Calabria - dolce far niente

Calabria Itaalia lõunaosas (no umbes seal, kus vanas eas (või ka nooremas eas, kui oled valesid jalatseid kandnud) on sul oodata suure varba alguses valusat nukki) sattus mu teele ootamatult, kõigi muude veidi igavamate Lõuna-Euroopa paikade vahele, mille igaks juhuks lauale olin pannud. Reisi liiga vara ei saanud ära otsustada, sest nagu ikka, kaheteistkümnendal tunnil veel viimased tööd ja tegemised nõudsid oma. Üldiselt ma neid suuremate reisikorraldajate tšarterlende eriti ei vaata, sest nad ikka oskavad raha küsida. Valmispaketid on aga sageli nii koledad, et ennemini viskaks raha niisama kaminasse, kui neisse hotellidesse läheks. Aga siis ma kogemata ikkagi vaatasin, et mis see ainult lend ka oleks. Ja no oli ikka täitsa kobe. Kahjuks lõin ise korra araks, oleks paar päeva veel oodanud, oleks veelgi odavamalt saanud, sest korraks kukkus hind ikka väga alla. Et siis peagi taas tõusta. Igatahes mõne päeva pärast tõusime meie ka õhku. Kolm tundi ja kohal. 

                                        

Ah jaa, teatud mugavusiha lisandudes on lennuajad ka olulised. Kena pärastlõunane lend, õhtusöögiks ilusti kohalikus kõrtsus kohal. Tagasilend õhtul kuue paiku, enne keskööd rattad maas ja saab veel trammiga treppi sõita (trammid ju jälle käivad lennujaamast, hurraa!)

Rõduelu

Lamezia Terme lennujaam on väike aga tubli. Rongiühendus rannikul igati hea, odav ka. Tropea - meie peatuspaik - oli vist nõks alla tunni rongiga, maksis äkki alla viieka nägu (lennujaama ja vaksali vahet vurab buss, kolmekas nägu (kuigi pidi olema 1,50, aga mõni mõis)). Reisikorraldaja transfeer 26 eurot/nägu. 

Tropea on kõrgel kaljuserval, seal on nunnu vanalinn, taamal türkiissinine meri, kauguses paistab väikese künkana Stromboli, päike lajatab oktoobri alguses +25... +28. Öösel pealt +20. Sa eelmist lauset ikka lugesid? "Kõrgel kaljuserval" tähendab, et iga kupsu tegemine, sadamas käik jms tähendab trepiastmeid. Ühel trepil püüdsin neid lugeda, midagi saja tuuris oli. Samas vahepeal ei olnud ka, aga kõnnitee läks ikkagi päris tugevalt tõustes.

Sinist värvi nõrkemiseni!

Tropea superstaar on punane magus sibul (cipolla rossa di Tropea). See on linnas kõikjal, turistipoekestes on see asetatud poe ette (kus muidu on vee- ja veinipudelid), restomenüüd reklaamivad end sellega, see on särkidel, põlledel, pusadel, keraamikas. Sibulamoosipurke on kõik kohad täis. Kui punane sibul tänaval vastu jalutaks, siis ilmselt tervitataks sedagi nimepidi. 

Kui korraks tekib geniaalne mõte, et oot-oot, gelateria! See on ometi sibulavaba tsoon, siis tuhkagi! Punase sibula jäätis ootab sind. Seda ma ei maitsenud.

Kahju, et ma ei ole pusainimene, selle oleks pidanud ikka ostma

Jutt läks mingil põhjusel kohe toidule, ma siis jätkan. Lisaks sibulale on tegija ka peperoncino, krehvtine tšillipipar. Sibula- ja tšillivanikud ripuvad restoranides ja tänavatel. Sellest piprast tehakse määrdevorsti, mil nimeks ´nduja. Terav kraam, mida nad uhkusega igal teisele toidule sisse ja peale uhavad. Tõsi, jäätisevalikus ei kohanud. V e e l. 

See ´nduja kamakas on tegelikult ikka väga suur, läbimõõt ehk kuskil 30-40cm; sellest lõikab müüja sulle soovitud viilaka.

Saia peal näeb absoluutselt ebaseksikas välja

Kui mu lugejate hulgas peaks olema lihahimulisi, kel plaan Calabriasse minna, siis olge hoiatatud, et menüüs sõna fileja kohates, ei tasuks liialt erutuda (pärast mõnda päeva nisujahutoodete peal võib see kergesti juhtuda). Fileja on lihtsalt teatud kujuga pasta. Jeebus, makaron on makaron, eks ole, milleks kõik see peente nimedega mängimine. Kogu reisi kummitaski mul peas Puuluubi laulust see fraas "Küsi-küsi-küsi-küsi-küsi-küsi, ikka vastan, makaronid-nuudlid, mõlemad on pasta".

Tartufo Nero on kuulus Itaalia jäätisemagustoit (pärineb ka siit Calabriast, täpsemalt Pizzo linnast), mis meenutab kuju poolest trühvlit, sellest ka nimi. Selle valmistamiseks vormitakse šokolaadi- ja sarapuupähklijäätis käsitsi ümber vedela šokolaadi- või kirsisisu ning rullitakse kakaopulbris.

Menüüs maitseid seinast seina, fantaasia piiritu. Tropeas hind enamasti 6 eurot, üksikutes kohtades ka 7-8 eurot. Väljaspool Tropead oli ka soodsamat.

Toiduhindadest. Arancino või pitsalõik kaasahaaramiseks 3 eurot. Tropea vanalinnas antipasti 10-18 eurot. Pastad alates 12 eurot. Pitsad alates 10 eurot. Kui midagi meie mõistes praadi meenutavat tellida, siis pigem peab enamasti midagi juurde veel võtma (friikad alates 6 eurot, röstitud köögiviljad samuti 6 eurot, rohelised salatid harvem 6, enamasti ikka 8-10 eurot. Suurem osa nn salateid ongi praelisandi alla liigituvad, ehk siis väga väheste ja lihtsate koostisosadega: roheline lible, tomat, sibul. Mõnikord paar tera maisi, mõni oliiv, tuunikalakonserv vms. Ehk siis kui sa mõne päeva pärast korraks tunned, et sa tahad midagi muud peale nisu, siis ainult salati seljas nagu ka kaugele ei ratsuta. 

Aga tunnistan siinkohal, et hoolimata meeletust nisujahukraamist oli kõhul oluliselt kergem kui täna praami peal kartulit-liha-kastet süües. Nii et ma ei teagi...

Mis mulle meeldis: enamasti on toidukohtades coperto juba menüüs kirjas (2-3 eurot inimese kohta), ei mingit nuputamist, kas ja kui palju jootraha anda.

Hommikusöögist olen ma ilmselt mõne muu Itaalia reisu juures juba rääkinud. Tropeas loomulikult kõik sama. Cornetto ehk magusa täidisega sarvesai on a ja o. 

Palju sorte magusaid keekse sinna juurde, loomulikult ka moosikesed. Meie väike külalistemaja oli ülikõrge hindega Bookingus ja palju kiitsid välismaalased just rikkalikku hommikusööki. See tähendas, et sai ka jogurtit, mittemagusaid kukleid ja paar viilu salaamit, mortadellat ja juustu, tomatit ka mõni viil (neid oli aga tõesti nii vähe, et suht piinlik oli alati võtta:)). Keedumuna oli ka.

Üks tüdruk järjekordsel trepil. Scilla

Ühelpool mäge on Scilla sutika justkui igavavõitu, teiselpool on aga endine kalurikülake Chianalea. Meri loksub ukse all ja paadiga saab treppi.

Chianalea

Rongiga oli mugav teha lähemaid ja kaugemaid väljasõite, autot ei võtnudki. Lõuna poole käisime kuni Scillani, põhja pool Pizzoni. Kõik asulad on sõna otseses mõttes nunnud. Vesi on kõigis imelist värvi, sageli asuvadki kõrgemal kaljuserval, majad ja aknaluugid kenakesed... nagu Itaalias ikka. Käimata jäi Capo Vaticano, kust raudteejaam on veidi kaugemal.

Scillast tagasi sõites pandi meie näitlejameisterlikkus proovile poolel teel, kui täpselt meie vastu istus paarike. Eestlased. Ekslesid oma juturägastikus, avaldasid imestust ühe külakese kohta, et kes selles külakeses üldse käivad, pole siin ju midagi. Olgu, vaade Strombolile, mis õieti ei purskagi. Purskamine käivitas mehel fantaasia, näiteks Farmi-Gabrielil pidavat pidevalt purskama. Kuna edasi läks jutt külmale dušile, mida nad hotellis kohe võtavad, siis ma palvetasin kogu südamest, et teemad liiga intiimseks ei läheks, sest mul ei olnud plaaniski reeta, et ma nende jutust aru saan.

Loomulikult saab Tropeast ka igasuguseid merereise teha. Me käisime Eoolia ehk Lipari saarestikus. Selline kogu päeva sõit, 12 tundi. Need saared oleksid lähemad vist Sitsiiliast minnes, aga me jätsime tookord mingil põhjusel käimata. 

Hooaja lõpuots on väga sümpaatne, rahvast mõõdukalt, hinnad mõistlikud.

Vulcano saar: matkasõbrale ilmselt rohkem tegemist, muidu nagu suurt ei midagi. Üks mägi seal visiseb ja susiseb, bussiga sõitsime teise mäe otsa, et asja eemalt vaadata. All sadamas mõned poekesed ja kohvikud, aga erilist silmailu seal pole. Mudaaugus saab viieka eest end ära määrida. Mul muda Soonlepaski, haiseb küll vähem, aga oma töö teeb ära.

Lipari saar: see on juba nagu puhas ja kammitud vanainimene. Ikka linna moodi kohta poetati meid maha. Sadamas on natuke melu, ilusad linnatänavad, kuskil vist oli ka ostlemisetänav, aga poodidesse suurt ei vaadanud. Künka otsas mingi kirik, arheoloogiamuuseum jms. 

                                     

Lipari saarel sadam

Stromboli: see on selle saarestiku peamine katel, mille all tuli lõõmab. Püsivalt. Sinna peale meid ei lastud, kuigi jah, oli näha, et elu seal peal käib tavapäraselt.

Stromboli - selle katla all on pidevalt tuli

                                      

Selline oli kodulinn Tropea õhtuhämaruses, kui merelt laekusime

                                         

Vanasti oli palju hirmujutte, miks Lõuna-Itaaliasse mitte minna. Maffiaga on asi ammu selge, turistisse see ei puutu. Või siis vastupidi, puutub selles suhtes, et kord on majas. Teine hirmujutt oli, et sinna reisides pead igatahes itaalia keelt tönkama, sest muidu jääd hätta. Tõsi on, et inglise keelt kuuleb kohalike suust väga harva, kallimates kõrtsudes ja ilmselt ka suuremates hotellides (seda viimast muidugi vaid oletan). Aga samas - mis siis ikka juhtuda saab? Kõik saab tehtud ja käidud. Rääkimata sellest, et tänasel päeval võid ju nutividinate abil kõik jutud ära rääkida. Mulle see variant muidugi ei meeldi ja hoopis põnevam on kasutada käsi-jalgu ja jõudumööda ise mõni uus sõna ära õppida. Itaallane, nähes, et sa ei saa ta jutust aru, kordab oma juttu aeglasemalt ja valjemalt :) Ja tegelikult mulle meeldib see nende uhkus oma keele üle. On nii loomulik, et isegi kõige elementaarsemaid viisakusväljendeid ei pursi nad inglise keeles, vaid ikka "prego", "grazie" jms kõikjal.

Ühel korral oli küll närv must, kui Pizzo vaksalist oli niigi lagipähe lajatava päikese all mitu kilomeetrit juba kõnnitud, aga tee lõpus oleks olnud vaja veel mäe otsa linnakesse ronida. Sealt, kus meie läksime, oli aga kaljusein ees. Kas minna hulk maad tagasi, kus oli üks loogiline teeharu või siiski riskida mingit poolmetsikut ja ehitussodi täis rajakest ümber mäe minna, pimedas usus, et seal kuskil läheb samuti tee mäkke. Siis tuli vastu üks hullunud pilguga papi, kellelt üritasime küsida, et kas sealt kuskilt saab üles. Tüüp vuristas ja vehkis kätega ja muudkui kinnitas rõõmsalt midagi. Läksimegi. Tuli veelgi hullem võpsik. Samal ajal ketras aju, et aga mida ta muudkui korrutas, kas see oli piazza või äkki üldsegi spiaggia? Esimene neist, väljak, oleks ilmselt see, mida vajame, aga äkki ta arvas, et otsime siiski randa ujumiseks...

Kõige mõnusam koju tulles oli aga see, et mu töölaual on parajasti just üks "Minu..." sarja käsikiri ühest Itaalia linnast. Nii läksid need espressolõhnalised hommikud ja magusad jõudeelulised hetked Itaalia tänavatel ja kohvikutes justkui sujuvalt edasi.

Lugemislaual, nädal 42

 

⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️ "Praegu on nii" Uus

Õrn, haavatav, laia pintslitõmbega elu täis. 

See läks seekord küll täitsa kümnesse. Kuigi kolumnid, aga pigem siis päevikulaadse sisuga. Ja kui päevikut pidades on sissekanded sageli ju igapäevased ja võivad seetõttu tüütuks muutuda, siis siinsed iganädalased tagasivaated ja mõtisklused olid parajalt doseeritud. Ilmumise ajal olid need mul ka lugemata (kuidagi ei juhtu Edasi mu lauale, ei teagi miks), seega kogu kraam oli uus. 

PS. Sedasi järjest ilmutades oleks ehk vaid mõned kordused välja praakinud.

⭐️⭐️⭐️⭐️"Sinu elu kõige ilusam ja vabam vaatus" Punab

See peaks teoreetiliselt olema vanainimeste raamat, aga no alati on hea aegsasti valmistuma hakata :) Eriti tänasel päeval, mil ümbritsev on nii hulluks läinud, et terve mõistus võib kaduda (ma hirmsasti kardan piinlikku vananemist).

Tehtud on tubli tükk tööd, kõik lihtsalt lahti seletatud. Mida süüa, mida juua, kuidas liikuda, palju sotsialiseeruda jne. Peamiselt ajab närvi, et... tegelikult tean niigi seda kõike, aga ega siis reaalseid samme ju ei viitsi astuda :)

Kikaeli lugemisõhtu

Täna oli Kikaeli vestlusõhtu teemaks "Minu..."-sari ja suure reisikirjade lugejana olin ma kohal nigut viis kopkat.

Loomulikult oli minukate köögipoolelt paljut, mida ma ei teadnud, nii et täitsa huvitav oli Eppu kuulata. Pealegi mäletab ta vaat ei kõigi autorite "saamislugu".

Rääkimata sellest, et alati on põnev kuulata teiste lugejate muljeid. Kuigi lugejate arvamused kipuvad olema kohati seinast seina ja ka risti vastupidi. Sa tead ju küll, et ühe lugeja lemmikraamat võib olla kellegi teise jaoks nii kehv, et ta on selle koguni pooleli jätnud. Või et autor, kes sulle on igati meeldiv, võib kellegi teise jaoks olla äärmiselt ebasümpaatne. Ja vastupidi. Näiteid ma ei too. 

Tähelepanekud, mis enda jaoks talletan.

- pealkirjaks riik vs. kitsam piirkond (lugejad tahavad kitsamat/täpsemat, samas müüb paremini ikka riik pealkirjas

- pildipoogen keskel või lõpus (keskel võib mõjuda spoilerina)

- mul on justkui meeles, et kunagi otsis kirjastus meesautoreid, neid oli oluliselt vähem, tundusid kohati ka muhedamad/vabamad kirjutajad (selgub, et osade meesautorite huumor siiski ei sobi). Eriti suur üllatus oli "Minu Hiina" osas, mille puhul nii kirjastaja kui ka ma ise mingeid detaile üldse ei mäletanud, aga terane lugeja märkas ja pahandas. Kusjuures samad detailid Valga-raamatu puhul olid mul hästi meeles. 

- mulle on ikka ja jälle üllatav, kui sageli neid raamatuid kasutatakse reisijuhina, ehk siis enne vastavasse kohta reisimist; vastavalt oodatakse raamatust palju soovitusi ja näpunäiteid. Mina loen neid ilmumise järjekorras ja seega kõik kõnealuse paiga vaatamisväärsuste ja kohvikute soovitused üldse ei morjenda. 

Vaat kui raske on üks kõigile meeldiv Minu-raamat kokku panna.

Lill labürindis

Vahel on tore lasta end üllatada. Autor on ju natuke isegi teada, tõsi, minu lugemislaual on olnud varasemalt tema omaelulised lood Mehhikost ja Setomaalt ja kõigest, mis nende vahele jääb. Ilukirjandust lugesin esimest korda. Romaan on olnud edukas ka Mehhiko kirjanduskonkursil.

Esmalt saan kergemat sorti ehmatuse osaliseks - veidi ulmeline stseen teadvuse ülekandmise katsega. Appi, kuidas ma seda küll lugeda suudan :) Järgmine peatükk viib lugeja Grimelki kloostrisse, hm, juba parem, võib edasi lugeda küll - munkade ja abtidega tulen ma toime. 

Kolmas peatükk toob peategelase Leilani Moncada, kes on oma eluga jõudnud Tallinnasse ja, ausalt, asi ei ole selles, et tegevuspaik tuleb geograafiliselt ja ajaliselt lähemale, vaid kuidagi suurem kaasaelamine ja põnevus tekkis. Kohati läks ikka väga põnevaks. Ilmselt olin ma müüdud sel hetkel, mil tuli Leilani kirjeldus ärgates avastatud vertikaalsest üllatusest. Ma nii-nii elavalt kujutasin ette, milline äng ja õud mind sellises olukorras valdaks :)))

On romantikat, on mõrvu, on fantaasialendu tulevikuelust ja omakorda sealt muhedaid tagasivaateid tänasele päevale, on mõtisklusi inimolemusest. Ehk siis vahet pole, kas rääkida aastast 2023 või 5037, mõned asjad ei ole kohe üldse muutunud (eriti mis puudutab poliitikat ja religiooni). 

Lisaks jah, ikka see eri rahvaste eksootika. Ma usun, et mehhiklased loevad huviga Eesti osa ja meie loeme muidugi Mehhiko lõike. Neid pole küll ülemäära palju, sest see ei ole selle romaani tuum, aga ikkagi.

PS. Käisin Leilani jälgedes Kadriorus, aga Potapenkot ei kohanud.

Lugemislaual, nädal 41

 ⭐️⭐️⭐️"Aken vastu päikest" Liives

Selle soovituse sain vist kunagi ammu-ammu Indigoaalaselt. Raamat on selgelt oma aja laps, aga olgem ausad, vahel on tore ka selliseid lugeda. Mõelda vaid, et olid ajad, mil 19-20-aastane võiski minna kuhugi rahvamaja direktoriks (mis sellest, et see oli kusagil kolkakülas ja ametinimetus uhkem kui ameti sisu ise). Täna on paljud selles vanuses omadega ikka täitsa teises kohas.

Kõige enam meeldiski ajastule omane osa sealt. Peategelane ise oli nii kurjana kujutatud, et väga klappi ei tekkinud. Võimalik, et see ei olnud ka kõige parem valik reisilektüüriks :) No aga mis peamine, mu lugemiskaaslane neelas selle mõne õhtuga, talle meeldis.

⭐️⭐️⭐️⭐️ "Armastuse hambajäljed" Vadi

Mu jaoks oli kõige suurem probleem juttude valik. Kuna nii mitmedki lood keerlesid vana isa, tema kehva tervise ja isa-poja keeruliste suhete ümber, siis ma vist oleksin eelistanud, et need olekski ühte punti pandud ja aamen sellega, võinukski sündida nn isaraamat. Ja need teised lood, nendest oleks võinud saada üks teine kogumik. 

Karksi-Nuia baarilood

 ⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️ "Karksi-Nuia baarilood" Palu

Küll on tore end mõnikord üllatada lasta. Enamasti see küll hästi ei lõpe, aga seekord - vastu ootusi tore lugemine. Eriti arvestades, et kirjutab "mees metsast", ja ta teeb kohe kõik õigesti. Peatükid on lühikesed, tekst hoogne ja täpne, liigset teema läbi hekseldamist suurt ei kohta, dialoog on usutav, puänt enamasti terav.

Igatahes võib seda lugeda vabalt teadmata midagi Karksi-Nuiast, autorist või baaripidamisest. Mina ei teadnud, kui üldse, siis vaid põgusalt ühepäevakohvikute draamadest. Tõsi, ka sellest vähesest uhkas mulle vastu äratundmisvalu. 

Aga miks ma üldse selle raamatu koju viisin. Ma nimelt ei pööranud tähelepanu, et see autori kõrtsmiku karjäär algas kusagil 2012. a. Ma mõtlesin, et see jäi kuhugi minu noorusaega. Mis ühtlasi oli selline veider aeg, mil igas külas, ei, isegi mitte alati külas, vaid just nimelt kahe küla vahelisel tühermaal või võpsikus oli mõni kõrts, baar või - kui tohib nii peenelt nimetada - ööklubi. Ja ma mäletasin üht sellist kusagil Karksis (tõesti, minu viga, kaanel oli ju Karksi-Nuia, aga no kes see neist liitkohanimedest ikka lõpuni sotti saab), kuhu läks pool Viljandit kokku. Ja siis ma mäletasin sealt Karksist veel, et jamad hakkasid seal alati juba maja ees parklas peale, aga mis sest siin ikka rääkida, see pole selle raamatu teema. Siin raamatus on kokad ja minestrooned ja kohalik Konsum ja tervisekontrollid ja salamängupõrgud ja ärivaistuga baaripidajad ja konkurendid, sõnaga, kõik see, mis teeb kõrtsmiku elust keskmisest põnevama elu.

Kolm saart

 ⭐️⭐️⭐️ "Kolm saart" Sophia Jansson

Kirjanduslik maiuspala see ei ole, nõtket sulge siit ei leia, seevastu on see informatiivne ja põnev (kui ei ole juba peensusteni Janssonite klanni eluga kursis). Tove J. elu verstapostidega mingil määral olin, aga kõnealuse raamatu raskuskese on rohkem siiski vend Lasse poole kaldu. Ennekõike ongi siinsed kirjeldused sellised, mille peale tahaks ohata, et on ikka elusid ja saatuseid ilmas. Pöörane. 

Lasse kõikus seksuaalse sättumuse osas veelgi tugevamalt kui ta õde, paljutki määras juhus. Niisamuti sõltus juhusest ka tütre sünd (raamatu autor on Lasse tütar). Lasse abikaasa Nita lugu hargneb omakorda kurviliselt (lastekodu, juhuslikult boheemide seltskonda sattumine, ka tema kaldus pigem naiste poole, Lasse oli mingi veider vahepeatus, alkohol, traagiline lõpp jne).

Ja siis need saared, eks. Esiteks, Tonga. Sa püha püss, Tove ja Lasse võtsid 1949. aastal pähe, et emigreeruks Tongale (kas saab veel kaugemat paika Soomest vaadatuna leida? Vist ei saa). Tonga neid siiski ei tahtnud - selgus, et kuigi Soomes oli sõjajärgne kitsikus, siis Tonga olukord oli veelgi hullem. Lasse tütar käis nüüd ise Tongal ära. Kaugete saarte kripeldus siiski vist püsis Lasses, sest pärast seda, kui ta oli poolkogemata endale naise saanud, niisamuti tütre, kolisid nad oma noore ja pisikese perega ometigi Soomest ära - Ibizale. Ibiza oli eelmise sajandis keskpaigas väheke teise mainega kui tänasel päeval. Kolmas saar on ootuspäraselt kodule lähemal - Pellinki.

Olgu öeldud, et paljusid detaile oma vanemate elust Sophia nende eluajal ei teadnud, sellel sügavuti mineval ja kohati šokeerival minevikuretkel aitasid teda eelkõige mitmed kirjavahetused, mida ta isa ja Tove pärandiga tegelema asudes ahnelt tudeerima hakkas. 

Hullu kraami oli neis eludes tohutult. 

Unistuste inventuur

Täpselt samamoodi nagu mind võlus mõned aastad tagasi tema "Pool kollast päikest", võlus seegi tekst. Seekord liigume ajas tänasesse päeva, tegevuspaik on nihkunud pigem Ameerikasse. Ent selle kõige taustal on tugevalt ikkagi juured, traditsioonid, esivanemate tarkus (ja vahel ehk ka tagurlikkus?). Teemad on universaalsed (valimine perekonna ja karjääri, üksinduse ja suhtes olemise vahel), ent selle kõige kohale laotub ka rassiline eripära. Kusjuures loo teeb põnevamaks see, et siin kohtame valdavalt jõukamal järjel mustanahaliste elu, ilmselt oleme harjunud seni pigem vastupidise pildiga...

Neli naist. Hellitatud nigeerlanna Chiamaka, kelle veidi halenaljakad katsed reisikirjanikuks saada lisavad romaanile kergust. Rikka perekonna võsuke reisib ja fantaseerib, katsetab suhetega ja on muidu selline paras romantik. 

Tema nõbu Omelogor on olnud tegev finantsalal, aga nagu juba traditsiooniks saanud, siis sahker-mahker käib asja juurde ja nüüd on ta majandusliku kindlustatuse haripunktis jõudnud käia ära Ameerikas ja hakata õppima/uurima midagi seoses netipornograafiaga (lisaks peab veebilehte "Ainult meestele"), nüüd on tagasi Nigeerias. Kui mind üldse selle loo juures miski häiris, siis O. Robyn Hoodi-nimelise ettevõtte tegevus ("y" on loos taotluslik). See mõjus üks nõks liiga klišeelik-roosamannalikult, aga noh, eks igal ajal on omad jutupunktid. Teisalt oli tal palju elutervet tarkust ja tema märkused ühe teatava riigi aadressil oli puhas kuld. Mida tema naksakuses mulle meeldis.

Kolmas naine Zikora on Chia sõbratar, kelle armastuse otsingute kurvilised teed viivad raseduse ja üksikema staatuseni. Jällegi suurepärased olustikupildid ja kirjeldused, selle kohal vanad kombed ja perekonna jõuline sekkumine.

Neljast naisest keerulisim ja vähimagi huumorita on Kadiatou lugu. Kui eelpool mainitud tegelased olid ilmselgelt fiktiivsed, siis siin on autor pöördunud elust enesest materjali poole. Kuigi jah, konkreetse kõnealuse vahejuhtumita oleks sarnaseid lugusid üle ilma küllap ikkagi palju. Liiga palju. Igatahes on siinse loo ajendiks Rahvusvahelise Valuutafondi direktori Strauss-Kahni juhtum 2011. aastal, mil too vägistas hotelliteenija. Ja siis kõik see järgnev.

Adichie kostitab meid taas vaheldumisi erinevate tegelase vaatenurkadega, ajahüpetega (hurraa!), intellektuaalsete dialoogide ja põnevate teadmistega teistest rahvastest. Siinkohal tahaks kiita ka sisukaid joonealuseid. Ilukirjanduses need mind enamasti häirivad, aga siin olid vägagi abiks. 

Meeldis. Väga.

PS. Palun leidke see raamat nüüd üles, eks. Ma saan aru, et pealkiri võib juhtida valedele jälgedele ja ma mõistan, et ega kaanepilt nüüd ka teab mis palju ütle, aga siiski - lugege.

Raamaturännak

                                      

Septembrikuu alguses käisin külas Rahva Raamatu ja Eia Uusi Raamaturännaku taskuhäälingul. Nii et kellel mu raamatujuttudest on ikka veel väheks jäänud, võib kuulata-vaadata lisaks.

Kõik kuulamis-vaatamislingid leiab Rahva Raamatu lehelt: https://rahvaraamat.ee/et/t/podcast

Niisamuti on sinna kenasti koondatud raamatud, mis mulle ühel või teisel ajal olulised on olnud.

Olge musid ja lugege raamatuid!

Libe

 Ma tahtsin reisisaated kõik küll ühte postitusse kokku panna, aga eile kogemata komistatud "Taavi Wangiga Pekingis" tundus olevat siiski väärt eraldi postitust.

Julgen saadet soovitada ka siis, kui sa ei ole ka suurem asi Taavi Libe ega Hiina fänn. Minul Libe vastu midagi ei ole, aga seda tunnistan küll, et ega Hiina mu reisisihtkohtade edetabelis just ülemäära kõrgel kohal ei ole, või noh, seda pole seal üldse. Aga sarja avasaade oli sümpaatne küll. Peking on piisavalt eksootiline ja kui teejuhiks on kohalik, siis on see juba suur võit. Kui see "kohalik" räägib eesti keeles ja on suhteliselt kenasti kursis meie kodumaiste asjadega, siis seda suurem boonus see ju on. 

Esimeses saates oli valdavalt toidu- ja kullerijuttu. Eksootiline söök, see muidugi kütab kirgi. Rupskid on meist nii mõnegi lapsepõlves toidulaualt läbi käinud (nimesid ei nimeta), ent Hiinas on nende valmistamine ja serveerimine ikka täitsa teistmoodi. Ma vist ei saaks hakkama... Pardivere keetmine oli aga liig ka minu jaoks. Veider nüanss, et näiteks Wang, kes meie verivorsti eriti armasta, pidas seda väga maitsvaks. Ja samas puljongist läbi käinud seaaju, mille puhul oleks eeldanud, et Taavi sellega hakkama ei saa, näis talle õige kenasti mekkivat. Samas kui Wang tegi ikka õige koledaid nägusid.

Ja kuigi teile praegu (kui te ei vaadanud saadet) võib tunduda kahtlane mu väide, aga kulleri jutt oli selline, et sealt oleks nii mõnegi lause tahtnud välja kirjutada, jämedalt alla joonida ja mõnele nina ette susada. Väga õiged ja arukad mõtted. 

Ah jaa, näed sa, olekski juba unustanud, aga tantsivad vanaemad olid ka. 

Igatahes vahva saade ja ootused on kõrged, et tuleb veel mitut masti põnevaid teemasid lauale.