Neljapäev, 30. juuni 2022

Enesekindlus on pool võitu

 Ma ju tean, et suured blogijad ja instagrammerid üritavad igast oma ostust ja/või teenuse tarbimisest teha koostöödiili. Lasku aga käia. Ega neid eriti palju ju ole ja igal oma vaba valik, kas ja mida nende kümmekonna suunamudijaga teha, saata neid reisile või visata soodsamalt neljarattaline õuele vm pisemat. 

Tänavu on aga juba kaks korda üritatud minuga kaupa teha, ainult et... mõlemal "mudijal" oli jälgijaid kolmekohaline arv. Et nagu vau! Ma siinkohal täpsustan, et loomulikult on nišikaid valdkondi, mille puhul (Eestis) kolmekohaline jälgijaskond on kõva sõna, näiteks mõne niplaja või tarantlit lemmikloomana pidava tegelase konto (vabandan muidugi ette, ega ma ole üle kontrollinud, kuis seis sel rindel reaalselt on), aga tulla sellise numbri juures ennast mingi tegija mudijana esitlema ja tasuta või soodsamalt teenust saama... see on täitsa naljakas. 

Aga ega küsija suu pihta ju lööda.

Mulle meenub, et ka raamatumaailmas liikus mõned ajad tagasi üks sarilunija. Ilmselt tal kirjastustega koostöö ei olnud käima läinud (ega need viimased on muidugi ka täissöönud sots.meedias arvustajatest) ja siis ta hakkas kohalikke autoreid personaalselt pommima. 

Järgmisel korral kodupoodi minnes peaks ka müüjalt uurima, et kui ma sellest käigust blogis kirjutan, et kas siis saaks leivapätsi ehk soodsamalt.

PS. Igaks juhuks infoks neile, kes instas ei toimeta: seal liigub lademes tegelasi/kontosid, kes haagivad end sulle valimatult külge, olgu selleks äriettevõtted või kaaslase otsijad, seega kes numbrit taga ajab, siis pole mingit probleemi endale paar tuhat jälgijat saada.  

Kolmapäev, 29. juuni 2022

Võib ikka üks inimene loll olla

 Meil on kaks kuuma suve olnud, mil ma olen isegi suutnud üle naba vette minna ja Rõnga-Reelika väärikat hüüdnime kanda (ärge tehke seal nüüd nägu, et te ei tea, mis mu päris nimi on!). Aga ikka on kinnistul puhkaja-rahvast olnud ja olen riietega pidanud end ahistama. Tänavu, mil juba kolmandat päeva kannatab ka minusugusel vees solberdada, lisaks mul on võimalus seda alasti teha, siis mõtlen küll, et kui loll üks inimene saab olla, et säherduse vabaduse ja privaatsuse on mitmel suvel ise, vabatahtlikult käest andnud?



Mul on tunne, et need väikesed rõõmud ei kesta enam kaua, sestap tuleb väravad lukku panna ja neist viimast võtta. Tõsi, olen külarahvalt kuulnud ka seda, et nad on selgeks õppinud märgid, mis aitavad eristada, kas suletud väravad tähendavad seda, et meid pole saarel või siis, et oleme kohal, aga oleme end ise oma krundile sulgenud. Aga siiski, selline privaatsus, see on luksus, mida iga päevaga üha enam oskan hinnata. Eriti kui lugeda lugusid teistest H. randadest, kus massiliselt rahvast ja lemmikloomi vees end jahutamas. Me oleme täna (veel!) siiski seisus, kus paadisillal seistes paistab vaid üks majapidamine, milles aastas kolmel päeval viibitakse. Muidu aina mets ja kõrkjad ja veised. 




Muus osas on suuremate uudisteta. Jaan on üle elatud, omainimeste ja paari püsikundega. Kergelt sai ka üle saare tripitud (jaan ongi ainus aeg, mil me kaugemale kui Käina või Kärdla saame). Käisin ühes, juba teist hooaega väga menukas kohaski ära, korraks ka Kalanas, ega neisse paigusse rohkem nagunii ei saa sel suvel. Mõned päevad nüüd tõesti kodust rahu ja vaikust olnud. Kohe on algamas Hiiumaa esimene kirjandusfestival, millega seoses ma endale ülemäära suuri ülesandeid õnneks ei võtnud. Et ei peaks juukseid sirgeks kammima ja puhtaid riideid selga panema, jätsin isegi kohtumisõhtu ära ja lubasin hoopis ühe grupi koduõuel vastu võtta. Laadale kirjastuse müügiletti ehk jõuan siiski mingil päeval, aga tont sedagi teab. Ma olen siiski midagi õppinud eelnevaist aastaist. Vist. 






Lugemistest ei taha ka suurt kirjutada, sest pöördusin nüüd vanade lemmikute juurde ja uut kraami satub vähem lauale. Las need vanad lemmikud olla siis lakmuspaberiks, kas hääled peas vaikivad või pean siiski oma kirjutamissunnile alla vanduma. Õnneks on toimetamistööd piisavalt, et need hääled peas mõneks ajaks vaikima sundida. Hiljuti just mõtlesingi, et küll mu Google´i otsinguajalugu võib ikka veider, sest kaks viimast riiki, Süüria ja Taani, on pannud ikka väga eriskummalisi asju guugeldama. Aga noh, kuniks teatavad organid ukse taha ei tule, las see siis olla.

Aga tulles hetkeks tagasi tänasesse... äike ja vihm käisid just üle, õhu on klaariks löönud ja on lootust, et täna ei peagi +40kraadises saunas magama. Rohi, mis vahepeal oli krõbekuiv, sai nüüd ka kastetud. Laenutushüvitisest võiks ju ka rääkida, aga ma tõesti ei viitsi. Igatahes teen tänukummarduse kõigile, kes eelmisel aastal mõne mu kaante vahele pandud veidruse koju viisid!

Elame veel. 



Pühapäev, 26. juuni 2022

Olemise mõnu / Jüssi

 Ideaalne suveraamat. Ses mõttes, et kindlasti mitte kerglane udru-mudru, mida mõneti ju suvelektüüriks võiks passitada, ent see on raamat, mida on kahtlemata mõnusam looduses lugeda. Ja seda viimast teeme ilmselgelt sagedamini ikka suvel. 

Mõnus vaikne kulgemine, selline tasane ja mõtlik jutt. Ja ka paberil suudab mõjuda nagu suulises kõneski: vahel tekib kordusi, üle kinnitamisi, teisal liigub mõte ehk rääkijal eest. 

Siin on nii Fred Jüssi lapsepõlvemälestusi, kujunemist, loodusradu, meeldiva boonusena Hiiumaa-jutte (nii aastakümnete tagust Emmastet kui ka viimaste aastate Sarvet, mis mul siit üle vee õhtupäikesekullaga ülekallatult kätte paistab), aga ennekõike ohtralt elutarkust. Viimase osas võiks palju märkmeid teha, aga (vabas sõnastuses) meeldis enim see, et: alati ei ole vaja pingsalt o t s i d a, vaid just nimelt ä r a  t u n d a. Kõik on tegelikult su ümber olemas, olgu selleks armastus, töö või mingi suurem eesmärk. Sa ei pea seda otsima, oskus on see ära tunda.

Sellega on kõik öeldud. Tegelikult ka. 

Ilus on see raamat, nii seest kui väljast. Rahustav. Sind hoidev.




Kolmapäev, 22. juuni 2022

Minu puhkamise ja lõõgastumise aasta / Ottessa Moshfegh

 Üks Manhattanil elav moodne (vanemate pärandus annab hõlpu, siduvaid kohustusi pole (s.t lapsi ja/või neljajalgset pudeliharja), elu on mõttetu, mingi haige suhe tiksub ka taustal jms) ja noor naisinimene otsustab 2000. aastal aastakese hiberneerida. Õnne(tuse)ks juhtub ta kaasaegsete vaadetega psühhiaatri otsa, kes korraliku ravimipopurriiga seda talle ka võimaldab. Ja siis ta seal aastakese... põhimõtteliselt vegeteerib.

Nii et ei ole siin loos võluvat ja rohkearvulist tegelaste müriaadi (põhiliselt üks sõbranna, üks sama haige mõttemaailmaga endine poiss-sõber ja nipet-näpet veel), ei ole tohutu aktsioonis olemist (kui välja arvata üks matusel käik ja arvukad nurgapoes käimised) ega midagi, ent siiski veidral kombel absoluutselt põnev lugemine, mille ma vaid olude sunnil vahepeal käest panin.

Soovitada julgen vähestele, no kui üldse, siis ehk Kertule (aga kivid võta enne taskust välja).

PS. Mulle natuke isegi meeldib see eksitav kaanepilt ja veider pealkiri. 



Teisipäev, 21. juuni 2022

Mäluvaht

 Ma nüüd olen siin öid ja öid vähernud ja luid-konte valutanud, aga ma ikkagi ei saa aru, kas keegi päriselt suudab mäluvahuga madratsil magada? 

Teoorias võib ju tore olla, et madrats vajub sinu keha järgi, aga praktikas on see ikka päris jube. Või eeldab see öö läbi ühes asendis magamist? Aga isegi siis on jama, sest keha vist ikkagi ootab mingit kergemat sorti "vastupanu" madratsilt ja kui seda ei tule, vaid hoopis sa vajud üha sügavamasse auku, siis on see päris hirmus. 

Sellest ma parem ei räägi, kuidas on selliselt madratsilt püsti saada. 

Reede, 17. juuni 2022

Surmapõlgurid / Benjamin

Kerge ilukirjandus, tõsi, siiski mitte helgetel teemadel. Aga oi, kuis mulle istus, sest tuleb tõdeda, et... ma olen seal olnud ja samuti just väga õrnas eas... ja seega neile teemadele mõelnud.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kõnelda. Loost siis ikka. On neli õde-venda, noorukesed lapseohtu, aga mingi uitmõtte ajel lähevad ümbruskonda imbunud ennustaja juurde, kes igaühele neist nende surmaaja teatab. Süütu nali, ent kas siiski?

Lõpuks saab kokku väga haarav jutustus, koosneb see neljast osast, ehk siis neljast eluloost. Peamine küsimus, kas ennustused lähevad täide. Ja kui lähevad, siis kas see on mingi imetabane selgeltnägija ettenägelikkus või hoopis indiviidi mõjutamine? Kui sulle öeldakse, et sured noorelt ja sa seetõttu hakkad elu põletama, siis...? Või kui sulle lubatakse, et elad kõrge eani ja sa seetõttu jätad "elu elamata", sest aega ju veel on... 

Tihe tekst, huvitav juudi perekonna lugu, samuti on kõigil tegelastel põnevad elualad ja toimetamised. 




Neljapäev, 16. juuni 2022

Vahepealsed lugemised

 "Kiikujad väravakaartel" Aino Pervik

Ohoo, ma tõepoolest olen üllatunud. Sest me räägime siiski 1980ndate lõpuotsast ja meenutagem nüüd korraks, kui mitut tolleaegset raamatut me üldse viimasel ajal oleme lugenud, ja sealt edasi omakorda, mitu neist meid kõnetanud on... Ikka kipuvad need olema kuidagi liialt oma aja lapsed. On seegi nurkapidi, aga siiski märksa rohkem on kaalukauss ikka sinnapoole, et see raamat on väga sobiv tänasesse päeva. 






"Kirjad noortele" Karl August Hindrey

Mõnusad humoorikad, kuigi kohati ka vaheteravad lookesed eelmise sajandi esimesest kolmandikust. Hetkel meeldisid rohkem reisikirjad, olgu siis kaugemalt (nt Pariisist) või lähemalt (Pühajärvelt). Teatri- ja raamatuarvustuste jaoks ei olnud mul hetkel õiget meeleseisundit. 

Aga keel oli nauding! 



"Eesti novell 2022" 

 Ei saa minust ja novellikogumikest ikka häid teekaaslasi :) Samas, kuigi alailma tõotan, et ei enam, siis poolesaja novelli kohta tuleb ikka üks särav pärl, mis sunnib mind üha uuesti ja uuesti katsetama. Ma ei tea, novell on mu jaoks midagi sellist, mis oma lühiduses peab mulle vastu vahtimist lajatama. Ma tahan sinna ootamatut lõpplahendust või siis läbivalt mingit väga selget ja kandvat stiilivõtet. Enamasti saan aga... suvalise heietamise, mis algab kuskilt ja lõpeb kuhugi... 

Seekord täielik lemmikud Lilli Luuk ja tema "Elu nagu filmis" ning Piret Raua "Pink". 



Kolmapäev, 15. juuni 2022

Ei pane pealkirja

Ma olen jälle linnas tagasi. Majutus sisse pandud, kuldking vaadatud, hallid käpad vaadatud. Rand on tänavu metsikuid kollaseid iiriseid täis. Neid, mida muidu kadedusega Sarvel vaatamas käisin ja mida Käina ja Kärdla vahelise maantee ääres kraavid paksult täis on. Jõudsin ära oodata :) Üldse on tänavu kuidagi vägev džungel. Kas loodusele ikkagi ei meeldinud need viimaste aastate kuumad ja kuivad maikuud, tänavu oli jahedam ja vist õige pisut andis ka märga, puudel-põõsastel kohe teine minek.






Sild on endiselt poolik. Soonlepa ajaloos tavatu olukord, üle lahe rahvas juba uuris, et kas ja mis ja millal (nad vist käivad supilauatamas ja siis on üle vee tulles hea siin korraks peatus teha). Sillapea on endiselt keset vett, osa ankruid kadunud, ajasime siin mööda ilma malmradikaid taga. Nii et kui kellelgi vedeleb radikaid ülearu, võib pakkuda, aga palun, mitte viis euri ribi eest :) 

Tõsi, lahkumine ei olnud valutu. Kärdla lennujaamas, kui uks avati, see, kust siis juba lennuväljale lähed, seal rippus jõletu suur ämblik. Tuul oli vägev ja kõigutas seda seal võrgu otsas suht suvaliselt inimestele vastu vahtimist. Õnneks märkas seda minu ees kõndinud naine, ja tegin paar vägevat hüpet. Oleks see minuga juhtunud, oleks mu karjatust ilmselt teise saare otsa kuulda olnud. Õnneks oli see lennujaama-härra tõeline džentelmen, ei kobisenud miskit ja transportis ämbliku koos võrguga kuhugi ära. 
Eile tuli siis ka hea uudis, et lennud mandri ja Hiiumaa vahel ei katkegi. Saame oma mugavusteenust edasi. Tõsi, tänavu suvel on niigi elu lahedam, meil hakkas ka Lux Express sõitma, saarelt mandri poole läheb vist kella 16 praamiga.


Pakri saared



Linnas on ka päris hea. Pole siin neid peenikesi musti tegelasi, kes öösel su laiguliseks söövad ja sa pärast kaks nädalat sügeled. Ämblikuid siin ka eriti pole. Tõsi, on see hooaeg, kus prügikotti viima minnes võib jälle pruutpaari fotosessiooni keskele sattuda. Üks päev jalutas üks mees siin oma papagoid.




Pühapäev, 12. juuni 2022

Maitsed minu elus / Tucci

 Kui ma paar päeva tagasi instas uurisin, et kellel raamat loetud, kellel lugemine alles ees ja kel pole plaaniski, siis veerand vastajatest seda viimast just väitiski. Ma ise oleks äärepealt samasse seltskonda sattunud, sest tundus mitmeski mõttes selline raamat, mida ma vabatahtlikult EI loe. 

Esiteks on tegemist filminäitlejaga (oli ju alles lähiminevikus üks teine filminäitleja, kelle imalat juttu ma valudes vääneldes üritasin lugeda) ja mulle absoluutselt tundmatu tüübiga (sorry, filmisõbrad!), ja mis ma mingi suvalise mehe heietusi ikka loen. Teiseks, seda raamatut on päris kõvasti reklaamitud ja see on  mu jaoks ohumärk. Kolmandaks, toidujuttu on ikka pagana keeruline kirjutada, see tähendab huvitavalt kirjutada. Tegelikult valetan, see on lihtne, kui järgid kindlaid reegleid, aga suurem osa kirjutajaist neid ei järgi. Ja kui sa hakkad mulle lihtsalt loetlema üles toredaid roogi, mida oled söönud, ja kus oled söönud ja siis sekka puistad mõned surmigavad õpetused, siis ausalt, mees, ei kõneta.

Aga Stanley Tucci, see teie jaoks ilmselt ilmakuulus näitleja, tegi kõik õigesti. Sest ta ei räägi lihtsalt toidust, vaid sellest, kuidas hea söök on seotud ülejäänud eluga. Suguvõsatraditsioonid, lapsepõlvemälestused, suhted, reisid, tööelu (toitlustus võtteplatsil erinevates riikides oli muide üle ootuste huvitav peatükk), inimesed, kellega teed on ristunud... Koguni põetud haigused. Jah, karma sai autori vahepeal kätte, sest kuidas teisiti nimetada seda, kui toitu sedavõrd kirglikult suhtuv inimene saab diagnoosiks suuõõnevähi?! 

Nii et jah, toit on seotud ju kõigega siin elus. Ja kõik need lood on väga heas tasakaalus sealjuures. Ühegi teemakäsitluse ega peatüki kohta ei saa öelda, et see oleks veninud või igavaks muutunud. Kes ootab täpseid retsepte ja valmistamisõpetusi, siis te ei pea pettuma, ka need on olemas. Igaks juhuks mainin veel juurde, et me räägime siin peaasjalikult  Itaalia köögist, mis tähendab, et kõik on isegi lehekülgedelt loetuna äärmiselt apetiitne.

PS. Eriline kiitus, et ei olnud pilte. Kaks kohta, kus ma pilte ei kannata: reisi- ja kokaraamatud. 

PPS. Ma kahtlustan, et tegemist on hea tõlkega, sest tekst kubiseb muhedatest nöögetest ja paksust eneseirooniast, ja see tuleb lugedes mu meelest ka väga kenasti välja.




Reede, 10. juuni 2022

Rinna hoidja

 Jeerum, ma ei taha kõlada nagu mingi koostööd tegev suunamudija (seda ma ei ole) või tundlike intiimteemadega klikke koguv blogija (neid on meil juba ülearugi, ma tean), aga ma siiski paar sõna sel teemal panen kirja. 

Meil oli mingi aeg tagasi selleteemaline kampaania vist (Sina oled oma rinna hoidja). Kusjuures ma isegi ei märganud seda, märkasin alles hiljuti, kui see sotsiaalkampaania kategoorias sai Kuldmuna auhinna. Ütleme nii, et ma ei hakka sõna võtma teemal, miks see sõeluuring ainult juba kõrgemas eas naisi puudutab. Või kas meie sõeluuringud üldse on inimsõbralikult ja arusaadavas vormis korraldatud (meenutan emakakaelavähi sõeluuringut, millest ma vist ei teinudki lõpuks postitust, aga mis oli nii segane ja nii kohutav kogemus lõppkokkuvõttes). Vanuse poolest ma rindadega sinna sõeluuringu sihtgruppi ei kuulu ja see, et ma nüüd viimaks võtsin oma laisad kondid kokku ja kontrolli läksin, oli lihtsalt üks suvaline hetk. 

Ma olen selle rinnateemaga maadelnud ju juba ma ei tea mitmeteistkümnendast eluaastast alates. Opitud vist umbes 2002. aastal ja siis enne planeeritud rasedust teist korda, 2005 või 2006 siis järelikult. Eks ma ole aastatega ka hooletuks muutunud, ikka tekib rutiin ju. Ilmselt seetõttu ei võtnudki kontrolli minekut varem ette. Ega ma arstile julgenudki seepärast öelda, kui kaua mul juba see praegune olukord kestnud on, pomisesin midagi umbmäärast ja kolm korda lühemaks valetatut. Aga kõrva jäi repliik, et alates ... (äkki 35. eluaastast?) peaks kahe aasta tagant mammograafis käima. Et siis... oot, teie käite või? Ja kuidas siis - saatekirjaga? Saatekirjata? Meenub see nali arstil käimise kohta, et on kaks vastuse varianti, mis teile lajatatakse, a) kus te varem olite?, b) mis te nii tühja asja pärast arsti tülitate? Nii et huviga ootan teie ausaid vastuseid.

Teine asi, millest rääkida tahtsin: mammogramm. Ma käisin nüüd esimest korda, sest seni liigitusin veel "noorte" alla (ajee!), kelle puhul ultraheliga piirduti. Ma olen eluaeg kuulnud juttu, kui jube valus ja hirmus see on. Ma usun, et ma pole ainuke, kellele seda kui mantrat on raiutud. Kindlasti ongi erinevaid tegijaid ja ka inimeste valulävi on erinev, seega raske öelda, kus on tõde. Aga midagi nii hullu, nagu ette kujutasin, siiski ei olnud. Muidugi ei olnud see mingi õrn tuuleiil paitamas su rinda, ikka veidi tuli võimelda (mul oli korraks tunne, et äkki tahetakse minust vanas eas veel iluvõimlejat või akrobaati teha), pidin ikka väga veidraid poose võtma, aga no võin esmakordseid minejaid lohutada, et mul ongi see julla väga ebamugava kohapeal, nii et ilmselt rutiinses kontrollis ei pea sedasi võimlema. Tegija siiski vahepeal ka uuris, et kuidas tundub ja kuna pullimemm Mae aina hagu alla andis, siis ta vajutas aga juurde. Siiski, ei midagi üle mõistuse (mõtlesin korraks küll, et kas nüüd jään elulõpuni pesulauaks :D). Lisaks on see ju tõesti vaid hetk. Tegelikult hakkas see radioloog või kes ta oligi rääkima hoopis, mitu päeva ta minust noorem või vanem on, tegelesin siis tema sünnipäeva arvutamisega ja unustasin osa ebamugavustundest sootuks :)

Hullem lugu on hoopis, et see PERH on ikka tõeline kombinaat. Ma eelmised korrad olin ju veel Tartus käija, seal see värk oli pisem ja loogilisem (kuigi nüüd ju sealgi uus haigla, ehk sama hull, ei tea...). 

Mis ma öelda tahtsin, et käige ikka ka ja ärge peljake!