reede, 1. märts 2024

Veebruar

 

Veebruari lugemised lukku. Jälle oli hea kuu. Ja no te vaadake vaid, kui palju viielisi raamatuid. Nii et see kirjastus, kes kurtis minu kriitilise seisukohavõtu üle... no ei ole ju.

Kui peaksin lemmiku valima, siis jääb ikkagi Epneri raamat Juhan Ulfsakist, ilukirjandusest vist Gurnah "Paradiis".

⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️

neljapäev, 29. veebruar 2024

Vanaema kokaraamat / Väike Myy

Avastasin endas vanaema-ainest :) Kerge arvutuskäik näitas, et siinsetest argitoitudest umbkaudu 40 on mul vähem või rohkem menüüs. Tähendab, menüüs mitte ainult söömise mõttes, vaid valmistamise mõttes. Mõni üksik siinsetest ei taha hästi kunagi mu kööki jõuda, nt sibulapirukad või -kaste. Mõne valmistamiseks kogun alles julgust, nt bubert ja lumepallisupp. Viimast olen küll korra üritanud teha, pakun, et napilt kooliealiseks saanuna, teise eakaaslasega. See läks ikka sajaga rappa :) Kuigi tõe huvides olgu öeldud, et see magus ja vanilline lurr sai siiski... khm-hm konsumeeritud.

Pildile sattus meie pere iganädalane klassika - hakklihakaste. Tean jah, et see pole ühestki otsast seksikas roog, aga minult seda muudkui tellitakse ja sagedased on vaidlused kalendri ees, et millal see viimati menüüs oli. Ühe meelest on seda liiga tihti (alles oli ju!?), teise meelest liiga harva (aga sel nädalal polegi ju veel olnud!). Samas ega ma kurda ka, see on ikka hullult lihtne ja kiire argitoit.

Muide, täiesti tarbetu fakt (aga no mida ma siin kokaraamatu kohta ikka nii pikalt jauran, eks ole), et ma teen seda viimased 10 aastat nisujahuta. Tundus esiotsa uskumatu, aga saab väga hästi. Saan aru, et hakklihakastme valmistamisel on palju erinevaid koolkondi. Mul ranget retsepti pole, teen, kuis juhtub (väljaarvatud jahu) - hapukoor, koor, piim, vesi, sulajuust kõigis erinevates vahekordades tulevad kõne alla.

Rahvasuus levivate nimedega seoses üks eripära ka. Kommorgenviider (kirjapilte esineb palju, ma ei pretendeeri siin lõplikule tõele) ehk (hakk)lihaga täidetud pannkook, millest juttu vanades kokaraamatutes ja mis lätlaste juures tänini vist au sees, oli siin hoopis magustoit - munas leotatud ja praetud sai, ehk vaesed rüütlid. Viimased on minu lemmikud ka. Ja kuigi uus aeg on võimalusterikkam ja nüüd saab teha ka rikkaid rüütleid, siis olen jäänud ikka selle vana klassika juurde.

Esmapilgul võib ju seda raamatut vaadata ja mõelda, et kellele seda tarvis on? Siis vaatan jällegi kirjumirjut woltijate-boltijate müriaadi siin linnatänavail ja mõtlen, aga kui tuleb aeg, mil see põlvkond, kes on suuresti termokotist-karbiga-söögi najal üles kasvanud, ei saa ühel või teisel põhjusel oma toidulauda nende abil katta, mis nad siis teevad. Ühe päevaga ei omanda ju kõiki tõdesid. Nii et ju siis on ikka küll tarvis.



PS. Ma ikka ei saa, tundub, et toiduteemad erutavad mind hullupööra. Hakklihakastmega seoses veel üks veider infokild. Paari aasta eest nägin külas käies riistapuud, mida pererahvas uhkusega esitles. Olla toodud Rootsimaalt ja mõeldud just nimelt hakkliha... ütleme siis, et peenestamiseks. No saate aru küll, iga perenaine-mees, kes hakkliha pannile suranud, on ilmselt märganud, et see esiotsa seal tükkidena ja klompis. Aga et lusika vms selle "laia harutamise" asemel veel eraldi asjandust kasutada, tule taevas appi 🙂 Välja nägi see nagu kapsaraud, lihtsalt oluliselt pisem.

kolmapäev, 28. veebruar 2024

Hunt / Väike Myy

Kõik hundist, sekka ka huntkoerast. Mis elu hundid elavad ja milline on karja hierarhia. Kas, millal ja millist hunti karta. Hundid meie ja teiste rahvaste pärimuses. Milline on hundi elu tänases Eestis. Lisaks autori enda kokkupuuted huntidega. Ja muidugi isiklik huntkoer Roki. Ah jaa, teiste hundikogemused niisamuti. 

Minu üks läbi aegade (ma ei tea, kust see pärit on) lemmikmõisteid-väljendeid on hunditund. Kuna ma lugesin seda raamatut pika perioodi jooksul, siis jäin praegu mõtlema, et kas seda siin mainitud oli... Hundi päev oli küll, 22. detsember. Igatahes hunditund on üks karm aeg öö ja hommiku vahel, mil kõik emotsioonid on võimendunud ja värvid liiga kirkad. Enamasti me õnneks sel ajal magame, see hoiab palju jama ära :)

Kui sa pole just kogu elu huntide uurimisega tegelenud, siis põnevat informatsiooni leiab siit kamaluga. Mõtteainet niisamuti. Sest meedias loetu põhjal jääb huntidega seoses kõlama kõik paha, nii paha. Aga miks see nii on, kuidas on selle pahani jõutud, sellest on juttu väga harva. Kui üldse. Raamatu on suisa öeldud, et kui poleks hunte, poleks ka jäneseid. Looduses on üldiselt päris kena tasakaal, kui hoolega vaadata. Miks tasakaal paigast kipub minema... njah.

Kasulik vihje neile, kelle õuele metsakutsud kangesti trügivad - hundid pidavat kartma nööril kuivavat pesu.



esmaspäev, 26. veebruar 2024

Kevad Kuu peal / Kissina

Kui sind on võlunud ühes Saksamaa külakeses Luise ("Mida siit näha võib" Leky), Hollandi talus Jas ("Õhtute äng" Rijneveld), kusagil Armeenia külakeses Manjunja ("Manjunja" Abgarjan, tõsi, see küll pigem lasteraamat), Esther Kopenhaageni luksusvillas ("Palermovej ülemlaul" Bjergfeldt), siis võiks sarnane varaküps (olgu, siin raamatus on ta kirjeldatud just vastupidi, ent üldpildis mõjub pigem ikka sellisena) plikatirts Kiievi vanalinnas sulle samuti meeldida. 

Need 10-14aastased tüdrukud, kelle pea ajab segamini kord suur armumine, kord Kuu, kord kirjandus, kuid enamasti lihtsalt neid ümbritsev pöörane keskkond ühes veidrate inimeste ja nähtustega - need on mu lemmikud. Selles vanuses tüdrukud rammivad maailma uskumatu jõuga. Kui siia lisada veel näpuotsaga huumorit, saab kokku mõnus kooslus.

PS. Igaks juhuks olgu mainitud, et mõni üksik peatükike ja mõni lõiguke võivad mõjuda ehk liiga lennukalt ja sürrilt, aga ära heitu, enamasti jookseb tekst ühtlaselt ägedalt. 






pühapäev, 25. veebruar 2024

Muutuda: meetod / Louis

Noore autori (s 1992) autobiograafiline (või pigem siiski autofiktiivne?) raamat (aga mitte esimene!) lapsepõlvest Põhja-Prantsusmaa väikeses ja masendavas alevis ning püüdlustest sealt välja pääseda. Koha- ja koduhäbile lisandumas ka tunne ja teadmine, et ta ei ole päris selline nagu teised, on pettumuseks oma vanematele. Ja kuigi see kõik kõlab siin sedasi kirjapandult süngelt, siis nii hull see lugedes ei olnud. Käsikiri võis ju Prantsusmaal kirjastajat šokeerida, aga kes meist siin veel servapidi jõudnud näha 90ndate algusotsa, eriti maapiirkonnas või agulis, sellele ehk tundus lihtsa inimese tavaline elu.

Igatahes võtab Eddy Bellegueule - selle nimega autor sündis - ette muutumise. Kuigi see tähendab ka üksjagu paremal elujärjel meeste materiaalsete hüvede kasutamist (kuni prostitutsioonini välja), on siin samavõrd ka intellektuaalse ressursi (ära)kasutamist ühes kõva tööga eneseharimises.

Mis mulle eriti meeldis: siin ei olnud ainult mustvalge vaatenurk, nagu taolistes raamatutes sageli võib kohata, ehk et, vanemad ja lapsepõlvekodu on ainult paha-paha-paha, lakkamatu viha ja raev lõpuni välja. Kuigi esialgu on pilk suunatud vaid ettepoole, peas kumiseb ainult ära, ruttu ja kaugele ära, tulevad õpingud Amiens´is, seejärel Pariis, viimaks põgusalt USA, jõuline pürgimine rikaste ja ilusate marjamaale, jõuab autor ometi õige noorelt äratundmiseni, et ta siiski igatseb ka seda kaootilist lapsepõlvekodu ühes kaheksa tundi päevas üürgava teleriga, inimestega, kes küll ei loe raamatuid ega käi teatris või ooperis, aga juured jäävad siiski juurteks. Nagu ta Pariisi-perioodil kirjutab heale sõbratarile Elenale (kes oli tema esimene oluline lüli teel uude ellu ja kelle ta samuti hülgas):

"Ma tahan, et sa teaksid, et mu elu polnud niisugune, nagu sina seda ette kujutasid, ega ka midagi niisugust, millest ma enne ärasõitu unistanud olin."

Igaühele soovitada ei julge, ei oska ka. Võib juhtuda, et kui sulle on sümpaatne Kasemaa, siis naudid ka seda raamatut. Samas võib see võrdlus olla meelevaldne, ei tea. Tõlkinud on Õnnepalu, nii et rõõmu on lisaks ka heast tõlkest. Mulle meeldis.




laupäev, 24. veebruar 2024

Minu Valga / Merits

 

Pikka iga, Eestimaa! 

Sobilikult tuleb siia killuke kodumaist lugemist. 

Jälle sai mõtteid nii palju, et ajab suisa üle ääre. 

Alati on põnev lugeda kohtadest, millest suurt ei tea. Mina olen teadlikus elus käinud Valgas vist vaid ühe korra, 2013. aastal lugejatega kohtumas, kuna see oli alles mu esimene või teine kord varjunime tagant välja astuda, siis olin valmis, et mind ootab ees kolm inimest (needki tööpostil olevad raamatukogutüdrukud), aga rahvast oli nii palju, et tundsin hetkeks suisa kiusatust uksest välja tagurdada.

Rõõm on, et Valga nüüd sarjas oma raamatu saanud, pealegi põhjaliku. Ajalugu, olulised inimesed, tähtsad majad, kõik on korralikult üles rivistatud. Jalutaja teejuhina kindlasti tarvilik näppu võtta, kui Valga peale patseerima lähed.

Mis masendas? Mitte et see eriline üllatus oleks, aga (valla)ametnike argipäev on... ma ei oska ega tahagi sellele nime anda. Olgu öeldud, et autor läks Valga valda kommunikatsioonijuhiks, tööaega tuli kokku nii umbes aasta ja kümme kuud, sellest ajast ja tehtud töödest annab ta õige põhjaliku ülevaate (ehk liigagi, kõiki vallamaja tegelinskeid poleks olnud tarvis üles loetleda, samas edaspidi kuhugi kandideerides on jällegi mugav, saab kõnealuse raamatu CV asemel letti lüüa ja kõik selle aja tööd ja tegemised on olemas). Tegelikult oleks lugeja poole lühema tekstiga juba aru saanud, kui tubli ja võimeka töötajaga autori näol tegemist on. Töine elu oli esiotsa väga igav lugeda, aga kui mul järsku nimedele näod juurde tekkisid, siis läks tibakene huvitavamaks. Tõepoolest meenus, et oli periood, mil Lully Kats (kõigist muudetud nimedest mu lemmikuim) oma kaameraga vist iga nädal Valgas ringi luusis ja kahe naise kismat kajastas.  

Mis ühtlasi tuletab meelde, et noortel ja moodsatel naistel ma ei soovita seda raamatut lugeda, vererõhk võib ohtlikesse kõrgustesse tõusta.

Kaasa võtan siit raamatust uue lemmiksõna - "rabakarask". Huvitav fakt oli ka kohaliku rokiklubi eripära, et sinna kontserdile minnes peavad oma joogid kaasas olema, mujal ju pigem vastupidi - oma joogiga sisenemine keelatud. Mustlased olid muidugi põnev teema lugeda. Samuti eestlasi ja lätlasi ühendav koorilaulutraditsioon ja laulupeod on väga selgelt just siit pärit.

PS. Raamatu viimane korrektuuriring on vist küll lugemata jäänud, siit tuli nüüd üks kole rekord :(

PPS. Strateegiline möödalask oli seegi, et Ragnar Kondist oli põgusalt juttu vaid epiloogis. On päris mitu inimest, kelle jaoks Valga=Ragnar Kond ja no kas oli kade meel neile natuke rõõmu teha ja nii olulist persooni pikemalt kajastada. 





reede, 23. veebruar 2024

Udu / Õnnepalu

Siin kaante vahel on koos Edasis ilmunud lood, kus Õnnepalu talle omasel moel mõtiskleb ilma ja inimeste üle. Ilma ja inimeste üle mõtisklused on seda huvitavamad, et osa neist on kirjutatud enne "kõike" (nagu meile lähiminevikule täna mõeldes ehk tundub), osa pandeemia-kogemuse põhjal ja osa sõja taustal. Veider tunne lugedes pidevalt end üles raputada ja meelde tuletada iga loo puhul, millise kriisi lävel need mõtted on tekkinud.

Kes ei taha päevapoliitilisi lugusid, see võib nautida Õnnepalu mõtisklusi loetud raamatutest. Näiteks käivad laualt läbi Kasemaa "Ema tuba", Louis´ "Muutuda: meetod", Linkola "Teisitimõtleja märkmed", Sommeri "Toome tuled", Baturini kirjad jt. 

Minu jaoks lemmikud olid muidugi Hiiumaa-lood, eriti Reigi pöök ühes Aino Kallasega 1926. aastal, mõni aeg hiljem, 1986. aastal, sama pastoraadi pööningul tulevane kirjanikuhärra.



neljapäev, 22. veebruar 2024

Väljaspool hooaega

Väljaspool hooaega Hiiumaa mulle meeldib. Väga. Ise ka imestan. Ja nii iga päev. 








Lisaks ülepäevasele Ruudis lugemas käimisele oli seekord ka Kõrgessaare päevakeskuse külastus.








kolmapäev, 21. veebruar 2024

Meie taaskasutus / Põld



See oli nüüd selline üles-alla emotsioonidega lugemine. Loomulikult erutas mind hullupööra, et raamatus on nii palju tuttavaid kohti ja nägusid (ma olen valmis lugema kasvõi raamatut "Meie kemmergud", kui selle tegevus toimub Viljandis. Oot, ma ei tea, miks ma sellise näite tõin, tegelikult pole välipeldikutes ju midagi hirmsast... välja arvatud prisked ämblikud...).
Algusots läks vaevaliselt, sest see oli üsna vana maja ehitusteemaline. No ei ole hetkel sellel lainel. Pisuke aeg kulus ka eksalteeritud stiiliga harjumiseks (pilk loendas hüüumärke, iga leidu saatis kõhukramp ja valuline oietus), ent inimene harjub kõigega, ka lugeja.

Ma usun, et sel teemal kirjutama on leitud täiesti õige inimene - rõõm. Mulle meeldivad autori hullud ideed ja veelgi enam, et tal on ka vurtsu ja särtsu neid teoks teha. Näiteks pinksilauad linnaruumis, vanakraamiturud vms. Meeldisid mõned kullaläikelised laused, kujundid, sõnamängud. Eraldi ei taha ühtegi välja tuua, sest eks kontekst annab pool vürtsist. Aga kinnitan, neid lauseid ikka oli.

Mis mind väheke hirmutas - hull tarbimine. Ma ju saan aru, et taaskasutusfanatt ei pea kohe eelduslikult olema tarbimises tagasihoidlik, aga minu jaoks käivad need veidi justkui käsikäes. Siin tundus tegemist olevat ikka haiglase kogumiskirega :) Et pahandab küll tädikesega, kes aina labakuid uhab kududa (üldse pahandas ta pidevalt), aga samas ise kütab mööda vanavaralaatu ja -poode ringi trallida ja kogu aeg kõikjalt pessa kraami vedada, ka tarbetut (vist kollektsioneerimishuvist...). Ja siis veel ka üleolev avaldus esivanemate pärandasjade suhtes, mis pani mu kulmud juuksepiirini kerkima, need ahistavat... tule taevas appi! Võõrast träni kuhjaks küll, aga perereliikviaid ei taha. Ah, ma ei tea, segane värk, väga ärritav. Samas ma tean väga täpselt, m i k s see mind ärritab, seega selles pole muidugi autor süüdi.

Aga mis veel eriti meeldis mulle - see ärgitas muudkui visuaalset materjali juurde otsima. Millised on elevandijalgadega lauad? Aga millised "kolme pulga toolid"? Lõputu nimekiri, aga ühtlasi väga põnev. Nii et kui ma tavaliselt raamatutes pilte ei armasta, siis seekord tundsin esimest korda, et oleks tahtnud fotosid jooksvalt teksti. Ja palju. 

Ah jaa, millest ma üldse aru ei saanud - miks oli siin peatükk homöopaatiast? Et kas seda peaks võtma mõneti naljavõtmes, nagu ehk ka elundidoonorlustki? Ainult et kaalukausid ebaõnnestumise korral on ju täiesti erinevad. Või ei ole? Ma ei tea, tegi nõutuks.

Sellised seinast seina tunded seekord. 



Tehnikahuvilistele on see lambivari ilmselt tuttav


teisipäev, 20. veebruar 2024

Kasva lilleks / Murdvee

Napp tekst, mille vahele ja peale võid ise nii palju lisada. Natuke kurb ja väga palju ilus. Uitamised Tartu botaanikaaias, taimede-lindude vaatlemine. Mis peamine - märkamine. Rahu tegemine, ilma ja inimestega. 

Tekstid ja luuletused on pärit aastatest 2003-2008, raamat ilmunud eelmisel aastal, mil autori lahkumisest on möödas 15 aastat.