Käisin poes...

Hetki esmaspäevaõhtuselt raamatusõprade kohtumiselt Vanalinna Rahva Raamatu õdusas poes.

Mariann aka Kikaeliga rääkisime, mida loeme, kuidas valime ja kuidas loetust somes kirjutame. Nimelt oli seekordse kohtumise teemaks blogimine ja raamatublogide lugemissoovitused Lisaks käisid meie laualt läbi mõned lemmikraamatud, Mariannil "Kääbik" ja minul Otsuka "Buddha pööningul".

Oktoobrikuise kohtumisõhtu teemaks on "Minu..."-sari ja siis istub pihitoolil juba keegi teine.

Olemine oli armas ja sama armas oli ka kohata päris elus paljusid neid, kelle lugemisi seni veebis olen jälginud.

Pilditänu: Helmi Sooster

Lugemiseni!

Pika tänava festival

 

Järjekordne, mitmes, ei tea. Mõned avatud hoovid. Mõni kontsert (otse loomulikult läksime vähendatud koosseisus ITLi segakoori kuulama). Väike kila-kola laadake. Õhtul pika laua õhtusöök, mis algselt tänaval pidanuks olema, koliti Mustpeade majja. Kuidagi jäi see siseruumidesse kolimine mul teadmata, muidu oleks ehk läinudki. 

Põnevaim osa oli näitus portselanist lõikelaudadest ja karahvinidest. Lõikelaudade koguja Epp Eelmaa tutvustust juhtusin ka kuulma, tema abikaasa juttu karahvinidest mitte (jah, neil on peres jaotatud, kes mida kogub). Loodetavasti tõmbavad vanalinlased varrukast peagi mingi järgmise ägeda kogu, millest näitus teha (üks vihje juba oli õhus).

ITL segakoor

X Kirjandustänava festival 2026

    

X Kirjandustänava festivalil oli jälle kõike ja hästi palju. Nii palju toredaid inimesi, keda pole sada aastat näinud (ehk siis "Tõe ja õiguse" esimese osa ilmumisest saadik, jah?). Ja veel rohkem neid, kellega ei jõudnudki rääkida. Miks? Sest nad olid nii töised. See käib ennekõike erinevate kirjastuste tüdrukute kohta. "Oma rahvaga" ikka sai rääkida :)

Parvega sai sõita (ei läinudki põhja). Seda ma tegin luigetiigil küll elus esimest korda. Niisamuti käisin elus esimest korda raamatukogubussis (tahaks selles elada, kui muidugi voodi ja külmik õnnestuks kuidagi ka sinna mahutada).

Muidugi oli palju raamatuid ja veel rohkem raamatuesitlusi. Esitlused/jutlemised olid valdavalt küll nendele raamatutele, mis mul ammu loetud, trükisooja kraami oli vähevõitu. Kujutage ette, ma ei skoorinud mitte ühtegi! Tõsi, mu öökapp on juba ümber vajumas ka... Vadi uut novellikogu tahtsin, aga ei suutnud leida, kus seda müüakse, äkki oligi letialune kraam 😂 Esitlus oli siseruumis ja suht võimatu löögile pääseda (mitte et ma kirjanikku lüüa oleks tahtnud), lihtsalt küsida oleks tahtnud, et kust saab noh.

/sain vahepeal instas juba infi, et oligi otsa saanud. Sama juhtus ka ühe teise uhiuue raamatuga, Eia Uusi "Praegu on nii"/

Need kirjanikega jutuajamised tänaval on toredad, aga mulle tundub, et selle formaadiga tuleks teha väike värskendus.

Siis olid veel eesti ema ja Eesti Mees ühest raamatust, mille just täna hommikul lõpetasin. Raamat on hullult tore, soovitan - "Minu Island". See tutikam variant siis.

Oli päikest ja oli vihma. Viimane, tundub mulle, käib kirjandusfestilt igal aastal läbi. A muidu olekski igav, väike lomp käib ikka asja juurde.

Ja kes veel julgeb öelda, et raamatud ei ole popid, see on lihtsalt hirmus loll.

Suvaline augustikuine jaur

Mida kuud!? Kotid kokku, kotid lahti, auto peale, bussi peale, rongi peale, praami peale. Ma vist peaksin ikka kuhugi logistikaettevõttesse tööle minema :) 

Mis sellest kuust meelde jääb?

Remontimised muidugi ja Depo vahet seerimine (septembris algab järgmine, never ending game). Et me läksime Balta turule vaarikaid ostma, aga hüppasime hoopis rongile, et sõita näiteks Pääskülla. Lihtsalt, rongid on meil ju nii ilusad. Vestlus rongisaatjaga osutus aga nii lõbusaks, et me peagi otsustasime ikka lõppjaama ehk Paldiskisse sõita. See rong ei seisa seal kaua, tuleb mingi paarikümne minuti pärast juba tagasi. Aga Paldiskis säras päike (Tallinnas sel hetkel mitte) ja meri sillerdas nii kenasti, et me ikka läksime maha ja kõndima. Paldiski on ülivinge!

Huvitav, kas meil Eestis on veel selliseid mereäärseid peatuseid?

Need perroonid on küll Tallinna-sisesed, aga lihtsalt nii armsad ja soojad, autoriks Kadri Roosi 

Pärnus oli kirjandusfestival, sellest ma vist ka kirjutasin juba. Igatahes sellest käigust hargnes jälle mingi järgmine ja ülejärgmine lugu (ehk kinnisvaraturism). Mõni päev pärast festivali panin kodus kõndimiseks spordiriideid selga, ise samal ajal arutades, et kuhu küll täna kõndima minna... Kuni ma riidesse sain (see käib mul ruttu), kuulsin ettepanekut, et lähme hoopis Pärnusse kõndima. Maaklerid on seal oluliselt hakkajamad kui Tallinnas või Viljandis, suudavad kohe vaatamised korraldada. 

Teatrit vist eriti ei saanud augustis, nagu ikka suviti. Vahepeal ajasime siin teistel selle Mustamäe-lavastusega hamba verele, aga siis kuulsime liiga palju sellist vastukaja, et otsustasime üldse mitte minna. Aga suht käigu pealt haarasime piletid hoopis Tartusse hooaja avamisele. Draama laulab. Eks meil kuklas muidugi helises midagi sellist nagu Linnateatri näitlejad on korduvalt teinud. Arder ja Runnel repsi osas andsid samuti lootust. 59-eurone pilet end päris lõpuni siiski ära ei õigustanud. See oli selline... oeh, ma ei teagi... ma saan ju aru, et nad olid vaeva näinud (ilmselt) ja tööd teinud (ilmselt), aga mõjus kuidagi nii nagu oleks üks sõpruskond otsustanud pulli teha, paar korda kogunenud ja harjutanud ja siis peale lennanud. Saatebänd oli tasemel ja paar näitlejat suurepärased lauljad (üht neist oleks võinud märksa rohkem sellel kontserdil kasutada, ei tea, miks talle nii vähe "eetriaega" anti). Aga noh, nad olid siiski väga entusiastlikud ja püüdlikud, jäägu siis nii. 

Mingis suvelõpu meeltesegadushoos olen ma üldse lähiaegadeks palju teatripileteid rabanud, pooli neist nagu õieti ei plaaninudki, aga lihtsalt juhtusid ette. Logistiliselt teeb see kõik elu taas põrguks, aga ega inime ju õpi... Igatahes tuleb üks lavastus, millel on pikk ja ootused kõrgele kruviv pealkiri. Teine lavastus on muusika ja muusikute pärast (kuigi väga feministlik värk). Kolmas on peagi igavikku mineva hoone pärast. Neljas on toetusavaldusena lavastajale. Ja samas vaimus edasi.

Dagö tasuta kontsertidel olen aktiivselt käinud, üleeilse Lasnaka oma jätsin siiski vahele. Raamatulaatadel käinud. Estonia laadal. Aga ega need kõik ongi lähedal ja annavad lihtsalt hea põhjuse kõnnitiirudeks. Sest jah, kõndinud olen ma kõvasti.

Ajas tagasi augusti alguse poole liikudes, siis muidugi Hiiumaa kodukohvikutepäev. Üle ei pingutanud, vaid paaris käisime. Sedapuhku Urriga. Sarvenaiste paadikuur on alati meeleolukas, hea söögi-joogi, mõnusa muusika ja ägeda seltskonnaga. Teine kohvik Vahtrepa kandis oli ka tore, aga no võõras küla, võõrad inimesed, mõnusat hängi ei tekkinud. 

August lugemiskuuna oli rekordiliselt ahtake (8 raamatut), põhjuseid muidugi mitmeid. Esiteks, hirmus siblimine käis kogu aeg. Teiseks, "Ulysses", eks ole, selline asi tõmbab lugemistempo kohe kõvasti maha. Kolmandaks, tuuseldasin ja tegelesin ühe raamatuvirnaga. Päriselt ka, ma ei uskunud, et see saab olema emotsionaalselt nii keeruline ettevõtmine. Neljandaks, otsustasin tervise kiuste iga päev vähemalt 10 000 sammu kõndida. Ja viiendaks, eks ma mängisin liiga palju tunde ka mahjongi (häbi mul olgu ja saba mul tulgu!). Õnneks on september kohe ukse ees ja... ütleme nii, et ma eile tegelesin jupp aega peagi ilmuvate raamatute kaardistamisega, mis tähendab, et... jõul on põhimõtteliselt käes.

Rahva Raamatu lugemisklubis 

Aitäh raamatute eest: Rahva Raamatu kirjastus ja Petrone Print!

"Habras aeg" Grimaldi

"Minu Lottemaa" Kivi

"Fun facts about Estonia" Petrone

⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️

"Olku. Laul inimlikkusest" Eelrand

"Päikeseuskujad" Jaaks

"Inimese kostüüm" Ashilevi

⭐️⭐️⭐️⭐️

"Ulysses" Joyce

"Olemise kõla" Kareva

Jätsin pooleli:

"Seitset aastat meie vahel" Poston

Augustikuu lemmiku suudan vaevata valida: "Inimese kostüüm".

Kusjuures mitte kõigega selles raamatus ma ei nõustunud, aga samas see ongi hea raamatu tunnus, kui see ärgitab sind edasi mõtlema, vastu vaidlema, kaasa noogutama, sõnaga, palju ja erinevaid emotsioone. Mind kõnetas siin enim hoopis üks kõrvalteemadest, hetkel täpsustada ei soovi. 

Mu lemmikuim lugemiskoht linnas, Harju tänava ja Niguliste kiriku vahel. 

Mis on ebaõnn?

Näiteks kui sa juhtud laupäeva südaöösel tulema küla pealt koju, kakerdad üksikute (aeg ju varajane) piduliste vahel, vaatad, et ahsoo, politseinikud, mingi valgus, mingi kamp, ilmselt mingi probleem, uurid avasilmi, et mis põnevat ka teoksil... alles siis taipad, et kurja küll, hoopis telereporter intervjueerib linnapead Bermuda kolmnurga asjus, valgus on kaamera jaoks ja politsei vist lihtsalt turvab neid. 

Sa ise sealjuures oled purukaine, terve õhtu tiksunud kenasti vee peal, ja kui nüüd peaks sind järgmistel õhtutel näidatama uudistes ropsivate näitsikute ja paljast tagumikku näitavate ööloomade vahel, siis oleks ikka ebaõnn küll. 

Õnneks läks seekord õnneks. Ei näidatud.

Kuigi. Oleks võinud näidata küll, sest ma haarasin autost tuppa ka ühe raamatu kaasa. Oleks see vast tore vaatepilt olnud teiste peoloomade vahele, raamatuga tütarlaps öisel kõrtsutänaval.

---

Teine ebaõnn, samuti väiksemat laadi. Kes mind tunnevad, need teavad, et minu telefon ei helise. Ma elan hääletul režiimil (kui sa just ei ole minuga eelnevalt kõne kokku leppinud, eks ole). Ühel õhtul aga avastan, et võõralt numbrilt on korduvalt helistatud. Kui korduvalt, siis on ehk kellelgi pakiline mure. Saadan sõnumi. Areneb pikem vestlus, mille jooksul ma mõistan, et keegi väga vajab mind, aga ma ei tunne seda kedagi, lisaks kirjutab ta natuke vigaselt, nii et ma ei saa esimese hooga aru, et kas ta on ehk tiba tongis... Samas vigaselt kirjutamine, eriti mingites sõnumites on teisalt ammu juba norm, seega püüdsin sellele tähtsusetule tõsiasjale tähelepanu mitte pöörata. 

Tavaliselt ma sellistes vestlustes enda kohta detaile ei avalda, aga kuna see sõnumineerimine juba tõepoolest venis, siis ma lõpuks andsin teada, et ma olen Reelika (jah, see tundus selline vestlus olevat, kus ma ei ole Mae). Järgmised kümmekond minutit tehti mulle selgeks, et ma ei ole Reelika. Tunnistan, see oli väheke naljakas.

Pikk vestlus lõppes sellega, et see tüdruk (jah, ta oli ikka väga lapseohtu) edastas mulle sünnipäevakutse. Ei, ta ei kutsunud mind enda sünnipäevale, mitte ses mõttes, vaid tema oli kutsutud. Kutse peal oli mu telefoninumber ema/isa kontaktiks märgitud. Tõsi, teatada oli vist vaja vaid mitteosalemisest, kui ma nüüd ei eksi.

Ma aimasin, et nüüd hakkab jama saama. Sünnipäev toimus ühes pealinna tuntud asutuses, kus neid küllap mitmes mõõdus korraldatakse. Kahtlustasin, et ega sinna peole ei oodata kolme mahlamütsi, vaid ikka oluliselt rohkem. Moodsale ajale kohaselt täisnimesid jms kutsel ei olnud. Ja kuidas need peolisedki kokku juhtunud on, kes koolist, kes kuskilt ringist või trennist, kes veel jumal teab kustkohast. Küllap paljud ei tunnegi Sarah-Jessica-Lauretta vanemaid, et nendega mingil muul viisil ühendust võtta.

Noored lapsevanemad on üldiselt hõivatud ja tegusad inimesed, arusaadav, mistap enamasti ühendusid nad hilisõhtuti või varahommikuti. Ikka ärkasin ma hommikul ja sain näiteks teada, et Richard-Marcus vist saab terveks ja siiski tuleb peole, aga Marietta-Loore ei saa kohe kuidagi tulla, on teine pühapäeval võistlustel. Ka uuriti minult kingisoovide kohta. Oi, küll mul oleks palju öelda olnud, aga hoidsin end tagasi. 

Tänaseks on pidu peetud, natuke on mul kurb ja tühi tunne ka.

PS. Postituses esinevad nimed on loomulikult muudetud, nii et ärge hakake otsima.

PPS. Küllap asutuse kaudu oleks saanud ka lapsevanema kontakti, aga ega ta vist selle napi nädalaga midagi teha poleks saanud, sest kutse oli asjaosalistele edastatud paberil.

Mustamäe maitsed

2. Tallinna rahvaste muuseum (pilet: 4 eurot / saldo: 17 eurot)

See oli mu jaoks tundmatu koht, lihtsalt mööda jalutades jäi pilk peale ja astusime sisse. Üsna pisike ja hasartse toimetamisega, aga isegi tore. Ühes ruumis oli garaaži-teemaline näitus. Selline kõikehõlmav, palju fotosid, aga tuli välja ka tänapäeva, et mida kõike garaažis tehakse. 

Meeldis mulle näitus "Mustamäe - kas unistuste linn?". Täielik nunnupall. Kes muidugi teemaga hirmus hästi kursis, ütleks ilmselt, et pinnapealne ja uut infot annab vähe, aga mulle piisas. 

Eriti meeldisid need külastajate jäetud märkmepaberid, maitsete oma üle kõige. Venekeelsetest paraku sain kehvemini aru.

Teisel korrusel oli Laikmaale pühendatud nurgake. Nagu selgus - ma ei teadnudki -, Laikmaa ateljee-kooli esimene asukoht. 

         

Akendest tagahoove piiluda, see on eriline maiuspala. 

Muide, Mustamäe köögis ma polegi kunagi istuda saanud (Õismäe omas küll, isegi vist kahes), nii et vaata aga vaata, kui palju rõõmu võib olla ühest muuseumikülastusest.

                                                  

PS. Ärge nüüd endale ette kujutage, et ma iga päev muuseumis käin. Siin ma käisin Ajaloomuuseumiga samal päeval.

Raha ja pulmad

Suhtun mäluasutustesse igati soosivalt (raamatukoguinimesena teisiti see olla ei saakski), kuid jalad muuseumide juurde mingil põhjusel üldse ei taha minna. Võib olla, et põhjust tuleks otsida õnnetust põdratopisest Viljandi muuseumis, mida kooliajal tuli külastada... Uute tutvuste tekitamisel võiks abiks  olla muuseumikaart. Üsna pessimistlik ma ju olen, sest novembris ostetud kaart sai aktiveeritud alles täna, eks seegi näita miskit. Enese motiveerimiseks jätan blogisse külastustest märgi maha ja kui aasta pärast on siin vaid paar märget, eks ma siis häbenen nurgas. Lisan iga külastatud muuseumi juurde ka täispileti maksumuse, et kui hästi läheb, khm-hm, siis saan aasta pärast nentida mäherduse varanduse olen kokku hoidnud.

Ma ei tee mingeid pikki tutvustusi, seda võib iga soovija ka kodulehelt lugeda. Pigem viskan mõned märksõnad, mis mind kõnetasid või mis tunduvad meelde jäävat. Või tänasele päevale kohaselt - mis panid kätt telefoni järele haarama :)

1. Ajaloomuuseum (pilet: 13 eurot / saldo: 13 eurot)

Meeldis kaheksaminutiline lühifilm, mis võttis kokku Eesti ajaloo. 

Jään praegu vastuse võlgu, kas see oli näitus või püsiekspositsioon, aga igatahes näitas see mõnede esemete muundumist läbi ajaloo. Jalatsid, peakatted, kirjutusvahendid, söögianumad.

Mündid on samuti põnevad ja... ah, no kui vaatad seal klaasi all ja sahtlites rahatähti ja kui mitmed neist on jõudnud käibel olla ka minu elueal, siis... las ta jääda. Mul on, muide, rahakotis igapäevaselt kogu aeg kaasas 1981. aasta viiekopikaline :) Täielik ajalugu juba.

Gildi pidude ajalugu oli ka huvitav. Tundus, et seal keldris oli isegi veel veiniaroome tunda, aga see võis ka soovmõtlemine olla :) Igatahes pidutseda nad oskasid. Allpool ka paari sõnaga pulmadest.

Suurgildi hoone ise on muidugi ka vaatamisväärsus, mõnus kolada. 

Üks näitus, mis küll tänasega lõppeb - "Arheoloogilised välitööd Eestis 2024" - oli ka põnev. Leidsin sealt näiteks nii Sarve kui Männimäe. Männimäe uuselamurajooni rajamisel kopamehe kaevetöödel ette juhtunud matmispaik leidis kohalikus ajalehes kõvasti kajastamist. Oli vist nii, et selle matmispaiga osas polnud kohalikel ajaloomeestel-naistel isegi mitte kahtlusevirvendust. Kena lugu küll, kui arvestad, et varsti kolid oma tutikasse taresse sisse, aga siis leitakse, et su tulevase kodutänava all on iidamast-aadamast kalmistu. Jätkulugudega kursis ma pole, et kui palju ehitus venima läks seepärast või mis seis seal praegu üldse on.

Sarve leiuga ma kursis ei olnudki. Nii et, näed sa, tasub küll muuseumisse minna, saad teada, mis naaberkülas eelmisel aastal juhtus :)

Küttesüsteem kui igati aktuaalne teema huvitas mind loomulikult ka. Päris nunnu katlamaja, ütleks ma.