Täiskasvanud inimesed/ Aubert

 Kergekaallane, saab pediküüris istumise ajal läbi loetud, aga maniküüriks enam ei jagunud (ma ei tea, miks seda siinkohal tarvilikuks mainida pidasin, tegelikult ei anna see teadmine teile midagi). 

Kiire, ladus, põgus. Riivab mingeid teemasid ja hetki, neisse liigselt uppumata. Nagu oleks keegi lasknud kümmekond minutit ühe perekonna ellu piiluda. Seejärel keerad selja ja lähed oma eluga edasi.

Peategelane on neljakümnene üksik ja last igatsev arhitekt (mitte et see amet üldse eriti asjasse puutuks loos). Tegevuskoht Norras perekonna suvilas ühel nädalalõpul, mil peetakse ema 65. sünnipäeva (mitte et see sünnipäev seal erilist tähelepanu saaks, tütred on hõivatud pigem omaenese suurepäraste isikutega). Peategelasel on õega igavene rivaliteet, nüüd on viimane lõpuks ühtlasi ka rase, ja esimest ajab see rämedalt närvi. Et end veidikenegi välja elada, susib väheke õemehega, lisaks püüab õemehe eelmisest elust lapsega häid suhteid luua. No et õde ärritada. Lühidalt selline kamm siis. 

 Küll on ikka hea, et Kristallkuul muudkui reisib ja mina sain head kontserdipiletid endale :) Istekohad olid ülihead, täiuslik vaade Randalu kätele. Ja no "Rhapsody in Blue" sai mõned mahlakad improvisatsioonid, millest puhas rõõm.

Tõsi, Eesti Kontsert võiks nüüd juba U. hümni mängimise lõpetada. Erinevatel põhjustel, mis kõik on olulised. 

Ja teiseks, need piletiväravad... 

Hard Land / Wells

 Korralik tükk noorteromaani, täpsemalt poistekat. Iseenesest ette heita ei ole suurt miskit, lugu jookseb, kõik on just kui olemas. Aga minu jaoks see päris ei olnud. Liiga turvaline ja etteaimatav ehk. Ikka kõik see tavapärane teemadering.

Et miks ma siis selle üldse lugeda võtsin :) Mul vist kumises kuklas mõne kuu eest loetud Arenzi "Suur suvi". Samuti ühe noormehe eneseotsingud, sõprus, armastus, suvi ühes mõne patutembuga... nagu ju siingi. Sarnane oli ka teatav nostalgia, sest mõlema raamatu tegevus toimub aegu tagasi, Wellsil 1980ndate Ameerikas, Arenzil oli vist 1970ndate Saksamaa. Ühel puhul oli seda ka minu eas naisterahval tore lugeda, teisel puhul jäi veidi üheplaaniliseks. Samas kellel parajasti noortekate lugemise periood, siis soovitan seda kindlasti lugeda. 

Esietendus / Linnateater

 "Sa oled alles siis vana, kui sünnipäeval kulub küünaldele rohkem kui tordile."

Selline keerulise pealkirjaga lavastus siis :) Keegi küsib, et mida vaatama lähed, siis nagu ei viitsigi hakata seletama, vastad, et ah, ühte asja :)

Lavastuse aluseks Cassavetese 1977. aasta film "Opening night", mida kohendanud Diana Leesalu ja Kaarel Väljamäe. Sisuks esietenduseelse nädala sekeldused ja pinge, millele lisandub peategelase vanaduse teema. Nali ja naer vahelduvad tõsiste siseheitluste ja segadusega. Kusjuures komöödia pool töötas mu meelest väga hästi (Alo Kõrve närvilise lavastajana oli oivaline ja Anne Reemann etenduse juhi Gretana niisamuti). No ja ma ei saa unustada ka lavamees Jaaku, tundus täitsa loomuomase andega tüüp olevat, laske teda rohkem lavale :) 

Esimene vaatus läks väheke venima või kaotas fookust või tekitas segadust või ma ei tea mis. Teine vaatus oli mu jaoks tempo poolest paremini paigas. Kui mäng on rohkem paika loksunud, võiks teist korda siiski vaatama minna. Hobuveski kammerlik saal mulle meeldib ja sedapuhku on näitlejate mänguruum venitatud tavalisest suuremakski. 

Ühtlasi läheb sellega ka mu teatriaasta 2023 lukku. Tuli tavapärane 25. Jagatuna 12 kuule polegi nagu midagi, aga kui vaatan jälle külastuste koondumist 5-6 kalendrikuule, siis on parajalt tihe käimine.

Meeldejäävaimad ilmselt "Elajannad", "Kabaree. Põrgu" (VAT Teater), "Suur veeuputus" (Linnateater). 

Mangroovi ületamine / Condé

Napp, ent väga rikas raamat, mu tänavuste lemmikute hulgas raudpoltkindlalt. Sõnad ja laused on sellised, et lased korduvalt pilgu tagasi, sest no nii ilus on (tõlkinud Ulla Kihva, toimetanud Anti Saar). Ja siis veel jutustusoskus ja looduskirjeldused ja...

Sisu, väga-väga lihtsustatult öeldes, on omamoodi segu kodumaisest Nipernaadist ja Pasolini "Teoreemist", ainult selle vahega, et siinne peategelane Francis Sancher on kohe raamatu alguses kohe täitsa surnud. Tema teod on tehtud, jutud on räägitud. Surnuvalve ongi raamatu raamiks, teised tegelased saavad sõna igaüks ühes peatükis (oli vist ka üks erand). Iga tegelase loost koorub midagi salapärase, alles hiljuti nende kodukülla saabunud Francise kohta, ent märksa enam hargneb lahti kohalik eluolu ühes Guadeluope`i koloniaalajaloo, võõraviha, keeruliste suhete, rassismi ja naiste olukorraga. 

Kindel soovitus. 

Ennast raiskame võõrastes voodites / Raud, Kärsin

 Saan nüüd öelda, et olen tänavu ühe eneseabiraamatu läbi lugenud. Kas abi sain, on esialgu ebaselge. Lugeda oli siiski tore, jutt eluline ja arusaadav. Käsitletavaid teemasid palju. Lisaks hädavajalikule õpetusele, et millistel meestel võetakse Tallinna-Tartu maanteel suhu ja millistel mitte, räägitakse niisama elust, laste kasvatamisest, ettevõtlusest, sportimisest, reisimisest jms. Rauda olen varem ka lugenud, ootuspäraselt lobe kraam. 

Kui millegi üle kurta, siis ma vist oleksin eelistanud teistsugust vormi. Praegu oli selline kahekesi loba-loba, mis siis hiljem transkribeeritud. Näiteks vestlusõhtuna või lihtsalt kohvitassi taga kahe sõbra kohtumisena (ja mina kärbsena seinal pealt kuulamas) väga viis pluss formaat, aga raamatus jäi veidi nõrgaks. Nagu vabas vestluses ikka, siis tahab vahepeal fookus kaduda ja tekivad kordused jms. 

Samas, mõni mõis.

Kuu teine pool / Vadi

Minu käest võib Vadi kõigi proosaraamatute kohta küsida mida tahes, ega ma paar kuud hiljem enam nagunii ei mäleta miskit täpsemalt 😂 Tean, et lugeda on olnud neid kõiki ladus ja mõnus. Inimesed on lihtsad ja... inimlikud, meiesugused. Elud ja lood hargnevad ja põimuvad. Loed ja sul on tunne, et autoril endal oli ka mõnus seda kõike kirjutada. Ilmselt pupsus vahepeal korralikult naerda, nii et sõrmed ei saanud klahvidele pihta. Või siis istus arvuti ette, et kirjutab paar lõiku, naine ka juba hüüdis, et mine too puid ja tee tuli ahju, aga Vadi vastas, et ei saa, peab enne Viktori ja Hugo lood kirja panema😂

Sest meist igaüks tunneb küllap paljusid neist karakteritest. Peategelase nõrga südamega ema, kelle süda viimaks hoopis eriti tugevaks osutub. Juliuse-sarnast naabrimeest, kellel on samuti just selline naine nagu raamatus. Mitmenaisepidajast Pašat oleme kindlasti ka kohanud, sellistel tüüpidel on enamasti lapsigi ridamisi järel. Kerli-sarnaseid fanaatilisi uute asjadega kaasaminejaid niisamuti, olgu selleks veganlus, prügi sorteerimine, mahetoit vms. Palja tilliga sekspert Kaur, kes küll vist tugev vaid teoorias, ent esines äärmiselt veenvalt. Hull onu, kelle hullus kardetakse olevat nakkav. Ja nii edasi.

Tähendab, et siis nii lihtsad ja tavalised inimesed, et mõjuvad suisa eriliselt.

Üks päev oli uudis, küll vist kallutatud iseloomuga, et eestlased ostavad üha rohkem ehteid. Neid kallima otsa omi siis. Sõnum oli umbes selline, et ohohoo, eestlased on nii rikkad. Võib ka olla, et ongi rikkad. Aga kuulatades ümbritsevaid, siis tundub mulle, et osa kinnisvara-usku inimesi on lihtsalt ümber orienteerumas. Keerulistel aegadel, mil on tarvis võimalikult likviidset vara ja tuleb kiiresti otsustada ja tegutseda, ei ole posu korteritega tõesti midagi peale hakata (või kui, siis väljaspool EL piire asuvatega).

Aga eks uudistest võibki alati välja lugeda seda, mida tahad. 

Õhtu rannal. Ojakäär 100

 Neid Linnateatri laulvaid näitlejaid mõnes lavastuses kuuldes olen vist rohkem kui korra öelnud, et savi sest näitlemisest, andku parem mõni kontsert. Ja nad tegidki seda. See oli nüüd päriselt kontsert, kergelt küll lavastatud liikumisega ja ohtrate vahetekstidega (olid küll põnevad, ei nurise). Et kui keegi küsiks minult võrdluses "Osnapiga", siis viimane oli ikka pigem lavastuse poole. Osnapis polnud ka orkestrit, Ojakääru austati VHK keelpilliorkestri ja mitmete teiste tunnustatud muusikutega.

Need näitlejad laulavad endiselt nagu kulda. Kui nüüd väheke norida, siis ühel sellest seltskonnast on tase veidi maha käinud, aga võis ka olla, et ta oli väheke tõbine vms. 

Kukemaja / Belim

Alustuseks: kui sa (mingil vaid sulle teadaoleval põhjusel) otsustad selles elus lugeda vaid ühe Ukraina-teemalise raamatu, siis ma usun, et see võiks küll olla see raamat.

Ma saan aru, et Ukrainat tuleb meile nüüd päris pikalt nii kirjanduses, filmilinal kui teatris. Ja see on ju alles algus, sedasorti looming jõuab meieni pika viitega. Küllastumine on kerge tekkima. Lisaks kipub neil puhkudel teravalt esile autori enda meelsus. Viimane saab tänapäeval olla vaid must ja valge, vahepealseid toone ju ei ole. Ka siinne raamat algab terava vastasseisuga: venemeelsus vs. USA ajupesu. Hullud ja päriselt eksisteerivad äärmused mõlemad. Aga ütlen ette ära, et see ei ole raamatus esil, eks taustal tiksub muidugi.

Selle raamatu suurimaks väärtuseks on lihtsa inimese lihtne elu. Põlvkondadevahelised suhtlusmustrid, argine olme - aed, köök, käsitöö. Paraku ka sovetliku asjaajamise ja korruptsiooniga vürtsitatud igapäev, mis on eriti visa muutuma. Kuna autor on emigreerunud 15aastaselt Chicagosse, siis ühest küljest on tal küll olemas taustsüsteem, teisalt on ta piisavalt kaua juba ära olnud, et esivanemate juuri otsima minnes vaadelda kohalikku elu värske pilguga. Seega kergelt nagu minusarjalik lugu, ent mahukam ja põhjalikum. Ja piltideta, mis mulle meeldib :)

Nii et julgen soovitada. Ja soovitangi, sest ma mõistan, et minusuguseid kahtlejaid (kas seda lugeda või mitte) on ilmselt veel. Selle ilmudes jäi kuidagi õhku, vähemalt minu jaoks, et mis asjaga täpselt ikka tegemist on. On see seltsimeeslapselik jutustus? On see pigem romaan? Või reisikiri? Liiga vähe selgitustööd :) Saan aru küll, et võõrkeelset autorit on keeruline siia telesse ja raadiosse saada, tubli, et esitlusele siiski õnnestus ta kohale tuua. Ja ka tõlkija Annikky Lamp (kiitus tõlkijale, vaheta ametit, palun!), kes võiks raamatu reklaamnäona järgmisena laual olla, on piisavalt hõivatud, aga ma ei tea - tehke midagi :)