Minu Lottemaa / Kivi

Esmalt kaks suvalist fakti seoses Lottega. Esiteks, Lotte DVDi saatel olen ma põhimõtteliselt suurema osa "Minu Taani" raamatust kirjutanud. Iga kirjutamissessioon ligikaudu kaks tiiru multikat. Seetõttu on mul vähe mälestusi Lotte multika visuaalsest poolest, ent igasugused vahvad ütlemised ja Evelin Võigemasti hele hääl kajavad siiani kõrvus. Teine fakt: minu esimene Lottemaa külastus leidis aset mu lahutuse jõustumise päeval. Kusjuures ma ei mäletanud üldse, et see oligi alles vähem kui kaks kuud varem avatud.

Nüüd aga raamatust. Raamatu autor on Lottemaaga seotud olnud aegade hämarusest saati. Idee küll oli sündinud varem ja teiste inimeste peas, ent füüsilise teemapargi sünni juures oli ta küll juba saba ja sarvedega. Ja mis kõige põrutavam - ta on Lottemaaga siiani seotud. Saate aru, tänasel päeval, mil töökohti vahetatakse nagu sokke.

Lugu ise on pigem kirjeldav ja ülevaatlik, kirjanduslikku süžeed siit ei leia. Samas ühe mastaapse ja põneva idee elluviimise, käimalükkamise ja argipäeva kohta on ikka vahva lugeda. Eriti meeldisid teravamat (herilased!) laadi vahejuhtumid ja kurioosumid, neid võinuks rohkemgi olla. No ei saa ju olla, et neid eriti ei juhtunud, keeldun uskumast. Hästi põnev oli ka tegelaskujude loomise ja käigushoidmise sisuline pool, kuidas mõni tegelane läheb "elama", teine tuleb aga sahtlisse tagasi lükata. Põhjus võib olla milles iganes, mitte alati ei ole asi näitlejas. Näiteks erinevatel idamaistel põhjustel ei liigu täna platsil enam ringi Susumu (eriti äge tüüp). Või kuidas mõni tegelane on mehele-naisele pandud (Läti kärbsepreili Ruta).

Üks naljakas "pettumus" oli ka. Kui tekstis mainiti (oli vist mingi helistuuudio vm tüüp, kellega Lottemaa laule salvestati) Janek Kivi, siis mul tekkis momentaaselt ootus, et siit nüüd areneb mingi lamuurne lugu, sest on ju kaanel autori nimeks samuti Kivi. Raamatu lõpuni lootsin, et autor hüüatab kuskil, et nii nemad kokku said ja jäid ja nüüd on tema ka Kivi. Tuhkagi.

Raamatut sulgedes tekkis endalgi tahtmine üle paljude aastate Lottemaale minna. Lasin kohe silme eest läbi, kas oleks mõni pisem präänik kuskilt laenuks võtta, kellega minna. Eks sinna on nii mõnigi uuem maja ja tegelane ju vahepeal juurde tekkinud; ja no see kivististe kogu (millel vahva taustalugu), tuleks oma silmaga üle vaadata.

PS. Kui millegi üle nuriseda, siis teksti tihendamist oleks kohe kõvasti tahtnud. Minu kiiks, et kui asja tuum juba selge, siis ma ei taha selle üle korrutamist mitme kandi pealt. 

PPS. Mul jäi Lottemaalt aastate jooksul läbi käinud (tänastest) teatriinimestest silma Karl Laumets, ent kangesti tahaks teada, kas neid oli teisigi? Nii palju ägedaid noori ju, kas keegi veel teatriilma hiljem jäi tiirlema?

PPPS. See esimene on mu lemmiktarkusetera Lottemaalt. 

10 killukest "Minu..."-sarja 200. raamatu ilmumise puhul

 

121.

Minu kirjutama sattumine on kindlasti Anna-Maria Penu „Minu Hispaania” teene. Just see oli esimene „Minu...“ sarja raamat, mis mu teele jäi. Ilmselt kõnetas piisavalt, et ise ka puhas Wordi-fail ekraanil lahti lüüa.

Mäletan, et mu esimene versioon „Minu Taani“ raamatust oli pigem ilukirjanduslik ja kindlasti mitte sarja formaadile vastav. Kui olin kirjastaja Epule (siinkohal kordub suurema osa mälestuskildude refrään: keda ma siis veel ei tundnud) kirjutanud ja katkendi saatnud, tuli jah-sõna kiiresti, ent ühtlasi ka korraldus tekst ikka formaadile vastavaks kirjutada.

„Minu Taani” kirjutamine oli valdavalt väga lihtne, sest...

122.

Jah, 2010. aasta hakul ilmunud „Minu Taani“ on tegelikult minu ema lugu. Olin niiöelda variautor ja jutustasin mõnuga ta loo.

Tervelt kaheksa aastat ei tekitanud ei Mae Lenderi nimi, vanus ega perekonnaseis küsimusi. Kui 2018. aastal ilmus „Minu Hiiumaa”, muutusid tähelepanelikumad sarja lugejad murelikuks – kuskil on sisse lipsanud mingi viga, vanus ei klapi, vahi aga Maed, valetab häbitult end nooremaks! Sellest ajast alates on pidanud nii Epp kui ka ma ise raamatukogudes esinedes vastama Mae personaalküsimust puudutavatele arupärimistele.

Kirjastusele oli see skeem - „dokumentaalne ja isegi natuke illegaalne lugu variautori kaudu“ - 2010. aastal veel täiesti uus olukord ja kuna paremat ideed ei tulnud sel hetkel pähe, siis läkski käiku nipsust mõeldud pseudonüüm. Hiljem on sarjas sarnased olukorrad lahendatud erinevalt. Näiteks „Minu Albaania” autoriks on märgitud küll Helmi Vela, kuid on mainitud, et loo on kirja pannud Katrin Buchanan (tänane Lust), samamoodi on „Minu New Yorgi“ Diana Lotuse taustajõud-kirjutaja tema ema Dagmar Raudam. Ja nii mõnigi kord on sündinud raamat olnud hoopis abikaasade ühistöö, kuigi avalikult rambivalgusesse astub üks. Ärge küsige nimesid, ma ei ütle.

Muide, kirjastusetüdrukutest ei ole mind vist keegi kunagi Reelikaks kutsunud. Ma olen neile Mae!

123.

„Minu Hiiumaa” sündis tänu Epu geniaalsele ettepanekule, et... ma võiks mõneks kuuks minna Vao pagulaskeskusesse vabatahtlikku tööd tegema ja kirjutada raamatu „Minu Vao”. Tuletan meelde, aasta oli 2015 ja üle päeva kuulsime uudiseid sealsete elanike imelistest tegudest. Ma tegin kolm sügavat hingetõmmet, kaalutledes, kas ma talle üldse vastan. Õnneks siiski vastasin. Andsin lühidalt teada, et olen niigi hädas logistikaga trajektooril Viljandi-Tallinn-Hiiumaa, ja adrenaliiniküllane Vao pagulaskeskus sinna kohe kuidagi ei mahu.

Aga Epp ei oleks Epp, kui ta ei oleks seepeale rõõmsalt hüüatanud: „Väga hea, kirjuta siis Hiiumaast!”

Ma hingasin taas korda kolm sügavalt sisse ja teatasin, et ma olen alles nii umbes viis korda käinud siin saarekese peal, et peaks nüüd väheke ikka hoogu.

Ise muidugi avasin märkmiku ja kukkusin mõtteid paberile kribima, et „ähk läheb tarvis“... Millest, nagu terasem lugeja teab, sai ka raamatu alapealkiri.

Mis oli väga õige tegu. Sest täna ma seda raamatut enam ei kirjutaks. Kuigi sarjas on autoreid, kes on oma sihtkohapaigas elanud väga kaua ja kirjutanud ometigi põneva loo (näiteks meenub kohe Mätta Mare „Minu Kihnu”), siis enamasti mulle endale sümpatiseerivad enim lood, kus on uustulnuka värske pilk ja kerge kultuurikonflikt. Mul kadus see värske pilk Hiiumaal väga ruttu, seega ka tagantjärele tarkusena leian, et oli väga õige samm kolm aastat pärast praamilt maha astumist raamat valmis kirjutada. Ühtlasi tänan siinkohal ka oma abikaasat, kelle paarikümne aasta pikkune kogemustepagas muidugi kaasa aitas mu kultuurikonfliktidele tausta andmisel.

124.

Ilmselt oli Hiiumaa-raamatu idee ikka Epul peas kinni, sest vahepeal oli ta jõudnud teha kihutustööd ka Ave Alavainule. Ma ei leia enam kogu selle loo üksikasju oma mälusopist, aga mäletan, et kord ei tahtnud Ave seda proovitööd kirjutada, kord muretses, et tema „Minu Hiiumaa” saaks väga Kärdla-keskne ja kolmandaks ei olnud mingil hetkel enam ta tervis suuremaks kirjatööks piisavalt hea.

Ühel hetkel tegi kirjastus otsuse anda kiirem käik minu Hiiumaa-raamatu sünnile ja oi ma mäletan põdemist, et kuidas seda nüüd Avele öelda... Sest võis väga vabalt juhtuda, et Avel oleks olnud oma nägemus hoopis mõnest teisest kandidaadist sellele kohale. Kivi langes laia kaarega südamelt, kui ta eufooriliselt hoopis hüüatas, et kõige õigem valik ja tal on kohe kergem olla, et see pauk nüüd temast lõplikult mööda on läinud!

125

„Minu Hiiumaa” esitlus toimus otse sündmuspaigal ehk Soonlepas, kodukohvikute päeval 2018. aasta suvel. Kui muidu tilgub rahvas taolise päeva jooksul hõredalt käia, siis nüüd oli esitluse ajaks õuele ootama-vaatama kogunenud mitusada inimest... kes ei olnud just kõige rõõmsamas meeleolus, sest veerandtunnike enne ürituse algust olid värsked raamatud kõik otsas, letil nukrutsesid vaid kaks „Minu Muhumaad”, mille kirjastus oli igaks juhuks kaasa pannud. Mina, nõukaaega vähe näinud inimene, nägin elus esimest korda, et raamatuleti juures vonkleb pikk saba ja nii mõnigi ostab viis-kuus raamatut korraga, et no teisest saare otsast tuldud ja naabrid tellisid ka...Kõik käis nii kähku, nüüd mõtlen, et oleks pidanud vist kehtestama mingi limiidi, kaks raamatut pere peale vms.

126.

Sarja juurde sisutoimetajaks sattusin vist kuskil 2015. aasta paiku, kui Epp ilmselt vaatas, et on üks raamatublogija, kes kogu aeg targutab loetud „Minu...”-sarja raamatute üle, et astugu siis parem juba raamatu valmimise ajal paati ja rääkigu kohe suu puhtaks. Esimene töö oli Jaana Albri „Minu Kreeta” ja mis seal salata, Vahemere ümbrus ongi jäänud mu suureks lemmikuks.

See töö on paradiis (muide, mulle tundub, et üks sagedamini soovitud sõnu alapealkirjaks, kujutage nüüd ette, kui paarisajast raamatust veerand kannaks kaanel midagi seoses paradiisiga) ja põrgu käsikäes (ka põrgut pakuvad autorid alapealkirjaks, aga siiski palju vähem!). Ühest küljest: väga palju toredaid inimesi, keda saad lähedalt, lausa intiimselt tundma. On paljut, mis kaante vahele ei jõua, aga mida on tarvis töö käigus teada. Lisaks saabuvad mu maailma uued ja põnevad paigad, autorite ametid, hobid, tegemised... iga raamatuga avaneb suur ja rikas maailm. On joodud koos veini, on riputud tundide kaupa telefoni otsas, on saadetud tundidepikkuseid häälsõnumeid. Kusjuures on ka autoreid, keda ma ei ole kordagi silmast silma näinud, aga sõbraks oleme ikkagi saanud.

Teisest küljest on toimetaja keerulises kohas. Kui mitu korda on mul töö käigus tulnud kirjastajale õrnalt märku anda, et siit tuleb nüüd natuke nii- või naasugune käsikiri, murrab küll sarja raamidest välja, aga ärme autorit ennast siiski murra. Või tuleb mul võidelda sõnade ja väljendite pärast, mõlemal suunal. Mõne puhul tean kindlalt, et see ei ole kooskõlas reeglitega, teise puhul tean, et see ei pääse konkreetse keeletoimetaja „punasest pliiatsist” läbi (jah, keeletoimetamine ei ole kivisse raiutud: mille üks laseb läbi, selle teine tõmbab maha), kolmanda fraasi või mõtte puhul aiman, et seda ei luba kirjastaja. Sisutoimetaja on väga sageli justkui vahemees autori ja keeletoimetaja või autori ja kirjastaja vahel, ja see võib olla, ühesõnaga, põrgu.

Mäletan, et mu raamatu „Minu lõunamaa” ilmudes keeletoimetajale tehtud meelehead sisaldavale kotile kirjutasin ka kõik tema väljaroogitud ühel kindlal teemal väljendid. See oli õnneks siiski huumorivõtmes mõeldud ja eks minagi tean, et uus aeg on mõned sõnad meie sõnavarast eemaldanud.

127.

„Minu lõunamaa“ raamat sündis aga nii, et mind natuke tüütasid ära need ülinunnud kõige-kõigemad fotod, mida lennupileteid või reisipaketti valides sihtkoha tutvustuseks sulle kodulehel näidatakse. Need on nii päikeselised, klanitud, värvilised ja puhtad. Kohalikud inimesed piltidel oleks nagu maha astunud jehoovakate ajakirjast. Mul hakkas lihtsalt kahju inimestest, kes lähevad oma elu esimesele lõunamaa-reisile ja saavad valusa obaduse vastu vahtimist juba enne lennujaamast välja astumist.

Ma muidugi toonitan, et ei kahetse ühtegi oma reisi, on palju ilusaid paiku ja väga armsaid inimesi, ent on ka see teine külg.

128.

Minu kõige keerulisem aeg kirjastuses oli vist siis, kui tegelesin seal ka sotsiaalmeedia ja turundusega. Kui sa oled raamatu kas ise kirjutanud või kellegi teise raamatu toimetanud, olnud selles tekstis niigi juba kuude kaupa sees, väikesele kirjastusele omaselt ka otsapidi järgnevates tööprotsessides osalenud, ja kui siis kõige lõpuks peaksid igati aitama kaasa ka selle laia ilma minekule ja müügile, siis on see päris kurnav.

129.

„Minu...”sarja kohta ehk kõige vähem teada fakt on, et see on äärmiselt efektiivne unerohi. Hetkel teadaolevate andmete kohaselt olin esimene, kes selle avastas. Nimelt kui öösel kell kolm uni ei taha tulla, siis hakkan mõttes kõiki ilmunud raamatuid üles loetlema ja loendama. Kui nüüd meelde tuletada, et tänaseks on ilmunud sarjas 200 raamatut, siis on see õige kenake mäluharjutus. Lisaks on riikide hulgas ka pealinnu, lihtsalt linnu, teatud piirkondi, aga ka üldistusi (maailm, lõunamaa, maailmameri). Mõni riik on läinud ka teisele ringile, mõni suisa kolmandalegi. Ülesandele võib läheneda mitut moodi, ka alfabeetiliselt, ent ise lähenen geograafiliselt, maailmajagude kaupa. Kui unetus kiusab mitmel ööl järjest, siis tõstan stardijoonel suunaviida ringi (kas liikuda Eestist läände või itta).

Kas ma saan mõnikord esimese ringiga arvu klappima? Ei, mitte kunagi. Alati jääb 5 kuni 10 puudu, millest pisukese mõtlemisele järel (nii umbes kella neljaks varahommikul) meenuvad veel mõned. Ennevanasti, kui raamatuid oli veel vähem ilmunud, siis püüdsin ikka autorite nimed ka paika saada, aga sellest olen ammu loobunud.

Kas uni viimaks tuleb? Muidugi!

130.

Kõige sagedamini küsitakse minult, et kui palju ma ise selles sarjas ilmunud raamatuid lugenud olen. Tavaliselt on vastuseks koguarv miinus 1,5. Näppu ei ole juhtunud vaid „Minu Neenetsimaa” ja pooleli olen ka jätnud vaid ühe – „Minu Bangkoki”. Kõik teised loen kohe ilmudes. Nagu ma ikka ütlen, ajakirju ja sealseid persoonilugusid ma suurt ei loe, minu kuukiri ongi „Minu...”-sari. Iga kuu uus autor, keda ennast, kelle lugu ja kelle kodupaika tundma õppida. Mulle sobib.

                                   

Palju õnne, Petrone Print!

Habras aeg / Grimaldi

Oh, "Ulyssese" vahepeale oli see üks lihtne ja ladus lugemine. Liiga tihti ma klassikalist ja lineaarset romaani lugeda ei tahaks, aga kui teema kõnetab, siis vahelduseks ikka päris mõnus. Peamiselt ema-tütre suhted mõlema hapral eluetapil (noorel inimesel hormoonid möllavad, armastus ja selles pettumine, emal samuti suhtes keerulised ajad ja kõik need muud jutud). 

Üldiselt oma võlu siin oli, kuigi mingil hetkel kaldus kaalukauss rohkem noorteka poole. Või äkki see pidigi olema noorteromaan, ma ei kontrollinud üle. 

Suvaline juulikuine jaur

Huvitav, kuidas "vanasti" inimesed mäletasid, mida nad tegid eelmisel kuul? Või noh, iseenesest seda ei peagi muidugi mäletama, tuleb vaadata homse poole ja kõik need muud jutud. Mälu oli neil arvatavasti siiski parem, sest nende aju ei olnud alkoholist, narkootikumidest ja kahtlastest ravimitest läbi imbunud.

Ilma telefonist fotogaleriid vaatamata mäletan sünnipäevalist Hiiumaa ringsõitu, lõputut Depo külastamist, kübeke remonditööde assisteerimist ja muidugi koristamist. Ja veel kord koristamist. Ilmselt on koristamine mu saatusesse sisse kirjutatud. Sealjuures on enda elamised nagu mingid räpaurud. 

Kui kellelgi on siseinfot, kus müüakse võimalikult suuri ja odavaid kristalllühtreid, siis sosistagu mulle lahkelt kõrva 

Ah jaa, oli ka üks kena laupäeva õhtupoolik, mil esimene remondist tulnud korter sai rentnikule üle antud ja mõeldud vahelduseks linnast välja sõita. Oli Avatud talude päev või midagi muud sellesarnast. Plaan oli, et astuks ühe tuttava talust läbi, ampsaks koogitüki või midagi. Kui mõned aastad tagasi oli meil harjumuseks Hiiumaal pärast laupäevaõhtust poeskäiku korraks kuhugi kõrvalisele teele keerata, et natuke ringi vaadata, ja see lõppes pea alati rehvi purunemisega, hiidlased istuvad sel ajal nädalast aga saunas, siis mandril uskusime, et ei saa midagi juhtuda. Saab ikka küll. Isegi Tallinna-Tartu maanteel. 

Ma ei tea, mida Kose kandi rahvas laubaõhtuti teeb, aga igatahes käis poe juures vilgas elu, liiklus oli hullem kui Liivalaias tipptunnil ja tümmi lasti igale maitsele (minu lemmikmuss tuli ühest Audist ja ühest rohelisest Mossest). Kõik kolm kohalikku rehvimeest olid ka kadunud kui vits vette (ühe vabanduseks oli, et ta oli krossi läinud vaatama, teised kohalikud teadsid rääkida; ülejäänud kahe kohta info puudub). Erineva tšiki-brikiga me lõpuks linna saime. Ise. Sain ka targemaks, nimelt on Tallinnas päris mitu kohta, kus 24/7 rehve parandatakse. Nagu vauuu, mis ajal me elame.

Võiks pikemalt pajatada sellestki, kuidas me enne Hiiumaale sõitmist mõtlesime keskturult moosimaasikaid osta, 10 kg. Nagu ikka, hilisõhtusele praamile minnes. Slaavi verd neiu, 14 aastat turul müünud, polnud muidugi rumal. Teen hinna alla, võtke kõik. Meie vastu, et ei võta, või kui, siis tuled ise kaasa appi puhastama. Neiul juba mees telefoni teises otsas ja neiu võttis veelgi hinda alla, ise veel lahkelt seletades, et nagunii siit läheb ju puhastades palju raisku. Oookei, 10 kilo asemel peaaegu 30, naissss. Ma sain aru küll, et kell tiksub meie kahjuks, et kogu see pikk sõit soojas autos ja... öö ka kohe ukse ees. Kaalusin ka varianti hakata juba praamil puhastama (hiidlased on muide väga praktilised inimesed ja teevad praamil igasugu asju, ega meie praamisõit pole mingi saarlaste sutsakas ju), aga ega see üleküpsenud marjade puhastamine on üks ropp ja näkane töö, nagu mõned teist hästi ka teavad. Praamil läks juba tuju veidi paremaks, unustasin marjad ja puha, aga kui mahasõiduks autosse ja maasikahaisupilve istusime, siis oli tuju alla Kroonlinna nulli.

Kas te sõidate muidu tihti mööda Eestit ringi, akordion pagassis?
Jah, aga mitte harvemini kui teised.

Kaks veini hiljem öösel kell 2 oli alla poole marju puhastatud ja moosiks tehtud. Toormoosi väga palju teha ei julgenud, marjad olid ikka natuke kahtlased. Olin sunnitud keetma (keedumoosi olen täiskasvanueas suht harva teinud). Alguses olin turumüüja peale üsna kuri, et ikka nii kole mari ja vahi kavalpead, sai turupäeva lõpus oma mädalaadungist muretult lahti. Kuskil kuklas kumises küll, et keedumoosiks võib lõdvalt ka piiripealset marja kasutada. No aga ma ei saanud ju hommikul seitsmeni neid puhastada ja keeta ja kottpimedas kuuris käia purke otsimas jne, jne. Virutasin ülejäänud kastid külmikusse, teadmisega, et järgmine päev on vaja palju koristada (jälle!) ja majutada ja ilmselt need marjad ikka kompostikasti rändavad. Järgmine päev oli nii kiire, et marjakülmikuni ei jõudnud (see on kinnistu teises otsas). Ülejärgmine päev alles jõudsin. Päris jube laadung oli. Suurem osa oligi hallitanud ja tuksis, aga kui ära viskama hakkasin, siis leidsin, et ei, oli ikka kenamaid ka. Tegingi moosi. Kusjuures mina, suht väike moositarbija, ütleksin, et hirmus maitsev tuli. Nii et kolmandal päeval ma turumüüja peale enam tige ei olnud, usun, et samal/järgmisel päeval oleks kogu laari saanud moosiks keeta, väga väikeste kadudega.

Marjadest veel. Tikreid oli tänavu üle mõistuse vähe. Hetkeseisuga olen põõsast kolm marja saanud (eelmisel talvel oli kolmandik külmikust täis just tikrimoosi). Põldmarju tundub seevastu aga ropult palju olevat/tulevat. Kui ma vaid tunneks kedagi, kes julgeb sinna ämblikupessa (+ussipessa) neid korjama minna.

Muide, turgudest. Ma juhtun mingil põhjusel kole harva keskturule, aga sealsed hinnad on võrreldes Balti jaama ja Nõmme turuga oluliselt soodsamad. Nad on ka paremad suhtlejad, lahkemad maitsta pakkujad ja muidu diilide tegijad. Ka tundub sealne valik kuidagi... mitmekesisem. Lisaks kahtlustan, et Balta on juba nii turistikas, et suurem osa müüjaist isegi ei pinguta ausa kaubaga. Tõsijutt, lauamaasikat ostes olen mitmes letis tünga saanud. Ainult paari letti usaldan seal. Samas miks sa teed nii, kas sa ei taha, et ma ka homme tagasi tuleksin? Ilmselgelt ei näe ma kruiisilaevalt tulnud jaapanlase moodi välja, kes homme hotellis ukse tagantkätt kinni lööb ja laevaga minema seilab. Nõmme turu puhul ma loomulikult möönan, et see näeb hästi nunnu ja armas välja, aga meie hinnatõusu ajal nagu ei tõuse käsi nunnumeetri põhjal lisa maksma. 

Side lõpp, leebet augustikuud teile!

Juulikuu

 

Hindamata raamatud, ehk aitäh kirjastustele (Eesti Raamat, Petrone Print ja Varrak):

"Mälukaotusmäng" Walker

"Soku pidulaud" Vargas Llosa

"Minu Pirita" Leies

"Raamatud, mis mul öösiti magada ei lase" Hvostov

"Jõe äärde välja" Gilbert

⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️

"Kuradid ja pühakud" Andrea

⭐️⭐️⭐️⭐️

"Üherealised" Piik

"Täiesti tavalised inimesed" Kolk

"Rummipäevik" Thompson

"Ma usun ihasse" Kartau

"Perekonnaleksikon" Ginzburg

⭐️⭐️⭐️

"Venusberg" Powell

⭐️⭐️

"Durrellid" Bradford

📍Teisel ringil lugemine:

"Ilm" Offill

Jõe äärde välja / Gilbert

Gilberti juures meeldib mulle õige mitu asja. Ja umbes sama palju on ka neid, mis ei meeldi :) Kuigi mulle ei meeldi see, kuidas ta Bali sõna otseses mõttes p...e keeras (vabandan sõnakasutuse pärast, aga värve maha ka ei võta), siis meeldib mulle ometigi see, et ajal, mil raamatute võim ja mõju justkui olematuks on muutunud, on üks raamat ikkagi sellise tsunami veerema pannud. Teiseks meeldib mulle tema lai haare: elukirjandus, ajaloolised romaanid ("Jumalik puudutus" oli kompu, uuemast ajast "Tüdrukute linn" niisamuti) ja temaatilised käsitlused ("Suur võluvägi" loomingulisusest ja kirjutamisest ning "Abielutõotus" teadagi millest mekkisid mulle õige hästi). Need on need, mis seniloetust mulle meenuvad. Üldiselt on ta ju lobe ja ladus kirjutaja, lihtne ja kerge on lugeda. 

Minu isiklik kiiks on ka, rääkides tema nn elukirjandusest (vist peaks kasutama terminit memuaarid), et mulle meeldib teatava loogilise suhtekaare tekkimine. "Söö, palveta, armasta" näitas esimest lahutust ja esoteerikamülkasse vajumist. "Abielutõotus" näitas järgmise abieluga seonduvat. No ja siis see praegune, oi kurja, ma pole sellest ju rääkinudki veel. Tähendab, raamat on sellest, et see teine abielu leiab ka otsa. Kõik algab uuest juuksurist Rayyast, kelle tooli Gilbert maandub. Paljudeks aastateks. Ühtlasi tekib lähedane sõprus, ilmselt vastandite tõmbumise tõttu. Sest Rayya on kõike muud kui Gilbert. Ta on endine narkar, rämeda suuvärgiga, äärmiselt otsekohene, sõnaga kärts ja mürts. Igatahes veedavad sõbrannad peagi ka väljaspool juuksuritooli koos aega ja kuna Gilbertil on menuki tõttu raha nagu raba ja Rayya temaga ka kõikjal kaasas käib, siis... jõuab kogu see sõprus vaid imepisikese sammu kaugusele romantilisest suhtest. Viimase tõuke selle viimase sammu tegemiseks annab Rayya maksavähk ja kuue kuu prognoos. Ja vot siis nad kukuvad elama nii, nagu homset ei oleks. Rayya jaoks muidugi ei olegi, aga ka Gilbert läheb sellega kaasa. "Õnneks" on neil roppumoodi raha, et hankida üüratutes kogustes narkot ja alkoholi, süüa ohjeldamatult, osta Rolexeid ja Range Rovereid jne. Kui see kõik kõlas nüüd kole lõbusalt, siis pidage oma hobused, sest eriti siin nalja muidugi ei saa. Rayya lõpukuud on siiski karmid. 

Igatahes ei taha ma hetkel guugeldada, mis see tänane seis Gilbertil on. Mis iganes seal on, ju ta sellest varsti kirjutab ja eks ma siis loen.

Stseenide loomises on Gilbert hea. Mingid hetked ja tegemised, elu veidrad juhtumised ja kokkusattumused. Seda ta oskab. Ja mõned loendid, neid ma kirjanduses armastan.

Kui midagi seekordse lektüüri puhul ette heita, siis... Ei istunud need nn luuletused. Tõstan muidugi käed üles - mida mina ka luulest tean, eks ole. Äkki hüppavad nüüd kuskilt spetsid välja ja ütlevad, et need on meisterlikud ja puha. Kui nii, siis lähen puu taha häbenema. 

Natuke oli mu jaoks ka kaootiline see tema suhte- ja seksisõltuvuse käsitlemine. Ta sellest muudkui kirjutas, aga mina, lihtne maainime, ei saanud sellest teemast hästi aru. Võimalik, et - nii nagu me kõike siin juba ameeriklaste tuules teeme - mul on veel pikk tee minna, jõudmaks sinnani, et igale mõttele ja teole diagnoos ja teraapia külge riputada. Siit jäi küll praegu mulje, et kui sul on elus paar abielu, mõni kooselu ja natuke lühemaid kuramaaže olnud, et siis kohe oledki seksi- ja suhtesõltlane valmis. Võimalik, et tema probleem siiski oli/on tõsisem ja ehk ei tulnud see siit tekstist lihtsalt nii selgesti välja, ei tea. 

Kas ma loen ka edaspidi Gilbertit? Igatahes. Kas ma vahepeal ka nurisen? Otse loomulikult! Kas lool ka moraal on? Kahtlemata, kuigi ilmselt minu ja autori nägemus läheb ses osas lahku :)

Raamatud, mis mul öösiti magada ei lase / Hvostov

Kas teil on ka mõni raamat, mis paneb ihu igalt poolt sügelema? Sest lihtsalt ongi nii hea, et ei oska kuidagi olla. 

Hvostov kirjutab siin raamatutest, mida me kõik teame. Paljud meist on paljusid neist ka lugenud. Kahjuks nii mõndagi liiga noorelt, liiga kohustuslikus korras; või siis kõrvalise abita, sest jah, on raamatuid, mille puhul oleks tarvis, et keegi avaks taustsüsteeme. 

Põhimõtteliselt kui sa ka ei ole neid raamatuid lugenud (ja ka ei kavatse seda kunagi teha, sul on see vabadus otsustada, eks ole), siis loe seda kõnealust. Või kui ka oled lugenud, siis usu mind, midagi uut saad sa ometi teada. Hvostov - mitte kõige lollim inimene, nagu me teame - asetab raamatud ajastu konteksti, selgitab ühiskonnas toimuvat, sekka ka noist autoreist endist, hilisemate kirjandusuurijate tarkust, lisab omaenese teemaarendusi ja oletusi jne, jne. Sõnaga, avaneb täitsa omaette maailm. Kusjuures, kellel väljend "kirjandusklassika" paneb neerud valutama, siis asjata, Hvostov jõuab oma vaatlustega aeg-ajalt ka uuemasse aega (nt meenub, et ka Rakke "Kalevipoeg" vilksatas läbi siin kuskil).

Ma ühtegi peatükki lähemalt ei kommenteeriks, avastage ise. Ja ma võiksin siinkohal küll välja tuua käsitletavad teosed (aga ma ei too), ent olgu öeldud, et igas loos hargnevad raamaturägastikud omakorda mitmes suunas, seega laualt käib läbi märksa rohkem raamatuid. 

See on iga raamatusõbra öökapil kohustuslik lektüür, seda ma ütlen.

PS. Ütlen kohe ära, et välja ei laena.

PPS. Võiksin hommepäev teha ettetellimuse järgmisele sellisele raamatule (muidugi tingimusel, et autor latti alla ei lase). 

PPPS. Olgu, mõned raamatud siiski: Tammsaare "Tõde ja õigus", Woolf "Oma tuba", "Tuletorni juurde", Tolstoi "Anna Karenina", Wilde "Dorian Grey portree", Hitler "Mein Kampf", Balzac "Isa Goriot", Cervantes "Teravmeelne hidalgo Don Quijote La Manchast", Luik/Tungal/Carroll, Marquez "Sada aastat üksildust", Hesse "Stepihunt", Ristikivi jt.

Lugemislaual, nädal 29

 

⭐️⭐️"Durrellid. Ühe perekonna lugu" Bradford

Laias laastus võin alla kirjutada kõigele, mida teised lugejad juba on öelnud. Bradford, kuigi kirjandusteadlane, näib käsitletava materjaliga ümber käivat väga kummaliselt, suisa vaenuga. Peamine "mure" on kogu aeg lugejale selgeks teha, kuidas asjad tegelikult olid ja kui moonutatult on Durrellid sellest oma teostes kirjutanud (justkui oleks Gerry ja Larry raamatud sulaselged autobiograafiad). Teine salakirg näikse olevat võimalikult räpaste detailide laiali laotamine (kes keda, kuidas jne, ma ei hakka seda soppa tiražeerima siinkohal). 

Ega ma otseselt ju lugemist kahetse, aga tunnistan, et ühel hetkel hakkasin diagonaalis pilku üle laskma, sest need kordused veidi tüütasid. Ta jõudis pidevalt ringiga juba kajastatud teemadeni tagasi, oma ülima põlguse asemel võinuks pigem teksti struktureerimisega tegeleda või midagi :)

Tahaks nagu päriselt teada, mis oli üldse Bradfordi motiiv selle raamatu kirjutamiseks :)

⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️ "Kuradid ja pühakud" Andrea

Kaunis ja poeetiline, ohtralt huvitavaid metafoore. Andrea on meisterlik jutustaja, täpsete ja haaravate detailide loosse punuja. 

⭐️⭐️⭐️ "Venusberg" Powell

Selline lihtsakoeline romaanike, inspiratsiooni on andnud reisid Tallinnasse ja Helsingisse, aktiivne seltsielu. Dialoogirikas, lugemine lippab kiiresti. Natuke nagu tore, aga samas...

⭐️⭐️⭐️⭐️ "Ma usun ihasse" Kartau

Põnevalt lahendatud, nii teistmoodi, haavatav, brutaalne ja... nomaitia, praegu sobis vahelduseks kümnesse. Soovitada ei oska küll kellelegi :) 

PS. Kaanematerjal toetab sisu nii hästi mu meelest.

Minu Pirita / Leies

See liigitub "Minu"-sarjas sinna nostalgiahõnguliste ja olnud aegade meenutamiste ritta. Mis tähendab, et mulle meeldis :) Küllap tänase Pirita lood alles settivad ja neist kirjutab keegi mõnekümne aasta pärast. 

Siinse raamatu Pirita on esialgu veel väheste algeliste majakestega Põrsaküla, kust linna saamiseks tuleb jõge parvega ületada. Vaikselt-vaikselt eraldatakse krunte, ehitatakse oma kätega maju, areneb kuurordielu, ent siiski on 1950.-60ndate elu kohal mõnus külaelu- ja kogukonnavaim. Üksjagu segadust ja uuendusi põhjustas valmistumine 1980. aasta Moskva suveolümpiamängude regatiks... mida kõike lammutati ja hävitati. 

Eno Leies - ei ole keeruline arvata, et kuulsa Uno Leiese poeg - räägib lisaks kunagisele Piritale ka enda esivanemate lugusid. Need viimased on täiesti ekstra klass. No kõik see lugu, kuidas emast suure tahtejõu abil sai näitleja (mõne aja pärast suisa "kodune näitleja", kuigi ma päris hästi ei mõista, kuidas nõukaajal keegi kodune sai olla). Ka isa erinevad ametid ja naljakad seigad olid toredad lugeda. Mina siin paadisillal vaatan näiteks Saarnaki poole ja loen raamatust sellise lõigu:

"Töö lastega oli enamasti lõbus. Sarja „Minu maailm" ühe saate võtted toimusid Hiiumaa lähistel Saarnaki laiul, mida sealne taluperemees lastele tutvustas. Matkati mööda laidu ja räägiti kohapeal kasvavatest taimedest. Ühe taime nimeks oli haisev kurereha. Saate lõpus küsis saatejuht lastelt, mis neile laiult kõige rohkem meelde jäi, lootes kuulda huvitavaid vastuseid. Ent lapsed hõikasid kui ühest suust: „Haisev kurereha!""

Põnev peatükk oli ka Egon Rannetist (küll mulle lapsena meeldis "Kivid ja leib", õnneks ei mäleta ma sellest enam suuremat :)) 

Julgen soovitada, kui sulle meeldivad vana aja lood ja silmaringi laiendamine. 

Kui oled noor...

Kui oled noor, mõtled, et peaasi et keegi metsa ei viiks. Saad vanemaks, mõtled, et viiks ometi keegi metsa...

                               

Minul oli väga hiiumaine päev eile, kergelt turistine. Pikaealisuse saladusi käisin uurimas Kõpu tuletornilt. Abikaasale demonstreerisin oma seni salajas hoitud supervõimet, milleks on sõidu pealt kukeseente leidmine. Ja üldse, Kõpuotsas on mustikaid ja metsmaasikaid nii et mustab - mindagu! Kalana ÄÄRes kõlgutasin jalgu ja vaatasin igatsevalt läände.

Lisaks sain kinnitust, et mu telepaatilised võimed on endiselt tasemel, sest teele asudes tellisin autos ohtralt Nublut, õhtul tiiruga Kärdlasse jõudes oli ka olemine kuidagi imelik... öösel andis tark näoraamat teada, et Kärdlas Kalurite päeval oligi Nublu esinenud. Aga, ega elus kõike head korraga olegi hea saada.