Pühapäev, 7. august 2022

Elame veel

 Haarasin täna Kärdlasse minnes käekoti. Õlarihma vahele oli ämblik võrgu pununud ja ise asjatas seal ka ise parajasti sees. 

Mis ütleb nii mõndagi mu viimaste aja tegemiste kohta.

Üldiselt vedas. Esimene klaastara tünn oli imekombel isegi pooltühi ja mahutas kogu kraami. Ka esimese taaraautomaadiga läks hästi, töötas, mahtus kõik. Ma ütlen, tasub ikka pühapäeva hommikul pulmapeojärgsele ringile minna.

Ühest hoovist möödudes avastasin hirmsad prügikottide kuhilad ja pingivirnad, siis meenus, et tõepoolest, olid ju äsja kohvikutepäevad. Mu meelest oli nendeni veel üle kuu aega, aga ju siis juba läbi saanud.

Kuna ma kartsin, et mul võib tulla äkki koguni suve esimene päris vaba päev, siis kirjutasin ruttu maasikatallu, et ega moosimarja juhtu olema. Juhtuski. Vähemasti saan nüüd marju hakata puhastama, muidu olekski igav olla. 





 

Pühapäev, 31. juuli 2022

Ootus / Hope

 Kui ma tahan naistekat lugeda, siis just täpselt sellist. Täiuslik.

Kolm naist ja ohtralt liikumist ajateljel (jee, mu lemmik). On tüdrukute unistused ja püüdlused, sihid ja eesmärgid... ja siis kolmekümnendates eluaastates nende naiste tegelikkus. Kas valitud suund oli õige, kas nad ise kasutasid kõik võimalused, kas töötab paremini kindel tegevusplaan või tuleks vahel lasta hoopis juhustel sekkuda... kas kuskil mujal on rohi rohelisem...

Hästi eluline, ehk koguni argine, aga siiski haaravalt kirjutatud.

PS. Soovitada tahaks Kertule.



Kolmapäev, 27. juuli 2022

Keemiatunnid / Garmus

 Ma ütlen kohe ära - ärge neid minu Goodreadsi tärne vaadake, sest see on puhtalt minu probleem. Tunnistan ausalt, ma ei suutnud seda lõpunigi lugeda. Aga teile see raamat raudselt sobib ja meeldib.


Korralik lugu, kõik on ette ja taha ära nämmutatud, et lugeja jumala pärast ise midagi mõtlema ei peaks. Et justkui tugevatele ja vapratele ja iseseisvatele naistele, aga samas kirjutatud nagu alaarenenud väetikestele - kallis autor, kas sa ei näe siin väikest vastuolu?
Ja absoluutselt kõik klišeed on ka kenasti üksteise otsa lükitud (lademes õnnetuid seiku lapsepõlves, enneolematult tark ja ilus peategelane, lõputu ahistamine ametipostil, abielu- ja lastevastasus, koera võtmine, surmad särgid-värgid jne, jne, you name it!). Kõik see, mis täna "müüb", aga mu jaoks oli seda liiga palju korraga.
Ja siis ma väsisin. Kuskil enne 100. lk. Nii et ma ei tea, kuidas see lugu lõpeb. Küllap õnnelikult. Sest muidu see poleks ju täiuslik naistekas.



Seltsidaam / Glenconner

Võtsin suure skepsisega ette, aga üllatas võrdlemisi positiivselt. Ja me räägime olukorrast, kus ma ei olnud sellest inimesest eluski kuulnud, nägu ka puhta võõras, tema perekond mu jaoks sama, mis Kükametsa Anne perest hakata kõnelema. Ja kui te nüüd arvate, et ehk ma olen mingi Briti kuningakoja salakiibitseja, kes päevad otsa kiiktoolis kõigub ja kuningannade ja printsesside põrutavatest tegemistest värskemaid uudiseid oodates närviliselt veebilehti värskendab, siis eksite samuti. Noh, mis seal enda võhiklikkust salata, printsess Margareti (kelle seltsidaam raamatu autor siis oligi) nägu oli mul ka võrdlemisi ähmaselt silme ees. 

Ikkagi osutus huvitavaks lugemiseks. Tegelikult... ma vist soovitakski seda lugeda pigem kui lihtsalt üht elulooraamatut. Inimesest, kelle elu oli põnev, veider, kaootiline, jamadest kubisev, ja no törtsuke sekka ka seltsidaami kohustusi, sest see viimane amet ei olnud raamatus sugugi peamine ja läbivalt tähtis. Ikka väga palju oli omaenese hullust elust. Abikaasa ise oli juba selline nähtus, et sellise talumiseks oleks mitut elu vaja. Tõsi, oli ka head, sest pidusid see tüüp juba oskas korraldada, olen kergelt kade. Pojad... nojah, nende põhjustatud südamevalust ma parem ei kõnelegi (ühel AIDS, teisel tõsine sõltuvus, kolmandal õnnetuse tagajärjel pikk kooma ja argiste toimetuste nullist õppimine), kaksikutest tütardel läks elus veidi paremini.

Ja siis see printsess. No see oli ka ikka päris s... iseloomuga, tujukas ja hull. Aga need jutud olid sellised õrnalt sordiini all hoitud, nii et ei mingeid skandaalseid paljastusi. Kuigi ka tema oli peomemm ja seal ilmselt ainest juba oleks.

Mis aga raamatu võluvaks tegi, olid väikesed põnevad nüansid ja eriskummalised vahejuhtumid, neid siin täitsa leidus.



Reede, 22. juuli 2022

Uue aja asjad

 Kui ma Tallinnasse kolisin, siis olin püsti hädas venekeelsete klienditeenindajatega. Minu probleem noh, ei ole minust selles keeles lobisejat, sõnavara on ahtake. Nüüd läksin vabatahtlikult ukrainlannast juuksuri juurde. 

Töö oli aus ja korralik. Ja no põhimõtteliselt saab käte-jalgadega kõik räägitud, ülejäänud aeg ongi hea ja vaikne omi mõtteid mõlgutada või raamatut lugeda. 

Tõsi, kahe tunni asemel kulus viis ja pool ja äärepealt oleks praamist maha jäänud. Mis näitab, et nüanssideni ikka käte-jalgadega rääkides ei jõua.

Neljapäev, 21. juuli 2022

Kurtidele kõrvadele

 Lugusid sellest, kui tähelepanelikult mu teinepool mind kuulab.

Meil on tänavu valdavalt korduvkülastajad, võhivõõrast rahvast on väga vähe. Hetkel on siin abielupaar, kes käis ka möödunud aastal (läbi Bookingu) ja kelle erandkorras võttis vastu elu õieke. Sellega seoses olid meil pikad telefonivestlused, juhtusid need vist olema tõesti kõik minuga. Lahkumisel kohtusin nendega silmast silma, abikaas, tõsi, kõrval ei olnud. Tänavu tulid taas, kirjavahetus algas poolest talvest, oli tihe. Kuigi meilidele vastasin mina, siis tulid need kirjad loomulikult meie ühisesse, majutusega seotud postkasti. Ka igapäevases suhtluses on meil vajadusel kombeks majutuskalendrit valjuhäälselt läbi lapata, et mis päev sisse, mis päev välja. Vahel on kasutuses koodnimed (tätokatega baptist jms), aga sel korral ei olnud, olid päris nimed, mõlema omad.

Saabumisel vastu võtma sattusin jälle mina üksi. Ilmad on olnud seekord kahepaiksed ja seetõttu oleme suutnud siin kinnistul päevade kaupa elada nii, et meie nendega ei kohtu (seda ma räägin kogu aeg, et selline privaatsus on täielik luksus). 

Üks päev jõudsid meie autod samal ajal koju. Kuna ma olin poodi minekuks jätnud toidu pliidile, siis ei saanud hoovil kinni pidada ja kihutasime, tervituseks vaid lehvitades, mööda. Ja siis küsib teinepool, et mis selle naise nimi oligi...



Kolmapäev, 20. juuli 2022

Ma lihtsalt armastan seda saatelõiku

See näib küll naeruväärne, aga tundub, et peab iga päev harima, harima, harima...

Igatahes üks paljudest põhjustest, miks lihtsalt ei taha enam midagi teha on siin kenasti olemas.

Teisipäev, 19. juuli 2022

Lugemised

Härra Heideggerile meeldivad kassid ja teisi jutte / Berelis

Kõigile vist ei passi ja ega sõltuvalt meeleoludest oleksin ka ma ise võinud mõnes muus olukorras selle peale nina vingu tõmmata. Aga seekord sobis ja meeldis. Absurdi ja muigamaajavaid olukordi, veidrikuid ja tegelasi ilmaelu äärealadelt (geograafiliselt küll Lätimaale paigutatult). Kõik puha Contra mõnusmuhedas maalähedases tõlkes. 

Tekkis kohe kange kihu mõnda Läti kolkakülla minna. Enne peaks muidugi lähedastega hüvasti jätma...





Halastus / Ullmann

Kuna ka Ullmann on mitmendal-setmendal ringil, siis ei näe vajadust kommenteerida. Lihtsalt... igal aastal juulis on tarvis.


Õnn on otsuse küsimus / Kaldmaa

Kalev Kesküla kirjutas, et “Vanad raamatud nagu riidedki on inimese mõõt. Võtad kätte viisteist aastat tagasi loetud raamatu või ajad selga vana palitu ja vaatad, kas oled neist välja kasvanud või on need sulle suureks jäänud.” Üldiselt ei ole mu enese meelerahu huvides eriti mõistlik vanu riideid selga proovida ega kunagi loetud raamatuid üle lugeda. Aga on mõned erandid, nagu see siin. Ma tunnen, et see raamat on sedavõrd minu kvintessents, et polegi palju lisada. Sellest raamatust ma ilmselt ei kasva välja kunagi, isegi kui väga tahaksin.
Seega lõpetasin selle laenutamise ja tellisin eile endale isikliku eksemplari ära. Et iga kord, kui olen pudenenud koost, saaksin end selle abil kokku lappida.
 



Imaago / Ulitskaja

Ikka vana hea Ulitskaja, kelle käekiri on muutumatu. Aga see keel mulle meeldib, ilmselt on ka tõlkija olnud oma ülesannete kõrgusel (Jüri Ojamaa). Kohati muidugi tundub, et see kõik on juba olnud, samas olen veendunud, et ma "Imaagot" varem lugenud pole. Äkki on lihtsalt suur sarnasus raamatuga "Daniel Štein, tõlkija"? Igatahes eesti keeles vist ei olegi temalt mul muud lugeda. Kahju. 

Kui ma alustaks täna uuesti "Imaago" lugemist, siis võtaks paberi-pliiatsi kõrvale. Ma küll jumaldan rikkalikku tegelaste galeriid ja mulle meeldivad ajahüpped ja edasi- ja tagasiminekud, aga siin tunnen ometigi, et veerand seostest läks kaduma. Loed ja tead küll, et see või teine tegelane käis varem juba läbi, aga mitte ei mäleta.

Nauding. Niivõrd kui kõik see 1950-80ndate NL elu nauding olla saab.



Ja küll mul on hea meel, et ma selle kujundaja halva nalja avastasin alles pärast raamatu lugemist. 


Mirjami palett / Kitsik

Hinnet ei oskagi panna. Vahepeal viskas nii mõnusat sarkasmi ja eneseirooniat sisse, et ma suisa vaimustusin ja kukkusin heldelt raamatut soovitama, siis aga vajus kuidagi tavaliseks ära, ja ma korjasin ruttu oma soovitused tagasi :)

Nii et jään segaduses oleva lugeja staatusesse.




Eesti novell 2021

Nagu ikka, seinast seina. Suurem osa meenutab mulle seda tunnet, kui ma varateismelisena ahmisin saadaolevaid raamatuid, mille sekka juhtus kodumaist kraami, nii 1970-80ndatest. Oli, muidugi oli ka pärleid, aga valdavalt oli selline... keskpärase sõnavaraga udru-mudrutamine, erilist süžeedki polnud, lugesid ja tegid möh. No ja kui siis leiad terve kogu peale üks-kaks säravamat kirjatükki, siis mõtled, et no eks pean ka järgmisel aastal ikka sirvima.


Pühapäev, 10. juuli 2022

Sünnipäev saarel

 Tänavu võimaldasin endale sünnipäeva mandril, kõigi võimaluste linnas... aga lõpuks hakkas hommikul ikka miski sügelema ja kihelema ja põrutasin hoopis Aegnale. Parim otsus. Miks te pole mulle varem öelnud, et seal on nii mõnus? See on nii lähedal, nii puhas ja nii kompaktne - ideaalne laisa inimese väljasõidu sihtkoht. 

Laev väljub kolm korda päevas, ööseks jääma ei pea, saab teha endale paraja retke, kas umbkaudu nelja- või kaheksatunnise. Pilet on 6 eurot edasi-tagasi, ostmine mugav ja lihtne, väljub Linnahalli kõrvalt. Laev on puhas ja aknast näeb ka midagi (meenutagem minu Langkawilt Koh Lipele sõitu ja musta kilega kaetud aknaid :))

Algul põdesin, et rattapiletit osta ei õnnestunud, aga tegelikult pole sinna ratast vajagi, mugavam ongi jalgsi tiir peale teha, siis pole muret, kui tahad vahepeal üldse vees kahlates astuda või ronida mõne militaarrajatise otsa või sehkendada võpsikus (seda seal küll palju pole, ikka sellised ilusad ja kuivad metsaalused). Kõik on märgistatud-viidastatud, rajad mõnusad, rannad kaunid, hästi korraldatud prügimajandus, kuivkäimlad olemas (paberit isegi oli!), grilliplatsid, varjualused einestamiseks.

Ja mu meelest sobib see nii romantikutele (Katarina võiks seal järgmise amüseerimise korraldada (kui juba pole käinud) ja Kertu võiks oma präänikuga sinna minna, ja kõik teised leiaks ka kaaslase ja põhjuse, kindel see).

Raudne soovitus.




















Neljapäev, 7. juuli 2022

Mõtterändur / Mikita

 Algus oli selline... nagu Mikita ikka on. Vahepeal udru-mudrutab, siis viskab sekka mõned kullaterad. Kuskil keskpaigas mõtlesin, et no läheb jälle lappama ja kas ma ikka viitsin edasi lugeda, kröömike kiskus ka kordusteks kätte. 

Aga siis! Järsku muutus Mikita nii mänguliseks ja kelmikaks, et kuku või pikali. Mul kohe GR hinne tõusis mühinal. Ilmselt lõpliku kalgi südame pehmenemise tegi see eestlase läbikatsumise küsimustik seal lõpus. Mu maksimumist jäi puudu vaid see praetud munade kuhi, millele on alustass tagurpidi peale pandud. Mul mingi õhkõrn heiastus on sellega seoses, ent ma pole kindel, kas olen sellest lugenud, näinud kuskil filmis või kas olid need ikka praemunad, millele nii pandi. Kõik muu pidas paika. 

Ja igatahes ma tunnustan autorit selle eest, et keegigi ülistab meie Eestimaad, no kohe iga kandi pealt, olgu selleks meie loodus, meie maastikud, vanad taluõued või tähistaevas me kohal.