Minu Sansibar

Sansibar tundub esmapilgul selline tšill ja muretu, täiuslik koht, kus oma valged pekid laiali laotada. Tegelikult on seal muidugi päike nii kõrvetav ja rannaliiv nii silmipimestavalt valge, et randa kannatab vaid päikesetõusul ja -loojangul minna, muul ajal lõõtsutad õues palmi või toas konditsioneeri all ja unistad Eestimaa hallist novembritaevast, mis vajutab sind maad ligi.

Ja rahu ei saa rannas kunagi, sest jambo-jambo!, eks ole :) Samas rannas elu jälgimine on parem kui mistahes teleprogramm. Maasai noormehed, kes turistide kimbutamisest puhkepausi võttes toetuvad kepi najale ja nokivad nutis. Naised, haokubu pea peal. Õhtuti jalutavad vahmiilid. Kogu aeg midagi toimub.

Janika Sansibar on kogunenud paljude aastate vältel. Ta on olnud seal nii turistina, reisikorraldaja ja giidina kui proovinud ka elada. Raamatus joonistub kenasti välja, et mida pikemalt seal olla ja hoidku taevas, kui veel püüda ka asjalik olla, siis võib nii mõnedki hallid juuksekarvad saada. 

Lähemalt vaadates ei ole see elu seal aga sugugi muretu. Turistihordid hävitavad looduse ja trööpavad paradiisi. Vaesus on loonud omaette ettevõtlusvormi "armastus raha eest". Sealjuures on Sansibar üks neist kohtadest, kus mitte ainult valge mees ei komista suure tõenäosusega õnne otsa, vaid ka vanemapoolne valge naine leiab hõlpsasti oma eluarmastuse. Siinkohal tahaks meelde tuletada, et kuigi Sansibar tundub kaugel, nii kaugel, siis sinu saarevallatused ei pruugi vaid sinu ja rannapoisi vahele jääda. Rannapoisid kelgivad otse loomulikult vallutustega omavahel, aga mitte ainult... Oli meilgi juhus, kui rannas astus ligi järjekordne rannapoiss, kes tont teab millega parajasti äritsemas, sissejuhatavale küsimusele päritolu kohta Estonia kuuldes, lõid tüübil silmad särama. Sest Eesti, see on ju a) Ragnar Klavan, b) Eesti "pruut" WhatsAppi galeriis. Sedapuhku paraku koguni võrdlemisi tuntud inimene.

Muidugi oli ka lõbusamaid lugusid kui lokkav vaesus, armastus raha eest ja kingiks saadud kurjad tõved. Mu lemmik oli nt Janika T-särgi äri... No ma oleksin võinud mis iganes lõpu sellele ärile välja mõelda, aga mitte sellise :) Ja ka hotelliinvestori teejuhi õpetlik ja ülevaatlik lugu oli kümnesse (tõsi, see ei ole nii ainult Sansibaril).

Mis ma nüüd öelda tahtsin... igati tore raamat. Räägib nii ilusatest kui ka koledatest asjadest. 

Tööpäev / Õnnepalu

Juba ainuüksi mõte, et terve raamat on Puukoolist, paneb mind valust oigama. Sellest hullem saaks olla vaid Puukooli Töötaja Tööpäevadest kirjutamine. Mida Õnnepalu just nimelt teebki. 

Ja ometi on see oivaline! Sest kuigi jah, ka selle äri iseärasustest saab lugeja palju teada, on Õnnepalu Puukooli argipäeva kirjelduste vahele nutikalt peitnud õige kenakese ülevaate meie tänasest päevast. Teravus ja (nüüd ka) muhedus, mis on viimastel aastatel siginenud Õ. tekstidesse teeb selle veel eriti nauditavaks. Tõepoolest selgub, et ühe Puukooli ja selle vahetus läheduses paikneva kooli kaudu annab edukalt portreteerida põnevaid inimtüüpe ja veidraid nähtuseid meie ühiskonnas. 

Üle öö rikastunud tüübid, kes pargi jagu istikuid kokku ostavad. Värskelt armunud, kes kibekiirelt kodu mängima hakates alustavad tohutu iluaia rajamist (naispool siis on see põhiline rajaja, mees vastab kuulekalt "jah, kallis", nagu Õ. sedastab, esimesel aastal nad veel räägivad nii). Igavlevad koduperenaised või, kui neil ongi töine elu, siis on nad surutud kuivikbürokraadi halli argipäeva, kes tulevad aiandust või maastikuarhitektuuri õppima (et kohata uusi ja huvitavaid inimesi, sisseastumisdokustaate esitades nad veel ei tea, et kohtuvad kursustel teiste omasugustega). Noored pered, kes on oma elu esimese Kodu ostnud, põllu peale, ja avastanud sisse kolides, et neil on neljas küljes naabrid ja vaja oleks privaatsust. Ja jälle on kiire ja jälle on vaja võimalikult kõrgeid istikuid ja võimalikult tihedalt istutada, et privaatsus ikka kärmesti kohale jõuaks. Aegu hiljem vannuvad ja maksavad järeltulevad põlved säherduse heki eemaldamise eest mõnuga. 

Ah jaa, ja siis mu lemmikteema - kohalikud omavalitsused enne valimisi, kui on vaja kihku-kähku rajada alleesid, parke, kliimasõbralikke tänavaid. Tõsi, aega on napilt ja seepärast peavad istikud (huvitav, kas neid saab siis veel üldse istikuteks nimetada) olema juba pigem puu mõõtu, nii et lõpuks selliseid "istikuid" ei saagi Eestist ja need tuleb rekadega mitme maa ja mere tagant kohale tuua, äärmiselt roheline. Kui see kõik ei oleks siin Tallinna linnas päriselt juhtunud, siis naeraks kohe kõhutäie. 

Õnnepalu ja komöödia?! Jah, tuleb välja, et oskab küll, kui tahab. Tegelikult olid ka Peremees ja teised kolleegid väga tabavalt visandatud, aga neid ma ei hakka ümber jutustama, ilmselt saite juba isegi aru, et see raamat mulle meeldis.

PS. Mõni aeg tagasi tuututasin blogis, et meil on olemas igasuguseid "kõutse", küll õpetavad elama ja äri ajama, küll elustiili muutma, lapsi kasvatama ja seksima ja eriti muidugi investeerima (naerukoht), aga et miks ei ole olemas aiakõutsi. Et kui ma - teoreetiliselt, ärge te päriselt lootkegi - tahaksin hakata aeda rajama või mingeid puukesi krundi äärde istutada, siis kuidas ja kust alustada, ma ei tea. Ma võin ju seal aiandis või puukoolis suu vahtus peas küsida ja mulle võidakse seal samamoodi kõike rääkida, aga nende istikutega mulle ju Õnnepalu koju kaasa ei anta. Kus täpselt siis lüüa labidas maasse, minu maad see Puukooli-mees ju ei tunne. Ja mis ma nende puudega oktoobris tegema peaksin? Aga aprillis? Ja ei ole nii, et loed aiaraamatust kõik targad jutud ära, sest nagu nimme on sel aastal aprillis veel lumehanged või on oktoobris alles rannailm. Ja paar korda aastas võibki sulle külla tulla Tark Aednik, aga siis on kindlamast kindlam, et ta kuulutab tähtsalt, et sa oleksid pidanud sealt alt lugedes neljanda võsu juba seitsmendal mail ära lõikama. Aga kus sa olid seitsmendal mail, ah? Olgu, võib ju öelda, et võta omale aednik, kui ise ei oska, aga no siis sa ju ei õpi, sest ega nad ei taha oma saladusi jagada. See on täpselt nagu nende profikokkadegagi, et "ah, mis see siis ära ei ole, viskad kaussi seda ja teist, loksutad ja vahustad ja siis patsutad ja ongi valmis, see on ju lihtne", on ta jee mul lihtne.

Tähendab, nüüd juhtus mul nii nagu Õnnepalulgi pidevalt, et hakkas ühest asjast rääkima, aga välja jõudis jumal teab kuhu. Tegelikult ma tahtsin lihtsalt öelda, et siit raamatust sain teada, et need green coach´id on täitsa olemas juba.

PS. Väga kurb uudis, Mustas Puudlis ei olegi enam lumepallisuppi menüüs 😭

Lugemislaual, nädal 11

⭐️⭐️⭐️ "Ta kinkis mulle vabaduse" Parv

Ei ole ju otseselt pahasti kirjutatud/tõlgitud, aga mu jaoks jäi läbivalt õhku küsimus: kellele? milleks? Ja kuna ma oma peas usutavat vastust neile küsimustele ei leidnud, siis jäi üldpilt lahjaks. Põhimõtteliselt on selline mitte kuigi süvitsi minev ülevaade mitmest suhtest/abielust ja siis praeguse kaaslase leidmise lugu. Raamatu kaanel mainitakse küpse armastuseni jõudmist, aga see viimane nn küps armastus on ju alles vähe aega kestnud, nii et vara veel rääkida. 

Totalitaarne romaan / Draamateater

Täpselt selline pealkiri, mida kohe esietendusest alates mängukavas hästi kirglikult vältida. Õnnestus väga hästi (esietendus 2024 sügis vist). Nüüd üks päev jäid näppu esirea keskel piletid ja... no kuidas ma siis ei võta. Eelmisel õhtul läksin kell 21 magama, et võimalikul kenasti välja puhata. Etenduse päeval viisin end vaimselt maksimaalsesse valmisolekusse, püüdes püsida rõõsa ja roosa. Mures ma muidugi olin, sest ikkagi kolm vaatust.

Aga.

Kõik vaatused lõppesid liiga äkki, kella ei jõudnud veel vaatama hakatagi. Fantastiliselt lavastatud. Oli hoogu, oli valu ja kurbust. Ent oli ka nalja ja naeru. Lavastaja Ivaškeviciuse rollis Puustusmaa ohjas väga ägedalt nii lavapealset kampa kui suhtles ka publikuga (kergelt, delikaatselt, ei pea kartma osalusteatrit :)).

Ja viimasel ajal on vahel juhtunud, et mul on teatris videokaameraga mängimisest veidi juba siiber, siis seekord oli see lahendatud jälle omamoodi ja ägedalt. Töötas hästi ja oli kohati lausa vaimukas. 

Mulle. Väga. Meeldis.

Ma tahaks nii väga öelda, et mine, rsk, teatrisse seda vaatama, aga Eestis on sellega vist finito, nüüd on veel vaid kaks mängukorda Leedus. 

Ühe naise võitlused ja metamorfoosid / Louis

Louis jutustab ikka seda ühte ja sama lugu (täitsa põnev, kaua ja mida õnnestub tal sellest veel välja pigistada?), seekord emapoolsest servast. Ema, kelle elu kulges paarkümmend aastat armetus eluheidikute džunglis. Masendav ümbrus, olematu toimetulek, elu alkoholis ja vägivallas. Häbis, kindlasti ka häbis. Verinoorelt abiellu, ruttu lapsed (või oli see vastupidides järjekorras? küllap vist), uued suhted, uued lapsed. Siinkohal tasub rõhutada, et autori ema ei olnud sellisesse ellu sattunud sünnipäraselt, lugejale antakse mõista, et ta oli pärit siiski kübeke parematest oludest, tehasetöölise perest, aga sellesse punkti jõudis ilmselt "tänu" esimesele mehele. 

Ma mõtlen, et kui juba selline raamat kirjutada, siis oleks tulnud enam keskenduda, või vähemasti püüda avada, seda murdepunkti, et miks või kuidas toimus seesugune allakäik. Need küsimused jäid praegu pigem vastuseta. Lugeja saab episoodilisi pildikesi ja kohati lõikavteravaid hetki ema elust (ühtlasi ka autori enda elust, eks ole) vahemikus kahekümnendad kuni neljakümnendad eluaastad, aga mis sellele eelnes? Võimalik, et see on mõnes varasemas raamatus juba piisavalt selgelt välja toodud, aga ma tõesti ei mäleta, ei jõua kõigi elulugusid meelde jätta. 

Ja muide, mulle meeldib seesuguste lugude puhul alati ka mõelda, et aga kui selle loo oleks kirja pannud keegi teine, ütleme näiteks Kopli liinidel või Akadeemia teel üles kasvanud Aleksander - kas me loeksime? Ja kui ei, siis miks, või kui jah, siis miks.

Teisel pool peeglit / Gaarder

Lugu tütarlapsest Ceciliest, kes lamab oma voodis raske haiguse küüsis. Lugejale ei öelda, mis tal viga on, aga tema mõtisklustest ja vestlusest pereliikmetega aimdub, et ilmselt on ta ravimatult haige. Mingil määral on aru saada, et ta teab haiguse iseloomust ka ise, kuigi jällegi, otsesõnu see teemaks ei ole.

Üks, mida voodis lamajal on küllaga käes, on aeg. Ja neil hetkedel, mil perekond ta üksi jätab - ja neid hetki paratamatult on -, hakkab teda külastama ingel Ariel, kellega vahetatud mõtted ongi loo peamine tuum. Palju on arutlemist elu ja surma suurte küsimuste üle. Inimeste ja inglite üle. Erinevate meelte kasutamise üle. Tüdruk tõdeb peagi, et inglil on maiseid asju sama keeruline mõista kui temal taevaseid.

Südamlik lugu, mis võiks olla ahastavalt kurb pisarakiskuja, ent on siiski teatava teravuse ja huumoriga pikitud võluv kahekõne igavikulistel teemadel. Ja kõik need jutud loovad väga kauni ja lohutava silla jõe teisele kaldale, või kui täpsem olla, siis teisele poole peeglit minekule. Kuigi see žanriliselt kuulub vist noorteromaani alla ja siin on mitmeidki lapselikke elemente, siis tundub mulle ometi, et see raamat oleks hingele hea lugeda mineku eel igasuguses vanuses. Loodan, et raamat jõuab sinna ja nende inimesteni, kellele võiks see lohutust pakkuda.

Raamatust võiks kaasa võtta vana hea soovituse - ära kaota oma sisemist last...

Lugemislaual, nädal 10

⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️ "Kairos" Erpenbeck

Ärritav. Intrigeeriv. See käib siis eelkõige ebavõrdse ja isemoodi suhte kohta, mis väga usutavalt kerib lõpuks võrdlemisi haiglaseks. Ka huvitav, sest ei olegi mõnda aega sattunud ette ilukirjanduslikku teksti, kus tegevuskoht ja -aeg Ida-Berliini 1980ndate teine pool, suure segaduse aeg. Just need töö- ja eraelulised detailid andsidki romaanile lisamõõtme.

Esimesed paarkümmend lehekülge ei läinud tekst mu jaoks käima, ilmselt veidi harjumatu stiili tõttu, aga kui siis läks, siis läks kogu täiega. Meeldisidki just ridade vahele peidetud vihjed, kõike ei nimetatud alati otsesõnu.

⭐️⭐️ "Kuritegelik raha" Goršanov

Vahel on naljakas võtta ette tausta teadmata kellegi tundmatu isiku memuaarid (kaanel nimetatud küll romaaniks, aga see on ilmselge liialdus). Tekst on äärmiselt primitiivne, paljutki korratakse, nii et keeruline lugeda. Ega need kirjeldatavad teodki toredamad ole. Miks ma sellist kraami loen (küsimus, mida ma õige tihti kuulen)? Loen, sest "Reporteri" krimiuudistest ei saa tihtilugu sotti, et mis nende tegelinskite peas toimub. Päriselt. Selline lektüür, isegi kui see on nõrga teostusega, aitab natukenegi, ma ei saa öelda et mõista, aga anda laiema taustapildi.

⭐️⭐️ "Sitt päev" Martin Hook

Usun, et see võib paljudele meeldida, aga mulle eriti ei istunud. Selle peamine võlu ongi jah tuttavate paikade ohtralt sissetoomist (romaanivõistlusel Tallinna linna auhind) ja ma tean, et on lugejaid, kellele see väga meeldib, lihtsam pilti silme ette manada ja kergem samastuda ja kõik need muud jutud. Igatahes ma ärgitan teid seda lugema!

Muide, kiidan raamatu hinda! Pehmekaanelise jutuka eest 15 eurot kõlab äärmiselt mõistlikult ja kinnitan - selle raha eest on seiklust siin omajagu.

⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️ "Bluets" Nelson

Fragmentaarium. Lugemisnimekirjas olnud juba mitu aastat, ootasin, et keegi ikka maakeelde tõlgiks, aga enne lähen mina halliks, kui see eesti keeles ilmub. Keeleilust jäi muidugi nüüd vajaka, aga idee meeldis, mõtted meeldisid, vahedus meeldis, seega jah, jah, jah. Elagu sinine!

Ühe naise võitlused ja metamorfoosid

 Lipud on väljas, punane vaip lahti rullitud... aeg esietenduseks.

Edouard Louis on juba rääkinud (eesti keeles siis) enda muutumisest ja isa allakäigust, nüüd on järg ema käes. Kui kogu sotsialismus kõrvale jätta, siis igati tore, nagu alati.

Ja ärge muretsege, naerda saab ka.

Ja selle noore lavastaja nahas küll olla ei oleks tahtnud, ma nii elasin kaasa talle (ta on hirmus sümpaatne). Mu meelest kukkus ju üldjoontes kenasti välja.

Ülestähendusi põranda alt / Linnateater

Jätsin koguni loovkirjutamise töötuppa minemata, et vaid saaks värske ja puhanud peaga Dostojevski põrandaalusega sammu pidada :) Samas on lavastuslikult (lavastaja Rainer Sarnet) tegemist nii briljantse tööga, et kui mõttelõng vahepeal ka katkeb või osutub ülejõukäivaks (juhtub sedagi!), siis silmal ilus vaadata ja kõrval imeline kuulata on ometigi.

PS. Mul oleks sellist kirjutamisurgu tarvis. Laseks hommikul end sellega vastu seina lükata ja enne kella 17 välja ei pääse :)

Lugemislaual, nädal 9

 ⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️

"Käpuli" July: ma virutan sellele viis tärni (nentides, et mõnel teisel eluhetkel või olukorras lugedes võinuksin ka paar tärni visata), aga see ei tähenda, et siin kõik mulle meeldiks või ma kõigega nõustuksin. Aga idee kui selline mulle meeldib - 45aastase naise road trip LA-st NY-sse, mitte et ta kodust kuigi kaugele jõuaks, aga enesearengu ja endasse vaatamise seisukohalt ei olegi läbitud kilomeetrid olulised, kas pole. Seni on mu lugemislauale sattunud nais(t)e teekonnaromaanid piirdunud enamasti lahutus- või lesestaatusega ja üleüldse... sellised totaalsed halaromaanid kippunud olema. Siin on süžees mõningaid ootamatusi ka ja mida muud me lugemiselt ikka tahame kui et keegi meid vahepeal jalust rabaks.

Meeldis ka peategelase omamoodi meherolli astumine. Ootamatult on talle sülle kukkunud paarkümmend tuhat taala, mille ta juhuse tekkides ja teatavat infot vallates kasutab noore mehe võrku püüdmiseks. Mingil määral see Davey järele oigamine muutus vahepeal veidi tüütuks, aga õnneks edasised arengud pakkusid head vaheldust.

Kui nuriseda, siis (ilmselt ainult minu isiklik kiiks) ma natuke hakkan väsima, et täna naistest ja naistele raamatud justkui kohustuslikus korras peavad ikka ja jälle jõudma välja kindlasse mustrisse, see on juba nii eilne päev - on aeg midagi uut leiutada. 

Kellele soovitada? No pigem võiksin ma lõdvalt üles lugeda vähemalt paarkümmend sõpra/tuttavat, kellele ma EI soovitaks seda :) Igatahes kui oled valmis lugema asjadest nende õigete nimedega, osalema omanäolisel seksuaalsel arenguteekonnal, lugema ohtralt perimenopausist ja sellele järgnevast, siis loe! Ja ma rõhutan, sa ei pea ise olema selles vanuses või eluetapis, aga kui su ümber on kummaliselt käituvaid ja segaduses vanemaid naisi ja sa oled saanud tunda v...viha, siis äkki annab selle raamatu lugemine sulle kätte mõned niidiotsad.