Sarnasust Nuneze "Sõbraga" on nii palju, et taas keerleb lugu kirjanduse ja kirjutamise, leina ja ühe loomakese ümber. Koera asemel on seekord marmosett Mitz ja kirjutajateks Virginia ja Leonard Woolf ning nende kaasaegsed B. rühmitusest. Leinatakse aga nii aega ja muutuvat maailma (teine maailmasõda on ukselävel) kui ka igavikku lahkuvaid kolleege ning V. õepoega Juliani.
Tore lugemine, aga jäi kuidagi pinnal libisevaks, sügavust oli puudu.
Väga veider raamat. Või siis veidraid tundeid tekitav raamat. Mulle meeldis idee: peategelane Sonja, selline pealt neljakümnene naisterahvas, kes on end Jüütimaa talust rabelenud hariduse ja Kopenhaageni elu peale, samas jääb ta igatsema ja meenutama lapsepõlve ja maaelu. Küllap on siin ka mingid keskea- või eksistentsiaalse kriisi ilmingud, sest õiget kaaslast ei ole ja perekond ka loomata, õega pole lähedast suhet jms.
Maiuspalaks olid ühiskonnakriitilised torked (kergelt käivad läbi tõusikud, esoteerika jms). Raamatut läbivaks teljeks on autokooli sõidutunnid ja kuna ma ise pole isegi mitte üritanud seda kadalippu ette võtta, siis muidugi on tore lugeda :)
Millega mul aga keeruline oli lugedes toime tulla, see oli stiil. Mingi error mu jaoks siin kohati oli, mida püüdsin põhjendada, et ilmselt on peategelasel mingi kergemat sorti diagnoos. Hästi harjumatu alguses igatahes. Mind päästis aga see, et mul tuli lugedes silme ette üks teine veider tegelane, kes kunagi oli kuskil Libe või Lusti saates, samuti naine, keskealine, kohati arukas, kohati päris lihtsameelne, kusjuures sarnaselt selle raamatu peategelasega oli ka tema tõlkija. Nii et kui ma oma peas Sonja "hääle" sidusin tolle naisega, siis loksus kõik paika. No ja tegelikult Sonjal üks diagnoos oli ka - healoomuline paroksüsmaalne asendipearinglus, mida ta autokooli sõidutundides varjata püüdis.
Stiilinäiteks lisan Sonja tööpõllult rootsi krimiautori Gösta loomingu ja selle vastuvõtu lühiiseloomustuse:
Kui sulle on meeldinud Lykke raamatud, siis võib ka see meeldida, lihtsalt lepi, et see on kröömike ehk lahjem. Küll väikeste mööndustega, aga mulle siiski meeldis.
Koos aasta alguse "Elajannadega" on see raudselt mu tänavune suurim teatrielamus. Et veel suudetakse teha lavastusi, mis imelise terviku moodustavad... neid on vähe, aga siiski on. Rõõm.
Kõnet, vähemalt selgelt välja artikuleeritud kõnet, siin laval ei ole. Liikumine, valgus ja muusika jutustavad loo. Naudingud, otsingud, piiride ületamised. Aina rohkem, aina tugevamaid stimulatsioone on vaja. Ikka ei piisa...
Ja muusika on oi-oi kui hea ja sobiv. Madis Muul mässab ja möllab laivis.
Iga pidu saab kord otsa...
Õnnepalulikult turvaline kulgemine tema südamele kallites ja kodustes paikades. Hiiumaa. Kõrvemaa. Vilsandi. Esna. Varessaare.
See oli siis Krista poolt karistuslugemine mulle, või vastastikune mudimine - mis iganes viisakamalt kõlab. Samas möönan, et skandinaavlasi võib mulle iga kell soovitada, need veavad alt väga harva (väljaarvatud ehk siis, kui neil mingi üksteise maha nottimine on käsil vm verised teod). Olen muidugi ka mõtisklenud, miks see raamat mul endal on märkamata jäänud. Ilmselt põhjuseks pealkiri. Kuigi pärast lugemist, tunnistan, pealkiri õigustab end, siis olgem ausad, ega see just väga ligimeelitav ole. Pigem mõtled, et ahah, mingi üle-eelmise sajandi halli krunniga rootsi kirjanikutädi, kelle kogutud teosed mingil seletamatul põhjusel nüüd äkki eesti keelde tõlgitud :) "Halli krunniga tädi" on sellise telliskivi valmis kirjutamiseks päris noor veel. Esmalt ahhetasin, tagakaant uskudes, et sa heldene aeg, ´78 sündinud, aga siis mind parandati, et seal on "väheke" vale sünniaasta - õige olevat 1987. Sa pühade vahe, veel hullem!
Lugemine tekitas vastakaid tundeid, millest sisu reetmata on keeruline kirjutada. Sandgren kirjutab haaravalt, igav ei hakanud. Kui midagi venis, siis ehk algusots, aga kui minult küsida, et miks venis, siis näen põhjust ootuses jõuda kiiremini Cecilia kadumiseni (aga keegi polegi ju väitnud, et see on raamatu peamine telg, seega mu enda laest võetud eeldus). Tegelasi oli parajalt, ajahüpped vaheldusid kergesti mõistetavalt, jutustajaid oli vist valdavalt kaks - isa ja tütar. Mingid liinide arengud olid aimatavad, paaris kohas ehk oleks isegi mõne vihje tahtnud maha võtta, et ärgu andku nii selgeid signaale lugejale. Teisalt vahepeal sai ta mu meelest lugeja lollitamisega kenasti hakkama. Meeldis ajastu (Rootsi 1970-90ndad) ja meeldisid valdkonnad (kunst, kirjandus, kirjastamine, kirjutamine, viimase osas oli ülearugi palju äratundmist).
Kui veidi nuriseda, siis... detailid on head, aga mitmelgi korral oleks kõrvalised süvitsiminekud võinud olla lühemad või olemata. Need võisid ju eraldi võetuna põnevad olla ja loomulikult on rõõm näha autori põhjalikku eeltööd ja puha, aga see tarkus ei tohiks hakata lugu ennast lämmatama. Lisaks mõned korduvad detailid oleks tahtnud välja rookida. Kuigi jah... võib ju väita, et ligi 700 lk jooksul mõned korrad (ärge küsige, ma seekord ausalt ei lugenud kordi ära, erinevalt eelmise raamatu "traditsioonidest" :)) oksendamist ei ole sugugi liiga palju, aga ma ei oska selgitada, on lihtsalt mingi tasakaalupunkt, kust üle muutub mingi tegevuse või nähtuse tekstis esinemine paljuks.
Värskes Eesti Ekspressis torisen ja nurisen taas, teemaks ikka abielupaar Aaltod.
Õigemini raamatu neist. Kordan siiski üle, et mõlemad raamatud on väga-väga head (Gr-is said mõlemad minult viiekad). Ja kuigi üks toetub arhiivimaterjalidele ja teine on ilukirjandus (siiski kaanel nimetatud elulooromaaniks) ja ilukirjanduslik romaan ei saagi / peagi hiilgama faktitäpsusega, siis mu meelest on romaanis Aaltodele liiga tehtud. Kusjuures mõlemale.
Nii et nautige "Aino A." head stiili ja ülesehitust, ent lugege ikka seda kirjavahetuse-raamatut ka juurde. Siis näete, et nende elus oli ikka ka ilusat ja head, oli loomiskirge, koostöörõõmu, oli teineteisega arvestamist, oli armastust. Kõike seda, mis "Aino A.-s" oli nürilt unustatud, maha vaikitud.
Taas üks eksootiline riik sammuke lähemale toodud, täpsemalt selle lõunapoolne ots. Tuneesias, nagu ka Eestis, on põhja ja lõuna vahel vahetegemine üsna tugev, nii et seda toredam, et raamat ei keskendunud vaid pealinnale ja kuurortlinnakestele (põgusalt said sõna needki).
Autor otseselt Tuneesias elanud ei ole, ent on käinud seal korduvalt, ilmselt siis pikemaid perioode kui tavapärane nädal (selles kohta sisus vihjeid ei anta). Meenutab veidi hiljutist "Minu Iraani", mis koosneb korduvatest reisidest erinevate kaaslastega, aga mis millal ja kellega, jääb lugeja ees hämaraks või kaootiliseks.
Laualt käivad läbi tavapärased teemad: söök ja jook, eripärased kombed, argipäev, pulmad, ramadaan ja Eid al-Fitr, mõned väljasõidud ja ekskursioonid.
Ja siis muidugi nende maade oluline ja täiesti eraldi seisev nähtus - armuturism, ehk araabiapäraselt bezness (samanimelisi filmegi on vist tehtud mitu). Saame lugeda, et veebis ringlevad lausa abistavad beznessi-sõnastikud, et noortel tuneeslastel oleks ikka hõlpsam valgetele keskealistele eurooplannadele ja ameeriklannadele mesijuttu ajada. Raamatust otseselt ei selgu, kuidas autor ise hurmuritega hakkama sai. Kas temal tõepoolest läks õnneks ja keegi ei püüdnudki teda ära rääkida.
Huvitav oli teada saada, et tuneeslannad said valimisõiguse varem kui näiteks viimane kanton Šveitsis. Polügaamia on juba mitu aastakümmet tagasi lõpetatud. Uues naistekaitseseaduses nimetatakse vägistamist õige nimega jne. Üleüldse on neil seal naiste olukord parem kui nii mõneski teises naaberriigis.
Küsimusi tekkis ka. Miks Tuneesias Sprite roheline on? Või et kui neil mitmenaisepidamine lõppes, kas siis need, kel oli mitu naist, jäid ikka edasi oma mitme naisega? Või siis ikka see lõputu teema kõrbe- ehk liivaroosi tekkega, on seal siis mängus vihm või kaamelipiss, inimene tahab teada.
Veider kiiks ka - mingil hetkel lugedes mu tähelepanu hajus, sest pilk otsis tekstist aina "traditsioone" ja "traditsioonilisi". Mingist teemast või nähtusest juttu alustades käis mul alateadlikult iseendaga kihlvedu, et millal mõni "traditsioon(iline)" jälle ära tuleb :) Ja neid ikka tuli :)
Üsna hea, aga ühtlasi ka väga muserdav film. Ilmselt lasingi end Taanil ahvatleda, muidu püüan nii suurt ängi vältida. Kergemaks ei tee filmis nähtut ka teadmine, et see saar ja see asutus on päriselt eksisteerinud...
Lühidalt kirjeldades jutustab film alaealisest Marenist, kes on veidi mässajahingega, mis tähendab 1933. aasta Kopenhaagenis džässiklubides tantsimist ja tööle hilinemist ning kui siia lisada ka keskmisest keerulisem kodune olukord, siis on tulemuseks lastekaitseametnike huviorbiiti sattumine. Viimane päädib sellega, et Maren saab diagnoosi (?) alaarengu ja ebamoraalse käitumise kohta. Edasi tuleb Sprogø saarele noorte naiste kinnisesse asutusse pagendamine. Mässamine, kui me seda kord nii nimetama hakkasime, jätkub ka seal, postipaat ju käib ikka saarele kraami toomas ja paadi peal töötavad ootuspäraselt mehed ja... no Maren saab lapse ja kõik need muud jutud.
Kui jätta hetkeks kõrvale amoraalne käitumine sadakond aastat tagasi, siis ikkagi veider oli see alaarenenute teema. Või oligi diagnoosi andmine tollal kõigest kattevarjuks? Sest hoolealustest vaid üks käitus nii, et seal võis normist kõrvalekallet märgata, teised olid kõik... tavalised. Ühtlasi tõi see diagnoos kaasa ka teise tollal aktuaalse teema - puuetega inimeste sundsteriliseerimise. Nii et üks karm teema teise otsa.
Minuga samasse ritta sattus vist samuti kerge diagnoosiga tüüp, igatahes mul oli korduvalt tahtmine talle öelda, et ega ta ei pea ju seal saalis olema, kui ta ikka üldse ei taha. Suurema osa ajast tegeles ta oma telefoniga ja see ei tundunud selline SOS-olukorraga tegelemine olevat. Ainsad kohad filmis, mis ta tähelepanu pälvisid olid sellised, ütleme siis, et vürtsikamad kohad, siis ta suutis telefoniekraani pimedaks panna. Aga igaks juhuks siiski viskas sellele ikka pilku peale. Kui tal aga ei olnud kinolinalt vaadata ei seksi-, sünnitus- ega günekoloogilisi läbivaatusstseene, siis läks tal kõht tühjaks. Näksid olid tal loomulikult kaasas, aga vist küll nelja kilekoti sisse turvaliselt pakitud. Ja kuna tal oli pidevalt segadus, mitu kilekotti veel lahti harutada on, siis selleks kasutas ta, üllatus-üllatus!, telefoni taskulambirakendust. Joogipudeliga käis ka mingi sahmimine, aga see oli tühi-tähi kõige eelneva kõrval. Kaks korda käis saalist väljas ka, kolmanda korra ajal õnneks ei tulnudki tagasi. Ma ei tea, kas tal oli mingi mõjuv põhjus lahkumiseks või oli süüdi minu kuri pilk, mille ta vahetult enne lahkumist tabas, sest ma jäin teda seal pimedas saalis päris tõsiselt jõllitama (vahel on ju nii, et sa saad inimese kehakeelest aru, et ta hakkab mingit järgmist aktsiooni ette võtma ja jääd jälgima seda). Naisterahvas ise tundus muidu täiesti tavaline keskealine kuivikulaadne tegelane, ma tõesti ei saa aru, mis tal viga võis olla.
