pühapäev, 12. jaanuar 2025

Videvik 41

Tegevusaeg ühest sõjast teiseni, Talvesõja lõpust Jätkusõja alguseni. Võiks koguni öelda, et peamiselt kahe sõja vaheline rahuaeg, ent see kaunikõlaline sõna rahuaeg on muidugi kõike muud kui rahulik aeg. Eks see aeg kulub osaliselt meenutustele, kaaslaste elude pusletükkide kokkupanekule, veidi vähem tulevikku suunatud pilgule. Siiski pole see sõjaromaan, mille tegevus leiaks aset kaevikutes või kus oleksid valdavalt haavatud, laibad. On inimesed, lihast ja luust inimesed, kes püüavad sõltumata ümbritsevast oma sõjaaegset elu kokku lappida ja edasi elada.

On näitlejanna Molly ja on rindeajakirjanik Henry, nende lugu. Sõda õpetab, muudab, suunab, midagi toob peidust välja... Molly kaudu saab lugeja heita pilgu 1939.-1940. aasta teatri- ja filmiellu. Rivaliteet, intriigid, vananemine, nagu ikka. Suurema osa Talvesõjast veetis Molly trupiga ratastel, gastrollides Rootsis. Oli süüa, oli juua, oli elu.

Henry rindereporterina oli sõjaajal sündmuste epitsentris, püüdis edasi anda võimalikult ehedalt olukorda eesliinil. Sel moel läks kiiresti vastuollu väljaande toimetuse juhiga, sest kuigi reportaažid olid head, polnud need sellised, mida rahvale vaja oleks olnud, sest "sõja esimene ohver on tõde". 

Ühiskondlike ja töiste tegemiste kõrval on luubi all suhted. Sõjaaegsed libastumised või ka enne sõda aset leidnud ajastu keskmisest ekstsentrilisemad vahekorrad. Selle kõige keskel püüavad Molly ja Henry oma suhte teravamaid nurki maha lükata. Kui on oluliselt noorem naine, kes seisab rambivalguses, kelle mängitud tegelased särtsuvad laval suurest kirest, siis tekib armukadedus. Palju parem pole ka vastaspoole vaade, sest keeruline sõjaaeg võib panna mehi elama käesolevas hetkes, kasutama iga võimalust, mis aitab tunda, et oled veel elus ja sul on võimu mõne vähese hetkegi üle oma elus otsustada. Nii see suhe kulgeb, üle kivide ja kändude. Eluline kraam.

Venelased tungisid Soome, nii nagu nad täna on Ukrainas. Võib eeldada, et tänased sündmused on tugevalt mõjutanud ka autorit. Alati võib küll vaielda, et kui palju saab tänase sõja ja teadmiste pealt vaadelda eelmist, aga inimloomuse ja käitumise kohta midagi see siiski ütleb.

Peamised maiuspalad, mida Westö oma loomingus meile eelmistes raamatuteski pakkunud - imeline Helsingi ja ajastutäpsed detailid - on oma kohal ka siin. 

 





laupäev, 11. jaanuar 2025

Öös on asju

Täna öösel miskit siin toimus, aga aru ei saa mitte, et mis täpsemalt. Hommikused uudised näitavad, et Vene tänaval ühes majutusasutuses puhkes tulekahju, aga see siia ei paista ega kosta. Ja see oli vist äsja, hommikul.

Meie pool otsas käis action öösel. Nagu oleks tulistatud. Samas veidralt pikkade vahedega. Üksikud, teravad lasud. Kuna aga siinse kvartali sisemus on endalegi kohati arusaamatu (võid ise kaardilt vaadata, milline segadik see on), siis ei saanudki aru, millisest hoovist või korterist see tuli). Eks need kõrged ja kinnised sisehoovid on muidugi ka nagu kõlakojad.

neljapäev, 9. jaanuar 2025

Hulkur

Selle autori terav pilk ja keel mulle meeldivad, juba "Magushapus" meeldis. Üle võlli humoorikalt võtab Lasn kokku meie ümber toimuva, tõsi, see humoorikus on küll selline... pisar silmanurgas, meie endi piiratud mõistuse ja lühinägelikkuse arvelt tehtud nali.

Kolmest loost/vaatest sümpaatseim oli teine, ukrainlase oma. Euroopa peopesal, nuta või naera. 

Esimene, eestlase oma, oli veider ses osas, et pärast Heina "Termodünaamika..." lugemist mõjus mõni detail repeat-nupu kerge kinni kiilumisena. Eriti jutt lastesaamisest ja vanainimese lamatistest. Mehed on käinud mõlemad kas kellegi kolmanda tarkpea esinemist kuulamas või siis ongi see algselt Heina jutt, mille Lasn on tallele pannud. Millegipärast kahtlustan pankureid ja pensionisammaste entusiaste, neil näikse tänaseks kõik argumendid otsas olevat ja lamatised on ainus trump tagataskus.

Tore, muhe vahepala.




teisipäev, 7. jaanuar 2025

Nädal toredust

Aasta on na nooreke, aga võrdlemisi toredake. Või sõltub see vaatenurgast? Ilmselt ka seda. Või olen ma liiga palju D-vitamiini manustanud ja seepärast ülientusiastlik :)

Ma sain maha ühe õhtusöögiga. Ma ei armasta neid, ausalt. Esiteks olen ma eluaeg elanud väikesearvulises pesakonnas ja seepärast on mu jaoks üle mõistuse raske teha süüa suuremale seltskonnale (3+ on mu jaoks juba suur). Ajab naerma? Kena on.  Mind ei aja. Lisaks sellele, et kõike on vaja kordades rohkem teha, anumad on suuremad ja nende keemistemperatuurini jõudmine võtab enam aega, ei saa ma ka hakkama mitme anuma ahju torkamisega. Õhu liikumine ahjus ju kohe muutub.

Ja siis see kirjandusviktoriin, kuhu Indigoaalane mind kutsus. Ilmselt oli ta liiga palju veini joonud, kui mulle ettepaneku tegi. Sest see on maru raske mälumäng. Nagu. Päriselt. Raske. Ja mitte ainult esimesel korral, see ongi alati raske. Mul on tunne, et ma käin seal pigem ise õppimas ja silmaringi avardamas, kui kuidagi naiskonda aitamas. Siiski-siiski, 02.01 oli tore taas minna ja end harida. M-täht👇



Siis on mul veel hea meel, et J. ilmus väljas. Jajah, just sina, ma tean, et sa käid siin vahel lugemas. Liiga kaua vaikust oli vahepeal. Ja see ei ole hea, oh ei, üldse mitte. 

Ja mul on õudselt armas tütar, kes küll kardab ämblikuid, aga kui ema palub uurida ühe konkreetse looduspargi ämblikupopulatsiooni, siis ta seda tõesti teeb - no mis võiks veel rohkem rõõmu valmistada. 

Veel meeldisid mulle mõned hetked sellest aasta esimesest nädalast, mil inimesed astusid juurde. Poes, praamil, tänaval. Muide, ma olen vilets juurdeastuja. Mõnikord juhtub küll. Aga näiteks kui keegi praamil on süvenenud telefoni/raamatusse/vestlusesse, siis ma naljalt ei lenda sisse. Kui teised seda teevad, siis rõõmustan ometigi.

Kogu detsembrikuu ma visualiseerisin hoolega üht koma teist. No lihtsalt. Ma tahaks teha seda, mida armastan. Väga pingsalt ma ei küsinud saatuselt endale armuande, sest ma tean, need tulevad üsna kergesti niigi, kannatust on vaja. Vana armastuse juurde saaks ju üsna hõlpsasti naasta, aga see pole eesmärk - tahaks edasi või kõrvale liikuda. Kui ma olin Maltal, tuli üks vihje ühe soovituse osas ühele väljaandele. Ma ei tea sest midagi arvata, pealegi on seni vaikus olnud. Tark ei torma, ütles kunagi ammu-ammu mu otsene eelkäija ühel ametipostil ühes ametiasutuses. Eile tuli siiski ka midagi sellist, mida olen ammu tahtnud. Mis saab ja millal saab, ei tea veel. Rõõmu teeb see siiski.

Ja siis veel üks kohe-kohe ilmuv raamat. Olen seda oodanud aastaid, ja ma mõtlen päriselt AASTAID. Olen ilmselt esimene naaberuulitsal vastava asutuse välisukse taga kraapimas, et see ikka kaasa saaks haaratud.

Kindlasti on toredat olnud veelgi. Enamasti ju on, me lihtsalt ei märka, või ei taha märgata.





esmaspäev, 6. jaanuar 2025

Ukselt uksele

1990. aasta ja Peep Vain läheb Ameerikasse ukselt uksele raamatuid müüma. Ma kordan, aasta on 1990.

Mõne jaoks see aeg ja raamatumüügi teemad on ehk ülearugi tuttavad, siis võib-olla pole ka nii huvitav lugeda, ent mul oli küll täitsa tore. Raamatumüügi hingeellu ei ole nii põhjalikult süvenenud, seega see oli hea teadmiseks võtta ja no üleõlavaade ENSV lõpuaega oli ka põnev. Eriti mingid numbrilised infokillud. Ma olin piisavalt laps, et nii mõnestki asjast mitte midagi teada. Kuigi jah, kui me räägime näiteks auto maksumusest, siis mul on üks mälupilt ühelt autoturult, kus küsiti ja vastati üks hinnanumber. Kuna aga tuhanded jäid täiskasvanute lühivormis vestluses nimetamata, siis oma lapsearuga sain aru, et nii odav, selle võiks küll ära osta :) Pakun, et jutt käis üheteistkümnest (tuhandest) rublast. Ja aasta polnud 1990, vaid paar aastat varasem. 

Igatahes on Vain ka arvude ja numbrite osas põhjalik, see mulle meeldib.

Peatükid on lühikesed ja selge fookusega, lugeda kerge ja hea. Vain (või tema toimetajad) oskavad hästi luua kohalolekutunnet, et kuidas päriselt läheb ja tunneb end seal eksootilisel Ameerikamaal üks nõukaajast välja karanud noor mees, kel tahe ja mott on suur, aga pagas na ahtake. 



---

Nüüd aga on tõesti nii, et mõneks ajaks aitab malludest-parvedest-heinadest-vainudest, st elulookirjandusest. Eks ma midagi õppisin igast sellisest lugemiskogemusest, aga nüüd on limiit täis. Tõsi, mul on hea meel, et need juhtusid ette just sellises järjekorras, sest olen üsna veendunud, et Heina ja Vainu järel (kelle mõlema raamatud on siiski põnevad, ladusad, sisukad) poleks kaht esimesena nimetatud mudijat suutnud vist küll lõpuni lugeda. 

pühapäev, 5. jaanuar 2025

Õhtupäike väikestel majadel

Kõik on nii nagu ikka, ehk et mingi perioodi päevikulaadne jutukese veeretamine. Ja üldiselt mulle ju meeldib nii. Lihtsalt mõnes aastakäigus püsib selgroog paremini paigas, mõnes lõdvemalt. Ega siingi oli toredaid lugusid, eriti kui juttu oli lugemismuljetest ("Katk ja koolera", väga hea raamat!, Nina Lykketki mainiti), Hiiumaast või lapsepõlvest Vikerkaares.

Mulle meeldib see pisukene päevakajaline teravus, mis juba mitmendat raamatut järjest on Õnnepalu teksti siginenud. On tekkinud selgem ja ärksam silmavaat. No jaa muidugi rõõm, et tal ka isiklikus plaanis hästi läheb. 





 


neljapäev, 2. jaanuar 2025

Termodünaamika II seadus

Aasta esimeseks lõpetatud raamatuks sattus nüüd siis selline asi... Mõtteid tekitas hirmus palju (mis on ju hea), kas ma neist kõigist ka jaurata viitsin? Vist mitte, sest aasta läks kuidagi hullu tempoga lippama.

Võrreldes igasuguste mudijatega, kes pole ei aja ega tegude mõttes elada veel jõudnudki, aga juba kirjutavad elulooraamatuid, on sellel mehel muidugi üle õla tagasi vaadates õige korralik pagas. Lisaks ei ole tegemist petisega, kes lubaks kõik hingelt ära rääkida ja siis pärast vaid riivamisi mainib üht või teist seika oma elus. Ei, Hein võtab asja päris tõsiselt ette :) Vanemad, oma pere, tervis, rõõmud-mured, hirmud, ärid, pekkiminekud ja õnnestumised, sahkerdamisedki ausalt letti laotud... Kes armastavad arve (ja enamasti neist ju keegi ei taha avalikult kirjutada), siis ka nendega ta ei koonerda. Teiste rahakotis uudisimutsejad, siin on midagi teile!

Raamatut võib lugeda kui elulugu, aga ka kui omamoodi äriõpikut ühes reaalsete näidetega, koolifüüsika kordamisest kõnelemata, seega igaühele midagi.


See Lapini töö sobib siia kohe kuidagi eriti hästi, ma leian.


kolmapäev, 1. jaanuar 2025

Läks ja tuli

Aastalõpupostitus vist jääbki tegemata. Teisalt oli vana aasta viimane päev üsna kenasti kogu aastat peegeldamas. Oli jutlemisi ja mõtete vahetamisi. Oli rahulik ja mõnus. Tõsi, ka mõni tund EMO-s T.-l seltsis olemist, teleka vaatamist ja Raivo Heina raamatu lugemist mahtus, aga ei midagi hullu. Eks tervis ja raamatud olid ka mul isiklikus plaanis lõppenud aastal olulised märksõnad.

Kuna 30.12 oli linnas hullumaja, siis jäid mõned toidupoe ostud eilse peale. Ja kuna sinna läksime alles pärast EMO-külastust, siis oligi uus kogemus vana aasta viimasel päeval, õhtul kella kuue paiku Viru keskuses ja Toidumaailmas jalutada. Rahvast oli, piisavalt, aga see ei olnud enam selline närviline tunglemine, vaid kuidagi pidulik ja mõnus. 

Vana aasta õhtu oli täpselt selline, mis mulle meeldibki. Öösel tiir õues. Ilm oli nii mõnus, et tuli ka teine tiir teha. Linnahoolduse kiituseks tuleb öelda, et juba enne kella üht vurasid masinad ringi ja tühjendati prügikaste ja nende ümbrust (vahuveinipudeleid oli tõesti palju). Nägin ära ka Hollika järtsi, oli päris veider vaatepilt. Juhtusin ka Draamateatri drag show lõpule peale, kui rahvas valgus välja. Rahva hulgas väljusid ka kaks dragi, ei oskagi öelda, kas nad tulid lavalt või olid publiku hulgas, igatahes oli keset Pärnu mnt-d omamoodi sürr situatsioon.








Teleminutite rubriiki pole suurt miskit kirjutada. Väga korralikult ei jäänudki midagi vaatama, pigem oli suvaline klõpsimine. 
Algusest lõpuni vaatasin vist vaid "Edekabeli". Parodeerimised ei ole päris minu teema, aga ma möönan, et Normanni talent on arvestatav. Stsenaariumi osas on tunded kahetised. Kirjutajad on ju erinevatel aegadel erinevad olnud, aga tänavu ei olnud vaja teksti autorit vaadatagi, see oli esimestest sketšidest aimatav, lõputiitrid tõid ka kinnituse. Kuidagi peent huumorit nagu ei olnud sekka juhtunud eriti. Võtame või näiteks lõigu saatest "MasterShit" ja Imre Kose, läks üsna labaseks. Samas suunamudijate lõigust ei jäänud mulle väga midagi meeldegi, aga äkki T. ikkagi keris selles kohas :) Ma ju lugesin ühe silmaga raamatut ja ei kontrollinud kullipilgul. Igatahes on selliste paroodiate puhul mu jaoks määrav, mis tasemel parodeeritav inimene ise liigub. Paroodia mõte on ju grammike juurde panna, veidi vinti üle keerata. Kui parodeeritava enda teod ja sõnavõtud ongi juba üsna labased, siis no mida sellest sketšist siis oodata - et sind näidatakse arukama, ilusama ja stiilsemana või. Noh jah, neegrinalja osas vist peaks muidugi ajastu konteksti arvestama.

"Suure aastalõpu viktoriini" puhul vaatasin esimest otsa, ei halb, ei hea. Selline paras süldilaua kõrvale saade. Veidi pani kulmu kergitama mängijate tutvustamine, Nechayeva/Netšajeva kohta öelda loetelus esimese asjana "ungarlase abikaasa"... ma veel küll ise ei ela solvumiskultuuris ja meelelahutussaade on meelelahutussaade, aga see oli tiba veider ikka jah. Ükskõik, kas ta mulle meeldib või mitte, aga lauljana tuleb teatavat annet tunnistada, usun, et see võiks olla ikka kõige olulisem tema kohta. A noh mis ma ka tean. Saatesse jõudnud Hiiumaa suvikõrvitsad ja lukustatud uksed rõõmustas muidugi :)

Oh, Taavi Libe saade muidugi ka sai vaadatud. Mõned tüübid olid igavamad, aga see papi (Arve?) seal mis iganes nimega külas, see on maru äge alati. Need tema ütlemised ja üldse energia!

Kui mõni telekanal tahaks mind aastalõpuprogrammis üllatada, siis seda on väga lihtne teha - jätke ühel aastal välja Oja, Juur, Kivirähk ja veel paar nime, ja ma juba oleksin loksutatud. Mul pole nende vastu otseselt midagi, aga neid on ekraanil ikka rämedalt palju :) Üllatage mind vahelduseks.

HEAD UUD AASTAT!
Nautige, kuniks antakse!

teisipäev, 31. detsember 2024

Lugemisaasta 2024

                                  

Oli hea lugemisaasta, aga seda ma ütlen vist igal aastal :) Kui eesti keeles ilmub nii palju, siis ei ole imestada, et sealt hulgast üht koma teist ikka leiab.

Kokku lugesin 185 raamatut. Keskmine hinne näitab, et aastate lisandudes lähen aina lahkemaks (2024 keskmine hinne tuleb 4,1). Tänavu olen eriti heldelt viietärniseid loopinud (82 korral), neljatärniseid 51. Täielikus ahastuses püüdsin nina vee peal hoida kõigest kahel korral, mõlemad ühetärnised juhtusid olema kodumaised meesautorid.

Lemmikuid sellest valikust välja tuua keeruline, aga mõned siiski (rõhuga tänavusel kraamil, eks häid asju sattus lauale ka varasemalt ilmunud raamatute hulgast). Tõlkekirjandusest lemmikud Dörte Hanseni "Mere äärde" (ilmus küll 2023. a lõpus, lugesin jaanuaris), John Dos Passose USA triloogia, John Irvingu "Palve Owen Meany eest", Sirpa Kähköneni "36 urni", Pirkko Saisio "Passioon" ja Edouard Louis´ "Muutuda: meetod". Oma põhjamaist pesa punusid mu öökapil jätkuvalt edasi Jon Fosse, Karl Ove Knausgaard ja Nina Lykke.

Kodumaisest 2024. aasta ilukirjanduse saagist mäletan täna veel: Armin Kõomägi "Taevas", Gregor Kulla "Peenar", Tauno Vahter "Elevandi üksildus", Filimonov "Alicante". Novellikogudest Katrin Ruusi "Prügimaja Dionysos" ja elukirjandusest Mudlumi "Roosihullu päevaraamat". Teadmiskirjandusest jäid meelde "Läbi Loodeväila", "Kõlvatu Tallinn" ja "Meie veinid". 

Loomingu Raamatukogust lemmikud Ondjaki "VanaemaÜheksa ja soveti saladus" ja Zeniteri "Kes neid jõuaks lahuta". 





Eraldi tänu siinkohal kirjastustele, kes on lahkelt lugemiskraami kinkinud: Eesti Raamat, Koolibri, Petrone Print, Varrak! 






























Detsembri lugemised


Lõpuni lugesin 16 raamatut, pooleli jätsin ühe.

 ⭐⭐⭐⭐⭐

"️Liblikalend" Kareva
"Sulid ja sulased" Talvik
"Kuulaps" Rinne, Koržets
"Laulgem kaasa. Ott Arder" koost. Petrone
"Hollandi maja" Patchett

⭐⭐⭐⭐
️"Põdravalgus" Jaaks
"Naine valges kimonos" Johns
"Minu Malta" Eomois
"Minu Kanaarid" Karlsson
"Mina, Silvia" Savi

⭐⭐⭐
"Jumal ja kurat" Cowie
"Ma armastan Eva Brauni" Järvelä
"Napoli ei lase üksindust tunda" Ojamets

⭐⭐
"Ära. Laulud laokil inimesest" Treier
"Melomaani memuaarid" Erik

Hindamata:
"Laulgem kaasa. Lasteekraani laulud. 1"