Teatrikülastused vupsavad nii kiiresti mööda, et talletada midagi ei jõua. Ju siis pole ka tarvis. Viljandi ma siiski siia üles märgin, sest sai ju Ugala hakkama millegi enneolematuga: lavastuse "Lühem kui elu" pileteid aeti taga ka fb "Teatripiletite järelturu" grupis. Et siis umbes nagu "Rahamaa" :) Mu meelest nägin seal üks päev koguni appikarjet, kus keegi oli valmis 200 euro eest pileti ostma (muidu maksid valdavalt 100 eurot).
Lavastuse peamine tõmbenumber oli ikkagi hoone ise - Viljandi vana haigla. Veider nii kirjutada, alles ta ju oli uus. See tõsiasi käis ka lavastusest korduvalt läbi. Et saame lõpuks vanast haiglast uude, ei pea kanderaamidega trepil ukerdama (liftid, me saame liftid, isegi kui need alati ei tööta). Ja ka ahjukütja ei patseeri hommikuti sünnitajate vahel. Mina, muide, olen sündinud vanas, selles päris vanas haiglas. Hiljuti keegi kursaõdedest jagas fb-s mingit postitust sellest majast, nimelt oli minu Viljandi Kultuuriakadeemias õppimise ajal selles majas peamine ühikas (äkki on siiani?). Ehk siis nii mõnigi minu kursaõde (vabandust, üks kursavend oli ka) võis magada toas, kus Reelika/Mae-nimeline hirmus vahva tirts sündis.
Aga uus haigla on ilmselt puudutanud kõiki kohalikke. Olid seal ju lisaks haiglaravile ka enamus eriarste. Nii et sattusid sa sinna varem või hiljem kindlasti. Ise ma ei olnud seal enne etendust kaua käinud, pakun, et viimati aastal 2014, tervisetõendi jaoks kopsuröntgenit tegemas. Seega oli vahe pikk ja sellist vau-efekti kohe ei tekkinud, a la aasta tagasi veel käisin siin mingil vastuvõtul ja nüüd teatris. Kehamälu kui selline hakkas mul tööle märksa hiljem, sünnitusosakonda sisenedes.
Kuna mängukorrad on mu teada lõppenud (maja saatust ma veel küll ei tea, kas on lammutustööde osas juba mõni tähtaeg välja käidud või mitte, aga eeldan, et tuleval aastal seda enam ei mängita...), siis ma oluliste detailide varjamisega vaeva ei näe.
Publik jaotati nelja gruppi, etendus algas haigla ees hoovil kõigile ühes punktis, imeilusa madala sügispäikese kuldses valguses. Liialdamata. Kuigi rahvast oli üksjagu, siis Aarne Soro suutis üsna kiiresti luua intiimse õhkkonna. Personaalsed tervitused-kallistused said mitmed tema isiklikud tuttavad ja kolleegid kaugemalt. Huvitav hetk seegi, et etendust külastas ka filmirežissöör Arvo Iho, kelle selles majas üles võetud filmis "Ainult hulludele ehk Halastajaõde" mänginud Margarita Terehhova tegelaskuju andis õhkõrnalt läbiva telje ka kõnealusele lavastusele.
Ja siis läksid grupid oma teed. Saatjad kenasti kaasas, nii et eksimise muret ei olnud. Minu grupp kupatati päris üles, üheksandale. Valida oli lifti ja trepi vahel. Otsustasin hoolimata pikast (ja töisest) rännupäevast, mis algas hommikul Hiiumaal, siiski lubada endale üheksa korruse jagu avantüüri. Tahtsin näha, mis tunne on ühe soojaga üles marssida. Rõõmsalt tehtav.
Vaated-vaated-vaated, eks ole...
Põhimõtteliselt koosneski lavastus mõningatest stseenidest, mis omakorda sisaldasid ka mõnd olulist hetke või põimikut kogutud mälestustest (nii töötajate kui patsientide omadest). Seega oli ajatuid ja klišeelikke naljakesi ja lookesi, aga mitte ainult. Ka väga südamlikke hetki. Ja mis kellegi jaoks suurema kaalukausiga oli, see sõltus ilmselt isiklikust ajaloost siin majas. Kellegi jaoks oli olulisim töötaja vaatenurk, kellegi jaoks patsiendi oma. Kedagi puudutas hetk prosektuuris, kedagi sünnitustoas, kedagi hoopis isa-tütre stseen, kus toimus ka sujuv rollide vahetus.
Publiku ringi liikumise trajektooril oli ka päris palju avatud ruume (mitte kõik muidugi :)), mille autentse dekoreerimisega oli samuti tööd tehtud. Lisaks oli visuaal- ja helitehnilisi lahendusi. Tõsi, see pool minu jaoks veidi lonkas. Mitte sisu või kvaliteedi mõttes, pigem läks seda veidi paljuks. Või... mitte just paljuks, aga kuna osa ruume on ju võrdlemisi väikesed ja kogu grupp seal korraga sees ei olnud, siis tekkis selline kaootiline liikumine, mis on ju ühest küljest tore, aga teisest küljest jääb siis paratamatult kuskil käimata ja mõni "raadio" kuulamata, mõni ekraan vaatamata ja mõni telefonitoru tõstmata (jah, ka telefonitorudest oli ühte ja teist kuulda).
Lisaks oli tublisti ka statiste kasutatud (Viljandi kammerkoori lauljad). Neid oli pandud nii liikumatult seisma (nagu ülal fotol) kui ka näiteks treppidel ja osakondades ringi liikuma. Need seljaga seisjad olid muidugi päris osavad, püüdsin nii mõndagi tuttavat nägu tabada, aga osasid küll ei tuvastanudki.
Kiirustamist ei olnud, pigem võis vahepeal olla probleemiks hoopis "venimine" (võimalik, et siin oli põhjuseks minu liiga vara alanud päev ja teadmine, et tuleb öösel veel Tallinnasse sõita, ehk siis enda väsimus). Viimane on muidugi arusaadav, sest ega ma hästi küll ette kujuta, kuidas see logistika paika loksutati. Üks asi on ju publikugruppide liigutamine, see on nagu isegi lihtsamini arusaadav. Sootuks teine asi on näitlejad, keda ei olnud sugugi palju ja kes mängisid mitut rolli. Ja kuigi paralleelsed rollid olid mingil määral püütud koondada samale korrusele, erinevatesse tiibadesse, siis... no mõelge nüüd ise, eks ole. Ja kui teatrimajas mängides on ju neil seal lava taga iga nurga peal ekraanidel otsepilt laval toimuvast, siis ma ei ole kindel, kas neil seal haiglas oli see süsteem olemas. Pigem mitte. Tähendab, ma ei tea muidugi.
Ah jaa, siis veel need "noored" näitlejad. Minu jaoks võõrad näod ja nimed, pole ammu Ugalas käinud. Aga oi-oi kui head. See pikk noormees (Karel Käos), kes kunagi Armanile modell oli, väga muljetavaldav. Hurrrmav erri põristamine. Või see tüdruk (Margaret Sarv), kes seda klatšimoor-liftitädi mängis. Ta oli ühes stseenis päris pikalt publikule ikka väga lähedal. Ja arvestades kui lolli juttu ta pidi suust välja ajama, lisaks arvestama, et publik ka aktiivselt kaasa räägib (T. ei saanud alguses aru, et see on näitleja ja hakkas talle hoopis enda lugusid rääkima), siis annan au - naerma ei hakanud tema kordagi. Erinevalt meist. Mõned fraasid, eriti vastava miimikaga, käivad meiega nüüd siiani kaasas.
Kolmas noor (Lauren Grinberg) oli nii pisike, aga see, mis ta sünnitustoas tegi, see oli fenomenaalne. Põhimõtteliselt tuli tal suurem osa ajast seal toas rääkida erinevaid lühikesi lugusid, aga kui mõjuvalt ta seda suutis. Oma osa oli muidugi ka väärt leius, kuidas jõuliste koputustega anda edasi tuhude sagedust.
Aga jah, need selle toa kahhelplaadid, aknatagune pimedus... (sünnitusosakond oli meie grupil vist suht viimane) Ootamatu pärl oli siin muidugi see aknast sisse visatud lillekimp. See o l i ootamatu.
Väga hästi lahendas ta ka hetke, mil ühel meesterahval telefon piiksuma kukkus. Sel hetkel ei olnud kõige lõbusamad teemad laual. Ent sellegi lahendas ta hoobilt ja väga sobivalt.
Lõpustseeniks koguti rahvas taas fuajeesse kokku. Ja siin oli jälle üks äärmiselt kümnesse stseen, see päris lõpp, ma pean silmas. Ma ei tea, kuidas tajusid seda publiku seast võhivõõrad, aga kes siin haiglas käinud, siis neil pinkidel seal istumine ja ootamine, parkla ja bussipeatuse poole kiikamine, see oli küll tabav. Kammerkoor, muide, lahkuski lauldes, bussile. Pimedusse. Mõne stseeni ülesehitus lihtsalt õnnestub lavastajal niimoodi, et paremini enam ei saa.
