neljapäev, 4. märts 2021

Lambasööjad

 Veikko Huovinen autoriks ja mul esmakordne kohtumine temaga. Arvasin mingil põhjusel, et tegemist noore mehega ja ehk on loota tulevikuski muhedalt teravmeelset kraami. Aga egas midagi, pühin lambarasvast tilkuva lõua puhtaks ja asun võimaluste taastudes tudeerima varasemalt eesti keelde tõlgitud asju. Neid õnneks täitsa on, ei tea muidugi, kas sama heas tõlkes (seekordne kiitus siis Mihkel Mõisnikule).

Kaks meest saavad kokku ja otsustavad, et on aeg end korraliku lambapraega premeerida, selleks on tarvis ette võtta üks mõnus road trip Põhja-Soome. Mehed - Sepe ja Valtteri - on korralikult valmistunud ja end varustanud; kõik tuli- ja külmrelvad on ühes, tarvilikud komponendid röövliprae valmistamiseks, ööbimisatribuutika ja ka lambafarmide koordinaadid. Ah jaa, ettevalmistuse hulka kuulub ka Saabi vuntsimine, üleüldse on autol oluline roll meeste juttudes. Siiski-siiski, auto on lambaliha ja naiste kõrval auväärsel kolmandal kohal. Ja naistest räägivad need mehed päris palju, võlutult, jumaldavalt, tunnustavalt. Sest naised... naised on ikka head inimesed, nagu mehed isekeskis nendivad. Mul jääb üle vaid nõustuda. 

Lambalihast ka väike stiilinäide:

"Sepele meeldis lambaliha väga. Hea on küll härja sisefilee, hea on seakoot, suurepärane on kana ja hani, aga kes võiks võita maitseküllasuses lammast. Lambaliha on maailma parim liha, eriti riisiga. Pagan võtku, kui inimene sööb lambaliha, küll siis läheb meel heaks. Looja on teinud lammast luues ikka märkimisväärse töö. Kindlasti polnud lihtne kavandada lambaliha koostist, kiulisust ja rasvasust, kui ühtegi lammast polnud varem leiutatud, aga asjaolusid arvestades võib öelda, et Jumalal õnnestus lambaprae planeerimine üsna rahuldaval moel. Oletades, et planeerimisminister Linnamo oleks pidanud riiginõukogus kavandama lamba ja tolle liha, siis tööd oleks sellega olnud, eriti kui eelnevalt poleks olnud mingit ennustust, kuidas peaks lambapraad näiteks pajas sibulate ja porgandilõikudega küpsetatuna maitsema. Kas minister Linnamo oleks selle hiiglasliku ülesandega toime tulnud?"

Ah, nii hurmav tekst on, et ma ikka pean veel ühe tsitaadi lisama (seekord arutavad Sepe ja Valtteri üldisemalt meeste üle):

"Just. Mees on ju loomult peamiselt uurija, tõe otsija. Usaldab ainult autentset informatsiooni, püüab jõuda selle algallikani."

"Ei usalda Marimekkosid, meiki, lakitud küüsi, violetset õlakotti valgel käsivarrel. Ei usu pinnapealset juttu, kunstripsmeid, üliõpilasteklit, ilusat, hurmavat kübarat merevahukarva lokkidel. Ei usalda kannikesesiniseid silmi, väikest kõrva kiharate vahel, peenikest rannet, lapselikult väikesi sõrmi, millesse sõrmus nii kenast lipsab..."

Et aga rahval nüüd ekslikku muljet ei jääks, nagu oleks tegemist ainult õrna ja kaunikeelse õhkamisega, siis ma igaks juhuks hoiatan õrnema närvikavaga raamatusõpru, et on ka paar vängemat sõna ja ohtralt alkoholi, ja mõni nali on selline... no ehtsoomlaslik.

Igatahes minu masti kraam.


Pildil minu isiklikud lambad. Juhin tähelepanu, et vasakus servas on ka üks must lammas. Vaemla villavabriku toodang.


P.S. Miks ma ei ole mitte kunagi saanud lugeda kahe väärikas eas proua marulistest väljasõitudest? Kui ongi midagi sarnast, siis on tavaliselt naised/üks naistest: a) õnnetult armunud, b) mahajäetud jobu mehe poolt, c) leinas lesk. Ja ma ei hakka mainimagi, et huumor on nullis. Kui keegi oskab siiski midagi soovitada, siis olen üks suur kõrv ja punnis silm.


kolmapäev, 3. märts 2021

Hispaania

 


Põikasin vahepeal korraks Hispaaniasse. Esmalt Väravatornis toimunud Hortus Musicuse kontserdile, mis muusika vahendusel lennutas Hispaania kuldse ajastu paremate paladeni, ja ma ei väsi kiitmast koroonaaja üritusi, sest 10 muusikut ja 15-16 inimest publikuks, on privileeg, millist pole olnud kunagi õnne nautida. Ja muidugi kontserdile minek ise ka, mõni trepiaste vaid.


Marju abil põikasin veel mõned une-eelsed õhtud Hispaaniasse. See Hispaania mõjus kuidagi kurvakstegevalt. Tahaks öelda, et tule koju tagasi, siin on tööd, süüa, tugisüsteem lähedaste näol, vargusi vähe. No jah, päikest ja sooja on kohati vähevõitu, aga muretum meel ja täis kõht kaalub selle vist üles.
Kaldusin nüüd raskemeelsusesse, eks oli ju mõni helgem toon ka. Banderas viskas instas laigi ja täpilise flamenkokleidi sai ja pulmafotograaf sai olla. Oeh, see viimane tegelikult siiski masendab, sest siis tuli ju veel koroona ka ja sulges Hispaanias kõik koduseinte vahele, ei saa enam pulmi ka pildistada.
Ah, nii kurb hakkas, et ma ei kirjutagi rohkem.
Aga vaadake sel nädalal Petrone Prindi instas autori ülevõttu, palju ilusaid pilte!

P.S. Selgus, et hispaanlased on maruviletsad veinijoojad, oli vist 21 liitrit näo kohta aastas.

teisipäev, 2. märts 2021

Praegu pole aeg armastamiseks

 "Praegu pole aeg armastamiseks" R.A.A.A.M

9., 10., 11.07 kell 19


Mida teha, kui ettekuulutaja, kes pole veel kunagi eksinud, on teatanud, et sinu naise juurde tuleb täna öösel mees? Aga sinul on nagu kiuste vaja sõtta minna! Vägagi keeruline olukord.

Lavastaja Damir Salimsjanov (Udmurtia)
Kunstnik Ervin Õunapuu
Muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres
Valguskunstnik Priidu Adlas
Etenduse juht Tuuli Raadik

Näitlejad Kristo Viiding, Mari Liis Lill või Ingrid Margus, Martin Kõiv, Ott Kartau (kõik vabakutselised) Harriet Toompere (Draamateater), Tõnn Lamp (Tallinna Linnateater).

Lavastus nomineeriti 2018. aasta Eesti teatriauhindadele parima lavastuse, parima meespeaosatäitja ja parima naispeaosatäitja kategoorias, Harriet Toompere sai parima naiskõrvalosatäitja laureaadiks.

esmaspäev, 1. märts 2021

Olukorrast

Reedel, kui levis info, et raamatukogud taas säästurežiimile minemas, tegin taas hoogsa kapaku. Kui elad kogu aeg uute raamatute rütmis, on päris keeruline vanemast kraamist meelepärast leida. Midagi siiski suutsin krabada, põhiliselt kotti Doris Lessing ja paar lugemata asja Punasest sarjast.

---

Käisin pühapäeva õhtul ruttu juuksuris ära, et no mine hulle tea, äkki hakkavad neid asutusi ka varsti kangutama. Seekord ei olnud möödarääkimisi, vaid tuligi maskiga kõik kolm tundi olla. Mu juuksur on lõikamise suhtes nii pedant, et lõikuse ajal pean istuma jalad viksilt ja viisakalt seatuna. Nüüd siis aga suisa maski kummipaelade vahel ukerdamine. Täitsa põnev. Kraanialusest mõnust röövib see pull muidugi poole.

---

Praamielu on keeranud ka vaikseks. Hiidlased istuvad kombekalt autodes, välja tulevad vaid kõige näljasemad. Mina, vana autonumbrite hull, muidugi "näen" ikka kõik naabrimehed ja -naised ära, aga jah, juttu vesta ei saa, uudiseid ei kuule. 

A muidu pole elul nagu vigagi.


kolmapäev, 24. veebruar 2021

Palju õnne!

 Eesti Vabariigi seitsmendal sünnipäeval meenutab Elisabeth van den Bosch-de Jongh Eesti sünniga seotud mõtteid ja tõdeb oma kirjas Hollandi sugulastele:

"Sellele ei ole me kunagi mõelnud, elasime siin suure Vene riigi all. See, et eestlased unistasid olla iseseisev rahvas nagu soomlased, ei tulnud meile kunagi pähe. Puutusime tegelikult eestlastega väga vähe kokku, meie suhtlusringkonnaks olid baltlased ja ametnikud, venelastest ohvitserid, eestlased olid teenijad. Seda, et nende seas on haritlasi, intellektuaale, kes tahtsid neile kultuuri toonud baltlaste ülemvõimust vabaneda, ei olnud me kunagi märganud."

Aga tagasi 1925. aastasse tulles, jutustab Bep värskemaid uudiseid. Tollel aastal on Eestimaa sünnipäeval oodata riigivisiidile Läti presidenti.

"Tulemuseks on see, et 24nda hommikul oli linn täies lipuehtes, mõned majad olid koguni vanikutega ehitud ja kauplused olid akendele seadnud mõlema rahva värvides sobivad väljapanekud. Väiksemad linnad ei tahtnud pealinnale alla jääda ja läksid sõbralikkuse näitamise õhinas koguni niikaugele, et ei võimaldanud vaesele presidendile öörahu. Dorpatis ajasid oma musikaalseid andeid demonstreerida tahtvad puhkpilliorkestrid ta juba kell kuus hommikul magamisvaguni voodist jalule.

...

Kell 10.25 veeres Revali raudteejaama sisse, ma oleksin peaaegu kirjutanud "kuninglik rong". Jaam on pärast 1. detsembri tulistamist kenasti üles vuntsitud, pärjad, vanikud ja lipud mõjusid uue valge lubjakihi taustal hästi, kuulipildujatule augud on ära silutud, ja koidest ülearu puremata suur punane vaip täitis üle üheksa aasta jälle oma ülesannet, viis perroonilt läbi ooteruumi jaama trepiastmeid pidi jaamaplatsil ootava autoni - 1916. aastal tegi samal vaibal kõigi venelaste tsaar siia oma esimese visiidi."


Raamatust endast kirjutasin hiljuti siin. Ja endiselt soovitan soojalt lugeda. 



Üle pika aja ei olnud ma saarel või reisil sel pidupäeval, jäin linna, no et vaataks siis lipu heiskamist või nii... Läks nagu läks.

Kilutort oli vähemalt aus ja ei petnud lootusi.




esmaspäev, 22. veebruar 2021

Siit ja sealt

"Kõik need südamesopid" 

Francoise Saganilt mäletan ma kõige paremini raamatut "Kurbus kummaline tunne". Mingi erilise meeleoluga ja kriipiv. Kusjuures see oli vist tal verinoorelt kirjutatud ja suisa esimene romaan. "Kõik need südamesopid" on aga viimane, no kohe päris viimane, leitud üldse pärast tema surma ja väidetavalt korralikult lõpetamatagi (või poolikult säilinud), midagi sellist.

Esimestel lehekülgedel ei saanud hästi vedama, oli nagu mingi segadus, et kuhu suunda see lugu nüüd pöörama hakkab. Tegelikult on lõpuks siiski pigem nagu mõõdukalt muhe ja stiilne koomusk. Millestki justkui kinni ei ole hakata, kui praegu meenutada, aga samas pooleli ka jätta ei tahtnud ja lugemist ei kahetse.

Kuidagi filmilik ja ladus. Pigem meeldis.



"Eestimaa suvepäikeses. 1928. aasta Eesti läbi taanlase silmade"

Ma vist pole siiski päris õige sihtgrupp. Reisikiri on kirjutatud omal ajal, et seda väikest rahvakildu taanlastele lähemale tuua ja kuna järgnevate aastakümnete jooksul oli Taanimaal ikka näruselt vähe trükiseid Eesti kohta (need vähesedki kallutatud teadagi kuhu suunda), siis oli seesinane kirjatükk muidugi suure kaaluga. 

Aga kuna siin on ülekaalus detailid ja faktid, no nagu ikka üht võrdlemisi tundmatut maanurka tutvustama hakates, siis ei ole sedasorti teave just kõige huvitavam lugeda. Kirjeldusi teel nähtu kohta, mõtteid ja arutelusid on kahjuks napilt. 

Küllap on see see müstiline miski, mis ühel kirjutajal on ja teisel mitte. Sattusin seda ju lugema üsna kõrvuti selle hollandlanna kirjadega, vahe on nagu öö ja päev. 



"Meie taluelu. Memme nõuanded"

Epp Petrone ja Väike Myy on (pikkadel pimedatel sügisõhutel?) hakanud teineteisele kirju saatma, ilmaasju arutama ja muidu nõu küsima. Nõu küsib rohkem siiski Epp, kel maaelu-kogemust veidi vähem ja eluaastaid niisamuti.  

Ja maal neid küsimusi juba tekib, selles pole kahtlustki. Igal teemal. Kuidas valmivad Väikse Myy eriti maitsvad supid? Millised hoidised kipuvad kõigepealt otsa saama? Mida metsas teha? Ja siis veel need töömeestejutud, või elu ilma peremeheta ja elektrita. Laste töökasvatus. 

Mulle meeldis Epu vannilugu:

"Näiteks muinasjuttu selle tare vannist võiksin alustada kümne aasta tagusest ajast. Kuidas asusin siia, toonasesse suvekoju, unistama-plaanima vannituba ja kuidas see saigi ehitatud, raha toona jagus… Ja kuidas siis selgus, et raha rahaks, aga vett meie kaevus ei jagu, nii et vannituba kasutada ei saagi… Ja kuidas sai kaubeldud naabertaluga nende puurkaevu jagamises, mitu aastat… Ja kuidas ma lõpuks tegin ise vallale puurkaevutoetuse taotluse, kuidas ootasin ja konkureerisin… Ja lõpuks saingi vee, muidugi läbi seikluste ja viperuste… Ja kuidas siis selgus, et aastaid tagasi valminud ja vett oodanud vannitoas on ehitusvead… Ja kuidas otsustasin ümberehituse ja korraliku vanni kasuks… Ja kuidas vannijalad jäid postimüügist saatmata ja kuidas selgus, et neid polegi enam kusagil saadaval… Ja kuidas ma linnas ringi sõitsin ja ühest poest lõpuks leti alt need õnnetud mitteametlikud vannijalad välja kauplesin… Ja kuidas maal selgus, et need vannijalad olid ikkagi vale mudeli omad... Ja kuidas ma järgmisel nädalal need linnas ringi vahetasin… Ja kuidas saabus taas torumees, kes oli nii palju kordi käinud, et hakkasime juba sõbraks saama... ja kuidas selgus, et mingi ühendus siiski ei toimi ja käisin uuesti linnas mingit uut osa ostmas, ja siis… Voilà, tehtud!"

Ja Väikese Myy meenutus:

"Olen kuulnud, et meie maja algsel omanikul oli suur tünn keset kasvuhoonet, selle veerel papi siis kükitas, piibutobi suus, jälgides möödakäijaid. Hiljem rändas tünni sisu kasvuhoone mulda. Külarahvas pööras ikka nina õudusega kõrvale, kui neile seal kasvanud priskeid tomateid pakuti."



"Viies laps" Doris Lessing

Palju vastakaid tundeid tekitanud lugemine. Kohati, eriti algusots, mõjub naiivselt. Samas teatud eluetappidel oleme tahes või tahtmata seda kõik, nii et ehk see ei olegi autoril nii väga vale lähenemine. Ja siis tuleb see viies. Ja järsku on kõik teistmoodi. Võib-olla Lessingil ei olnudki mingit varjatud tagamõtet ja ta tahtiski näidata elu erilise lapsega, mida see teeb emaga ja lapsevanemate omavahelise suhtega... ei tea. Mina hakkasin muidugi kohe peidetud tagamõtet otsima. Mu meelest on tänasel päeval juba päris palju naisi, kes tunnevad sarnaseid tundeid igasuguse, ka kehtivate normide kohaselt tavalise lapsega. Seega tegin oma muganduse loost ja emadusest :)

Mõni lehekülg on veel lugeda, seega loodan põnevat raamatu lõppu.

Raamat ise on nii kapsas, et pildistama ei hakka. Ikkagi 1995. aasta väljalase, kohutav köide ja kiri ka haleda-heledavõitu.


laupäev, 20. veebruar 2021

"Kirjad läände"

Mothanderi austajad - attenzione! Pole küll ehk nii poeetiline kui Carlikene, aga eks meeste ja naiste toimetused sadakond aastat tagasi olidki erinevad ja Elisabeth van den Bosch-de Jongh (hüüdnimega Bep) juba niisama puudelatvadesse ja rändavaid pilvi vaadata ei saanud. Sai ta ju riburadapidi neli last, mõni neist polnud planeeritudki, aga noh, sõja tõttu oli teatavate abivahendite kvaliteet väga kõikuv (tõsijutt, ta ise kirjutas nii kirjas, ma ei luuleta siin!)

Niisiis, tegemist on kirjadega, mida see Bepiks hüütud jõukamapoolne hollandlanna Revalist sugulastele-mugulastele läkitas. Ootuspäraselt sisaldavad need kirjad ohtralt argiseid detaile, aga kuna tegemist on ikkagi perioodiga 1917-1929, siis ei ole neid olmelisi kirjeldusi mu jaoks kunagi piisavalt. Tänu ettevõtjast abikaasale (hilisemale konsulile) lävib Bep paljude värvikate isikutega, sh nendega, kes osalised EV sünnis, ühtlasi on ta paljude ajalooliselt oluliste sündmuste keskpunktis. Noore vabariigi käimalükkamine neist kahtlemata kõige põnevam; kõik need esimesed vastuvõtud ja kogunemised, olulised riigivisiidid ja etiketi paika saamine, ja sellele omakorda vastandumas vaeste ja põgenike abistamine (ta oli ühiskondlikult väga aktiivne).

Aga saame ka üldisemalt eestlaste kohta teada, näiteks liigutab teda väga eestlaste jaanipäeva kombestik, millele on eraldi kiri pühendatud (osa neist kirjadest ilmus tollal ka Hollandi ajakirjanduses, ilmselt see on põhjuseks). Jaanipäevast vahest intrigeerivam on hoopis eestlaste kalduvus nudismile:

"Koos uue vabadusega on neil nii riided kui vanad ideed maha kooritud. Praegu võib rahulikult rannapromenaadi pingil istudes nautida vaatepilti, kuidas äkitselt sinu kõrval üks härra oma üleriided seljast võtab, asetab sinu kõrvale ühe räpase kinga, siis teise, nendesse topitakse lehkavad sokid, seejärel eemaldatakse alussärk ja aluspüksid, ja härra kõnnib edasi porgandpaljana, kuulnud teiselt pingilt hüüdmist, et preili on samuti valmis, ja ihualasti sammuvad nad koos üle kivide vette - aeglaselt, et jalgu mitte kriimustada. Rootsi gümnastika on sellest ajast, mil siin spetsiaalseid kursusi anti, samuti väga moodi läinud ja nagu tundub, on seda kõige parem harrastada paljalt enne vetteminekut kõigi silme ees. /.../ Kui nii edasi läheb, ei tarvitse ma oma tütardele auferklärungsfilm´e (õppefilme) näidatagi."

Siiski ei maksa peljata, et veidi teisest klassist hollandlanna halastamatult eestlasi materdaks ja pimesi härrasrahvast ülistaks. Vastupidi, ta leiab eestlaste kohta küllalt kiidusõnu, kui lühikese ajaga ja tublisti on need noore riigi toimima saanud. Härrasrahva arutule priiskamisele juhib ta samuti tähelepanu.

Ja veel, tegevuspaigad. Perekonna linnakorter asus Saarineni majas (tänase Draamateatri vastas), seega olid mitmed riigipöördekatsete aegsed sündmused ja turul toimuv justkui peopesal. N-ö maakodu oli Marienbergi ehk Maarjamäe loss, mida renditi krahv Orlov-Davõdovilt ja mistõttu oli jällegi merel toimuv hästi näha.

Igatahes hirmus palju põnevat lugemist!


 

reede, 19. veebruar 2021

Õnnis aeg

Koroonaaja jutud kontserdisaalist. Kui teatrielu on vastavalt võimalustele ikka edasi käinud, siis kontserdielu on kuidagi häbiväärselt soiku jäänud. Seda suurem oli rõõm üle hulga aja jälle Estonia kontserdisaalis istuda. Eriti tore muidugi, et ei pea aasta aega plaane ette tegema, vaid napp paar nädalat enne üritust on veel häid istekohti saada (ajaloo huvides märgin ikka üles, et istumine oli maleruutu pandud). Selles suhtes hakkab mulle see koroonaaeg isegi meeldima. Kui vandenõuteoreetikud kunagi rääkisid, et lähitulevikus on tulemas aeg, mil terad sõkaldest eraldatakse, ja seda ei tehta "jõuga", vaid rahvas ise end kahte leeri jagab, siis ma hästi ei uskunud seda. Täna, palun väga, on see päris kenasti juhtunud.


Muusikutel endilgi on vist kuidagi teine minek praegu sees, silm säras ja suu pidevalt kõrvuni. Nii sütitavad ja ägedad, küllap koroonapausi hea mõju. Kütsid vaheajata 1:45.
Lisalugude plokk lõppes mõeldes tänasele JJ ärasaatmisele... Kadri Vooranna ja JJ lood kokku miksituna.

Kange kiusatus on sama asja minna ma Pärnusse kuulama, ka seal on häid kohti saada, ma vaatasin. Tundub, et Pärnus pannaks üle rea istuma.


Ja siis tulin koju ja panin lolli peaga teleka mängima. Kõrge kukkumine. Laupäeval ehk siiski vaatan ühe silmaga, kuigi Voorand ilmselgelt on Eurovisiooni jaoks liiga hea ja kastist välja.

neljapäev, 18. veebruar 2021

"Ma naeran, et ma nutan"

 



Kertu Jukkum (lisaks sellele, et käib õudses jääaugus ja teeb muid jõledusi, isegi valmistub vist suusamaratoniks, millisest mõttest mul juba sees keerama hakkab) on võrreldes eelmise raamatuga kõvasti paremaks muutunud. Eelmise raamatu "Minu unistuste seiklus Ladina-Ameerikas" puhul ma kurtsin, et riigid ja linnad tuhisesid lugejal silmist mööda ja pidepunkti, midagi eristuvat, kas tegelaste või lugude näol, oli raske leida, väljaarvatud see A-tähega mäe otsas käik muidugi. Aga seekord, palun väga - olemas! Kuigi ka Santiago de Compostela palverännutee on selline, kus asulad vahelduvad, pikalt kusagil ei peatuta, läbivate tegelaste galerii on napp - tänu koroonapoisile tavalisest veelgi napim -, ent siiski ei tekita see lugejas segadust.

Sest on olemas need pisikesed pärlid. Munk, kel on Alzheimer ja kes seetõttu on minetanud tavapärased mungakombed. Mummulised bokserid. Mõned veidrikud albergue-pidajad, kes koroonapaanikas teibivad ühisköögi tavaari kinni ja muid trikke teevad jms. 

No ja muidugi pilvepiiril jalgu kõlgutav Mammi, kes vääriks suisa omaette raamatut. Jah, kui millegi üle nuriseda raamatu puhul, siis Mammit oleks võinud rohkem sisse panna.

kolmapäev, 17. veebruar 2021

Naabrieide manu

 Vastlaõhtu napsuks tuli eile pikk tee maha käia. Suvel aitab Urr hädast välja, aga nüüd tuli läbi hundi- ja ilvesekarjade end murda. Õnneks oli hernesupitermos näpu otsas, millega sai kahte lehte äsada.

Maal valmistutakse niimoodi küla peale minekuks:



Aga muidu peab vist maskile viigid sisse ajama, sest homme annab kontserdi üks ja ainus Kadri Voorand. Olen nii elevil, et läheks kohe hommikul praamisappa :)