neljapäev, 23. mai 2024

Minu Naissaar / Itse





Ega suur maa ikka saare vastu saa ja seega on saareraamatud a priori kõige ägedamad lugeda. Minu isiklik sümpaatia on siinkohal asjakohane, sest Eesti saartest on Naissaar minu viimatine avastus, alles eelmisel aastal. Tegelikult häbilugu, et varem ei olnud seal käinud, see ju peaaegu et Tallinn (kuigi kuulub Viimsi valda). Minek oli meil üsna eksprompt ja seepärast (minul) eeltöö tegemata, kapten ikka oli varem käinud (aga nagu nüüd raamatust lugeda võib, siis ega ka aastaid seal käinud autorgi igas suvalises kohas võpsikusse sisse hüppa ja kuku punuma). Saarele jõudsime, metsa sisenesime, astuma hakkasime, vahepeal ära eksisime, siis meremiiniladude juurde jõudsime. Siis eksisime jälle ära, seejärel sattusime sellisesse padrikusse, et ehmatasime pärastlõunasest uinakust üles ühe metsseapere. Kaks meetrit õhku hüppas nii vana emis kui meie seltskond, põrsad põrgatasid end vist niisama suurest rõõmust nagu vedrudel, ilmselt polnud oma lühikese elu jooksul kahejalgseid näinudki veel. Seda kurikuulsat kulti, kellest raamatus korduvalt juttu, vist selles kambas ei olnud. Kui me siis tihedamast võsast välja saime (Lõunaküla juures) ja juba rõõmustada jõudsime, avastasime, et olime mitmekümnete puukidega kaetud. Ma pole nii pisikesi puugikribulaid näinudki, ja neid oli kõikjal! Üldiselt suutsin teha väga head harvendustööd, vaid üks isend jäi järgmise päevani tabamatuks, põhjus - see oli silmalau küljes kinni, sinna tõesti annab vaadata, eks ole :) 

Aga aitab nüüd minu personaalküsimusest.



Naissaare-raamatu kirjutamiseks, ma leian, on leitud kõige õigem inimene üldse. Teadmiste poolest õige siis. Kes muu võiks veel nii põhjalikult saare ja selle ajalooga kursis olla kui pika staažiga giid. Boonuseks veel tänapäevase Naissaare turismi sünni juures viibimine (autor alustas saarel käimist oma ema kõrval, kes oli oluliseks tegelaseks sealsete matkaradade kaardile ja ka maha märkimisel 1990ndatel).

Matkad ise, liiva sisse vajumised, pööramised siia ja sinna ja niisama õhkamised puudutasid mind ehk vähem, aga just see giiditöö köögipool, see oli põnev lugeda. Lisaks näen sellistes lugudes hädavajalikku üldise silmaringi avardamist, sest ikka võib grupiüritustel osaledes kohata suhtumist, et ah, akadeemiline veerandtund siia-sinna, mis see siis ära ei ole, miks peab grupp nagu lasteaiarühm koos püsima, ah jaa, ja siis veel kõik "õudselt originaalsed" naljad, mis vägisi suust välja pressivad. Tuletagem meelde, et antud juhul on autor-giid naisterahvas, võrdlemisi noor (ma ütlen seda äärmiselt suure mõnuga, sest kahtlustan meil sama väljalaskeaastat), aga Naissaare peamised tõmbenumbrid on väga maskuliinsed (raudtee, patareid, mürsud-miinid jne), seda enam tahaks ju nalja teha ja giidi proovile panna. Antagu neile siiski andeks ja õnneks nendib ka autor ise, et ta on saarel giidimisega saanud hea elukooli inimpsühholoogias.

Tegelastest oli kahtlemata värvikaim Peedo ehk Petka. Kohalikke tegelasi ja päriselt argipäeva oleks ehk rohkemgi soovinud lehekülgedel kohata, aga samas jah, pika ajalooga tegelastest on seal ilmselgelt defitsiit ja küllap siis suvenaissaarlased mingil põhjusel ei jäänud sõelale.

Huvitav tähelepanek. Mida suurem piirkond Minu-sarja raamatus jutuks, seda vähem vaatan raamatu alguses olevat kaarti, mida väiksem ala, seda rohkem ajan näpuga järge. Naissaare kaardile oleks neid kohti kohe rohkemgi tahtnud (Männiku, Mädasadam jt), võib ka olla, et olin ise pime.

PS. Hirmsasti jäi vaevama see (küll Vormsilt pärinev) juhtum: "... mingi võõristus tekkis rästikute suhtes ülikooli esimese kursuse suvel, kui kursavend Meelisega Vormsil käisime ja seal kogemata teel lebanud rästiku sabast üle sõitmise järel rästik saba suhu võttis ja autot jälitama hakkas." 

Nii põnev, kas keegi teab selle kohta rohkem rääkida?

Igatahes mõnus lugemine ja nüüd ootaks veel teisigi väikesaari, nt Aegnat, Pranglit, Ruhnut, Kesselaidu, Vilsandit ja... sõnaga, andke aga ette!

Lemmiktsitaat raamatust, see on ikka väga naissaarelik huumor.


kolmapäev, 22. mai 2024

Mister X...

... laekus mu ellu salapärasena ja selliseks ta ka jäi (kui rääkida näiteks täisnimest). Ta tuiskas mu ellu, rääkis kahe tunniga mu seina külge kinni... ja kadus.

Ma ei ole siiani kindel, kas mul oli ikka vaja teada:

- milline trennihunt ta on ja milliseid sportlikke tegevusi harrastab; millised seeriad täpselt ja kui mitu korda (3 x 45 min) hommikuti teeb; kui pikad on ta kõnnitiirud või muud ringid;

- ja need abivahendiga sportlikud harrastused - millist marki kasutab, milline vahend on tal praegu, aga millise plaanib järgmisena osta; ja millises spordikaupluses (Rademar) see praegu hea hinnaga on ja millised lisavidinad kavatseb sellele juurde osta;

- kõike tema lapsest ja kasulapsest; "kõik" tähendab antud juhul pereseisu, professiooni, eluolu Soomes, tunnitasu + tunnitasu riiklikel pühadel (kolmekordne);

- kui suur on ta praegune maja on (52 m2); millal ja kui suure pindalaga veranda ta seal ehitas toaks juurde (4 m2); 

- sama kehtib ka kasvuhoone kohta, seal kasvavate köögiviljade kohta (hetkel saab võtta küll vaid murulauku); või ka mida muud toredat on ta oma aeda istutanud (mustikad, kuslapuud) ja kui kõrged need täpselt olid eelmisel aastal ja kui kõrged hetkel (tänaseks on mu andmed juba kuu aega vanad, seega neid mõõte ma siia ei lisa);

- või millise rattakorvi ta oma naisele ostis ja millised kotid oma rattale;

- mida ta sööb (speltajahu, toortatar, kui te nüüd küsite); kustkohast ta neid ostab ja mis oli viimati nende kilohind; kuidas valmivad tema hommikused smuutid (toortatar tuleb eelmisel õhtul likku panna, kui te nüüd just ilmtingimata küsite));

- millised olid tema naise sõbrannad; kus nad oma esoteerilistel reisidel käisid; milliseid haaremipükse kandsid;

- millistes paikades Eestimaal ta elanud on (väga paljudes! Iga kohta võiksin nüüd minagi jutustada, kui te vaevuksite kuulama); milliseid töid ta on teinud; kuidas konkreetset ahju lahti võtta (mitte et selleks oleks vajadus tekkinud, aga p u h t t e o r e e t i l i s e l t, eks ole); millised siibrid tema ahjudel olid ja mis nende avamise-sulgemise juures pahasti oli;

- millised tööriistad tal on olemas ja kust ta need ostnud, sekka ka natuke hinnainfot viimase nii paarikümne aasta lõikes;

- milliseid kortereid, kus, kui suuri, mis hinnaga on ta veel vaatamas käinud; enamasti lepiti mingi päev kokku, mil uuesti üle rääkida või kaupa teha, aga siis ikka jäi asi katki (enamasti üürileandja või maakleri "süül"). Tõsi, on ebaselge, kas need lubadused anti selleks, et temast viimaks lahti saada või tekkisid probleemid taustakontrolliga seoses... kes nüüd on seda pikka saagat jaksanud lugeda, siis meenutan, et mina ju tema täisnime ei tea...;

- mitu ruumi puid ta minu kuuri ostab ja kui palju ruumi jätab ühe teatava tööriista jaoks (kas ma pean siinkohal mainima, et kuuri me ei olnud veel üldse külastanud ja vaadates kella ja tema šansse üldse minuga lepingulistesse suhetesse jõuda, siis ma isegi ei kaalunud temaga kuuri minekut!);

- millise tapeedi ta seina kavatseb panna;


Pilt pärineb ühelt teiselt objektilt ja on illustratiivne.


Nüüd jõuame esimest korda teabeni, millest mulle võis kasu olla, nimelt et ta ei käi valimas (ka nõukaajal ei käinud), et ta igasuguseid lepinguid jms ei poolda, et ta teatavaid isikut tõendavaid dokumente endale ei tee/taotle, et ta on kunagi ka mingid usulahud järele proovinud jne, jne. See informatsioon ei tulnud ühes rodus, igaks juhuks mainin, ikka piisake siin ja piisake seal. 

Nüüd oli kell niimoodi edasi kihutanud, et laekus naabrimees, kellega pidin katusealuseid konstruktsioone tudeerima (vahepeal jõudis naabrimees mulle ka helistada, sest talle tundus kahtlane, et ma jäin võimaliku rentnikuga nii pikaks korterisse ning ta kahtlustas, et äkki jõudsin juba Tallinnasse tagasi minna). Asi tipnes sellega, et mina naabrimehega talade vahele ei mahtunudki, sest toimekas Mister X trügis sinna koos temaga. Mister X, kelle puhul polnud veel selge, et ta ülepea kunagi sinna majja kolib, rääkimata sellest, et kui ka kolib, siis kõnealune piirkond üldse kuuluks tema teemaderingi. Siis hakkas ka mul kops üle maksa rändama ja ma lasin käiku küünarnukid, misjärel ta tõepoolest tagasi korterisse tõmbus. Ilmselt poleks see nii libedalt läinud, ent seniks oli sinna laekunud ka mu elu õieke, mis tähendas, et Mister X leidis uue ohvri, keda surnuks rääkida (peamiselt pilttapeedi teemadel, see tulevat lõvipeaga, ma ei mäleta enam täpsemalt, mis suunas lõvi pilk pidi vaatama).

Igatahes päädis lugu sellega, et välisuksel seisime mina, naabrimees ja elu õieke (efekti lisamas viimase kargud!) ning surusime millimeeter millimeetri haaval Mister X-i uksest välja. Soovitasin tal soojalt kasutada üht keskkonda, mis peaks üürida soovija ja üürileandja elu kergemaks tegema. Ta oli esiotsa optimistlik, ent kui mõistis, et seal tehakse ju taustakontrolli, siis.... sain tema pilgust aru küll, et ega see mõte talle ei meeldinud ja teades nüüd tema teatavaid põhimõtteid ühiskonnaelus osalemise kohta, kahtlustasin ka ise, et ta seda veebilehte ilmaski ei kasuta. Ta proovis küll korra praalida, et võib ka kahe aasta jagu ette maksta, et temal probleemi pole, tema võlgu ei jää ja kõik need muud jutud, mida kõik rendileandjad on mustmiljon korda kuulnud :) Kirjutan neid kauneid memuaare mõned päevad pärast vahejuhtumit (postitan kolm nädalat hiljem) - seni on tema poolt vaikus. Tegelane, kes suure suuga juba remontis, pani seina lõvitapeeti, kasutas uusi sportimisradu kadus kui tina tuhka. 

Mitte et ma selle üle kurvastaks, eks ole:) Lihtsalt tekkis sportlik huvi, et kas ta päriselt-päriselt otsis elamispinda või on see tal nagu ajaveetmise viis... 

L. soovitas edaspidiseks, et kui peaksin mitu korda aastas üürirallit tegema, et siis peaksin endale mingi minutitariifi või tunnitasu välja mõtlema. Ma põhimõtteliselt ei näe tarvidust sellele ideele vastu vaielda :)


teisipäev, 21. mai 2024

Külas / Mikko



Võib vabalt olla, et oleksin leebemalt hinnanud, kui kogu komplekt oleks paremini terviku moodustanud. Praegu oli mingi vastuolu. Kõvakaaneline, suureformaadiline, õhulise kujundusega, seega pretensioonikalt suursugune vormilt. Sisult oli samas vähenõudlik ja blogilik, sobivam ehk pehmekaanelise reisilektüürina käsipagasisse torgata. 

Häirisid ka mõtte- ja sõnakordused. Veel mõtlesin, et kui need lood ilmuks eraldiseisvalt, siis on igati okei lugeda detailseid hotellitubade kirjeldusi (mitu riidepuud kapis on? aga kirjutuslaud? pliiats teritatud? mitu kohvikapslit?) või restoranides veinikaardi tudeerimisi, ent kokku köidetuna mõjunuks paremini, kui oleks tehtud hõrendatud valik ja kirjutatud vaid huvitavamatest näidetest.

Õnneks siiski juhtusid paljud sihtkohad isiklikult sümpaatsed ja see tõstis emotsiooni (Porto, Fyn, Pariis, Itaalia...). Leidus ka pilguheit Rootsi, Lesothosse, Singapuri, Albaaniasse, New Yorki, Moskvasse, Fidžile...

PS. Endise viljandlasena olen äärmiselt nördinud, et autor on unustanud Laidoneri ratsamonumendi, ma ei saa sellest ikka veel üle, kuigi juba paar päeva lugemisest möödas. 

esmaspäev, 20. mai 2024

Millest ma ilma jäin

Meenub, et kunagi eelmise blogi aegu oli üks loetumaid postitusi seotud rentnikega. Tähendab, võimalike rentnikega, ehk siis jagasin lahkelt nõuandeid, mida teha või mitte teha, kui tahad eluruumi üürida. Ajad on paremaks muutunud ja selliseid fopaasid enam (vist?) ei tehta. Samas kahtlustasin juba ette, et ega seiklustest ei pääse ometi.

Uus trend tundub olevat, et kõik üksikud vanemad härrad otsivad elamist meelelahutust üürileandja näol. Kui selleks juhtub hea koduse kasvatusega tütarlaps, siis ongi õnn nende õuel, sest selline juba toru ära ei viska ega katkesta ka järsult kõne. Ka ruume näidates ei viska selline õrn naesterahvas ju mehepoega tuimalt välja.



Esimene tegelane, kes minuga ühendust võttis oli selline mees, kelle nime guugeldades tuli imetore uudisnupuke sellest, kuidas ta tegi kunagi videokõne ühele avalikkusele tuntud naisterahvale. Veidi veider, aga siiani ei midagi ekstreemset. Ainult et ta kukkus samas kohe ennast ka kaamera ees rahuldama. Tubli poiss, väärt tegu! Mõelda vaid, kui ma oleks talle ruumid andnud ja iga kord, kui temalt kõne oleks tulnud, oleksin mina enne vastamist kolm korda sügavalt sisse hinganud, et mis mind küll ees ootab. Sellest põnevusest jätsin ma end ise ilma.

Teine tegelane... ma ei teagi, mis tema motiivid olid. Esimesed kümme minutit ajas asjalikku ja adekvaatset juttu, kuigi jah, kõigi detailide juurde uhas aga kapaga oma kogemusi ja juhtumisi ja hinnanguid. Uskuge mind, ligi 70 aastaga oli tal neid üksjagu kogunenud. Mingil hetkel, kellaosutite hoogsat liikumist jälgides, hakkasin mõistma, et see asi läheb ikka kahtlaselt pikale. Pealegi kui me kunagi ehk korteris nagunii kohtume, siis milleks tund aega telefonis lobiseda. Tõsi, pikast kõnest oli nii palju tolku, et kuna ta oli seniks jõudnud ohtralt lobiseda ja kelkida, siis oli väike ärpa temas kuulutanud mõnekümneruudused korterid armetuteks ühikatubadeks (ei hakanud talle ütlema, et Tallinnas üüritakse ka 12-ruutmeetriseid pindu korteri pähe), lisaks oli ta ladunud letti ka mitmesajaruuduse maja olemasolu, nii et taipasin uurida, et kas ta ikka ise vajab seda korterit. Selguski, et sugugi mitte, uurib ühe Ameerikamaa tegelase jaoks. Oookei, avaldasin arvamust, et see vast ei ole selline elamine, mis tollele sobiks. Jutupaunik aga kohe lahkelt seletama, et see tegelane on ka Aafrikamaal elanud ja üldse igasugust elu näinud. Oookei, ma oma peas tegin lõpliku otsuse juba ära, sest vahendajatega ma jändama ei kavatsenud hakata. Kui ma siis naljaviluks uurisin, et siis ahjude-pliitide kütmisega saab ta kenasti hakkama, jah? Siis kukkus mu vestluspartner ohjeldamatult naerma, et oh ei, tuld ei oska too tüüp kindlasti teha, aga küllap tema siis õpetab. 

Ei noh, see kõik läks juba isegi minu jaoks liiga veidraks ja ma tõmbasin otsad kindlalt kokku, et kui V-sse liikumise plaanid paigas (aga see ei juhtu kindlasti enne järgmist nv-t), siis annan märku (loe: ma ei helista talle mitte kunagi). Sest olgu öeldud, et lisaks enneolematule suhtlusvajadusele ja veidravõitu vahendusaktsioonile pidas see jutupaunik ametit, mis minu isiklikus pingereas on maksimaalse libedike kontsentratsiooniga ja vastavad tüübid V-s on veel eriti hullud. Ja nagu sellest kõigest veel vähe, lubas ta minu V-sse tulles viia mind vaatama mingit maja, millele ta enneolematu energiamärgise välja ajanud. Jeerum, ma juba kartsin V. poole nägu näidata.

Igatahes pidi mul nüüd nädalake rahu olema, enne kui ta mind uuesti tüütama hakkab. Tegelikkuses see muidugi ei pidanud paika ja ta kirjutas nii portaali kaudu kui ka SMS-e, nii hommikuti kui ka õhtuti. Tõsi, tema kiituseks tuleb öelda, et pärast viiendat päeva vastuseta sõnumineerimist ta sai aru ja loobus. Või leidis uue ohvri. 

laupäev, 18. mai 2024

Mina, moeajakirjanik / Berg

 


Lühikesed lood 1990ndate algusotsast. Oma aja kohta julged, meelelised, mängulised, inspireerivad.

Aga ega ma sisust kõnelegi midagi. Mulle meeldis hoopis keegi eelnev emotsionaalne lugeja. Kuigi autor on kogumiku eessõnas ka maininud, et oma lugudes kasutab ta valdavalt asesõna "mina" ja et ikka arvatakse, et kõik tema loomingus on ilmtingimata tema endaga juhtunud... Sõnaga, need vanad jutud, kirjanduse ja elu piirialad, eks ole. Ja siis on ometi üks lugeja endast välja läinud :)

Teisalt jällegi, see on ju omamoodi kompliment autorile - lugeja läks loetust nii pöördesse, et pidas vajalikuks pliiatsi järele haarata ja end raamatu lehekülgedel välja elada. Mõelda vaid, kui see inimene juhtuks pliiatsiga mingit põnevikku lugema 😂

Ei, ma ütlen veel kord - vahutage lugemiselamustest sõpradele, pidage blogi või instas raamatukontot, täitke kasvõi salajast lugemispäevikut, siis on teil endal kergem ja ei pea ka raamatusse kirjutama (kuigi mulle meeldib neid tundepuhanguis vorbitud ääremärkusi lugeda küll, perversne, ma tean).



kolmapäev, 15. mai 2024

Süüa või mitte süüa


Sportlik hasart minus ole kadunud ja loomulikult vaatan ma maikuus kõik mürklite peidukohad kinnistul üle. Isu siiski pole taastunud. Tõsi, šampinjone ma juba olen mõned korrad söönud, aga üldiselt seened on pärast kahe aasta taguseid sündmusi endiselt päevakorrast maas. 

teisipäev, 14. mai 2024

Hakuna matata, b%&ches! / Myrakas

Mõeldes, et kunagi võib tulla mustemast mustemaid päevi, tahaks selle katkendi endale raamituna seina peale panna. Tõstmaks tuju ja meenutamaks, et mõnel teisel võib ka vahel viltu vedada. Teie jaoks panen selle stiilinäitena siia (lõik sai pikk, loodan, et Myrakas ja kirjastus mind kohtusse ei anna).

Muide, kui kuldkala minult kolm soovi küsiks, siis üks oleks, et Myrakas iial poliitkorrektseks ei muutuks (fakk, nüüd ma raiskasin ära just selle soovi, millega paarimilkust jahti kavatsesin välja kaubelda)

"Mõned minutid hiljem sündis kiviklibusel kaldapealsel performance väga valitud seltskonnale. Mina peksin käsipumbaga supikasse õhku, nii et süda käis ninasõõrmetest väljas. Tilkusin nagu vette kastetud pesunuustik, pulss oli tõenäoliselt kusagil seal reivisõprade lemmiktempos ja näotoon lasi arvata, nagu oleks Hulk mind kägistada üritanud. Jõudsin eesmärgini just sel hetkel, kui kõrvus kohisema hakkas ja silme ette ilmus pilt, kus ma imikuna võrevoodi pulkade vahelt üksisilmi jälgisin, kuidas ema ja isa mulle täiesti võõraste külalistega kohvi ja Vana Tallinna libistavad. Isegi selline spetsiifiline magus lõhn tungis sõõrmetesse. Reisikaaslaste entusiastlik aplaus tõi mu tagasi reaalsusesse ja astusin kolme nii pika sammuga, mille peale isegi Usain Bolt oleks uhke olnud, joonelt merre ja viskusin kõhuli. Mõnus oli tunda, kuidas jõud kehasse vihiseb. Keerasin end soolases vees selili ja jäin pilvitut taevast imetlema. Selline loll viga on mul küll küljes, et võin taevast vahtida igas maailma otsas ja iga ilmaga kasvõi tunde. Naeratasin erksinisele lõpmatusele ja kohendasin rannapükse, need kiskusid jalas kuidagi veidralt paremale poole viltu. Käsi läks vastu taskut ja kargasin püsti nagu siis, kui mu põhikooliaegne keemiaõpetaja, kes kandis hüüdnime Sipsik, tunnikontrolli ajal mu spikerdamist märkas ja läbilõikava häälega röögatas. Koukisin taskust välja tilkuva telefoni ja hakkasin kogu südamest naerma. See oli nii jabur olukord, et ma ei läinud isegi närvi. Täpselt aasta eest käisin nutitoruga ujumas Montenegros kusagil Albaania piiri külje all. Siis töötas toru veel mõne tunni, enne kui saba andis. Milline tore uus traditsioon siit sündimas paistis!

Teatavasti kipub nii olema, et kui juba midagi juhtub, siis juhtub veel ja veel ja veel, kui sa õigel ajal rongilt maha astuda ei oska ja rapsima kukud. Ukerdasin kaldale ja lõikasin alustuseks mulle tundmatut liiki rohukõrrega suure varba peaaegu pooleks. Seda vette loputama suundudes sain haavale soolašoki, mille tulemusena väljutasin põiest paar tilka ning astusin hinge kinni hoides ja tasakaalu kaotanuna teise jala täistallaga peale merisiilikule."





esmaspäev, 13. mai 2024

Irma / Devine

Kirjanduslikult see eriline šedööver ei ole, samas on ehk just tänu sellele säilinud teatav ehedus.

Raamatu autor Marjorie on Kanadas tutvunud ja jäänud põgusalt suhtlema eestlanna Irma Kalmetiga, kes II maailmasõja järgselt sinna saabunud. Kanadast vaadates on Eesti üks väike ja kummaline haldjatemaa, mille lood ilmselt autorit paeluvad. Elu viimastel aastatel, mil haigus on Irma voodisse aheldanud, käib Marjorie tal regulaarselt külas ja asub mälestusteriismeid kokku korjama, eesmärgiga neist raamat välja anda.

Ühelt poolt on see lugu Kanada tolleaegsest (1990ndad) med.süsteemist, mis pole sugugi roosiline; palju on olmelist askeldamist hooldajate, abivahendite jms, lisaks veel tujukas Irma ise. Teisalt on see lugu kunagi eksisteerinud Eestist, laiali pillutatud eludest...

Minu jaoks oli huvitavaks lüliks eelmise loetud raamatuga Petserimaa, kuigi sellest polnud ülearu palju juttu, ajastugi üsna sama; Irma oli sealt pärit, hiljem elati Maidlas, ülikooliõpingute ajal Tartus. 

Omaette maiuspala oli autori ja tema tütre külaskäik Eestisse (oli vist 1994) - Tallinna vanalinn, Tartu, Maidla, Petserimaa, Pärnu... 

Siinsed inimesed kanadalannade pilgu läbi 30 aastat tagasi:

"Oleme Caroliga mõlemad märganud, et Eesti inimesed, lapsed, teismelised, noored ja vanemad täiskasvanud, on kõik treenitud ja terve väljanägemisega. ma pole näinud ülekaalulisi lapsi või noori.

Poistel on lühikesed soengud, nagu ka noortel meestel. Pole habemeid, hobusesabasid ega räpaseid teksaseid. Naised, isegi noorukesed, kannavad poes käies kleite ja seelikuid. Nad näevad välja nagu meie viiekümnendatel. Tahaksin teada, kui kaua võtab eestlastel aega, et läänestuda."

Eestis käik toob raamatu autorile ka infokillu, milleks ta valmis ei olnud - Irma on end 10 aastat nooremaks teinud (ilmselt andis see põgenikuna uude riiki tulles rohkem võimalusi). Marjorie ei reeda järgnevate aastate jooksul seda saladust ei Irmale ega isegi mitte arstidele, kuigi mõtiskleb selle üle korduvalt. Päris lõpus Irma, kel juba mälu kohati alt veab, küll aeg-ajalt puterdab vanuse osas, ent õiget sünniaastat ei tule üle tema huulte ka mitte kõige hullematel segadushetkedel. Võib ju mõelda, et sünniaasta luiskamine on imelihtne, aga kui arvestada, et sa pead oma juttudes ju ka kõik muud daatumid sobivaks kohandama, siis on see paras katsumus.








pühapäev, 12. mai 2024

Hundi õnn / Cognetti

 


Minu jaoks läheb samasse patta aasta alguses loetud ja väga meeldinud Dörte Hanseniga. Seal oli peategelaseks Saar (olgu, Vaal ka), siin aga Mäed. Muus osas kõik sarnane - ikka need suhted, redutamised, hooajalisus, kummalised elud ja saatused. Ei ole nalja ei mere ega ka mägedega.

laupäev, 11. mai 2024

Eurovision

Püüdes teha eelsoojendust tulevasteks laupäevadeks, mil tuleb samuti pikalt ärkvel püsida, otsustasin reipalt vaadata täna seda võistlust, kus kunagi vist laulud võistlesid, aga nüüd, ma ei teagi, mis selle mõte on. Lihtsalt enda näitamine? Friikide paraad? Moešõu? Aga ma vähemasti teen algust.


Rootsi, Marcus & Martinus "Unforgettable" - oot, läks vale kanali peale vist, hoopis Laulukarussell algas, kaksikute eri. Kui nad oleks gaasimaskid pähe pannud, siis võiks omaaegse Caateri kopeerimises süüdistada.

Ukraina, Alyona Alyona & Jerry Heil "Teresa & Maria" - mida nalja, keegi on liiga palju Tom & Jerry multat vaadanud lapsena või? Kusjuures seda algusotsa hundiulgu oskan ma ka teha, aga ma ei viitsi. Ei tea, imelik.

Saksamaa, Isaak "Always On The Run" - parim osa lavakujundusest kujuteldavad leegid, ise on tüüp väga väheapetiitne ja no koduriietega lavale tulla ei ole ikka hea mõte. Ja see laulustiil" karjun hästi hingeliselt, nii et kopsutükke lendab" ei lähe mulle teps mitte peale.

Luksemburg, Tali "Fighter" - tal on kleit koju ununenud, aga kahtlustan, et ta ei jää viimaseks selliseks. Laul on täielik segapudru.

Iisrael, Eden Golan "Hurricane" - väga oluline info, et ta koeral ei püsi keel enam suus, tänks, just see teadmine oligi mu õhtust puudu! Vähemasti on kleit seljas. Olid vahepeal aastad, kus oli ballaade hirmus palju ja siis käisid need veidi närvidele, aga tuleb tunnistada, et kui muu mass on nii veidraks läinud, siis on vahelduseks ballaad isegi tore. Poliitiliselt muidugi ebaõiglane neid võistlema lubada.

Leedu, Silvester Belt "Luktelk" - mida infi jälle, gluteenitalumatu laulja :) Kas iga aasta on sellist teavet jagatud, aga äkki tõesti. Midagi väga slaavilikku on ses loos kohati, selliseid lugusid lasti pidudel selles Viljandi ööklubis küll, mille nimi mulle praegu ei meenu :) No seal keldris, teate küll. Ma raudselt tantsinuks selle järgi. See refräänis korduv sõna (oota) kõlab väga nagu vodka.

Hispaania, Nebulossa "Zorra" - oh heldus, mis see nüüd on? Ma kindlasti ei poolda vanuselist diskrimineerimist ja nt need Taani onklid kunagi, mingid vennad, need olid täitsa nunnud mu meelest. Aga nad olid kuidagi väärikad, jäid iseendaks. Täispuhutud huultega, valulikult kiskuva näonahaga ja aluspesus prouat oli vaadata karm kogemus. Ent siiski, mingi 80ndate vaib selles loos mulle meeldis, lapsepõlv tuli meelde. Suvaline tümps, aga näiteks kui selline autos tuleb, siis on mul volüüm põhjas ja puusad töötavad. Vokaal jäi muidugi lahjaks tümpsuga võrreldes, aga poogen.

Iirimaa, Bambie Thug "Doomsday Blue" - leebe Bambie, kõlab hästi :) Tähendab, see ei käinud veel loo kohta, seda ma alles hakkan kuulama. Magama ma minna täna ei julge. Kurja, pidin just kiitma, et nii palju riideid seljas, aga jah, lendasid needki. Lavastuse poolest siiski eristuv.

Läti, Dons "Hollow" - ei, seda tüüpi ma ei usalda. Kõlab täpselt nii nagu eurolaulud tavaliselt. Neid tüüpe, kes suudaks üksi lava ära täita, neid on vähe. Ja siis ei aita ka refräänis kopsude välja röökimine. Ma saan aru küll, et talle juhendaja ütles, et tõmba salmi osas hästi vaikseks ja salapäraseks, aga vaat refräänis pane endast kõik välja. Sry, minu peal ei tööta. Ja see kostüüm ei aita ka seekord.

Kreeka, Marina Satti "Zari" - selle seeliku oleks küll võinud koju jätta. Kõik kreekalik selles loos muidugi meeldib mulle, aga muidu see erinevate stiilide põimine ei moodustanud head tervikut. Ja aluspükste värvli vahelt tõmmatud taskurätikuga lehvitamine ei päästnud ka lugu.

Ühendkuningriik, Olly Alexander "Dizzy" - selline geiklubi meeleoludega lugu. Ei, eksisin, nüüd kiskus juba geipornoks. Nii et ilmselt saab hea koha.

Norra, Gåte "Ulveham" - norrakate ja rootslaste rivaliteet võiks siit õli tulle saada, sest see on ikka Loreeni jäljendamine - paljasjalgne, pikas ürbis, tume ja müstiline, maksimaalse hingestatusega (jälle!)... bändimehed ainult rikuvad ära, sarnasuse mõttes siis, tegelikult olid bändimehed ainus hea osa sellest etteastest.

Itaalia, Angelina Mango "La Noia" - ilmselt seda lugu mõistavad paremini vaid itaallased ise. Veidi totralt eklektiline, aga ju nad ise teavad paremini. Parim osa laulust - pealkiri.

Serbia, Teya Dora "Ramonda" - ta annab oma kassile kodus kontserte, jälle oluline informatsioon, olen nii tänulik. Vaikne algus kena, aga kardan, et hakkab kohe varsti röökima. Veel pole hakanud, imelik. 

Soome, Windows95man "No Rules!" - soomlased ei muutu kunagi!

Portugal, Iolanda "Grito" - laulu tõlgendus on pikem ja sisukam kui lugu ise, nagu vahel kunstiteostegi puhul. Et keeran sotapota kokku ja siis räägin sinna tohutu diibi filosoofia taha. Ja oot, miks taustatantsijatel sukad peas on?

Armeenia, Ladaniva "Jako" - täissoodad puha, aga isegi meeldib. Eriti kui mõelda, et palju enam tulemas ju pole :)) Vähemasti on kohalikke mõjutusi muusikas ja kostüümides. Lisaks on suudetud friigindust vältida, mis on juba ise omaette oskus.

Küpros, Silia Kapsis "Liar" - tavaline tantsulugu, aga refrään tahab kummitama jääda, ju on midagi õige valemi järgi tehtud. 

Šveits, Nemo "The Code" - see ketta peal püsimine oli loo parim osa.  

Sloveenia, Raiven "Veronika" - metsosopran, hm, see annab lootust. Kostüümi pealt oleks saanud kokku hoida, ütleb minu säästmisele orienteeritud silm. Aga muidugi selline tavaline eurotapeet, meenutab kunagisi Eurovisioni vaatamisi, kus lõpuks oli üsna kopp ees ja siis tulid ka just sellised mittemidagiütlevad lood ja... no ei raatsinud magama minna, sest nii pikalt ju vastu pidanud, kannataks lõpuni veel ikka ära. 

Horvaatia, Baby Lasagna "Rim Dim Tagi Dim" - tuleb vist suisa lavastus - Rammsteini poisid müüvad lehma maha ja lahkuvad kodutalust.

Gruusia, Nutsa Buzaladze "Firefighter" - Dubais elamise fakti oleks võinud küll ütlemata jätta. On see lugu, mis see on, aga une raputab korraks küll ära. 

Prantsusmaa, Slimane "Mon Amour" - marliülikonnas!?! või on see ühekordne kaitsekostüüm koroonaajast? Kas ta jääb esituse lõpuni maas roomama? Äkki tal on mingi vigastus... Oi, tõusis püsti, lahe.  Kas ta päriselt laulab lõpus sellesse mikrisse nii kaugelt?

Austria, Kaleen "We Will Rave" - sellise tümaka saatel ma oma parematel öödel tantsiks küll hommikuni. Ja tüdruk on ju kena ja puha, talle ma andestan isegi kleidi koju unustamise.