Bob W

Käisin naistega Pärnus. Üleneja ja alaneja naisliin. Hakkan jõudma sinnani, et "milleks muuta seda, mis töötab". Ehk et olen öömaja valikul kindlaks jäämas Bob W-le. Sa tead, mida saad. Ja isegi, kui sellesse võrrandisse kirjutada sisse mõned sekeldused, mis mehitamata majutusasutuses ette võivad tulla, siis ei riku see saadavat elamust. Oslos oli pisuke sekeldus, mistõttu oleks äärepealt teatrisse hiljaks jäänud. Seekord võttis Pärnu vastu paduvihmaga ja ukse taga telefoni näppides on selge, et see vidin liguneb mõnuga läbi. Muus osas aga toimib iseteeninduslik öömaja nagu õlitatult.

Korterid on neil maitsekalt ja detailitäpselt sisustatud. Viriseda võiks ju joogamattide üle, et no kas neid on ikka vaja :))) Tahaks kirjutada, et kõik vajalik on olemas, aga seda oleks kahtlane öelda - siis tuleb ikka keegi, kes ütleb, et köögisahtlis avokaadolõikurit näiteks ei olnud köögis. Nii et las ta jääda. Aga siiski-siiski, kokkamiseks on väga palju vajalikku kraami olemas. Kodumasinad töötavad kenasti. Kõik on puhas ja kena. Olen taas kord rahul.

Juhtus olema nurgakorter, millel rõdu kogu korteri ulatuses, nii et ühes küljes võisid istuda pehmel mööblil, teises küljes kõvemal. Imiklastele oli olemas ka rõdul mängumaja (minu oma ei kasutanud seda...)

Konkreetsed Pärnu korterid asuvad Esplanaadi 10. Mu meelest igati hea asukoht. Mugav jalutada mere äärde, kesklinna, teatrisse, nostalgitsemiseks Steffani Pizzarestorani (jeesumaria, see oli 20 aastat tagasi, kui mina Pärnus pidevalt jõlkusin, puupüsti täis ja saba lookles ukse vahelgi, aga näib, et miskit pole muutunud) ja mujale.

PS. Spaasid armastan ma endiselt, aga tuleb tunnistada, et kui oled sunnitud valima peatumiseks nädalalõpu ja peaaegu et kolm täiskasvanut, siis hinnad hakkavad väheke pööraseks kiskuma. Kusjuures nii mitmelgi korral ei ole ka tuba suurem asi olnud. Kiirelt-kergelt vaadates võib praegu öelda, et näiteks järgmisel nädalavahetusel võiks Pärnusse spaasse minna kolmekesi hinnavahemikus 630 - 1080 eurot (hommikusöögiga). No tõesti.

Mäeküla piimamees

Turvaline ja etteaimatav. Kivirähk ja Toikka tandemina jõuavad alati kindla tulemuseni: lõdva koomusk, mida ka väsinud peaga kannatab vaadata. Mõtlema palju ei pea, naerda võib nii möirates kui ka kerge muigega suunurgas. Teatriuksest sisse julgeb astuda ka see Jüri või Mari, kelles kooliajal kohustuslik kirjandus õudu tekitas (tervitused siinkohal minu niudeviljale). Samas oli lavastus tarbetult pikaks venitatud, nii et nii mõnigi Jüri või Mari võib edaspidi teatrit vältimata hakata :)

Lavastusest jääb meelde Vaariku munade pigistamine, ehk et kui kaugele võib peos pigistatud muna toores sisu lennata.

Vildega Kopis

Ma ei tea, kuidas see nüüd jälle nii juhtus, et ma kirjutasin reisikirja, sedapuhku Vildega Kopenhaagenis käigust, aga äramärkimise sai keegi Eland Mere 🤔 Kahtlustan õelat kättemaksu, sest ma ei lubanud tal ooperis väikest šnabilivopskit teha...

Igatahes oli endal lõbus ja tore kirjutada. Sest mis seal salata - väike väsimus on neist tavalistest reisikirjadest tekkima hakanud. Nii et kui tekkis motivatsioon Vilde kampa võtta ja korraks Koppi põrutada, siis miks ka mitte.

Öine soov

Maalehe romantikasarja neljas raamat Anne B. Ragde "Öine soov" ja selle tutvustus/arvustus on tänases Maalehes ilmunud.

7. Teatri- ja muusikamuuseum

 7. Teatri- ja Muusikamuuseum (pilet: 11 eurot / saldo: 83 eurot)

Muuseumi 100 aasta juubeli puhul on nopitud näitusele 100 eset. Lisaks lastakse külastajad ruumidesse, kus varem olid arhiivid ja töötajad. Korraks läbi jalutada tore, ja see torn, eks ole, on ju kihvt. 

Kui nüüd väheke nuriseda, siis eksponaadi füüsiline paiknemine ja info selle kohta oli natuke ebamugav. Ma tahan vaadata ja ma tahan selle kohta lugeda, aga praegu oli kohati nii, et ma vaatasin eset, seejärel püüdsin veidi ülekujundatud numbrist sotti saada, siis läksin seda kuhugi eemale seina pealt otsima, siis teksti lugedes tekkis veel mingi küsimus, siis pidin uuesti eksponaadi juurde jalutama. Üsna ebamugav, lõpuks lõin käega. Kunsti võib ju teha, aga siis kuskil mujal :)

Minu Türgi

                          

See vastuoluline Türgi... Olen käinud küll vaid Istanbulis, aga kui siin raamatus oli üks mõte, millele alla kirjutaksin, siis jah: mõnda paika on parem armastada kaugelt. Naisena oli seal olla natuke häiriv, väsitav (kuigi riietusin viksilt ja viisakalt, meeski oli kõrval). Mis muidugi ei vähenda paiga muid võlusid.

Aga jah, millest raamat jutustab. Elamisloa taotlemisest, elukoha leidmisest, natuke islamikoolis õppimisest, naiste keerulisest olukorrast, söömisest, tee-kohvijoomisest, praamisõitudest, basaarikülastustest, mõnest väljasõidust (hetkel meenuvad Hatay, Kapadookia, Musta mere rannik), sufi dervišitest. Ja muidugi hamam´i-külastus. See tuli vägagi tuttav ette😀

Kohvipaksult ennustamise veider meelelahutus - see oli uus teadmine mu jaoks. Austus eakamate inimeste vastu oli tore meenutus, see on tõesti paljudele lõunamaadele nii omane. 

Lõpetasin juba jupp aega tagasi ja täna on keeruline meenutusi kokku riisuda, ehk et sügavust oli vist vajaka. Siin on tublisti tudengile olulist teavet ja kõvasti jalutuskäike (ehk kirjeldusi, kirjeldusi, kirjeldusi...). Või oli asi selles, et hästi palju oli kordamist ja sama mõtte ümber tiirutamist, mistap raamat oli saanud kopsakam kui sisu eeldanuks.

Mulgipuder

Trükikotta liigub raamat, mille juures käppapidi viimastel nädalatel (optimistlikult öeldes) olnud olen. Iga raamat mõjutab, moel või teisel. Mind mõjutas sel moel, et kui seal juba mitmendat korda mulgiputru mainiti (korda viis), siis oli aeg pott tulele visata.

Huvitav, mis teemal see raamat võiks olla?

PS. Seekord tuli puder liiga vedel, kohe näha, et see sajal rindel laamendamine ei tule köögis kasuks.

Parasvöö

Renate Keerd on Renate Keerd on Renate Keerd... 

Julge valik. Aga Draamateater ongi viimasel ajal julgelt piire kompav. Kes näinud Linnateatris "Tõhususe sümfooniat", see teab, mida oodata. Käekiri on sama.

Kuna meil ühes kohas alles lõppes remont ja teises algab homme, siis oli kenal laupäevasel õhtul muidugi ebameeldiv meeldetuletus :) Aga loomulikult oli see remontika vaid väline, sisu oli märgatavalt filosoofilisem.

Niinemetsa trummisoolo oli päris karm, müts maha! 

Plahvatus nätsuputkas

Minu mäletamist mööda Brigitta Davidjantsi "Minu Armeenia" mulle omal ajal eriti ei meeldinud, pikemaid selgitusi sellest ajast ei ole säilinud, seega põhjendada ei oska.

Siinsed lood olid küll täiesti mokkamööda. Ilmselt mõjusid ajastule iseloomulikud meeleolud (iga õhtu teleriekraanil kuri vunts Pikaro) ja kogu see segaperes toimetamise temaatika kütkestavalt.

Raudne soovitus 1980ndate algusotsa väljalaskeaastaga tegelastele.

PS. Ma muide guugeldasin seda pealkirja kogu aeg valesti, mingil põhjusel trükkisid sõrmed alati "nätsuplahvatus" :)

Öine soov

Olen seda kunagi tegelikult juba lugenud, ilmselt Ragde-vaimustuse algusaegadel. See on täpselt selline raamat, et... ühel hetkel võiks mõelda, et rsk, nüüd kohe jätan pooleli, sest kaua ma loen seda meeste hoovitõmbamist, veinipaki kallutamist ja niisama argist pula. Mingis teises meeleolus jällegi vaatad, et natuke nagu iroonia- ja huumorivirvendusi siiski on ju ka. Ja nii see raamat läheb. Kuna see sattus siin täpselt kahe hullu toimetamise keskele, siis oli ikka rõõm küll enne uinumist mõni lehekülg paberilt lugeda.