Pildikesi heitlikest päevadest

See võib merekaugele inimesele tunduda veider, aga jah, Heltermaa sadamast  kiiresti sööma minekuks on lõppeks ikkagi vist kõige mõistlikum Haapsalu. Ainult et see ilmateate lubatud 2 m/s oli küll naljanumber, Järjekordselt jõudsin aga tõdemuseni, et mida suurem ja vastikum laine, seda kindlam on just ise roolis olles. Kõrvalistmel on see trumlis peksmine palju kehvem taluda.

Osta ära! Mul pole küll terve maal kaadrisse mahtunud, aga kes see ikka selliste pisiasjade kallal norib. Igatahes kui sul on taskus mingi mõttetu 192 000 (või oli 142 000), siis siin on sulle üks võimalus selle kulutamiseks. PS. Martin Saare töid on praegu Viscosas rohkemgi üleval.

Viscosa kultuuritehas on endale head reklaami osanud teha ja saart külastavad turistid on väga hästi nendega kursis. Külastajate tagasiside on võrdlemisi ootuspärane. Nooremapoolsed hipsterid ja boho´d üldiselt kiidavad taevani, keskealised ja vanemad pigem seal ei hängi. 

Tänavu on randades jõhkralt palju surnud ogalikke. Tegelikult vist pidavatki ogalikud pärast kudemist surema ja kuna tänavu oli veetase pikalt kõrge, siis nüüd langedes nad nii massiliselt randa jõuavadki. Midagi sellist. Vana mereteadlane on kõnelnud, tänan tähelepanu eest.

 

Kes neid jõuaks lahuta / Zeniter

 Selle teksti juures meeldis mulle nii palju asju, millest ma tahaks rääkida, aga samas kas ikka peab pikalt heietama, ei pea ju, ehk piisab sellest, kui sa usud, et jah jah jah ma tahaksin selle raamatu  praegu kohe ära süüa, aga ma ei tee seda, sest noh, ma pean selle siiski Kärdlasse raamatukokku tagasi viima.

Ema, ma olen lehes!

 Meil käis külaline, kuigi ajakirjanik, aga ikkagi hästi tore. Lausa nii tore, et ta sai vaevalt Soonleppa jõuda ja tiiru valdustele peale teha, kui me ise juba järgmise praamiga mandrile läksime. Et vaat nii osavad oleme mitterügamises :)

Lugu ilmus 17.7 Naistelehes. 

PS. Lapsed kütsid üks õhtu pildil olevat sauna, või no üks lastest küttis, tema on selle sauna suurim fänn. Seda tuleb ju 4-5 tundi kütta, siis lasta veel tunnike seista, ja alles siis on valmis. Meie ise pole seda kordagi viitsinud teha. Ja no siis veel ka need ämblikud, eks ole. Minu elu õieke ja väimehe kandidaat said siis ka seda ilmaimet proovida. Olevat elamus olnud. Ei teagi kas saun ise või see, et sinna mindi südaöö paiku, akendel küünlad andmas valgust. Ma ei ole veel uurinud, milliseid mõtteid see saun tekitas kahel venezuelalasel, kes T. pojal külas olid ja ka saunas käisid. 

Pruudil olid jalas kollased saapad, I

Võluv pealkiri, seda esiteks. Kuigi selle sarja andunud austajad loomulikult mäletavad sarjas üht teist imelise pealkirjaga raamatut, mille sisu tekitas nurinat :)

See raamat näitas taas mu tõtakat entusiasmi, sest pärast esimesi lehekülgi olin veendunud, et siit tuleb üks mu tänavusi esikümne pretendente. Tõsi, mõnekümne lehekülje lugemise järel pidin ennatlikku hinnangut väheke korrigeerima, lohutab ent, et ega ta kaugele ukse taha siiski ei jäänud. Algusotsas figureerinud õde-venda ja nende mõnusa huumoriga vürtsitatud terane pilk ilmaelule oli vai-mus-tav. Seejärel tuli pikem tutvustusring veinimõisa suure perekonna osas... ja ütleme otse, et see oli ikka päris pikk ring. Või mitte otseselt pikk, aga hetkel, raamatut sedasi jupitades/osadeks jaotades tasakaalust väljas. Kurb oli, et selle jooksul autor lapsi püünele eriti (või üldse mitte) ei lasknud. Lisaks tuli neid tegelasi ridamisi kole palju, kõigil veel omakorda keeruline minevik veskikivina kaelas, nii et lõdva randmega oleks saanud iga tegelase kohta eraldi romaani valmis visata.

Hiljem toodi lapsed küll tagasi, aga ega see lugeja lepitamine nii lihtsalt ka käi, eks ole :) Lisaks kahtlustan, et mõned "suuuured saladused" on tegelikult liiga etteaimatavad. Tõsi, sellele väitele ei saa muidugi siit veel kinnitust, tuleb ära oodata järg. Aga no eks ma siis korrigeerin oma hinnet.

Oamoos / Sukegawa

Jaapani kirjandus vahel ikka üllatab. Mõnikord ei õnnestu mul küll õigesse meeleollu saada, aga seekord oli võrratu lugemiselamus. Napp ja rikas lugu. Südamlik, õpetlik, kokandusminutid ka ilusasti olemas. Ärge saage valesti aru, see ei olnud sarkastiliselt mõeldud, kuigi õige sageli need loosse surutud toiduteod mõjuvad nii, et tahaks kohe hambaid teritada. Ei, siinne kokandusnurk oli sama põnev ja võluv nagu kunagi "Punase raamatu" sarjas ühes minu suures lemmikus "Retseptiraamatus". Selle raamatu auroog on dorayaki, ehk meile mõistetavam seletus oleks pannkoogi vahele suratud punaoamoosiga magustoit.

Nagu ma juba ütlesin, lugu on napp. Tegevuskohti on valdavalt kaks, Doraharu-nimeline söögikoht ja siis üks teine koht. Tegelasigi pole palju. Olulisemad neist on omadega väheke puntras mees, kes võla tasumiseks dorayaki´sid vorbib, sealjuures ise magusat armastamata :) Tuleb välja, et jaapanlased, kelle maitsmismeeled on vist üldse omaette teema, on leidnud sellel olevat mingi seose sake tarbimisega, noh et alkolembesed eelistavad pigem soolas(ema)t toitu. Kirsipuude õitsemise aegu tuleb end tööle pakkuma vanem naine, käib peale nagu uni, isegi raha ei taha eriti, saaks vaid aga tööd teha (palun saatke ta siia, eks). No ja mõned tegelased on veel. Kokku saab igatahes väga armas lugu.

"Oamoosi" boonuseks on lisateadmised ühest teemast, mida ma ei tahaks siinkohal välja öelda, sest see võib su lugemispõnevust rikkuda. Taolised kõrvalteemad mulle hirmsasti meeldivad ilukirjanduses, siis ma tunnen, et... olen midagi saanud :)

PS. Mis eesnimi?! Päriselt?! Aga samas, miks ka mitte, ma võiksin ju ka järgmine kord kaaluda näiteks Sibula nime. Või ma ei teagi, mis oleks meil siinkandis selliseks viljaks, mida osa inimesi väga armastab, aga teised vihkavad? Suvikõrvits? Paprika?

Diiva / Goodwin

See on täpselt sedasorti elulooromaan, millist ma muidu eriti lugeda ei taha, aga tuleb tõdeda, et edenes lennates. Ehk on oma osa ka selles, et muidu küll mingite kunagiste kuulsuste elust suuremat hoolimata, siis Onassise, Jackie jt mingeid raamatuid ma paarkümmend aastat tagasi siiski veidral kombel lugesin. 

Kuna ma õnneks (või kahjuks?) tean vähe Maria Callase elust, siis ei tekkinud mul ka neid kohti, kus oleks tahtnud vastu vaielda, et nii see ju küll ei olnud. Samas pärast lugemist väheke veebis ringi tuuseldades olen aru saanud, et autor on siiski vist käinud osade faktidega küll üsna loominguliselt, et mitte öelda meelevaldselt ringi. Kuigi jah, see on vist nende elulooromaanide puhul paratamatu ja eks hoiatanud ka autor ise kohe raamatu alguses selle eest. Igatahes saab siit põgusa ülevaate Ameerikamaal sündinud ja teismelisena Kreekasse kolinud tüdrukust, kelle erakordne anne ta Itaalia kaudu lõpuks paljudele suurtele lavadele lennutas.

Kui sind ooper kohe üldse ei huvita, siis ausalt öeldes võid seda vabalt ka kui lihtsalt toredat romaani lugeda. Selline kena tuhkatriinulugu, kust ei puudu võimukas ema, kes eelistas Maria õde, noorusaja ülekaal ja halb stiilitaju, seejärel küll õitsvale karjäärile upitanud mees, kes hiljem küll kasuahneks osutus, suuuuur ja roosamannaline armastuslugu Onassisega, aga eks selle mehe naistelembusega olid ju teada-tuntud lood jne, jne.

Skorpiost, seda Onassise saart, olen ma - muidugi merelt - näinud. Seda kabelit, kus Maria nii väga lootis laulatatud saada, ilmselt mitte. Kuigi mine sa tea. võis ju paati ära paista, aga see on tõepoolest nii lihtsake, et ei pruukinud sellele tähelepanu pöörata. Skorpiosest lugemine mõjus mulle vist üleliia tugevalt, igatahes tänaöiseid unenäod kulusid mul kõik kuskil Kreekas ümber lennujaama ja kohati ka lennukite vahel apteegi otsimisele. No tõesti.

Armumised / Marías

Mitte just taevani kiidetud, aga siiski selline Harju keskmise tagasisidega raamat, mis minul aga ei läinud üldse. Kuna see oli mul linnast võetud ja seega ei saanud ma seda kohe ka tagasi viia, siis õnnestus suisa kolm katset teha. Esimene kord lugesin selle esimese hästi lühikese peatüki, ei saanud vedama. Tulid kiiremad lugemised vahele, mingi aja pärast tegin teise katse - vaevaga vedasin uuesti esimese (olin juba unustanud sisu) ja ka teise peatüki läbi. See vajutas mu raskesse ööunne (mida võiks vaadata ju isegi kasuliku tegurina).

Kolmas kord võtsin selle ette, kui ees ootas T. sõit Haapsallu hambaarstile. Siit Haapsallu arstile ja tagasi sõit tundub üks maru lühike sõit, tegelikkuses kell 11 teele ja 17.30 tagasi, vaata et noore tööpäeva jagu kulgemist kokku. Igatahes olin sunnitud seda lugema mõlemad praamiotsad + arstiaja. Üks peatükk juba oli natuke lubav, aga edasi läks jälle raskeks. Ja no ma ei saa, kui on kena juulipäev, mil tahaks end hästi tunda ja puha, ja siis on tekst, mis su silmalaud raskeks ja meeled tuimaks muudab, siis pole ju mõtet punnitada.

Seega hinnet ei anna.

Siiski-siiski, ka selle lühikese algusotsa jooksul jõudsin ühe hea kirjakohani, mille pühendaks kõigile kirjastajatele ja autoritele.

---

"Mul polnud kuigi palju viitsimist oma kohustuste juurde asuda, oma ülemust hooplemas näha ega vastata kirjanike kohutavalt tüütutele kõnedele või nendega kohtuda, millest mingil kummalisel põhjusel oli saanud minu ülesanne, võib-olla seetõttu, et ma tegelesin nendega rohkem kui minu kolleegid, kes otsesõnu põgenesid nende eest, eeskätt kõige upsakamate ja nõudlikemate eest, seda ühelt poolt, ja teisalt kõige tüütumate ja saamatumate eest, üksi elavate, absurdselt tähelepanu otsivate käpardite eest, kes päeva alustuseks valisid meie numbri, et anda kellelegi märku, et nad ikka veel eksisteerivad, kasutades selleks mis tahes ettekäänet. Suurem osa neist on veidrikud. Nad tõusevad samamoodi nagu uinusid, mõeldes asjadele, mida nad ette kujutavad, aga mis ometi võtavad nii palju nende ajast. Nad elavad kirjandusest ja sellega seotud kõrvaltegevusest ega käi tööl - ja neid on nüüdseks omajagu, vastupidiselt sellele, mida väidetakse, liigub selles äris raha, peamiselt kirjastajate ja levitajate jaoks -, ei lahku oma kodust ja ainus, mida nad peavad tegema, on liikuma arvuti või kirjutusmasina juurde - ikka veel leidub sõgedaid, kes kasutavad viimast ja kelle tekstid peab pärast skaneerima - mõistetamatu enesedistsipliiniga, peab ikka olema veidi ebanormaalne, et asuda millegi kallal tööle, ilma et keegi oleks selleks korraldust andnud."

Ungru

 HH grupis kogub praegu kommentaare ja reaktsioone toiduteema, teravik suunatud iiuMekile. Samas grupis oli hiljuti küsitlus üleüldiselt Hiiumaa toidukohtade kohta, võitis Rannu pubi Käinas. Sellega seoses jäin mõtlema, et olen viimastel aastatel kahetsusväärselt vähe kajastanudki siinseid söömaretki. Tundub, et ega eriti ei käigi ju kuskil (ega ei käigi, kusjuures, kõik on säherdused kiired hilislõunased mitme toimetuse vahelt läbi kappamised) ja ah, mis sest vähesestki pikalt kõnelda. Ma neist kiiretest sutsakatest täna ei pajatagi, hoopis Ungru restost.

Ungru restoga on mul muidugi esmalt emotsionaalse side, sest mul on karvane tunne, et see on umbes sama kaua Hiiumaal tegutsenud kui mina ja eks ma neid algusaegu jään alatiseks taga igatsema. Ühtegi varasemat toidupilti ma ei leiagi, on 2018. aastast vaid see foto, vist samuti sünnipäevast. 

Kuna see tuli komeedina kohalikku toidutaevasse ja tõesti oli seal kõik ideaalselt paigas, siis pälvis see nii tähelepanu kui ka tunnustust. Seal oli tollal kõik teisiti kui Hiiumaal muidu kombeks (näiteks et söögikoht peaks asuma n-ö tõmbekeskuses (Suuresadama on ju Hiiumaa mõistes pärapõrgus, lisaks veel keset tööstuskompleksi), avamisajad peavad paika, kasutatakse vastavalt võimalustele kohalikku toorainet, pannakse rõhku teenindusele jne, jne). Algusaegadel oli see nii popp, et tõesti tuligi laud ette broneerida, sest muidu oli raske löögile pääseda. Päriselt olid kohad kõik täis, mitte iiumekilikult "täis". Tean omast käest, et nad on seal ikka koledasti vaeva näinud, et ootamatult saabunud näljaseid kuhugi ära mahutada. No kuulge, tõestuseks kasvõi seegi, et algusaegadel oli neil seal suure puu all minu meelest isiklik istumisnurk, kus korraks hinge tõmmata, siis aga läks seegi külaliste jaoks käiku. Tänasel päeval on vist veidi rahulikumaks läinud, aga see võib mulle vaid nii tunduda, sest ega ma sinna nädalavahetusel ju väga juhtugi. 

Igatahes, tulles tänasesse päeva, siis sel suvel külastasime Ungrut mu sünnipäeval. Miks teha asju lihtsamalt kui saab ka keerulisemalt, eks ole, ehk siis mitte autoga, vaid paadiga Heltermaalt. Mõõdukalt pedaali tallates (jah, ma tean, et paadil pole pedaale) 65 minutit vs. autoga 17 minutit. Kui lisada siia kõik need algus- ja lõpuprotseduurid, kütuse võtmisest kõnelemata, siis... brr... ma alati lähen seesmiselt keema, kui kuskil tobedas ameerika filmis näidatakse, kuidas hüpatakse hopsti! paati ja lend võib alata. Lisaks saab autoga minnes panna end kohe inimese moodi riidesse, aga paadil olles on vaja ukerdada ja turnida pootshaagiga ja vendrite sättimisega, kusjuures seda tuleb teha võrdlemisi käbedalt, seega ei mingit pikka kleiti või kaelas tolknevaid pikki pärlikeesid. 

Parim sünnipäevakink saabus juba poolel teel - ma nägin esimest korda elus vabas vees hüljest. Ja mis peamine - ta naeratas mulle, tõsijutt! Silma vist päris ei teinud, aga palju puudu ei jäänud. Pilti mul sellest hetkest ei ole, sest päriselt ka, mõni hetk on elus ikka selline ka, kus käsi ei haara telefoni, vaid vaatad seda, mis elu ja loodus sulle pakuvad.

Miks see teekond aga nii pikk on, sellest saab aimu ehk siit kaardi kuvatõmmise pealt (kui suuremaks klikata). Sealt Sääre nina juurest merre minev maariba on ikka päris pikk. Olen seda Kärdla lennuki aknast näinud, jõhker. Madala veega tuleb üsnagi välja, muidu on pigem vee all, aga siiski paadile sobimatu. Laiukesi on selles oblastis ka piisavalt, seega üsna ringiga sõit.

Suuresadamas moodsat sadamataristut ei ole, mu meelest polnud meremärkegi sissesõidul, seega tuli usaldada paadis olevaid aparaate. Ja no sildumine on ka sellistes kohtades vahva, oled nagu päkapikk nende suurte betoonkaide ääres :)

                                      

Ungru resto ise oli sama armas nagu alati. See 400 aastat vana tollihoone on nagu särav pärl ümbritseva taustal. 

See on mul siis juba teine sünnipäev promillideta, aga kuna Ungru serveerib limonaadi pokaalis, siis petab kõrvaltvaajata ära küll. Kui Hiiumaal limonaadi juua, siis ikka leedri või rabarberi oma, eks ole. 

                                                

Selle teise (kõmulise) söögikoha juurde pean veel korraks tagasi tulema, sest meie taha laekus sööma perekond, kelle vestlus paraku meie kõrvu kostis. Mees seal torises väheke, ilmselt hindade vms üle, naine siis lohutas, et tõi ta niigi odavamasse kohta sööma, sest seal teises kohas olevat neli krevetti maksnud (oli vist) 17 eurot. Eeldan, et see liigitus eelroa alla. 

Siin võtsin eelroaks, üllatus-üllatus!, veise tartari, sest no toorest lihast on mind võimatu eemal hoida. Loomulikult oli tartar oma knihviga, mitte igavalt klassikaline. Mulle, kes ma sibulat väga ei söö (panete tähele, on toimunud areng, kasutan sõna "väga"), siis minu südame võidab koheselt see tartar, kus sibula maitse üle ei käi. Mingi vürtsikas seenekreem oli ka kõrval, sobis oivaliselt. Kui natuke nuriseda, siis oleks Ungrult muidugi oodanud enda küpsetatud leiba-saia, aga oli poe oma. Tõsi, kiidan, et nad olid kasutanud Hiiumaa Köögi ja Pagari oma. Nende porgandi-kadaka leib on olnud aastaid meie pere lemmik. Ja ma saan ju aru, et meie siin saare peal oleme seda nõrkemiseni söönud ja võime veidi nuriseda, aga näiteks saarele tulev turist sööbi seda ehk esimest korda ja tema jaoks on see ehk ikkagi uudne ja tore avastus. Kui juba teise söögikoha mainimisel jutt rahale läks, siis veise tartar maksis mu meelest 16 eurot.

                                                   

Ohoo, mida nalja, vanu pilte lapates leidsin 2017. aastast sellise foto. 

Eelmisel päeval käisid meie noored seal söömas ja seega oli tehtud meile ülivõrdes reklaami pardile, seega pearoaks part. Ja no ma ei taha sellest pardist eriti rääkidagi, sest see oli n i i hea. Parajalt roosakas ja mahlad voolamas, kõrval mustsõstar (mis oli tehtud ma ei tea kuidas, aga see oli hea), juurselleri-kitsejuustu gratääni kohta ütleb ilmselt kõik see, et ka juursellerit ma ei armasta, aga selle tõmbasin keresse, nii et silm ka ei pilkunud, ja see vahune kaste (sel on udupeen nimi, aga ma ei viitsi välja otsida) oli ka hea. Ah jaa, krõbedad kaselehed sõin ka ära, mu meelest need ei olnud mõeldud pelgalt garneeringuks :) Jäin praegu mõtlema, et kasega vist meeldib Ungrule üldse mängida, sest kas neil mitte mõni aasta tagasi ei olnud brüleekreem ka sellega seotud... Ja hind ka, part oli 24 eurot.

                                                      

Magustoiduks läks mul rabarberi brüleekreem. Brüleekreemi oskab Ungru teha, seda ma juba tean, aga ka kõik sinna juurde käivad trikid tulevad neil alati välja. Tänavune rabarber võib ju kõlada kuidagi tavaliselt, aga oh ei, nad olid seda suitsutanud. Kamoon, suitsune rabarber, täitsa omaette maitseelamus. Lisaks olid seal rabarberist mingid geeljad pärlid, arumaisaa, kuis neid veel tehakse. Hind vist 8 eurot.

Kui juba, siis juba - räägime ka teenindusest. Ma olen vist küll kõik need aastad elamuse saanud. Jah, ma räägin endiselt teenindajast, mitte vaid toidust. Seekord jälle sattus minu masti naisterahvas. Mina ei tea, miks see nii on, aga minusugune vaikne ja tossike introvert mingil põhjusel peab alati kohe alguses teenindajat testima. Positiivne on see, et kui teenindaja kaasa ei tule, siis ma kauem õnneks ei kiusa ja edasi olen ka neutraalselt tuim. Kui aga teenindaja mu lollide naljadega kaasa tuleb, siis on mulle elamus garanteeritud ja päev korda läinud. Seekord oli taas kõik hästi.

Ungru läheb seekord ajalukku mu jaoks ka selle poolest, et jah, ma olen kõik need aastad meie puhkajatele Ungrut soovitades rääkinud ilusa vaatega WC-st, ent ise polnud seal veel kordagi käinud - nüüd on seegi tehtud :) 

                                                    

                                                    

Vastaskalda kutse / Vuorinen

 Mõni raamat on nii halb, et muutub juba täitsa heaks :) Samas, mis seal pattu salata - hoidis külges küll.

Lugu kulgeb kahel ajateljel, minategelase elu siinpool Soome lahte 1980ndate lõpus-1990ndate alguses, naise leidmine (kuidas siis teisiti!) ning tema vanemate Soome-elu läbi mitme aastakümne, kuni otsad jõuavad kuskil 1993. aasta paiku  kokku. See kahe liini vaheldumine oli hea.

Paljud olulised verstapostid ühiskonnas ja nende mõju inimesemutukale on kõik hoolega kirja pandud. Noortele harimiseks, vanadele meenutuseks. Seda poolt võib isegi toredaks pidada, kuigi jah, ega taasiseseisvunud Eesti algusots oli olmeliselt selline, et magusat nostalgiat ei tunne vist eriti keegi. Hästi elasid ilmselt vaid mafioosnikud, aga kurja küll, ega neilgi oli tööd liiga palju, oht läbipõlemiseks suur :)

Pean tunnistama, et lugedes painas mind pidevalt mõte, et miks autor selle loo kirja pani, mis oli ajendiks. Kas see on kättemaksuromaan? Või lihtsalt hingelt ära rääkimine? Ei mäleta täpselt, aga Pühajärve Beach Party´ga (või mis iganes selle täpne nimi oli siis või on täna) oli vist tõesti algusaegadel mingi jama, kas ja kuidas see päriselt lahenes, ei tea. Raamatus, eriti esimeses pooles, on sellest võrdlemisi palju juttu. Teine umbsõlm, mille puhul ma kahtlustan, et on ka olemas prototüüp, saabki küllap lahendatud vaid raamatu lehekülgedel, ei usu, et tegelikkuses tollel ajal sellest vaevuti suurt numbrit tegema (andeka laulja-näitlejanna ahistamine joodikust lavastaja poolt).

Kuna me siinpool lahte teame ja mäletame veel, kuidas see elukene oli ja kuidas vaadati Soome poole, siis märksa huvitavam oli lugeda soomlaste vaadet siiapoole, nt Viru hotelli ehitus vms. 

Kindlasti julgustan ma raamatut lugema, sest kuigi naiivsevõitu ja kirjanduslikult nõrgake, siis no ehk sind lihtsalt huvitab tollane aeg ja tegemised. Samuti on minu isiklik kiiks, et ma ei talu, kui järjest palju lauseid algab alusega, kohe tulevad mingid karu-aabitsa laused silme ette (seal on need muidugi asjakohased, lobedaks lugemiseks mõeldud romaanis paraku mitte). Samas jällegi, mu kaaslugejat ei häirivat see üldse, seega ärge tehke mu jauramisest välja.

On aeg!

 Ma olen vist nüüd nii vana, et hakkan ka roosipilte panema 😂 Aga nagu päriselt ka, see on ime! Mitte ainult see, et roosike mu sünnipäevaks õide puhkes, vaid et see veel elus on. Minul, kelle käes kõik taimed paari nädalaga koolevad. 

Naabrimehe kingitud roos on mitu aastat vastu pidanud.

Ja teine naabrimees hoiab elus traditsiooni enda küpsetatud leiva toomise osas. Elu on ikka hirmus ilus 🥰