Teekond laiule / Blomqvist

Tormisaare Maia lugude esimene raamat (viiest). Tegevus leiab aset Ahvenamaal, kusagil 1840ndatel aastatel. Selline noore saarenaise elu, esmalt vanematekodus, seejärel korraldatud abiellu astudes Tormilaiul (sealne elu küll pigem järgmistes osades), kus oma elu tuleb alles üles ehitama hakata. Autor hoiab mõõdukalt tasakaalus naispeategelase arengu- ja suhteliini ning olustikukirjeldusi. Nagu see elu tollal ju oli, tugevalt mõjutatud loodusest, ilmast, mis omakorda määras argipäevade sisu ja rütmi... Tormid ja surmad, meri annab, meri võtab...

Ja nagu ma aru saan, siis Blomqvist teab, millest kirjutab. Ta ise oli kümnelapselise pere vanim, teadis seda suurpere elu. Tormisaare Maia on poole väiksemas lastekambas vanuselt teine. B. abiellus kalurist naabripoisiga ja seda, kuidas meri võtab, sai väga valusalt oma nahal tunda - 1961. aastal jäid merre nii abikaasa kui esmasündinu (kui seda koleduste rida jätkata, siis paarkümmend aastat hiljem jäi merre ka noorem poeg...). Kes nüüd kohe kõige hullemat kartma hakkas, siis ma igaks juhuks reedan, et (vähemalt Maia-lugude esimeses raamatus) Maia värskes abielus kohe taolisi tragöödiaid ei juhtu. Ühe pere märg haud on kirjutatud teisele perekonnale, lihtsalt teades autori enda ränka saatust, asetub see episood nüüd hoopis teise valgusse. Tegelikult on Maia prototüüp autori vanavanatädi, aga küllap on ainest tulnud nii ühelt kui teiselt.

Tekst ise kunstiliselt ambitsioonikas ei ole, ent tasahilju märkad ometi, et lastes kujutlusvõimel vabavoolu teed kaasa liikuda, tekib mingi haakumine. Nii et see sügavus, mis ehk esmapilgul tundub puudu olevat, tuleb vaimusilmas siiski kaadritena silme ette. Dialoogis on kasutatud murdekeelt, nii et selleks võib vaimu valmis panna.

PS. Kui mõnes raamatus on tegevus laiul, siis on mul silme ees alati Saarnaki laid.

Elagu vaba Eesti!

Pikka iga sellele väikesele ja vaprale maanurgale!

PS. Pidasin praegu esmajoones silmas küll Eestimaad, aga sama hästi kehtib see muidugi ka Hiiumaa kohta.

24.02.2018

24.02.2019, Kuubal

                                                

24.02.2020

24.02.2021

Nädala noppeid

 Oli vastlanädal. Tahtsin erilisi, väga erilisi kukleid. Asi lõppes Tabasallu sõiduga ja sealt Selverist suvaliste kuklite ostmisega. Naisss. 

Suurupi ülemine tuletorn

Ja siis saabus päev, mil kõik veiniavajad linnas olid rikkis. Me läksime uut ostma... Magaziini. Viimsisse, kui te just tahate teada. Magaziin kusjuures on täitsa naljakas pood, seal on kõike, ka asju, mida sa ei oska ettegi kujutada.

Nädal on olnud tõbine. Nii teatris, ära on jäänud nii mõnigi etendus. Ent ka endal. Siiski päris alla ei ole veel vandunud, näiteks sai käidud Viimsi Artiumis Liisi Koiksoni ja Joel Remmeli kontserdil "Põimumised". Eesti heliloojate ja sõnameistrite lood, eks sellist kontserti tuleb ikka toetada. Artium on üldse äärmiselt sümpaatse ja sooja interjööriga, väga meeldib. 

Kodurestoranis sai kuulatud Jaak Juske põnevat juttu ajaloost. Järgmisel päeval käidud Randalu ja Epliku kontserdil. 

Olümpia. Imede ime, mitmel õhtul sai vaadatud. Hästi põnev on vaadata puhtalt lehelt. Mõnda ala sai vaadatud nii, et ei teadnud ei nägu ega nime Eesti sportlasel. Mis siis veel rääkida oodatavatest saavutustest. Niina Petrõkina mõlemad ülesastumised said vaadatud, K. Ilvest sai vaadatud, isegi naiste laskesuusatamist vaatasin, aga see oli liiga keeruline mu jaoks. 

Sildaru rennisõitu ei olnud plaanis vaadata. Ei jaga ööd ega mütsi sellest alast. Aga siis tulime praamile ja mingi meestekamp lobises suht valjusti, et Sildaru on pärast mingit esimest võistlust heal kohal ja sama päeva õhtul tuleb rennisõit ja... Ütleme nii, et anti lootust :) Nii me siis õhtul vaatasime. Kuna medaliplaan oli mul väga kindel ja selge, siis asusin "tööle". Ehk et hakkasin manama. Üsna täppi manasin. Praktiliselt kõik, kellele kukkumise või komistamise sõnusin, sellega ka hakkama said. Mõne puhul ei hakanud manama. Need tüübid ei kukkunud ka. Nii et väga kõva tööd tegin! Aga mu töö oli aus, sest loomulikult ma ühtegi nime peale Sildaru polnud eluski kuulnud.

Olümpia on oluline, seda sain ka ise tunda. Näiteks oli mul neil päevil vaja ühelt inimeselt kontonumbrit. Et talle raha kanda. Kui ta naerdes ütles, et vaatab spordiülekandeid ja pärast ehk... siis arvasin, et ta räägib sama päeva õhtust. Pangarekvisiidid tulid olümpia lõpupäeval. Ju siis enne ei olnud aega :)

Praami peal sai üle pika aja oldud "kuumas laines". See on ikka jube. Loomi on palju. Nad on närvis. Hauguvad ja tõmblevad. Mõnigi paneb oma koerakese või puuriga kassi (vms tegelase, ega puuri sisse ju nii täpselt näe) söögilauale. Suuremate koertega tullakse akna peale vaatama, koerad diivanil. Sellist ühiskonda ma tegelikult ei taha. 

Praami peal oli veider mäluauk see, kui nägin mandri-Vormsi jääteed. Mitu nädalat oleme ju uudistest juba näinud, et keegi läks, või et tehti mitteametlik jäätee, siis kuhugi ametlik jäätee, siis üks jama, siis teine teema jne. Kui endal minek, siis aju ei jõudnud uudistest päris ellu ja ikka sai praamiga mindud. Tegelikult oleks võinud ju Pusku-Sarve jääteed tõesti kasutada. Sarve on ju nii lähedal. Nojah. Hetkeseisuga on see rong läinud ja tagasi mandrile tuleb taas praamiga minna. Veetase tõuseb õige hoogsalt.

Täna käisin Kärdlas kinos. Tegelikult oli EV puhul lausa kolm toredat filmi järjest pandud, aga jäi nii, et vaadatud sai vaid esimene, Keiti Väliste tehtud "Karp". Päriselt meeldis. Raine Karp on kihvtilt sirgjooneline ja ehe, andekas ja töökas kahtlemata ka. Võib-olla teinud elus ka vigu, aga teab ja oskab neid tunnistada. Ja kuidas mulle meeldivad need väikesed kinod, kus ei ole popkorni- ja nachohaisu. Vabariigi sünnipäeva eel pakutakse krinkut ja teed, igati viks ja viisakas.  

See vai, mis Hiiumaad kinni hoiab.

Lugemislaual, nädal 8

⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️  "Mozzarella-kuu ja teisi reisijutte" Järvelä: jälle üks äärmiselt madala keskmise hindega raamat, mis mulle, vastu ootusi, meeldis. See ei ole kunstiliselt ambitsioonikas, aga on arusaadav, lobe ja kerge lugemine, samas igas reisiloos on olemas mingi väike vimka või vahva puänt. Niisamuti annavad need lood otsa kätte kõige selle osas, mis täiuslikult kavandatud unistustereisil viltu võib minna. Sest me teame, midagi ikka läheb. Mulle sobis.

⭐️⭐️⭐️⭐️ "Jäälind" Soomets: Tuhkatriin Goodreadsis on kõik mu mõtted juba öelnud, ei hakka kordama.

⭐️⭐️⭐️⭐️ "Koer minu lauas" Hunzinger: ökofeminism raamatu tutvustuses võib hirmutavalt kõlada, aga ei pea ju sellele keskenduma. Siin on üks maapaos abielupaar, kes püüab end kaitsta, säästa või päästa, kuidas iganes seda nimetada, vältimatu tuleviku eest. Selleks elavad nad mõneti eraldatud paigas (kuigi vahel tuleb siiski poes ja lugejatega kohtumas käia, ka ligiduses kulgev matkarada toob rahvast nende lähedusse), elavad looduse rütmis, palju ongi jäetud leheruumi taimedele, lindudele-loomadele. On juttu vananemisest, loomingust ja loomisest... Stiil on poeetiline ja lummav, ilmselgelt aeglane lugemine (kõik need, kes on ühe tärni visanud GR-is, ootasid ehk kärtsu-mürtsu :))

Midagi ses jutustusviisis igatahes köitis mind ja suurte kõhklustega võetud raamat sai lõpuni loetud reipal sammul.

Minu Panama

Selle raamatu suurim väärtus on pikemalt rändaja siseilma avamine. Just need mõtted ja tunded, mida ei saa kodus tugitoolis reisimisele mõeldes tunda. Ega paarinädalastel sutsakatel käija aimata. Ilmselt ka pikemalt end võõrsil sisseseadnu ei ole päris samas paadis. Segadus, igatsus, hetkes olemine ja samas paratamatult tulevikuga arvestamine. Mis sellise rändaja hinges ja peas toimub, seda õnnestub autoril kohati päris hästi edasi anda (abiks on ka tollased päevikusissekanded).

Või suhted reisikaaslasega. Neid ärritavaid hetki, kui tundub, et üks teeb rohkem, võtab suurema vastutuse õnnestumise eest, muretseb ja hoolitseb, on siia lehekülgedele samuti julgelt lisatud. Keeruline. Ometi mõtlesin lugedes ka, et huvitav, kui palju mõjutab nende tunnete sellisel kujul raamatusse jõudmist tänane suhe tollase reisikaaslasega (olgu mainitud, et siin ei ole teemaks romantiline suhe, vaid ongi kaks sõbrannat reisil). Praegu rääkisin ma siis autori kaaslasest esimesel retkel. Täiesti eraldi lugu on sihtkohas leitud kaaslasega, kellega järgmistel reisidel veedetakse aega õlg õla kõrval, siis aga tulevad pikad (viisaga seonduvalt) lahusoleku kuud. Paar aastat tagasi seda lugu lugedes oleksin ilmselt torisenud õhku jäetud suhtestaatuse üle, tänases maailmas näen, et selliseid rändureid on noorte hulgas palju ja romantilises mõttes suhted ongi absoluutselt teise dünaamikaga. 

Ja need tunded, mis valdavad pärast pikka aega lennujaamas taas eesti keelt kuuldes :) Kirjutan alla. Muide, Linnateatri uuslavastuse "Puhkus" kavalehel mainib autor/lavastaja Mikk Jürjens umbes sama. Tõmbab ja tõukab ühekorraga.

Kui nüüd rääkida raamatu teisest peategelasest, Panamast, siis see ei andnud end mulle kergelt kätte. Kui täna keegi minult küsib, et milline see Panama on või mis ma teada sain, siis jooksevad silme ees kaadrid sellest konkreetsest pilvemetsa majast ja Luisist. Jõuga suudan küll meenutada, et oli ka linnaelu, kanal, mõned matkad, esoteerilised tripid, aga ma ei saa Panamat kätte. Võimas loodus ja õhkõrn piir turvalise ja ohtliku vahel (tõmban paralleele Brasiiliaga), aga ei palju enamat. Teised kohalikud inimesed olid äärmiselt põgusad, pea olematud, aga ilma inimesteta on mul keeruline ühe paiga tuumani jõuda. Vist. Samas iga raamat peabki olema isemoodi ja omaenda nägu.

PS. Uskuge või mitte, aga raamatus on ka vastlakuklit mainitud.

Lugemislaual, nädal 7

⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️

"Sugupuu" Sommer: oli alles nauditav lugemine. Mõned olulised inimesed minevikust, kelle looming ulatub tänasessegi (Jaik, Enno, Masing, Alliksaar...); elavatest on püünel Õnnepalu. Nende inimeste elu ja looming on haaravalt kokku põimitud (nagu see ju muidu ongi, lihtsalt kirjandusõpikutesse ei taha see sellisena jõuda). Viljandimaa poolt Voldemar Metsamärt ja Eha Lättemäe eriti huvitavad. Aga ka varalahkunud loomeinimeste galeriist rikka siseilmaga Andres Allan Ellmann andis korraliku obaduse. Et milliseid inimesi on olnud, milliseid elusid elatud.

Kirjandussõbrale tungivalt soovitatav.

⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️

"Kirjad Läänemere kallastelt" Eastlake: 19. sajandil elanud peenemat masti inglanna, kes 1838. a tegi põneva reisi meritsi Peterburi ja sealt tilisangiga Revalisse õele külla. Sissevaade tollasesse reisimisse ja teel nähtusse on päris põhjalik, eriline maiuspala Eestimaad puudutav osa. Hästi palju on just sellist praktilist teavet, millest 19. sajandi tegevusajaga roosaudused naistekad (vähemalt vanasti) ei kirjuta(nud). No näiteks, milline sissepakkimine eelnes talvisele saanisõidule naabermõisa pralletama minnes. Ja ega romaanides ei kirjelda pepsid preilid ka mõisa lautades käimist või hundiulgu, lihtrahva eluolu või üldse... Need seal ainult saadavad igatsevaid pilke härrade poole ja vehivad lõhnastatud paberile armuuimas sõnumeid kritseldada.

Ja täiesti uus (ja oluline!) mu jaoks, et näiteks seal Valtu mõisas sõid nad kaks korda nädalas kaerakilet (kuum, rõõsk koor peale). Et ei olnudki ainult ööbikukeeled ja faasanipraad. Tegelikult oli säherdusi põnevaid infokillukesi hulgim, ei ma kavatse neid siia ritta laduma hakata.

Kui sa oled leidnud end ahmimas Nellie Bly reisikirju või Carl Mothanderi gurmee- ja seltsielulisi seiklusi (mõlemad küll uuemast ajast kui Eastlake), siis võiks see raamat sulle passida küll. Tõsi, Eastlake on kohati tiba üleolev ja Mothanderi stiilis õhkamist on vähem, ent see-eest on väärt materjali kõvasti. Või tähendab, tont seda teab, kas ta ikka oli üleolev... Äkki võiski lihtrahva tarekesse sisse astudes, silmad õuevalgusest veel pimestatud, seapõrsad ja inimlapsed segi ajada.

Eastlake ei kükita ainult Valtu mõisas ja Toompeal, ta jõuab oma teel ka Haapsallu ja Lihulasse, Paldiskisse, Keila-Joa lossi ja koguni üle mere (sala)kaubareisile.

Ajaloosõbrale rangelt soovitatav.

PS. Kuidas see juhtus, et Eastlake´i nüüd kaks kirjastust korraga välja andsid? 

 

Täiuslikud võõrad

Vaatasin ka ära, kuis muidu. Siiani leian, et idee on äärmiselt hea, lihtne, eluline ja toimiv. Tõsi, eks iga järgmise vaatamisega natuke ka käib maha, sest uudsuse võlu ju kaob. Itaallaste film tundus geniaalne, Draamateatri lavastus meeldis väga, ent selge on ka see, et järjekordne filmiversioon suurt midagi uut juurde ei anna. 

Kümme aastat on möödas, aga täna tundub mulle, et itaallastel oli traagikat vist rohkem, teatris ja kodumaises filmiversioonis oli jällegi naerutamist rohkem. Võimalik, et peamiselt saabki vaid mängida nende kahe vahekorra muutmisega, küllap autoriõigused on rangelt paika pandud ja omaloomingut palju teha ei saa. 

Foto: Lukas Šalna

Lugemislaual, nädal 6

⭐️⭐️⭐️⭐️

"Pariis" Rutherfurd: õrnas eas minule oleks see raamat võinud olla kümnesse. Ühelt poolt täiendamaks ajalooõpinguid ja teisalt pakkudes haaravaid suhteliine. Iseenesest ju nauditavalt kirjutatud, lihtsalt kröömike häirisid mind jõuga sisse kirjutatud vikipeedialikud lõigud. Teisalt, kui see avardab lugeja silmaringi või kinnistab varasemaid teadmisi, siis on kõik väga hästi. 

⭐️⭐️

"Võrdsed" Raudam, Ruus

⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️

"Armukese päevik" Nimetu: võtsin pika hambaga, no et ilmselt suht jamps, aga ei, hoidis külges küll. Teatav fragmentaarsus, mis on mu lemmik, andis loole hoogu ja lendu. Eks veidi ärritav oli ka, lõpuks ei teadnudki, kumb osapool rohkem ärritas, kas klammerduv ja veidi naiivne naispool või veidralt tujukas ja selgrootu mees, kes kohati vist ka vabamüürluse taha puges. Mulle tegelikult meeldis, kuidas kogu see tunnete segadus ja muutlikkus ajas oli edasi antud.

⭐️⭐️⭐️⭐️

"Millest sa elad ja hingad" Kuusik: rõõm fotomaterjali üle! Kenasti informatiivne, tore ülevaade. Tekst ise selline korralik. Veidi jäi puudu isiklikku mõõdet või emotsiooni.

Puhkus / Linnateater

"Puhkusega" läks seekord ses mõttes kümnesse, et ega pärast Omaanist tulekut oligi vaja meenutada, et milline üks tavaline puhkus välja näebki :) Noh et kõik see liival külitamine ja muud kõrvalised aktiviteedid. Samas kui ma esimesest reast seda rätiku liivale sättimist ja suhu-silma sattuvaid liivateri vaatasin, siis... ega ei igatse küll.

Sellel lavastusel võiks küll pikk iga olla (väga äge õnnestumine Mikk Jürjensil, ta nii kirjutas kui lavastas), sest mulle tundub, et seal on paljugi sellist, mida suur osa inimestest teatrisse just otsima lähebki. Samastumis- ja äratundmiskohti, nalja ja naeru, elulisi piinlikke hetki, kübeke ootamatust. Karakterid olid ka kõik sellised, et lähemalt või kaugemalt pereringist või tutvuskonnast sa nad leiad. 

Ja muidugi iga inimese peas see mõtete virvarr, mis jooksma hakkab, kui kohtad reisil teisi eestlasi. Pole vahet, millises situatsioonis see juhtub. Ma uskusin kuni läinud aasta oktoobrikuise Türgini, et see on maksimaalselt piin, aga siis sain ninanipsu (tervitan siinkohal T+M, teiega olid väga lõbusad õhtud!)

Enda jaoks märgin ära harva juhtuva seiga - ma ei tundnud praktiliselt kogu etenduse aja Kristjan Üksküla ära. Ma ei ole kindel, kas seda on minuga varem juhtunud (jätan kõrvale äsja lavakast tulnud esimest hooaega teatris mängivad noored näitlejad). Tõsi on, et ma ei ole teda viimasel kolmel-neljal aastal vist laval näinud, aga "Puhkuses" on ta ikka teist masti tegelane, et see mind küll vaevas, midagi lõi nagu tuttavat sisse, aga pilti kokku ei pannud.

PS. Suurema üllatusmomendi saamiseks soovitan enne etendust MITTE lugeda Sibritsa arvustust Postimehest. Õnneks profid näitlejad mängivad muidugi nii hästi, et avastseeni puänt siiski päris kaduma ei läinud.

PPS. Äärmiselt ilusa kujundusega kava on seekord. Ma vist ei olegi varem nii teinud, et loe küll veebist kavalehe ära, aga teatris ostan paberkujul ikkagi.

Lugemislaual, nädal 5

⭐️⭐️⭐️⭐️

"Kikiimura" Kivastik: Kivastiku jutud mulle meeldivad. Need näevad välja umbes nagu mees isegi, sellised pehmed ja karvased ja samas väikese sädemekesega silmas. Neis on südamlikkust ja soojust, nostalgiat, muusikat (kohe tuleb meelde "Taevatrepp", eks ole), aga sekka viskab ka teravamat. Inimesed on sellised... päris inimesed noh, meie seast. Ses suhtes tõmbaks natuke paralleele Vadiga. 

⭐️⭐️

"Ood minu sisemisele jobule" Myko Loog: poes niisama sirvides andis sõnavara ja -kasutus justkui lootust. Kui aga pikemalt lugeda, siis on see pigem killurebimine killurebimise pärast ja suure sõnavahu sees üksikud eredad mõttevälgatused. Hirmus palju on ka mõttekorduseid, mis jupiti neid tekste kusagil veebis ilmutades võisid olla andestatavad, aga raamatus lugedes kohe mitte ei lähe. 

⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️

"Apelsinid pole ainsad viljad" Winterson: oeh, no see oli hea. Üsna hull lugu, aga Winterson on osanud seda vahendada nii, et see lugedes ei muserda ega aja ahastusse, on ikka mõni humoorikas seik ka. Lühidalt, usuhull naine (mees on ka, aga see on nii taustal, et päris imelik) lapsendab väikese tüdruku, kellest kavatseb misjonäri kasvatada. Kasvamine ja kujunemine õrnas eas nii veidras kogukonnas annab ikka kuhjaga väärt ainest. Tugev sarnasus Rijneveldi "Õhtute ängiga".

PS. Kaanekujundus meeldib mulle üliväga.