Nädal

 

E-etteütlust ei kirjutanud jälle. Kibedas külmas lossi juures korraks käisin. Anti Saar, Niina Petrõkina ja Carolina Pihelgas. Oli see alles vinge tuul. Aga ettevõtmine on mu meelest tore ikka.

Muidu on ka igati ilus aeg, nagu ikka märtsis, kui viskab sekka sinist taevast ja päikest, mõni päev +12. Ühel päeval pakid karvasaapad ära, kolmandal otsid jälle välja. Ja ilus on nii saarel kui linnas, tahaks mõlemas kohas korraga olla. 

Teatris lõppenud nädalal jälle ei käinud, kuigi iga hommikut alustan mängukavade kammimisega. Tuleb leppida. Läksin hoopis kontserdile, sain elamuse. Koikson-Eplik-Võigemast, Remmel-Tärn-Abner, Rasmus Puur ja VHK keelpilliorkester. Ilus eestikeelne muusika, põnevad seaded, vahele jutt, mis pani mõtlema, et minnakse vahel nn koomikuid vaatama-kuulama, aga tulemus on... nojah. Nemad kolmekesi vestsid lugusid, mis naerutasid korralikult.

Viimsi Artiumi kõrval on need vanad kütusemahutid, ühesse on galerii tehtud. Tasub sisse astuda, ruum on äge! 

Kohtumised

 

Positiivsetest emotsioonidest kantud laupäev Kadriorus. Võib-olla peaksin hakkama üldse kutseliseks festivalitajaks-laadatajaks? Kuigi jah, siis peaks ju ka raskeid kaste vedama (tõsi, seekord ma aitasin raamatuid täis laotud lauda kolida vihma käest katuse alla, ja see oli r a s k e laud), makseterminali pidevalt nügima ja sügama, külmetama, nälgima, oma elu elavat põit taluma ja pikast seismisest valutavaid jalgu mudima. Autori eelis on, et kõigest sellest jamast ollakse prii, lehvitakse kohale, mulisetakse ja tehakse püstijalakoomuskit, visatakse mõned varesejalad ja kui enam ei viitsi, siis imbutakse minema. Ja kui kirjastaja ei taha lasta, siis võib alati öelda, et inspiratsioon virutas just vastu vahtimist.

Südamlikke kohtumisi on alati palju, nii ka seekord. Kõik need ulgu- ja suvehiidlased, raamatutega kostitavad kirjastused ja näod nende kontode taga, teised bookstagrammerid ja raamatublogijad, mõned saatusekaaslased loominguradadelt. Ja kõige tähtsamad - lugejad. Olemasolevad ja tulevased. Ikka nii tore on neid päriselus kohata. Olles ise oma senise elu esimese poole olnud suhtlemishälvik, siis oskan seda enam hinnata nende võõraste kuraasi, kes astuvad ligi ja juttu teevad. 

Ma ise astusin kusjuures ka ühele autorile ligi ja ütlesin otse, mis ma ta viimasest raamatust arvan. Vähe sellest, ma ütlesin ka, mis mu abikaas tema raamatust arvab. Eks ta kohkus ikka esiotsa ära küll, kuigi ma midagi paha ei öelnud, ausalt. Minu meelest oli ta lahkudes vähemalt viis sentimeetrit pikem ja nina sihtis nagu ka veidi taeva poole. 

Ilmatsalu

 Raamatukogudes on ikka ja alati kuidagi hea ja mõnus käia. Eriti pilkaselt pimedal sügisõhtul, kui kusagil kaugel väljal särab valgus akendes, soojast toast kõnelemata. Raamatukogutüdrukud on katnud kohvilaua ja välisuks muudkui käib, sest rahvas vaikselt koguneb. 

Aitäh, Triin ja Maret, kutsumast!

Nv

Pean vist ruttu kõik postitused ära tegema (huvitav, miks ma ei rutta praegu oma poolikut toimetamistööd lõpetama...), sest ma uputasin oma arvutit "veidi" Regati jäätisega ja seda tuleb ikka veel igasugustest aukudest välja. Aga noh, see olen tüüpiline mina, kes lennukilt toidupoodi lipates mõtleb, et ma ju ainult paar toiduasja ostan ja mis ma ikka eraldi kotti selleks võtma hakkan, viskan sinna riideridiküli arvuti manu.

Aga nädalalõpu reportaaž on lühike. Saarlased käisid neljapäeval külas ära, olid väga toredad, aga mina kuidagi rabe. Ilmselt liiga suure grupiga on ikka keeruline üksi asjatada (tuletagem meelde, et suures elumuutuste tuhinas jäid mu giidiõpingud pooleli:)) Tuleb tulevikus meeles pidada, et ikka kaksi tuleb selliste neljakümne alla kampadega tegeleda.

 

Reedel olid pulmalised kohta üle vaatamas, saab siis seda näha, mis tuleb. Iga pulm on ju nii isemoodi, alates idee püstipanekust, korraldusest kuni siis reaalsete ilmaoludeni välja. 

Laupäev kulges festivali tähe all. Mul on tagantjärele muidugi hea meel, et selle reedeõhtuse Kärdla esinemise õigel ajal maha lükkasin, sest toss oli väljas küll. Aga päev otsa laadatada, see mulle sobib. Ma küll hiljem põen ja taastun säärasest külluslikust suhtlemisest hea hulk aega, aga rõõm on siiski väsimusest suurem. Lugejatega on alati põnev suhelda. Eriti hiidlastega, sest nad on nii mõnusalt otseütlejad, ja samas saab hullult nalja. Komplimentide vaieldamatu number üks mu jaoks tuli ühe dementsusele kalduva isa tütrelt, kes andis teada, kui väga "Minu lõunamaa" ta isale oli meeldinud. Isa päevad ja mõistus ei ole enam alati ühesugused, raske on panna teda millestki pikemalt huvituma, tuju on nagu ta on... Ja siis selline lõbus ja kerge meelelahutus, mis aitab hetkeks minema triivida. Rõõm-rõõm.

Muide, ma ei saa jätta ütlemata, et Viiu Härm räägib nii põnevalt, nii kaunilt, nii... kurvikalt, et kui teil peaks olema võimalust temaga kusagil kohtuda või vestlusõhtul käia, siis palun, mõeldes egoistlikult enese rõõmule, minge ja kuulake teda!

Täna niitsin lademes muru, osa jätsin ikka teiselepoolele ka, ja tulin tulema.

Suvine linn on ikka sajaga mõnus.

JÄÄB ÄRA! Järgmine peatus: Haapsalu

 

Homme

 

Tartus, 5.05

Rongiga Tartusse mul polegi veel õnnestunud minna. Siiski otsustasin aknataguse maastiku jälgimise asemel panustada lugemisele. Tõsi, viimasest ei tulnud suurt välja, sest minu vastu sattusid istuma kaks tööpostilt kodu poole suunduvat vagunisaatjat, ja oi-oi kui jutukad nemad olid. Põhimõtteliselt tean ma nüüd sellest ametist kõike, lisaks ööbimistest, kes kellega ja nende isiklik elu.

Ja kuigi jõgi pole ikka kellegi meri, siis oli Emajõgi ja selle kaldapealne kuidagi eriti kaunis ja sulnis. Peaaegu et hakkas meeldima, ma ütlen.

 

Türil, 3.05

 Raamatukogutüdrukud ja lugejad olid Türil jälle mu vastu nii lahked! Kniks ja kraaps, eks ma asun nüüd uut raamatut kirjutama, siis on jälle põhjust minna.

Pilt on pätsatud Türi raamatukogu näoraamatu lehelt. Kui mind pannakse kinnimajja, siis pannakse...

Ja ka väljaspool raamatukogu oli väga superluks vastuvõtt. Esmalt vaksalis, kuhu mulle vastu tuldi ja käekõrval kohvikusse ja raamatukoguni juhatati. Seejärel, et ma ei peaks pärast kohtumist rongi oodates Türi peal külmetama (lund sadas vahepeal suisa, päriselt!), viis järgmine tore tütarlaps mind enda koju sooja. Sain mina vaevalt sooja sisse, kui oli järgmine tütarlaps autoga ootamas, et mind vaksalisse viia.

Ja ka see pole veel kõik: et mul üksi kurb sõita poleks, sõitis ta minuga natuke maad kaasa ja tellis auto järgmisesse peatusesse vastu. Nii et väga meeleolukas õhtupoolik.

Üldiselt peaks endale vist assistendi palkama, kes kogu seda ühistranspordi logistikat kokku paneks ja võikud kotti kaasa teeks ja sada muud pisiasja hoiaks joonel. Aga pole viga, see on sedasi vaid maikuus, siis algab suvi ja saab häääästi palju puhata ja rändavaid pilvi vahtida.

PS. Aga ka see pole veel kõik. Türilt saadetakse mind alati ära hoidiseid täis kotiga. Tasus minna, ma ütlen!

PPS. Ka mu suurim hirm, Klenskajat teha, seekord ei juhtunud, nii et sain õiges suunas minevale rongile ja puha. Minu eelmisest Türil käigust võib meenutuseks lugeda siit.

PPPS. Kurja küll, vaatan praegu piltidelt, et olidki suuremalt jaolt samad prouad kohale... Samas ma hoiatasin neid küll kohe alguses, et kui nad kolm aastat tagasi seda juba käisid kuulamas, et nad võivad julgesti püsti tõusta ja koju tagasi minna.

Vahekokkuvõte ja Rakvere

 Väsinud rändur jõudis lõpuks koju. Võib kinnitada, et Rakvere võttis mind hästi vastu. Tegelikult oli Rakverre küllaminek suisa nii meeldiv, et mulle kirjutas paar päeva varem privaatselt üks instagrammer, kes oli veidi õnnetu, et ma tulen tema kodulinna, aga tema just sel päeval peab koolitusel olema, aga ta andis kaasa oma head soovid ja avaldas lootust, et tuleb kena olemine. Lisaks lubas ta, et sealsed raamatukogutüdrukud on hirmus armsad. Olid ka, kinnitan.

Rakverre ma oma elus pole palju juhtunud, loetud korrad, pika aja tagant. Mäletan muidugi neist vaid spaas käimisega seotud kordi ja siis palju linna peal ei kolanud. Seekord kasutasin ühistransporti ja ühinesin oma naisperega kohapeal. Seetõttu sain linna värske pilguga uurida. Tähelepanekud algasid juba bussist: väga usinad maskitajad-desotajad, olin juba desovahendi spetsiifilise lõhnagi jõudnud ära unustada. Teiseks, Rakveres on õudselt palju mehi! Ei tea, kas ametlik statistika toetab mu arvamust või olid nad lihtsalt aktiivselt pinkidel päikest nautimas. Kolmandaks, küll on Rakvere naised ilulembesed, ilusalonge ja -tube reklaamis vist küll iga teine aken ja uks. Neljandaks, on seal söögikohtades alles hinnatase... Kui nüüd veidi mõelda, siis ega sealne spaagi on pigem rasvaste hindadega silma torganud, võrreldes näiteks Pärnu või Kuressaare omadega. Aga tore oli ikkagi.

Kõigile, kes vihjeid armastavad, lühidalt. Pihlaka kondiiter (või mingi selline koht) oli selline lihtne, millest elamust ei ootagi, aga bussilt maha astudes kiireks toiduabiks okei. Aqvas endas asuv Fresco oli äärmiselt kvaliteetne ja maitsev ja kaunis ja ahvatles korduvalt ülesöömisele. Rohuaia kohvik oli omamoodi, justkui andis lootust, samas tõmbas su ootused kiirelt tagasi maa peale. Midagi oli, aga midagi ei olnud ka. Hinna ja kvaliteedi suhe oli nagu paigast ära. Berliini trahter oli nagu trahter ikka, toidud värsked ja korralikud, mingit vapustavat maitseelamust ei pakkunud, aga ega millegi kohta paha sõna öelda ka pole.

Ja muide, Rakvere oblastis leidus koguni lumehangesid veel.

Nüüd lõunamaine kokkuvõte.

Putinit alistada ei õnnestunudki. Siiski Apollo e-raamatute edetabelis kena neljas koht püsib.

Katkend Delfi Reisijuhis tutvustab Bali luksuslikku ja hinnatud (jaa-jaa, naerukoht!) tsiibeti kakakohvi.

Käisin külas ka Õhtulehe reisi-podcast´il "Järgmine peatus", mida juba päris pikka aega veab imetore Liina. Tunnistan, seda ma pole julgenud ise üle kuulata. Et ma ei karda küll keda kuraditki, ent paari asja, muidugi lisaks lülijalgsetele, siiski :)

Lõppenud nädala viiel õhtul külasid Kuku raadio "Järjejutus" katkendid "Minu lõunamaast". Ise pole neid küll üle kuulanud, aga mõtlen, et äkki unejutuks sobivad... Kas endale või võsukestele (loodetavasti ei olnud mul tekstis väga roppe kohti...).