Aasta selgroog on hirmsa raginaga pooleks murtud. Oleks ühe kuuga kui seitse elu elanud. Ja kuna pea ilmselt seda kõike ei suuda vastu võtta, siis arvatavasti mõne kuu pärast ei mäleta enam midagi. Eile näiteks trehvasime praamil tuttavate suvehiidlastega. Mingil hetkel hakkasid nad mingis seoses rääkima, et vaat, seal Mike Oldfieldi "Tubular bellsi" kontserdil teie saite sellised ja sellised istekohad viimasel hetkel ostes... Noh, põhimõtteliselt tegime me T-ga 10 minutit neile selgeks, et me EI OLE seal kontserdil käinud. Null mälupilti. Ja see oli veel Alexela kontserdimajas, eks ole. Tõsi, hiljem ma endale leidsin vabanduse, et kuna ma nädal-paar pärast kontserti oma haiguse sisse pikemaks ajaks koperdasin, siis see nullis mingi perioodi osas mu mälu korralikult.
Juuni märksõnaks on elu kolme koha vahet. Ühes voodis järjest üle kolme öö pole eriti saanud magada. Kogu aeg pakid asju kokku ja lahti, paned toitusid kokku, meenutad poeriiulite vahel, kas kaerahelbeid on. Aga piima? Külaliskorter saab kohe-kohe valmis, tõsi, eile viimast riiulikest pildistamise jaoks seina pannes ja viimast neljandat kruvi lastes... tabas see veetoru. Seega... kas on üldse vaja selle peale lisada, mis päevaks on esimene majutus bronni teinud. Ma päriselt ei ütle.
Juuni, nagu üldse kevad, on tänavu olnud tuuline vist kõikjal. Sild sai sisse 1. juunil, paat istub endiselt keset hoovi. Praamiga saab nii tihti loksuda, et ega mõne väiksema paadiga ei viitsikski merele minna. Kusjuures vahepeal võib minna aasta otsa nii, et ei tunnegi praamil lainet, aga viimasel ajal ikka kergelt loksutab.
Koer-kibuvits, mida me mingil põhjusel metsikuks kibuvitsaks ja metsroosiks vaheldumisi nimetame, õitseb tänavu heldelt. Ilusa õiega kaunitar, kes pika ja okkalise oksarao kohta korraga õisi kasinalt annab, on viimaks ometi lahke. Ilus vaadata võpsikut ja kadastikku, mis kirjatud roosade õitega. Kusjuures nende lõhna on hoov täis, varem pole see nii kõikehõlmav olnud.
Muide, Haapsalu lõhn on musta leedri oma. Igas teises aias vaatab mõni õitsev ja lõhnav põõsatups vastu. Imeline.
Juunis oli ka ühe kevadise toimetatud raamatu esitlus ära, teine raamat läks trükikotta. Mälupilt sellest, kuidas ma kord maikuu varahommikul päikesetõusu aegu Kertu käsikirja ehituskola vahel lugesin, ise nunnu nagu tolmuahv, see jääb selle raamatuga nüüd seostuma. Saaremaa-raamat sai ka väga hea (autor lihtsalt on nii isikupärane, aga selle sünnivalud olid nii rasked, et tahtsin korduvalt rongi alla joosta.
Meenutab üht mõne aasta tagust Kanguri-Vaariku jutusaadet (vist Kanguri ümmarguse puhul), kus nad rääkisid (vist Karusoole viidates), et viimase jaoks sündiski hea lavastus vaid läbi suure valu, draama, tüli ja vaidluse. Mehed leidsid, et nemad oleksid nõus kesisema tulemusega, kui vaid protsess ja teekond ise oleksid meeldivad. Ma oma seisukohta ei hakka ütlema ses asjas.
Fanfaarid-fanfaarid ja trummipõrin, sest kõige olulisem märksõna juunikuust on aga see, et mul ei ole enam imiklast. See on väga imelik tunne. Nii et - ma ütlen nüüd midagi ebapopulaarset ja peavoolule vastupidist - kui võimalik, saage lapsed noorelt. Mitte et ma ise oleks üleliia noorelt saanud, aga midagi siiski.
Ja ma olen seda vist juba kunagi varem teinud, aga mõni mõis, ma ikkagi soovitan Rado restorani. Eriti hea meel on, et kui ma jätsin resto valimise niudeviljale ja olin teatavate mööndustega valmis isegi O.O pizzeriat külastama, siis ta valis ikkagi normaalse toiduga koha. Mitte et pitsat ei võiks süüa, mul tuleb ka vahel selle järele isu, aga see tundub kuidagi... sama, nagu minna burksi restorani sööma.
Toit on Rados aus ja hea. Menüüd üleval ei ole, sest tehakse sellest, mida on sel päeval õnnestunud saada. Õige suhtumine.
