Ebaseksikalt essust

Nüüd tuleb vastus Anonüümsele kommenteerijale, teemaks ülipõnevad keemilised vetsupotid :) Ja nagu ikka, ei oska ma vastata lühidalt. See-eest mäletan ma, kui segane see teema mulle endale aasta tagasi oli.

Rääkida saan siis ühe suvehooaja kogemustest. Meie käisime asja uurimas ja arutamas mingis karavani- või matkatarvikute kaupluses Tallinnas, poe nime muidugi ei mäleta enam, igatahes oli Õismäel. Väga asjalik müüja oli. 

Esimene eelarvamus, mis sai õnneks kummutatud, oli pottide suurus. Teatavasti karavanides, paatides jms kohtades on määravaks sageli ju suurus ja seepärast suurem osa valikus olevatest pottidest on õige pisikesed, no enamus ju suisa kaasaskantavad variandid, seega liiga suure eksemplariga vist ei taha keegi mööda ilma ringi joosta. Meie kaheses Päikesemajakeses pole ka ruumi just ülearu, aga lähtusime siiski sellest, et see võiks olla võimalikult ligilähedane nendele mõõtudele, mis inimestel kodudes on. Ja õnnestus küll selline saada, kuigi see vist oligi siinses kaubandusvõrgus saadavatest üks suuremaid. Firma on Thetford / Porta Potti, täpset mudelinumbrit ei oska enam öelda. Puhkajad seni kurtnud ei ole, et liiga väike või ebamugav asjatamiseks. 

Võtad siis aga poti sülle ja paned, kuhu vaja. Veidi naljakas tunne on küll :) Tegelikult on pott kahes osas, nii et kogu kremplit ei pea korraga kuhugi lohistama. Veepaaki võib ka ju samas kohas täitsa, selleks ei pea ülemise osaga kuhugi kaugele minema. Sangad-värgid kõik on olemas, seega mugav kanda. Natuke raske küll, kui näiteks selg haige. Mu meelest meil paak sinna kuhugi 20 liitri kanti.

Aga edasi. Üks asi, millele ma esimese hooga ei osanud mõelda: lisavidinad-vahendid. 

Spetsiaalne WC-paber. Rulli hind umbes 1 EUR. Vist jäime eelmisel suvel korra varustamisega hätta ja andsime klientidele ka tavalise paberi, midagi hullu ei juhtunud, aga päris pidevalt tavalist kasutada vist siiski pole soovitav. 

Kotikesed jäätmepaaki. Iga tühjenduse järel panen kotikese, pakis on 15 kotikest ja maksab 18-20 EUR.

Vedelik veepaaki. Paaki täites valasin umbes mingi sortsu, tegelikkuses on muidugi kogused vastavalt ruumi temperatuurile jms. 

Võib-olla ei juhtu midagi erilist, kui neid vahendeid ei pane, aga no klientide puhul ei hakanud riskima, et poole hooaja pealt mingi jama tekib. Ja tõepoolest, lõhna üle ei saanud kordagi kurta. Tõsi, iga tühjenduse järel pesime-loputasime võrdlemisi korralikult. Kui on suvine aeg ja veevoolik võtta, siis ju pole probleemi. 

Ebameeldivad aroomid aitab ära hoida ka see luugike, mille avad siiski vaid asjal käies, muul ajal on see kinni. Kartsin küll, et kuna kasutajad ju samuti enamasti sel alal võhikud ja tulevad uude kohta ja siis vuristatakse lademes infot ümbruse ja koha ja tehnika ja WC-poti kohta, et äkki ei saada hakkama või ei püsi meeles, aga tundub, et läks ladusalt kõik. Mul ei olnud isegi poti kõrvale kasutusjuhendit trükitud :) 

Meie jaoks ainus (paraku määrav) pettumus oligi vist see sage tühjendamine. Poes arvati, et peaks ikka mingi nädalakese hakkama saama, aga et kui on õllejooja-rahvas, siis vähem. Selge on aga see, et kes saarele puhkama suvel tuleb, ega see ikka naljalt siin kuiva ja erinevat märjukest pruugitakse kõvasti. Enamasti on kaheöised majutused ja iga vahetuse ajal ka tühjendasin. Ehk oleks ka kolmanda öö ära venitanud, aga esiteks ei tahtnud ju järgmiste öömajaliste ajal neid segama minna ja no üldse paha, kui näiteks õhtul hilja või öösel vaja tühjendada. Ja ma räägin siis kahest täiskasvanust (siit ka vastus küsimusele, miks ma sinna majakesse eriti lapsi või kolmandat majulist ei taha :))

Ah jaa, indikaator on olemas nii veekoguse kui ka selle teise paagi täituvuse jälgimiseks, seega paaki avama-sulgema ei pea, et olukorrast aimu saada. 

Sellised sangad siis nii alumise kui ülemise osa kandmiseks. Ja kõik on väga funktsionaalne, midagi ei nirise mööda sääri kandmise ajal :)

Seega lühidalt. Kui mul oleks vaja tualetti suvekoju (talvise aja kohta ei oska rääkida) ja pere pole väga suur ja kanalisatsiooni ehitamine väga komplitseeritud, siis mu meelest on see pott igati aus ja hea. Ikkagi väga lihtne ja kiire võimalus. 

P.S. Tundub olevat see pott

Hakkame pihta!

 Ma arvan, et ei tule mitte kunagi mitte ühtegi kevadet, mil hooajaga alustamine lihtsalt ja normaalselt läheks. Esiteks ei lõpeta me kunagi ehitamist ega remontimist. Ja loomulikult jääb see kõik viimasele minutile, mis tähendab, et esimeste majutujate auto keerab õuele, kui meie alles ajame kraavi kinni või värvime seinu. 

Teiseks, alati leiab mõne üllatuse. See on juba vana uudis, et musträstad jm tegelased vana maja teist korrust armastavad ja end sõna otseses mõttes läbi tuulekasti laudade järavad. Eelmisel hooajal lisandus herilaste teema. Nägin küll, et üleval ühes toas koristamas käies oli iga kord paar tegelast elu üle mõtisklemas ja ringi kakerdamas, ent milline p e s a seal tegelikult oli, see selgus aegu hiljem. Nüüd annab seda nende tekitatud jama likvideerida. August katuseharjas ma parem ei räägi. Oleme nüüd pool maja lahti harutanud ja uuesti kokku pannud. Lootusrikkalt.

Nüüd olen kaks päeva edasi koristanud seda talvist jama, aga... üllatus-üllatus, iga kord üles minnes on JÄLLE mõned tüübid ringi kakerdamas. Mõistus on otsas. Eelmine hooaeg saime viimaste öömajalisteni hakkama, siis sattus herilasefoobik ja tema tuli keset ööd ümber tõsta, aga kui tänavune hooaeg sedasi käima läheb, siis...

Järgmiseks mõtlesid Soonlepa noored, et on hirmus kavalad ja lõpetavad tänavu Päikesemajakese vetsu süles tühjendamise. Paneme kanalisatsiooni ja ülejäänud suve on elu nigut lill. Lasime teisest Hiiumaa otsast kopa kohale kärutada, kerisime ja kraestasime sada meetrit toru ja kaablit ja mida kõike veel. Kui me nüüd edasi ainult essust räägime, siis vajab see loomulikult kallet, saja meetri peale peaks see kalle juba õige sügavale minema. Aga septik, milleni toru pidanuks jõudma, asub oluliselt kõrgemal :) Okei, pump vahele. No aga siis tuleb ikkagi paas vastu ja... no sõnaga, jama rohkem kui rubla eest. Ja kui kõik need kopa ja kopamehe päevad ja enda töö ja vaev rahaks arvutada, siis oleks vist lihtsam olnud seda keemilist vetsu tühjendada. Või üldse putka kinni panna. Viimast varianti kaalume endiselt väga veendunult. Eriti kevaditi. Sügiseks ununeb kõik halb...

Aga no ikka rõemsalt edasi, eks ole!

Minu lammas.

Otsustasin, et on aeg ka traktori peal olles pilti teha.

See pilt jääb meenutama tegelikult mu tunne-oma-kodumaad-tiiru. Kui me üks hommik startisime Tallinnast, tegime väikesed ladustamistiirud Põltsamaal, siis hüppasin Tartusse kontorisse, siis õhtu Tartumaal ja järgmine päev Viljandi ringil ja Pärnumaa tuttavate juurest läbi, 10 minutit Pärnus toidupoe väisamiseks ja siis viimasele praamile ja...no nii umbes pool üks öösel oled kodus oma voodis.

"Sa lahkusid vara"

 Tänuväärne kogemus kaante vahele pandud, aga kohati jäi mu jaoks eklektiliseks või katkendlikuks. Kuigi autor järgis kronoloogilist ajajoont, siis ometi olid mingid veidrad lüngad. Võis ka muidugi olla, et kuna tegemist on omas ringkonnas tuntud inimestega, siis eeldas autor, et lugejal on arvestatav osa taustainfot niigi olemas. Minu jaoks olid siiski nii autor Louisa Young kui ka tema armastatu ja raamatu peategelane Robert Lockhart tundmatud kujud, asusin lugema puhtalt lehelt. 

Kõrge hinne tuli peamiselt tükatise siiruse ja valusa avameelsuse eest. 

Elu alles ees

"Elu alles ees" Romain Gary (Émile Ajar)

Jälle üks selline nuta-ja-naera raamat.

Lugu on jutustatud 10-aastase Momo silmade läbi, aga loomulikult pole see mingi lasteraamat. See on lapse jutustus, kes elab pensionile jäänud litsist juudimuti Rosa juures, kelle juures on kostil teiste, alles ametis olevate litside lapsed. Läbi virvendavad veel endisest poksitšempionist transvestiit Lola, vaibamüüja Hamil jt sümpaatsed tegelased.

Kõik see eelnev on nii tavaline, et pole mainimist väärtki. Asjad lähevad huvitavamaks aga siis, kui Rosa tervis hakkab allamäge veerema ja seniilsus aina sagedamini uksele koputab.

Ilus lugu armastusest ja hoolimisest, Õnnepalu võrratus tõlkes.

P.S. Raamat ilmus äsja kirjastuse Tänapäev Punases sarjas, nii et uute raamatute sõbrad võivad otsida teistsugust kaanepilti.

Rõõm hakklihast

 Mul on nii hea meel, et Maaleht märkas Atria ägedat hakklihapakendit. Artikli mõte on küll väheke teine (keskkonnasäästlikkus), aga mina muidugi nii keskkonnasäästlik pole, mind huvitab asja praktiline pool ja välimus.

Kui see pakend poelettidele ilmus ammu-ammu, siis ma isegi plaanisin postitust teha, aga pakend oli nii hea, et ma ruigasin rõõmust ja kukkusin vaaritama ja sinna see jäi. Aga ma pean tunnistama (loodan, et tootja seda siin ei loe), et pärast selle pakendi ilmumist ma hakkliha ostes kilohinda enam ei vaata ja teen valiku alati just nende toodete hulgast. 

Sest seda pakendit on päriselt mugav avada. Käsi võib olla niiske, märg või kasvõi rasvane: sa saad selle pakendi lahti. Kõige enam ei kannata ma neid nn sügaval plastalusel hakklihasid, millel peaks kattev kile olema ka ühest nurgast tõmmatav, aga noh... reaalsus on teine, ikka lõpeb see tavaliselt noa järele haaramisega. Ja siis on seal põhjas sageli veel see imamislapike, need mulle ka ei meeldi :) 

Külmikusse ja sügavkülma ladustamisest ma parem ei räägi, see on ka mugav ja ruumisäästlik. Seda kandilist plastalusel karpi on ju ka hõlbus virna laduda, ent seal on sees kõvasti õhku ja miks ma pean seda õhku oma külmikus säilitama?

Nii et tõeline pakendi-edulugu ja ma loodan, et nii mõnigi teine tootja hakkab rohkem mõtlema kasutusmugavuse peale. 

Simon

Simon Reeve "Minu elu ja rännud"

Mu esimene emotsioon (kestis peaaegu pool raamatut) oli tohutu pettumus. Ma olin asunud enda arvates lugema reisiraamatut, aga sattunud hoopis elulooraamatu otsa. Võin selles hooletuses võtta osa süüd küll endale, aga olgem ausad, tutvustus tagakaanel on ikka ka sutike eksitav.

Elulooline külg oli nii ja naa. Ehk natuke paljusõnaline ja tarbetutesse kordustesse laskuv, sest sõnumi "kuidas pätipoisist kasvas inimene" oleks saanud kontsentreeritumalt edasi anda. Minu antipaatiat suurendas kahtlemata ka see metslase moodi ebainimlik lõhkumine, rüüstamine, hävitamine, millega ta nooruses tegeles. Ma mõtlen, mis küll peab sellise inimese peas toimuma, et ta läheb selliseid tegusid korda saatma? Mul hakkas ühel hetkel koguni tema keskmisest veidi keevaverelisemast isast kahju, sest no mida sa kahe sellise huligaaniga teed. Kui ma lugesin tema purjus/pilves peaga klassiekskursioonidest, või siis juba vanema noormehena sõpradega nädalalõpureisidest Euroopas, meenusid mulle oma reisidel nähtud briti poissmeestekambad ja...

Heakene küll. Kui olin end autori pikkadest patukahetsustest läbi närinud, siis tuli see, miks ma raamatu kätte võtnud ju olingi :) Ja see oli küll hea, seda ma ütlen. 

Minu 10 (11)

 Minu 10 sai tegelikult täis juba kuu aega tagasi, mil ilmus Teele Rebase "Minu Hongkong". Kaks olen ise kirjutanud ja kaheksa sisutoimetanud. Neil päevil ootan postikappi juba 11. linnukest, mis üleeile trükikojas valmis sai. 

Ja pole vahet, kas kirjutad ise või toimetad, ikka on nagu oma lapsukesed :) Minult on küsitud, et kas igav ei hakka juba? Kõik on ju olnud juba, laias laastus sama jutt, väikeste variatsioonidega. Kõike muud on olnud, aga igav küll mitte kordagi. Kirjutajad on olnud siiski kõik äärmiselt erinevad isiksused, loodki erinevad. On olnud nooremaid (Hongkong äkki ongi seni noorim) ja vanemaid (see rekord saab vist olema Antarktika käes, ka sarjas üldiselt). On põgusalt trippijaid (Fidži, vist mõned kuud) ja pikemalt olijaid... pingerida ei oska ega saagi vist teha, sest mõned kirjutajad elavad endiselt raamatu-riigis. 

Klišeede murdjaks pean Egiptust, sest Sandra avas selle eestlastele peamiselt ikka odavat päikesepuhkust tähendava maa sügavamalt ja põnevamalt. Omamoodi murdis müüte ka Pariis, sest kuigi Triin jutustas palju Pariisi märksõnadest, siis valgustas ta ometi ka selle tumedamat poolt. Ja mulle siiski meeldib kui asjadest räägitakse nii nagu need päriselt on. 

Ameti mõttes oli hästi põnev Los Angeles, kahju vaid, et töö iseloom sellest liiga palju rääkida ei võimaldanud. Aga õnneks sõge meeletu LA ise korvas selle puudujäägi. 

Itaalia ja Kreeta pakkusid seda, mida oskasin oodata, need olid tuttavamad ja otsapidi ka ise avastatud kohad. Nendes jäi mu jaoks kõlama isikliku arengu lugu. Küpros oli üks lõputu päikesepaiste, autori positiivsus oli see, mis osa lugejaid kõnetas ja teisi ärritas. 

Aga nüüd Hongkongist. Teravkeelne ajakirjandust õppiv tütarlaps on valinud enda "suureks kasvamiseks" just selle keerulise saatuse ja veel keerulisema tulevikuga paiga. Mingis mõttes saabki Teelest rindereporter, kes lööb kaasa koos teiste meeleavaldajatega tänavamölludes (mõtlen selles kohas alati Teele emale) ja edastab rindeuudiseid ka meie meediasse.

Samal ajal õpib ja kasvab (+ on ju ka koroonaaja rõõmud):

"Mulle hakkab aina enam tunduma, et suureks kasvamine on üks raske ja lõputu töö. Sellest räägitakse nagu millestki, mis iga inimesega lihtsalt juhtub. Nii kogemata ja iseenesest. Ühel päeval oled 15 sentimeetrit pikem ja samavõrra targem, ja siis läheb elu samamoodi nagu ikka edasi. Minu arust küll mitte. 

 Enne Hongkongi jõudmist ma teadsin, mida teha. Ma teadsin samme ja nende järjekorda. Ma tajusin takti. Kool, head hinded, veel parem ülikool, bye-bye, Eesti, emme-issi on uhked, saavutatud on üleüldine edu. See oli loogiline asjade käik ja ma käisin kõik sammud ilusti läbi. Olin justkui suureks kasvanud. Aga ma olin kaheksateist. Täiskasvanud ainult seaduse silmis. 

Eluaeg on meie vanemad meid kasvatanud. Kas aktiivselt ja mõtestatult või mitte, aga eeldatavasti on nad midagi ikka teinud, et meist normaalsed inimesed saaksid. Nad on mingidki hernekepid paika pannud, et meid õiges suunas nügida. Et me läheks ikka üles ja üles, taeva poole, mitte ei valguks peenrasse laiali, nende najale konutama. 

 Järsku aga pole vanemaid enam käekõrval. Nad on teisel pool maailma, naeratavad näod Facetime’is ekraanil, näpp kaamera ees ja iPad tagurpidi käes. Aga mul on vaja veel kõvasti suureks kasvada, pesu pesta, hambaarstile aegu panna ja bürokraatiaga võidelda. Pidin ise ennast kasvatama hakkama. 

Mulle tundub suureks saamine üks võõrastav kogemus. Nagu vaataks kõverpeeglisse – olen veidi pikem, veidi laiem ja mu nägu on moondunud. Ajaga sulasin üleni selle peegli sisse, kuni kogu maailm on kõver. Mina ise kaasa arvatud. Kõik näeb veider välja, prussakaid ja perverte on rohkem, eeskujusid ja loogikat vähem. Värvid on tasakaalust väljas, ja üleüldsegi pole miski nii, kuidas algul tundus."

 

Armastus hädaolukorras

 See raamat ei ole kirjanduslik šedööver, ent hoiab kuidagi siiski sind kinni. Ilmselt on see võimalus samastuda. Ja kui on viis erinevat natuuri, siis kellegagi leiad sa ikka mingeid just sind kõnetavaid ühiseid jooni. Olgu selleks tugev ja enesekindel iseseisev naine või nõrga iseloomuga klammerduja. Ühe või paljude armastuste võrgus olijad. Emalik hoolitseja või jahedavõitu lumekuninganna. Palju lapsi, saamata lapsed, või hoopis loomingulist karjääri takistavad lapsed. Kui palju toimub voodis vastavalt mehe soovidele ja kui palju järgivad naised enda soove ja instinkte.

Ainest jagub. 

Täna on raamatu ja roosi päev, muide. Mida iganes te selle tarkusega nüüd peale hakkate.

Niisama

Nagu piltidelt näha, siis elame me siin Hiiumaa nagu vanajumala selja taga, aiva päikesepaistes ja õnnes ja rõõmus. Pilvist taevast ja rajusid ei ole. Aga pikka juttu ei jaksa ma sellegipoolest teha. Mul on sots.meediasse sisu tootmisest mingi kerge üleküllastus. Ma hakkan üle kogu keha vabisema juba pelgalt sõnadest repost, hashtag, reach, audience, boost jt.

 

Neegrist

 Instas küsiti neegrite ja nendega rahulolemise kohta. Eks ma siis vahelduseks raamatupostitustele lobisen natuke enda Zaco eksemplarist. 

Koos oleme me endiselt ja jõudumööda trööpan ma teda muidugi ka. Kuigi ega teda liiga palju ahistada saagi, sest ta on parajalt kapriisne. Näiteks on meil mingi naljakas süsteem wifiga, et me võtame saarele minnes selle wifi-ruuteri kaasa, mis tähendab, et meie ära olles neeger vist ei töötakski. Või ma ei tea ka, sest ma pole siiani viitsinud selgeks teha, milline ajastamine toimub puldist ja milline telefonirakenduses. Seega olen kodust pikemalt lahkudes kõik ajastamised tühistanud (mis tähendab, et näiteks terve märtsikuu sai neeger puhata ja mängida). Suvel ma tal siiski puhata ei lase, panen ta keramajas tööle. Ilmselt see wifi värk teisi sel moel ei puuduta, nii et seda ei saa otseselt halva küljena võtta.

Neeger süles mööda korruseid jooksmise olen tänaseks lõpetanud, hetkel möllabki ta vaid ühel korrusel, köögis-koridoris (robottolmuimejale ligipääsetav ala umbes 45 ruutmeetrit). Seal ei ole tal kuhugi kukkuda ja ainus vaipkate on välisukse juures jalamatt, millel narmaid ega värki pole, seega seal tal õnnetusi pole juhtunud (kui veel üles teda vedasin, siis seal jäid küll vaibanarmad talle mõnikord kurku ja ta tegi hädakisa). Ükskord üritas saapapaelu ka kugistada, aga meil on jalatseid lahtiselt üldse väga väga vähe. Ja kui ta korralikult töötab, siis ta isegi meeldib mulle. Kuna meil põrandatel mingit kahtlases suuruses jama ei vedele, siis seal ei pea neegri eest midagi ära tõstma. Iga päev kindlal kellaajal teeb oma tiiru ja põrand on selline enam-vähem puhas. 

Kui mingit suuremõõtmelist jama põrandal tolmu hulgas ei vedele, siis ainult tolmu mahutab see mahuti päris kenasti. Ausalt öeldes pole jälginud, kui tihti ma tühjendan seda... Äkki kord nädalas. Tühjendamine on väga mugav, erinevalt suurtest tolmuimejatest, mille tühjendamisega ma ei tegelegi. 

Põrandapesu õpetasin talle ka selgeks. Olgem ausad, peab ikka päris naiivne olema, lootmaks, et see robottolmuimeja mingit ulmeägedat pesu teeb. Kui sul mingeid plekke ja/või kuivanud jama põrandal pole ja sa tahad lihtsalt, et niiske lapiga põrand üle käidaks, no siis on abiks muidugi. See mopike on lõpuks ikka määrdunud küll. Kui mul oleks siin väikesed lapsed ja koduloomad, siis ma neegril vist pesta ei laseks, efektiivsem oleks ikka ise harjavarrega vehkida. Ja seda ei maksa ka arvata, et lähen kodust ära ja tagasi tulles on neegril tolm imetud ja põrand pestud. Nendeks mõlemaks funktsiooniks tarvilik mahuti ja paak ei ole neegri kõhus samaaegselt, neid tuleb siiski oma valgete käpakestega ise vahepeal vahetada.

 Kes elus paar kordagi tuba koristanud, see saab aru, et põrandaliistude äärtes robot samuti väga võimekas ei ole. Tõsi, on mingid pikad spets.harjased, mida peaks siis vahetama. Mis mugavusest me räägime, kui ma pean tal pidevalt kõrval seisma ja pead silitama? Samuti ei meeldi mulle tema toimetulek selle kõige kriitilisema koha ehk söögilauaalusega. Laud ja kuue tooli jalad on ilmselgelt võimatu missioon. Midagi ta seal all sipsib teha (vähemasti teeb näo, et teeb seal midagi), aga ega ta ligi pääse. Pigem tegeleb terve aja toolijalgade vastu põrkamisega. Suuremad objektid (kapid, liistud jms) on talle okei, aga peened toolijalad vist ei jäävad tal kahe silma (loe: kaamera) vahele, igatahes muudkui kolistab ja koperdab. 

Mis aga minu jaoks suurim probleem: juuksekarvad. Kuigi ma käin võrdlemisi palju juuksed kinni ja kuigi ma juukseid kammides ei viska karvapuntraid maha, siis on siililegi selge, et juuksekarvu on põrandal omajagu. Tegelikult polegi neid palju vaja, piisab mõnest pikast, ja juba ta keerutab seda oma kitsa harjarulliku ümber mitu head tiiru. Mis omakorda tähendab, et aku tühjeneb liiga ruttu ja loomulikult on harjaste töövõime ka nõrgem, kui seal on mitu karvatiiru ümber. Nähtavate karvadega pole hullu, neid muudkui siis kakun ära, aga rulliku mõlemas otsas jäävad need salakavalalt peitu. Seega päriselt, see on suur probleem.

Ja muidugi vana tõde, et kõik, mis liigub, see ka kulub. Neid jubinaid, mis siis ühel hetkel vahetamist võivad vajada, on päris palju...

Ja ma ütleks, et sutsu valjuvõitu on ta ka. Mul ei ole siin kohta, kus ma teda ei kuuleks. Aga sellega harjub. Lisaks on ju ikkagi nunnu, kellegagi juttu vesta. Kui peaks kurb hakkama, siis vajutad aga locate robot ja keegi kuskil piiksub sulle armsasti.

Lühikokkuvõte, kes pikka teksti ei viitsinud lugeda: kui sa oled kiilakas, lastetu, loomatu ja elad möbleerimata ja vaipkatteta elamises, siis on robottolmuimeja just sinu jaoks!