Söömajutud

Eesti Ekspress on üle pika aja teinud loo, mis kõnetab. Sest söök ju kõnetab, eks ole :) Täna ööselgi ärkasingi kolme paiku üles kõige seest mahlasemate ja väljast krõbedate hakkšnitslite peale. Plaan oli uuesti uinudes unenäoga jätkata, aga ei, nii hästi ei läinud, need šnitslid jäid selles unenäos söömata. Ehk siis täna...

Mis üllatas artiklis? Eestlasest on saanud pastarahvas. Siinkohal muidugi mitte ainult peenutsevate pastaroogade kummardaja, vaid tavalist makaroni hakklihaga jms esines ka. Mul endal ei ole pasta vastu vähimatki, aga mulle tundub, et kui ma seda igal nädalal sisse vohmiks, siis te mind enam ära ei tunneks. 

Ja pealegi, mul nüüd tekkis korraks segadus, sest see väike uuring oli vist rohkem õhtusöögi kohta. Meie majas on lõunasöök ALATI soe, aga õhtusöök valdavalt mitte. Või kui õhtul ongi midagi sooja, siis on see pigem midagi salatisse praetut (kana, krevetid). Aga ei, pigem mitte. Tegelikult on üldse kole mõelda, mida õhtuks sööme. Kõige kaootilisem toidukord. Hommik ja lõuna on väga selgelt paigas. Alustades juba õhtusest kellaajast, mis on segane. Uuringus oli kõige populaarsem vahemik 18-19. No sellesse ajaaknasse me eriti jõua, pigem hiljem. Ideaalis tahaks küll enne kella 18 süüa, aga siis peaks 21 paiku istuma, hambad diivani seljatoas. Keegi vastas uuringus, et sööb viimase sööma kella 16 paiku. Tule taevas appi, kui ma ka nii suudaks :)

Kuna ma absoluutselt ei mäleta oma õhtuseid söömasid, aga ma ju täidan endiselt toidupäevikut, siis võtsin selle praegu ette. Mõni õhtu on mustikad-maasikad. Vsjoo. Neil päevil on mul ilmselt midagi viga. Nagu ka puuviljasalati-õhtutel. Viimasel ajal on mul hummusemaania, need on ka head õhtud, sest siis on pihutäis porgandit ja tops hummust (üksi-kaksi söömiseks, kuidas kunagi), see on siiski ka mõistlik õhtu.

Aga siis on veel need teised õhtud (mida on kahjuks rohkem), kus on pall mozzarellat ühes muu hea ja paremaga, rohke oliiviõliga üle valatud. Või hoopis juustud-veinid, kui on selline aeg aastast. Sama halvad on need õhtud, mil on mingi kiire siblimine olnud ja kõht sedavõrd tühi, et haarad poest midagi sellist, mis koduuksest sisse astudes kohe sisse toppida. Nt poesalatid (õnneks üha harvemini, sest need on üldiselt raske majoneesiga ära tapetud), ainult üks kannatab süüa (sealt Solarise alt toidupoest, mujal seda ei ole). Kui koju jõudmise ajaks nälg silmanägemist võtmas, siis autot parkides on kohe muidugi seal see shaurma putka, kord kvartalis juhtub seega ka seda pattu (see vist läheb siis sooja õhtusöögi alla). Üldiselt on ka teatriõhtud kehvad, sest sageli tahan pärast etendust veel süüa. Enamasti on õhtud aga sellised, et ma ei oska midagi süüa. Õhtuse sööma viga on, et see jõuab liiga järsku kätte ja siis on kõht juba nii tühi, et läheb kiirustamiseks ja "valede" asjade söömiseks, olen nõus. Veel kord, hommiku ja õhtuga on palju lihtsam.

Mõnikord mulle tundub, et ega valikus ongi ainult kapsaleht või nisujahu.

                                       

Ma olen vahel mõelnud, et kas mulle teoreetiliselt sobiks süsteem "lõuna külm, õhtu soe"... Nagu oli taanlastel. Ja nagu ka meie all elavatel rootslastel tundub olevat, sest no need lõhnad, mis õhtuti sealt mööda tulles õhus on... Või, küüslauk, loomaliha... 

Mida teie õhtuks sööte? Sooja-külma? Kellaaeg kindel?

                              

Uuringust veel. Kalasöömise protsent oli õige kõrge. Huvitav tõesti, milleks siis see kala populariseerimise kampaania, mis siin hiljuti oli. Või vastasid inimesed pigem oma soovmõtlemise pealt :) Reedeti-laupäeviti söödi palju kodust väljas. Kas restoranis või külas, ma täpselt ei mäleta enam, või ei öeldud seda artiklis otsesõnu välja. Niisamuti suurenes nädalavahetusel ka kulleriga koju tellimine. Patt, millest ma olen absoluutselt prii, mulle piisas mõnest hädaolukorrast koroonaajal.

Okeika, ma nüüd sööma.

Minu Šotimaa

Veidi nagu sööpalvetaarmasta šotipärases kastmes, tundub mulle raamatut sulgedes. Üldises plaanis siis, sest ega ma päris täpselt kõike enam mäleta tollest eelpool mainitud raamatust. Et kas seal ka mingi armastus lõpuks leiti või mitte. Ennast otsiti ja leiti ju vist küll, see klapib.

"Minu Šotimaa" puhul läks kohati ajatelg küll sassi ja tegelikult autor alguses ikka rõhutas ka vist, et tal oli kõik, mis õnneks tarvis olemas siin Eestis, aga hiljem kuidagi koorus siit ja sealt neid kihte, mis viitasid, et midagi tema sees oli väga-väga katki. Mõneti muidugi võiks öelda, et ka Šotimaal oli mingeid episoode, aga laias laastus hakkas seal asi paika loksuma. Tekkis selgem siht ja suund, ka motivatsioon ja oskus unistuste suunas liikuda. Suurem osa raamatust oligi unistuste täitumisest ja põnevatele tegemistele jaa ütlemisest. Kes sarnases kohas oma elus, sellele võiks lugemine innustavat vurtsu ja pärituult anda.

Muidu on siinne Šotimaa selline nagu oodata võibki: matkad, lossid, loodus, tants, niru ilm, sekka kõvasti autori töiseid tegemisi. Viskit ei joodud (vihje eelmisele "Minu Šotimaale"🙂, kus ainult matk ja viski olidki). Söömist ka eriti ei olnud. Ma ei tea, söömine on vist mul mingi isiklik obsessioon, igatahes ma oleks tahtnud šotlaste toidulaual pikemalt peatuda. 

Laskumine orgu

On päris valus, kui kaadris on pidevalt sellises koguses sääski ja ka helitaust visuaali toetab. Nagu ei ootagi enam suve :)

Muidu oli selline natuke ängistav. Kuidagi tume ja sünge ja kurb. See suusamägi ja metsa teema veel sinna takkaotsa. Samas kaader suusamäe juurest, kõlaritest üürgamas eestikeelne tümakas, kus kordub sõna "paradiis" - see on viimaste aegade üks vingemaid filmikaadreid.

Epp Maria Kokamägi. Elu maalides

Kui ühe sõnaga iseloomustada, siis... kosutav. 

Looduskaadrid. Saate aru, need olid nii Eesti, et kohe olid.

Sepamaa maja ja interjöör ja EMK enda väljanägemine jällegi nii Taani kui Taani.

Ma kadestan neid fenomenaalse mäluga inimesi, kes pärast filmi/etenduse vaatamist suudavad tsitaate peast vuristada. Kuigi. Äkki nad ei suudagi, nad on hoopis vaikselt filmi või etenduse ajal need üles märkinud. Njaa, võimalik. Igatahes siin oleks materjali olnud mõnuga.

Ühe mõtte võtsin kaasa. Rasketest aegadest. Põhimõtteliselt ei ole ühegi aja kohta öeldud, et see oleks kerge. Alati on ajad rasked olnud. Ja kui nüüd mõelda, siis tõesti, nii ongi... Järelikult tuleb mõtlemist muuta, "praegu ongi raske aeg" ei vii sind kuidagi edasi, kas pole.

Valetasin. Ühe mõtte, või siis pildi, võtsin veel kaasa. See lapselastega pärnaõite korjamise episood oli imeline. Et keegi on kasvatanud sellised neiud. Kelle mõte on nii ilus ja selge. Ja kes oskavad märgata ja tunnustada. Ebareaalne.  

Kunstitargemad inimesed on kõnelenud, et omal ajal tekitas EMK elavat arutelu (võimalik, et ka teravamaid ütlemisi) sellega, et teenis oma kunstiga raha. Tegi tellimustöid. Tal läks koguni päris hästi. Ai-ai, päris kunst ja päris kunstnik on ikka ju see, kes teeb vaid näituse jaoks ja muuseumi hoidlatesse. Ja siis käib, käsi pikal ees, nurudes raha. Põgusalt puudutab seda teemat ka filmis.

PS. Plaanisin teha täna tõsise dokupäeva, suisa kolm oli sihikul. Aga kui ma esimese ära vaatasin, siis leidsin, et ei, ma ei taha täna neid teisi sinna otsa, ma tahan koju minna just selle tundega, mille tekitas see film.

Lugemislaual, nädal 14

⭐️⭐️⭐️ "Kui tuled, ära koputa" Kontor-Kirss

Päris palju oleks öelda, aga mis ma siin ikka hakkan pikalt leelotama. Kellele need sarjad meeldisid, neile võiks see raamat ka passida, sest loo ülesehitus ja tempo järgivad (võhiku pilgu läbi) vist üsnagi sarnast joont. Palju dialoogi, sagedased tagasivaated, sisemonoloogid. Isiklikult eelistan "vähem on rohkem" põhimõtet ja üldse - vähem ballasti.

Lugesin raamatut ühe mõtte pärast, mille KKK kunagi välja käis ja mis mind tohutult kõnetas. Lootsin, et selle ümber on lugu ehitatud. Oligi, aga see muu sõi selle mõtte ära. 

⭐️⭐️⭐️⭐️ "Elu pühitsus" Ikstena

Kaadrid jooksevad lugedes silmade ees, hästi filmilik lugu (tegevus ühe ööpäeva jooksul, tütar korraldab ema ärasaatmist, seitse (tütrele) tundmatut peielist, kel igaühel lugu jutustada). Aga see oleks selline aeglase kulgemisega film siis. Muidu igati suurepärane, ent tunnistan, need unenäolised ja veel mõned veidrad põiked olid mu jaoks liiga diibid. Ma olen ikkagi lihtne inimene ja piiratud mõistusega.

Mu lemmikuks jääb Ikstenalt siiski "Neitsi õpetus", edestab vist koguni kröömike "Emapiima". 

⭐️⭐️⭐️⭐️"Tuhat seiklust Prantsusmaal" Lefebvre

Staažika giidi meenutuskillukesed, mõned marsruudid, näpunäited, õpetussõnad, nipet-näpet veel. Kirjutab kenasti, lookesed on tüüpilised toredad juhtumised, mõne üksiku särtsakama erandiga. Üldpilt ent jääb natuke... killustatud ja pinnapealne. Võimalik, et tervik oleks paremini kandnud, kui oleks olnud autori enese Prantsusmaa-elust ja siis sinna vahele pikitud giiditööd juhtunut.

500 aastat sõprust

Eile, Ita Everi 95. sünniaastapäeval, esietendus muusikaline jutustus seitsmeliikmelisest sõpruskonnast. Ma ütlen kohe ära, et mulle meeldis, kuigi ma saan aru, et norida võib. Et kui sa olid pööranud tutvustuses tähelepanu väljendile "muusikaline jutustus", siis oli kõik hästi. Kes ootas klassikalist lavastust, see võis väheke üllatuda. Tegelikult on ju sarnase käekirjaga ka "Lehman Brothers": laval elav muusika, tegelased jutustavad oma lugu, kord on rambivalguses üks, siis teine. Dünaamilisust annavad kohati kiires tempos vahetuvad jutustajad. Lehmanis, tõsi, vist video värki ei olnud. Siin oli kõvasti ja no see videooperaatori töö oli uskumatu. Mahukas, täpne ja äge. 

Garderoobi sabas seistes jäi kõlama, et Everit oli vähe. Tasakaalu mõttes siis (Everi tämbrit ja häält tehti piisavalt hästi, suled silmad ja usud, et ta ongi laval). Samas ega olegi kuskil lubatud, et see lavastus oleks ainult ja ainult Ita Everist. 

Inimelu traagika. Kas need elud olidki sellised või oli see dramaturgi ja/või lavastaja valik... Ja isegi jutustades suudeti need traagilised lõpud puudutavaks mängida. Esmajoones meenuvad Hanna Jaanovitsi (Maret) ja Helena Lotmani (Vilma) tegelased...

                             

---

Eilsete piletite saamine oli raske. Päev otsa passisin. Korra kella 16 pandi midagi üles, aga see läks sekunditega. Kell 18 andsin alla, läksime Deposse kraami varuma. Müüjapoiss kõõlus parajasti lae all, et vajalikku agregaati alla võtta. Aga mul ikka kripeldas, pidin korra veel Draamateatri lehele piiluma. Ma küll südames enam ei uskunud, et pool tundi enne etenduse algust midagi vabaks lastakse. Asjad said siiski ostetud, isegi kassajärjekorras seistud, koju sõites kiirust väga palju ei ületanud. Ajalooline hetk leidis aset Korstnapühkija juures - koduni ma jooksin. Nagu päriselt jooksin (ma üldiselt keeldun isegi trammi peale jooksmast), samal ajal lahti riietudes. 

Teatrisse jõudes nentisin kurvalt, et küll on kahju, et praegu kuiv periood, kohal olime nii vara, et oleks jõudnud veel puhvetis väikese šnabilivopski teha.  

Must ja valge / ventileerimine

/siit ei tule ühtegi raamatusoovitust, nii et loobu heaga. Või võta vastu see laadung/

Mingi väsimus on. Must valgest (jah, ka sellest väljendist on väsimus, sest iga jumala kord pean mõtlema, kuidas seda kirjutada, liiga palju variante, seekord isegi ei viitsi sõnaveebi vaatama minna, kirjutan, nagu tahan) maailmast just ennekõike. Inimesi, kellega suhelda, arutleda, niisama lobiseda jääb aina vähemaks. Sest kõik on must ja valge, vahepealseid toone ei ole. Ja kuidagi hirmus jäigaks on kõik oma põhimõtetes muutunud. Kui sa ei mõtle nii nagu mina, siis fuck off. Veel parema meelega maha lüüa. Tühistamiskultuur õitseb sajaga. Päris kole. 

Medalistide perekonna draama, mis iga päev uudistest välja kargab. Meeletu viha ja kättemaks, sekka segast minevikku. Rahvas kenasti kaasa tõmmatud ja kõik vajunud kahte leeri. Ma olen väsinud.

                                      

Riikide võimumängud, mis ei jõua ega jõua oma lõpuni. Olgu kõne all suured või väikesed. Eesti klähvib ka nagu see väike neljajalgne pudelihari, kes oma peremehe rihma otsas järsku kangesti väge täis. Küll tükeldab, küll lammutab, küll lubab. Ja siis imestavad. Ma olen väsinud.

Iga suvaline teeb nimekirjadega veebilehti. Pedofiilid, vägivallatsejad, loomade väärkohtlejad... mis järgmiseks. Kõik ju tore, ent see peaks olema sootuks teisiti hallatav ja kontrollitav. Ja kuidagi liiga irooniline, kui üks musta minevikuga tüüp teeb teiste musta minevikuga tüüpide kohta sääraseid loendeid. Ja taas pean siinkohal rõhutama ilmselget, et asi ei ole nendes kuritegudes või nende toimepanijates praegu, vaid selle infoga ümber käimises. Ma ei tea, kuidagi liiga sürreaalseks kisub see maailm. Ma olen väsinud.

Millest ma veel väsinud olen? Turundusest vist. Sest kõik ongi kokku kogu aeg üks suur turundamine. Iga ajakirjalugu, iga saatekülaline teles või raadios. Sa oled õnnelik mõne toreda intervjuu üle, mille eest, tagant või keskelt ei paistagi välja uus film, raamat, laul, lavastus, "projekt". Mis omakorda viib mind sisuturundusartiklite juurde. Ma tunnen puudust vana aja kogemuslugudest (olgu trüki- või sotsiaalmeedias). Ma tahaksin mingit toodet või teenust proovida, aga ma põhimõtteliselt ei saa selle kohta kusagilt adekvaatset infot. 

Meie meditsiinisüsteemist vist ka. Kuigi laias laastus ma väga ei kurda, seni olen kuidagi hakkama saanud. Lihtsalt vahel ajab kupli all suitsema. Õnneks olen avastanud sellise toreda koha nagu Lasnamäe Medicum, kuhu isegi veel saab normaalse järjekorraga aegu arstile. Tasulisi muidugi. Ma ei teagi hästi, kelle jaoks need haigekassa rahastusega ajad mõeldud on. Lasnamäel on natuke odavam on ka kui C. või M. või F. kliinikutes. Ilmselt pole seal käimine nii seksikas kui neis teistes kohtaes. Üldiselt olen omadega jõudnud nüüd sinnamaani, et seni kuni arstiaegu jahtida ja ühe ja teise kandi pealt uurida ja vastuseid oodata, soovitas arst mulle Irja imesalvi. Päriselt. Ongi selline nimi potsiku kaanel. Imesalvi soovitan nüüd teilegi (ei ole turunduspostitus:)). Selle jaoks, mille jaoks arst seda mulle soovitas, see ei aidanud, aga üllatus-üllatus!, aitas hoopis kolmanda asja jaoks (millest ma arstile pole kõigi nende aastate jooksul kurtma hakanudki). Põhimõtteliselt võib seda igale poole määrida. 

Lisaks kõikehõlmavale väsimusele maailmaasjadest on siiski rõõm meie teatri üle. Et sel läheb hästi. Kuigi ka ses osas on rahvas lahknenud. Vihaga ja valjuhäälselt. Mõned on vihased piletihinna üle, teised kogu müügisüsteemi/defitsiitsuse üle. No ütleme nii, et see 150 eurot on natuke kallis jah, möönan. Teisalt keegi ju ei sunni mind seda piletit ostma. Näiteks mu meelest on maailmas õige mitu üleilmakuulsat moebrändi, mille tooteid ei tahaks ma ka peale makstes, ent ometi maksavad nt nende toodetud ühed eriti koledad käimad üle 800 naela. Siiski ei viitsi ma nende somesse või kusagile mujale minna kriiskama, kui kallid need ikkagi on. Või siis on mõned väljamaa staarid, kelle kontserdipiletid samuti loetud minutitega välja müüakse, süsteemid jooksevad kokku, pärast on segadus järelturuga jne, jne. Sinu valik, kas viitsid võimelda ja palju oled valmis maksma. Ja see defkanduse värk... ei tea, mind ei häiri. Üldiselt on meil tänasel päeval ju vastupidi, kõike on lademes saada, valitseb üleküllus. Kui mingit asja antakse vähe, siis olgu nii. Pealegi olen ma piisavalt vana, et mäletada veel aegu, raskeid aegu, kui teatrisaalid olid pooltühjad, vähemasti Ugalas. See oli ka nutune aeg. Ennemini olgu välja müüdud. Pealegi ega see tähenda, et kõik lavastused oleksid nii kättesaamatud ja kallid. Meil siiski on veel ka küllalt etendusi, kuhu saab ka märksa odavamalt ja vähema vaevaga.

Ajaloo tarbeks jätan maha jälje, et laua äärde lasti mind 10.41. Siis sai kõigile kuupäevadele löögile, tõsi, kohad olid ainult ja ainult ridades 9-11. Need olid kõik 150eurosed, kuhu 70euroseid müüdi, pole aimugi. 

Ja endiselt soovitan jahtida pileteid ka sama päeva etenduseks, vahel tasub ka paar päeva enne hakata piiluma. See on see koht, kus paljud kurdavad, et kus mul see aeg muudkui seal lehel passida. Aga mõtle, kui mitu korda päevas sa avad Facebooki või Instagrami vm lehte. Samamoodi võid tekitada endale harjumuse avada Draamateatri või Linnateatri lehekülge. 

Noh, sai nüüd väheke tolmutatud, hakkas kergem küll :)

                      

Märts

 

Märtsikuu 15 raamatust ütleksin vaid kolme kohta, et ära loe (ma ei too neid nimeliselt välja, ärge lootkegi). Üldiselt olen siiski seisukohal, et lugege. Lugege palju. Katsetage. Aitab natukenegi täie mõistuse juures hoida segastel aegadel.

Sel kuul oli tavatult palju kirjastustest saadud raamatuid. Rõõm! Sest näiteks Merežkovski otsa ma vist ise küll ei oleks komistanud. 

Hindamata (ühtlasi aitäh kirjastustele!):

"Teisel pool peeglit" Gaarder

"Ühe naise võitlused ja metamorfoosid" Louis

"Minu Sansibar" Vaikjärv

"Tööpäev" Õnnepalu

"Loomise järv" Kushner

"Meri naabriks" Blomqvist

"Ülestõusnud jumalad. Leonardo da Vinci" Merežkovski

⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️

"Käpuli" July

"Kairos" Erpenbeck

"Bluets" Nelson

"Päikeselinn" Jansson

⭐️⭐️⭐️⭐️

"Peatus" Beltran

⭐️⭐️⭐️

"Ta kinkis mulle vabaduse" Parv

⭐️⭐️

"Kuritegelik raha" Goršanov

"Sitt päev" Hook

Lugemislaual, nädal 13

⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️"Päikeselinn" Jansson: ma ei tea, mis mul selle Tove Janssoniga toimub, igatahes raamatud, mis paljudele meeldivad, mulle eriti ei istu, aga mõned madala hindega (nt kõnealune) on absoluutselt hurmavad. Tegelikult on see ju lugu vanainimeste pansionaadist :) Aga millised karakterid (juudiproua eriline lemmik)! Ja kui usutavad seigad ja dialoogid! Milline hillitsetud huumor! Loed ja mugistad omaette.

⭐️⭐️⭐️⭐️"Peatus" Beltran: natuke teistmoodi reisikirjandus. Beltran kirjutab hästi nagu ikka, lihtsalt see erinevate lugude vahet hüppamine mulle algusotsas hästi ei passinud. Hiljem läks ludinal käima.

Kõne all siis Tenerife, olgu täpsustatud. 

Meri naabriks / Blomqvist

Sarja teine raamat. Hästi turvaline lugemine, õudkoledate juhtumiste veel õudkoledamaid kirjeldusi ei ole. Kedagi kirvega taga ei aeta. Keegi ei ahista kedagi. Kellelgi pole ka musta masendust.

Raamatu tutvustus ütleb kõik tarviliku ära, ei hakka ise midagi lisama:

Maia ja Janne alustavad ühist elu kaugel Tormisaarel. Nad ehitavad endale kodu, soetavad kariloomi ja perekond hakkab kasvama. Nende kiiresse argipäevaellu toovad vaheldust reisid mandrile, külalised, kirikuskäigud. Ka sõda ei jäta saarestiku elanikke puutumata. Elu lihtsus ja viljatus tunduvad peaaegu kadestamisväärsed ning panevad lugeja igatsema seda otsest kontakti loodusega ja moonutamata inimsuhetega, mille tänapäeva inimene on ammu kaotanud. Autor kirjeldab noorpaari kasvavat armastust ja usaldust ilustamata viisil, millest ei puudu ka soe huumor.

PS. Hästi hea mõte on minna Sarvele raamatut pildistama ja siis raamat üldse mandrile unustada. 

Väga.

Väga.

Hea mõte.