neljapäev, 16. september 2021

Kinominutid

 "Puhas kirg"

Prantslaste kinopilti ma pigem usaldan ja seepärast ei kontrollinud rohkem tausta. Tegelikult oli üllatavalt sisutühi, peamiselt oli rõhk paljal ihul ja kahe keha ühinemisel. Tuimal ühinemisel, ma ütleks. Peategelased mõjusid ärritavalt, mõlemad omamoodi lollid. Selline üheplaaniline ja kergelt närviajav lugu. Pool oma uneajast raiskasin sellele. 

Saalist väljudes pahvatasime ühekorraga, et nagu "Kutsu mind omanimega".  Just loo (mitte)arenemise ja paigal tammumise osas, muus osas kattuvusi ei olnud.


"Vee peal"

Olen aastaid tagasi lugenud ka Ruitlase raamatut ja kuigi raamatus oli minu jaoks ehk liiga palju kalapüüki, siis see ei seganud ja raamat pigem meeldis. Film meeldis veelgi enam. Kõik see elufilosoofia, karm reaalsus, samas siiski helge ja südamlik ja no esimese armastuse lugu ja... Sai nutta ja sai naerda, nagu klassikud ütlevad. Minuealistele kergelt nostalgilinegi. Piisavalt hoogne. Üldiselt kõneleb paljudest olulistest teemadest ja suhetest, õige nurga alt, vajutab emotsionaalselt "õigetele nuppudele", samas nõmedalt manitsemata, et ma paneks selle kõigile varateismelistele kohustuslikuks filmiks. 

Naistekätš oli muidugi meistriklass! Ja kuigi mõni uuema aja noor linnainimene võib ju arvata, et see oli liialt üle võlli, siis... no ei olnud. Maal just nii elati. 

Ja kui ma tavaliselt ei viitsi filmitegijatega intervjuusid lugeda, vestlusega eriseansid on veel eriti tüütud, siis seekord olid needki sisukad. Soovitan lugeda Eesti Ekspressis Madis Jürgeni intervjuud Peeter Simmiga

Ise kavatsen filmi ka teist korda vaatama minna.


 "Ülakorruse rahvas"

Kinonädala lõpetasin hispaanlastega. Väga hea stsenaarium. Särtsakas dialoog, kiire vaheldumisega, nii mõnelgi korral ootamatute pööretega. Tõsi, alguses tundus esimese paari näitlejatöö kuidagi... tuim, ma ei saanud nendega samasse rütmi, küllap vajasin harjumiseks aega. 

Selle filmi vaatamist ei kahetse.



reede, 10. september 2021

Järgmisel...

... aastal (kui ma üldse väravad peaks lahti tegema, aga no ma vist ikka pean) kavatsen ma midagi selle hooajaga ette võtta. Näiteks nihutada selle kuu võrra ettepoole või midagi. Igatahes pean ma ilmtingimata hooaja lõpetama kusagil augusti keskpaigas, sest see, kui suureks need ämblikud tänaseks paisunud on, EI OLE normaalne. Mul on küll üks broneering juba augustikuu teise poolde lukku pandud, aga no see jääb ka suve viimaseks, seda ma ütlen. 

Praegu on olukord igatahes üle mõistuse katastroofiline! Ma magan põhimõtteliselt üks käsi üle voodiserva pigistamas Makita käsitolmuimejat. Selle aku peab olema kogu aeg kurguni laetud, varuaku pea olema kolme meetri raadiuses. Olgu taevas armuline sellele inimesele, kes peaks vahepeal mu akusid näppima ja neid siis trelli vms taha unustama kuhugi krundi teise otsa. Duši all käin samuti tolmuimejaga. Rätikuid peksan ja soputan endiselt, varasemaid selleteemalisi elamusi võid lugeda siit. Sellesamuse viidatud postituse otsimiseks guugeldasin suvehiidlane+ämblik, olles veendunud, et no niimoodi otsides ju ometi ei lehvita guugel-muugel ä-piltidega. Aga no kus sa sellega. Täiesti rõve.

Igatahes ma olen täiesti endast väljas. Ja jutt on praegu kõigest keramajast, homme-ülehomme tuleb mul see kõik, aga kolm korda hullemal kujul, üle elada vanas majas.

Kuidas ma eelmised sügised hakkama sain, ma ei tea. Ilmselt uinutasin end iga õhtu ohtra veiniga magama. Samas ei olnud olukord ka nii hull. Näiteks praegu olen ma pidanud juba paar hommikut ärkama nii, et hommikul ärgates ripuvad voodi ümber laest alla räiged võrgud, milles kiiguvad need roostekarva tegelased. Ometi olen ma õhtul kõik üle kontrollinud, puhastanud territooriumi vaenlastest, aga ei, sellest ei piisa.

Tänan tähelepanu eest, kergem ei hakanud.


 

pühapäev, 5. september 2021

"Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma" Nellie Bly



Täiesti minu maitsele mimm, kes paljusid takistusi ja tabusid murdes otsustas nii umbes-täpselt kahekümneviiesena ajakirjandusliku eksperimendi korras pallile tiiru peale teha. Aasta oli siis 1889 ja ütleme nii, et see oli aeg, mis naiste (eriti vallaliste!) sedalaadi avantüüre just üleliia ei soosinud. Ja kuigi ta sai teele kaaskirja, mis palus aurulaevadel ja rongides igakülgset abi, siis eks omajagu keerukusi ikka tuli ette. Näiteks ühel laeval, kus umbsetest kajutitest pääsemiseks tohtisid härrased ööriietes tekil ööbida ja ringi patseerida ja end üldse vabamalt tunda, samas kui Nellie oleks pidanud kindla kellani vaguralt kajutis passima.

Igatahes hästi palju põnevaid ajastutruid detaile reisimisest ja naistest ja käidud paikadest, mida ma nautisin. Kuna ma alles paar raamatut tagasi lugesin Berta 1935. aasta Itaalia reisist, siis oli siin mäekõrgune vahe. Berta pigem loetles teekonnal läbitud paigad, neile suuremat lisamata, aga Nellie andis kenasti edasi olustikku, kohapealseid inimesi ja juhtumisi. 

Muide, Jules Verne, kelle "Kaheksakümne päevaga ümber maailma" oli ju rännutee ajendiks, kutsus samuti Nellie endale külla, nii et ka Verne`iga kohtumine on lehekülgedele jõudnud.

Ja kuigi siin on ohtralt argist juttu, siis ei pea pelgama, ka kaunisõnalisi kirjeldusi on Nellie meile puistanud:

"Istuda vaiksel tekil, pea kohal ja ümberringi ainult tähine taevas, kuulata, kuidas vesi laeva vööri suudleb, on minu meelest paradiis. Võidakse rääkida inimeste seltsist, päikese hiilgusest, kuupaiste mahedusest, muusika ilust, aga andke mulle korvtool vaiksel tekil, kus maailm oma murede, lärmi ja eelarvamustega jääb kaugele ning päikeselõõsa, kuu külma valguse katab öö mustjas tihedus. Laske mul puhata voogavast merest kergelt hällitatuna sametiselt pimedas pesas, ainsaks valguseks tähemüriaadide mahe vilkumine pea kohal vaikses taevas; mu muusika on suudlevate vete sosin, mis jahutab pead ja rahustab pulssi; mu kaaslaseks on mu enda unelustes unelemine. Andke mulle see ja mu õnn on täiuslik."

Ja veel, kui Kankimäki "Naised, kellest ma öösiti mõtlen" sulle kohe eriti meeldis, siis arvesta, et Nellie Bly oli üks neist tema öönaistest (kellest ta kahjuks küll oma raamatus nii lühidalt kirjutas). 

kolmapäev, 1. september 2021

Elust. Niisama

 Linnas on üht koma teist muutunud vahepeal. Millega ma üldse rahul ei ole :) Näiteks kulus mul mitu aastat harjumiseks, et raamatupoes on kohvik ja saab süüa. Okei, harjusin ära ja Viru Rahva Raamatu kohvikus käisin alailma raamatuid nuusutamas ja söömas. Nüüd, seisan mina rõõmsalt veerand tundi sabas ära ja siis selgub, et kööki netu enam. Kui ma ei eksi, panevad vist varsti üldse end kinni. Olin nii šokis, et unustasin uurida, kas siis tuleb keegi teine asemel või ka seda mitte.

Senine Gustav on end Kaubamaja naisteosakonda sisse seadnud. Riiete vahel süüa pole pooltki nii meeldiv kui raamatute vahel. Vähemasti on nad seina minu lemmikvärvi üle võõbanud. See on vist mingi uus Gustavi korporatsioonivärv, sest üks päev Kristiine keskuses märkasin Gustavis sama tooni. Kui neil mõni värvipott üle peaks jääma, võib mulle anda. 

Olge hoiatatud, Nellie Bly on tõeline maiuspala! Kui sulle meeldivad reisimine, naised ja ajalugu, siis anna tuld!


Kuna ma olen nüüd palju kohvikutes hulkunud, siis olen vaadanud, et see koroonapassi värk on vist võrdlemisi loominguline. ID-kaarti pole kordagi üheski kohas küsitud ja tõendit kontrollitakse ka nii, et... noh, selle viie sekundi jooksul meetri kauguselt telefoniekraanil kribukirja vaadates ei ole mu meelest küll võimalik lugeda mitu doosi mitmest ja kuupäeva jm teavet. Ja kelle oma see tõend üldse on, mida näidatakse :) Olen aru saanud, et selle võimaluse on juba paljud läbi hammustanud ja kasutavad usinalt. 




Maskiga on nii ja naa. On poode jm kohti, kus valdavalt kõigil ees. Ja mõnes kohas kõnnid ringi ja meenuvad vanad ajad, sest mitte kellelgi pole. Rääkimata sellest, kust ja kuidas see narts välja otsitakse ja mitu nädalat või kuud seda pruugitud on. Väga tervislik tõepoolest. Juuksurit valin ma igatahes hetkel selle järgi, kus kandma ei pea. Küünte osas ma valida kahjuks ei saa. Kosmeetiku juures võtan lisaks kulmudele veel mõne sellise teenuse, et lihtsalt ei oleks võimalik maski ees hoida. 

Ah, kannatab elada küll.

Literatuurse nimega söögikohas

Siin pildil on see kurjajuur... Samas, kui ma oleksin noorem ja poisid tahaks mind välja kutsuda, ei peaks nad kividega aknaid loopima, vaid saaksid hõlpsasti selle rõngaga kolistada.


esmaspäev, 30. august 2021

Maskeeringud

 On üks suund siin linnas, mis oli, on ja vist ka jääb mulle võõraks ja vastukarva olevaks, aga me elu õiekesega täna siiski külastasime seal üht keskust. Igatahes tundus kõige otsem tee tagasi koju üle Toompea. Üksjagu rahvast vooris seal muidugi. Kui me aru saime, et tegemis on meeleavalduse vms olenguga, oli õiekesel muidugi mure, et mis saab siis, kui me ka kuhugi pildile jääme. Et hirmus piinlik, oleks nagu ka sellel miitingul käinud või midagi.

Seejärel lohutasime endid, et aga kui me peakski objektiivi ette jääma, siis on ju lootust, et jääme kaadrisse oma Prisma toidukotiga, siis ehk ikka saadakse aru, et me meelt ei avalda, vaid kogemata sattusime sinna. 

Arendasime mõttekäiku edasi, et millist maskeeringut veel saaks kasutada. Esikolmikusse jäid trenniriietes kulgemine (samas tülikas, arvestades minu suhteid spordiga), koera rihma otsas lohistamine (samuti tüütu, pole koera ja ega õieti taha ka teist). Kolmas esikolmikusse pääsenud maskeering sisaldas endas prügikotiga ringi hängimist (see tähendaks siis küll kodust liikuma hakkamist). 

Mis, muide!, ei ole üldse paha idee, sest teadupärast on meil endiselt prügiprobleem lahendamata ja kasti  pole ja prügikottidega tuleb tõepoolest pidevalt Toompeale auto poole marssida. 

 


laupäev, 28. august 2021

Pagendus

 Hooaeg veel päris läbi pole, pagesin lihtsalt korraks suurele maale. Tulin küll kirjutama, enda arvates, aga ilmselgelt pole ma selleni veel jõudnud. Siin on lihtsalt nii hea ja vaikne ja rahulik olla, et ma põhimõtteliselt olen ainult maganud, söönud, lakke vahtinud ja... natuke lugenud. Süümepiinu ka pole. Keha ja vaim ilmselt taastuvad suvehooajast.

Tulin seekord üle pika aja lennukiga. Ma vist ei olegi niipidi tulnud, seega tegi nalja segadus, mis eelnevalt tekkis. Tallinnast Kärdla poole tulles seda ei ole, sest siis sa tead väga täpselt, milline on julgestuskontroll ja sul ei teki küsimustki, et mis teha vedelikega ja kas käekotis Šveitsi armeenuga tohib või ei tohi olla ja kas arvuti peab kotist välja tõstma. Kui kellelgi tekivad tulevikus sarnased küsimused siselennul saarelt mandrile, siis ma võin kinnitada, et niipidi on kontroll hullemgi kui Tallinnas. Kui ma Tallinnast lennule minnes jätan kõik kreemituubi lõpukesed ja huuleläiked jms suvaliselt kotipõhja ilma kilekotistamata, siis pole sellest kunagi probleemi olnud. Kärdlas aga nalja ei mõistetud ja minigripitasin siis kenasti. Käekoti vabastasin ka raske ohkega armeenoast. 

Vaated olid kenad, selline nunnu Eesti suveilm noh.




Veider on ikka see, kuis lennukiga liikudes vaim järele ei jõua. Esimese hooga ei ole mingit üle mere mineku tunnet. Aga no kui lõpuks ootad trammi kauem kui su eelnev lend aega võttis, siis jõuab lõpuks kohale ikka.

Loomulikult mu näpud sügelesid ja enne veel, kui ma lennukile läksin, olid mul raamatukogus juba mõned raamatud broneeritud. Kummaline valik sattus.

Suures väsimuses libastusin taas selle näilisus vs tõelisus teema otsa. Teadupärast teise koroonalaine aegu Mehhikost naastes ma proovisin mõnda aega e-toidupoode (näiliselt on see ju ülimugav ja äge), pärast karantiini vajus see mul siiski ruttu ära. Nüüd, kuna siin pole kuude kaupa kedagi elanud ja kapid varudest tühjad, mõtlesin jälle lasta raskemad asjad toidupoe kulleril kohale tarida. 

Ei ole see ikka minu teema. Seekord olid vähemalt kõik asjad komplekteeritud (aga ma tellisin ka väga elementaarseid toiduaineid!). Aga näiteks lühikeste kehtivusaegadega on mul ikka raske harjuda. Toidupoe suurema ringi mõte ongi ju ikka mitmeks päevaks asju varuda, ega ma homme uuesti hakka tellima. Kaalukaubal panen kogustega ka ikka veel kergelt puusse, aga väikest arengut siiski märkan ses osas. 

Siis aga otsustasin üks tase edasi minna ja kaotada oma Wolti-süütuse, kuigi ma ei arva, et mingitest ühekordsetest nõudest söömine eriliselt luks oleks. Ja kuna uus klient saab vist mingi aja ilma kohaletoimetamistasuta kraami tellida, siis pole mul endiselt ka aimu, mis see lõbu üldse maksab ja kas ma selle tasu lisandudes ikka tahan veel tellida. 

Tellimine ja mobiilirakendus on lihtsad ja mugavad küll. Kulleri passimine mitte nii väga. Restoranis mulle küll meeldib toitu oodata (mu abikaas jääks siinkohal eriarvamusele :)), aga kodus on see siiski suht tüütu. Kui kõht on väga tühi, tekib kiusatus külmikuuksel kõõluda. Kui ka pole väga tühi, siis ega midagi asjalikku ikka tegema ei hakka, ikka "ootad" ju. Siis järgmiseks see kulleri ekslemine. Kuigi ma olen äpis kaardil ikka väga täpsesse kohta enda ukse asukoha lohistanud, siis millegipärast armastab suurem osa kullereid läheneda Toompea poolt, ja siis nad kraabivad küll õige maja aga vale külje peal, läbi linnamüüri ei saa ma neid kuidagi aidata ka. Saan vaid abitult kaardi peal vaadata, kus see kuller eksleb. Siis tuleb telefonikõne. Seni pole veel eestikeelset ette tulnud. Kui on mustanahalised, siis need vuristavad säherduse kiirusega, et mul jookseb aju sõlme. Venekeelsetega saab siiski hakkama.

Omaette teema on, et mida pärast selle kohutava lasu pakenditega peale hakata. Et see probleem on, seda näeme ka Kadriorus maja prügikasti pealt, sest majas on päris mitu kontorit ja seal juba karpidest sööjaid leidub. 

Tegelikult kui nüüd ajafaktorist rääkida, siis nii puusalt tulistades tundub mulle, et ajavõitu praktiliselt ei ole. No mõnel keerulisemal retoraniroal ehk jah, aga neid ei hakka ju ometi karpides koju tellima, vaid lähed ikka kohapeale sööma. Eeldades, et inimene siiski aeg-ajalt käib toidupoes ja söögitegemiseks tarvilikku ostab (mitte ei lähe ekstra iga toidukorra eel poodi), siis mingid tavalisemad toidud ei võta ju ulmeliselt palju aega. Hakklihakastme makaronidega või mingi kanakarri riisiga viskab ju keskmiselt 30 minutiga valmis. No olgu, kui tahad rahulikult teha, vahepeal telefonis kerida, pereliikmetega lobiseda või kui oled mingi ulme pedant hakkimisel-lõikumisel, muidu küll mitte. 

Igatahes ei ole see loba-loba siin mitte teile nende konkreetsete teenuste mahategemiseks, vaid mulle endale meenutuseks, kui peaksin mõne kuu pärast taas murduma ja mingil meeltesegadushetkel kujutlema, et täitsa lõpp kui tore on kõike kulleriga koju tellida ja see oleks kui mugava elu sünonüüm.


Lugemised ka:

"Hundi taltsutamine" Kätlin Kaldmaa



See kõik on juba olnud, ja ometi see meeldib mulle. Mis näitab, et kirjanik - hea kirjanik, ma täpsustan! - võib ühte ja sama lugu kirjutada sajas variandis. Ja see on ikkagi hea. Igakord  annab ehk veidi teistsuguse vaatenurga ja avab lisaks mõne uue ukse.

Kiitus ka ägedatele vormimängudele, mis nii kenasti kujundusega ühte jalga astusid. Ja no see esimene lugu eriti, koos kujundusega, see kraapis seest nii mis hirmus. Ma muidugi juhtusin seda ka just vannis lugema. Õhtul. Üksi kodus olles. Paar lugu hiljem tuli veel mingi kummituste lugu ka juurde. Ja ma olin endiselt vannis, ja ma olin endiselt üksi kodus, ja väljas oli veel pimedam. Aga noh, pärast seda uppumiselugu ei olnudki enam nii hirmus.

Vannist sain välja alles raamatu lõppedes. 

P.S. Need kaaned tahavad vist ainult ruttu käest ära minna, seega liiga tihti ei kannata seda raamatut lugeda, ma kahtlustan.

P.P.S. Soovitada ei söandanud seda kellelegi. Mida juhtub harva, sest enamasti on mul iga loetud raamatu puhul siiski paar võimalikku kandidaati olemas, kelle nimekirja raamat torgata. 


"Preili Berta Itaalia-reis" Berta Teder

Tore looke, mõneti kahju, et Bertale enam õlale koputada ei saa ja öelda, et vaat siin ja siin arenda teemat edasi. Tekstist kumab mõnes kohas läbi küll, et tal selline muhe huumorisoolikas on olemas, aga kahjuks tõmbas alati pidurit, kui just hakkas põnevaks minema. Ja eks aeg oli ka teine (Ursula seiklustest kohaliku itaalia hurmuriga ei kannatanud päevaraamat vististi kirjutamist). Kuna reisiti oluliselt vähem, siis oli marsruudi kirjeldamine tol ajal juba iseenesest tähtis. Kahjuks tänasel päeval see ei kanna, täna tahaks rohkem sellist teavet, mida kaardil näpuga järge ajades ei leia. Näiteks selle spetsiaalse bussi lühike kirjeldus oli põnev, või kuidas sellega mäkke ronida oli (reisiseltskond kõndis vahepeal bussi kõrval). Või mingid muud eristuvad detailid, näiteks hirmus kihu üle Vesuuvi serva sülitada ja nördimus, et seda ikkagi teha ei õnnestunud :)

Need vanad fotod ja postkaardid olid aga tõeliselt ägedad, tänapäevased fotod veidi vähem, kõnelemata neist vikipeedialikest vahemärkustest (mida oli kohati hirmus palju). Siiski tänuväärne töö see reisipäevik kirjastada.

Lisapunktid lähevad otse loomulikult Suure-Kõpu kihelkonnakoolis õppimise eest!




"Šokiterapeut" Anneli Urge

Võrreldes debüütraamatuga jäi mu jaoks nõrgaks. Ainest oli piisavalt, aga veidi hooletut kiirustamist tundus olevat. Rohkearvuline tegelaste seltskond ja liinide sigri-migri võrk olid ju muljetavaldavad, aga kogu energia oligi nende peale läinud, lugu kui selline seal vahel läks kohati sootuks kaduma. Kohati loed nagu mõnd kohtutoimikut, kus on nimed ja nende omavaheliste seoste lühikirjeldus, aga romaanilaadses loos on vaja ka lugeja peale mõelda. Peab nii palju lugu olema, et lugejal need seosed kinnistuksid.

Lisaks häiris lugemist, et kui dialoogis jätkas otsekõne sama osapool, siis alustati uue lõiguga (mis tavaliselt viitab ju sellele, et nüüd hakkab teine inimene kõnelema). Ja seda ei juhtunud paar korda, et saaks pidada juhuslikuks kokkusattumuseks või apsakaks, vaid see oli nii pidevalt. 




Ja veel mõned viimased saarelugemised:

"Karulinn" Fredrik Backman

Maksimumhinne tuleb eelkõige teksti valdamise eest. Kuigi siin läheb pool au igatahes tõlkijale, ja pole välistatud, et ka toimetajale. Mulle on Backmani esimesest raamatust alates meeldinud, kuidas laused on pidevalt terava vindiga. Lause on lühike, aga pagana palju ütleb ja täpselt põrutab. Pikalt heietada ja kirjeldada oskame me kõik, aga katsu sa vähesega palju öelda, see on juba märksa keerulisem. Ja see kunst on Backmanil käpas, selles pole kahtlust.


Sisu osas olen muidugi kriitilisem, aga see on juba jupimat aega rootslaste häda, mis aina süveneb. Nad on lihtsalt nii ühte serva kaldu, et ka nende looming kipub sellest nõretama. Aga pole viga, nauditav tekst ja rikkalik tegelaste galerii (ja tempokas vaheldumine, peab mainima!), siis loen ikka meelsasti. Natuke vähem oleks võinud roosamannat olla ja kohati muutus ehk liiga ebausutavaks ja etteaimatavaks, aga... annan kõik andeks :)



"Asjad, mida ma ära ei visanud" Marcin Wicha

Mõnusad laastukesed sellest, kuis Wicha sorteerib oma lahkunud emast jäänud asju, sekka ka meenutusi olnust. Väga nauditav, vürtsitatud mustavõitu huumoriga.




laupäev, 21. august 2021

Mõni lugemine

"Minu Florida" Kerli Kirch Schneider



 Väga lobe ja ladus tekst, hoogne ja kaasakiskuv. Pildid jooksevad kenasti silme ees, ilmselt tänu ohtrale situatsioonikoomikale. Kuklas istub küll teadmine ja tunne, et autor "rebib kildu" ja keerab vinti juurde, aga üldiselt ei hakka see segama.

Kirju-mirju elusaatusega autor on "Minu"-sarjas kuldaväärt leid. Tõsi, see kirjumirjusus pääses paremini valla raamatu esimeses otsas, kus kolm vallalist tšikki sajaga rokkisid ja millegi ees risti ette ei löönud. Alates kolmiku lagunemisest, kooliteest ja püsisuhtest tõmmati värvid järsult maha. Samas, ju see käib ühe korraliku arenguloo juurde, sest eks vallalisest möllumutist enamasti saabki ontlik abikaasa ja tööinimene. Aga no mõelge ise, juudi perekonda abiellumine, see kõlab nagu uue raamatu jagu ainest, mis hetkel tuleviku jaoks tallele pandud.
Ja kuigi põnevuse poolest lugeja just nagu kaotas, siis autori hea maine see jällegi taastas. Sest raamatu alguses mõtlesin ma nii mõnelgi korral, kas autor sihilikult või kogemata torgib lugejat, pean silmas tugevalt halvustavat suhtumist kodu- ja pereloomise aadressil, samuti sünnitamise sünonüümina väljutamise kasutamist jms. See oli väga libe tee lugeja viha enesele tõmbamisel. Aga ta päästis end, nentides viimaks isegi, et kõik see, mille eest ta kümme aastat varem Katsi ja Mannaga Eestist põgenes, on nüüd argireaalsus.
Lugeja vererõhku kergitati aga muudeski asjades. Otse loomulikult räägin ma Mike`ist, kes oli karakterina muidugi kümnesse, ent keda nii räigelt ära kasutati, et täitsa kurb hakkas.

Nii et selline hirmus hea, aga ka hirmus ärritav lugemine, mida soovitaks ennekõike just nooremale ja mässumeelsemale generatsioonile. (see tähendab, kõigile siinsetele lugejatele!)

"Tanja. Milles on süüdi taburet?" Tanja Mihhailova-Saar, Jaana Maling





Kogemata juhtus ette ja kuna ikkagi sama kool ja sama aeg, siis ei pannud kätt ette ka. Võtsin ja lugesin niuhti! läbi. Suhtudes elulooraamatutesse keskmisest skeptilisemalt, üllatas see meeldivalt.
1) võrreldes hooletult ja kiiruga ning napi mahuga kokkuklopsitud elulugudega, on see korralik ja mahukas töö;
2) alles on jäänud ka Tanja enda hääl, need tema iseloomulikud eksalteeritud hüüatused, mõnusad venekeelsed väljendid jms. Samas ei haki see teksti ega tõmba lugejal tempot maha.

Väga positiivne, võrdlemisi aus, kohati humoorikas, ladna lugemine. Ja muidugi kadestamisväärne töökus ja sihikindlus. 

"Elust. Nostalgiliselt" Angela Hofberg

Justkui kõik on korralikud lood ja puha, aga mingi säde jääb puudu. Selline stiilipuhas 80ndate kodumaiste autorite käekiri. Samas, vaatan praegu pealkirja ja mõtlen, et mille üle ma kurdan, ongi ju elust ja nostalgiliselt :) Usun kindlalt, et neile lugudele on sihtgrupp olemas, seekord ei olnud see lihtsalt mina.

"Nähtamatud traagelniidid" Aita Kivi

Küll mulle meeldis see raamat, seepärast lugesingi jupphaaval ja pika aja vältel! Tahaks kohe autorile pai teha. Nii siiras, nii avali, nii valus.
Mõtlen juba mitu päeva, et kas ja kellele söandaksin seda üldse soovitada. Mulle endale tundub, et selleks, et see lugu päriselt puudutaks, peab lugejas midagi eelnevalt samal lainepikkusel olema. See ei ole ainult üks ja kindel eeldus, vaid variante on mitmeid... isata kasvamine, eneseanalüüsi armastus, lapsepõlvest pärinevate käitumismustrite märkamine, eneseotsingud naisena, loominguga tegelemine (eeskätt kirjutamine) vms.
Ja muidugi ei tasu siit otsida klassikalist romaani. Ma ei tea, palju siin üldse fiktsiooni on, kahtlustan, et see ikka väga tugevalt autobiograafiline. Mulle sobib, eks elukirjandus ongi mu suur lemmik (aga mitte klassikalised elulood!). Igatahes lisaks pealkirjas kajastuvale isa otsimise liinile on tunne nagu istuks autor minu kõrval tugitoolis ja kohvitassi ja konjakipitsi kõrvale jutustaks oma lapsepõlvest, armastusest, tööst ajakirjanduses... Selline omamoodi jalutuskäik ajaloos ja konkreetse inimese elus, pikitud varem ilukirjanduses ilmunud katkenditega (mis, üllatus-üllatus, ikka elust enesest maha viksitud).
Kuskil poole raamatu peal vilksatas mu mõtteist läbi Eeva Pargi "Minu kuninglikud kaelkirjakud" (mis on imeline raamat, mitmel põhjusel), autori tänusõnad raamatu lõpus on adresseeritud paljude teiste seas just Pargile.
 

neljapäev, 12. august 2021

"Minu Kihnu" Mare Mätas

 "Minu Kihnu" Mare Mätas



Sa pühade vahe, kui äge see Kihnu on! Ega saared mulle üldse meeldivad ja mida väiksemad, seda paremad, sest siis alles hakkab nalja saama. Väikesed ja suletud kogukonnad on puhas kuld ja sinna sattunud turist niisamuti, sest saarele minnes tekib ikka see äraminemise-tunne, mistõttu lastakse end lõdvemaks kui muidu ja tehakse tegusid, mis erinevad tavapärasest. Ja kuna senised "Minu"-sarja Eesti saartest kõnelevad raamatud pole samuti mingid tossikeste killast, siis eks mu ootused olid keskmisest kõrgemad ka. 

Mu esimene emotsioon Kihnut lugedes oli, et milline värvikate tegelastega ja eksootiline maalapp see küll on. Loed nagu mõnd väljamaa raamatut. Mahlakad väljendid ("Märäobõsõ mokad ning naesõ njäpud ei seesä paegal" – Märahobuse mokad ja naise näpud ei seisa paigal) ja tugevalt juurdunud kombestik. Mõneti kahju, et turism, mis annab teenistuse, seda teisest otsast ühtlasi ka hävitab. Ja see ei käi ainult suurte ja tähtsate siirderiituste kohta, vaid algab koguni pisiasjadest, näiteks, kas te oleksite Kihnu ja seal kuhugi peole sattudes osanud aimata: 

"Mäletan veel, et kui üheksakümnendatel hakkasid Kihnu voorima turistide hordid, tuli meile, kihnlastele, suure ehmatusena asjaolu, et nad ei osanud üldse tantsida ja rikkusid ära meiegi tantsuringi. Väga raske oli hoida Kihnu tantsule omast ringjoont ning see sai aasta-aastalt üha suuremaks probleemiks. Seetõttu ootasime pikisilmi aega, mil mandriinimesed peolt varakult magama või tagasi koju läksid ega tammunud enam me varvastel ega vastuoksa ringjoonel, rikkudes tantsu rõõmu." 

Mina ise, muide, ei olegi Kihnus käinud, seega selles patus süüdi pole.

Mis veel sümpaatne oli? Autori meeletult eluterve ellusuhtumine (ilmselt on see kihnlastele üldisemalt omane), puudutagu see loomakasvatust, töötegemisoskust, hakkamasaamist, toidulauda jms. Jah, tuli ära see toidulaud :) Aga meediast mäletasin ka mina seda avaldust, kui nördinud kihnlane (autor ise) võttis sõna turistide aadressil, kes tulevad saarele pärimuskultuuriga tutvuma ja siis esitavad lademes moodsaid  ja keerulisi nõudmisi. 

Nojaa, ja siis see folkloor, millesse autoril samuti väga mõistlik suhtumine. Täna mõni ehk solvub natuke, aga aastatega tekib neile lugudele veel omakorda kihte peale ja sünnivad omakorda lood. Keegi peab seda kõike ju talletama! Ei ole vaja teha nägu, et "pole old, pole näind". Sest näiteks mina usun küll, et kord tuleb päev, mil selgub tõde, kes ikkagi Kersna kossidesse oksendas. Ja see külamees, kes Eesti ühe kuulsama naise järele õhkas (kui too oli juba magama läinud): „Oi kuidas tahaks praegu temä sooja nisä pio võtta!“. 

Ma sattusin jälle lobisema. Igatahes kes ootab klassikalisi teemasid, siis neid on ka. Kajakamunad ja hülgeliha. Matriarhaat ja külgkorviga mootorrattad. Sugulusabielud ja joodikmehed. Turismisaare võlu ja valu (väga hingelähedane neil päevil, minust uhkas kohe ennenägematu solidaarsuslaine üle!). Kuulge, ja kaamerameestest on neil vahepeal juba nii villand, et lapsed jooksevad, silmad õudu täis, minema, kui kuulevad, et jälle mõni filmimees tuleb. 

esmaspäev, 9. august 2021

Juuli lugemised


"Horisontaalne ajalugu" Brian Fagan, Nadia Durrani

Milline tore raamat ja keegi pole sellest mulle kõssanudki, sattus lihtsalt raamatukogust läbi joostes teele ette.
Voodi võetakse üksipulgi lahti, ja mitte ainult ehitusdetailides, kuigi ka seda tuleb ette. Ennekõike ikkagi kõik see, mida voodis tehtud on. Sünnist surmani. Lisaks voodis toimunud seltsielu ja sealt valitsetud riigid. Porduelu, mis sõltuvalt ajastust ja geograafilisest asukohast võis tähendada kõikvõimalikke kombinatsioone. Leheruumi jagus ka kokkupandavatele reisivooditele (koguni magamiskottide kujunemisele) ja unerohustki oli juttu.
Lohutav oli jälgida mitmete arvamuste/uskumuste muutust läbi ajaloo. Olgu selleks magamistoa õhk (kord peeti ebatervislikuks ruumi tuulutamist, rohked ja paksud voodieesriided aitasid hoida hea ummuksis õhu, siis jälle vastupidi), voodis pikali sünnitamine (see ajalugu oli ka põnev lugeda, m i k s üldse naised voodisse suruti sünnitama), väikelaste magamine koos vanema(te)ga või voodilutikad (arvati aitavat nii mõnegi tervisehäda puhul... no tõesti!).
Muide, suhtumine on olnud erinev ka une kestusesse. Meist paljude uskumus, et üks pikk ja terviklik uni on efektiivse päeva alus, ei pruugi pädeda. Kahefaasiline uni on hoopis tõhusam. Ja see ei pea tähendama ainult seda, et magad pika ööune ja sutsaka lõunaund, vaid võibki olla kahes osas ööuni. Viimasel ajal täitsa minu teema.

Väga põnev lugemine ja kindel soovitus kõigile neile, kes voodist lugu peavad!

P.S. Eriti meeldis mulle (ei mäleta, millal ja kelle) suhtumine, et padjad on naiste pärusmaa ja meestele on sobilik puuhalg pea all magada.

"Tangerlanna" Christine Mangan


Vaadates süžeed ja ülesehitust, siis väga lootustandev. Idee ei ole midagi enneolematult uudset, ent on omal moel köitev. Teostus jääb siiski veidi nõrgaks ja lugu vajub kokku. Autor on ilmselt püüelnud psühholoogilise põneviku poole, ent suur osa selle alla liigituvatest sündmustest on armetukesed ja aegsasti aimatavad. Kui aga mitte otsida põnevust ja lugeda seda lihtsalt kui veidi venivat naistekat, siis veab välja küll.
Reisiraamatute lootusetu austajana tooks välja hoopis tugevuse selles vallas. Siin on palju olustikukirjeldusi ja pildikesi Tangerist, mida loed kui mõnusalt kulgevat reisikirjandust. See pool töötas mu jaoks hästi.

Olen seda sarja nüüd mitme nurga pealt mekkinud (mitte küll kõike) ja pilt hakkab selgeks saama, kuhu suunda sarja romaanid kalduvad. Jätan selle siinkohal sõnastamata, aga kirjastaja võib endale õlale patsutada küll: siht on selge ja toimib.

"Minu Riia" Lenno Vaitovski


Mahlakas ja kujundirikas keel oli mõnus lugeda, mehed kohe kuidagi lähenevad lähteülesandele mänguliselt. Tõmbaksin julgelt paralleeli "Minu Leeduga", mis oli ka mõnusalt muhe, justkui hea tekst peaks kompenseerima sihtkoha, mille suhtes meist paljudel on... eelarvamused.
Sisu poolest on see poppide ja noorte inimeste Riia, eks natuke johtuvalt autori tööst iluilmas. Töö neelaski autori ajast lõviosa, tasakaaluks serveeritakse lugejale ohtralt patseerimisi Riias. Jalutuskäigud on toredad, ent ma olen seisukohal, et kõige toredamad on need ikka jalutajale endale.
Minu Riia? Jõudis küll tekkida, ent kahjuks vahetult enne koroonat. Sain käia ooperis, hästi süüa-juua-magada ja mõelda, et hakkan seda iga talv tegema, ent siis loobiti kaardid segamini ja nüüd ei teagi, mis edasi saab.

Ja lõik, mille eest ma tahaksin autorit kallistada:
"Hotellituba on koht, kus inimene kohtub iseendaga. Selles ruumis ei ole tavaliselt ühtegi pidepunkti, millest kinni hakata (kui sa just ei taha kinni hakata sellest kohutavast lillemaalist voodi kohal), erinevalt kodust, kus on mustmiljon eset, mälestust ja tegevust, mille mõjul tähelepanu mujale lendab. Hotellis oled sa üksi iseenda ja oma mõtete, ja – pigem tihti kui harva – ka kohutava sisekujundusega. Ilmselt sellepärast ongi ka kõige viletsamas toakeses alati televiisor (ja noh, ka minibaar), et soovi korral endast ja interjöörist mõne aja puhata." 

"Ellujääjad" Alex Schulman


Paar esimest peatükki ei saanud raamat minust kinni, siis aga ei lasknud lahti. Hooletumal lugemisel ehk tõesti ei paelu, ent kui hakata süüvima kolme venna ja nende vanemate vahelistesse suhetesse, siis lajatab see raamat sajaga. Ja mulle meeldib, et ühe perekonna lugu jutustatakse meisterlikult ja põhjalikult läbi teatud olustikupiltide ja väikeste detailide, jättes täiesti kõrvale triviaalsed kirjeldused, mille põhjal me muidu oleme harjunud inimesi/tegelasi paika panema (nt kellegi omandatud haridus, töökoht, päritolu jms). Mu jaoks päris uus ja huvitav kogemus.
Aga jah, üsna valus lugemine helgetesse suvepäevadesse.
Lisapunktid lähevad loo ülesehitusele!

"AS Kättemaks on magus" Jonas Jonasson




Mu mustadeks päevadeks hoitud lektüür sai viimaks läbi. Ja mitte seepärast, et oleks hambad ristis vaevaliselt seda lugenud, vaid ikka jaopärast vastavalt võimalustele, leheke täna, teine ülehomme. Aga vähemalt tead, et hullumeelsel suvel on midagi, mis hoiab sind ära triivimast ja tõstab tuju.
See on vana hea Jonasson: peadpööritav, tempokas, ülevaatlik ja kokkuvõtlik oma lihtsas sõnastuses, piisavalt vaimukas ja humoorikas. Ja nagu ikka, tõlkija peab suutma paadis püsida (suutis, muidugi suutis!).

Jonassoni tegelastegalerii ei ole kunagi kahvatu, nii ka seekord - rahvusromantikust kunstikaupmees, kes elu keerdkäikudes "saab" endale tumedanahalise poja, kelle ta ühel hetkel Aafrikasse lõvidele söödaks läkitab ja kes seepeale taevast sadanud pojana lapsendatakse ühe kohaliku ravitsejamehe poolt. Viimane reisib peagi Rootsi, otsima oma jumalast saadetud poega, kes sooritab kõik masai sõdalase katsumused, väljaarvatud see viimane ümberlõikamise teema, ja kui ravitsejamees külma talvesse saabub, siis alles hakkab juhtuma. Ja siis on veel kunstikaupmehe naine, kellest saab õige ruttu endine abikaasa ja siis üsna varsti hoopis selle sama kunstikaupmehe poja naine... Läks juba segamini? Pole viga, raamatut lugedes on kõik selge ja loogiline, kiirkokkuvõttena kõlab veidi ulmelisena jah. Olgem ausad, ega Oidipuse lugu ju ka kuigi loogiline ole.

Poliitiline kallutatus muidugi lööb tugevalt sisse, aga rootslaste puhul ei saa sellest enam ammu üle ega ümber. Samas ma luban, et seda raamatut annab lugeda ka nii, et sotsid otseselt just silme ees ei virvenda.
Ma juba ootan, mis Jonassonilt järgmiseks tuleb, kas sel mehel latt ka kord langeb?

"Ilmapuu" Richard Powers



Üks imeline lugu, kus põimuvad loodus ja inimene, ja seda kõike erilise ülesehitusega romaanis. Ja kuigi tegelaste suguvõsaliinid on pikad, nii pikad, siis on autor ometi andnud meisterlikult märku, et ühe puu "teekond" läbi aja on pikem veel.

Ja keel nii hea, nii hea...

Mul on kahju vaid, et lugesin seda nüüd kiirel suvel, rohkete katkestustega, sest tegelikult vajab see raamat lugeja teravat tähelepanu.

"Giovanni tuba" James Baldwin


Ilus keel ja tõlge. Nauding heast tekstist. Dekoratsioonidena Pariis, ilus ja valus ühekorraga.
Sisu poolest igaühele soovitada ei julge. Mehed, palju mehi, üks õnnetum kui teine. On need, kellel on raha ja võimu ja teised, kellel pole midagi ja kes otsivad siis neid raha ja võimuga tüüpe, olles valmis tegema mida iganes.
Ja siis läheb mõte ajas tagasi, kuhugi 90ndate algusesse, mil neid sarnaseid minejaid oli siit teisigi. Mis elu need inimesed seal Pariisis elasid, mida tegid, kuis pinnale püsima jäid...

"Õpetajad" Andris Akmentiņš


Üks väga hea raamat, millest veidral kombel üldse ei räägita raamatusõprade hulgas - mis toimub? Kas põhjuseks eelarvamused, ikkagi 1950ndad ja koolielu? No ja siis veel see Läti, millest me ju harjunud end paremaks ja ägedamaks pidama. Nautige siis lihtsalt võrratut teksti ja mõnusat tõlget (Contra) kui muud pelgate.

Tegelikult pole sel ajastul ka häda midagi. Mingi mõnus nostalgiamaik oli man, kuigi ilmselgelt ei ole ma selle aja laps, oli siin nii palju äratundmisrõõmu.
Raamat jaguneb nelja ossa, neist mahukaim on Sarmīte osa, minu meelest ühtlasi ka kõige parem. Õpetajate keevalise võsukese arengutee oli humoorikas ja mõtteainet pakkuv. Lapsepõlve osa juhtumised ja mahlakas tekst meenutas veidi Manjunja raamatut. Hiljem läks lugu rahulikumaks. Muide, erinevad seigad ja olukorrad on suuresti arhiividest ja kirjavahetustest võetud, seega elust enesest. Raamat kuulub ühtlasi sarja „Meie. Läti. XX sajand“, mille eesmärk algataja sõnul ongi näidata, et ajalugu ei ole ainult sõjad ja poliitika, vaid ka lihtsate inimeste igapäevaelu. Läbi selle annab suurepäraselt kajastada suuremaid teemasid. Ja see ei ole kuiv ega igav.






pühapäev, 8. august 2021

Vahel

 Hakkan vist ikka päriselt hiidlaseks muutuma. Müügitööd teen ma juba ammu nii nagu hiidlased (kes ei mäleta või ei tea, see leiab mu "Minu Hiiumaa" raamatust mäluvärskenduse, lk. 205 "Turundus hiidlaste moodi"). Teine hiidlaste tunnus pidavat olema, et nood kohvikutepäevi väldivad. Ma otseselt ei vältinud, aga ega ühessegi ei jõudnud ka. Üle vee vaid nägin, et Sarvel oli tolmupilv üleval ja autod sirges rivis sõitsid kohvikusse.

Sadamas oli ka täna harjumatult tühi, isegi bronnirida oli ahtake, üldjärjekorda õieti polnudki. Nii et üks bläkk on oma töö teinud ja nüüd siis järgmised kolm aastat teeme jälle veenmistööd, et võib küll saarele tulla ja pole siin midagi hullu praamidega. Mäletan, et mõni aasta tagasi just nii oli. 

Stiilinäidet sellest, millega me siin öösiti tegeleme, ma panema ei hakka. Kui on pill ja pillimees ja rahvas, siis ikka hommikuni laulmiseks ka läheb. Iseenesest pole selles midagi uut, ainus erinevus, et seekord osalesin mina hommikumantlis. Ka diskotamises. Laulma hakkasime alles siis, kui päkad tuld lõid (jah, ma olin ka paljajalu).