Kuidas ma Marokos pulmas käisin

Maroko pulm on hullus, aga mina sellest päris hullusest ei räägi täna. Ütleme nii, et jutt on natuke moodsamast ja tuunitumast pulmast, kus peig Eestist ja pruut Marokost. Pealegi kui nüüd mõtlema hakata, siis ega tänasel päeval me vist kodumaise pulma puhul ei saa ju ka enam rääkida mingist kivisse raiutud kombestikust. 

Kuna pulmad on Marokos sageli väga-väga suured, siis peetakse pidu nii mõnigi kord mõne hotelli või muu konverentsikeskuse hiiglasuures saalis, majas võib korraga olla mitu pulmapidu. Kõlab nagu konveier. Seekord oli õnneks pulmakohaks üüritud berberi/amasiri stiilis maja. Mitte väga suur, pigem väiksem, aga ka pulm oli väiksemapoolne, mõnekümnele inimesele.

(Ma saan aru, et abiellumise ametlik osa (abielulepingu allkirjastamine ja kõik see, mis seaduse silma ees abielust abielu teeb) toimub juba varem enne pulmapäeva. Põhimõtteliselt siis nagu vastavate õigustega usulise notari juures (adoul). Ja enamasti ei ole seal kogu pulmaseltskond kohal (nagu meil vanasti per.büroos, eks).)

Saabudes on tervitusnaps ja -amps. Aga oh ei, see ei ole meile tuttav mull, vaid väike klaasike piimaga ja dattel. Piim on magus, dattel magusamgi veel. Ja nagu ikka Marokos, oluline on žest, kui antakse, siis võtad vastu. 

Väga traditsioonilises pulmas on pruudil kleite palju, erinevatel andmetel koguni kuni 7 või 12 (jah, see on see kurikuulus Maroko täpsus :)) Ma eeldan, et sel juhul on ka mitu päeva kestev pidu. Meie pulmas oli oluliselt vähem, mul on natuke sassis, kas neli või viis. Iga kleidi esitlemine on omaette sündmus. Ilmselt on iga kleidi puhul ka hulk kriteeriume, mida jälgida, mina tean väheseid. Nt roheline värv käib pulma eelõhtul toimuva hennapeo juurde, aga sellel peol oli hennameister hoopis pulmapäeval kohal ja seega pruudi esimene kleit oligi roheline. Valge ja kuldne on samuti teemaks. Kusjuures maast madalast on marokolannadel vist juba olemas oskus kleiti õigesti presenteerida, ikka nii, et ka käiste külluslik ilu esile tuleks (käed kehast eemale lükatud ja küünarnukist kõverdatud).

Pulmabänd mängib ja möllab, aga eriti läheb käima, kui keegi tantsib. Tantsivad ja kaasa elavad kõik, paaris tantsimist muidugi ei ole. Bändile antakse raha, topitakse mütsi vahele. Võhikule kõrvale on muusika üsna... sugestiivne. Ja seda, et see vali on, ma vist ei pea lisama. Tantsudel on küllap kindlad tähendused, aga või ma sellest midagi tean. Ehk oleks leidnud kellegi selgitama/tõlkima, aga selles lärmis ei olnud see lihtsalt võimalik. Ühe pika tantsu puhul mulle meenus midagi ähmaselt kuskilt Minu-sarjast, et sel oli pikk lugu tegelikult. Laulu ajal kutsub eeslaulja kõik tegelinskid ükshaaval nö püünele. Ja siis laulu saatel tehakse kindlaid liigutusi. Mis see kõik tähendas, ma ei tea. Võib täitsa olla, et sel hetkel, kui ma seal seisin ja kätega õhku kündsin ning jalgadega jooksuliigutusi tegin, laulsid kohalikud, et "kes see tropp sealt Eestist on? Galopeerigu minema!" vms :)

Kuna siinne blogikeskkond (või siis minu oskused) ei ole hea koht videolõikude riputamiseks, siis neid võite minna otsima Instagrami, ilmselt midagi on feed´is ja midagi läheb highlights´i.

Mis veel huvitavat. On vist islamimaid, kus mehed-naised istuvad eraldi. Siin olid kõik koos, tõsi, maja suurusest tulenevalt olid lauad kaetud erinevatele korrustele. Istumisplaani mõjutas ilmselt ka seltskonna mitmekesisus, sest meiesugused välismaalased olid pandud kokku ühte lauda koos pruutpaari ja pruudi mõne lähedasemaga. Näiteks pruudi isa oli meie lauas, ema üldse teisel korrusel (aga ta ongi väga häbelik, äkki sellepärast).

Üsna peo alguses esimene ring - pähklid. Neid lahmib sulle taldrikule peokohta tellitud kelner. Ja ei mingit, et ise ütlen, et mida täpselt panna või mis hetkel "stopp!" hüüda. On täiesti normaalne kõik vastu võtta ja hiljem söömata jätta. Meile ehk harjumatu, et samal ajal pähklitega pakutakse juba ka magusaid ampse (magusa ja soolase korraga pakkumist panin mujalgi tähele).

Siis jälle tantsu ja laulu ja pruudi järgmise kleidi esitlemist. Vahepeal pakub kelner jälle vana klassikat, piparmünditeed. Marokos on see enamasti juba valmistamise ajal magusaks tehtud, aga hullude eurooplaste käest ikka küsiti eelnevalt, et kuidas nad soovivad, ja siis oli ka ilma suhkruta variant pakkumisel. Drinki saab ka, kelner lehvitab ja presenteerib limpsipudeleid nagu meie muidu veinipudelitega oleme harjunud. Ja kui piimast, teest, limpsist ja veest isu täis, siis värskeid mahlugi serveeritakse. Avokaado oma täielik lemmik! 

Umbes siinkohal jõudis kätte hetk, mil meie seltskonnas olid kõik ühel meelel, et nüüd on KÕHT TÄIS.

Järgnes kuninglik salat. Superluks. K u i sellele üldse midagi ette heita, siis... jõhkralt palju komponente. Tark AI ütleb, et võib isegi kuni 15 olla, aga ma pakuks rohkemgi. Teatav arvuline ebakõla võib tulla sellest, et AI ei loe garneeringut jms koostisosade hulka, aga no kamoon. Loen nüüd mälu järgi üles need, mille mina üles leidsin või hiljem fotodelt tuvastasin: mingi teravili, krevetid, tiigerkrevetid, muna, mozzarella, ananass, tomat, porgand, brokoli, kreeka pähkel, sink, konservkurk, aeduba, paprika, mais, avokaado, mango, oliivid, tuunikala... Kuna see kokku moodustab paraja mudru, siis ma olen suht veendunud, et siit nimekirjast on midagi puudu :)

Nüüd oli see koht, kus kleidil vööd tuli järgi lasta. Õnneks oli mu kleit venivast materjalist ja vöö ilmatu pikk.

Uus ring. Pastilla. Seda on linna peal menüüdes ka, aga ka pulmas on see traditsiooniline roog. Ütleme siis, et see on suur täidisega pirukas, antud juhul mereannipirukas. Põhiliselt koosnebki see täidisest, ümbritsev tainakiht on imeõhuke. Jällegi, väga head koostisosad, ainult et... liiga palju kõike head on koos. Kala, kreveti, kalmaar, palju erinevaid ürte. Täidises on õige tublisti ka vermicelli-nuudleid. See tundub neil levinud olevat, sest ka tänaval pirukaid ostes on täidisesse neid peenikesi nuudleid lisatud.

Edasi - liha. Lammas või veis. Ma ütlen ausalt - ma ei saanud aru, kumb oli :) Ka varem linnas süües juhtus, et ei saanudki lõpuni aru, sest nad kohati kasutavad ühe looma liha valmistamiseks teise looma rasva (minu meelest). Ja see jooksutab mul kõvaketta kokku. Ja kui rääkida nt lambarasvast (suisa lambasabarasvast peab Marokos kõnelema), siis see varjutab kõik ära ju. Liha oli lihtsalt IMELINE. Kujutan ette, et tühja kõhuga süües täielik nauding. Praegu selles staadiumis jube kergelt piin :) Pikalt haudunud, mustade ploomide ja seesamiseemnetega. Kuskussi ma ei näinud, kuigi vahel vist süüakse pulmas liha sellega. Oli kohalik "leib". Saate aru, ajada öösel näost sisse puhast liha saiaga, väga-väga valus :)

Tordist peaks ka rääkima, aga teate, ma väsisin nüüd ära. Igatahes kondiiter tuli sellega ise kohale. Muide, kondiitrineiu oli Rumeeniast pärit, paar aastat juba Marokos elanud. Kuuldes, et me Eestist, teatas, et on käinud Poolas ja Kaliningradis. Torti võtsin ma reaalselt ühe ampsu, maitseks või nii. 

Mis veel. Roosiveega pritsimist oli muidugi. Ah jaa, ma saan aru, et kelnerile on kombeks tema osava ja kiire serveerimise eest jootraha poetada. Eks see ole ka üsna harjumatu, et istud laua ääres ja iga käigu (?) järel oled valmis talle kupüüre pihku libistama. 

PS. Jah, see kuulus zaghrouta tuli ka ära :)

Lugemislaual, nädal 19

⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️ "Ümberjutustaja" Mudlum

Mudlum on mul juba õige mitmel viimasel reisil kaasas käinud. Kauaks seda rõõmu enam muidugi ei ole, sest mul on vist nüüdseks kõik tema vanad asjad ka loetud.

Arvustuste (või lugemismuljete?) kogumik kaugemast ajast. Oli mitmeid raamatuid, mille lugemist ja sellest tekkinud emotsiooni mäletan ka ise. Kas ma pean lisama, et need ei olnud head raamatud :) Kusjuures kunagi on üks inimene mulle öelnud, et Mudlum ja mina, kui meile loetud raamat üldse, no kohe üldse, ei meeldinud, kirjutame sellest sarnaselt. Ei tea kinnitada ega ümber lükata, aga sellega olen küll nõus, et kõikse paremini läheb Mudlum tõesti käima siis, kui loetu oli õudus kuubis (nt M.K raamatu puhul).

Paar head lugemissoovitust sain siit samuti. Niisamuti oli siin mitmeid asju, mida ma ilmselgelt lugeda ei kavatse, ent mille ümberjutustus oli äärmiselt võluv. Mõnikord piisab sellestki.

⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️ "Muutumine" Ullmann

See on pikem teema, siin seda lahata ei tahaks. Kui kord tuleb õige aeg ja meeleolu, siis tulen selle juurde tagasi. Lühidalt: väga minu masti kraam. 

Aprillikuu

Aprillikuu lukku!

Sai palju rännatud, nt Lõuna-Ameerikas ja Prantsusmaal, natuke turgutatud meeleolu Šotimaal ja tegelikult liikumist, nii füüsilist kui vaimset, oli ju ka "Eluisus". Sai lähemalt tutvutud neurokirurgi tööpõlluga, mis tekitas samaaegselt nii õudu kui ka, vastupidi, leppimist ja rahu. 

Ilukirjanduses tõid rõõmu sakslanna, mehhiklanna ja lätlanna. Eriti kurb muidugi, et Ikstenalt enam midagi tulemas ei ole (või ehk mõni tõlge siiski...). Hansen ja Luiselli ilmselgelt kütavad edasi. 

Ühe romaani võinuks küll täiesti lugemata jätta ja teise võtta vaid sel tingimusel, et kui tõesti enam midagi muud pole lugeda. 

"Ära tee kahju" Marsh

"Õunamaa" Hansen

"Elu pühitsus" Ikstena

"Tuhat seiklust Prantsusmaal" Lefebvre

"Eluisu" Uus

"Kadunud laste arhiiv" Luiselli

"Kui tuled, ära koputa" Kontor-Kirss

"Teraapia" Lodge

"Minu Šotimaa" Itse

"Päikesest põlenud" Intal

Lugemislaual, nädal 17

                            

⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️ "Õunamaa" Hansen

Kui tahta lugeda klassikalise ülesehitusega romaani, siis just sellist ma tahangi. Ilmselt Dörte Hanseni stiil istub mulle iga kandi pealt. Mõõdukad liikumised ajateljel. Aktuaalsed teemad. Ühiskonna valupunktide meisterlik esitamine. Napp ja täpne sõnastus (küllap on tõlget lugedes siin suur teene ka tõlkijal - Eve Sooneste). Teatud määral ridade vahele jätt (minu lemmik!). Kui "Mere äärde" oli ääremaastumisest ja liikus maakad vs. linnavurled kursil, siis see viimane jätkub siingi. Uusmaakad ja hullunud ökoemmed laotatakse kenasti laiali.

Väga meeldis.

⭐️⭐️⭐️⭐️ "Kadunud laste arhiiv" Luiselli

Eelkõige nautisin vormi. Teekonnaromaan, mille käigus hargneb lahti mitu maailma. Põnevad teemad ja huvitav lähenemine, külges hoidis kenasti.

⭐️⭐️⭐️ "Teraapia" Lodge

Segadusttekitav. Raske otsustada, kas väga hea või üsna halb. Võimalik, et probleemiks teatav tasapaksus. Olgu, 58aastane vinguviiul kukub saagima, veidi üle võlli ja puha, mõjub ju päris kenasti. Aga seda saagimist on päris palju ja see muutub kohati üksluiseks. Ütleme, et pigem siiski meeldis, aga kohati viskas ikka üle ka. Minu probleem, et pidin kiiresti lugema - äkki mõõdukam doseerimine (a la kolm vingu päevas) mõjunuks paremini.

Driftijad

Juba on kolmapäev, aga tegelikult esmaspäevane teater talletamata. 

Hästi elulised teemad kõik keskpõrandale kokku toodud. Lollid pojad ja keskmisest intelligentsem pereisa, pereema, kes on õnnetu ja valmis end esimesele vastutulijale ära andma ja... Dialoogipolitseinik Ragnar, kes püüab maailmaasjades sotti saada. Midagi ta sai ka juba, kuigi lõpuks pidi temagi möönma, et ega dialoog alati ikka õnnestu.

Tekst on absoluutselt üle võlli ja ega mängitud niisamuti :) Täiesti kreisipööra. Äratundmisrõõmu (või -kurbust?) peaks pakkuma paljudele. Ja ma usun, et julgelt võiksid need driftija-tüübid ise ka teatrisse vaatama minna. Suurema osa tekstist võiksid nad olla suutelised vastu võtma küll. Pealegi on etendus lühike, tund ja kopikaid peale, kannatavad ära ehk.

See ei ole vanadus, vol 7, ehk möllumutt tuli jälle külla

Jälle pole jupp aega tervisejutte olnud :) Tervisejutud on suht tüütud, hoiatan ette, aga samas tean, et kui endal midagi päevakorral, siis jube tore on teiste blogides neid lugeda.

Milline see Epstein-Barr ka on? Kui Epstein saabub, siis on see nagu... no kui sa oled esmaspäeva õhtul juba hambad pesnud, proteesid veeklaasi pannud, öömütsikese pähe sättinud... ja siis heliseb telefon. Toru otsas on ülijoviaalses meeleolus tüütu sõbranna, kes väidetavalt "kogemata" seisab su ukse taga, kellel on kotis kolm šampat ja viin ja kes seda kõike lausudes on juba märkamatult sulle tuppa jõudnud.

Et no rets, eks ole.

Aga see pole veel kõik. 

Sel hetkel, kui ta istub su diivanil ja sind seina külge kinni räägib, ise muudkui korrutades, et ta veel vaid piisakese võtab tuisutopsiks, on alles ebaselge, kas ta on su ainus külaline sel kaunil õhtul. Epstein-Barr on nimelt kõva möllumutt ja enamasti võtab ka sõpru kaasa. Sõbrad tulevad üldiselt hiljem ja ühel hetkel on üldse segadus, et kes on kelle sõber ja kes kellega koos tuli või kes kellega koos lahkub. Kui paljude tüüpide puhul on sul aimu, millal pralle otsa saab, siis Epsteini puhul kestab see pigem üle oodatud aja ja mõni "sõber" võibki kostiliseks jääda.

Ja siis aegu hiljem avastad, et rääbakil tegelasi magab igas toas, tühi taara vedeleb ukse kõrval, pähklid on söödud, juustu-salaamipakendid ajavad üle prügikasti, ja üldse on külmik tühi ja hommikul pole kohvi kõrvale midagi süüa. 

Ja sul endal on jaks täiesti otsas.

---

Eelmisest EBV taasaktiveerumisest on kaks aastat. Nüüd tuli jälle, millal täpselt, ei teagi. Võimalik, et andis eelnevalt hoiatusi. Nt septembris tahtis mul mingi lööve tulla, millele sain siiski käsimüügikreemidega jaole. Jaanuaris tuli uuesti, oma peaga enam jagu ei saanud. Oma arsti ei olnud parajasti tööl ja resident oli kahtlev, aga pani diagnoosiks mitmevärvilise kliiketendustõve. Jeesumaria (tervitused siinkohal mu keeletoimetajale, kes seda väljendit tavaliselt läbi ei lase), ma olen seni kliisid vaid hommikupudruks söönud. Visiidil käies oli mul muid muresid ka, aga ikka mõtled, et ei hakka arstile kõike korraga letti laduma :) Lööbest sain lahti ja korra tundus, et äkki mõjus rohi ka muudele jamadele, palusin juurde kirjutada. Nüüd oli perearst tagasi ja ütles, et nou-nou, tuled kohale.

Esmalt sain peapesu, et ma enam ei kirjuta midagi. Ta arutles tõsimeeli, et mida minuga teha, retsepti siiski kirjutamissoolika ummistuse tarbeks ei kirjutanud (vist ei osanud, ka arstide võimetel on piirid). Edasi hakkasime pildistama. Minu imekaunist keelt. Keel on mul pekkis olnud eluaeg, aga see pole kunagi häda teinud. Pilti ma siia ei pane, sest nii katkist keelt te näha ei taha, uskuge mind. Nüüd olen aga viimased (aastad? kuud? ei mäleta) elanud põlenud/kõrvetatud keele ja suuga. Ennetan küsimusi: jah, hambaarstiga on suhted head, ses osas on kõik kontrollitud ja korras. Perearst on ka hunnikut vitamiinipuuduseid analüüsinud, ka seda ei ole (EBV reaktiveerumine tuligi välja neist analüüsidest, ma sain aru küll, et mul on jälle laibaväsimus, aga sellele leiab ju alati sada seletust). 

Ja suu põleb endiselt. Ja jalas on kõige lambavillasemad püksid, ehk et mu jalad kogu ulatuses põlevad/tulitavad/torgivad niisamuti. Käelabad annavad sel korral vähem tunda, aga see võib muidugi olla ka see "sõbranna", kes tuleb hiljem külla. Ja kõrvadega on midagi lahti, otseselt ei valuta, aga midagi seal oblastis toimub. Natuke kõlaks nagu neuroloogi teema (neuropaatia; perifeerse närvisüsteemi kahjustus). Aga no see eelmine kogemus oli selline, et sinna küll uuesti ei viitsi minna. (Kuidas läinud on? Ahah. Aga gabapentiin annab head tulemust ja seda võib võtta kuni 12 kapslit päevas, te võtate alles nii vähe, suurendage kogust. See on täiesti ohutu, seda võivad isegi lapsed võtta. Ja seda võib kasvõi elu lõpuni tarvitada). Kusjuures sama jutt oli absoluutselt igal visiidil. Miks sinna üldse kohale minna, saatku mulle helifail ja ma siis vajutan iga kuu korduse-nuppu:)

Vahepeal olid mul siin veel äkilised kõrged palavikud oksendamisega. Käisin kõhukoopa ultrahelis. Niitševo. Palavik läks viimaks ära, aeg-ajalt tekib küll mingi veider palavikulaadne tunne.

Vahepeal käisin ka reumatoloogi juures. Suure varbaga. Mille valud on aina hullemaks läinud, kuigi ma ei tea juba mitu aastat, mis asi on kõrge konts. (samas kui kogu see jama lõhnaks Sjögreni sündroomi järgi, siis oleks see just reumatoloogi teema) Tasulises. Soliidne asutus. Krigisevate metallist mantlihoidjate ja venekeelsete kurjade garderoobitädide asemel on vaikselt sulguvad riidekapid. Arstikutsungi helid on mahedalt sulnid. Registratuurinäitsikud silitavad pead. Tohtril on aega. Täislaused. Näitab arvutist pilte. Katsub. Muide, kas olete märganud, et arstid enam eriti ei katsu ega vaatle? On jäänud kaks äärmust: jutt+vereanalüüsid või siis need retsid ihusse tungimised, alt või ülevalt poolt :) Igatahes keskendus tohtriproua mu varbale, aga vereanalüüse ei teinud (mis oleks SS tuvastamiseks üsna esimene samm). 

Okei, väsimus murrab. Aga püsige lainel, pidu jätkub!

Ükskord Liibanonis

Alguses praakisin välja, ent jätkuvad kiidukõned pehmitasid mu ära. Aega on ka juba piisavalt möödas, paljugi on ununenud, ses osas kenasti värskendav meenutada. Tegelikult oligi täitsa hea. Väga hoogne. Kohati ehk liigagi, sest mul oli teksti kuulmisega raskusi (võib olla ealine probleem, ei vaidle vastu :)). Samas vajaliku närvilise õhkkonna edasiandmiseks oli see vuristamine muidugi tarvilik.

Kuna põen hetkel ka raskekujulist Lähis-Ida vaimustust, siis klappis seegi. Väheste detailidega andis väga hästi usutavat atmosfääri luua. Oeh, no ja siis see Niinemets, uskumatu tüüp. Kõik ta veenvalt välja mängib. 

Käis muidki mõtteid peast läbi. Kas asjaosalised ja nende lähedased on ka käinud seda vaatamas? Nende mõtted? Arvamuste lahknemine seltskonnas oli ka selles osas, kas paari karakteri puhul teatav solvumine on õigustatud või mitte. Muidugi, kunst on kunst ja karakter on karakter, liiga täht-tähelt ei maksa võtta, aga... tollane välisminister oli laval tõepoolest üsna... kuidas nüüd öeldagi, no ma ei ütlegi :) Ja see kodumaine "James Bond", tema vist susserdas ju ise seal vahel, igatahes mingi kala temaga ju oli. Nii et jah.

Lugemislaual, nädal 16

⭐️⭐️⭐️⭐️ "Eluisu" Uus

Hetked, märkamised, mõtted. 

⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️ "Ära tee kahju" Marsh

Hirmus tänulik, et Eva Koff seda raamatu-podcastis soovitas. Ma muidu väga ei juhtu sellise lektüüri otsa (tõsi, meenub "Kui hingusest saab õhk", mis oli ka väga hea, ent äärmiselt emotsionaalne). Sest neurokirurgia, eks ole, tundub liiga erialaspetsiifiline, mis sest ikka lugeda. Aga ei, lugege-lugege. Jah, siin on konkreetseid haiguslugusid, ent ka üldiselt opisaali telgitaguseid, haiget bürokraatiat (küllap on see ajaga ainult veel hullemaks läinud), Marshi enda isiklikke rollivahetusi (arstist patsiendiks või patsiendi lähedaseks) jne. Hästi kummaliselt laia tunnetespektri tekitas lugedes. Aukartust ja imetlust, samas ka usku õnne ja saatusesse, leppimist, hirmu... Lisaks teoreetilistele teadmistele ja kogemustepagasile tundus vaat et kõige olulisem lõputu võitlus kirurgi enda egoga. Lõigata või mitte. Mida noorem, seda sõjakam - kõik need pikkade ja lohisevate nimedega liigsed jublakad pööningult kindlasti eemaldada, justament! Elu õpetas.

Päikesest põlenud

Ma ei saa siia autori nimeks hästi tema õiget nime kirjutada, sest mis teha - mu jaoks ta oli, on ja jääb Bukahoolikuks (tõstku käsi, kes on veel tema raamatublogiga "üles kasvanud"!).

Täitsa klassikaline reisipäevik, aga huvitava stiiliga. Ütleks, et selline lakooniline ja vaatlev (ta on seda ka korduvalt maininud, et tegeles reisil olles usinasti päeviku kirjutamisega), ent segatud kröömikese kuiva huumoriga. Kokku mõjus äärmiselt sümpaatselt, eriti see huumor.

Nii et istusingi siis raamatuga maha, kinnitasin turvavöö ja panin Peruu poole ajama. Pidi tulema päris pikk reis.

Siis tuleb pauk. Mis muudab reisiplaani. Aga selline see elu kord juba on ja reaalsuses juhtubki plaanimuudatusi ja mulle meeldib, et see on sisse kirjutatud. (ja ei, see ei ole nagu July "Käpuli", kus planeeritud pikk tripp leiabki otsa "kõrvaltänavas", seega tõsised reisihuvilised võivad rahumeeli raamatu haarata). Reisi jätkudes tuleb samuti plaanist kõrvalekaldeid, sest mõni paik on toredam kui teine ja kuskil tahaks olla kauem, nagu ikka.

Ma korra siiski peatun sellel nö kõrvalteemal, mis reisiraamatusse lipsas. Ilmselt ei olnud see autorile kerge, aga kui see kasvõi ühe inimese elu või tervise päästab, siis on see igatahes seda väärt. Me arvame, parandan, mina arvasin, et sellises olukorras hirm kutsuda abi võib tabada nt teismelisi, aga siinne lugu on suurepärane meeldetuletus, et nii võib minna igas vanuses. Ja meditsiinikaugele inimesele võivad need mõned tunnid tunduda nii tühised, et no küll jõuab. 

Läheme reisidega edasi. Eelpool mainitud Peruu, siis Colombia ja Boliivia. Põhjalik ja praktiline reisimaterjal, ehk nagu autorgi ütles, selline raamat, mida ta ise tahtnuks enne reisi lugeda. Kui muidu rahast ei armastata rääkida, siis siin on hinnad kenasti üles rivistatud, muust kasulikust kõnelemata. Kui ise sinna reisimas ei ole (mina ei ole), siis õnnestub mugavasti sellest pilk üle libistada. Näiteks nautida hoopis teel kohatud veidraid inimtüüpe ("siinkandis süttib armastus kiiresti ja põleb heleda leegiga") või kasulikke näpunäiteid argihetkedeks (minu lemmikuks osutus käitumisjuhis anakondaga kohtumise tarbeks, täpsemalt hetkeks, mil ta sul vereringe juba praktiliselt seisma on pannud - tuleb teda hammustada! Kõlab kui plaan...). 

Kes otsivad reisieelset lugemist, siis need kolm riiki saavad küll korralikult kaetud. Autor kulgeb nii linnas kui maal, kondab džunglis ja pürgib kõrgustesse, külastab tuntud vaatamisväärsusi, aga võtab ka aega suurematelt turistiradadelt kõrvale astuda.

Mulle täitsa meeldis.

PS. Kaanekujundus meeldis mulle ka, samuti et marsruut oli puust ja punaseks tehtud.

Söömajutud

Eesti Ekspress on üle pika aja teinud loo, mis kõnetab. Sest söök ju kõnetab, eks ole :) Täna ööselgi ärkasingi kolme paiku üles kõige seest mahlasemate ja väljast krõbedate hakkšnitslite peale. Plaan oli uuesti uinudes unenäoga jätkata, aga ei, nii hästi ei läinud, need šnitslid jäid selles unenäos söömata. Ehk siis täna...

Mis üllatas artiklis? Eestlasest on saanud pastarahvas. Siinkohal muidugi mitte ainult peenutsevate pastaroogade kummardaja, vaid tavalist makaroni hakklihaga jms esines ka. Mul endal ei ole pasta vastu vähimatki, aga mulle tundub, et kui ma seda igal nädalal sisse vohmiks, siis te mind enam ära ei tunneks. 

Ja pealegi, mul nüüd tekkis korraks segadus, sest see väike uuring oli vist rohkem õhtusöögi kohta. Meie majas on lõunasöök ALATI soe, aga õhtusöök valdavalt mitte. Või kui õhtul ongi midagi sooja, siis on see pigem midagi salatisse praetut (kana, krevetid). Aga ei, pigem mitte. Tegelikult on üldse kole mõelda, mida õhtuks sööme. Kõige kaootilisem toidukord. Hommik ja lõuna on väga selgelt paigas. Alustades juba õhtusest kellaajast, mis on segane. Uuringus oli kõige populaarsem vahemik 18-19. No sellesse ajaaknasse me eriti jõua, pigem hiljem. Ideaalis tahaks küll enne kella 18 süüa, aga siis peaks 21 paiku istuma, hambad diivani seljatoas. Keegi vastas uuringus, et sööb viimase sööma kella 16 paiku. Tule taevas appi, kui ma ka nii suudaks :)

Kuna ma absoluutselt ei mäleta oma õhtuseid söömasid, aga ma ju täidan endiselt toidupäevikut, siis võtsin selle praegu ette. Mõni õhtu on mustikad-maasikad. Vsjoo. Neil päevil on mul ilmselt midagi viga. Nagu ka puuviljasalati-õhtutel. Viimasel ajal on mul hummusemaania, need on ka head õhtud, sest siis on pihutäis porgandit ja tops hummust (üksi-kaksi söömiseks, kuidas kunagi), see on siiski ka mõistlik õhtu.

Aga siis on veel need teised õhtud (mida on kahjuks rohkem), kus on pall mozzarellat ühes muu hea ja paremaga, rohke oliiviõliga üle valatud. Või hoopis juustud-veinid, kui on selline aeg aastast. Sama halvad on need õhtud, mil on mingi kiire siblimine olnud ja kõht sedavõrd tühi, et haarad poest midagi sellist, mis koduuksest sisse astudes kohe sisse toppida. Nt poesalatid (õnneks üha harvemini, sest need on üldiselt raske majoneesiga ära tapetud), ainult üks kannatab süüa (sealt Solarise alt toidupoest, mujal seda ei ole). Kui koju jõudmise ajaks nälg silmanägemist võtmas, siis autot parkides on kohe muidugi seal see shaurma putka, kord kvartalis juhtub seega ka seda pattu (see vist läheb siis sooja õhtusöögi alla). Üldiselt on ka teatriõhtud kehvad, sest sageli tahan pärast etendust veel süüa. Enamasti on õhtud aga sellised, et ma ei oska midagi süüa. Õhtuse sööma viga on, et see jõuab liiga järsku kätte ja siis on kõht juba nii tühi, et läheb kiirustamiseks ja "valede" asjade söömiseks, olen nõus. Veel kord, hommiku ja õhtuga on palju lihtsam.

Mõnikord mulle tundub, et ega valikus ongi ainult kapsaleht või nisujahu.

                                       

Ma olen vahel mõelnud, et kas mulle teoreetiliselt sobiks süsteem "lõuna külm, õhtu soe"... Nagu oli taanlastel. Ja nagu ka meie all elavatel rootslastel tundub olevat, sest no need lõhnad, mis õhtuti sealt mööda tulles õhus on... Või, küüslauk, loomaliha... 

Mida teie õhtuks sööte? Sooja-külma? Kellaaeg kindel?

                              

Uuringust veel. Kalasöömise protsent oli õige kõrge. Huvitav tõesti, milleks siis see kala populariseerimise kampaania, mis siin hiljuti oli. Või vastasid inimesed pigem oma soovmõtlemise pealt :) Reedeti-laupäeviti söödi palju kodust väljas. Kas restoranis või külas, ma täpselt ei mäleta enam, või ei öeldud seda artiklis otsesõnu välja. Niisamuti suurenes nädalavahetusel ka kulleriga koju tellimine. Patt, millest ma olen absoluutselt prii, mulle piisas mõnest hädaolukorrast koroonaajal.

Okeika, ma nüüd sööma.