Mul hakkasid päevad / Marilyn Jurman

 #eionei

Ma loen harva noortekirjandust ja seepärast pole ma ka ilmselgelt õige inimene mingeid kaugeleulatuvaid järeldusi tegema. Ma saan raamatut hinnata siiski vaid tänase täiskasvanu pilgu läbi, kes võib küll meenutada enda teismeliseiga, kuid päris täpselt sellesse vanusesse end tagasi tinistada ei ole võimalik (enda käepärase ja õiges vanuses testrühma peal kavatsen küll seda katsetada). Ümbritsev keskkond on muutunud, keel on muutunud, mõned asjad, nagu tundub, ei muutu siiski kunagi... 

Aga mulle tundub, et see üks äärmiselt vajalik ja tänuväärne raamat. Ja kuigi teemadering on lai ja esimese hooga tahaks ehk koguni protesteerida, et äkki on liiga palju kõike kokku pandud, aga kui nüüd mõtlema hakata, siis selles kõige kiirema ja hirmsama arenguga teismeeas ongi kogu aeg su ümber nii palju toimumas, juhtumas, enamasti ka pekki minemas. Kõigil on mingi teema käsil, mis puudutab lõpuks kogu kampa, kogu klassi, ka sind. Neid aastaid ei saakski teisiti käsitleda, kuidagi eraldiseisvana. Ikka on keerulised suhted sookaaslastega, veelgi keerulisemad vastassooga, kuskil selles pusles on suitsud, narkootikumid, alkohol, keelatud suhted, soovimatu rasedus. Ja keeruline kodune elu. Selles osas täiuslik läbilõige.

Üks omamoodi tähelepanek, mis mind lugedes kummitas. Valdava osa raamatust ma ootasin/kartsin peategelasele/mina-jutustajale midagi kohutavalt halba juhtumas. Ma ei tahtnud seda, aga mul oli kogu aeg kuklas tunne, et see tuleb. Ma veel mõtlesin, et kui see tuleb midagi väga-väga hullu (minu kaanonite järgi, noorele inimesele on iga väiksemgi fopaa muidugi maailmalõpp, ma mõistan), siis ma ehk ei suudagi lõpuni lugeda. Ja ma ei teagi, kas autor tegi seda põnevuse ja hirmu alal hoidmist sihilikult või kukkus see niimoodi välja juhuslikult, aga ma ütlen, et see sai lõpuks kokku päris hea. Sest hoolimata rasketest ja valusatest teemadest, mis kõik laual on, ei ole see siiski ainult üks suur must masendus, vaid siin on ka helge ja rõõmus pool olemas, kuskilt sirutub ikka see abikäsi, keegi lausub ikka toetava sõna ja kellelegi meeldid sa ju lõpuks ometigi.

Mul on hea meel, et see raamat on olemas ja ma loodan, et see jõuab ka õige sihtgrupini. 

Ja eriti on mul rõõm, et Marilyn pani mu enda mugavustsoonist korraks väljuma ja seda lugema! Kniks ja kraaps!