Saaremaa

Ilmunud on üks rohkem kui hea raamat, olen päris mitu korda lugenud, seega tean, mida räägin. Olavil tuleb neid lugusid nagu Vändrast teadagi mida, seega võiks ju elulooraamatugi valmis visata... Aga eks me teame, et kes kord juba kadaka alla siruli visanud, ei see naljalt viitsi arvutil kaant avada.

Muide, hiidlased võiks raamatut juba autori perenime tõttu lugeda, sest Hiiumaa üks kõvemaid tüdrukuid kannab sama nime (Kaja on ta eesnimi, seda te muidugi juba saite aru).

Ah jaa, unustasin, üks pärishiidlane on ka raamatus sees, nimeks Kruup ja toodud Kuuli talust.

Täna sai raamat Viru keskuse Rahva Raamatus ühisesitletud Annika Prangli "Minu Prangliga". Mul on Pranglis veel käimata, aga ju jõuab.

Eesti saared on ägedad - mine saarele!

PS. Mul on nüüd isiklik ja nimeline võinuga, Juhani talu kadakast ja puha.

Nõmmliivatee

 

Põhjakaares kõmab kõu

Üks neist autoreist ja raamatuist, millest ei teadnud ette midagi aimata. Pakk saabus ammu, tunnistan, esikaas ei isutanud üldse, ja kuna kohustusi oli rohkem kui rubla eest, siis nii see raamat seisma jäi, "kuni kohustuslik kirjandus kõik loetud saab", no ei saa see kunagi loetud :)

Täna tõden - uskumatult kümnesse lugu mu jaoks. Kõik, absoluutselt kõik sobib. 

Tegevus toimub tänapäeval (täpsemalt 2014-2015) Saksamaa nõmmedel, lambatalus. Läbi põlvede peetud lamburiamet, ühelt poolt palju arhailist, samas uued ajad, uued tuuled mõjutavad paratamatult. Kaudselt tegevuskoht, ent ka need talunikuelu mured uuel ajal, kohanemise valud, see kõik viis mõtted Lõuna-Jüütimaa taluelule, mida ju põgusalt nähtud. Kuidas hoida nii, et järeltulev põlv ka jääks samade liistude juurde, kuidas kohtuvad vana ja uus ja mis moodsa aja inimesele ehk kõige uskumatum - kuidas elada 365 päeva aastas samas tööelurütmis. Muidugi pole kõik need päevad täpselt ühesugused, aga te saate aru küll, mida silmas pean. Paljud meist elavad siiski reede või suve- ja jõulupuhkuse ootuses, talupidaja jaoks sellist asja ei eksisteeri. Ei saa lubada endale läbipõlemist, restart´i...

Siinne peategelane on 19aastane Jannes ja läbi tema silmade ja mõtete võib lugeja kaasa elada noore inimese elule kõrvalises maakohas. Nii ehe ja usutav, ja uskumatult huvitav ka. Isegi kogu see lammastega jantimine. Ma pole pärast lapsepõlve pidanud käppapidi lambavillas tuustima, neid pügamise ajal kinni hoidma ega neid... teisi "protseduure" tegema-nägema, aga ometi oli põnev lugeda.

Aktuaalset on siin üldse oi-oi kui palju. Looduskaitseala ja linnasakstest matkajad ning sina oma taluga kui muuseumieksponaat. Järgmiseks hundid, kellega Lõuna-Eestis praegu kimpus ollakse. Alati on keegi, kes peab reaalselt oma igapäevaelus selle probleemiga toime tulema. Ja siis on bürokraadi-mutrikesed, kes täidavad kiretuid Exceli-tabeli lahtreid, ehk värvivad ka ridu ja tulpasid seal. Lisaks poliitikud, kes enne valimisi "õiged" märksõnad lauale toovad, ent valimissedelite kokku lugemise järel kollektiivse mälukaotuse otsa komistavad. No ja siis on veel loodus- või loomakaitsjaid, kes tulevad soojast ja mugavast kivilinnakorterist ja ütlevad, et kuidas peab huntidega elama. Kõigil on oma vaatenurk ja oma arvamus ja oma tõde, kattuma saavad need harva. Ja veel on siin ka naabruses sõjaväe harjutusala ja relvatööstus, ümbruskonna elanikke mõjutab seegi.

Ja ka see pole veel kõik. (Kasu)isa vargsi ligi hiiliv haigus on veel eraldi teemaliin, mis väga usutavalt edasi antud. Selle seas veel kolme põlvkonna nägemus talupidamisest ja muutustega kohanemisest.

Ma olen sellest raamatust vaimustuses, kui te veel aru ei saanud. Personaalsed soovitused edastan peagi, päris kõigile ei pruugi sobida.

Hiirekõrvul / Eesmaa

 

Kui ma ei teaks Pireti kontoseisu tänasel päeval, siis ma ehk oleksin eelistanud mitte lugeda. 

Mis asi see on?

Praadisin köögis kotlette. Suht paljalt, palav noh, juuksed veel pesust märjad. Pikk ja madal aken hoovi poole, köögi töötasapinna ulatuses.

Äkki vaatan - tuleb mees. Jõllitan ehmunult, tema muudkui tuleb. Juulikuus on üldiselt õuel hulkujaid palju, alles siin üks päev oli ka viis memme, kes käisid kõik nurgatagused läbi, aga ma ei hakanud pahandama. Vaatan seda meest ja imestan, et ta aina tuleb ja tuleb. Tavaliselt, kes puulauda nurga tagant välja astub ja näeb, et siin maja on, see ehmatab ja pöörab ruttu tagasi. Seda ma olen palju näinud. Parasjagu oli mul kinnistul peatumas ainult üks öömajaline. Üksinda. Meesterahvas. Aga kuna ta laekus eelmisel päeval paduvihmaga, siis ega ma talle liiga pikalt silma jõudnud vaadata. Mõtlesingi, et see üksik teadlane nüüd asus ümbrust tudeerima. 

Kui mees mul juba peaaegu akna all seisis, siis ma ei osanud muud teha kui lehvitada. Tüüp ei lehvitanud. Mõtlesin, et imelik, see teadlane oli üks viisakama jutuga inimesi üldse, keda ma elus näinud olen. Et mis tal nüüd hakkas...

Siis astus mees maja juurde ja hakkad fassaadile koputama ja katsuma. WTF!? Nagu päriselt? Lehvisin ümber nurga õue ja, kulmud pealael kolmnurkas, teretasin. Inglise keeles. Tüüp teretas vastu. Eesti keeles. Sain aru, et õukei, see ikka minu teadlane küll ei ole. 

"Mis asi see on?" küsib minult ülbelt.

"Mis nimelt?"

"See. See siin."

"Maja..."

"Ja see on maja?" ei anna ta alla.

Ja nii mitu tiiru. Lõpuks uurib: "Ja sa elad selles?"

"Tuleb nii välja."

"Ja see pole hotell?" ei saa tema aru. "Sa lihtsalt elad siin?"

Kuna mul tuli köögist juba kõrbelõhna ja tüüp oli nagunii juba terrassil, siis ma ütlesin, et kui tahad vaata teiselt poolt ka. Siis järsku ehmatas mees ära ja kukkus kokutama (a äkki oli tiba napsune, imelikult rääkis), vehkis käega mõisalautade poole, et tal naised seal vaatavad ringi ja ta peab tagasi minema. Mis ta kartis, et ma lohistan ta ära või?

---

Mulle tegelikult väga ei meeldi, kui iga nurgatagune ja rajake on sildistatud "Eramaa"-märkidega. Aga vahel tekib küll kiusatus poest üks virnake haarata ja kõikjale riputada. Ma neist mõisalautadest ja viinaköökidest saan muidugi aru, et need annavad vale signaali turistidele, aga kastelliõue nurgas on ju kohe tavaline elumaja näha. Kas sul ei lööks tuluke vilkuma, et äkki keegi elab seal ja äkki ikka edasi ei läheks? Aga sa astud veel järgmisest müürivahest edasi, kus on juba nagu rohkem tavalise majapidamise juurde kuuluvaid kõrvalhooneid ja sageli ka isiklikud tööriistad jms asjad. Ei, sa lähed veel edasi.

Imelik maailm. 

Constance Ring / Skram

Skrami debüütromaan oli omal ajal Norras (või üldse Skandinaavias?) tõeline vaikuse murdja. Raamatu ilmumisaasta oli 1885, tütarlapsed läksid mehele eesootava suhtes pilkases pimeduses (või siis vastupidi - lemberomaanide roosaudu sees hõljudes, seda valusamini peagi kukkudes), nii mõnigi kord esivanemate "õrnalt suunaval" toel. Mis iganes juhtuma hakkas või toimus, selle eest pääsu ei olnud. 

Ja kõiges, mis valesti läks, oli ikka ja alati süüdi naine. Kui mõni söakam julges emale/tädile kurta, siis kinnitasid nood, et "tuleb teha nii, nagu on õige". Õige oli vaikida, kannatada, rohkem ja paremini püüda. Kui mees ringi tõmbas, siis oli loomulikult süüdi naine - ta ei olnud piisavalt armastusväärne. Kui mees igal õhtul nospli täis tõmbas, oli süüdi naine. Mehe juurest ära ei tohtinud samuti minna - äkki ta käib siis alla. Kuigi see kõik muserdas noorukest Constancet, siis näib, et isiklikust tragöödiast hullem oli teadmine, et nii oli see peaaegu kõigis perekondades. Teiste naiste peamine lohutus seisneski vaid selles, et nad rääkisid enda sarnaseid läbielamisi. Nii saabus kibe tõdemus, et "vanad petavad noori".

Aegumatud teemad, mõttekohad. Kas armastuseta abielu on prostitutsioon? Kes on tehingu osapooled ja millised peaksid olema tingimused? Süsteem on mäda, aga kes on süüdi? Kus ja mil moel murda siis see nõiaring?

Tugevalt autobiograafiline romaan, omas ajas kindlasti sensatsiooniline. Et keegi kirjutas sel moel abielust, seksuaalsusest, topeltmoraalist...

Hotell Tulagi

Romaan, mis püüab haarata mitut huvigruppi korraga. Siin on Teise maailmasõjaaegne lennundus ühe hävituslenduri mälestuste/kirjelduste kaudu, eksootilised Saalomoni saared, sõjajärgne toimetulek ja sekka ka näpuotsaga sümpaatiat. Fookus on autoril ilmselt algusest peale olnud selge - kirjutada rahvusvaheline menuk. Algselt ilmuski see ju inglise keeles. 

Aga mul on tunne, et ka siin kehtib vana tõde - vähem on rohkem. Võib-olla liiga laialt haarates lahjenes tulemus. Rahvusvahelisele turule kirjutades on kahtlemata hea mõte võtta peategelaseks Nebraskast pärit lennuhull poisike, ent palju eksootilisem oleks olnud hoopis üks põhjamaalane panna hävituslenduriks Vaikse ookeani piirkonnas. Sõjakogemus ja sellega toimetulek oli huvitav, kahtlustan, et autor on selle materjaliga tubli tüki tööd teinud, või on see üldse tema suur kirg. Samas hajus raamatu edenedes eksootiline ümbrus ja... isegi see hotelli-värk jäi kuidagi veidrale positsioonile. Või oli asi eelhäälestuses, sest raamatu pealkiri ja kaanepilt andsid nagu teise rajaotsa kätte. Igatahes mingi lühis mu jaoks tekkis. 

Raamat on mu peas paraja segaduse tekitanud, mõte hajub, aga lühidalt tahan öelda, et see oleks väga tugev nö meestekas. Praegu aga tõmbavad kohati ebausutavalt käituv naistegelane Kay ja paljulubav hotellielu hoogu maha. Soovides istuda kahel pingil korraga, ei istu sa tegelikult kummalgi.

Klassikalise ajaviitekirjanduse sõbrale on see romaan kindlasti kena maiuspala. Lihtne, selge, loetav.

Higihernes

Unustasin Pilcheri "Nõmmliivatee" juures mainida higihernest.

"Tuba oli täis suitsu, endassetõmbunud higihernes mehi ning halli näo ja mererohusarnaste pikkade juustega tütarlapsi."

Kõige viimatine uus vana väljend, millesse hetkega kiindusin.

Nõmmliivatee / Pilcher

See oli mu elu esimene Pilcher. Ja oi, kuidas ma seda ette kartsin. Tegelikult tuleb tunnistada, et meil on siin paar kirjastust, mis annavad ridamisi romaanikesi välja, mis märksa hullemad, ent mull nende ümber on loodud seesugune, et justkui veart kraam. 

Ideaalis muidugi võiks seda sügisel-talvel lugeda. Kõle tuul ulub kõnnumaal, tüübid alustavad keskpäeval oma viskidega, soojendavad jäsemeid kaminatule paistel ja õgivad head-paremat. Mõni ärritav meestegelane on ka. Naistegelane niisamuti. Aga siiski igati loetav ja hoiab külges.

Ilmub 10. juulil.

Murtud

Aasta selgroog on hirmsa raginaga pooleks murtud. Oleks ühe kuuga kui seitse elu elanud. Ja kuna pea ilmselt seda kõike ei suuda vastu võtta, siis arvatavasti mõne kuu pärast ei mäleta enam midagi. Eile näiteks trehvasime praamil tuttavate suvehiidlastega. Mingil hetkel hakkasid nad mingis seoses rääkima, et vaat, seal Mike Oldfieldi "Tubular bellsi" kontserdil teie saite sellised ja sellised istekohad viimasel hetkel ostes... Noh, põhimõtteliselt tegime me T-ga 10 minutit neile selgeks, et me EI OLE seal kontserdil käinud. Null mälupilti. Ja see oli veel Alexela kontserdimajas, eks ole. Tõsi, hiljem ma endale leidsin vabanduse, et kuna ma nädal-paar pärast kontserti oma haiguse sisse pikemaks ajaks koperdasin, siis see nullis mingi perioodi osas mu mälu korralikult.

Juuni märksõnaks on elu kolme koha vahet. Ühes voodis järjest üle kolme öö pole eriti saanud magada. Kogu aeg pakid asju kokku ja lahti, paned toitusid kokku, meenutad poeriiulite vahel, kas kaerahelbeid on. Aga piima? Külaliskorter saab kohe-kohe valmis, tõsi, eile viimast riiulikest pildistamise jaoks seina pannes ja viimast neljandat kruvi lastes... tabas see veetoru. Seega... kas on üldse vaja selle peale lisada, mis päevaks on esimene majutus bronni teinud. Ma päriselt ei ütle. 

Juuni, nagu üldse kevad, on tänavu olnud tuuline vist kõikjal. Sild sai sisse 1. juunil, paat istub endiselt keset hoovi. Praamiga saab nii tihti loksuda, et ega mõne väiksema paadiga ei viitsikski merele minna. Kusjuures vahepeal võib minna aasta otsa nii, et ei tunnegi praamil lainet, aga viimasel ajal ikka kergelt loksutab.

Koer-kibuvits, mida me mingil põhjusel metsikuks kibuvitsaks ja metsroosiks vaheldumisi nimetame, õitseb tänavu heldelt. Ilusa õiega kaunitar, kes pika ja okkalise oksarao kohta korraga õisi kasinalt annab, on viimaks ometi lahke. Ilus vaadata võpsikut ja kadastikku, mis kirjatud roosade õitega. Kusjuures nende lõhna on hoov täis, varem pole see nii kõikehõlmav olnud. 

Muide, Haapsalu lõhn on musta leedri oma. Igas teises aias vaatab mõni õitsev ja lõhnav põõsatups vastu. Imeline.

Juunis oli ka ühe kevadise toimetatud raamatu esitlus ära, teine raamat läks trükikotta. Mälupilt sellest, kuidas ma kord maikuu varahommikul päikesetõusu aegu Kertu käsikirja ehituskola vahel lugesin, ise nunnu nagu tolmuahv, see jääb selle raamatuga nüüd seostuma. Saaremaa-raamat sai ka väga hea (autor lihtsalt on nii isikupärane, aga selle sünnivalud olid nii rasked, et tahtsin korduvalt rongi alla joosta.         

Meenutab üht mõne aasta tagust Kanguri-Vaariku jutusaadet (vist Kanguri ümmarguse puhul), kus nad rääkisid (vist Karusoole viidates), et viimase jaoks sündiski hea lavastus vaid läbi suure valu, draama, tüli ja vaidluse. Mehed leidsid, et nemad oleksid nõus kesisema tulemusega, kui vaid protsess ja teekond ise oleksid meeldivad. Ma oma seisukohta ei hakka ütlema ses asjas.

Fanfaarid-fanfaarid ja trummipõrin, sest kõige olulisem märksõna juunikuust on aga see, et mul ei ole enam imiklast. See on väga imelik tunne. Nii et - ma ütlen nüüd midagi ebapopulaarset ja peavoolule vastupidist - kui võimalik, saage lapsed noorelt. Mitte et ma ise oleks üleliia noorelt saanud, aga midagi siiski. 

                                               

Ja ma olen seda vist juba kunagi varem teinud, aga mõni mõis, ma ikkagi soovitan Rado restorani. Eriti hea meel on, et kui ma jätsin resto valimise niudeviljale ja olin teatavate mööndustega valmis isegi O.O pizzeriat külastama, siis ta valis ikkagi normaalse toiduga koha. Mitte et pitsat ei võiks süüa, mul tuleb ka vahel selle järele isu, aga see tundub kuidagi... sama, nagu minna burksi restorani sööma.

Toit on Rados aus ja hea. Menüüd üleval ei ole, sest tehakse sellest, mida on sel päeval õnnestunud saada. Õige suhtumine.