Kultuuriminutid PPA-s

Mu eelmisest "passilaua" külastusest on vist kõvasti vett merre voolanud. Päris teistsugune pilt vaatas vastu kui viimati.

Tammsaare tee ärihoone on Tallinna mõistes ikka paras lahmakas, puha kiiskavad klaaspinnad, guugeldage, kes ei tea seda maja. Selle ees, PPA sissepääsu juures käis mingi rokk-kontsert. Võimendusega. Üks väga-väga kõhn ja väga-väga tätoveeritud mees raius elektrikidral viimast. Suht imelik oli, rahamütsi ega -karpi ei paistnud ka jalge ees. Ümberringi seisid suitsumehed ja -naised. 

Teenindussaalis saab täiesti lõunamaal käimise tunde kätte. Võite proovida kõik, kes ei viitsi kaugele lennata. Eesti keelt seal kuuleb, aga pigem tagasihoidlikus koguses. Väga eksootiline seltskond oli seal koos. Päris tumedad ja kõigis pooltoonides niisamuti. Ka need rahvas, kes kõike suure perekonnaga koos teevad, niisamuti teenindaja juurde letti lähevad. Müts maha sealsete ametnike ja nende kannatlikkuse ees. Ka sain ma seal aru, et jutud sellest, et meie linnapilti on palju hindu-pakistani tegelasi siginenud, võib päris paika pidada. No ja vene keelt kõnelevast vene-ukraina seltskonnast ei maksa kõneldagi.

Eesti keelt oli vähe, ent õnneks tulid sealt ka naljaminutid, kui üks eriti reipa olemisega vanem proua fotokabiinist väljus ja puhisedes oma abikaasale pahandas: "On ikka loll pildimasin siin. Muudkui korrutab mulle, et silmad olid kinni, tee pilt uuesti. Mis mina teha saan, et mul nii suured kotid silmade all on!?" Muidugi pidin ma üle õla kohe vaatama, et mis tal seal näos õigupoolest siis on. Olid küll silmaalused kotikesed, aga ei midagi hullu. Edasi pahandas ta masina nõudmise üle, et prillid tuleb eest võta pildistamise ajaks. "Aga ma käin ju kogu aeg prillidega! Ma ei tunne isegi ennast ilma prillideta ära, mis nad mõtlevad, et võõrad siis tunnevad või?"

Nüüd olen siis neil päevil siin veidi mures, et kuidas see dokustaat kord kätte saada (toidupoest, muide, poolt päeva vist rohkem ei raatsi seal suures saalis veeta, nii et järgi lähen Solarise toidupoodi, päris veider...). Nimelt ei ole ma kindel, et suudan sama allkirja uuesti teha, mis seal kabiinis genereerisin. Kui palju sa ikka siin viimastel aastatel käekirjalist allkirja visanud oled, eks. Ja kui see pole ka maast madalast harjutatud allkiri, siis ongi keeruline.

Ah jaa, rokk-kontserdi juurde tagasi tulles. Poolteist tundi hiljem jooksis sama muusik, kidra õlal ja seljakott seljas, letti. Sättis oma padajanni maha ja asus ka dokumenti taotlema. Nii et kõik teie, kel on mingeid varjatud andeid (pillimäng või kena lauluhääl, tõmme maalikunsti või luuleprõmmu poole vms) - ärge hoidke end tagasi! Kasutage ooteaega targasti. Taidluskollektiivid võiksid aga üldse ajastada ühiskülastuse, ühtlasi saaks ooteajal siis tehtud ka järjekordne kooriproov või rahvatantsutrenn.

Ma muidugi kiidan PPA nutikust, et järjekorranumbritabloo ka maja ette õue on paigaldatud.

Suvaline juulikuine jaur

Huvitav, kuidas "vanasti" inimesed mäletasid, mida nad tegid eelmisel kuul? Või noh, iseenesest seda ei peagi muidugi mäletama, tuleb vaadata homse poole ja kõik need muud jutud. Mälu oli neil arvatavasti siiski parem, sest nende aju ei olnud alkoholist, narkootikumidest ja kahtlastest ravimitest läbi imbunud.

Ilma telefonist fotogaleriid vaatamata mäletan sünnipäevalist Hiiumaa ringsõitu, lõputut Depo külastamist, kübeke remonditööde assisteerimist ja muidugi koristamist. Ja veel kord koristamist. Ilmselt on koristamine mu saatusesse sisse kirjutatud. Sealjuures on enda elamised nagu mingid räpaurud. 

Kui kellelgi on siseinfot, kus müüakse võimalikult suuri ja odavaid kristalllühtreid, siis sosistagu mulle lahkelt kõrva 

Ah jaa, oli ka üks kena laupäeva õhtupoolik, mil esimene remondist tulnud korter sai rentnikule üle antud ja mõeldud vahelduseks linnast välja sõita. Oli Avatud talude päev või midagi muud sellesarnast. Plaan oli, et astuks ühe tuttava talust läbi, ampsaks koogitüki või midagi. Kui mõned aastad tagasi oli meil harjumuseks Hiiumaal pärast laupäevaõhtust poeskäiku korraks kuhugi kõrvalisele teele keerata, et natuke ringi vaadata, ja see lõppes pea alati rehvi purunemisega, hiidlased istuvad sel ajal nädalast aga saunas, siis mandril uskusime, et ei saa midagi juhtuda. Saab ikka küll. Isegi Tallinna-Tartu maanteel. 

Ma ei tea, mida Kose kandi rahvas laubaõhtuti teeb, aga igatahes käis poe juures vilgas elu, liiklus oli hullem kui Liivalaias tipptunnil ja tümmi lasti igale maitsele (minu lemmikmuss tuli ühest Audist ja ühest rohelisest Mossest). Kõik kolm kohalikku rehvimeest olid ka kadunud kui vits vette (ühe vabanduseks oli, et ta oli krossi läinud vaatama, teised kohalikud teadsid rääkida; ülejäänud kahe kohta info puudub). Erineva tšiki-brikiga me lõpuks linna saime. Ise. Sain ka targemaks, nimelt on Tallinnas päris mitu kohta, kus 24/7 rehve parandatakse. Nagu vauuu, mis ajal me elame.

Võiks pikemalt pajatada sellestki, kuidas me enne Hiiumaale sõitmist mõtlesime keskturult moosimaasikaid osta, 10 kg. Nagu ikka, hilisõhtusele praamile minnes. Slaavi verd neiu, 14 aastat turul müünud, polnud muidugi rumal. Teen hinna alla, võtke kõik. Meie vastu, et ei võta, või kui, siis tuled ise kaasa appi puhastama. Neiul juba mees telefoni teises otsas ja neiu võttis veelgi hinda alla, ise veel lahkelt seletades, et nagunii siit läheb ju puhastades palju raisku. Oookei, 10 kilo asemel peaaegu 30, naissss. Ma sain aru küll, et kell tiksub meie kahjuks, et kogu see pikk sõit soojas autos ja... öö ka kohe ukse ees. Kaalusin ka varianti hakata juba praamil puhastama (hiidlased on muide väga praktilised inimesed ja teevad praamil igasugu asju, ega meie praamisõit pole mingi saarlaste sutsakas ju), aga ega see üleküpsenud marjade puhastamine on üks ropp ja näkane töö, nagu mõned teist hästi ka teavad. Praamil läks juba tuju veidi paremaks, unustasin marjad ja puha, aga kui mahasõiduks autosse ja maasikahaisupilve istusime, siis oli tuju alla Kroonlinna nulli.

Kas te sõidate muidu tihti mööda Eestit ringi, akordion pagassis?
Jah, aga mitte harvemini kui teised.

Kaks veini hiljem öösel kell 2 oli alla poole marju puhastatud ja moosiks tehtud. Toormoosi väga palju teha ei julgenud, marjad olid ikka natuke kahtlased. Olin sunnitud keetma (keedumoosi olen täiskasvanueas suht harva teinud). Alguses olin turumüüja peale üsna kuri, et ikka nii kole mari ja vahi kavalpead, sai turupäeva lõpus oma mädalaadungist muretult lahti. Kuskil kuklas kumises küll, et keedumoosiks võib lõdvalt ka piiripealset marja kasutada. No aga ma ei saanud ju hommikul seitsmeni neid puhastada ja keeta ja kottpimedas kuuris käia purke otsimas jne, jne. Virutasin ülejäänud kastid külmikusse, teadmisega, et järgmine päev on vaja palju koristada (jälle!) ja majutada ja ilmselt need marjad ikka kompostikasti rändavad. Järgmine päev oli nii kiire, et marjakülmikuni ei jõudnud (see on kinnistu teises otsas). Ülejärgmine päev alles jõudsin. Päris jube laadung oli. Suurem osa oligi hallitanud ja tuksis, aga kui ära viskama hakkasin, siis leidsin, et ei, oli ikka kenamaid ka. Tegingi moosi. Kusjuures mina, suht väike moositarbija, ütleksin, et hirmus maitsev tuli. Nii et kolmandal päeval ma turumüüja peale enam tige ei olnud, usun, et samal/järgmisel päeval oleks kogu laari saanud moosiks keeta, väga väikeste kadudega.

Marjadest veel. Tikreid oli tänavu üle mõistuse vähe. Hetkeseisuga olen põõsast kolm marja saanud (eelmisel talvel oli kolmandik külmikust täis just tikrimoosi). Põldmarju tundub seevastu aga ropult palju olevat/tulevat. Kui ma vaid tunneks kedagi, kes julgeb sinna ämblikupessa (+ussipessa) neid korjama minna.

Muide, turgudest. Ma juhtun mingil põhjusel kole harva keskturule, aga sealsed hinnad on võrreldes Balti jaama ja Nõmme turuga oluliselt soodsamad. Nad on ka paremad suhtlejad, lahkemad maitsta pakkujad ja muidu diilide tegijad. Ka tundub sealne valik kuidagi... mitmekesisem. Lisaks kahtlustan, et Balta on juba nii turistikas, et suurem osa müüjaist isegi ei pinguta ausa kaubaga. Tõsijutt, lauamaasikat ostes olen mitmes letis tünga saanud. Ainult paari letti usaldan seal. Samas miks sa teed nii, kas sa ei taha, et ma ka homme tagasi tuleksin? Ilmselgelt ei näe ma kruiisilaevalt tulnud jaapanlase moodi välja, kes homme hotellis ukse tagantkätt kinni lööb ja laevaga minema seilab. Nõmme turu puhul ma loomulikult möönan, et see näeb hästi nunnu ja armas välja, aga meie hinnatõusu ajal nagu ei tõuse käsi nunnumeetri põhjal lisa maksma. 

Side lõpp, leebet augustikuud teile!

Täiesti suvakas

 Nädala mõttenoppeid:

                                                   

- mu meelest on see nädal möödunud mööda postikappe joostes. Ei, see ei ole kingituste kokkukrahmamine, seda jama ma kaasa ei tee, põhiliselt ikka raamatud, mingite teenusepakkujate vahetusega seotud seadmete risti-põiki liiklus ja nipet-näpet veel. Puusalt tulistades ütleks, et tänavu on postikapifirmad üle mõistuse kiired olnud. Tõsi, varasemast enam on esinenud pakkide ümbersuunamist. Nii olengi Erika Salumäega võrreldava kiirusega teinud ringe ümber Arteri, Stockmanni jt kohtade. Ma tean juba üsna hästi, kuhu armastatakse postikappe peita :)

                                                         

- igal kunstnikul ja muusikul peaks olema oma metseen. Samas tekitab see, minu meelest, veidi prostituudi tunde. Kõrvalt seda jälgida on suht veider kogemus. Aga paljud asjad siin ilmas on kummalised, nii et las see olla;

- üle väga pika aja rabasin teatripileteid nii, nagu neid ennevanasti Linnateatrisse rabatud sai. Siiski-siiski, seekord jälle Draamasse. Plaanis ei olnud. Aga ühel kenal hommikul, kui olin jusr pudrupoti tulele pannud, nägin äkki fb-s, et viie minuti pärast hakatakse müüma aprillis esietenduvale "500 aastat sõprust" pileteid. Ita Everi sünniaastapäevaks siis. Epner kirjutas. Ma ei väida, et sellest tuleb uus "Rahamaa", mastaabid on väiksemad, aga midagi sealt ilmselt tuleb. Kui vanasti, mis vanasti, see toetajapiletite hinnapoliitika on siiski alles uuem  nähtus, pandi neid üsna esimese rea keskele näpuotsaga, siis selle lavastusele oli neid kohe mitu täisrida pandud. Ja kui te arvate, et seitsmekümbistele oli lihtsam küüsi taha saada, siis te eksite. Need läksid samamoodi nagu odavamad piletid. Piletid ma sain. Koguni üheks ja samaks kuupäevaks, nii et hurraa, me saame siiski koos samal õhtul minna. Kõrvuti ei istu. Üks istub "kallil kohal", teine kügeleb kuskil tagapool. Me veel arutame seda asja, kes ja kus.

Igatahes oli see jõhker kogemus (pulss oli üle 80, vererõhk siiski suht normis, ma ekstra mõõtsin). Puder kõrbes muidugi põhja;

                                 

- kurb olen natuke ka. Sest lühikeste inimeste elu on raske. Seekordne reis ei tule välkuvate kannikate ja paljaste põlvedega, niisiis ajasin Yagast endale paar paari pikki pükse välja. Hinnavahemik 7-11 eurot püksipaari kohta. Midagi oli ka varem kodus ootele jäänud. Kolme paari lühemaks tegemine 70 eurot. Tegelikult oli hiljuti meil seltskonnas sellest just juttu, õmblussalongi poolt vaadates siis. Et töö on töö ja õmbleja jaoks ei ole vahet, et klient on hilbu viieka eest Temust tellinud. Mõistetav. Loomulikult ma mööda poode kapates vahel siiski olen saanud endale pükse, mis ei vaja lühemaks tegemist, aga eks see raske ole. Teiselt ringilt siiski ei ole mul enam mõistlik neid osta vist. 

Siin on muidugi nüüd juhuslikult täitsa kena koht korraks seisatada ja võrrelda kaht eelmist hinnateemat: paar tundi teatrietendust istekohaga viies esimeses reas vs. kolm paari pükse lühemaks teha...

- eelmine teema toob muidugi ka kodulehtede juurde. Õmblusteenuse pakkujaid leiab veebist palju, aga ega hinnakirju ei taha keegi üles panna. Jälle mõistan - kõik sõltub materjalist ja õmblusest ja sajast muust pisiasjast. Aga no mi-da-gi-gi palun pange. Telefoninumbrid muidugi on, aga ma ju see uue aja inimene, kes helistab vaid siis, kui surm silme ees.

                                                             

-  kas te olete ka juba jõulueelsest tarbimisreklaamist väsinud? Osta see ja teine kingitus siit või sealt, luba endale seda või teist, kaubamajas K-P miinus kakskümmend selles ja tolles osakonnas, jõululauda ei saa istuda kalamarjata - tule osta meilt, ainult täna südaööni kõik kaup miinus miinus miinus jne, jne. Vanalinnas on ka rahvast murdu, eile õhtul oli esimene kord, mil tundus, et koju ei saagi ja parkimiskohta vist ei leiagi. Ja see, mis kaubanduskeskuses toimub on jõhker. Mu põhiline raamatukogu asub ju Solarises, nii et näen iga päev. Mu meelest rahvas rabab kahel käel kraami kokku - miks te jaanuarisse ei jäta ostmist, ma küsin.

- hakkasin mingil põhjusel porgandi marineerimisega tegelema, pole aimugi, miks. Koorijaga laastud, kiirmarinaad kokku keeta ja peale valada, niisama purki ja külmkappi. Mis järgmiseks? Sibul, paprika? Jõulud on imede aeg.

- mis veel esimest korda tegin? Ah jaa, mingi tüüp astus eile mikriga ligi, et tal paar küsimust. Küsisin, et kuhu läheb (mikrofonil logo ega midagi ei olnud). Ütles nime ja et ta on mingi tiktokker vms. No arvasin, et teeb mingit küsitlust, mingi hetk sain aru, et ikka vist keegi filmis ka. Ilmselt on ta mingi kuulus tüüp, veidi piinlik muidugi, et nime küsisin, a jõuan mina kõiki siin ära tunda ja teada. Nime unustasin muidugi kolme sekundiga ära.

PS. Elu õiekese abiga sai pärast siiski vist tuletatud õige tegelane. Kuigi jah, hämar, vinge tuul, rahvas sebimas ümberringi, mul nina tilkumas, ei imestaks, kui tuvastasin valesti.

Kümme päeva

Raamatupostitused väsitasid lõpuks mind ennastki, nii et teen väikese vaheülevaate. Millest? Igast jamast. Inimene on ju haiguslehel ja siis on tal palju aega (irooniline naer tagareast). Haiguslehel olen küll jah, aga et igav oleks, seda ei saa vist öelda.

Esmalt terviseaudit. Hiina vanamees ütles "tširibiribin" ja läks oma koju ära, ehk et kõht on mul lapik jälle. Üldiselt on mul probleeme, et meeles pidada ja oma tavapäraseid järske hüppeid ja lollusi mitte teha. Tegelikult olid vahepeal juba ka haavaplaastrid pealt ära, aga kuna need niidiotsad turritavad endiselt nagu riistvõimleja, jalad taeva poole, rööbaspuudel, siis riiete vastu käies hakkas veidi häirima ja toppisin tagasi. Tagantjärele tarkus: oleks võinud ikka nädal pärast laparoskoopiat minna niite välja võtma (arst pani aja kaks nädalat hiljem). Kõhuvalusid ei tulnud, valukaid ei võtnudki rohkem. See paljuräägitud kaela/õlga kiirgav valu jäi ka tulemata.

Ainuke asi, mis tuli ja mida ma infomaterjalidest ei mäleta... no seda on raske kirjeldada, aga põhimõtteliselt, kui nüüd kaugemalt alustada, siis... te ju mäletate, kui mõni aasta tagasi hakkasid Facebookis ringlema need lollakad meemid, kus j u s t k u i päris lennuk õhku tõusmisel või maandumisel vänderdas ja laperdas ja viskles? No vot, mu parema jala suurest varbast lugedes teine varvas viskleb ja teeb umbes samamoodi puusaringe. ChatGPT-ga jõudsime selleni, et mingi närv seal omaette möllab, ta oli lootusrikas ja arvas, et see on siiski ajutine. Eks paistab.

Horisontaalis nösserdamine langes mul ses suhtes õigele ajale, et saab sobilikult tegeleda aasta tagasi üles kerkinud jamadega, täpsemalt kahega. Tunne on küll veidi nagu oleksin rahapuu, et tulge ja raputage, küll midagi ikka kukub. Igatahes olen ma selle kümne päevaga saanud tarvilikke õppetunde bürokraatia masinavärgi ja sealsete väikeste, ent seda tähtsamate mutrikestega suhtluses, lisaks rikastavaid kogemusi erinevate asutuste ja ettevõtete imeliste juturobotitega. Tõsi, mõni päev läheb segamini, kus vestlen juturobotiga ja kus päris inimesega ja... ütleme nii, et olen päris inimese poole õige veidralt pöördunud. Elukool seegi. Igatahes tunne on umbes sama nagu praegu Theatrumil võib olla, et noh, kui palju kisa tõsta, siis mõnes asjas saab oma tahtmise/õiguse.

Oeh, see teatri teema jah. Üldse ei tahaks liiga pikka jauru siia (te viitsite pikki postitusi lugeda? mina näiteks ei viitsi). Mul on muidugi hea meel, et Theatrum ja see teine teater (millest pooled teatriinimesedki ei olnud enne skandaali kuulnud, see reklaam on puhas boonus, ma ütlen) lõpuks mingi raha said. Ja ma pooldan igati, et kui tunned ebaõiglust, siis tee suu lahti ja räägi ja küsi ja kõik need muud jutud. Natuke on siiski ka mõru maik suus. Tahaks ju, et komisjon teeks oma otsused niimoodi, et neid ei pea neid kohe uuesti üle hakkama vaatama või mingeid muid vangerdusi tegema. Samuti on kahju mõnest teisest väiksemast teatrist, kes ka jäi ilma. Lugesin eelmise nädala Sakalast Temufi juhi Peep Maasikuga intervjuud, kus ta väga kenasti ja rahulikult rääkis, et ei taha vinguma hakata, otsust ei vaidlusta ka, aga ta tõi näite, et eelmisel aastal ilma jäänud Kinoteater ja Must Kast tõstsid ka lärmi. Tänavu saidki raha. Et ikkagi tuleb vist kisada. Aga kui sa ei taha või ei ole see tüüp... Ja veel, kas te olite kunagi mõelnud, et meil on ümmarguselt 600 näitlejat? Riigiteatrites töötab neist ligikaudu 150. Nojah... 

Mis ma veel kümne päeva jooksul tarka ära teinud olen? Tegin näiteks katse podcast´e kuulata. Ei ole see minu teema. Ma saan ju aru, et see on põhimõtteliselt sarnane mulisemine nagu kuskil blogideski, et miks siis ei sobi, ent siiski, blogisid loen ma pigem meelsamini. Kui on igav lõik, lasen pilgu diagonaalis üle. Taskuhäälingu puhul on see keerulisem. Ilmselt ongi selles suuresti põhjus. Edasi muidugi teema ise, jutt, mida suust välja aetakse ja viimane, kuid mitte vähem tähtis - hääl. Raamatuteemalisi ei jäänud konksu otsa, reisi omi proovisin ka, üht vana tuttavat ja ka uuemaid. Ei läinud. Selline unu-munu. Praegusel hämaral ajal oleks pigem vaja midagi, mis tõmbab käima, mitte mida sellist, mis uinutab. 

Ühe ma siiski leidsin, mille saatejuht mulle väga meeldib. Tõsi, oluliselt mõjutas seda sümpaatiat ehk ka saatekülaline, sest juhtusin esimesena kuulama vestlust Mailiga. Maili hääl on sulakuld ja kõne selgus ja tempo ideaalne. Kuigi teema oli raske, väga raske, siis ei olnud mul absoluutselt probleemi saate lõpuni vastu pidada. Nii et Kadi terviseteemalisele taskuhäälingule annan ma tulevikus raudselt veel uue võimaluse. 

Mis tänavu silma jäi

Rahvarohketes kohtades olen valimiste eel saanud vähe liikuda, seega on valdavalt vaid virtuaalilmast tähelepanekuid. Sots.meedias on üksteise materdamist kõvasti, see on muidugi ka ootuspärane. Seda, kas eelmistel kordadel lausa valimisreklaamidel sõnum on olnud üles ehitatud vastandamisele, ma kohe ei mäletagi... äkki ikka on? Seekord on seda teed läinud eriti jõuliselt sinikollased tegelased.

Eriti meeldib mulle jälgida muidugi väiksemaid kogukondi, seal tulevad valimiseelsed käitumismustrid reljeefsemalt välja. Koolitajad on neil vist samad olnud. Kõik need, kes vahepeal mitu aastat kas vait olnud või vaid ennast kiitnud, on nüüd äkki hakanud aktiivselt sõna võtma ja häid sõnu jagama. Teiste aadressil. Käis teatris, siis kindlasti kiidab etendust ja täägib asjaosalisi. Luges raamatut, jälle kiidab ja täägib kirjanikku. Käis väljas söömas (aga kindlasti ei tohi toidukoht olla Michelini tärnidega ja ülemises hinnaklassis!), siis jällegi laotab kiidusõnad fb-s laiali. Muidugi on sümpaatne, ega´s siis ainult kriitikat pea jagama, tunnustada võiks ju ka. Ainult kas see peab olema nii võlts ja omakasupüüdlik ning juhtuma vaid paar-kolm nädalat enne seda saatuslikku valimisnädalat... Ka perepildid (soovitavalt eakast sugulasest või viimase puudumisel naabrimemmest) ja järeltulijatest näikse viimastel päevadel popid olevat. Pildiallkirjaks miskit stiilis "veedan lapsega kvaliteetaega, sahistan kuldsetes sügislehtedes, meil on nii lõbus".

Ühe saare peal on ka vahvaid asju silma jäänud. Üks mees kuulutas, et ei hakka oma valimise jaoks mõeldud eelarvet reklaamile kulutama, kutsus kindlal päeval kindlasse kohta inimesi, et jagab raha laiali. Talle vist ühel hetkel siiski koputati õlale ja nimetati seda häälte ostmiseks, siis ta muutis miskit selles plaanis, aga ma pole jaksanud süveneda, et mida nimelt ja kas kohtumine jäi siis sootuks ära või ikka toimus.

Üks teine erakond kuulutas välja heategevusliku oksjoni valimisplagude taaskasutuseks. Et näiteks puuriita katta vms. 12 ruutmeetrit hääd materjali läheks ju muidu raisku. Tõsi, puuriit ei tohiks vast köögi akna all olla, sest muidu pole telerit tarviski, vaatad aga neid paarikümmet punases raamis näopilti. Päevast päeva. 

Kolmas mees ühest kolmandast erakonnast postitas pildi erakonna kirjadega autost ja lubas saarel ühel kindla reede öösel kõiki soovijaid sõidutada (tellimusi võtab vastu kella 3-ni). Sõidud puha tasuta, sõltumata piirkonnast, lubas propajuttu mitte ajada, nänni peale mitte suruda (kes soovi avaldab, see muidugi pastaka või helkuri saavat). Ja te võite ju nüüd seal pihku itsitada, et kes see ikka partei kirjadega autos sõita tahab, olgu või öösel, aga kui elate sellel saarel, siis teate hästi, et kõrtsust koju saamine on seal üks põletavamaid probleeme.

Tegelikult on tore, kui fantaasial lennata lastakse. 

PS. Unustasin mainida, et kõige jõhkram valimisreklaamide allee on Haapsalust läbi sõites. Paarikümnemeetriste vahedega on esmalt kahel pool teed haagiste peal suured reklaamid ja siis vaksali poole liikudes on veel üksikute piltidega rikkalik "galerii".

Vanaema ellujäämisõpetus

Mina olengi siis täpselt see inimene, kellele see raamat mõeldud on ja kellel sellest - kriisiolukorra tekkides - võiks teoreetiliselt praktilist abi olla. Samas ütlen ka kohe ära, et ei ole eelnevalt sarnaseid raamatuid lugenud, kõrvutada ei oska, loengi puhtalt lehelt ja oma mätta otsast. Lugemise üle on aga hea meel igatahes, sest teema on ju ligemale kuus aastat õhus olnud ja (hetkeseisuga) lõppu veel ei paista. Mõeldud ja räägitud on oi-oi kui palju, tegudeni ma jõudnud ei ole. Aga eks me vist kõik teame kedagi oma lähiringist, kes juba ammu usinasti valmistub  (või no igatahes seda raamatut lõpetades sain ma aru, et t e m a on valmis).

Niisiis, mida teha. Raamatus on palju konkreetseid nõuandeid, aga üldistades võiks öelda, et see püüab sind panna mõtlema, et mida sa saaksid juba täna ära teha ja natuke on sellist, mida teha, kui jama käes on. Teame-teame, kuniks ora tagumikus ei ole, ega ikka ei viitsi küll midagi ära teha. Ehk homme? Või järgmisel kuul. Ses suhtes mulle meeldis autori korduv rõhutamine, et kui sa erinevaid olukordi mõttes läbi mängid ja natuke valmistud, siis on rahulikum olla. See vist ongi kõige tähtsam. Sest ma ei ole kindel, kas ja kui hästi üldse on võimalik valmistuda. Kriis ise võib juba väga erinevat laadi olla (meenutagem näiteks esimesi hulle hetki koroonast), sõda jällegi on täitsa teistmoodi kriisiolukord. Kui keskenduks aga sõjale, siis seegi võib meieni jõuda õige mitut moodi. Ühes ma olen siiski kindel, pigem jõuab see väga äkki ja üle veereb ikka suure mürgliga ja kähku. Nii et tänasel päeval on kõige olulisem küsimus - kus ma sel hetkel olen?

Mind rahustas mõni aeg tagasi teadmine, et olen lootusetult hiljaks jäänud, enam polegi mõtet rabelema hakata. On ju nii? Selleks, et ma ennast ise suudaks hädaolukorras ära toita, kuluks väga palju aastaid ettevalmistusi (tuletan meelde, ma saan napilt basiiliku kasvatamisega hakkama, selle seljas aga kaugele ei ratsuta, uskuge mind). Liha hankimisega jääksin ka hätta, halloo, ma ei saa kalagi püütud. Soonlepa sillal istudes tonksan neid, noh, neid halle, soomuste ja uimedega, kalu noh, aga ükski pole veel sülle hüpanud, et perenaine-perenaine, ole pai ja võta mind kaasa ja kuumale pannile vii. Tulirelvast ma ei ole ka lasknud, autoga ei sõida (kui just KITT nurga taga ei ootaks mind, temaga ehk klapiksin). Eks siis tuleb oma roostetanud rattarondiga hakata kuhugi poole väntama.

Ütleme nii, et maal olles saaksin vähemasti hädal käia, puhast vett ja elektrit, sooja ka. Panite tähele praegu, millises veidras järjekorras ma need vajadused esitasin? Mis see minu kohta kõneleb :) Kui ma olen sel hetkel linnas, siis on põhimõtteliselt kellad. Aga nagu elus ikka - võib minna ka täitsa vastupidi, et just linnas on mul rohkem lootust ellu jääda (nt pole ohtu, et loputaksin mürkleid veiniga alla vms).

Hirmsasti meeldis mulle siin raamatus kriisikohvri teema. Vabandage väga, täiesti kohatu võrdlus, aga mu esimene paralleel tekkis sünnituskotiga. Põhimõtteliselt ei ole sa veel rasegi, kui kogu triangel hakkab selle haiglakoti ümber käima. Ühelt poolt on see nimekiri justkui õudselt selge ja paigas, teisalt tuleb igaühelt ikka veel mingi eriti tarviline vihje. No ja siis pooltel juhtud hakkad sa sünnitama ikkagi siis, kui oled sellest kotist saja kilomeetri kaugusel. Või siis sünnitab mikrobeebi ja kõik riided tuleb ümber vaadata, või vastupidi, pressid endast välja sellise hiiglase, et jällegi ei sobi ükski rõivatükk. Või siis läheb nii nagu minul, et sa lähed esilekutsumisele ja saad oma kotti päev otsa jumala rahus komplekteerida. Ma usun, et kui tuleb kriis, siis minu kriisikotiga läheks täpselt niisamuti, ehk siis see oleks teises Eestimaa otsas või siis ei olegi mul seda mingil põhjusel tarvis.

Ma eksisin nüüd raamatust õige kaugele, ma vaatan. Järgmine lemmikteema: peidukohad. Vot see on üks ülioluline teema! Sest iga kord kui ma mõtlen päriselt, mis kõik juhtuma võib hakata, siis kõike muud suudan ma veel enam-vähem ette kujutada, aga marodööritsemise juures ma mõistan, et selles punktis võib ka kõige täiuslikum plaan vastu taevast lennata. Nii et kõik see mees ja naine nüüd kribinal-krabinal oma täiuslikult täidetud keldri sisu laiali peidikutesse vedama. 

Ja isegi kui ma oma võhiklikkuses kõigega ei nõustu ja mõnes kohas kangesti hambaid tahaks teritada ja siinne lugemismulje sutike kerglasevõitu välja kukkus, siis rõhutan ometigi - raamat on kahtlemata tarvilik. Peamine, see tuletab (paljuski) meelde lihtsat talupojatarkust, mis meist mõnel (loe: paljudel) ammuilma kadunud. Ehk siis kui sa ka ei kavatse otseselt kriisiks valmistuda, siis mõned teadmised sellest, milline võiks välja näha elu informatsioonita (!) ja elementaarsete mugavusteta, kuluvad iga kell abiks ära.

PS. Üks mind eriti huvitav vaatenurk teemale oli siit puudu.

Tähelepanekuid

Miks on hea valimiste ajal vanalinnas elada? Täpselt!

Eile Solarisse minnes tabas mind esiotsa hämming. Oodates jalakäijatele rohelist foorituld, astub nii mõnigi ootajaist paar sekundit enne õiget hetke juba ülekäigurajale, ärevas stardivalmiduses on teisedki. Eile aga... mitte keegi ei rutanud. Pigem oli sellist silmanurgast piilumist, et kes nüüd esimesena läheks, kelle tuulde ennastki sättida. 

Tegelikult ega need Solarise pool teed ootavad hagijad ka rumalad olnud. Olgu, üks erakond oli telgiga, see hakkas kaugele silma. Samas olid nad põhitrajektoorilt ka paar meetrit kõrval. Aga mida hooletum vaataja kohe tähelegi ei pannud, olid need Punamütsikese korviga tüübid. Need seisid, korv hoolega selja taha peidetud, aga kui teeületajate mass juba kaubanduskeskuse poole sammus, siis muidugi kraamiti selja tagant ja jope hõlma varjust valimisnänn lagedale. Ja lennati peale.

Samas jah, kui valimisnädalal vanalinna piiridest ei väljuks, võiks päris rahulikult hakkama saada.

Vetsujutud

 Ma olen viimasel ajal palju vetsuteemadele mõelnud. Suure osa elust elasin ära nii, et ma eriti ei käinudki avalikes tualettides. Viimasel ajal olen rohkem käinud. Ühel päeval, kui oli juhtunud kokku juba kolm või neli korda, et enne mind olid potis pidurdusjäljed ja ma käitusin nii nagu sellistel puhkudel ikka - võimaluste piires koristasin jäljed -, siis jäin mõtlema, kuidas teistel kombeks. 

On ju nõme kellegi teise järelt koristada. Samas kui ma astun vetsuboksist välja ja jätan selle endisesse seisu, ehk üsna s...seks, siis minu järel sinna astuv tüüp ju mõtleb, et mina lasin kõik täis. Ja olgem ausad, Eesti on piisavalt väike ja paljud kohad nii väikesed, et üsna kergesti on kohe teada, et mõelda vaid, see kodanik X tuli kabiinist ja pott oli p...e, on ikka räpakoll.

Nii et ma küsin (ja õnneks on teil endiselt võimalus ka anonüümselt vastata) - kuidas käitud sina, kui sisened WC-sse, kus pott on eelnevalt räpane? Jah, võib ka välja tagurdada. Alati ju ei saa. Jah, võib järgmise sisenejaga dialoogi astuda, et "it wasn't me" 😀

Üks vetsupilt Balilt

Paugust august...

 ... läbi sai.

Ma olen lõppevale kuule tagasi vaadates libistanud tavaliselt pilgu üle telefoni pildigalerii. Kena mäluvärskendus üldiselt. Seekord on seal pilte küll, aga jagada eriti pole midagi. Märksõnad oleks: tervis, kv ost ja pärimisteemad. Kõik kolm olulist teemat jätkuvad täie vungiga septembris, ilmselt kauemgi. 

Võib-olla peaks neist teemadest pikemalt kirjutama, aga no ei tea. Samas ma näen küll (ja tean ise ka), et praktilist nõu ja kogemuslugusid on tarvis. Nii vähe, kui olen midagi praktilist siia kirjutanud, siis lugemishuvi on permanentselt püsiv. Samuti olen ise taga ajanud mõningaid teemasid ja küll on hea, kui keegi on võtnud vaevaks asju lahti kirjutada. Mõnigi kord tunnen puudust neist vanadest headest foorumiaegadest, kus küsiti ja vastati. Palju oli saasta ja asjasse mittepuutuvat muidugi ka, aga siiski. 

Augustikuu lõpetuseks viisin kõrvitsa jalutama. Vanalinna. Talle meeldis. Väga.

Nagu näha, siis lugeda jõudsin vähe. See-eest oli lektüür seinast seina ja igati mokkamööda mu jaoks. Fosse, kes mulle esimesel kohtumisel paar aastat tagasi absoluutselt ei meeldinud, on täna saanud mu suureks lemmikuks. 

AUGUST

⭐️⭐️⭐⭐⭐️

"Uus nimi" Fosse

⭐️⭐️⭐⭐

"Minu Pärnumaa" Vilbaste

"Vaarikalaevukesepõgenik" Nousiainen

"Päevad" Ivanov

"Reis Kaldeamaa Uri" Šahar

"Susanna ja mina" Rakke

Turismijuttu

23.08.2025

Kui viimased rändlinnukesed majakeses, on paras hetk tagasi vaadata. Üsna palju on tänavu küsitud täitumise kohta. Kaasvõitlejailt. Kevadel tundus olukord üsna pessimistlik võrreldes eelnevate aastatega. Tundus juba, et... saab natuke puhata :) Tegelikkuses on ikka sellist viimase hetke bronni päris hullusti tulnud. Saareline "viimane hetk" tähendab muidugi nädal+ olukorda, seega üldse mitte samal päeval broneerimist. Nt Haapsalu käitub ses osas täiesti teistmoodi. Juuli ja august võiks ilmselt olla 96-98% vahel, aga paari mandril käimise tõttu oleme ise kalendris susserdanud. Juuni oli väga hõredake, aga täna on juba raske öelda, kas oli see meie endi mandritoimetuste tõttu või oli päriselt vähe rahvast. Ilm muidugi vist oli ka kehvapoolne, või ei?

- Hindu tõstnud ei ole. Tegelikult juba mitu aastat. Samas on see samal tasemel püsimine suurendanud 3+ ööd majutust.

- Välisturisti osakaal on suurenenud. Valdavalt ikka Soomest, Lätist, hoogne kasv Saksamaa suunalt. Väheke Leedut, Poolat. Eksootikat meile ei eksi, ilmselt kardavad.

- Ja ma tean, et olen seda juba kuskil öelnud, aga kordan siiski - lätlasi ma armastan, poolakaid ka (iroonilisel kombel just paar päeva tagasi tegid ühed poolakad Hiiumaal mererannas maastikusõitu). Nad on nii meie moodi. Kui me veel normaalsed olime. Lätlased on meil küll pigem nooremapoolsed ja moodsamad, aga siiski nii sarnase huumorisoonega ja... taustaga muidugi. Ja meil on ühed püsipoolakad, lihtsalt uskumatu. Nad põgenevad oma kuurortlinnast rahulikumasse paika. Pealegi vaatavad nad üle ka muid põnevaid paiku Eestimaal. Seekord pakkus neile elamuse Narva (vs. mõned teised välismaalased, kes on palju kuulnud head Peipsiveerest, aga ei julge minna, sest... sõda noh). Aga kirsiks tordil on neile konkreetsetele poolakatele ikka Hiiumaa. 

- Mida ma küll tänavu märganud olen: sealt lõuna poolt tulijatel on kõvasti kaasas oma toidukraami. Prügi on ju endiselt Hiiumaal teema, seega ma tean päris täpselt, mis on su prügis, kui oled siin ööbinud. Saksa viinerid, juustud, moosid jms on pakendite hulgas ganz normal. Mis tähendab, et sa sõidad siia oma Saksamaalt oma toidukraamiga. Palju kohtab ka Poolast kaasa ostetud kraami. Midagi see näitab. Tegelikkuse või uudiste leviku kohta, eks ole. Ma ei mõista hukka, kindlasti mitte. Ma olen käinud 90ndatel bussireisidel, kuhu võeti massiliselt kaasa pakisuppe ja -putrusid. 

- Märkan ka seda, et k u i sa ostad midagi kohapealt, siis Hiiumaa Köök ja Pagari korendusaia disainiga tooteid on nende seas kõvasti. Soojendab kuidagi südant. Nii tore, et kohalik toode üles leitakse. Ja ma alati nuputan, et kuidas nad selle üles leiavad. Keegi ju ei ütle neile praami peal, et vaata, kui sa Hiiumaal ringi sõidad ja poes käid, siis võta sellise ja sellise logoga tooteid, need on hiiumaised. Kohati võib olla suisa vastupidi. Näiteks olid meil siin ühed sakslased, kes laekudes uurisid, et kus on lähim pagariäri. Kratsisime kukalt. Sellist klassikalist pagariäri meil ju nagu polegi, on üks pisike tegija, kes teeb mõnel päeval nädalas udupeeneid saiakesi ja paneb need Jorjenisse (mis on lillepood) müüki. Kohe ei taibanud ka sakslaste jutu mõtet. Juhuse tahtel sattusime aga pool tundi hiljem kodupoes Suuremõisas kokku ja kuna me seniks olime isekeskis välja nuputanud, et sakslased ilmselt harjunud saia-leiba ostma pagariärist (sest supermarketid müüvad ju mingit igavesti säilivat ja teises riigi otsas valminud kraami), siis see oli neil mureks. Seega saime neile selgitada, et näiteks selle konkreetse kujundusega tooted on päriselt valminud siinsamas, paarikümne kilomeetri kaugusel, värskelt. Põhimõtteliselt sama mis minna pagariärisse sama päeva kraami otsima. 

                                        

- Muidugi märkan ka praamijärtsis matkabusse. Neid on iga aastaga üha rohkem. Mõne päeva mõni kellaaeg on neid olnud järjekorraalal koguni kümmekond. Aga paar-kolm-neli on kevad-suvel pea kõigil väljumistel. Eks näis, kaua neil see tasuta pidu kestab. Eriti imestan seda Haapsalus, kus neil on tõesti erakordselt kaunis asukoht ja ei maksa (vist) sentigi. Samas on neile sinna vetsud jms orgunnitud. Ma ei tea, kuidas elektri ja purgimisega lood on. See on muidugi KOVi teema ja tore, et sellega on tegeletud. Ise proovisime ka kunagi alustades neid siia lasta, ruumi on ju palju, aga see vähene kopikas seda mäsu ei õigusta. Selleks peaks süsteemi korralikult käima lükkama. Ja noh, ikka seesama purgimine jääb samuti püsti. Meile kõige lähem popp kämparite koht tundub olevat Sarvel, mitte see Kräti rand, mis on siia meie poole, vaid see teisel kaldal, mandri poole vaatega. Nii et kui saabud saarele hilisõhtuse praamiga, siis Sarve kõrgel kaldapealsel paistab mõnikord siit ja sealt puude vahel valge automajake. 

Matkaauto peab vist ennekõike elustiili poolest sobima. Hinna osas pani mind imestama üks hiljutine artikkel (nojah, enam ei leia seda artiklit, ilmselt ikka nii "hiljutine" ei olnud :)), kus oli hindu välja toodud. Olid päris krõbedad rendihinnad ja kui platsitasu ka lisada, siis võit tuleb vist alles suurema pere puhul. Seikluslikkust on sellisel reisimisel muidugi rohkem.

Nii et head minekut sellele suvele ja uus nädal uute projektidega - lenda aga peale!

                        

Mis asi see on?

Praadisin köögis kotlette. Suht paljalt, palav noh, juuksed veel pesust märjad. Pikk ja madal aken hoovi poole, köögi töötasapinna ulatuses.

Äkki vaatan - tuleb mees. Jõllitan ehmunult, tema muudkui tuleb. Juulikuus on üldiselt õuel hulkujaid palju, alles siin üks päev oli ka viis memme, kes käisid kõik nurgatagused läbi, aga ma ei hakanud pahandama. Vaatan seda meest ja imestan, et ta aina tuleb ja tuleb. Tavaliselt, kes puulauda nurga tagant välja astub ja näeb, et siin maja on, see ehmatab ja pöörab ruttu tagasi. Seda ma olen palju näinud. Parasjagu oli mul kinnistul peatumas ainult üks öömajaline. Üksinda. Meesterahvas. Aga kuna ta laekus eelmisel päeval paduvihmaga, siis ega ma talle liiga pikalt silma jõudnud vaadata. Mõtlesingi, et see üksik teadlane nüüd asus ümbrust tudeerima. 

Kui mees mul juba peaaegu akna all seisis, siis ma ei osanud muud teha kui lehvitada. Tüüp ei lehvitanud. Mõtlesin, et imelik, see teadlane oli üks viisakama jutuga inimesi üldse, keda ma elus näinud olen. Et mis tal nüüd hakkas...

Siis astus mees maja juurde ja hakkad fassaadile koputama ja katsuma. WTF!? Nagu päriselt? Lehvisin ümber nurga õue ja, kulmud pealael kolmnurkas, teretasin. Inglise keeles. Tüüp teretas vastu. Eesti keeles. Sain aru, et õukei, see ikka minu teadlane küll ei ole. 

"Mis asi see on?" küsib minult ülbelt.

"Mis nimelt?"

"See. See siin."

"Maja..."

"Ja see on maja?" ei anna ta alla.

Ja nii mitu tiiru. Lõpuks uurib: "Ja sa elad selles?"

"Tuleb nii välja."

"Ja see pole hotell?" ei saa tema aru. "Sa lihtsalt elad siin?"

Kuna mul tuli köögist juba kõrbelõhna ja tüüp oli nagunii juba terrassil, siis ma ütlesin, et kui tahad vaata teiselt poolt ka. Siis järsku ehmatas mees ära ja kukkus kokutama (a äkki oli tiba napsune, imelikult rääkis), vehkis käega mõisalautade poole, et tal naised seal vaatavad ringi ja ta peab tagasi minema. Mis ta kartis, et ma lohistan ta ära või?

---

Mulle tegelikult väga ei meeldi, kui iga nurgatagune ja rajake on sildistatud "Eramaa"-märkidega. Aga vahel tekib küll kiusatus poest üks virnake haarata ja kõikjale riputada. Ma neist mõisalautadest ja viinaköökidest saan muidugi aru, et need annavad vale signaali turistidele, aga kastelliõue nurgas on ju kohe tavaline elumaja näha. Kas sul ei lööks tuluke vilkuma, et äkki keegi elab seal ja äkki ikka edasi ei läheks? Aga sa astud veel järgmisest müürivahest edasi, kus on juba nagu rohkem tavalise majapidamise juurde kuuluvaid kõrvalhooneid ja sageli ka isiklikud tööriistad jms asjad. Ei, sa lähed veel edasi.

Imelik maailm. 

Murtud

Aasta selgroog on hirmsa raginaga pooleks murtud. Oleks ühe kuuga kui seitse elu elanud. Ja kuna pea ilmselt seda kõike ei suuda vastu võtta, siis arvatavasti mõne kuu pärast ei mäleta enam midagi. Eile näiteks trehvasime praamil tuttavate suvehiidlastega. Mingil hetkel hakkasid nad mingis seoses rääkima, et vaat, seal Mike Oldfieldi "Tubular bellsi" kontserdil teie saite sellised ja sellised istekohad viimasel hetkel ostes... Noh, põhimõtteliselt tegime me T-ga 10 minutit neile selgeks, et me EI OLE seal kontserdil käinud. Null mälupilti. Ja see oli veel Alexela kontserdimajas, eks ole. Tõsi, hiljem ma endale leidsin vabanduse, et kuna ma nädal-paar pärast kontserti oma haiguse sisse pikemaks ajaks koperdasin, siis see nullis mingi perioodi osas mu mälu korralikult.

Juuni märksõnaks on elu kolme koha vahet. Ühes voodis järjest üle kolme öö pole eriti saanud magada. Kogu aeg pakid asju kokku ja lahti, paned toitusid kokku, meenutad poeriiulite vahel, kas kaerahelbeid on. Aga piima? Külaliskorter saab kohe-kohe valmis, tõsi, eile viimast riiulikest pildistamise jaoks seina pannes juhtus. Juhtus asju. Seega... kas on üldse vaja selle peale lisada, mis päevaks on esimene majutus bronni teinud. Ma päriselt ei ütle. 

Juuni, nagu üldse kevad, on tänavu olnud tuuline vist kõikjal. Sild sai sisse 1. juunil, paat istub endiselt keset hoovi. Praamiga saab nii tihti loksuda, et ega mõne väiksema paadiga ei viitsikski merele minna. Kusjuures vahepeal võib minna aasta otsa nii, et ei tunnegi praamil lainet, aga viimasel ajal ikka kergelt loksutab.

Koer-kibuvits, mida me mingil põhjusel metsikuks kibuvitsaks ja metsroosiks vaheldumisi nimetame, õitseb tänavu heldelt. Ilusa õiega kaunitar, kes pika ja okkalise oksarao kohta korraga õisi kasinalt annab, on viimaks ometi lahke. Ilus vaadata võpsikut ja kadastikku, mis kirjatud roosade õitega. Kusjuures nende lõhna on hoov täis, varem pole see nii kõikehõlmav olnud. 

Muide, Haapsalu lõhn on musta leedri oma. Igas teises aias vaatab mõni õitsev ja lõhnav põõsatups vastu. Imeline.

Juunis oli ka ühe kevadise toimetatud raamatu esitlus ära, teine raamat läks trükikotta. Mälupilt sellest, kuidas ma kord maikuu varahommikul päikesetõusu aegu Kertu käsikirja ehituskola vahel lugesin, ise nunnu nagu tolmuahv, see jääb selle raamatuga nüüd seostuma. Saaremaa-raamat sai ka väga hea (autor lihtsalt on nii isikupärane, aga selle sünnivalud olid nii rasked, et tahtsin korduvalt rongi alla joosta.         

Meenutab üht mõne aasta tagust Kanguri-Vaariku jutusaadet (vist Kanguri ümmarguse puhul), kus nad rääkisid (vist Karusoole viidates), et viimase jaoks sündiski hea lavastus vaid läbi suure valu, draama, tüli ja vaidluse. Mehed leidsid, et nemad oleksid nõus kesisema tulemusega, kui vaid protsess ja teekond ise oleksid meeldivad. Ma oma seisukohta ei hakka ütlema ses asjas.

Fanfaarid-fanfaarid ja trummipõrin, sest kõige olulisem märksõna juunikuust on aga see, et mul ei ole enam imiklast. See on väga imelik tunne. Nii et - ma ütlen nüüd midagi ebapopulaarset ja peavoolule vastupidist - kui võimalik, saage lapsed noorelt. Mitte et ma ise oleks üleliia noorelt saanud, aga midagi siiski. 

                                               

Ja ma olen seda vist juba kunagi varem teinud, aga mõni mõis, ma ikkagi soovitan Rado restorani. Eriti hea meel on, et kui ma jätsin resto valimise niudeviljale ja olin teatavate mööndustega valmis isegi O.O pizzeriat külastama, siis ta valis ikkagi normaalse toiduga koha. Mitte et pitsat ei võiks süüa, mul tuleb ka vahel selle järele isu, aga see tundub kuidagi... sama, nagu minna burksi restorani sööma.

Toit on Rados aus ja hea. Menüüd üleval ei ole, sest tehakse sellest, mida on sel päeval õnnestunud saada. Õige suhtumine. 

Käisin Käinas

Käisin ühes oma lemmikraamatukogus. 

Käinas.

Jalgrattaga.

Rasvane 35 kilomeetrit kokku.

Kohe näha, et olen hiljuti sporditeemalise raamatuga tegelenud, juba mõjub 😂

Äärepealt oleks endale uued peokingad ka ostnud.

#sportonsaatanast

Kokkuhoiust

Kui räägitakse kulutuste piiramisest, siis meenub mulle ikka see jutuke raamatust "Minu Mulgimaa". Tõsi, see käis puhtalt elektri kohta, no et kui 2021. aastal esimest korda hüppeliselt hind tõusis. Ja siis meedia hakkas tootma nupukesi, kuidas elektrit vähem tarbida. Mulkidel on ju teada see kokkuhoid - ma ei taha öelda ihnsus, sest seda see mu meelest ei ole :) -, aga siis selguski, et neist nippidest pole mulkidele tolku, sest nad teevad seda kõike juba niigi. Tookord noogutasin reipalt kaasa minagi.

Nüüd lugesin Eesti Ekspressist lugu, kuidas kodumaised kuulsused toidupoes (ja ka muidu) säästavad ja mis nippe kasutavad. Ja jällegi, normaalsele inimesele suurt kasu ei ole. 

Et võiks söögiplaani paar päeva ette mõelda - kirjutan alla, aga ei midagi uut. 

Et võiks hindu vaadata, eriti kilohinda jms - no anna jumal kannatust!

Et võiks kampaaniate ja soodukate ajal osta tooteid, mida võimalik ette varuda - samuti ei midagi uut. 

Et võiks süüa sama toitu mitu toidukorda/päeva - kas on tõesti keegi, kes üksjagu vaaritamist nõudvaid roogi teeb ühe toidukorra jagu? Ei usu, kui just pole tegemist nii suure perega, et tõepoolest kõik ühe söömaajaga ära süüakse.

Et võiks vähem süüa - jah, see on väärt soovitus ja sellele ma panustangi.

Et võiks käia Lidlis - jep, ma vahel käingi. Kuigi viimane kord oli seal nii suur arve, et ma õhtul otsisin prügikastist kassatšeki välja ja arvutasin üle, päriselt :) 

Kui nüüd toidukaupade juurest eemale liikuda, siis üks mees ütles, et ei osta nii palju enam uusi riideid; ta avastas, et garderoobis on nii palju asju, mis siiani kandmata. Väga naisss, Ummi, aga seda säästunippi saavad kasutada ehk Dubais tööl käivad "modellid" ja mõned kohalikud väga heal järjel tüübil, olgu, mõni sekkari-sõltlane ehk ka. Teiste puhul ma ei usu, et on nii arutult hilpe kokku aetud, et pärast 10 aastat veel avastaks garderoobinurgast kandmata rõivaid.

Okeika, ma nüüd lähen säästma, mõnusat laupäeva teile!

PS. Ma niisama laamendan siin, tegelikult ma saan aru küll, et neid artikleid on vaja, sest ikka leidub natuke eluvõõraid inimesi, kellele on vaja selliseid vihjeid anda. 

Ürr

Eile oli jälle valikute õhtu. Laual oli kohtumisõhtu autoriga, keda hiljuti lugesin ja kelle raamat tänavuste lemmikute hulka maandus. Väga tahtsin minna. Siis laekus aga kutse sellele üritusele. Ma nimetan selle ürituseks, sest ma tõesti ei tea, kuidas seda parem nimetada oleks. Ühe mehe egotripiks? Turundusürituseks? Vahet pole.

Möönan, et raha oli maetud sinna kõvasti, ega selle saali renti tagataskust vist võta. Lava-, valgus-, videotehnika oli ilmselgelt tasemel. Ürri korraldus ise ka temalikult kõva. Kõik need eelnevate päevade e-kirjad, mis ja kuidas toimub, sujuv ja korrektne. Sellest oleks paljudel õppida.

Raamat ei olnud peamine põhjus rahva kokku kutsumiseks, seda tunnistas ta üsna alguses ise. Ja kui oled raamatute köögipoolel natukenegi askeldanud, siis ütleme nii, et seda oli ka ette aimata. Raamat on poekettides ju keskmisest odavamalt müügil ja enne ürri eelmüügist sai seda suisa olematu raha eest osta. Ma ei ostnud. Pole veel otsustanud, kas loen seda või mitte.

Esinejaid-kaaslasi oli samuti kutsutud. Püstijalakoomikutega oli tavapärane häda. Mu meelest on nende naljad head siis, kui oled pudeli veini ära joonud. Kui ei, siis parimal juhul saad paar korda muheleda, ei enamat. Kaks muusikut-pillimeest olid väga vinged, aga kuna suurem osa ajast olid nad tausta pakkujateks, siis... ma oleks jutu kinni tahtnud keerata ja muusikat nautida. Üks tuntud kodumaine trikimees oli ka, tegi mustkunsti. Ma ei taha midagi rohkemat öelda, ausalt. Lauljaid oli ka, kui eelnev info tõene, siis pidi neid olema kaks, üks neist minu suur lemmik, me kuulasimegi ära selle minu lemmiku (jah, tunnistan, me lahkusime enne lõppu, kui hakkas kiskuma suuremaks sisemõtiskluseks, lihtsalt... kuidas nüüd öeldagi... ligikaudu 2000 inimesega koos oma sisekosmoses rännata ei ole meie teema). 

Koju jalutades arutasime, et ei, ega me ei kahetse ju minekut. Vahel jookseme teatrisse, maksame lolli raha mingi räuskamise või järjekordse natsiteemalise etenduse eest, seekord oli tasuta ajaviide. Ruum oli soe, keegi haiget ei teinud. Kaugele polnud minna ka. Toredaid tuttavaid nägime. Saime natuke aimu ka ühest nähtusest, millega on alates üheksakümnendatest juba mitmeid tuhandeid Eesti noori hullutatud ja mis kangesti püramiidskeemi meenutab. See nähtus tegelikult ei olnud eilse ürri fookuses, lihtsalt kuna see oli ürri korraldaja arengutee algusega seotud, siis mõni minut õhtust sellele pühendati. 

Poes

Tegin uue katse Lidliga sõbraks saada, sest seal on kindlasti mingeid toredaid tooteid. Valisin seekord Lasnamäele mineku ja teoreetiliselt rahulikuma päeva ja kellaaja. Juba parklas (kuhu keerasime sisse loomulikult "maasturiga") selgus, et veel on olemas poode, mille ostukäru jaoks on tarvis žetooni/münti. Ma päriselt lootsin, et see jama on möödanik.

Avokaadod olid väga ilusad. Munakarp maksis ka mingi täiesti normaalse raha (jah, ma ostan mune hinna järgi, olgu, suurust ka vaatan). Ja palsamikreemil sellist hinda pole ma enam väga palju aastaid näinud. Tõsi, see oli mingi teine kaubamärk, aga loodan, et pole väga vahet. Lihatooted ei tundunud endiselt kutsuvad ja saiatooteid ma ei julge enam proovida. Ah jaa, juustudega olen seal sõbraks saanud.

Hinnasiltide lugemine tahab aga kõvasti harjutamist, sest see on neil kurjamitel seal vastupidi. Või on veel mõnes toidupoes sildid ülemise riiuli küljes? Hirmus võõras. 

IKEAs käisin ka (ikka "maasturiga"). Ma ei tea, võib-olla on see juba sada korda laualt läbi käinud, aga kas seal kuskil on päriselt ka mingi otsetee olemas? Et kui ma tahan näiteks mingi ühe väikese julla (ausalt, ühe väikese julla pärast ma nii kaugele ei hakka minema, aga noh, teoreetiliselt, eks ole) osta ja ma olen võimeline selleni otsejoones reipalt marssima, siis kas on mingi variant kassadeni õkva pääseda? Või, taevas hoidku, et see soovitud julla mulle ei sobi ja ma tahaks üldse tagurpidikäigu sisse panna? Kas ainus võimalus on minna sinna eskalaatorini ja kerge kiirendusega vastassuunas alla tormata?

Ma mäletan, kui kunagi üks tuttav snoob kuulutas vihaselt, et ta ei lähe enam kunagi IKEA poodidesse, sest see on nagu lihtsate inimeste mõnitamine, et rsk, mõtled, et lähed tasuta aega veetma ja siis karistuseks jääd sinna hiirte labürinti ringiratast jooksma.

Teine asi, mis mulle tema sõjakatest avaldustest meelde jäi puudutas sealset kohvikut, et see olevat vaeste inimeste söökla. Ma ise ei olnud seal eilseni söönud, sest olgem ausad, et need lõhnad, mis eskalaatori juurde jõuavad, need on võrdlemisi koledad. Mina, vana söökla-entusiast, olin meeldivalt üllatunud, millised hinnad seal on. Ma olen igasugustesse sööklatesse, no kohe päriselt sööklatesse, eksinud, aga selliseid hindu pole ammu näinud. Suvaliste sööklate kiituseks peab muidugi ütlema, et toit on seal iseloomuga ja kuum. Ja kui suudad tuvastada kohad, kus menüü passib sinu maitsega paremini ja koka sibulalembus on sinuga samal skaalal, siis võib isegi väga hästi minna. IKEA toit oli leige ja natuke selline... ei liha ega kala. Kuidagi tuim.

Üllatus-üllatus, ma käisin veel poes viimastel päevadel (maasturiga, ikka maasturiga). Poodidega on mul kehvad suhted, seega nii mõnigi kord leian yaga-st inimese, kellega gabariidid ja maitse (loe: siniste riiete kirg) kattub ning tellin mingi portsu hilpe. Hiljuti läks jälle õnneks. Aga vöid ega kette ta polnud nõus maha ärima. Nädal otsa motiveerisin end Kaubamajja vööjahile minema - ei saanud ennast nõusse. Ja kuna ma siis sattusin Espaki juurde linna odavaimat kütust tankima (maasturile, ikka maasturile), siis... jah, ostsin sealt keti ja kinnituse, mehel lasin natuke näpitsatega väänata, ja valmis mu vöö oligi. Põhimõtteliselt panin ehituspoes veel kahele ketile silma peale, seega varsti on mul kolm toredat vööketti. 

Teatris käisin oma Espaki vööga juba ka ära ja saan kinnitada - pidas kenasti vastu.

Piss on hinnas

Alles see oli, kui Hiiumaal sai oma kust loovutades vist muuseumisse tasuta sisse (kindel asjakorralduses ma pole, sest ei mina oma väärt kraami laiali jaga). Palju ei tahetudki, liitrist täitsa piisas. 

Nüüd koguti Viljandi haigla 18 töötajatelt piss kokku. Nad vist väga ei tahtnud anda, aga kus nad pääsesid.

Pildil minu ülemus vetsu juures minult proovinõud ootamas.

Kena lugu küll, ma ütlen!

Kliimasoojenemine ja COVID...

 ... on vist põhjuseks, et isegi oktoobris ei näita nädalavahetused praamiliikluses rahunemise märke :) Ega mandri poolt vaadates reedel minek ja pühapäeval tulek on populaarsed alati olnud (mandril tööl- ja kooliskäijatega seoses), aga sellist eelmüügi nullirida ei ole vist alati ikka olnud. Kuigi jah, kuna ma ise nn kuumas graafikus tavaliselt ei käi, siis ehk on mul ekslik mulje jäänud.

Möödunud pühapäeval oli päriselt hullumaja puhvet käimas. Mis tähendas, et eile ehk esmaspäevalgi olid neli esimest väljumist välja müüdud (madalhooajal esmaspäeviti vist 6 väljumist üldse ongi). Ka eelolevat pühapäeva vaadates on saarelt lahkumiseks saada pileteid esimesele ja viimasele praamile. 

Süüdi näkse olevat esmalt COVID, mis pani inimesi kohe eriti aktiivselt maa- ja suvekodusid ostma. Seejärel võimendas ostuhuvi sõda (siinkohal on küll terav arvamuste lahknevus, on neid, kes ses olukorras ülemere kinnisvara heaks mõtteks ei pea ja neid, kes just peavad, sedasorti tarkus ilmneb tavaliselt tagantjärele). Kliimasoojenemine on lisanud veel oma, sest veel oktoobriski kuuleb suvehiidlasi minevat aiamaaga müttama (see ei käi minu kohta, ärge erutuge!) või muidu mingeid nipet-näpet nokitsemistöid tegema.

Samas on mul muidugi hea meel, et praamid liiga tühjalt ei sõida. Sama olen vaadanud oma vähestel bussisõitudel ka mandril. Ühistranspordigraafikud on vist sedavõrd koomale tõmmatud, et täituvused on kasvanud. 

Sellist pilti pole mulle pähe tulnud varem jagada. Nüüd selgus, et seetõttu tõlgendati väljendit "silda välja võtma" erinevalt. Aga jah, kogu sild (v.a sillapea seal kauges meres) käsitsi välja.