Suvaline maikuine jaur

Mul jäi Marokoga seoses veel igasuguseid asju õhku, aga ma ei tea, see reis on juba nii kaugele jäänud, et kohe kuidagi ei saa sellele lainele tagasi. Jäägu siis nii. Maroko pulmaga suvel jätkates ehk meenub veel midagi märkimisväärset. 

                                             

Olen nüüd pisteliselt mõned Milderite pere reisisaated Marokost vaadanud ja... väga meeldivalt üllatunud. Nii toredad tegelased ja tunduvad lastekasvatuses kuidagi eluterved ja mõistlikud tüübid. 

Aga jah, tulin ka kahe nahast kotiga koju ja nuusutan nüüd midagi seda "delikaatset" lõhna, nagu Piret Järvis-Milder saates ütles. Nahktoodete hinnad on uskumatud ja kui ma ei oleks käsipagasiga seekord olnud, siis oleks sealt veel ja veel tarvilikku võtta olnud. Nt seljakott, nagu need meil siin tänasel päeval maksavad 100-300 eurot, sellise sain kuskil 30 euro kandis. Taskuid palju, lukud-pandlad kõik toimivad ja kõik need muud jutud.

Reisilt tulles käisin ühes töötoas. Töötoast endast ma ei kõnele (aga mu elu õieke vaatas mulle küll pika pilguga otsa sellest kuuldes...), aga seda ütlen küll, et laupäeva hommik Koplis on elamus. Ma käin seal küll tihti ka muidu jalutamas või niisama trammiga sõitmas või siis Liinivahes ühes majas, aga ilmselt mitte kunagi hommikul.

Emadepäeva ürr toimus seekord Haapsalus. Mulle need kolme generatsiooni tüdrukutekogunemised nii meeldivad. Ja no Haapsalu ise muidugi ka. Igal aastaajal, aga kevadel eriti. Õige varsti õitseb must leeder, minge siis kindlasti sinna nuusutama. Nagu eelmisel aastal sel ajal remonditöid tehes selgus, siis Haapsalu on vägagi musta leedri linn. Kui jalutades ühest aiast hakkab lõhnabukett lõppema, siis ülejärgmisest algab uus. Kahjuks on küll kenadel jalutusradadel paar suuremat ehitustööd käimas, aga see on elu.

Njah, kui vaid neid ämblikuid seal nii palju ei oleks. Mereäärne värk, ma mõistan.

Ja juba ootasidki Soonlepa nurmenukuväljad. Mul läheb iga aastaga see kevadevaimustus üha suuremaks, ei teagi miks kunagi pigem suve sai ülistatud. Vahel mulle tundub, et maikuus õitseb suurem osa sest ilust ära, natuke pusivad mõned lilled veel jaanipäevani ja siis on finito. Ärge te mitte hakakegi mulle nüüd mingitest sügisestest astritest ja gladioolidest jaurama, sügisel ma lilli enam ei näe. Ja tänavu on ka rohelise värvi palett kuidagi eriti rikkalik ja kirgas. Küllap tänu mõningasele vihmale.

Mürkliaeg on loomulikult ka. Ja jätkuvalt on nendega peitusemäng. Põhimõtteliselt on muster vist selline, et ühes kasvukohas kasvavad kaks aastat, esimesel on palju, teisel vähem. Kolmandat aastat samas kohas enam nagu ei tule neid. Seekord vana sauna taga. Paraku ei söö me neid endiselt :)

                                           

Sild sai tänavu vette 16. mail. Harju keskmine aeg panekuks, aga õnnestub harva. Seekord oli rekordarv inimesi, koos meie endiga 12/13. Sellise arvu juures pean tõsiselt kaaluma talgusupile üleminekut, sest supp-praad-magustoit hakkab üle jõu käima. Rõõm abiliste üle on siiski üle mõistuse suur!

Armas oli ka kuulda, et Sarve-rahva (ehk siis üle vee poolsaareke) jaoks tähistab Soonlepa silla vettesaamine suve algust. Peaks selle suve siis ettepoole nügima :)

Imelise maikuu iga-aastane häda seisneb selles, et ilus on nii saarel kui linnas. Olla tahaks mõlemal pool. Pikalt. Järjest. See edasi-tagasi sõelumine käib mulle sajaga ajudele. Aga nagu kiuste on alati just mai ja pool juunit hästi palju siblimist mõlemas kohas. 

Teatris käisin ka eksprompt. Draamateatris oli eelviimast korda Reza "Kunst". Mõned aastad tagasi mängisid lavaka noored seda Art Space´is, jättis keskmiselt hea mulje. Nüüd läksin vana ja väärika raskekahurväe pärast (Rekkor, Kangur, T. Oja). Kuna sisulised üllatusmomendid arusaadavalt seekord puudusid, siis saigi rohkem nauditud vanameistrite mängu. Lemmikuks siiski see hetk, kus nad kõik kolm lihtsalt laval naerda kõõksusid. Oleks meil kõigil ikka elus palju neid hetki, kus saame kontrollimatult naerda :)

Lugemislaual, nädal 21

 

⭐️⭐️⭐️ "Oli nigu oli" Koržets

Ilukirjanduslikud lookesed. Muhedad-mahedad, nagu autor isegi.

⭐️⭐️⭐️⭐️ "Zazie sõidab mettrooga" Queneau

Parajalt pöörane sõit. Hullud tegelased, kõva sekeldamine Pariisis, hoogne. Valdavalt dialoog, seega lippab kiiresti. Selle teksti võlu ja valu peitubki korraga stiilis. Vähe sellest, et suuresti kõnekeelne, on see ka üles kirjutatud foneetiliselt, mõned häälikud kaovad sootuks, teisalt liituvad kohati eelneva või järgneva sõnaga. Kui sinna otsa lisada veel tahtlikud sõnamoonutused, mängulised sõnamoodustised jms, millele ma isegi ei suuda nime anda, siis... saate aru, milline kompott :) 

Ja samal ajal on mul silme ees pilt tõlkijast (Heli Allik), kes istub endale mugavas posängis, klade põlvedel ja mõtlikul pilgul lakke vaadates pobiseb endamisi. Sest mina lugedes küll mõmisesin vahepeal. Ja tõesti-tõesti, väga paljudes konstruktsioonides tundsin ära, et kõnekeeles vuristades just nii me sõnu kokku hääldamegi. 

Mis muidugi ei tähenda, et lugeda oleks kerge olnud. 

Iseenesest mulle meeldis.

⭐️⭐️⭐️ "Samose suvi" Maksimov

Olmeporno (mitte pahas mõttes, lihtsalt). Mõnikord ei lähe üldse, teinekord päris hea lugeda. Pealegi võib lugeja siit vastavalt oma tujudele või vajadustele noppeid teha. Näiteks hetkel mind temperatuurid ja luule ja laulusõnad ei huvitanud, aga meeldisid hoopis autori mälestuskillud, mõtisklused tänasest olukorrast, puhkajad ja kõrtsi- ja puhkemajanduse praktilised seigad. Tegelikult ka suhted, kuigi arusaadavatel põhjustel ilmselt liiga detailselt ei saa ju kirjutada. Alkohol ja toit. 

Ja muidugi tema lugemismuljed. Kuna autor on tegus, siis otse loomulikult ei neela ta raamatuid ühe õhtuga, seepärast ongi päris huvitav lugeda pikemale perioodile hajutatult ja filtrita vastukaja loetelule. Enamasti me ju muljetame raamatu viimast lehekülge lõpetades, ehk et poolel teel tabanud mõttevälgatused jäävad kajastamata. Ei, päriselt, sarnast võtet peaks isegi mõne raamatu puhul katsetama. 

Suhteliselt kõva masendus tuli muidugi lugedes peale. Selle ilmaelu pärast üldiselt. Aga ega lolluse eest end eriti kaitsta ka saa. On nagu on.

⭐️⭐️⭐️⭐️ "Väike pöidlaküüdi käsiraamat. Mis siis kui hääletaks Vietnami?" Paaver

Tegelikult positiivne üllatus. Nipet-näpet toimetamist oleks vajanud, aga muidu sümpaatselt kokku õmmeldud tekst. Kuigi sõna otseses mõttes road trip, aga siiski lisaks klassikalisele "kuidas liikusin, mida sõin, keda kohtasin" jms, on ka põnevaid märkamisi ja detaile. Lisaks ei maksa unustada, et retk leidis aset kuskil 2016. aasta paiku, aga väga söödavalt on teksti poetatud tagantjärele tarkust. Sobib ja täiendab mõnusasti.

Kus ma Marokos magasin

Lühike vastus on, et ma magasin kolmes kohas. Klassikalises lõunamaa hotellikolakas mere (loe: ookeani) ääres. Siis kambaga majakeses mäe otsas, kust oli kenake kitserada alla vee äärde. Ja lõpetuseks seal, kus kõik Marokos käinud tungivalt nõuavad, et sa peatuksid - riaadis. Söö tadžiini, ööbi riaadis, nii need reisisoovitused Maroko puhul kõlavad.

                               

Ja ma ütlen kohe ära, et ma ei tahaks õigupoolest üldse säherdusest negatiivse varjundiga kogemusest kirjutada. Aga no maha vaikida ka ei saa. Igatahes rõhutan ette ja taha, et riaadid on ilusad (eriti fotodel, eriti korraks piiludes), ilmselt meeldiva võõrustaja ja parema sisekliima korral ka kogemusena ülivinged.

Väike vaheselgitus võhikule: riaad on siis ajalooline (asuvadki vanalinnades ehk medina´des) pigem natuke suurem majatüüp, kahe-kolmekorruseline, kus on avatud sisehoov, mille ümber toad paiknevad. Tänasel päeval ongi nendes valdavalt majutusasutused. Mida peavad välismaalased, suuresti prantslased. Arvestades välistemperatuuri ja ka muidu marokopärast siginat-saginat, on täitsa hea mõte end vahepeal majamüüride vahele peita. Katusel on sageli ka võimalik aega veeta, päikest võtta, ehk ka mingi pisike basseinilaadne asjandus. Ses mõttes on need tõelised rahuoaasid keset suurt möllu.

Aga. Nagu taiplikumad lugejad juba aru said, siis varjuline ja meeldivalt jahe maja saavutatakse akende puudumisega. Mõnele võib see olla väga suur probleem, mulle pigem mitte. Toal siiski aknad/luugid olid, aga neist vaatasid siis kinnisesse sisehoovi. Kuna tuba oli esimesel korrusel ja riaadis on kombeks selles sisehoovis süüa, nautida mingit veesilmakest või pisemat basseini, siis see tähendas, et kui luugid valla lõid, siis võis sinust meetri kaugusel keegi parajasti einestada või diivanil raamatut lugeda, lisaks seeris pererahvas ja töötajad sealt kogu aeg mööda. Kui oli veel eriti suur ebaõnn, siis oli keegi tellinud kohaliku koka valmistatud õhtusöögi ja pererahvas hakkas juba mitu tundi varem kogu mööblit ringi tõstma.

                              

Sellega saab hakkama.

Hullem lugu oli niiskuse ja kopihaisuga. Ja ma ei räägi lihtsalt kergelt ebameeldivast lõhnast, seda ikka lõunamaal juhtub. Aga seal sõna otseses mõttes hallitas (lõhn oli ka vastav). Põhimõtteliselt kui sul õhtul oli vannitoas vett kuhugi seinale pritsinud, siis hommikuks oli see kunstipärase valge karvakorraga kaetud. Koristati muidugi iga päev ja eks nad pingutasid, aga ega seda hallitust nii kergesti seljata. 

Meil muidugi ei läinud need suhted ka võõrustajatega hästi jooksma. Algus, nädalaid varem Whatsappi teel suhtlus oli imeline. Pikad sõnumid muudkui laekusid, mida kõike nad saavad pakkuda ja teha (klassika: väljasõidud, piletid, õhtusöögid jne). Tänaste tõlkeprogrammidega on seda imelist suhtlust muidugi ka võrratult lihtne tekitada. Ometi võib ka kõigi nende suurepäraste võimalustega tõlkes ühte koma teist kaduma minna ja taksot, mille mingis segadushoos olime lõpuks tellinud, meil bussijaamas vastas ei olnud. Mõni mõis, Reelika ja Mae ühes isikus leidsid, et pärast mõnetunnist bussis istumist on Maroko kuuma päikese all kohvritega neli kilomeetrit astuda  vägagi tervitatav. Väheke palav ju oli, aga muidu mõnus. 

Kohapeal selgus, et prantslased ei suuda isegi kolme elementaarset lauset inglise keeles kokku parlevuutada. Päris karm. Ma kahtlustan koguni, et ma oskan prantsuse keeles ka rohkem sõnu kui nemad inglise keeles. Ja ometi käib neil ju iga päev kliente, kes ei räägi sõnagi prantsust. Nad olid küll mõnevõrra püüdlikud ja vuristasid oma teksti tõlkeprogrammi lugeda, aga no teate, kujutate ise ette seda suhtlust, kus sa istud ja ootad kuni ta oma jutuga ühele poole saab, siis kuulad seda kergelt nurgelist juttu inglise keeles, siis hakkad ise oma teksti vuristama ja... no ei istu. Kui siia veel lisada, et nad olid ka parajalt nipsakad ja hakkasid selles tobedas situatsioonis oma viimast sõna maksma panema ja tõde raiuma, siis see ajas natuke suusad risti. 

Õhtusöögi surumine oli neil ka kaval nüke. Nimelt kogu eelneva ülevoolava Whatsappi suhtluse jooksul oli neil raskusi hinna välja kirjutamisega. Kohapeal selguski, et see oli Maroko mõistes ikka ilge nöörimine. Õnneks sellest me pääsesime. 

Kahjuks ei õppinud prantslased esimese päeva jamadest mitte karvavõrdki, sest kui siis proua hommikul meie laua kõrvale voolas ja oma tõlkeäpiga hakkas uurima, et kuidas magasime, kuidas uni, siis ei suutnud üks meist end hallitusehaisu osas tagasi hoida ja... no jumalast viisakalt selgitas asja, aga seepeale hakkas proua jälle oma telefonile juttu parlevuutama ja... no me lõime käega ja "never mind" ja omlett jahtub ja kõik need muud jutud, eks ole. Kuna proua oli ise alles saabunud majja, siis olid tal oma kontoritoast kanaarilinnud välja tõstmata, igatahes marssis ta sinna, tõi puurid lindudega välja ja kadus sinna ruumi tagasi. Ma veel jõudsin T-le ohata, et nüüd ta seal nutab... Aga nii vist oligi. Igatahes kui tema abikaas ka majja laekus ja nad lõpuks koos hommikust sööma hakkasid, siis käisid kõik töötajad laua juures proua halamist kuulamas ja talle õlale patsutamas. Ma igaks juhuks tuletan meelde, et me sõime kõik, ööbijad ja võõrustajad, samas ruumis. Ja kuigi ma prantsuse keelt ei oska, siis kehakeelest loeb nii mõndagi väljagi.

Kui lahkumishommikul üks marokolasest töötaja, vanahärra, kes alati hommikusöögilauda meile potsikuid ette tõi, meid uksel ära saatis ja oma nappi inglise keele oskust kokku võttes andis mõista, et loodab meid tulevikus siin uuesti näha, siis me küll mõtlesime, et küll on hea, et seal samas kõrval seisnud host´id jutust aru ei saanud 😂 Kahtlustan, et nemad meid küll tagasi ei oota.

Siinkohal lisan, et ma muidugi mõistan võõrustajate meelehärmi, ma olen ju iga päev neis samades kingades. Meil ei lähe ka kõik sugugi libedalt ja täiuslikult. Asju juhtub. Kliente on nii- ja naasuguseid olnud. Vahel olemegi süüdi, vahel on põhjuseks mingid meist sõltumatud asjaolud. Ja mina, vana põdeja, küll otseselt ei ole vist pisardanud nurgas, aga küll ja küll olen mõelnud, et nüüd tuleb Bookingusse niru hinne ja hävitav vastukaja ja mille kuradi pärast ma kogu seda pulli üldse teen ja talun. Sa ei pea kliendi ees lömitama ja talle igal juhul õigust andma, aga viimse juuksekarvani vaidlema hakata pole ka mõtet. Ühel hetkel on mõistlikum teemale joon alla tõmmata ja vabandada, kui vaja, siis korduvalt ja ülevoolavalt. 

Kas ma läheksin uuesti riaadi ööbima? Igatahes. Kas ma saaksin sinna meelitada ka oma abikaasa? Kahtlane 🙂

Soovitused on lihtsad. Tavaliselt ma küll teen seda, aga seekord mitte - loe alati valitud majutusasutuse kõige madalamad hinded ja kehvemad arvustused. Mul oli kiire seekord ja lugesin väheseid. Kui ainult üks on kurtnud, siis ehk oligi ta vinguviiul, kui mingi mure kordub, siis järelikult ongi sellega probleeme.

Võimalik, et abi oleks sellest, kui valid/kaupled toa teisele või kõrgemale korrusele. Äkki siis on vähem niiskust... Ja siis küll keegi kõnnib su ukse/akende tagant mööda, aga muud elu ikka ei ole.

Lugemislaual, nädal 20

⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️ "Magus Darusja" Matios

⭐️⭐️ "Rajaveeri reisijutud. 1" Rajaveer 

Segased tunded. Saan suurepäraselt aru, et kui ma jälgiksin oma sõbra (või ka lihtsalt võõra sümpaatse inimese somet ja ta reisil olles sinna nappe teateid enda seiklustest viskab, siis see oleks mulle väga apetiitne. Kui neid postitusi ühel hetkel aga järjest raamatust lugeda, siis läheb asi lappesse. Siiski-siiski, natuke tundus, et ajas asi paranes (reisid on raamatus kronoloogilises järjekorras). Ja kuna tallegi tunduvad toit ja sinine värv olevat väga olulised, siis annan tärni juurde.

Meeldis: 

- loominguline ja kohati reeglivaba keelekasutus, armsad väljendid (nt sulan suveks); 

- sihtkohad, ilmselgelt on meil taltsutamatu kirg üsna sarnaste paikade vastu (Lähis-Ida, Vahemere ümbrus); 

- pildid olid meeleolukad.

Ei meeldinud: 

- formaat  (nii raamatu oma kui ka sisu vormistus); 

- tarbetud kordused niigi napi teksti puhul (kui postituse tekstis juba toodi mingi detail välja, siis päris sageli kordus sama ka lisakastikeses).

⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️ "Maailma keskpunkt" Toomet

Armsad meenutused ja tagasivaated autori esivanematele ja tema enda nooruspõlvele. Palju põnevaid detaile, samas pisukest fantaasiamängugi. 

Kaks mõttelõnga hakkas hargnema ja oma elu elama.

Toomet kirjutab oma ristimispeost 1947. aastal. Laual oli natuke ka soolast, aga see magustoidu kohta lause "Hommikul oli vanaema löönud paksu kollase koore maakoore vispliga vahule, majaperenaine korjanud peenramaalt kausitäie maasikaid." puudutas mind veidralt, laiemalt.  Kogunemisrõõm. Rõõm heast seltskonnast. See kõik on täna paljuski nii keeruliseks muutunud. Ma ei saa ju pakkuda magusroaks vahukoort maasikatega. Keegi ei tarbi suhkrut. Või tarbib mingit spetsiifilist. Keegi on laktoositalumatu. Ja siis need maasikad. Kui need ei ole oma peenralt, siis kellegi jaoks ei sobi üks päritoluriik, kellegi jaoks teine. Või õigupoolest, mis me siin räägime vahukoorest ja maasikatest, kui kohati on teemaks, et see on liiga lihtne ja labane, peaks ikka midagi peenemat olema. Mitut sorti. Mitmele erinevale maitseeelistusele. 

Millal me hakkasime oma elu keeruliseks elama?

Teine mõte, ei midagi uut, erinevas sõnastuses käinud ju ajast aega laualt läbi. Järjekordne päev jõuab õhtusse, päev askelduste, murede, väikeste rõõmudega. Kas ma tahaksin sellele hiljem mõeldes seda veel tagasi? Ees on veel loetud arv päevi - kui mitut elatud päevadest päriselt tahaksin tagasi?

PS. Selle raamatugi otsa komistasin vist tänu Eva Koffile.

Minu (Ida-)Saksamaa / Oelsner

Ma ei ole Saksamaast üleliia vaimustuses (ei ole mul häid suhteid ei õlle, aiapäkapikkude ega lohiseva bürokraatiaga). Seal on ja seal ei ole ka. See miski, millele ma nime ei suuda anda. Samas avastasin praegu seda raamatut sulgedes, et rasvase kümmekonna aasta jooksul, mil ma ema juures käies pidevalt üle Taani-Saksamaa piiri kalpsasin, on midagi nostalgilist alateadlikult alles jäänud. Mingid nähtused piiriäärses elus, mille puhul ma ei aimanudki, et need nii tugevalt saksa mõjutustega olid. Või ka see võõrsile mineku aeg, mil meid ümbritsev elu oligi hoopis teistsugune, võõrast ja tundmatut oli rohkem, vastavalt avastamisrõõmugi. Täna, kui tahad, tutvud enne minekut Google'i tänavavaatega või loed veebis teiste sarnases olukorras olijate muljeid. Tol kaugel ajal mindi ikka täiesti tundmatusse. Ja mindi ju kauaks, mitte nädalasele-paarile reisile. Olid ikka ajad...

Kristiina lugu on äärmiselt sümpaatne. Esiteks, ta teab, millest kirjutab, sest tema esialgu kerge flirt Tüüringiga on kasvanud üle tummiseks armastuseks ja kestnud juba õige kaua. Mulle on alati meeldinud need Minu-sarja raamatud, kust ma saan teada midagi uut, st et mul võiks lugedes tekkida tunne, et mul lasti piiluda kuhugi, kuhu ma põgusalt reisibrošüüri sirvides ei saaks piiluda. Mingid kombed, veidrused, eripärad. 

Teiseks, väga hea tasakaal isikliku ja paiga vahel. Muidugi saab - ja peabki saama - lugeja lehekülgedelt teada midagi ka autori ja ta pere kohta, ent samas ei ole see esiplaanil. Need, kes ämma-äialugusid pelgavad, saavad ka vaid põgusad mainimised. 

Kolmandaks oli ka midagi, aga see juba lendas kosmosesse. Ei, meelde tuli - sissejuhatused. Kuigi mõnes üksikus kohas veidi ehk jäi eelnevaga sarnaseks vms, siis idee mulle väga-väga meeldis ja ka lahendatud oli see äärmiselt toredasti.

Nagu selles sarjas ikka, siis ka autori töisest poolest saab lugeda. Ja kui unistuste kleitide loomine annab juba eos vihjeid mahlakateks juhtumisteks, siis ka see teine, administratiivne sekeldamine ülikoolis, toob naljakaid seiku.

Tean, et ma olen seda juba korduvalt öelnud, aga see kaanepilt meeldib mulle! Väga! Raamat ise ka, hoolimata Saksamaast :) 

Mida ma Marokos sõin

Toit on soodne (ma räägin, nagu ikka, lihtsamatest kohtadest ja mitte udupeentest restoranidest, fäänsides kohtades on võimalik ka Eesti hindadega samal tasemel püsida), maitsev ja mitte üleliia eksootiline. Ja kui just ei ole öömaja väga kõrvalises kohas, siis plaaniks järgmine kord võtta ilma hommikusöögita majutuse - hommikusöögipakkumised kohvikutes olid igati mõistlikud, soovituslik muna-mahl laias valikus kõikjal. Kusjuures huvitava tähelepanekuna märkasin, et munaroad ei käi seal rangelt ainult hommiku juurde, vaid on paljudes menüüdes päev läbi. Kombeks on neid teha sellises madalas anumas, sellega tuuakse ka lauda (sellise munaroa hinnad algavad 2 eurost).

Paarieurone munaroog ja nagu näha, siis krevetiga ei koonerdata.

Kui juba hommikusöögile jutt läks, siis... Mae ei oleks ju Mae, kui ta jälle ei õhkaks saialiste poole :) Msem(m)en - ruudukujuline, kergelt kihiline lameleib. Aga valmib ikka praadides, kihiti lööb vist töötlemise tehnika tõttu. Kui ma võiks, siis sellest vaid toitukski, tõsijutt.

Hotellis olles timmisin seda tavaliselt mee, kodujuustu-kohupiimalaadse mögina ja puuviljadega.

 

Khobs - hästi laialt levinud, põhimõtteliselt tuuakse ka iga lõunasöögi juurde kuhi lauale. Meenutab tekstuurilt meie jaoks tavalist saia. Pigem igav.

Harcha - väike ümmarguse kujuga paksem pätsike, teralise tekstuuriga (manna). Seda sõin vaid suure hotelli hommikubufees, seal igatahes oli magusapoolne.

Beghrir - tõlkes vist ongi "tuhande auguga" pannkook. Ongi just nimelt nagu pannkook, lihtsalt pealispind on auguline. Ja tegelikult kuratlikult hea.

Nende pannkoogilaadsetega asjadega sobib (lisaks meele, moosile) väga hästi järgmine Maroko köögi kuld - amlou. Mandlid röstitakse, tehakse sellest pasta, lisatakse argaaniaõli ja mesi, ehk miskit veel. Maitselt meenutab kõige enam halvaad, ehk nagu vedel halvaa siis. Hullult hea ja patune. Kuigi väidavad, et ka tervislik. Jutuks hea küll, te näidake mulle toitu, mis on maitsev j a tervislik.

Meelde jäävad head värskelt pressitud mahlad (1,40 - 2,80 eurot, ja siinkohal ei räägi ma linnunokatäiest, eks ole), kannatas juua nii tänaval, turul, kohvikus. 

Jääkohvi erinevad variandid alates 2,5 eurost.

Pastilla´dest ehk täidisega soolastest pirukatest oli juba pulma juures juttu. Kana ja vegevarianti nägin ka linna söögikohtades. Kohvikutes pastilla portsjoni hind 3-6 eurot.

Suppidest proovisin harira´t. Oli hea, aga üks kodune variant, mida pruudi ema tegi, oli ikka üle mõistuse hea. Tomatise põhjaga, kikerherned, läätsed, liha, nuudlid ja palju ürte. Pilte mingil põhjusel ei ole neist teinud (küllap käis lusikas nii hoogsalt suu vahet, et polnud mahti lihtsalt). 

Mingis kohas, üsna alguses, sattus kogemata valge variant. Ma püüdsin seda süüa, ausõna püüdsin, aga ei suutnud. Seal ei olnud mitte midagi tuttavast punasest supist. Supi juurde käib vist keedumuna, igatahes seda alati toodi. Aga mitte ainult, ka dattel ja üks tahke maius, mille nime ma ei mäleta. Ja nad reaalselt söövadki seda magusat kraami koos soolase supiga. Supi hinnad alates 1,50 eurost.

Tadžiin on muidugi nii Maroko kui üldse olla saab, aga tadžiinist teate te ilmselt ise ka juba kõike. Armsa kujuga ahjupott, mida nad ka muu kasutusotstarbega ohtralt ekspluateerivad (igasugused toosid ja kopsikud, kasvõi soola-pipratoosid jne). 

Valmistada võib selles mida iganes, kõige enam tehakse siiski liharoogi. Neid me ka proovisime ja miskit paha pole ütelda. Lammas ja veis algasid vist kõige odavamad 5,5 eurost, aga selline Harju (loe: Marrakeshi) keskmine hind pigem 8-10 eurot. Suurus umbes selline, et kui tummine mahl juua, kuskussi ja saia ka tarbida, siis pigem kahe peale üks tadžiin võtta. Üksi süüa natuke ränk.

Liha on mõnusalt pikalt haudunud, magus. Sageli kuivatatud mustad ploomid, rosinad, mandlid ka juures (mrouzia).

Kusjuures paljudele tadžiinis tehtud liharoogadele on veel ka muna või paar lisatud (see valge lärakas alumisel pildil)

Veidi ehk lihateemast välja oli vaid sardiinitadžiin. Tegelikult igati maitsev (nagu räim tomatis, aga tulikuum 😀), lihtsalt meie viga, et olime alustanud liha-ploomi omast ja siis sardiinid veidi kahvatusid. 

Salatitest kõneldes tavapärane klassika on üldiselt olemas (Caesarid jm), neid ei proovinud. Võtsin paaril korral mingi Maroko-nimelise salati, aga kas oli kohavalik vale või oligi see natuke igav salat. Iseenesest taas saab öelda, et koostisosi palju, aga kuidagi jäidki eraldiseisvaks need maitsed, kokku miskit erilist ei moodustunud. 

Mida aga oli ka paljudes kohtades ja mida ka palju kordi võtsin: avokaado-krevetisalat. Ja see oli pea alati hea, kuigi igalpool väga erinevalt tehtud. 

Miskine 9 eurot, Agadiris

Mereande on piisavalt menüüs. Kalmaarirõngaid sõin kõvasti, hinnad 5-9 euro vahel.

Toitude eel on enamasti kombeks ka mingi eelamps tuua. Mõnes kohas kesisem (oliiv, kurk, tomat), teises omaette maitseelamus (määrded, möksid, millele raske nime anda). Paaril korral kippus sellest kõhugi juba täis saama :) 

Iga kord pärast reisi soovitajatele toiduhindu jagades luban, et järgmisel reisil pildistan usinalt menüüsid. No ja siis ma ikkagi unustan. Seekord leidsin fotode hulgast vaid selle. Mitte nüüd kõige suuremate maitseelamustega koht, aga igati viisakas ja söödav. Olgu veel lisatud, et see oli Agadiris otse rannapromenaadil, seega pigem kallim.

Hinnad jaga kümnega ja siis võta veel näpuotsaga maha, siis saad eurod

Meie mõistes kiirtoidulaadset kraami on ka ohtralt, enamasti väga-väga maitsev, sest liha tehtud elaval tulel. Ja kas ma pean meenutama, et saia küpsetamises on nad meistrid :)

Sellised kiired söömad, samas korrektselt serveerituna ja lauateenindusega kohvikus, maksavad Marrakeshis alates 4 eurost. Agadiris sutsu kallim.

Menüüs on sageli ka taco´d. Aga need näevad välja pigem sellised:

Siin pildil on ports jäänud kuidagi pisi-pisi, aga tegelikkuses oli paras kahe peale süüa.

Turult võib ka kõike julgesti osta. Herneste kilohind oli midagi 4-5 euro vahel. Oliivilette on muidugi valus vaadata, sest see käib ikka veiniga kokku, aga veini ei viitsinud pidevalt taga ajada. Värsked kuumad pirukad turul maksid 0,45 eurot.

Turul kohtusin juhuslikult ka sellise kohaliku nähtusega, nimeks khlii / khlea. Prostalt kirjeldades, siis suured lihakamakad (ikka veis või lammas, eks), mida marineeritakse/maitsestatakse erinevate ürtidega, seejärel kuivatatakse päikese käes (äkki tänasel päeval enam mitte, pean üle küsima) ja siis säilitatakse rasvas. Ennemuiste oligi selline töötlemine liha säilitamise tarbeks, täna pigem toidunaudinguks. Turul seda nähes oli küll esimene mõte, et mingi hea liha kartulipudru sees, et mõnus näpu vahelt nosida :) Oleks kena üllatus olnud :) 

Alkoholist. Maroko pole Omaan ja siin ikka alkoholi oli. Hotellides vist on pea kõigis (pudeli hind meie kohvikutega samas hinnaklassis, alates 25 eurost pudel). Lihtsamates söögikohtades muidugi mitte, restodes jällegi on. Mokteile on sageli ja vahel võivad nad menüüsse mokteili pähe ka kokteilid kirjutada, aga oh ei, neis ei ole alkoholi. Agadiris on mitu alkopoodi, valik kenake, veinipudeli hinnad algavad kuskil 7-8 euro juurest.

Muide, Maroko on ka veinimaa.

Nii, nüüd on mul kõht tühi ja aeg toidupiltide vahtimine lõpetada.