Lapsepõlve tänav / Ditlevsen

Resümee: Sa võid küll saada tänavalt välja, aga tänavat sinust välja ei saa mitte kunagi.

Mõnes mõttes võiks tõmmata paralleele "Palermovej ülemlauluga" - tüdruku/neiu/noore naise kujunemislugu Kopenhaagenis eelmisel sajandil, pagan küll, isegi peategelase nimi on põhimõtteliselt sama. "Lapsepõlve tänava" tegevus toimub, tõsi küll, 1930ndatel (ilmunud on see 1943), seega ootuspäraselt aeglasema kulgemisega, hellad teemad õrnalt sordiini all, aga magusvalus igatsus, püüd millegi/kellegi suunas, armastusevajadus, see on sama. Ja kui ajastu peale mõelda, siis ikka väga julge raamat. Algusotsas oli teatavaid sarnasusi ka huumoritajus, hiljem jäi nalja juba vähemaks...

Lugesin seda Ditlevseni kuulsaimat teost loomulikult äsja eesti keeles ilmunud "Kopenhaageni triloogia" pärast, hetkel olen küll veidi mures, et see võis vale samm olla, sest ilmselt on mõlemas raamatus palju kattuvusi, aga no eks ma tulen toime. Ja kuna ta on olnud ikkagi neli korda abielus ja olnud ka oma loomingus pikalt teel surma ja suitsiidi poole, siis ehk tuleb lapsepõlvele ja noorusajale uues raamatus teatav täiendus. 

Miks ma seda varem lugenud ei ole? Kahtlustan, et jälle see vana esikaane kujunduse teema, nii valedele jälgedele juhatav, nii peletav, kahju...

Palermovej ülemlaul / Bjergfeldt

Mida sa ootaksid raamatust, kus peategelase pere ja lähikondsete hulgas on näiteks:

poolekssaetud tsirkuseprintsessist vanaema Varinka, kelle spetsialiteet on pargipartidest supp, meelisajaviide koerte võiduajamine, igal võimalusel turaka tagumine, rääkimata Armeenia brändist ja tšifiirist ja sigaritest ja konjakilaigulisest koer Igorist;

postituvide spetsialistist isa Rootsi kaljusaarelt ja SASi stjuardessist ema, kelle nõrkuseks hommikuni lokaalides mambotada, tennist taguda ja Magasinist uusi öökreeme osta;

suurepärase lauluande ja mesilokkidega kaksikõde Olga ja vanem õde Filippa, kellele "ei pääse hästi ligi. Teatud ruumid tema ajus on pimendatud. Tube ei ole viimasel ajal kasutatud, aga kui ukselingist haarata, võib kuulda kurge plaginal õhku tõusmas. Kui põlvili laskuda ja läbi lukuaugu vaadata, on aimamisi paista siledat mööblit tumedas ruumis." (see imeline iseloomustus, muide, käib tema puude kohta); 

naabrite väga katkises peres on tüdrukute truu sõber Johan, kellel on hauakaevajast isa dipsomaania tõttu puuviljafoobia, ent ühtlasi piiritu kirg Šoti järvekoletise vastu, poolkuusilmadega õde Vibeke ja kirikulaule armastav "trammijalaga" ema Grethe?

Küllap sa aimad, mida oodata, ja ma kinnitan, seda sa ka saad.

Ja kui siia lisada veel kaksikuid läbi elu saatnud Saalomoni ülemlaul, mis paneb neid õige õrnast east alates püüdlema Sajandi Armastuse poole (selle hulka kuulub teatavatel nädalapäevadel kirikus laulatustel kontvõõraks käimine, Bianka Pruutkleitide poe akna taga, nina lömmis vastu klaasi, kleitide vaatamine ja veel nii mõnigi kahtlasevõitu katsetus...), siis seikluseid jagub. Elu muidugi näitab, et selle ülemlauluni on nii pagana pikk maa minna...

Minu tänavuse esiviisiku kindel pretendent (ma tean, kui ohtlik on selliseid väited pilduda juunikuu esimestel päevadel, ent selle riski ma võtan). Saab nutta, saab naerda.

PS. Mul on tunne, et Varinka vääriks omaette raamatut.

Marsi kroonikad / Bradbury

 Kuigi selle võlu mu jaoks oli rohkem valusates filosoofilistes mõtisklustes inimkonna kui sellise üle, siis tsitaat siia tuleb õrnalt huumorivarjundiga.

"Ja teatud majadest võis kuulda kirjutusmasina klõbinat - kirjanik töötas, või sule krabinat - luuletaja töötas, või üldse mitte mingit häält - endine rannikul logelev valge asunik töötamas."

Mul on tõesti rõõm, et see raamat  sel veidral moel mu lugemislauale (ja sõrmeotstesse, kui täpne olla) sattus.

 KK lühikesed proosatekstid, mis otsapidi juba luule alla liigituvad, meeldivad mulle alati. Väga. Siin raamatus neid natuke oli. Rohkem oli siiski luulet.

"Neli tunnistust.."

Ei teagi, mida arvata. Ja kuna mind on süüdistatud sariarvamises, siis võiks endale lihtsalt siia märke panna, et loetud, samas tahaks ju mõne aasta pärast ka mäletada, mida ma siis lugesin :)

Vormilt oli siin intervjuu, kiri ja helisalvestis, midagi ehk veel. Napp tekst, aga kuidagi hea stiiliga ja mõjus, kaasahaarav. Samas jah, nii mõndagi selle krüptilisusest jäi mul vist mõistmata, lõpuni lahti harutamata. Leidsin enese jaoks siit hoopis mingi teismeea eneseavastamise allegoorilise kirjeldamise, kuid jah, kahtlustan, et see on minupoolne meelevaldne tõlgendus. Küllap oli siin siiski mingi muu sõnum.

Eestlasena Bosnias / Puusaag

Autor saab aastatuhande vahetuse kandis Jumalalt ilmutuse, et tuleb Bosniasse minna - ja nii ongi. Läheb nooruke äsja ülikooli lõpetanu, tagasi tuleb 17 aastat hiljem juba märksa elukogenum naisterahvas.

Tore lugemine, sest no olgem ausad, palju me ikka igapäevaselt Bosniast saame lugeda. Loomulikult avaneb meile neil lehekülgedel ajalooline taust, viimase sõja järgne sünge seis, etniline kirju-mirjusus. Kusjuures nad ise väga end rahvuse järgi ei määratlegi, hoopis usu kaudu. Ja samas on see usuasi seal ka selline... kohati leige ja harjumatu autori jaoks. Näiteks toimetab tema peamiselt Bihaći-nimelises moslemite linnakeses, ent õige ruttu selgub, et kõige konservatiivsemalt riietuv naine linnapildis on... tema ise :) 

Eks ikka on erinevusi kommetes, toidus, tähtpäevades jms, ent enda jaoks üllatavana võtan raamatust kaasa kaks asja, esiteks, uskumatu kosjamoorindus. Kohe päriselt uskumatu, sest siin pole kõne all lihtsalt möödaminnes õhku visatud vihjed mõne memmekese vallalise meessugulase kohta, vaid  ikka väga jõulised kokkumängud ja pindakäimised (siin pole mängus mitte ainult autori suhtestaatus, vaid ikka see ihaldusväärne lootus viisale ja/või elamisloale). Teiseks, me oleme küll saanud lugeda erinevais maailmapaigus heategevusaktsioonide käimalükkamisest, aga kui sageli mõtleme sellele, kuidas kulgeb nende lõpetamine? Mõttekoht. 

Igatahes väga nauditavalt kirjapandud lugu ja kui üldse millegi kallal norida, siis üks värske kõrvalpilk oleks käsikirja juurde ära kulunud, sest kordused olid kohati segavad.  

Naine pole mees / Rum

Teemadering igati huvitav - kolm põlve palestiinlannasid elamas Brooklynis, neist viimane põlvkond küll juba mingil määral amerikaniseerunud. Sissejuurdunud elukorraldus ja tavad, käitumismustrid, ennekõike aga meeste- ja naistevahelised suhted... kõik see, mis Palestiinas oleks olnud tavapärane, on Ameerikas järsku tavatu - kas ja kuidas kohaneda, hakata vastu (oma juurtele ja esivanematele? ümbritsevale?), püüelda muutuste poole või leppida...

Ootasin raamatust veidi enamat, aga midagi jäi vajaka. Või üle. Siit oleks tiheda rehaga võinud vähemalt kolmandiku maha kraapida ja oleks suurepärase asja kokku saanud. Praegu on ehk liiga palju korduseid, üksipulgi lahti nämmutamist, lugejat peetakse natuke nagu lihtsakeseks. Autor viskab vihje õhku, aga selle asemel, et looga edasi minna, siis ta igaks juhuks järgneva paari lehekülje jooksul kordab seda vihjet, otsesõnu või kaude, veel mõned korrad üle. Ja siis peatükk-paar hiljem söödab lugejale ette selle enneolematult salapärase vihje lahenduse, oodates ilmselt trummipõrinat ja fanfaare. Anna andeks, aga sa jäid lootusetult hiljaks... Olgu, ilmselt on see minu kiiks, ärge pange tähele. Pealegi Goodreadsis on sel ülikõrge hinne - 4,26. Aga äkki nad ei hinnanudki teksti tehnilist poolt, vaid araablannade keerulist elu... Igatahes mõtteainet jätkub.

Samas möönan, et aeglasele lugejale võiks see just hästi sobida, sest kui lugeda mõne päeva tagant mõni lehekülg, siis need kordused täidavad igati oma ülesannet. Lisaks on siin olemas peaaegu kõik, mis tänasel päeval müüb, vabandust, valetan, lemmikloomi ei olnud

PS. Kaanepilt mulle küll meeldib, pärast päev otsa muruniitmist illustreeriks säärane pilt suurepäraselt ka minu olemist käesoleval hetkel

Aastad / Ernaux

Tuleb nentida, et Ernaux tegi seda jälle:

ühe elu lugu

ühe ajastu lugu

(ühe) naise lugu

Kõik see koos ühes raamatus. Väga rikas lugemine.

Fotopakist tõmmatud piltide kaudu liiguvad kirjeldused inimeste ja tegemiste peale vahemikus 1940 - 2006. Mis erutas neid olmelise progressi juures, mida söödi pühapäeviti ühisele lõunasöögile kogunedes, millest kõneldi, mida loodeti eelseisvatest valimistest (ja millised tunded valitsesid pärast valimistulemuste teadasaamist), milliseid raamatuid loeti ja milliseid filme vaadati. Ja selle kõige foonil Naiseks olemise ja Naisena muutumise lugu. 

Kui üldse millestki kahju on, siis sellest, et päris kõik prantslaste argised detailid või lähimineviku sisepoliitilised heitlused ei olnud tuttavad ja seega nii mõndagi taustateadmistest jäi vajaka.

Raamatu viimast lehte pöörates:

- masendav tunne, et kõik on juba olnud, aga ikka ei ole midagi õpitud;

- lohutav teadmine, et kuidagi on nad sellest jamast ikka ujunud, küllap meiegi...

Minu Mulgimaa / Kristi Ilves

 

Täna on eriline päev - valmis sai üks raamat. Sedakorda erilistest erilisim, sest a) kuigi ma ise päris mulk ei ole (laiendatud määratluse kohaselt olid siiski Kõpun mõtsamulgi), siis on see piirkond ikka kohe eriti südamelähedane, b) autori lapsepõlveaegsed lood on sellised, et kui mõned inimesed ja kohad ära muuta, siis tuleks välja vägagi minu lapsepõlv; nii et tubli annus nostalgiat oli see, mis mind ennekõike kõnetas. Olgu selleks seatapp, kadri- ja mardisanditamised, pudulojused ja lehmalüps, külas elavad vanainimesed, joodikud ja ullikesed, peielauad jne, jne. 

Nagu te juba aru saite, siis uue aja kohtade ja asjade ihaluses mööda ilma tuiskamist siit raamatust ei leia, vastupidi, autor on kogu senise elu elanud ühes paigas. Kas ta on seetõttu ilmaelust maha jäänud, selle üle võite otsustada juba raamatut lugedes.

Kes Mulgimaast suurt miskit ei tea, ei pea muretsema, sest alustuseks teeb Kristi põhjaliku geograafilise ja ajaloolise ülevaate. Edasi tulevad tema enda tegemised mulgi keele hoidja, õpetaja ja edendajana, mulgi asja ajajana - murderingid (uue aja sõnade ja väljendite mulgikeelsed vasted oli täielik kompu!), raadiouudised, ajaleht ja sõnaraamatud. Ja siis need värvikad kohalikud tegelased: Alli, Erna, Kalle, Ilmar, Elmar...

Lõpetuseks üks nali ka mulkide ihnsusest:

Võttis kord Helme mulk omale naise Tarvastu kihelkonnast. Pulmad peeti uhked ja vägevad – kolm päeva söödi ja joodi. Olnud aga juba uuemad ajad ja ka maainimeste kõrvu olid kostnud kuuldused peenest kombest, et noorpaarid käivad pulmareisil. 

Otsustatigi siis minna pealinna pulmareisile. Aga kuna peig oli Tallinnas juba korra käinud, siis läks pruut üksi.

PS. Esitlusi on oodata õige mitmeid, seega jälgige Petrone Prindi kanalites täpsemat teavet.

Hanne Ørstavik

"Kirikuõpetaja" ja "Armastus"

Põhja-Norra inimeste ja elude raskepärasus tuntud headuses. Olemise teeb siiski kuidagi tumedaks, vajutab maad ligi. Sünge värk sõnaga, "Kirikuõpetaja" neist kahest enim, sest siin on enesetapud ja -katsed, saamide ja norrakate vastasseis, usutülid... Kõige selle keskel naiskirikuõpetaja, kes aasta eest kaugele Põhja kolinud.

"Armastuses" kulgevad paralleelselt - ja kohe tõsiselt paralleelselt, vaheldudes tekstis pidevalt - ema ja järgmisel päeval üheksaaastaseks saava poja elu ühel õhtul ja ööl, mil ema ripsutab tiiba linnakesest järgmisel päeval lahkuva tivoli-kutiga ja poeg seikleb mingi plika juures ja seejärel öisel maanteel ja.. no säherdune sürr värk. Veidi unenäolised, õiget kaasatõmbamist mu jaoks siiski ei tekkinud.

                                                 

Nagu võilill tuules / Kordemets

 Võtsin. Et no sirviks veidi, üksipulgi lugema vast ei hakkaks. Et no ikkagi elulugu ja bändilugu ja nomaitia... ja siis oligi äkki loetud. Ju siis oli sellist raamatut siia vahepeale vaja. Eks ole nende lugudega üles kasvatud ja tahad või mitte - peaaegu iga laulu pealkirja järel hakkas viisike peas kumisema. Oma ajastu nägu oli see kõik, seega pisukene nostalgia tähetolm niisamuti.

Palju Pärnut, palju Endlat, palju Triot, tuuritamist, joomist ja litsilöömist,  raha, mida kord pole üldse ja siis, vastupidi, on liigagi palju, suhteid, mis lähevad selle nahka, nalja ja naeru, sulitempegi... Pullitegemine on tore, aga tõsi ta on, et nii mõnigi temp oleks võinud ehk olemata olla (mingid lõhkumised ja Kölni katedraali seina vastu urineerimine ületasid naljategemise piiri). 

Meeldis, et Kordemets on suutnud raamatus säilitada Vlassovi "hääle" ja lapsesuu. Seetõttu on siin mingi omamoodi ehedus alles. Asjadest räägitakse nii, nagu need olid / on, olgu selleks teod või sõnakasutus.