisa nii meeldiv, et mulle kirjutas paar päeva varem privaatselt üks instagrammer, kes oli veidi õnnetu, et ma tulen tema kodulinna, aga tema just sel päeval peab koolitusel olema, aga ta andis kaasa oma head soovid ja avaldas lootust, et tuleb kena olemine. Lisaks lubas ta, et sealsed raamatukogutüdrukud on hirmus armsad. Olid ka, kinnitan.

Rakverre ma oma elus pole palju juhtunud, loetud korrad, pika aja tagant. Mäletan muidugi neist vaid spaas käimisega seotud kordi ja siis palju linna peal ei kolanud. Seekord kasutasin ühistransporti ja ühinesin oma naisperega kohapeal. Seetõttu sain linna värske pilguga uurida. Tähelepanekud algasid juba bussist: väga usinad maskitajad-desotajad, olin juba desovahendi spetsiifilise lõhnagi jõudnud ära unustada. Teiseks, Rakveres on õudselt palju mehi! Ei tea, kas ametlik statistika toetab mu arvamust või olid nad lihtsalt aktiivselt pinkidel päikest nautimas. Kolmandaks, küll on Rakvere naised ilulembesed, ilusalonge ja -tube reklaamis vist küll iga teine aken ja uks. Neljandaks, on seal söögikohtades alles hinnatase... Kui nüüd veidi mõelda, siis ega sealne spaagi on pigem rasvaste hindadega silma torganud, võrreldes näiteks Pärnu või Kuressaare omadega. Aga tore oli ikkagi.

Kõigile, kes vihjeid armastavad, lühidalt. Pihlaka kondiiter (või mingi selline koht) oli selline lihtne, millest elamust ei ootagi, aga bussilt maha astudes kiireks toiduabiks okei. Aqvas endas asuv Fresco oli äärmiselt kvaliteetne ja maitsev ja kaunis ja ahvatles korduvalt ülesöömisele. Rohuaia kohvik oli omamoodi, justkui andis lootust, samas tõmbas su ootused kiirelt tagasi maa peale. Midagi oli, aga midagi ei olnud ka. Hinna ja kvaliteedi suhe oli nagu paigast ära. Berliini trahter oli nagu trahter ikka, toidud värsked ja korralikud, mingit vapustavat maitseelamust ei pakkunud, aga ega millegi kohta paha sõna öelda ka pole.

Ja muide, Rakvere oblastis leidus koguni lumehangesid veel.

Nüüd lõunamaine kokkuvõte.

Putinit alistada ei õnnestunudki. Siiski Apollo e-raamatute edetabelis kena neljas koht püsib.

Katkend Delfi Reisijuhis tutvustab Bali luksuslikku ja hinnatud (jaa-jaa, naerukoht!) tsiibeti kakakohvi.

Käisin külas ka Õhtulehe reisi-podcast´il "Järgmine peatus", mida juba päris pikka aega veab imetore Liina. Tunnistan, seda ma pole julgenud ise üle kuulata. Et ma ei karda küll keda kuraditki, ent paari asja, muidugi lisaks lülijalgsetele, siiski :)

Lõppenud nädala viiel õhtul külasid Kuku raadio "Järjejutus" katkendid "Minu lõunamaast". Ise pole neid küll üle kuulanud, aga mõtlen, et äkki unejutuks sobivad... Kas endale või võsukestele (loodetavasti ei olnud mul tekstis väga roppe kohti...).

Kuidas hiidlased naabritel külas käisid...

 Kui postkasti laekus kutse Kuressaare Teatri esietendust väisata, tundus kõik hästi lihtne (think twice, Mae!) Hiiumaa ja Saaremaa asuvad ju nii tihkelt teineteise kõrval, kamoon, ma näen rannast Orissaare mastigi iga jumala päev! Kui ma siis paar päeva enne 10.10 hakkasin valima (sic!), millisele praamile end rihtida, et õhtuseks etenduseks kenasti kohale jõuda, siis... selgus, et laupäevasel päeval läheb vaid üks praam Sõrult. Kell 8.15, ma igaks juhuks täiendan. See käib saareelu juurde, olen nõus, ja ei kurda. Lihtsalt, kui vahel mõtled, et Saaremaal, nii lähedal ju, toimub miskit põnevat, et läheks käiks ka korra ära, siis ega see nii lihtne ikka ole küll. Samas mäletan, et meilgi on olnud Saaremaalt ööbijaid, kes tulid tegelikult lihtsalt "korraks" Suuremõisa "Mamma lugusid" vaatama, aga seegi tähendab ööseks jäämist ja miinimum kahepäevast retke. 

Järgmine üllatus - kuna  oli siiski kindel plaan teha pikem puhkus Saaremaal - olid hinnad. Sest no ega rallikauged inimesed ju tea, et mingine ralli on parajasti saarel käimas ja öömajad tuugalt sada evrikut oma tavahinnale otsa keevitavad. Nii et kui muidu saad näiteks Grand Rose Spa öömaja alates 69 eurost, siis ralli ajal pole mingi probleem sellest 155.- või muud sellesarnast teha. 

Muide, mu mälupangas on nüüd täielik rallipubliku profiili kirjeldus olemas. Hetkel olen veel ebalev, kas seda siinkohal kirjeldada või hoida tuleviku tarbeks. 

GRi kiituseks pean siiski mainima, et nad olid übervastutulelikud, kui me tegime neile selgeks, kui vara päriselt ühed hiidlased nende juurde jõuavad ja öömaja vajaksid. Üks teine asutus, kellega samuti suhtlesime, venitas laisalt, et nemad enne kl 16 küll tuba lubada ei kavatse, edasine keskustelu oli välistatud.

Kuressaare teatrimaja on tõsiselt armas! Olen seal varem vaid korra ühel jõuluaegsel lasteetendusel käinud ja juba siis vaimustusin. Talletades tuleviku tarbeks koroonaaja teatrikülastaja protseduurilisi seiku, olgu öeldud, et uksel kehatemperatuuri ei mõõdetud, ankeete täitma ei pidanud ja maskeraadi ka ei toimunud (erinevalt Tallinnast, kus maskeraad täistuuridel käimas). 

Etendus? Jumalik! Koomusk, seda küll, aga igati mõõdukas ja väljapeetud ja piinlik ei hakanud kordagi. Shakespeare´i 37 teost kantakse 2,5 tunniga laval ette. Kolme tüübi poolt, kelle nimed ilmselt suurele osale eestlastest (veel) midagi ei ütle, aga kes teevad julmalt head tööd, seda ma luban. Tempo on metsik, vorm vaheldub, ja lugude sisu lühidalt antakse väga täpselt edasi. Kui mulle keskkooli kirjandustundide raames oleks keegi seda etendust pakkunud, oleksin suurest õnnest saltosid teinud, päriselt! 

Aga kui juba nii pikalt Saaremaale minna, siis tundus, et peaks veel kultuuri endasse ahmima. Näiteks kino. O2. Saaremaa tundus piisavalt eksootiline filmi vaatamiseks. Film? Igati tore tükk tööd. Näitlejad on meil ikka kuratlikult head, igav ka ei hakanud, romantikat rohkem kui spionaaži ja Tallinna fotošoppimisega oli ka kenasti hakkama saadud. Oli ka üks selline hetk, mil kurku nööris ja silm niiskeks tõmbus: kui Rein Oja kehastatud kolonel Saar saab teada vägede sissetoomisest... see jõuetu pilk...

Aga tagasi Kuressaare juurde. Miks seal toidupoed nii vara suletakse? Ma ei leia ühtegi päris loogilist seletust. Saarlased söövad vähem? Varem? Turistid niisamuti? Ei, tegelikult üks seletus vist siiski on - nad püüavad tõsta kohvikute, kõrtsude, hotellide käivet. Et sa ei läheks õhtul kella 21 paiku poest endale head-paremat tooma, vaid ikka baari maanduksid. Kuigi... baaridega on praegu vist mingi segane teema.

Valet värvi praamid ja veidi teise nurga alt "Soorebane". Soorebase püstitamisele olen saanud sealt pidevalt mööda sõites juba pikalt kaasa elada. Aga ikkagi, Virtsu poolt Ristile lähenedes on sootuks teine vaatenurk. Mulle ta igatahes hirmsasti meeldib ja ma hoian rebasele pöialt, et ta disaini kategoorias ikka tänavu arhitektuuripreemia kelmikalt ära napsaks.

Uued trendid

Laekusin äsja Pärnust spaatuurilt ja seal meenus mulle veel üks märksõna, mis lõppenud hooaega meenutama jääb - koerad. Ma ei olegi seni spaades väga koeri kohanud ausalt öeldes. Nojah, spaahotell on ju tehniliselt võttes siiski hotell ja kui hotellis peatuvad lemmikloomadega reisijad, siis miks ei peaks nad ka spaahotellis peatuma, eks ole. 

Koer oli hirmus nunnu jah, lumi-lumivalge nagu valgendajaga üle lastud, aga rihma otsas siiski parajalt rahutu. Esmalt tiirles vastuvõtus ümber minu ja teine kord tabas mind ootamatult liftist väljudes. Sellises situatsioonis jälgid ju enda silmade kõrgusel teisi lifti sisenejaid ja püüad korraldada sujuvat väljumist, aga pole valmis selleks, et keegi su põlvekõrgusel jalust maha niidab. See oli siiski väiksem mure, märksa tüütum oli haukumine (ei väida, et see oli sama koer), mis kostus ventilatsioonisüsteemi kaudu. Saan aru, et see on hotellide uus mure tänapäeval. Seinad ja uksed tehakse juba vägagi helikindlad, ei kuule eriti koridoris liikujaidki, ent ventika kaudu kostab kuskilt suvalisest toast kõike. Mäletan, et üks sügis Hedonis kostis tuppa mingi sommide seltskonna jauramine. Ventika kaudu tekib veel lisaks omamoodi õõvastav hauatagune heliefekt :) Seekord siis koer.

Aga mitte Pärnus spaatavatest koertest ei pidanud ma kõnelema (huvitav, mitu aastat läheb, kui koeri hakatakse ka veekeskusesse lubama?). Koertega puhkajate arv on drastiliselt kasvanud ka selle mõne aastaga, mis meie väikestviisi puhkemaja oleme pidanud. Õnneks on võrdeliselt kasvanud ka lemmikloomaga tulekust etteteatajate protsent, kuigi kui ma loen või telefonis kuulen väljendit "hästikasvatatud sõber", tõusevad mul ihukarvad juba püsti :) Nii mõnigi neist "sõpradest" läheb maal püstipööraseks ja kihutab ringi nagu oleks laksu all. Mõni läheb hulluks häälte peale, mis looduses on ja tunneb vastupandamatut soovi iga linnu peale ennastunustavalt haukuda. Mõnele tundub aga, et iga juurika ja mätta all on peidus terve armee vaenlasi, kellele jahti pidada ja mulda ja kive lendab tundide kaupa. Rääkimata sellest, et suvel on keramajas palav ja välisuks kogu aeg lahti. Sellest lahtisest uksest pole jätnud veel ükski koer sisse tuiskamata. Võib vaid ette kujutada mu ehmatust, kui seisan pliidi ääres, seljaga ukse poole, praen rahulikult liha, ja siis lendab kui kuulist lastud sisse mõni suur volask. Eriti armas, kui ta on just rannast ja ujumast tulnud, siis pererahva juurest putku pannud ja siis toas end kuivaks raputab. 

Omaette teema on veel skulptuursed julgad ja voodipesult koerakarvade kättesaamine. Palved looma voodisse mitte võtta kõlavad sageli kurtidele kõrvadele. 

Kõik see eelnev on muidugi aimatav ja teada. Tänavu tekkis aga uus trend - koeraga teatrisse. Ma ei tea, kuidas koeraomanikel see info levib, aga tunne oli küll nagu oleks keegi kuskil salamisi omavahel kokku leppinud, et 2019. aastal hakkame lemmikutega teatris ka käima. Üks kindel kontingent on küpsemasse ikka jõudvad endised beibed, kel kaenlas pisikesed pudeliharjad. Üks väitis koguni, et tema käib koeraga Estoniaski, miks siis mitte ka Soonlepas. Mõni väheke suurem isend õnnestus siiski etenduse ajaks õue suruda. Tõsi, sellisel puhul on alati oht, et kui pikem haugatuste müriaad tulema juhtub, mis siis teha.
Eriline tase oli aga meesinimene, kes jättis küll viksilt koera (käivitatud!) autosse, kuid otsustas poole etenduse pealt saalist "korraks ära käia". Olgu mainitud, et etendus oli ühes vaatuses ja tegemist polnud helge-valge koomuskiga (kuigi ka sellise etenduse puhul häirib liikumine publikus ja välisuksega majandamine näitlejate tööd). Üks asi on ühekordne liikumine, aga edasi-tagasi jalutamine on veel kuidagi eriti... lugupidamatu. 
Jah, moodsad ajad... lapsi näeb üha harvem, lemmikloomi aina sagedamini... 

/pilti pole, siinkohal võib lugeja ise ette kujutada üht vabalt valitud tõust toredat neljajalgset sõpra/

Pärnust ka paari sõnaga. Täiesti plaaniväline minipuhkus sattus ideaalsesse aega - 1. septembril sinna jõudes oli väljas suur suvi, aga linn täitsa tühi. See oli nagu unenägu :) Ja see "unenägu" mõjus mulle sedavõrd, et ma kahel päeval kablutasin maha üle 20 000 sammu (kolmandal ja neljandal päeval enam nii palju ei õnnestunud, sest lasin hoogsalt lisanduvaid aastaid endalt maha kloppida). Oluline osa neist sammudest suisa piki randa vees ja liival kõndides, linnapiir kaugele seljataha jäämas. Nii et nüüd olen tuttav ka kõigi Pärnu rannalehmadega. Kõndimine kusjuures jäi nii sisse, et eile kõndisin Nõmmelt Kadriorgugi. Seda viimast ma päris iga päev ei kavatse tegema hakata.

Eriliselt jäid meelde Pärnu söögikohtade menüüd, mis olid kõik väga sarnased, hetkel näikse seal olevat burrata- ja kohakalavaimustus. Ma tegelikult kiidan, et ei püüta mingeid udupeeneid ja viguritega toidunimetusi välja mõelda, aga kui lühikese aja  jooksul väisata paljusid kohti, siis korraks tekib veider tunne küll, kui loed menüüst jälle: veis, part, siga, koha, burrata-salat jne. 

Pärnu muulil käisin küll vist esimest korda. Muuli algus on kenasti hiljuti korda tehtud.

Pärnu rannalehmad olid meite vastu sõbralikud, mitte nagu need Kassari hobesed, kes vabal ajal turistidega maiustavad.

Supelsaksad on endiselt mõnusalt värvilised, toekamate toitude hinna-kvaliteedi suhe oleks nagu paigast ära, aga noh, kuurordi värk.

Villa Wessetis einestasin esimest korda, üllatas meeldivalt.

Estonia Resort Hotel&Spa nimetab seda hommikusöögiks ja kes olen mina, et vastu vaielda :) P.S. Tahket toitu oli ka, ärge muretsega :)

Lähed Pärnusse, aga toaseinalt vaatab vastu Hiiumaa :)

P.S. Pärnu maksimumpunktid lähevad lillelise peakattega jalgrattal prouale, kes Raeküla suunal kulgeval terviserajal kõigile "kaunist päeva!" hõikus. Ei tea, kas ta on linna palgal või isehakand, aga tore ikkagi :)