kolmapäev, 14. aprill 2021

Vananevad kaunitarid

 Kui ma noor olin, hullutas eestlasi mingi Mehhiko seep "Metsik roos", nüüd mõtlen igal kevadel Soonlepas metsroosidega võideldes, et tjah... ka metsroosid vananevad. 



Okkad siiski aastatega ei kahane.

esmaspäev, 12. aprill 2021

Tallinna tume

"Tallinna tume" Katrin Pauts

Pärast pikka vaagimist panen Goodreadsis hindeks nelja, siiski väikeste mööndustega ja lootuses, et hinnet jagatakse sõbralikult ka illustreerija Lumimariga, kelle käekirja mina lihtsalt armastan.



Et siis Tallinn ja tema väikeste inimeste tumedad teod. Tegelikult midagi väga sünget ei olnud, võivad lugeda ka nõrganärvilised. Mõnusad lihtsad lookesed, rohkelt tabavaid argidetaile, kõik see uputatud tavapärasesse pautsilikku kastmesse, kus rikkad, ilusad ja edukad on pahad ja vaesed, koledad ja andetud head. Raamatu avalugu oli ehk sutsu igavavõitu, kahjuks just minu kodu-uulitsa lugu, olin valmis raamatu juba põõsasse viskama, aga teised lood läksid märksa paremini käima.
Lemmikut on raske valida... ilmselt Käärimutt on üks neist.
Ma poleks ju mina, kui ma veidi ei iriseks, seega... häirisid mugavad ja laisad "ma-ei-tea-miks-see-nii-on" lahendused. Mingid hargnemised loos, mida autor justkui ei viitsi lõpuni lahendada või välja joonistada ja lõpetab teemaarenduse just seesuguse sedastusega.

Üks kiitus siiski veel: need linnaosade vahetutvustused, need olid täielikud kompud ja briljantsed.

pühapäev, 11. aprill 2021

Kõik mu mured mannetud

 "Kõik mu mured mannetud" Miriam Toews

Milline ... raamat! Ei saa vist öelda, et tore või lahe, sest no teemad on nagu nad on ja kuna raamat on tugevalt autobiograafiliste sugemetega, siis ega see kõige kergem lugemine olnud. Samas on igal leheküljel ka oma must huumor ja eneseiroonia, nii et nutad ja naerad ühekorraga.


Väga lühidalt on see kahest õest, pärit mennoniitide kogukonnast. Ainuüksi see on midagi, mis võib inimesel ajud krussi keerata, ilmselt selles perekonnas keeras ka. Minajutustaja vanem ja andekam õde oli paras mässaja juba noorukina, hiljem muundus see mässumeelsus sagedasteks katseteks endalt elu võtta. Tüdrukute isal oli see katse juba varem korda läinud. Ja nii see minategelane muudkui kulgeb erinevate haiglate psühhiaatriaosakondade vahet, püüdes õde elama meelitada, seltsiks-kaaslaseks nende (tegelaskujuna väga äge) ema ja vahepeal ka tädi. Oh, ja neistki nii mõnigi viskab vedru välja. Seega ohtralt surma ja leina ja nalja.


Ent siiski, väga hea raamat ja kindel soovitus!

Imelise raamatusoovituse eest, nagu juba tavaks saanud, tänan ikka ja jälle sind, Kairi :) 



(lugesin sellele raamatule kohe otsa Katrin Pautsi raamatu "Tallinna tume" ja peab ütlema, et Toewsi kõrval mõjus Pautsi Tallinn suisa heleda ja helgena)

teisipäev, 30. märts 2021

Oled ikka veel see poiss

 

Laastukeste armastajad - lennake peale! 

Kui sa oled lugenud ja oianud raamatute puhul nagu näiteks Perviku "Miniatuurid mälupõhjast", Kesküla "Elu sumedusest", Delermi "Väikesed naudingud", siis on see siin samuti sinu jaoks. Aeg on küll teine, geograafiline asukohtki, ent sama tundehõrk, õrn ja igatsev nagu eelpool mainitet raamatud. Tahaks nutta ja naerda ühekorraga.

Fragmendid ühe norra poisi lapsepõlvest, sealt merede ja saarte vahelt. Üllatusena on palju äratundmisrõõmu, eks seepärast puudutas ka rohkem. Neid ridu kirjutades on mul keramaja uks valla ja kajakad kisavad mängeldes tuuleiilides ja ma tunnen, et kui neid kadakaid ees ei oleks, siis näeksingi otse Norramaale välja.

Ja kõige ilusam lugu siin raamatus on "Sisikond". 

Olen lummatud.

esmaspäev, 29. märts 2021

Kass

Ahastus ja meeleheide. 
Muidugi, olgem ausad, see ei üllata mind. Ma näen juba aastaid, et kõik on selles suunas liikunud, aga loodad ju ikka viimse hetkeni, et meil läheb paremini, meie peame kauem vastu, me ei ole lambad.
/jah, kes asjast teab, see näeb, et juba selle viimase lausega eksisin ma  j ä l l e/

Nudime edasi. Muutume halliks keskpäraseks massiks. 
Las minna!
Tapame autori. Tapame stiili.
Las minna!

Nüüd ma saan aru, miks mõned inimesed end välismaailmast ära lõikavad ja metsa sisse või üksikule saarele lähevad. Mul pole, tõsi, enam kuhugi minna, ma juba olen end siin Hiius müüride ja kadakatega ja Tallinnas linnamüüriga ümbritsenud. Aga lauslollus ja pugejalikkus levib mühinal läbi müüridegi ja saab mu kätte.

Jõuetus.
Vajan peatust, ma tahan maha minna.




Surmahaigus

 Rõõm, puhas rõõm! Kui mul üldse millestki kahju on, siis vaid sellest, et pole ise kätte võtnud ja sellist raamatut kirjutanud. Aga olgem ausad, nüüd on Nina Lykke selle ära teinud ja mul vaba aeg nagu maast leitud!

Äärmiselt eluline raamat, samas muhedalt satiirilises kastmes. Väga noortele ja väga sinisilmsetele ei soovita, aga kui juba mingisugune pagas on kogunenud, siis peaks äratundmisrõõmu ohtralt leidma.

Põhimõtteliselt on raamatus läbivalt kaks teemat. Suhte/abielu argipäev + abielurikkumine. Ja tõepoolest, kõik võib alguse saada kõigest ühest süütust sots.meedias tehtud klikist. Mu meelest tõetruud kirjeldused ses osas. Sinna juurde kõik need muud tänased levinud probleemid: elukeskkond, suhted naabrite ja lähedastega, põgenemine sõltuvustesse (olgu selleks sport või alkohol), näilisus vs. tõelisus, mida esitletakse sotsiaalmeedias jne.  


Teine, sama või veelgi magusam külg raamatust on meie... kuidas seda nüüd nimetadagi? Ei saa öelda, et meditsiin või perearstindus, kuigi jah, üldistades peab see paika. Aga olgem täpsemad, meditsiini see osa, mis seotud moodsa aja inimeste moodsate probleemidega. Egod on suured, laiskus on suurem, suhted pinnapealsemad, läheduse ja suhtluse vajadus, igasuguse hookuspookuse hoogne levik. Ma tean, et on olemas päris haigused ja päris probleemid ja kindlasti ei taha ei mina ega autor väita nagu kõik perearsti poole pöördujad oleksid sellised uhuud nagu need siinsed tüübid, aga ikkagi nii armas, et need on siin lehekülgedel olemas ja tegid minu lugemise lõbusamaks, samas andsid mõtteainet.

Ma kujutan muidugi ette, et kui ma peaksin järgmisel päeval pärast raamatu sulgemist minema perearsti juurde, siis a)ma mõtleks kolm korda enne järele, kas ikka päriselt on vaja minna, b) uksest sisenedes oleks raskusi tõsiseks jäämisega.




reede, 26. märts 2021

Ära küsi kogu aeg pealkirja!

 



"Daniel Stein, tõlkija" Ulitskaja  

Juudi- ja usuteemad. Ägeda ülesehitusega, kasutatud palju erinevaid vormivõtteid. Nõuab keskendumist ja tähelepanu, seega praegusel eluperioodil oli veidi keeruline lugeda, aga mulle siiski meeldis. Samuti vägevad hüpped ajateljel (mu lemmik!) Nagu pusle, mille kokkupanek ei hakka alati ainult ühest nurgast, vaid paned erinevaid juppe kokku ja hiljem alles saad terviku kokku.

"Kuldne märkmeraamat" D. Lessing

Kangutas palju mõtteid jooksma, mida lahata hetkel ei jõua.


"Silguvorm Jeesusele" V. Huovinen

Lühikesed eriilmelised lood. Mõni meeldis, mõni mitte. Lemmik oli vist see Tarzani-lugu, milles autor arutles, kuidas tüübil läinud oleks, kui ta oleks sattunud Soome metsadesse :)


Tšaupakaa, ma nüüd edasi lugema!


esmaspäev, 22. märts 2021

Lugemised-sugemised

 "Lase lehtliilial kasvada" George Orwell 

Ärritav raamat, aga siiski võrdlemisi hea. Ajaproovile igati vastu pidanud.

Lühidalt on see lugu noormehest, kes teeb seda, mida miljonid noored inimesed üle maailma teevad: mäss, revolutsioon, vastuhakk. Mõni teeb seda valjemalt, mõni vaiksemalt. Gordoni mäss on isiklikumat laadi, loosungitega tänaval ta ei vehi. Tema sõdib hoopis rahamaailma vastu. Raha on halb, raha ori olla on halb, mida vähem raha ta sõrmede vahelt läbi käib, seda parem. Iseenesest ilus ja õilis, kui see vaid ei tähendaks parasiteerimist alguses vanemate, hiljem õe, sõbra jt rahakotil. 

Mõned asjad siin ilmas on ikka muutumatud, tuleb nentida. 

Kas peategelane langeb lõplikku mülkasse või saab "päästetud", on raske öelda (või ehk ei taha ma siinkohal loo lõppu ära rääkida). Sõltub vaatenurgast. Kas antud olukorras on mülkaks täielik mandumine ja inimvareks muutumine või hoopis enda põhimõtetest lahtiütlemine ja rahajumalatega kaasa jooksmine, see on iga lugeja enda otsustada. 

Jah, see ei ole lehtliilia, ma tean, on tääkliilia, aga see ei muuda asja


"Tõde ja võim" Jaak Jõerüüt

Essee-, kõne- ja intervjuukogumikku on raske kuidagi iseloomustada. Sulle kas meeldib autor või mitte. Sa kas nõustud tema vaadetega, või siis mitte. Ma pigem nõustun. Olen isegi positiivselt üllatunud, et JJ võtab viimaks sõna asjus, mida me kõik ju näeme ja teame, aga millest Euroopa ladvik (mingil põhjusel) mööda vaatab. Ma usun, et aastate minnes hakkab ta veelgi rohkem rääkima. Loodetavasti.



"Tütar" Anne B. Ragde

Ehk siis Neshovi triloogia kuues raamat. Jah, te lugesite õigesti :) Ma võin viriseda kuipalju tahes, aga ilmselt loen ma oma elupäevade lõpuni kõik Ragde eesti keeles ilmuvad raamatud ikkagi läbi :) Möönan, et kvaliteet kõigub muidugi tublisti. Eriti selle Neshovi-sarja puhul. Võib-olla oleks pidanud triloogiaga piirduma? Samas on Ragde korraliku suguvõsa kokku keevitanud ja selle iga haru pidi minnes annaks veel kõvasti raamatuid kirjutada, seega ainest ju on. Mis siis on valesti... Kas autor ise on hakanud puusalt tulistama, muutunud laisaks? Kas olen mina lugejana muutunud? Või on asi tõlkes ja toimetamises? Ei tea. 

Praegu lugesin ja mõtlesin, et kas esimestes raamatutes ka oli selline argidetailide üleküllus? Kui nii vaadata, siis lugu ennast oli terve raamatu peale ikka näotult vähe, pigem lademes kirjeldusi.

Viimaste raamatute keelega ma ka ei suuda veel harjuda. Pisiasju oli palju, aga esimesena meenub näiteks, et 40+ vanuses naisterahvas kasutab korduvalt oma jutus väljendit "sitaks", aga koeraaediku koristamisest rääkides on järsku kasutusel "kaka". 

Siiski midagi neis Ragde raamatutes on, mis lugema kisub. 

P.S. Parim sõnaleid: TRUSSUD (oli vist suisa kahel korral kasutatud, sõna siis)




Teemaväline mõte: see pildistatud tsitaat. Ma saan aru Tšernobõli katastroofist ja selle tagajärgedest ja ma saan aru ka seentest, et nood on varmad igasugust jama endasse koguma, aga kas Norras on päriselt asi nii hull, et isegi 35 aastat hiljem tuleb seentesse nii suure ettevaatlikkusega suhtuda? Kas nad seal üldse julgevad midagi kasvatada, süüa? 



kolmapäev, 17. märts 2021

Sookured ees, turistid taga

 Mul on tekkinud rumal komme kiired klõpsud instasse, äärmisel juhul FB story´sse, üles visata ja nii juhtubki alailma, et need siia ei jõuagi. Pikemad mõtted jäävad üldse talletamata. Kus ma siis aastate pärast mälu värskendan, tekib küsimus. Lisaks on siin blogis vähemalt kaks lugejat, kes ei kasuta ei FBd ega IGd

Seega väike vaheraport.


Olen end saareikkesse määranud. Vabatahtlikult. Tahan värsket õhku, lükkan ukse valla, eraldi õue ei pea minemagi. Linnas oleks see värske õhu saamine hirmus kadalipp. Nii ma loksun päevade kaupa kiiktoolis kõiki oma erinevaid töid teha. Vahel olen suurest kiikumisest õhtuks küll kergelt merehaige, aga üldiselt ma naudin sellist elukorraldust. 

Lõuna-Eesti uudised õitsvatest kevadlilledest on siit vaadates alles mägede taga. Üks päev on maa roheline, siis viskab jälle lume maha. Viimased korrad on see küll aina leebema loomuga olnud ja päevasele päikesele alla jäänud. 

Roograhu sadamas


Üks hommik toimus kõik poole tunniga. Ärkasin rohelusse, siis viskas ekraani valgeks, ja mõne hetke pärast lõõmas päike ja nagu polekski miskit juhtunud.



Üks märk, et hakkad hiiu mõjutusi endale ligi laskma on see, kui oled juba nädal aega kohal olnud, enne kui rannas ära käid. Aga ma siiski läksin! On ka neid kord, mil käin Hiiumaal ära, aga merd pole rohkem näinud kui praamiaknast :)





Aga ühel märtsikuu kõige lumisemal päeval käisime siiski Tihu järvi vaatamas. Täitsa süütu lumi oli rajal. Jah, Hiiumaal on isegi järved olemas. Sinna minek meenutab veidi Parika järve äärde minekut. 

Ühel infotahvlil oli kenasti ka 2+2 nõudmisega plakat... Aga ma ei ütle midagi. 






Ja siis ma ei käinud jälle nädal aega müüride vahelt väljas. Lõpuks mõtlesin, et inimesed peab ikka kõik kaunis olema ja läksin end üles kõpitsema. Nagu keegi kuskil tabavalt mainis, siis aasta tagasi oli meil meespeaminister ja ehituspoed lahti - salongid kinni, nüüd on naine peaministriks ja ehituspoed kinni - salongid lahti. Nojah, mitte päris kinni vist, nagu ma aru saan, trikitavad praegu kõik kuis jaksavad.



Viimaste päevade teemaks on udu, mis tuleb merelt nii äkitselt, et ehmatab isegi päikese kotti. Samas sõidad Käina poole, seal ei miskit. Päris hirmus on, kui see udu järsku peale vajub, kurguvalu on poole tunniga platsis.




Uduga seoses rändan ise hetkel Portugalis, uitan kusagil Aveiro ja Porto vahel. Võtsin nimelt üle pika aja reisilugude käsikirja jälle ette, kuigi olen sellega lõpuni minemises hooti ikka väga kõhklev. Palju küll korraga teha ei jõua, sest äsja liikus "Minu H." trükki, "Minu A." on viimasel lõpusirgel ja ootamatult sadas "Minu J." lauale. No ja siis ei saanud ma kiusatusest võitu ja lugesin ikka "Minu K." ka läbi, mis peaks samuti tänavu ilmuma (aga mille juures küll mina kättpidi ei ole). 


Just äsja kuulsin esimesi sookurgi. Sookured ees, turistid taga... Veider aasta, sookured juba tulevad, aga leevikesed alles hullavad tuisuvaaludes. Ei tea, kuis mandril leevikestega? Siin on neid küll hirmus palju. Mitte et ma kurdaks. Leevikesed käivad kuidagi mu jaoks lumega kokku, aga üks päev kümblesid neljakesi õueporis autoroopais. Üldiselt näen neid kindlate puude otsas, näiteks võin neid jälgida duši all käies. 

Hüva siis, ma kiigun nüüd edasi.