Laupäev, 18. september 2021

Raamatuminutid


"Kirjad Buenos Airesest" Eia Uus
Nii oodatud raamat! Toetasin seda kõhklemata ka Hooandjas (samm, mida ma naljalt ei tee), põhjust kahetsemiseks ei ole.
Ma usun, et üks selle aasta suurimaid lugemiselamusi (ja tänavu on niigi enneolematult hea raamatuaasta olnud!). Nii õrn ja terav, valusalt aus ja maine, teisalt luuleline ja helge ja jalad-lahti-maast kulgemine. Siin on tubli annus reisikirja, ent ka sisekaemusi, kirjanduslikke seiklusi ja (raamatu)vihjeid.

Ja ilu ei peitu siin ainuüksi sisus, see on ka vormilt maiuspala. Erinevad paberid, kirjafondi suurus, pildimängud... Ma olen ammu unistanud piltideta reisikirjadest, sest need ei anna enamasti tekstile midagi juurde. Seekord on kujundaja imet teinud ja piltidel mõte sees.

Või siis need kaaned. Kangast ja siiditrükiga tagakaas, alasti selg. Kui lugeda raamatut nii, et raamatu tagant kumab valgus ja sa näed õmblusi, ja sa tajud kui vähene hoiab tegelikult seda pealtnäha tugevat raamatut koos. Nagu inimestki. Meid on lihtne murda, meie tasakaal on hirmuäratavalt habras. Ja meie niidid ei paista... 




"Koomiku lapsepõlv" Jonas Gardell
Võrratu raamat, mille kohta ei tahaks palju öelda, sest paratamatult reedaks midagi olulist sisu kohta.
Lühidalt võiks kokku võtta kui ühe poisi kujunemislugu, ent kui nüansirikas ja ehe ja puudutav. Gardell on mu meelest meisterlikult andnud edasi noore inimese siseilma. Ja ei loe midagi, et see on autobiograafiline, sest ega pelgalt see fakt veel teksti heaks tee. Detailid ja jutustamisoskus on ikka need, mis loost loo teevad.
Imeline lugemiskogemus. Kohati väga valus, teisalt humoorikas.




"Kutsu mind oma nimega" Andre Aciman
Järjekordne raamat, mille puhul on mul kiusatus hinne panemata jätta.
Enim meeldisid dekoratsioonid: suvi, kuumus, Itaalia, lõputud söömaajad, laisklemine, ujumine. Kohe meenuvad mingid Sagani ja Hemingway kirjakohad, tõsi, Prantsuse Rivieralt.
Tõetruult kirjeldatud tohutu armuvalu on mingi piirini samuti nauditav lugeda. Kahjuks mingil hetkel muutub ka väsitavaks see lapsik soigumine. Õnneks viimases kolmandikus kerib tempot juurde.
Soovitada julgen (taas!) vähestele. Olen juba saanud riielda, et miks ma nii palju geiromaane loen viimasel ajal ja kas see on mingi "akna nihutamine". Lisaks on siin detaile, mida võiks liigitada perverssete alla (põhimõtteliselt võiks tõmmata paralleele Nabokovi "Lolitaga").



"Valerahategija" Ave Taavet
Muhedad ja väikese vimkaga lõbusad lookesed, mis soojendasid hinge.
Lisaks leiab vastused mitmetele eluliselt tähtsatele küsimustele, näiteks mis on saanud Vigrist ja Viktor Vassiljevist, kus ja millega tegelevad kadunud tsirkuse artistid, kes elavad lesepuul jm.

No ja üht ja teist olen veel vahepeal lugenud, aga nendest pole mahti olnud kirjutada. Uus virn ootab, uued teod ootavad, uus toimetamine on lõpusirgel ja siis veel need enda reisilood, millele järgmisel nädalal loodan punkti panna.
 

2 kommentaari:

  1. Eia uus raamat. Poes vaatasin visuaali ja sain aru, et ostan raudselt. Mõtlesin, et kas tõesti on meil viimaks olemas raamat, mis On Ise Lugu, mis alustab jutustamist juba enne lugemist. Mõtlesin, et kui tekst mind ei köida, või ei suuda kokku kõlada visuaaliga, ja on hoopis reklaamitrikk, siis okei, elan üle. Olen nõus ka niisama ilu ja kunsti eest maksma. Olen pool raamatut läbi lugenud. Panin käest ära. Sest. Mida perset ma pärast seda lugema hakkan?! Sest nii imelisi asju vaevalt lähima kümne aasta jooksul enam kuskilt tuleb. Sellel raamatul on täpselt üks viga. See saab kuramuse ruttu läbi. Isegi minusugusel tigutempos lugejal.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nonoh, Triinu, jäägem ikka optimistlikeks ja uskuma, et tuleb varem kui 10 aasta pärast :) Ja kui tulebki pikem paus, siis ehk leiab midagi sama ägedat minevikust.

      Kustuta