Meesteta naised / Parsipur

Viis naist, viis lugu, viis saatust, mis saavad omavahel kokku. Tegevus peamiselt Karajis, veidi vähem Teheranis. Aeg: 1950 - 1970ndad (autor on hiljem teksti üle kohendanud). 

Aga see polegi tähtis, tähtis on pilt, mis meile iraani naiste elust maalitakse. Tooni on andmas segadus, sest varasem Pahlaviidide ajastu läänelikkus ja modernsus on taandumas ja toimub ängistav tagasilibisemine "keskaega". Naised, kes olid harjunud tšadoori kandmata vabalt liikuma, saavad taas šariaadi rõhuvat ahistamist tundma. Lapsabielud, sandistamised, vägistamised jms saab jälle normiks. Hellahingelistele lohutuseks võin kohe ära öelda, et pikki, detailseid ja võikaid kirjeldusi ei ole, see on võrdlemisi napisõnaline ja lakooniline jutustus, milles läbi viie enam-vähem meheta naise saame põgusa ülevaate. Süütuse- ja kombelisusekoorma all ägav Mahdokht satub peale aedniku ja teenijatüdruku vahekorrale, sel on tagajärjed, millest ma ette ei räägi. Sõbrannad Munes ja Faize on mõlemad süütud, nende hinge painab (ennekõike küll Munese hinge) ja jääb nende vahele pikaks ajaks vaidlus, kas hüümen on eesriie või avaus. Munes jõuab tõeni, aga see tähendab igakordset ohverdust surma näol. Üheskoos asuvad nad Aia poole teele. Siis on veel lõbutüdruk Zarrinkollah, kes teeb Aias usu läbi suurima muundumise, ja viies tegelane on paradiisiaia perenaine Farrakhloqa, kes naistest ainsana on ka abielus olnud, siiski mitte kõige õnnelikumas. Tema loobki Karaji Aia, mis sümbolina on naiste kauge ja helge unistus, kus nad saaksid olla nad ise, elada vabana meeste rõhumisest. Kas või kellel see õnnestub, jäägu hetkel vastuseta.

Äärmiselt mõjus lugemine, mille muudab eriti hõrguks aeg-ajalt maagilisse realismi kaldumine. Kuigi Parsipuril olid mõningaseks mõistukõneks omad veenvad põhjused (1946. a sündinud naine jõudis mõned aastad ka kinnimajas veeta, sest loomulikult ei olnud seksuaalsusest ja meeste rõhumisest kirjutamine soosingus), annabki see mu meelest loole lisaväärtuse - otseti kõigest rääkimine oleks kuidagi lamedaks kõik muutnud.

PS. Kui veel leidub minusuguseid võhikuid, siis olgu öeldud, et tegemist on Rahva Raamatu kirjastuse sarjaga, nimeks "Keelatud klassika". Mõndagi on sarjas juba ilmunud, aga tulemas on näiteks eriti hea Milleri "Vähi pöörijoon" (tõstku käsi, kes pole seda õrnas eas lugenud!), mille ma kavatsen nüüd vanema ja targemana ilmselt uuesti üle lugeda. 

Mõned raamatud

 ... veel, millest sel kuul pikemalt ei lobise ja pildile on ka jäänud püüdmata. 

1) Üks novellikogu autorilt, kelle puhul iga kord mõtlen, et ei enam... aga siis jälle murdun ja loen. Pärast tema lugemist tahaksin kaljult alla hüpata. Korduvalt. 

2) Üks luulekogu, mis oli nii diip, et selle mõistmiseks oleks pidanud seeni sööma ja seejärel keskööl paadiga merele minema. Aerudeta.

3) "Ebatsensuursed juhtumid". Lugesin peamiselt Prometi "Primavera" pärast, meeldiva üllatusena leidsin ka "Neitsi Maara neli päeva" ebatsensuursed lood. Teiste raamatute tõlkesekeldused jätsid külmaks. 

4) "Valgus kivi sees" C. Pihelgas. Lihtsalt. Väga. Ilus. Eriliselt tundliku mmeelega Kertu võiks ehk mõnel hetkel ette võtta. Kuigi liigitatud luule alla, siis noh, eks need rmtk-tüdrukud ise tea.

Saan aru, et lugemise poolest tuleb rekordaasta ja kuna ma tean, et järgmisel aastal ma eriti ei loe, siis lasen praegu pigem lauluga rõõmsa lõpuni ja ei panusta lobale.

Tenerifel tegelikult / Raave

Autor mõjus särtsakalt ja toredalt, lapsed niisamuti. Samuti meeldis, et ei olnud turismiinfokeskne lähenemine, eks ole selleks olemas juba piisavalt reisijuhte jms. Ja sageli annabki kohalikke eripärasid kõige paremini edasi argiste tegemiste kirjeldamine (siin oli palju koolilaste- ja loomaelu, eestlaste kogukonna tegemisi, lisaks Santiago de Compostela üks teelõik ja Tenerife ja Eesti vahet kulgemised).

Kui millegi üle kurta (no aga ilma selleta ju ei saa :)), siis tihedamapoolset reha oleks tekst vajanud. Ilmselt oli kasutatud olemasolevaid blogitekste (?), mis algselt mõeldud n-ö oma kodustele Tenerife seikluste vahendamiseks. Mis tähendas, et omadele oli teatud osa informatsioonist kõigiti teada, võõrale lugejale lajatati see kõik aga suvaliselt krae vahele, tausta selgitamata. Ja kuigi lugude eel olid väljatoodud aastanumbrid, siis suvaline ajaliselt edasi-tagasi hüplemine oli kohati liiga kirju ja täiesti loogikavaba.

Keele poolest... ma ei teagi. Autori laused uperpallitasid vahepeal päris mõnusasti, aga vist sai sellega ka aeg-ajalt üle pingutatud, oli nagu mingi kala sees, mis tegi mõtte jälgimise lohisevaks. 

Sinu kirju hoian ma madratsi all / Lindgren & Schwardt

Lindgreni ja "ühe suvalise tütarlapse" Sara kirjavahetus aastatest 1971 - 2002. Kõige aktiivsemalt liikus korrespondents 70ndate alguses, mil Sara oli teismeeas, hiljem olid juba pikemad pausid ja pärast Lindgreni nägemise halvenemist vaid mõned hõredamapoolsed märguanded.

Kui sa oled (õnneks või kahjuks) tänaseks unustanud enda teismeea ja/või sul pole õrnas eas järelkasvu, siis võib juhtuda, et see kirjavahetus sind eriti ei puuduta. Aga kui mäletad või sul on, siis on need kirjad kuld. Ma ei ole vist nii ausaid teismelise mõtteid lugenudki kunagi. Noorteraamatud, mis minu lauale juhtunud, isegi kui need on väga head, siis need on ikkagi... mugandatud, töödeldud, moonutatud, autor on sinna juba lisanud ennast. Kui aga lugeda selleealiste omaloomingut, siis looming on looming, see ei kanna endas sellist ehedust. Aga Sara on kõige haavatavamas eas (intensiivsem kirjavahetus vanuses 12-15), ta on väga suures puntras omadega (tülid vanematega, ebakõlad klassis, popipanemised, kodunt põgenemised, psühhiaatriaosakonnas viibimised, koolivahetus, vanaema juures elamine, kui nimetada vaid mõnda neist) ja kuna kirjavahetus ei ole algselt mõeldud kolmandate silmapaaride jaoks, siis ta "kütab ikka sajaga" end välja elada. Ja kuna käsitsi kirjutades ei ole ju ka seda va delete-klahvi, siis kõik vahetud purtsatused jäävad sisse.

Mis teeb selle, mõneti ju raske, kirjavahetuse lugemise kergeks ja helgeks? Kuigi Sara ühest küljest jagab kõike seda rasket ja keerulist oma elus, siis on seda kuidagi mõõdukalt doseeritud. Teisalt kirjutab ta end välja, tühjaks, ja nii mõnigi kord nendib juba järgmises kirjas, et asi polnudki nii hull, mis omakorda tekitab lugejas hea tunde, et kõik halb läheb mööda (ja kuna kirjade vahed on võrdlemisi pikad, siis tundub kõik halb eriti kiiresti mööduvat). Hea tunde tekitab ta ka Lindgreni vastuste lugemine. Need vastused ei ole lohisevalt väsitavad moraalitsemised, vaid mõnerealised rääkima innustamised, leebed (v.a suitsetamine ja joomine) nõuanded, ja järjekindlalt mõistaandmine, et ta on olemas, valmis kuulama, ootab järge.

Oleks vaid kõigil sel vajalikul hetkel oma Astrid kusagil ootamas.

Teekond Méxicost Setomaale / Rendón

Mehhiklanna kolib 2014. aastal Eestisse, ees ootamas doktorantuur ja selle kõrvalt töö. Hiljem hakkab vist siin meeldima, läheb mehele ja ostab maamaja Setomaale. Kõik see kokku kõlab põnevalt, lugeda enam nii põnev ei olnud. Püüan põhjuseid leida, aga kindel ei ole. Äkki oli asi tõlkes, mis tõmbas teksti ladususe nulli? Või toimetamises? Sest iseenesest on ju põnev lugeda elust Mehhikos, töörattas rabelemisest ja töötajasse suhtumisest, kõrvale võrdluseks tööinimese elu ja võimalused Eestis (täielik laulupidu!), meie toidu- ja suhtluskultuuri erinevused jne. Aga jah, siis need kordused ja sama mõtte ümber keerutamised... üks samm edasi, kaks sammu tagasi... ma päriselt katkusin juukseid peast (mul on neid tänaseks üsna vähe pähe jäänud). Nii mõnegi kordustest kubiseva lohiseva lõigu oleks kahe lausega kenasti öeldud saanud. Lugejale hirmus väsitav ja hoogu aeglustav praegu.

Aga hoolimata nõrgast tekstist sai nii mõndagi uut ja põnevat teada. Näiteks oli mulle üllatav, et mehhiklased nii usinalt puu- ja juurvilju pesevad (mõnda vilja tuleks suisa joodilahuses hoida, nt maasikaid), seep ja nuustik olgu olla! Või et sült (jaa-jaa, ikka see igavene sülditeema :)) on mehhiklastele üldse mingi toiduvalmistamise jääkprodukt potipõhjas, mis minema visatakse :) Saunatamised, alastiolekud, jõhker joomine (oleks ju arvanud, et mehhiklased meskaalitavad ja tekiilatavad nagu pöörased, aga võta näpust), rahulik kulgemine ja kiretus jms sinnaotsa.

Kõige huvitavamad teemad olidki ehk elu Mehhikos ja kohanemine Eestis. See keeruline suheterägastik ja meheotsimine mitte nii väga (siin läks vahepeal mul järg käest) ja no lõpuosa Setomaa "referaat" ongi vist põnevam välismaalastele, mitte niivõrd eestlastele. 

Kaks nädalat septembris / Sherriff

Milline võluv ja idülliline puhkuseraamat! Ei juhtu nagu midagi (ükski revolver ei paugu, keegi ei sõimle ega vannu, isegi vist häält ei tõstetud kordagi), aga igav ei hakka ometi. 

Sa tinistad end sadakond aastat ajas tagasi vaiksesse Dulwichi asulasse, kus viieliikmeline perekond asutab end minema oma iga-aastasele kahenädalasele puhkusele Bognor Regisesse. Kakskümmend aastat, sama aeg, sama sihtkoht, sama Merevaate nimeline öömaja proua Huggetti juures. Neis aastates ja puhkustes on kogu Stevensite abielu ja kolme lapse sünnid ja kasvamised. Selles on kogu nende abielu. Seekord ehk midagi hakkab muutuma... midagi kahe vanema lapsega seoses, midagi majaperenaise tõttu...

Mõnes mõttes on saja aastaga palju muutunud, kui mõelda näiteks tehnilisele poolele olmest, teisalt peab tõdema, mitte midagi pole muutunud. Kõik need pisikesed rutiinid, mida teeme kodunt pikemaks ajaks lahkudes, kõik need teel olles ligi tikkuvad tunded, kõik see eelseisva puhkuse erutus planeerimisprotsessis, seejärel kerge masendusse langemine kohale jõudes (millegi ootamine on alati magusam, kas pole?), seejärel uus adrenaliinisööst alanud puhkusest, siis tulevad tavatult kiiresti mööda kihutavad päevad ja tunnid jne. Need tunded on Sherriffil nii ehedalt kirjeldatud, kehtivad tänagi.

Kuurordielu dünaamika ei ole mu meelest võrreldes siinsete kirjeldustega absoluutselt muutunud. Esimese päeva segaduses pilk, arglik samm, kahvatu ihu. Mõne päevaga muutub suhtumine, enesekindlus saab tublisti turgutust, vahest lisandub ehk isegi ülalt-alla-pilk uute saabujate suhtes, no ja rääkimata veel neist, kes vaid napivõitu päevasele väljasõidule sinna kuurorti tuuakse, samas kui sina võid endale lubada seal kaks nädalat järjepanu puhkamist.

See on mu meelest väikeste igapäevaimede märkamise raamat, loob mõnusalt helge meeleolu.

Lõunapöörijoonel / Reeve

Pealkiri ütleb Simon Reeve´i reisimarsruudi kenasti ära, aga kordame siis üle: Namiibia rannikult läbi Aafrika lõunaosa (Botswana, LAV, Mosambiik), Madagaskarile, järgmine etapp Austraalias, sellest järgmine Lõuna-Ameerika (Tšiili, Argentina, Paraguay, Brasiilia). Kõrbed, Andid, Suur Korallrahu, Uluru jne, jne. Nagu ikka, nii püüab Reeve sellelgi reisil uurida iga piirkonna valupunkte, olgu selleks metsad, mida enam pole või Šveitsi juustuks kaevandatud maapind, halvasti koheldud Austraalia aborigeenid, vaesus ja slummid. 

Raamat on juba natuke küll ka "vana" (originaalis ilmunud 2008, e.k tõlge 2022), eks see annab lugedes õrnalt tunda, kuigi teisalt on ehk isegi põnev vaadata, mis siis on muutunud ja millest on inimene õppinud. Või siis pole seda teps mitte. Oleme siin elanud omas mullis, et Hiina on alles hiljuti asunud maailma vallutama, aga lõunapöörijoonel võib Reeve tõdeda, et hiinlased on juba kõikjale jõudnud ja käpa peale pannud, ükskõik mille kasvatamisest või kaevandamisest me kõneleme. 

Meeldiv oli mu avastus, et Reeve oma retkedel kohtab siiski ka arukaid inimesi, kes juba aastaid tagasi on hakanud mõistma, et rohepööre saeb oksa, millel ise istub. Miks valitsejad seda ei näi mõistvat, eks me aimame. Üks konkreetne näide raamatust, mis kohe meenub, on seotud biokütusega (oli vist Paraguay näitel), ehk siis metsad maha, soja asemele, sellest biokütus, ja siis hõõrume rõõmsalt käsi, kui rohelised me ikka oleme. Aga biokütusega me vist oleme tänaseks jõudnud ühisele arusaamale, et see on üks suur jama (või ei ole siiski, ma ei suuda enam sammu pidada ausalt öeldes).

Viimane aasta / Pörsti

Taas üks kuidagi (mu jaoks) märkamatult ilmunud raamat, mis ehk võiks rohkem pildil olla.

Elukirjandus. 

Kolmekümnendates (kirjutamise ajal) soomlanna viibib mõned nädalad 94aastase vanaema juures, mõeldes, et need on ilmselgelt viimased hetked ja võimalused küsida, uurida, saada teada. Lihtsat maainimest pole aga nii lihtne lahti muukida, viimaks õnnestub ust minevikku natu-natukenegi paotada vanaema tohutuid rõivapanipaiku sorteerides. Lisaks Pörsti vanaema eluloole (mis ei ole siin peamine) saame põgusa ülevaate Soome tekstiilitööstuse ajaloost (see ei ole kuiv ega igav, vastupidi), autori ajakirjanduslik taust paneb teda otsima erinevaid rõivastega seotud uuringuid ja statistikat (näiteks, mitu korda käib üks riideese seljas, mis sa arvad?). Autor mõtiskleb ja otsib seoseid, kuidas rõivad peegeldavad oma aega, suhtumist ja meeleolusid ühiskonnas, kuis mõjutavad kandjat, meie tarbimiskäitumist jne. Rõiva elutsükkel on saja aastaga ju kardinaalselt muutunud, siin on mille üle mõtteid mõlgutada.

Teine pool raamatust kulgeb Pariisis, kus autor kõnealust raamatut kirjutades koos abikaasaga mõned kuud veedab. Ootuspäraselt jälgib Pörsti seal pariisitaride rõivavalikut.

Ja kuigi kogu see tekstiilimaailm on põnev ja haaravalt kirjutatud, siis mu jaoks oli siin siiski ka teine mõõde - kaasaegne noor naine. Kuna viimastel dekaadidel tulevad paljud mõjutused meieni ikka lahe vastaskaldalt, siis on põnev pilk peal hoida, mida mõtleb ja kuidas näeb maailma üks soomlanna (õrnalt meenutab, muide, Kankimäki meeleolusid). Lakkamatu mure maailma päästmise, kliima soojenemise ja Aasia odavtööjõu pärast, samas mingi võõristus ja suutmatus toime tulla näiteks oma vanaema hooldamisega ja kõige elementaarsema suhtlusega. See on inimlik, seda kindlasti, lihtsalt lugedes tekkisid sellised võrdlusmomendid. Ühtlasi näitab ka ausust ja oma vigade tunnistamist. Nagu seegi, et kuigi tänasel päeval on autor pigem säästlik tarbija ja püüab iga rõivaeseme tausta süveneda, siis tunnistab ta, et 90ndatel varateismelisena käis temagi ema ja õega lühikestel nädalalõpu ostureisidel Pariisis jm ning nende retkede edukust näitas näpu otsas olevate firmalogodega kottide arv. 

Kuna blogi võimaldab pikemat loba, siis ma jätkan. Raamat pani mind mõtlema, et ma olen vist siiski üle keskmise ratsionaalne tarbija rõivaste osas. Mul ei ole palju riideid, tegelikult on neid suisa piinlikult vähe, mulle tundub. Vähe siis teiste mõõdupuu kohaselt, endale paistab täpselt parasjagu olevat. Iga kest, mille ma endale peale/ümber tõmban, sunnib mind kuidagi... mugavustsoonist välja. Seda ma ei taha, see segab mind. Nii et kui mulle mingi asi meeldib, siis ma kannan seda. Päevade, nädalate, kuude kaupa. Ja siis on sageli kõik. No mõni ese jääb muidugi ka aastateks saatma, aga nii mõnigi saab läbi kantud. Jah, ma kannan riideid läbi. Tuletan meelde, et mul on siiski ka maaelu, eks ole, kõik kulub ära. Kvaliteetsed materjalid muidugi kestavad kauem ja kui mu enda proportsioonid ei tee mingeid drastilisi muundumisi läbi, siis saab neid asju ikka ka aastaid hiljem kantud. 

Pörsti kirjutabki siin raamatus ühest Courtney Carveri projektist nimega "Project333", mille mõte on iga kolme kuu tagant panna 33 esemest koosnev ja omavahel sobiv kollektsioon oma garderoobi (ilmselt peab tema silmas teatavat rotatsiooni, mitte et sa iga kolme kuu tagant oma garderoobi selles mõttes välja vahetad, et lähed ja ostad uued asjad). Tema tahab sellega näidata, et me vajamegi üllatavalt vähe riideesemeid. No mina teen seda kõike siis ilma Carveri targutamiseta :)

 Loomulikult kuulsin sellest esimest korda ja loomulikult ei käi see mul ka kolmekuiste tsüklitega, aga kuna ma olen erinevatel eluperioodidel truu kindlale värvikombinatsioonile (üllatus-üllatus, mis see küll olla võiks:)), siis põhimõtteliselt ma olengi kogemata seda "projekti" rakendanud. Ja tõepoolest on nii hirmus muretu ja lihtne elada.

Aga tulles korra veel tagasi, et mitu korda üks hilp meil seljas käib, keskmiselt siis. Euroopas on see number alla 100 (uuringu kohta täpsemad andmed leiad raamatust, mul pole enam raamatut käepärast). See tundub mulle siiski uskumatult vähevõitu. Hiinas oli see nr vist 62 ja briti naised väitsid seitse (!) korda. Mu meelest peab see siis lausa elustiil olema, see aina uute ja uute (olgu või kasutatud, aga ikkagi) hilpude hankimine. Mul ei jääks eluks kui selliseks enam aegagi, peaksin siis ju iga nädal käima riidepoes või taaskasutuses või kust iganes ma neid riideid sellisel juhul ostan.   

Röövelpruut / Atwood

 

Atwoodi düstoopilisi asju ma endiselt pelgan, aga muud kraami jumaldan. "Röövelpruut" on mu jaoks "Kassisilmaga" üsna samal pulgal. 

Sisu ümber jutustamine mõjuks banaalselt (kolm naist: üks edukas ärinaine Roz, maaema-tüüpi Charis ja sõjateadlane Tony, kõigil neil on vähemal või rohkemal määral mehed olemas, või nii nad vähemasti arvavad, ja siis tuleb Zenia...) Aga see lühikirjeldus pole üldse oluline, oluline on Atwoodi oskus oma tegelased luua ja lugejale serveerida. Oluline on meisterlik ülesehitus, paras tempo ja õige stseenide vaheldumine. Ja kihid, ikka need erinevad kihid. Iga naise lugu, päritolu, käidud tee on omaette väärtus. Või ka Zenia roll selles loos. Zeniat ja tema kümneid eri legende võib siin võtta üks ühele, aga Zeniat võib vaadelda ka kui nende naiste seesmist nõrka kohta. Zenia tuli ja pani nad enda nõrkust märkama, võimaldas neile selle hindamatu õppetunni. 

Ja kõige selle kohal on ikka ja alati Atwoodi mõnus iroonia ja terav huumor, mingi optimism ja positiivsus (ent mitte selline lame roosade prillidega maailma vaatamine). 

Igatahes hullult hea ja ma olen meeletult tänulik sellele instagrami-raamatukoile, kelle nime ma kahjuks ei mäleta, aga kes raamatule tähelepanu juhtis, sest olgem ausad, ega see kaanepilt on ikka väga pelutav. 

Teatrist

 L. (keda instagramis ei ole, muidu ta ju ei küsiks) küsis hiljuti minult, et kas ma enam teatris ei käigi, et blogis ses osas nii vaikne on. Ja ma jäin tõesti mõtlema, et miks ma teatrimuljeid ei taha siia viimasel ajal torgata...

Ühest küljest hoian ma end ilmselt tagasi, teades, kuidas näitlejad janunevad igasuguse vastukaja järele, siis ma nagu ei saa öelda, mida ma päriselt mõtlen. Kuigi jah, miks ma siis raamatute kohta ikkagi pasundan kõik, mis torust tuleb? Kas autorid on nagu kuidagi paksema nahaga, et neile võib lajatada? Ei ole nad midagi.

Aga teatri kohta on viimasel aja raske midagi öelda, sest noh... ma ei leia sealt enam seda teatri imet. Jah, pettun ja luban, et ei lähe nüüd kuu aega enam teatrisse, aga siis jälle murdun. Ja istun kaks tundi arvutit pekstes (nagu juhtus viimase Draamateatri piletimüügi ajal, mil neil jooksis endal kodukas kokku ja lisaks hakkas ka netipank näkku panema). Aga alla ma ei andnud ja kahe tunniga oli Lehmanile (mitte endale) ja "Võõrastele" piletid käes, kusjuures Lehmanile veel esimesse ritta. Töövõit missugune.

Nädala jooksul olen seitsmest õhtust kolm väärtuslikku õhtut teatris veetnud (lugemise arvelt, vähe ei aja närvi). Neist pikalt olid piletid ostetud ette vaid Von Krahli etendusele "Pigem ei". See mulle tõepoolest pigem meeldis, kuigi mõned üle võlli labased naljad oleks ma maha kraapinud, aga üldjoontes siiski imelised näitlejad ja ja tegid imelist asja.

 Draamateatri "Meister Solnessi" kohta ütlesin kodus kohe ära, et sellele ma piletite rabamisega vaeva ei hakka nägema, kui ette jääb midagi, siis võtan. No üks päev siin mõni igavles ja jälle kurtis, et kuhu õhtul minna ja siis päeval vaatasin, et olid Solnessile vaid viimase rea kohad ja seal tuleb mul tukk peale, aga õhtul (lolli peaga) vaatasin korra veel ja kurja küll, kolmandas reas plinkisid rõõmsalt kaks kõrvuti kohta mulle vastu. Nojah, jätsin tööasjad kõrvale ja läksin teatrisse. Kõik oli korralik ju, rahvas nautis, arvustused kiidavad (need muidugi kiidavad suurema osa ajast kõiki ja kõike, ma ei tea, mis seeni need kriitikud söövad), aga mina seda teatri imet kätte ei saanud. Lubasin, et ei lähe vähemalt nädal aega rohkem teatrisse. Mingi õhtu hakkas jälle pihta. Olin hästi veendunud näoga ja ütlesin raudse ei, võtsin Atwoodi "Röövelpruudi" kindlalt pihku, nihkusin vannitoa poole ja hakkasin tegema ettevalmistusi vaikseks õhtuks. Abikaas pidigi siis sõbraga (sellega, kes elab kõik õhtud teatrites) kahekesi minema. Nojaa siis tulu kõne, et sõbral enesetunne kehv ja tema ikka ei tule. Ja kuigi ma lasin abikaasal veerandtundi kõik geograafiliselt lähemad sõbrad läbi helistada, siis ega naljalt sellist lolli ei leia, kes oma kauni esmaspäeva õhtu tahaks viimasel minutil teatamisega teatris veeta. Lasin oma vannimineku juuksekrunni lahti, volksutasin tigedalt silmi ja ajasin riidesse. 

Lubati soome musta huumorit (loe: rõvedaid nalju). Ja tõepoolest, "mul rebenes praegu just emakas tagurpidi" pani saalitäie rahvast naerust vappuma. Minu kõrval istuv vanem proua turtsus iga teise lause peale naerda. Üldiselt klišeed klišee otsa. Ja näitlejatöö oli selline, et korduvalt kangastusid silme ees paar harrastustruppi, kellele see oleks võinud ideaalselt sobida ja kes oleks selle vägevalt maha mänginud. 

Mis see ime siis on, mida teatrist ootan ja leida loodan? Ma tahan mingit raputust, midagi erilist. Jah, ma saan aru, et kõik näitlejad ei saa ega peagi tegema enneolematuid jõu- ja ilunumbreid, kuigi see tuleb elamusele kahtlemata kasuks. Et ma vaatan saalist ja näen mingit eneseületust. Jättes välise kõrvale, ma tahan uskuda seda, mida laval näen. Et näitleja ei lase nagu makilindilt oma teksti, vaid ta elab seda läbi, usutavalt, ta veenab mind, hirmutab mind, rõõmustab mind. Ma ei taha ette aimata, mis järgmiseks juhtuma hakkab, ma tahan üllatusmomenti. Ma tahan mõtteainet, et pärast eesriide langemist (jälle klišee muidugi, vähestes teatrites kasutatakse veel seda) oleks mul põhjust mõttetööd jätkata, et mul oleks koduteel põhjust mõttevahetust jätkata, nõustuda, vaielda, arutleda, et miks keegi toimis nii või naa, või mida selle või tolle sümboliga mõeldi, või kuhupoole oli teksti autor ja/või lavastaja kaldu. Äkki ma tahan liiga palju... võib-olla jah. Eks ma siis otsin edasi.

Novot, sellepärast ma oma teatris käimistest ei tahagi kirjutada, et selline hala tuleb lõpuks välja :)