Gilberti juures meeldib mulle õige mitu asja. Ja umbes sama palju on ka neid, mis ei meeldi :) Kuigi mulle ei meeldi see, kuidas ta Bali sõna otseses mõttes p...e keeras (vabandan sõnakasutuse pärast, aga värve maha ka ei võta), siis meeldib mulle ometigi see, et ajal, mil raamatute võim ja mõju justkui olematuks on muutunud, on üks raamat ikkagi sellise tsunami veerema pannud. Teiseks meeldib mulle tema lai haare: elukirjandus, ajaloolised romaanid ("Jumalik puudutus" oli kompu, uuemast ajast "Tüdrukute linn" niisamuti) ja temaatilised käsitlused ("Suur võluvägi" loomingulisusest ja kirjutamisest ning "Abielutõotus" teadagi millest mekkisid mulle õige hästi). Need on need, mis seniloetust mulle meenuvad. Üldiselt on ta ju lobe ja ladus kirjutaja, lihtne ja kerge on lugeda.
Minu isiklik kiiks on ka, rääkides tema nn elukirjandusest (vist peaks kasutama terminit memuaarid), et mulle meeldib teatava loogilise suhtekaare tekkimine. "Söö, palveta, armasta" näitas esimest lahutust ja esoteerikamülkasse vajumist. "Abielutõotus" näitas järgmise abieluga seonduvat. No ja siis see praegune, oi kurja, ma pole sellest ju rääkinudki veel. Tähendab, raamat on sellest, et see teine abielu leiab ka otsa. Kõik algab uuest juuksurist Rayyast, kelle tooli Gilbert maandub. Paljudeks aastateks. Ühtlasi tekib lähedane sõprus, ilmselt vastandite tõmbumise tõttu. Sest Rayya on kõike muud kui Gilbert. Ta on endine narkar, rämeda suuvärgiga, äärmiselt otsekohene, sõnaga kärts ja mürts. Igatahes veedavad sõbrannad peagi ka väljaspool juuksuritooli koos aega ja kuna Gilbertil on menuki tõttu raha nagu raba ja Rayya temaga ka kõikjal kaasas käib, siis... jõuab kogu see sõprus vaid imepisikese sammu kaugusele romantilisest suhtest. Viimase tõuke selle viimase sammu tegemiseks annab Rayya maksavähk ja kuue kuu prognoos. Ja vot siis nad kukuvad elama nii, nagu homset ei oleks. Rayya jaoks muidugi ei olegi, aga ka Gilbert läheb sellega kaasa. "Õnneks" on neil roppumoodi raha, et hankida üüratutes kogustes narkot ja alkoholi, süüa ohjeldamatult, osta Rolexeid ja Range Rovereid jne. Kui see kõik kõlas nüüd kole lõbusalt, siis pidage oma hobused, sest eriti siin nalja muidugi ei saa. Rayya lõpukuud on siiski karmid.
Igatahes ei taha ma hetkel guugeldada, mis see tänane seis Gilbertil on. Mis iganes seal on, ju ta sellest varsti kirjutab ja eks ma siis loen.
Stseenide loomises on Gilbert hea. Mingid hetked ja tegemised, elu veidrad juhtumised ja kokkusattumused. Seda ta oskab. Ja mõned loendid, neid ma kirjanduses armastan.
Kui midagi seekordse lektüüri puhul ette heita, siis... Ei istunud need nn luuletused. Tõstan muidugi käed üles - mida mina ka luulest tean, eks ole. Äkki hüppavad nüüd kuskilt spetsid välja ja ütlevad, et need on meisterlikud ja puha. Kui nii, siis lähen puu taha häbenema.
Natuke oli mu jaoks ka kaootiline see tema suhte- ja seksisõltuvuse käsitlemine. Ta sellest muudkui kirjutas, aga mina, lihtne maainime, ei saanud sellest teemast hästi aru. Võimalik, et - nii nagu me kõike siin juba ameeriklaste tuules teeme - mul on veel pikk tee minna, jõudmaks sinnani, et igale mõttele ja teole diagnoos ja teraapia külge riputada. Siit jäi küll praegu mulje, et kui sul on elus paar abielu, mõni kooselu ja natuke lühemaid kuramaaže olnud, et siis kohe oledki seksi- ja suhtesõltlane valmis. Võimalik, et tema probleem siiski oli/on tõsisem ja ehk ei tulnud see siit tekstist lihtsalt nii selgesti välja, ei tea.
Kas ma loen ka edaspidi Gilbertit? Igatahes. Kas ma vahepeal ka nurisen? Otse loomulikult! Kas lool ka moraal on? Kahtlemata, kuigi ilmselt minu ja autori nägemus läheb ses osas lahku :)
