Tervisekindlustus

"Mis on kõige suurem maksumaksja raha raiskamine?

Riik."

Nädalavahetusel tuli mu mõtteisse - jälle! - tervisekindlustus. Kirjutada sellest plaanis ei olnud, aga värskes Ekspressis lugesin Armin Kõomägi ankeeti ja see eelpool toodud küsimus-vastus keeras nuga värskes haavas. Kuna väikettevõtlust ilmselgelt hakatakse välja suretama (nagu paljusid muidki asju muutuvas maailmas), siis tuleb loomulikult kogu aeg tegeleda nuputamisega, kuidas seda riiki, mis sind ei armasta, liiga palju mitte nuumata. Suur murekoht on siinkohal tervisekindlustus. Nagu paljudel vabakutselistel või väikeettevõtjatel või teistel veidratel tegelastel. 

Sots.maksu maksmisel ei näe ma enam ammu suuremat mõtet. Pensioni ma eriti ei looda saada, sammastega toimuv on üldse olnud üks suur naljanumber. Kahjuks väikese inimese arvel.

Tervisekindlustus oli seniajani oluline põhjus sellel karussellil keerlemiseks, aga mulle on hakanud juba mõnda aega tagasi vaikselt tunduma, et ka see pidu hakkab end tasapisi kokku pakkima. Eriarstide juurde on (valdavalt) aegu päris kenasti saada, aga mitte Tervisekassa rahastusega. Et kindlustus sul küll on, aga aegu mitte. Sama arst samas kliinikus võtaks tasulisel ajal mu vastu hommepäev. 

Lisaks näikse tervisekindlustusega minevat samamoodi kui pensioniga. Alguses loodeti riiklikule, siis tuli jutt, et sellest ikka ei piisa - pead lisapensionile panustama, lõpuks muidugi ei olnud/ole enam ka selle osas lootust. Kuna ma ei olnud ammu kindlustusseltside lehekülgedel käinud, siis olin elanud teadmatuse õndsas sohus. Kui ma läksin ühe laekunud vihje peale otsima kindlustusseltside tervisekindlustuse variante, oli suur mu üllatus, et väga paljud pakuvad juba nn tööandja tervisekindlustust. Ehk et sa küll töötad, maksad sots.maksu ja omad riiklikku tervisekindlustust, aga panustad koos oma tööandjaga veel täiendavasse tervisekindlustusse. Olin sellisest võimalusest küll kuulnud, aga kuna need jutud olid käinud suurte rahvusvaheliste ettevõtete kohta, siis ma ei arvanud, et see teema nii tugevalt juba meil laual on. Kõiki erisusi ei viitsinud ma endale selgeks teha ja siin hakata välja tooma, aga põgus pilk tingimustele näitas, et kirjade järgi peaks nii mõnigi arstile pääs olema kiirem ja mugavam, ehk et sa pole enam justkui päris rott.

Aga see pole minu puhul teema, mind huvitas see täiesti ilma riikliku tervisekindlustuseta vabatahtlik võimalus. Kõige enam süvenesin ma ühe konkreetse kindlustusseltsi varianti (ei tea, kas ja kui paljud  seda üldse pakuvad). Minuvanusel tegelasel on kvartalimakse kusagil 240 euro kandis (Tervisekassa kaudu võttes ei sõltu see summa küll vanusest, aga on 2024. aastal 714,60). Kindlustusseltsi kaudu võttes on küll jah maksimumsummad ees, kuid need on täitsa arvestatavad suurused. Tõsi, kui peaks midagi kapitaalsemat juhtuma, siis võib lagi kergesti ette tulla, aga eks siis tuleb neer või midagi muud väärtuslikku maha müüa. Hmm, vaatasin just järele, et näiteks neeru eemaldamise operatsioon maksab nõks alla 5000 euro (laparoskoopiline siis, teine on ilmselt natuke odavam ja... jah, ma tean, mis sa öelda tahtsid - Mehhikos võetaks mul neer välja veel odavamalt :)), haigla voodipäevatasu veel juurde, seega kõik sõltub, palju omakorda neeru eest saan. Mustal turul ilmselt saaks rohkem... Kiskus nüüd morbiidseks see jutt :)

Paljud eriarstid on saatekirjata, lisaks saan aru, et kui mul on kindlustusseltsi kaudu võetud ravikindlustus, siis ma lähengi oma soovitud arsti juurde n-ö tasulisele vastuvõtule, ehk siis visiidile, kuhu ma saan põhimõtteliselt homme, mitte ei veeda oma päevi ja öid digiregistratuuris lehekülge värskendades. Jah, mitmel teenusel on ka omaosaluse %, eriarstiabil nt 90%. Samas riikliku tervisekindlustuse kaudu eriarstile minnes tuleb ju ka vist mingi viis või ma ei tea kui mitu eurot visiiditasu maksta. Hambaravi omaosalus on 50% nagu ka riiklikul, lihtsalt viimase puhul on hüvitis täna 60 eurot, kindlustusseltsil suurem, oli vist 200 (mis on muidugi hambaravi mõttes vähe, aga no midagi siiski). Retseptiravimitel hüvitatakse 150 eurot (80% kuludest).  

Eks siin seda kirbukirja lugemist tuleb muidugi usinasti harrastada. Näiteks et mida loetakse kriitilisteks haigusteks ja kas on haiguseid, mille puhul teistkordset hüvitamist ei toimu jne, jne. Ei pea vist lisama, et kui kellelgi on konkreetseid kogemusi või sügavamaid teadmisi sel teemal, siis võiks lahkesti nõu anda, privaatselt või avalikult, anonüümselt või ühes ees-, pere- ja isanimega, kõik on lubatud.

Kulla mölakas

Teineteisele asuvad kirjutama nooruses omavahel õrnalt kokku puutunud ja hiljuti #metoo ohvriks (?) langenud kirjanik Oscar ja vananev näitleja Rebecca. Kirjades rullub lahti nende päritolu ja lapsepõlv, sellest väljarabelemine, eduelamusteni jõudmine jne. Selle kõige käigus lahatakse ka ühiskonnas toimuvaid muutusi ja lähikondsete käitumist. Lõppeks keeravad kõik kõigile, sõltumata soost, mulle tundub. Peksja ja pekstava rollidki võivad kiiresti vahetuda. Nagu Despentes´il ikka, nii on ka siin palju juttu sõltuvustest (alks, narks, virtuaalruum), nende ohjamisest ja püüdest neist vabaneda. Kõik see kokku on väga nauditavaks tervikuks seotud. 

Ühel hetkel lülitub mängu ka koroona ja isolatsioon. Tundub, et ajaline distants on mu jaoks täiesti piisav - oli juba sellestki huvitav lugeda. 

Pisteliselt saame sekka lugeda ka Oscarit süüdistava Zoe Katana mõtteid. Need ei esine tekstis kirjadena, päris täpselt ei saagi aru, kuhu või kellele ta oma nägemust olukorrast kirjutab. 

Despentes´i mõtteid ja arutluskäike on alati huvitav lugeda. Ma kuidagi nagu ei ootagi tema teostest mingit vinget süžeed või tohutut sündmuste konstruid - lihtsalt räägi, Virginie! Hakkasin alguses tsitaate välja märkima, aga kuskil esimese kolmandiku peal loobusin, sama hästi võiks pool raamatut välja kirjutada. 

Veider, mingid märgid D. leebumisest oleks nagu siin raamatus siginenud, täpselt nagu ka teisel prantsuse kurikirjanikul Houellebecqil viimases romaanis. 

PS. Ja muidugi tõlge (Maria Esko), kompu. Ilmselt on D. tekstides sõnu ja väljendeid, mida ei saa üks ühele tõlkida, vaid tuleb loomingulisemalt kohandada eesti keelde. Selliste väljendite juures oli mõnus korraks seisatada ja mõtiskleda. 

PPS. Ja raamatukaas - teine kompu (Eiko Ojala)! 

Minu Euroopa / Myrakas

Myrakas pakib Viatikeseks hüütavasse matkabussi oma Muti ja lapse ja viimase sõbra ning kukub pedaali litsuma. Eesmärgiks jõuda saapamaa alumise otsani. Sõit on ajaliselt värske, pärit tänavu kevadest. Konkreetsele matkabussiga sõidule sekka on puistatud varasemate autoreiside killukesi (kus kaasas Myraka reisijuttude minu üks lemmiktegelasi Urva). Need mind väheke segasid kui aus olla, nii lühikese teksti puhul tekkis tülikas hüplikkus, aga see on ilmselt minu viga. 

Myraka käekiri on sama nagu eelmistes raamatutes, nii et kellele see meeldib, see leiab siitki eest nauditava lugemise. Kellel tutvus tegemata, siis võib vaimu valmis panna hoogsaks hammaste teritamiseks ühes ohtrate metafooride ja kujundlike võrdlustega (mõnel oli nii mitu vinti peale keeratud, et ma pidin mitu korda lugema, aga ma viimasel ajal pole ka muidugi kuigi terav pliiats :)); poliitkorrektsed ja elu vaid valgete siidikinnastega näppivad lugejad võtku enne rahustav rattake sisse. 

Raamat on absoluutselt kohustuslik kõigile, kes mängivad mõttega matkaautoga reisimist proovida. Eks isegi on neid mõttemänge peas veeretatud, kui kuskil öömaja leidmisega raskusi. Samas jah, igale poole selle kolakaga trügida ikka lihtne ei ole ja neidki maid, kus võid selle suvaliselt ööseks ära parkida on üha vähemaks jäänud. Ja eks nii nagu hotellis võib naabertuppa juhtuda igasugu veidrikke võib seda ka matkabussi naaberplatsile sattuda, elu-elukene. Tegemist ei ole üksikasjaliku käsiraamatuga, vaid tõesti sellise põgusa sissevaatega matkabussiga reisimise hingeellu. 

Itaalia poole kulgemisel on siin raamatus ka eesmärk - jõuda autorile kingitud oliivipuuni. Kirjanduslikult hirmus ilus siht, aga selle hetke saabumine libises kuidagi liiga pinnapealselt mööda. Praegu tagasi lehitsedes näen, et kolm nappi lõigukest oligi, aga ju oli seda mu jaoks vähe. Hetkel mõtlen, et oleks võinud natuke veel selle iseäraliku kingituse taustast kirjutada. Naine kinkis mingiks sünnipäevaks - aga mitmendaks, kuidas selline asi üldse käib, kas enne raha ja siis keegi istutas puukese või oli keegi oliivisalu omanik rahahädas ja n-ö müüs puud maha ja siis said annetajad oma nimeplaadi külge. Üks loll jõuab muidugi rohkem küsida kui...

Ja kuigi pisukest nurinat siit nüüd kostis, siis praegu mõtlen, et ma viskan ikkagi viieka, sest mul oli seda krdima hea lugeda.

Mina spaas ujumas, nagu ikka.

Septembrikuu

September tuli tavapärane Harju keskmine kuu. Hindamises olen ka kuidagi leebeks muutunud, praegu vaatan, et isegi Hellerma oleks võinud viieliste sekka arvata, aga ju siis sel hetkel tundus nii. Rõõm on, et nii eriilmelised raamatud kätte sattusid. 

 ️️️️️

"Abielutõotus" Gilbert

"Päevalill ja torupill" Raud

"Igaviku metsa hundid" Knausgaard

"Peenar" Kulla

"Minu Albaania" Vela

"Täiskasvanute valelik elu" Ferrante

️️️️

"Medusa juuksed" Hellerma

️️️

"Minu Omaan"

️

️"Mul on hea meel, et ema ära suri" McCurdy

Tähelepanekuid elust ja suvepealinnast

Mõtteid nädalavahetusest. Küsimusi tekkis rohkem kui õnnestus vastuseid saada.

Pärnu ei tule endiselt oma joodikute ja eluheidikutega toime. Eks neid on ju igas linnas veidi näha, aga kui mujal on nad valdavalt neutraalselt viisakad või nimetagem seda koguni sõbralik olemiseks, siis Pärnus on olukord kuidagi kõhe ja häiriv. Ma mäletan, et mul on juba kunagi varem olnud samamoodi paha tunne. Jutt on liikumisest päise päeva ajal ja täiesti kesklinnas (mitte et oleks kuidagi paremini põhjendatud ebaturvaline olukord äärelinnas või mujal). Bussijaamas sees saab mingi paduumbes tüüp valjusti ja närviliselt jaurata ning ringi trampida. Pühapäeva hommikul saavad noortekambad avalikult alkoholi juua ja tümmi lasta sellel ilusate pinkidega platsil, mille nime ma ei tea, aga mis on tänase UKM, kunagise (vist) SEB maja taga/ees. Võib muidugi küsida, et mida see politseigi saab teha. Ja ma tõesti ei tea, kas ja mida ta saab teha, aga mingites linnades ta ju midagi teeb. Võib ka küsida, et kas joodikute kuhugi "silma alt ära" surumine lahendab probleemi. Ja ma olen nõus, et ei lahenda. Võib ka öelda, et kui ei meeldi või kui tunned end ebaturvaliselt, siis ära mine Pärnusse. Samuti nõus.

Spaahotell oli tihkelt rahvast täis. Mis on muidugi tore, sest ilmselgelt nädala algusotsa pilt nii kena ei ole. Kuidagi erakordselt palju tundus olevat lätlasi. Mis on samuti tore, sest lätlased mulle meeldivad. Aga ma jäin mõtlema, et kuna meil see hinnaralli on päris korralik, et kas lätlaste jaoks siis on need hinnad ikka veel atraktiivsed? Ma tegelikult ei tea päris täpselt, kuidas Lätis praegu olukord on, sest nunnu mütsimees pole enam AK-s uudiseid ei jaganud. Oot, aga tegelikult ka, ma pole teda ammu ekraanil näinud, on temaga kõik ikka korras, on see ametipost ikka alles?

Spaahotellis oli kaader võimaluste piires vist puha võõr- ja umbkeelne. Mõne töölõigu puhul annab see vähem tunda, mõne puhul rohkem. Siin on muidugi oma viga, et probleemidega vastuvõttu ei pöördunud (aga mäletate, mul on nüüd, vastupidi, see Albaania kogemus kuklas kummitamas, nii et ei läinud kurtma). Üldiselt oli kõik muu ju meeldiv. 

Ah jaa, ja ühel otsal oli super armas bussijuht! Nagu ikka, peavad nad ju sõitu alustades sõitjaid teavitama kodukorrast. Ja see bussijuht ei öelnud, et te rsk peate turvavööd kinnitama, vaid andis väga kaunis sõnastuses mõista, et tema pole küll mingi ütleja ja sundida ta ka ei saa, aga oleks siiski parem, kui me seda teeksime. Lisaks oli tal veel pikk jutt, et kui on muresid või küsimusi, et siis ikka kohe tuleks ja teada annaks, et kui me juba Pärnus kohal oleme, siis ei pruugi nende murede lahendamisest enam mingit tolku olla. Pärnusse sisse sõites, nagu ikka saabumisel, olid kõik need tuttavad jutud, aga kõige lõppu lisas veel "olge hoitud!". No kui see pole armas, mis siis üldse on, eks ole.

Täiskasvanute valelik elu / Ferrante

 Ferrante Napoli-sari jäi mul lugemata, proovisin, aga ebaõnnestusin. Võimalik, et andsin liiga vara alla. See siin oli puhas nauding! Miks? Kuskilt lugesin, et see on põhimõtteliselt sama lugu, aga tihendatum. Võimalik. Ju siis see kompaktne vorm töötas minu peal paremini.

Kui siin lühidalt kirjeldada perekonda, sõbrannasid, armukolm- ja -nelinurki, värvikat tädi jt, siis mõjuks see kuidagi banaalselt, seebiselt. Aga seda see ei olnud, ma luban. 

Igatahes noore tüdruku mõneaastane arenguteekond ühest isa hooletult pillatud lausest ühe teise, noormehe, samuti möödaminnes õhku visatud lauseni on ehe ja puudutav. Selle sisse mahub oma vanemate käitumise mõtestamine, keskklassi ja töölisklassi raskesti ületatav barjäär, hariduse omandamine ja selle kaudu mässamine, suguvõsa lood erinevatest vaatenurkadest, armumised ja seksuaalsuse avastamine. Ja kuigi peategelane on teismeline tütarlaps, siis samavõrd, kui lugu rääkis Giovannast ja pakkus samastumisvõimalusi tema eakaaslastele, annab see mõtteainet ka lapsevanematele. Üks minu meelisteemasid õrnas eas noortest jutustavate lugude juures - jumalate langemine - oli siin väga nauditavalt esitatud.

Muidugi, kõik see Napoli atmosfäär ja mõned tuttavad tänavad ja väljakud ju ka ilmselt mõjutasid, aga siiski - mõjus sisu ja lugu, mitte vaid dekoratsioonid. Mulle hullult meeldis!

Medusa juuksed / Hellerma

 

Veider, vaatan, et mulle vist meeldibki rohkem niimoodi raamatuks köidetuna arvustused ja kriitika ette võtta. Eks aeg-ajalt loen ikka lehesabast ju ka, aga see pole see pole see pole see. Kuigi valdavalt raamatuarvustused, on siin ka ühiskonnakriitikat, filme... Tuleb tõdeda, et mingi areng on siiski toimunud, kui kõnelda naistest.

Aitäh nutikale soovitajale!

Mul on hea meel, et ema ära suri / McCurdy

 Siin oleks kõik klikimagnetid justkui olemas, märksõnad on iseenesest ju intrigeerivad: mormoonid, puruvaene perekond, äärmiselt haige mõttemaailmaga ema, lisaks viimase rinnavähk, eduelamused filmimaailmas, kõva töö ja enesepiitsutamine, söömishäire, seksuaalsuse avastamine jne. Ka peatükid olid lühikesed, mis võinuks lugemise tempokaks teha. Aga siiski, ei olnud hea lugeda. Mitte sellepärast, et teemad olid valusad ja olukord kurb, vaid... ma ei tea, dünaamilisus kuidagi puudus. Kogu tervik mõjus kui süsteemitu tulistamine, natuke siit ja natuke sealt. Ohtralt kirjeldusi, aga mitte nende kirjeldustega seotud mõtteid või tundeid või kasvõi pisukest analüüsi. Arvestades, et see on siiski ju täiskasvanueas kirja pandud lugu, siis oleks seda oodanud. Teisalt võib muidugi väita, et kogu selle lapsena kogetud jama tõttu ei olegi tema isiksus välja kujunenud ja tema veidi selline hüplik siia-sinna rabelemine on sellest tingitud. Ei tea.

Raamatu peamise väärtusena näengi autori teraapilist vabanemispüüet, ehk hakkas kergem. Mina kui lugeja sain heita pilgu  lapsstaaride kurba ellu. Midagi said lõpuks kõik.

Minu Albaania

Ka selle raamatuga läksin teisele ringile, pärast põgusat Albaania õhu nuusutamist tekkis tahtmine üle lugeda. Mäletasin küll, et see ei ole klassikaline reisikiri, isegi mitte klassikaline "Minu..."-sarja lugu. Või ei, seda viimast selle loo algus ju on, sest eks need sarja algusaegade lood sageli olidki mustriga, milles maarjamaine naine ja eksootiline mees said kokku ja siis sädemeid lendas. See siinne lugu lõppes väga jõhkral viisil, palju ei puudunud päris fataalsest lõpust.

Mäletan, et selle ilmudes oli vastuvõtt seinast seina. Oli ka nurinat, et mõttetu lugu, Albaania kohta ei saa midagi teada (saab, alati saab!), vähe sellest, heidab liiga halba varju ning kas ikka võib ühe ebameeldiva kogemuse põhjal teha üldistusi maa ja rahva kohta. Kogemus- ja hoiatusloona on see igatahes vajalik raamat ja ma tahaks siiski uskuda arukasse lugejasse, kes võtab neilt lehekülgedelt kaasa olulise õppetunni, ent Albaaniale ja albaanlastele annab vajadusel ja võimalusel siiski teise võimaluse. Toorutsejaid ja raske käega tüüpe leidub muidugi iga rahva hulgas, olen nõus. Õnneks Albaaniasse reisimine pole raamatu tõttu katkenud, pigem on see juba mõnda aega tõusutrendis.

Mind ennast paelus siin enim juba kuskil alguses mainitud albaanlaste eriline uhkus, mistõttu isegi konstruktiivne kriitika ei pruugi alati seal võimalik olla. Selle nähtusega puutus autor korduvalt kokku oma abikaasaga suheldes. Meie saime seda tunda juba enne reisile minekut. Kui paljudes maades öömaja tagasisidest vihjeid puudujääkidele lugedes võõrustaja kas vabandab või vähemasti lubab vastavas keskkonnas mokaotsastki, et püüab tulevikus viidatud puudused likvideerida, siis Albaania puhul torkas mitmelgi korral silma, et klient ise tembeldati lolliks või kraamiti lagedale süüdistus mõnest täitsa teisest ooperist.

Aga ma rõhutan siinkohal, et see oli meie kogemus konkreetses kohas, võis vabalt olla siiski veider erand, lihtsalt minu jaoks kajas see nüüd raamatust loetuga kokku.

Uudne avastus oli raamatus seegi, et albaanlastel peanoogutuse ja -raputuse tähendused on vastupidi kui meil (jah, on veel neid rahvaid, kel nii, aga siiski pole neid ju palju). Endal küll reisil ühtegi selget intsidenti ei meenu, et midagi oleks "tõlkes kaduma läinud", aga võis ka olla, et turismipiirkonnas on nad juba harjunud sellega.  

Raamatust jäi meelde ka pruudi vanematelt pulmakink peigmehele - lehviga pakendis püssikuul. Pole aimugi kui täht-tähelt seda võtma peaks, ehk pigem siiski läbi ajaloo kandunud tava. Veidi kummastav oli ka lugeda, kuidas mehe ja naise vahelised õrnusavaldused väljaspool koduseinu on tabu, aga näiteks pulmas pruudi dekolteesse rahatähti (võõraste meeste poolt) toppida on aktsepteeritav. Kultuurierinevused, eks ole, mille pärast ongi tore ju selliseid raamatuid lugeda. 

Minu Omaan

 Taas teisele ringile minek, ikka veel seotud eelmise Korfu ja Albaaniaga. Et siis reisil nähtud suurte aluste ja mereelu pärast.

Selline hästi kenasti ja korralikult kirjutatud lugu. Vist siiski liiga korralikult, igatahes ei tahtnud mind üldse külges hoida. Muidugi sai üht ja teist teada eksootilisest Omaanist endast, mere- ja laevaelust, omavahelistest suhetestki (neist ehk liiga palju).