Meie maarohud / Kristel Vilbaste

Vilbaste kirjutab natuke taimedest, eriti nendest, mis võiks õigel tarvitamisel meile head teha. Aga taimed taimedeks, eks neist ole raamatuid juba hulgim ilmunud, märksa enam meeldisid mulle need päevakajalised teemad, mis keskendusid taimede ümber toimuvale. Näiteks "moevoolud", kord kihutab areenile jõhvikas, siis must pässik, siis äkki punane kärbseseen jne. Või see, et miks mingil ajastul on üks taim hirmus ohtlik ja mürgiste hulka arvatud, läheb aega veidi mööda ja ühtäkki on see ravimtaim. Lasteaiaga seotud jaburdus oli muidugi eriti šokeeriv, sellest ma ei olnudki varem kuulnud. Ah, tegelikult olen ma nii rumal inimene, et ma ei teadnud isegi seda, et meil on kunagi jõhvikate korjekeeld kehtinud :)

Vilbaste uuris ka, et mis tänapäeva inimestel siis need peamised ravimtaimed on, mida teatakse ja mida kodus leidub. Imestab siis, et nurmenukk nii menukas on. Ah, mis siin ikka imestada, miks üks või teine ravimtaim inimestel meelel ja keelel on. Eks ongi ju meeles see, mis sul koduõuel võimutseb. Mul lapsena Viljandimaal näiteks ei olnud eriti nurmenukku. Kui ma nüüd aga pean Hiiumaal keramajast välja astudes ikka karjateel käte ja jalgadega nurmenukke kahte lehte laiali peksma, nii et higipull otsa ees, siis on selge, et see mul mõtteis mõlgub. Nurmenukku on mul nii et tapab, seda ma joodan kõigile teejoojatest külalistele sisse. 

Mõnus lugemine oli, üllatavalt palju tuttavat tarkust, mis lihtsalt vahepeal elusaginas ununenud. Või alati mitte isegi ununenud, vaid... mõni asi tundub nii elementaarne, et sa ei mõtlegi selle peale, et see on mingi tarkus ja peaks olema raamatusse raiutud. Kõik need teelehed marrastusele, naistepuna, vaarikavarretee, vereurmarohi (mul küll ei aidanud, aga ega mu peale hakka ei ussi- ega püssirohi ju), jõhvikate nosimine palaviku korral. Või kasvõi needsamad metsmaasikad, mida küll parema meelega ei raatsiks näkku määrida, aga eks ole hullematki tehtud. Ilma naljata, õrnas eas tundusid tedretähnid mulle põhimõtteliselt maailmalõpuna ja ma olen neile ladunud igasugust kraami peale, (mets)maasikad olid veel leebe variant. Ma sellest mädarõika-jamast olen juba sada korda kirjutanud, kuidas ma seda maa sisse kaevasin ja siis vist vahepeal unustasin, kuhu nimelt ja siis mööda aeda tagasi otsisin, kui meelde tuli. Ja no üleüldse oleks võinud keegi minu noorele minale öelda, et lihtsalt pimedasse on vaja see pläust panna, mitte maa alla kaevata. Ma tahaks kohe teada, mis lollist raamatust või ajalehest (kindlasti oli see Meie Meel või muu tolleaegne pubekate piibel) ma seda jura omal ajal lugesin :)

P.S. Kui keegi teab juhtumisi retsepti, kuidas tedretäpid tagasi saada, siis you know my phone number ;)