Suvaline juulikuine jaur

Huvitav, kuidas "vanasti" inimesed mäletasid, mida nad tegid eelmisel kuul? Või noh, iseenesest seda ei peagi muidugi mäletama, tuleb vaadata homse poole ja kõik need muud jutud. Mälu oli neil arvatavasti siiski parem, sest nende aju ei olnud alkoholist, narkootikumidest ja kahtlastest ravimitest läbi imbunud.

Ilma telefonist fotogaleriid vaatamata mäletan sünnipäevalist Hiiumaa ringsõitu, lõputut Depo külastamist, kübeke remonditööde assisteerimist ja muidugi koristamist. Ja veel kord koristamist. Ilmselt on koristamine mu saatusesse sisse kirjutatud. Sealjuures on enda elamised nagu mingid räpaurud. 

Kui kellelgi on siseinfot, kus müüakse võimalikult suuri ja odavaid kristalllühtreid, siis sosistagu mulle lahkelt kõrva 

Ah jaa, oli ka üks kena laupäeva õhtupoolik, mil esimene remondist tulnud korter sai rentnikule üle antud ja mõeldud vahelduseks linnast välja sõita. Oli Avatud talude päev või midagi muud sellesarnast. Plaan oli, et astuks ühe tuttava talust läbi, ampsaks koogitüki või midagi. Kui mõned aastad tagasi oli meil harjumuseks Hiiumaal pärast laupäevaõhtust poeskäiku korraks kuhugi kõrvalisele teele keerata, et natuke ringi vaadata, ja see lõppes pea alati rehvi purunemisega, hiidlased istuvad sel ajal nädalast aga saunas, siis mandril uskusime, et ei saa midagi juhtuda. Saab ikka küll. Isegi Tallinna-Tartu maanteel. 

Ma ei tea, mida Kose kandi rahvas laubaõhtuti teeb, aga igatahes käis poe juures vilgas elu, liiklus oli hullem kui Liivalaias tipptunnil ja tümmi lasti igale maitsele (minu lemmikmuss tuli ühest Audist ja ühest rohelisest Mossest). Kõik kolm kohalikku rehvimeest olid ka kadunud kui vits vette (ühe vabanduseks oli, et ta oli krossi läinud vaatama, teised kohalikud teadsid rääkida; ülejäänud kahe kohta info puudub). Erineva tšiki-brikiga me lõpuks linna saime. Ise. Sain ka targemaks, nimelt on Tallinnas päris mitu kohta, kus 24/7 rehve parandatakse. Nagu vauuu, mis ajal me elame.

Võiks pikemalt pajatada sellestki, kuidas me enne Hiiumaale sõitmist mõtlesime keskturult moosimaasikaid osta, 10 kg. Nagu ikka, hilisõhtusele praamile minnes. Slaavi verd neiu, 14 aastat turul müünud, polnud muidugi rumal. Teen hinna alla, võtke kõik. Meie vastu, et ei võta, või kui, siis tuled ise kaasa appi puhastama. Neiul juba mees telefoni teises otsas ja neiu võttis veelgi hinda alla, ise veel lahkelt seletades, et nagunii siit läheb ju puhastades palju raisku. Oookei, 10 kilo asemel peaaegu 30, naissss. Ma sain aru küll, et kell tiksub meie kahjuks, et kogu see pikk sõit soojas autos ja... öö ka kohe ukse ees. Kaalusin ka varianti hakata juba praamil puhastama (hiidlased on muide väga praktilised inimesed ja teevad praamil igasugu asju, ega meie praamisõit pole mingi saarlaste sutsakas ju), aga ega see üleküpsenud marjade puhastamine on üks ropp ja näkane töö, nagu mõned teist hästi ka teavad. Praamil läks juba tuju veidi paremaks, unustasin marjad ja puha, aga kui mahasõiduks autosse ja maasikahaisupilve istusime, siis oli tuju alla Kroonlinna nulli.

Kas te sõidate muidu tihti mööda Eestit ringi, akordion pagassis?
Jah, aga mitte harvemini kui teised.

Kaks veini hiljem öösel kell 2 oli alla poole marju puhastatud ja moosiks tehtud. Toormoosi väga palju teha ei julgenud, marjad olid ikka natuke kahtlased. Olin sunnitud keetma (keedumoosi olen täiskasvanueas suht harva teinud). Alguses olin turumüüja peale üsna kuri, et ikka nii kole mari ja vahi kavalpead, sai turupäeva lõpus oma mädalaadungist muretult lahti. Kuskil kuklas kumises küll, et keedumoosiks võib lõdvalt ka piiripealset marja kasutada. No aga ma ei saanud ju hommikul seitsmeni neid puhastada ja keeta ja kottpimedas kuuris käia purke otsimas jne, jne. Virutasin ülejäänud kastid külmikusse, teadmisega, et järgmine päev on vaja palju koristada (jälle!) ja majutada ja ilmselt need marjad ikka kompostikasti rändavad. Järgmine päev oli nii kiire, et marjakülmikuni ei jõudnud (see on kinnistu teises otsas). Ülejärgmine päev alles jõudsin. Päris jube laadung oli. Suurem osa oligi hallitanud ja tuksis, aga kui ära viskama hakkasin, siis leidsin, et ei, oli ikka kenamaid ka. Tegingi moosi. Kusjuures mina, suht väike moositarbija, ütleksin, et hirmus maitsev tuli. Nii et kolmandal päeval ma turumüüja peale enam tige ei olnud, usun, et samal/järgmisel päeval oleks kogu laari saanud moosiks keeta, väga väikeste kadudega.

Marjadest veel. Tikreid oli tänavu üle mõistuse vähe. Hetkeseisuga olen põõsast kolm marja saanud (eelmisel talvel oli kolmandik külmikust täis just tikrimoosi). Põldmarju tundub seevastu aga ropult palju olevat/tulevat. Kui ma vaid tunneks kedagi, kes julgeb sinna ämblikupessa (+ussipessa) neid korjama minna.

Muide, turgudest. Ma juhtun mingil põhjusel kole harva keskturule, aga sealsed hinnad on võrreldes Balti jaama ja Nõmme turuga oluliselt soodsamad. Nad on ka paremad suhtlejad, lahkemad maitsta pakkujad ja muidu diilide tegijad. Ka tundub sealne valik kuidagi... mitmekesisem. Lisaks kahtlustan, et Balta on juba nii turistikas, et suurem osa müüjaist isegi ei pinguta ausa kaubaga. Tõsijutt, lauamaasikat ostes olen mitmes letis tünga saanud. Ainult paari letti usaldan seal. Samas miks sa teed nii, kas sa ei taha, et ma ka homme tagasi tuleksin? Ilmselgelt ei näe ma kruiisilaevalt tulnud jaapanlase moodi välja, kes homme hotellis ukse tagantkätt kinni lööb ja laevaga minema seilab. Nõmme turu puhul ma loomulikult möönan, et see näeb hästi nunnu ja armas välja, aga meie hinnatõusu ajal nagu ei tõuse käsi nunnumeetri põhjal lisa maksma. 

Side lõpp, leebet augustikuud teile!

Juulikuu

 

Hindamata raamatud, ehk aitäh kirjastustele (Eesti Raamat, Petrone Print ja Varrak):

"Mälukaotusmäng" Walker

"Soku pidulaud" Vargas Llosa

"Minu Pirita" Leies

"Raamatud, mis mul öösiti magada ei lase" Hvostov

"Jõe äärde välja" Gilbert

⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️

"Kuradid ja pühakud" Andrea

⭐️⭐️⭐️⭐️

"Üherealised" Piik

"Täiesti tavalised inimesed" Kolk

"Rummipäevik" Thompson

"Ma usun ihasse" Kartau

"Perekonnaleksikon" Ginzburg

⭐️⭐️⭐️

"Venusberg" Powell

⭐️⭐️

"Durrellid" Bradford

📍Teisel ringil lugemine:

"Ilm" Offill

Jõe äärde välja / Gilbert

Gilberti juures meeldib mulle õige mitu asja. Ja umbes sama palju on ka neid, mis ei meeldi :) Kuigi mulle ei meeldi see, kuidas ta Bali sõna otseses mõttes p...e keeras (vabandan sõnakasutuse pärast, aga värve maha ka ei võta), siis meeldib mulle ometigi see, et ajal, mil raamatute võim ja mõju justkui olematuks on muutunud, on üks raamat ikkagi sellise tsunami veerema pannud. Teiseks meeldib mulle tema lai haare: elukirjandus, ajaloolised romaanid ("Jumalik puudutus" oli kompu, uuemast ajast "Tüdrukute linn" niisamuti) ja temaatilised käsitlused ("Suur võluvägi" loomingulisusest ja kirjutamisest ning "Abielutõotus" teadagi millest mekkisid mulle õige hästi). Need on need, mis seniloetust mulle meenuvad. Üldiselt on ta ju lobe ja ladus kirjutaja, lihtne ja kerge on lugeda. 

Minu isiklik kiiks on ka, rääkides tema nn elukirjandusest (vist peaks kasutama terminit memuaarid), et mulle meeldib teatava loogilise suhtekaare tekkimine. "Söö, palveta, armasta" näitas esimest lahutust ja esoteerikamülkasse vajumist. "Abielutõotus" näitas järgmise abieluga seonduvat. No ja siis see praegune, oi kurja, ma pole sellest ju rääkinudki veel. Tähendab, raamat on sellest, et see teine abielu leiab ka otsa. Kõik algab uuest juuksurist Rayyast, kelle tooli Gilbert maandub. Paljudeks aastateks. Ühtlasi tekib lähedane sõprus, ilmselt vastandite tõmbumise tõttu. Sest Rayya on kõike muud kui Gilbert. Ta on endine narkar, rämeda suuvärgiga, äärmiselt otsekohene, sõnaga kärts ja mürts. Igatahes veedavad sõbrannad peagi ka väljaspool juuksuritooli koos aega ja kuna Gilbertil on menuki tõttu raha nagu raba ja Rayya temaga ka kõikjal kaasas käib, siis... jõuab kogu see sõprus vaid imepisikese sammu kaugusele romantilisest suhtest. Viimase tõuke selle viimase sammu tegemiseks annab Rayya maksavähk ja kuue kuu prognoos. Ja vot siis nad kukuvad elama nii, nagu homset ei oleks. Rayya jaoks muidugi ei olegi, aga ka Gilbert läheb sellega kaasa. "Õnneks" on neil roppumoodi raha, et hankida üüratutes kogustes narkot ja alkoholi, süüa ohjeldamatult, osta Rolexeid ja Range Rovereid jne. Kui see kõik kõlas nüüd kole lõbusalt, siis pidage oma hobused, sest eriti siin nalja muidugi ei saa. Rayya lõpukuud on siiski karmid. 

Igatahes ei taha ma hetkel guugeldada, mis see tänane seis Gilbertil on. Mis iganes seal on, ju ta sellest varsti kirjutab ja eks ma siis loen.

Stseenide loomises on Gilbert hea. Mingid hetked ja tegemised, elu veidrad juhtumised ja kokkusattumused. Seda ta oskab. Ja mõned loendid, neid ma kirjanduses armastan.

Kui midagi seekordse lektüüri puhul ette heita, siis... Ei istunud need nn luuletused. Tõstan muidugi käed üles - mida mina ka luulest tean, eks ole. Äkki hüppavad nüüd kuskilt spetsid välja ja ütlevad, et need on meisterlikud ja puha. Kui nii, siis lähen puu taha häbenema. 

Natuke oli mu jaoks ka kaootiline see tema suhte- ja seksisõltuvuse käsitlemine. Ta sellest muudkui kirjutas, aga mina, lihtne maainime, ei saanud sellest teemast hästi aru. Võimalik, et - nii nagu me kõike siin juba ameeriklaste tuules teeme - mul on veel pikk tee minna, jõudmaks sinnani, et igale mõttele ja teole diagnoos ja teraapia külge riputada. Siit jäi küll praegu mulje, et kui sul on elus paar abielu, mõni kooselu ja natuke lühemaid kuramaaže olnud, et siis kohe oledki seksi- ja suhtesõltlane valmis. Võimalik, et tema probleem siiski oli/on tõsisem ja ehk ei tulnud see siit tekstist lihtsalt nii selgesti välja, ei tea. 

Kas ma loen ka edaspidi Gilbertit? Igatahes. Kas ma vahepeal ka nurisen? Otse loomulikult! Kas lool ka moraal on? Kahtlemata, kuigi ilmselt minu ja autori nägemus läheb ses osas lahku :)

Raamatud, mis mul öösiti magada ei lase / Hvostov

Kas teil on ka mõni raamat, mis paneb ihu igalt poolt sügelema? Sest lihtsalt ongi nii hea, et ei oska kuidagi olla. 

Hvostov kirjutab siin raamatutest, mida me kõik teame. Paljud meist on paljusid neist ka lugenud. Kahjuks nii mõndagi liiga noorelt, liiga kohustuslikus korras; või siis kõrvalise abita, sest jah, on raamatuid, mille puhul oleks tarvis, et keegi avaks taustsüsteeme. 

Põhimõtteliselt kui sa ka ei ole neid raamatuid lugenud (ja ka ei kavatse seda kunagi teha, sul on see vabadus otsustada, eks ole), siis loe seda kõnealust. Või kui ka oled lugenud, siis usu mind, midagi uut saad sa ometi teada. Hvostov - mitte kõige lollim inimene, nagu me teame - asetab raamatud ajastu konteksti, selgitab ühiskonnas toimuvat, sekka ka noist autoreist endist, hilisemate kirjandusuurijate tarkust, lisab omaenese teemaarendusi ja oletusi jne, jne. Sõnaga, avaneb täitsa omaette maailm. Kusjuures, kellel väljend "kirjandusklassika" paneb neerud valutama, siis asjata, Hvostov jõuab oma vaatlustega aeg-ajalt ka uuemasse aega (nt meenub, et ka Rakke "Kalevipoeg" vilksatas läbi siin kuskil).

Ma ühtegi peatükki lähemalt ei kommenteeriks, avastage ise. Ja ma võiksin siinkohal küll välja tuua käsitletavad teosed (aga ma ei too), ent olgu öeldud, et igas loos hargnevad raamaturägastikud omakorda mitmes suunas, seega laualt käib läbi märksa rohkem raamatuid. 

See on iga raamatusõbra öökapil kohustuslik lektüür, seda ma ütlen.

PS. Ütlen kohe ära, et välja ei laena.

PPS. Võiksin hommepäev teha ettetellimuse järgmisele sellisele raamatule (muidugi tingimusel, et autor latti alla ei lase). 

PPPS. Olgu, mõned raamatud siiski: Tammsaare "Tõde ja õigus", Woolf "Oma tuba", "Tuletorni juurde", Tolstoi "Anna Karenina", Wilde "Dorian Grey portree", Hitler "Mein Kampf", Balzac "Isa Goriot", Cervantes "Teravmeelne hidalgo Don Quijote La Manchast", Luik/Tungal/Carroll, Marquez "Sada aastat üksildust", Hesse "Stepihunt", Ristikivi jt.

Lugemislaual, nädal 29

 

⭐️⭐️"Durrellid. Ühe perekonna lugu" Bradford

Laias laastus võin alla kirjutada kõigele, mida teised lugejad juba on öelnud. Bradford, kuigi kirjandusteadlane, näib käsitletava materjaliga ümber käivat väga kummaliselt, suisa vaenuga. Peamine "mure" on kogu aeg lugejale selgeks teha, kuidas asjad tegelikult olid ja kui moonutatult on Durrellid sellest oma teostes kirjutanud (justkui oleks Gerry ja Larry raamatud sulaselged autobiograafiad). Teine salakirg näikse olevat võimalikult räpaste detailide laiali laotamine (kes keda, kuidas jne, ma ei hakka seda soppa tiražeerima siinkohal). 

Ega ma otseselt ju lugemist kahetse, aga tunnistan, et ühel hetkel hakkasin diagonaalis pilku üle laskma, sest need kordused veidi tüütasid. Ta jõudis pidevalt ringiga juba kajastatud teemadeni tagasi, oma ülima põlguse asemel võinuks pigem teksti struktureerimisega tegeleda või midagi :)

Tahaks nagu päriselt teada, mis oli üldse Bradfordi motiiv selle raamatu kirjutamiseks :)

⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️ "Kuradid ja pühakud" Andrea

Kaunis ja poeetiline, ohtralt huvitavaid metafoore. Andrea on meisterlik jutustaja, täpsete ja haaravate detailide loosse punuja. 

⭐️⭐️⭐️ "Venusberg" Powell

Selline lihtsakoeline romaanike, inspiratsiooni on andnud reisid Tallinnasse ja Helsingisse, aktiivne seltsielu. Dialoogirikas, lugemine lippab kiiresti. Natuke nagu tore, aga samas...

⭐️⭐️⭐️⭐️ "Ma usun ihasse" Kartau

Põnevalt lahendatud, nii teistmoodi, haavatav, brutaalne ja... nomaitia, praegu sobis vahelduseks kümnesse. Soovitada ei oska küll kellelegi :) 

PS. Kaanematerjal toetab sisu nii hästi mu meelest.

Minu Pirita / Leies

See liigitub "Minu"-sarjas sinna nostalgiahõnguliste ja olnud aegade meenutamiste ritta. Mis tähendab, et mulle meeldis :) Küllap tänase Pirita lood alles settivad ja neist kirjutab keegi mõnekümne aasta pärast. 

Siinse raamatu Pirita on esialgu veel väheste algeliste majakestega Põrsaküla, kust linna saamiseks tuleb jõge parvega ületada. Vaikselt-vaikselt eraldatakse krunte, ehitatakse oma kätega maju, areneb kuurordielu, ent siiski on 1950.-60ndate elu kohal mõnus külaelu- ja kogukonnavaim. Üksjagu segadust ja uuendusi põhjustas valmistumine 1980. aasta Moskva suveolümpiamängude regatiks... mida kõike lammutati ja hävitati. 

Eno Leies - ei ole keeruline arvata, et kuulsa Uno Leiese poeg - räägib lisaks kunagisele Piritale ka enda esivanemate lugusid. Need viimased on täiesti ekstra klass. No kõik see lugu, kuidas emast suure tahtejõu abil sai näitleja (mõne aja pärast suisa "kodune näitleja", kuigi ma päris hästi ei mõista, kuidas nõukaajal keegi kodune sai olla). Ka isa erinevad ametid ja naljakad seigad olid toredad lugeda. Mina siin paadisillal vaatan näiteks Saarnaki poole ja loen raamatust sellise lõigu:

"Töö lastega oli enamasti lõbus. Sarja „Minu maailm" ühe saate võtted toimusid Hiiumaa lähistel Saarnaki laiul, mida sealne taluperemees lastele tutvustas. Matkati mööda laidu ja räägiti kohapeal kasvavatest taimedest. Ühe taime nimeks oli haisev kurereha. Saate lõpus küsis saatejuht lastelt, mis neile laiult kõige rohkem meelde jäi, lootes kuulda huvitavaid vastuseid. Ent lapsed hõikasid kui ühest suust: „Haisev kurereha!""

Põnev peatükk oli ka Egon Rannetist (küll mulle lapsena meeldis "Kivid ja leib", õnneks ei mäleta ma sellest enam suuremat :)) 

Julgen soovitada, kui sulle meeldivad vana aja lood ja silmaringi laiendamine. 

Kui oled noor...

Kui oled noor, mõtled, et peaasi et keegi metsa ei viiks. Saad vanemaks, mõtled, et viiks ometi keegi metsa...

                               

Minul oli väga hiiumaine päev eile, kergelt turistine. Pikaealisuse saladusi käisin uurimas Kõpu tuletornilt. Abikaasale demonstreerisin oma seni salajas hoitud supervõimet, milleks on sõidu pealt kukeseente leidmine. Ja üldse, Kõpuotsas on mustikaid ja metsmaasikaid nii et mustab - mindagu! Kalana ÄÄRes kõlgutasin jalgu ja vaatasin igatsevalt läände.

Lisaks sain kinnitust, et mu telepaatilised võimed on endiselt tasemel, sest teele asudes tellisin autos ohtralt Nublut, õhtul tiiruga Kärdlasse jõudes oli ka olemine kuidagi imelik... öösel andis tark näoraamat teada, et Kärdlas Kalurite päeval oligi Nublu esinenud. Aga, ega elus kõike head korraga olegi hea saada.

Soku pidulaud / Vargas Llosa

Oi, see meeldis mulle. 

Sa võid olla Dominikaani vabariigi ja ajaloo huviline, aga ei pruugi. Vargas Llosa kirjutab mu meelest piisavalt hästi ja haaravalt, et lugemine on nauding sõltumata käsitletavast teemast. Teemad muidugi raskemapoolsed.

Lugu jutustatakse kolmest vaatenurgast. Esiteks 1961. aasta ja Trujillo režiimi lõpp. Siin saab lugeja kaasa elada Suure Juhi argipäevale ja mängudele oma valitsuskabineti liikmetega. Teine liin kulgeb saatuslikul päeval, mil pikalt plaanitud atentaadi täideviimist ootavad mehed, kes passimise ajal jõuavad omakorda lugejale jutustada enda ja lähikondsete lood. Kolmas vaatenurk on 35 aastat hiljem, kui diktaatori lähedase ametniku Agustin Cabrali tütar Urania tuleb tagasi sünnimaale, kohtub oma insuldihaige isa ja sugulastega ja meenutab ja avab enda lahkumise tagamaid. Otste sõlmitus saab minu meelest olema päris hea...

Milles ma teid aga hoiatada tahan... Kuna siin on paljud tegelased päris elust, siis paratamatult tekib pidevalt kiusatus guugeldada. Eriti kuna autor ei hoia tegelaste välimust kirjeldades värve tagasi :) Guugeldamine on hea, isegi väga, ent olge ettevaatlikud, et te ei komista mõne sellise raamatu tutvustuse või vastukaja otsa, mis teile liiga palju reedab.

Kas ma juba ütlesin, et mulle meeldis? Ah et ütlesin, no olgu siis.

Lugemislaual, nädal 28

 ⭐️⭐️⭐️⭐️ "Rummipäevik" Thompson

Ega ma seda joodikuraamatute sarja väga kellelegi oska tavaliselt soovitada, ongi selline omamoodi lugemine, vastava tujuga (kainelt!) ja puha. Kuidagi isegi istus seekord. Kõik see 1950ndate Kariibi vaib, Puerto Rico pealinn San Juan, ajakirjanikutöö, raha on - raha ei ole jms. Kuigi ega peale joomise, kraaklemise ja halamise siin suurt ei toimunud. Eeldades, et siia on sattunud lugusid elust enesest (autor on kunagi ka ise töötanud ingliskeelse ajalehe juures seal), siis võib lugeda nagu omamoodi reisukirja. 

Vist on ka film tehtud selle raamatu põhjal, ise ei ole eriline filmihuviline, seega näinud muidugi ei ole. 

Lugemislaual, nädal 27

⭐️⭐️⭐️⭐️ "Üherealised" Piik

Napid naljad, kalambuurid. Mõni ägedam kui teine, nagu ikka.

⭐️⭐️⭐️⭐️"Täiesti tavalised inimesed" Kolk

Käras küll. Mõni jutuke õige tore.