Vahel on kahju, et inimene, kel kirjanduslikult nii sügav silmavaade ja huultel seesugused sõnad, end raiskab seriaalidele ja filmidele (näiteid toomata). Aga küllap kõik on millekski hea ja vajalik ja aitab laduda vundamenti loojale.
Igatahes on see raamat, mis haagib su konksu otsa ja hoiab üsna kindlalt kinni. Kes on lugenud, see teab, millega see lõppeb ja ütleme nii, et mu tänaöised unenäod olid 101% kantud sellest raamatust ja... seda kurbust ja helgust ja valu ja õrnust olen ma päev otsa kaasa kandnud.
Aidaku targemad nüüd täpsemalt žanri määratleda, aga ehk võiks seda proosaluuleks nimetada?
Hea, nii hea...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar