Vestlused Priiduga. Lahutus / Heidit Kaio

 Mitte asjata ei õnnitleta lahutajat, sest lahutus ei ole lõpp, vaid see on algus. Algus võib see olla sõjale (halvemal juhul) või algus põnevale arenguteele ja uuele huvitavale elule (paremal juhul ja enamasti).

Igal lahutusel on oma koht ja laul ja söök ja kleit... minu kommid lipsasid seda raamatut lugedes ka pildile🙂

Heidit Kaio on raamatuks vorminud nopped enda abielust, lahutuseni jõudmisest, sõprade/tuttavate sarnastest kogemustest ja vestlustest sõprade ja psühholoogidega. Ja kuigi mingites detailides on iga lahutus isemoodi, siis etapid tunneteskaalal on laias plaanis siiski sarnased. Nii et kellel isiklik kogemus tagataskust võtta, siis põnev on võrrelda. Väga lobe lugemine, läks vist poolteise õhtuga, aga kirjutada sellest on raske: kas kirjutada raamatust või loost? Ja kui loost, siis kuidas sa kommenteerid teise elu üht väga erilist ja elumuutvat verstaposti. Lisaks ei ole sa ju selle teise inimese kingades käinud.

Kaks aspekti, mis on antud loos väga hästi ja mille võiksid tulevased lahutajadki kõrva taha panna :). Esiteks, ümbritseva tugisüsteemi mõõdutundetu kasutamine. Ripu toru otsas, ummista sõprade messengeri ja kirjakasti, rääkimata lõpututest tundidest koos diivaninurgas jauramisest. Autor seda tegi ja ehk päästis see ka hullemast. Teiseks, analüüs. Liialdada sellega muidugi ei maksa, sest muidu ajad end ise lõpuks hulluks, ent veidi mineviku lahkamist ja ühtlasi kõrvutamist tarkade teooriatega mõjub hästi, osadele igatahes mõjub.

Raamatu ilmudes märkasin sapiseid kommentaare ja etteheiteid autori aadressil, mille sõnum väga konkreetne: miks pesta avalikkuse ees musta pesu. Tegelikult lugedes ei jää mingit musta pesu pesemise tunnet. Tõsi, olid mõned teravad nurgad, ehk vaevalt kümmekond, mille puhul tundus, et autor vajanuks veel aega, raamat oleks võinud paar aastat oodata. Aga mul on tunne, et need olid nii napid teravused, nii möödaminnes õhku visatud, et ilmselt suur osa lugejaist neile tähelepanu ei pööragi. On uskumatu, kui palju meie sisemine temperatuur muutub, kui vaid veidi aega anda. 

Mõtlen, et hästi põnev oleks, kui nüüd teine osapool ka raamatu kirjutaks. Mitte mingit ärapanemist või sõda ei oota, lihtsalt kainet ja elutervet teise poole vaatenurka tahaks, sest me teame ju kui erinevalt kaks samas paadis olijat oma teekonda näevad ja kirjeldavad. Praegu on meil siiski ainult ühe osapoole nägemus. 

P.S. Väga kaval pealkiri, kes loeb, see mõistab ;)

Ilm/Offill

 Hullu maailma hullude inimeste argielu killukesed, püütud kinni minategelase Lizzie silma ja kõrva läbi. Tekst koosneb tõepoolest nappidest fragmentidest, nii et pika jutu austajad pangu aga heaga vaim valmis. Mulle sellised omavahel lõdvalt seotud katked meeldivad, isegi väga. Tõsi, lugemine on seetõttu väga intensiivne ja väsitav, seepärast ilmselt kuluski õblukese raamatu lugemiseks üksjagu aega. 

Veider, et see ilmaelu juba mitu aastat tagasi nii pöörane oli, hetkel tundub ju küll, et alles viimane aasta-paar on inimestel ajud krussi keeranud. Raamatust vilksatab korduvalt läbi prepperite (maailmalõpuks valmistujad? või on sellele parem maakeelne vaste olemas?) teema, mis meie meedias  lahvatas korraks laiemalt  koroonapandeemia alguses, kuid nagu näha, siis USA-s on nad juba varem pildil olnud. 

Raamatu suurim väärtus mu jaoks on kahte lehte lendav must huumor, igati nauditav!

Tulevik

 Tähelepanekuid elust: 

üks kohalike valimiste naaberringkonna kandidaat tänas pärast valimisi enda poolt hääletanuid sotsiaalmeedias. Kena pilt ja puha, pildil tänusõnad... inglise keeles, lisaks liikuv emotikon hispaaniakeelse tänusõnaga. Dios mío ja OMG! tahaks selle peale hüüda.

Kui olin mõne korra sügavalt sisse ja välja hinganud, natuke mõtisklenud, sain aru, et ega tal võibki õigus olla. Meil on siin juba päris suur hulk mujalt tulnuid, kel tänasel päeval ka hääletamisõigus.

Positiivse poole pealt:

Meedias naeruvääristatakse kandidaate, kes jäid nulliringi. Täiesti vale suhtumine! Selliseid tüüpe peaks just austama, sest neil oli väärikust enda poolt mitte hääletada. Minu lugupidamine!

Oktoobrikuu inventuur

Korfu mõtted on suisa septembrist ripakile jäänud, aga ega sel teemal olegi pikalt jaurata. Ma teadsin, et nii läheb, aga küllap suveväsimuse välja uhamiseks oli siis seda lebopuhkust vaja. Vaimule selline puhkus muidugi midagi ei anna. Samas, nagu kiuste, vajus sellesse aega ikkagi üks töö ka, nii et parem oligi, et suuremat ringi traavimist ei teinud, sain basseini veeres telefoniekraanil oma tööd nokkida. Seega tuleb tõdeda, et eelmine Korfu-reis meeldis mulle oluliselt rohkem. 

Meie tuba

Mina ja mu sõber Larry

Ajastule omased faktid peab ju ka talletama. Maskid ees kauplustes ja ühistranspordis. Hotellialal vaid söögisaali sisenedes ja toitu tõstes, siis prantsatad oma laua äärde, rebid maski eest, sööd ja köhid ja pritsid tatti kõrvallaua tüüpidega lobisedes. Seejärel tõused ja lähed toitu tooma, paned jälle ontlikult maski ette. Hästi loogiline on tegelikult kogu see komejant. Ah jaa, toitu tõstes vead ühekordse kilekinda ka kätte.

Tulin koju ja võtsin hoopis järgmised lennupiletid ära, et ehk siis on rohkem jaksu seiklemiseks.

Kinos olen käinud mitu korda, aga veidral kombel ei tule mulle peale Bondi midagi meelde... Ma tean teie hulgas vähemalt kahte inimest, kes nüüd lasid pilgu tagasi, et kas nad lugesid õigesti - mina ja Bond?! T. vedas mind seda vaatama, ma vabatahtlikult ei läheks päriselt Bondi vaatama. Ja see kurjam oli ka hullult pikk. Bondi-filmidel on ainult kaks positiivset külge: kaunid paigad ja ilusad autod. Aga mis neist maalilistest vaadetest tolku, kui alati ilmub kuskilt iidse müürijupi tagant musta riietatud ja hambuni relvastatud pahalane välja ja kukub valimatult kõmmutama. Väga sisukas tõesti. Ja eestlaste autopark on võrdlemisi kobe, nii et selle pärast nüüd küll ei pea oma elust kolm tundi raiskama ja pimedas, lärmakas ja haisvas kinos istuma. 

Mõned raamatud olen vahepeal lugenud:

"Kassisilm" Margaret Atwood

Kindel lugemissoovitus!
Väga põhjalik, sügavuti minev, tõetruu ja valus sissevaade ühe naise kujunemisesse. On asju, mis vist ei muutu kunagi, ehk vaid vahendid. Väikeste tüdrukute õelus on üks neist.
Kanada on mulle võõras ja kauge, aga sealsest elust eelmise sajandi keskpaigas oli igati põnev lugeda.

"Vaikne ookean" Kai Aareleid

Esmapilgul lihtne, kohati ehk koguni tavalinegi näiv romaan mähib lugeja enda võrku aegamööda. Esiotsa loed ja mõtled, aga mis siin siis nii väga on üldse? Ent rahulikult kulgev lugu - sageli tuttavais paigus -, argiselt tuttavad tegelased ja olukorrad elus enesest loovad koheselt koduse tunde ja võtavad lugeja omaks. Või vastupidi.

Minu kiitus muidugi ka tegelastele antud normaalsete nimede eest! Kuidas mulle ei meeldi üle võlli tõusiklikkus keeruliselt võõrapäraste või lohisevate nimede näol (jaa-jaa, ma tean, rahvusvaheline läbimurre seisab ju alati just nende nimede taga... kui seda metsa ees ei oleks...).

Mingil hetkel mõtlesin korraks, et end mõõdukalt lahti keriv lugu võttis seebilikud mõõtmed, kuid siis tuli meelde, et ei, elu ongi alati suurem kui kirjandus ja ükski kirjandusteos ei jõua eales elule järele.

Mida ehk enim nautisin, see oli romaani ülesehitus. Ma olen teada-tuntud ajahüpete austaja, ja siin oli neid rohkem kui küll. Naispeategelane Stella lahkab nii mitmelgi põhjusel oma elu: on tänased sündmused, on noorpõlve karmivõitu verstapostid, on tema ema teetähised, õrnalt sekka vanaema omigi. Ärge kartke, segamini ei lähe midagi, aastaarvud on kenasti spikriks juures. Üldine tempo oli samuti imeliselt täpselt paigas, lood on väga lühikesed, väga tuumakad. Napid peatükid annavad väga põhjalikult edasi sündmuse, olustiku, tunded, ei midagi liigset, ja ometi on kõik vajalik öeldud...

See oli Aareleidile omaselt üsna raskemeelne raamat. Aga võib-olla saab kõik see tumemeelsus siiski alguse lugejast endast? Lugeja võtab ju raamatut avades kaasa enda pagasi, ja kasutades kirjaniku poolt antud repliike ja detaile, ehitab lõpuks üles omaenese loo. Minu looga haakis see siinne lugu paraku liigagi hästi.

Aga et ei läheks liialt kiidukõneks kätte, siis kaks pisiriivet oli ka. Üks oli seotud "suunurga tuksumisega", kangesti kippusid need tegelastel tuksuma või tuksatama, nii et tahaks kohe teada, mis teema autoril sellega on :) Ja siis need pappkaaned... ilmselt isiklik kiiks. Sõrmed on niigi "lugemiskahjustustega" ja siis see paks kaas ühes terava kandiga on ikka äärmiselt tülikas ja valus.

"Islandilt. Tulede ja viledega. Facebukoloogilised mõtisklused! Risto Laur

Ristolaurilikud näoraamatu-postitused, mõni vaimukam, teine vähem, aga igatahes aktuaalsed, ausad ja siirad tähelepanekud Islandi ja üleüldse maailma asjadest, sekka meenutusi Eestist ja muusikaelust. Alguses nagu ei saanud hästi vedama, eks selline pidev killurebimine ja hakitud mõtteubinad ole esiotsa harjumatud (aga mis sa neist õhtustest klaasikese kõrval tehtud fb-postitustest ikka tahad, eks ole), aga kui ära harjuda ja see käekiri omaks võtta, siis edenes küll.

Ja ma ikka mõtlen neid raamatuid lugedes, et küll see Island on üks masendav paik (olgu-olgu, muidugi ma utreerin ja kuna kõik sinna minejad nii jõuliselt sellest saarekillust kinni hoiavad ja tagasi ei näi tulevat, siis küllap seal oma võlu on). Ma vist siiski otsin soojemaid, heledamaid ja vähemtuuliseid nurgataguseid.

P.S. Lisapunkt tuli tänu ühele klaveripedagoogile, kellest autor heldimusega kirjutas ja kelle... ah, las see jääda.

P.P.S. Postituste valmimise juures dopingu kasutamine on minupoolne oletus, tõendeid mul pole. Pole otsinud ka. 

"Birma päevad" George Orwell

Mõnusa irooniaga pajatused käputäie valgete lodevast elust eelmise sajandi esimese kolmandiku Birmas. Kes siis kellest on õigupoolest parem? Kas need varavalgest hilisööni prassivad, liiderdavad ja ennasttäis "peened härrad", sekka ka mõni naisterahvas, või küüslaugust läbi imbunud, punnkõhtsed kohalikud pärismaalased? Vastus kaldub enamasti küll ühte serva kaldu olema, ent peategelane Flory siiski üritab teist leeri esindada.
Loomulikult on mängus ka naised, ja kui nii, siis läheb ootuspäraselt ka jamaks.
Ja kuigi sedasi mõjub see kirjeldus üsna hädisena, siis tegelikult oli võrdlemisi võluv lugemine. 

"Mälestused" Andrus Kivirähk

Lähenesin vist valede ootustega, et selline kolinal kukkumine mulle osaks sai. Kujutasin ette midagi Delermi "Väikeste naudingute" stiilis, no et oleks keeleliselt hõrk ja ehk ka mingi uudne või üllatav vaatenurk neile kõnealustele esemetele, või äkki saab lihtsalt head nalja. Ei olnud kahjuks midagi neist...

Võib-olla et kui veidi lauseid üle rehitseks, siis saaks sellest täiesti arvestatava lasteraamatu, ma mõtlen. Sinnapoole kaldub hetkel kõige rohkem.

Hiiumaale juhtusin ka korra. Kuna on soe sügis, siis ämblikud taidlevad endiselt ringi, seega oli see ränk katsumus. Aga minekuks oli igati põhjust ja me oleme muidugi ääretult tänulikud, et meie tegemisi-toimetamisi on märgatud. Tahtsime küll järgmisel suvel väravad kinni panna, aga eks me siis nüüd vaatame, mis sest asjast saab, kultuurimeka peab ju ikka jätkama ja Hiiumaa maine tahab ka kangesti kujundamist. 

Teatriga jätkates... ühtlasi eelmise teema pikenduseks... häid asju on nii palju, mida tahaks Soonlepa laudas näha. Ma viimasel ajal suisa kardan teatrisse minna, sest jälle jääb mõni lavastus kripeldama. Näiteks Hiiumaalt tagasi sõites veeti meid enne koju jõudmist vaatama Musta Kasti õige vana lavastust "Peks mõisatallis". Taevas, kui hea asi! Ma tahaks seda mitu korda näha. Kahjuks oli järgmise õhtu etendus välja müüdud, mul oli muidu juba kindel plaan teist õhtut järjest vaatama minna. See sobiks Soonleppa oivaliselt. Milline andmine, milline tempo, kui nappide vahenditega ja kui võimsalt mängiti läbi eestlaste ajalugu. Ja füüsiliselt oli see ka paras katsumus näitlejatele. 

Ülejärgmine päev pidin minema vaatama "Balti tragöödiat", aga - ajastule omaselt! - jäi see ära. See muster hakkab nüüd õige sageli korduma, ma vaatan. Kuna mõni mees ei vaata piisavalt tihti kirjakasti, siis sain ma sellest teada hetkel, kui juba riietusin. Valgete sokkide viikimise vahele kukkusin siis teisi väärikaid teatriasutusi läbi kammima, et kuhu veel pääseks. Suure vaevaga pressisime end siis Theatrumi esietendusele. Ionesco "Kuningas sureb" mõjus väga-väga kaasaegselt ja tänapäevaselt. Ma tahaks öelda, et Lembit Peterson tegi võimsa etteaste (tegi ka!), aga tegelikult olid kõik teised ka võrratud. Ja Laura Peterson, keda ma pole vist kunagi midagi koomilist mängimas näinud (võib olla muidugi minu vähese teatris käimise süü), oli nii hea.

Eile õhtul pidin rahulikult kodus olema, aga no jälle, õhtuse tunni kukkudes hakkasime teatrikavasid lappama ja... läks nagu ikka. Mu meelest tahtis T. juba ammu minna Uukkivi vaatama, a g a lavastuses "Vihanemees.com", eile muutis ta kurssi ja avastas, et "Rahvavaenlane" on sama hea. Mul ei olnud eile Ibseni tuju, aga no ikkagi viimane etendus, rohkem võimalusi ei tule. Pluss, kui on viimane etendus, siis ei saa tekkida ka kiusatust seda Soonlepas laudas ette kujutada. 

Mine või teine kordki viimasele etendusele, sealt võib lilledega koju tulla.

Olmelistest muredest...

- Millal lähevad moest need tank- ja roomiksaapad ja õudsed kabjad? Ma ei ole juba jupp aega saanud endale talviseid jalavarje muretseda, sest poed on pilgeni täis neid jubedusi. 

- Miks raamatukogu on nii ülirange ID-kaarti nõudma, kui ma reserveeritud raamatule letti järgi lähen? Aga kui ma valin kontaktivaba laenutuse, siis ma võiksin põhimõtteliselt sisse marssida ja võtta sealt kellele tahes reserveeritud raamatu virna. 

- Miks korralikud restoranid võtavad nt veise- ja lambaliha teiselt poolt maakera, kui meil on siin lähemal samuti väga kvaliteetset liha saada? Nad jauravad muidugi kvaliteedist ja tarnekindlusest, aga see kvaliteet... no ma ei tea. Saime hiljuti ühes äsja avatud kohas nii jubeda antrekoodi, et hirmus kohe. Põhimõtteliselt tuli pool sellest pärast mälumist tagasi taldrikule asetada. Põhjendati, et antrekoot ongi selline sooniline ja see on normaalne. Igaks juhuks mainin, et me ei ole toiduga üldse pirtsakad ja naljalt midagi taldrikule ei jäta. Pärast seda marssisin joonelt ühte tavalisse toidupoodi ja ostsin kõik erinevad antrekoodid, mis leidsin (välja arvatud Hiiumaa oma, selle proovimise jätan tuleviku tarbeks), seal oli kaugemaid ja lähemaid kasvatuskohti. Valmistasin neid täpselt ühtmoodi. Taldrikud olid söömaaja lõppedes tühjad, väljasülitatud klompe ei olnud :)

Hetkel vist muid muresid ei ole.

Nädala tipphetk: 

kui me kahe vahel vedasime koju ühe suure kabaree-teemalise pildi. Tee oli lühike, seega me ei pakkinud seda sisse. Kõik, kes vastu tulid, muigasid kavalalt, mõni tegi koguni silma. Huvitav, mida nad mõtlesid? Äkki peeti meid bordellipidajateks... 

Ma tegelikult loodan ühe pildi veel saada. Veel suurema. 

Nädal raamatus

 "Minu Jõhvi"

"Minu Jõhvi" võiks sama hästi kanda pealkirja "Noor mees astub maailma". Autor lükatakse õrnalt, kuid kindlalt mamma hoolitsevast rüpest laia ilma:

"Emal aga on missioon, tema jaoks on vaikimisest küllalt – aeg on poeg kodust välja kupatada! Umbes nii, nagu teevad kevadsuvel hallvaresed, kui oma pojad lihtsalt pesast välja lükkavad."

Lisaks veel umbkeelsena, sest põlise tartlasena on autori suhe vene keelega pehmelt öeldes leige. Ja eks ole ka see "Noored kooli" programmis osalemine ju tundmatus kohas vette hüppamine ja proovilepanek, sest õpetaja elukutse pole tema esimene valik. See näib olevat kaheaastane avantüür, mis võimaldaks pehmemat maandumist teel vanematekodust iseseisvasse täiskasvanuellu.

Jõhvilikud argiseiklused saavad noormehe muidugi kätte. Koolis tuleb rüblikuid paika panna, samas paraadnas elab värvikaid tegelasi, kes trügivad uksest-aknast ja läbi seina tema ellu, on eksootilisi haiglakogemusi jms. Siiski ma usun, et Jõhvi vajab lahti muukimiseks veelgi rohkem aega, küllap tuleks kasuks ka keeleoskus ja kohalikku kaadrisse imbumine. Tundub, et süda on ühel jõhvikal õigel kohal ja isamaalisust ja aatelisust kohati rohkemgi kui ühel keskmisel eestlasel. 

"Medeia ja tema lapsed" Ljudmila Ulitskaja

Vana ja hea Ulitskaja, alati nauding. Palju tegelasi (suur suguvõsa + üks segadust külvav hurmur), hästi välja joonistuvad karakterid, mõnus tekst (hea tõlge siis järelikult ka), lugu ise on samuti olemas. Ulitskaja teksti sisse ma lihtsalt vajun, kogu täiega.
Vana asi ja ilmselt kõigil ammu loetud, aga kui mitte, siis tuld!

"Kõik, mida ma tean armastusest" Dolly Alderton

Lõbus, kerge, kiire ja tore lugemine. Basseini äärde ideaalne, aga muidu ka hea. Põhimõtteliselt lahkab autor omaenese elu plikapõlvest tänaseni, lood elust enesest. Kartsin, et see pubekaiga on ehk ebahuvitav, aga no tegelikult sai seal veel enamgi nalja kui raamatu teises pooles. Rääkimata äratundmisrõõmust (kuigi me vist päris eakaaslased ei ole, aga küllap siis mingid mustrid on sarnased). Taevake, teismeline enam küll olla ei tahaks, liiga palju arutut põdemist, kärsitust, segadust... Praeguses vanuses on ikka rohkem tarkust, selgust, enesekindlust, ja mis seal salata, põnevam on ka. Selline naiste värk seega, meestele ilmselt ebahuvitav. Kui õrnalt paralleele tõmmata, siis meenub mulle aegu tagasi loetud Caitlin Morani kraam. Mõned korrad leidsin end ka valjusti naermas, aga see võis ka liigsest dopingust olla tingitud.  "Pikergune õilmeleht merest" Isabel Allende Üks neist raamatutest, kus läbi ühe perekonna jutustatakse põhimõtteliselt ära mingi riigi ja/või piirkonna lähiajalugu, antud juhul Hispaania (täpsemalt Kataloonia piirkond) kodusõda, põgenemine ja pagulus Tšiilis. Kui Hispaania lähiminevikuga oleme ehk servapidi veel kursis, siis Tšiili on geograafiliselt piisavalt kaugel, et neist koledustest nii põhjalikult ei teadnud. Huvitav lugemine, kahtlemata. Miks üks pall hindest maha on läinud? Kui kaks kolmandikku raamatust jooksis lugu hästi, siis viimane ots vajus mu jaoks ära. Autor on kasutanud palju detaile päris ajaloost ja elust, ent lõpus jäi mulje, et oli vaja kõik detailid letti laduda, tegelaste otsad kokku tõmmata, ja lugu ise kõige selle vahel jäi kuidagi hõredaks. Soovitada julgen, kuid hoiatan, et on palju rusuvat ja rõhuvat, võib tekitada raskemeelsust.

Neljapäevased lesed

 Üks väga-väga isemoodi raamat, mille meeldimine ilmselgelt otseselt seotud sellega, kuidas sellele läheneda.

Kui nägin seda ilmumas, siis oli mu esimene mõte raudne EI. Need valged plasttoolid on nii tülgastavad, need värvid, üldse see kaanekujundus (vabandan, saan aru, et keegi on oma töö teinud parimate kavatsustega, aga no tõesti ei meeldi) ja ega annotatsioon tagakaanel, milles lubatakse kolme laipa, ei kutsu ju samuti. Mõtled ju kohe - krimka. ja kui mulle ei meeldi ühe laibaga krimkad, siis uskuge mind, kolm laipa ei meeldi ammugi mitte.

Taevane arm, see EI ole krimka. Nii et kõik kriminullide pelgurid, tulge tagasi ekraanide ette! 

Ah et miks mina siis ikkagi raamatu kätte võtsin? Vahel piisab pisukesest vihjest ja õigest lausujast. Kui ma ei eksi, siis mainis Eia Uus seda teost oma uues raamatus "Kirjad Buenos Airesest". Ja mitte ainult ei maininud, vaid lisas ka, et selle idee on otseselt kantud Argentina 2001. aasta majanduskriisist. Hoopis teine tera, kas pole?

Põhimõtteliselt jah, lugu algab kolme laibaga, seejärel on terve raamat muud toredat juttu... ja siis viimastel lehekülgedel mainitakse neid kolme laipa veel natuke. Ei mingeid kriminaliste ringi kakerdamas, ei mingeid sõrmejälgi, ülekuulamisi vms tavapärast krimimudru.

Väga haaravalt ja põnevalt on kirjeldatud mõne perekonna kolimist keskmisest jõukamasse asumisse, igapäevaelu paljude võimalustega. Raha annab vabaduse, tahame uskuda, ent siin me näeme ka, kui palju kirjutamata ja kirjutatud reegleid kammitseb selliseid inimesi. Suhted, töö, haridus, "sõbrad", sport, seltsielu, kokku on see paras peavalu. Kuigi pealtnäha jutustatakse meile suvaliste ilukirjanduslike tegelaste elusid, annab see siiski äärmiselt huvitava ülevaate riigis toimuvast. No nagu meie "Õnne 13", ainult veidi kompaktsemal kujul :) 

Majanduskrahh, no see tuleb ka ja keegi ei taha oma naabrite ja sõprade ees näidata, et tal tuleb kriisile alla vanduda. Seega tehakse halva mängu juures head nägu viimse hetkeni. 

Raamatuminutid

"Kirjad Buenos Airesest" Eia Uus

Nii oodatud raamat! Toetasin seda kõhklemata ka Hooandjas (samm, mida ma naljalt ei tee), põhjust kahetsemiseks ei ole.

Ma usun, et üks selle aasta suurimaid lugemiselamusi (ja tänavu on niigi enneolematult hea raamatuaasta olnud!). Nii õrn ja terav, valusalt aus ja maine, teisalt luuleline ja helge ja jalad-lahti-maast kulgemine. Siin on tubli annus reisikirja, ent ka sisekaemusi, kirjanduslikke seiklusi ja (raamatu)vihjeid.

Ja ilu ei peitu siin ainuüksi sisus, see on ka vormilt maiuspala. Erinevad paberid, kirjafondi suurus, pildimängud... Ma olen ammu unistanud piltideta reisikirjadest, sest need ei anna enamasti tekstile midagi juurde. Seekord on kujundaja imet teinud ja piltidel mõte sees.

Või siis need kaaned. Kangast ja siiditrükiga tagakaas, alasti selg. Kui lugeda raamatut nii, et raamatu tagant kumab valgus ja sa näed õmblusi, ja sa tajud kui vähene hoiab tegelikult seda pealtnäha tugevat raamatut koos. Nagu inimestki. Meid on lihtne murda, meie tasakaal on hirmuäratavalt habras. Ja meie niidid ei paista... 

"Koomiku lapsepõlv" Jonas Gardell

Võrratu raamat, mille kohta ei tahaks palju öelda, sest paratamatult reedaks midagi olulist sisu kohta.

Lühidalt võiks kokku võtta kui ühe poisi kujunemislugu, ent kui nüansirikas ja ehe ja puudutav. Gardell on mu meelest meisterlikult andnud edasi noore inimese siseilma. Ja ei loe midagi, et see on autobiograafiline, sest ega pelgalt see fakt veel teksti heaks tee. Detailid ja jutustamisoskus on ikka need, mis loost loo teevad.

Imeline lugemiskogemus. Kohati väga valus, teisalt humoorikas.

"Kutsu mind oma nimega" Andre Aciman

Järjekordne raamat, mille puhul on mul kiusatus hinne panemata jätta.

Enim meeldisid dekoratsioonid: suvi, kuumus, Itaalia, lõputud söömaajad, laisklemine, ujumine. Kohe meenuvad mingid Sagani ja Hemingway kirjakohad, tõsi, Prantsuse Rivieralt.

Tõetruult kirjeldatud tohutu armuvalu on mingi piirini samuti nauditav lugeda. Kahjuks mingil hetkel muutub ka väsitavaks see lapsik soigumine. Õnneks viimases kolmandikus kerib tempot juurde.

Soovitada julgen (taas!) vähestele. Olen juba saanud riielda, et miks ma nii palju geiromaane loen viimasel ajal ja kas see on mingi "akna nihutamine". Lisaks on siin detaile, mida võiks liigitada perverssete alla (põhimõtteliselt võiks tõmmata paralleele Nabokovi "Lolitaga").

"Valerahategija" Ave Taavet

Muhedad ja väikese vimkaga lõbusad lookesed, mis soojendasid hinge.
Lisaks leiab vastused mitmetele eluliselt tähtsatele küsimustele, näiteks mis on saanud Vigrist ja Viktor Vassiljevist, kus ja millega tegelevad kadunud tsirkuse artistid, kes elavad lesepuul jm.

No ja üht ja teist olen veel vahepeal lugenud, aga nendest pole mahti olnud kirjutada. Uus virn ootab, uued teod ootavad, uus toimetamine on lõpusirgel ja siis veel need enda reisilood, millele järgmisel nädalal loodan punkti panna.

 

Kinominutid

 "Puhas kirg"

Prantslaste kinopilti ma pigem usaldan ja seepärast ei kontrollinud rohkem tausta. Tegelikult oli üllatavalt sisutühi, peamiselt oli rõhk paljal ihul ja kahe keha ühinemisel. Tuimal ühinemisel, ma ütleks. Peategelased mõjusid ärritavalt, mõlemad omamoodi lollid. Selline üheplaaniline ja kergelt närviajav lugu. Pool oma uneajast raiskasin sellele. 

Saalist väljudes pahvatasime ühekorraga, et nagu "Kutsu mind omanimega".  Just loo (mitte)arenemise ja paigal tammumise osas, muus osas kattuvusi ei olnud.

"Vee peal"

Olen aastaid tagasi lugenud ka Ruitlase raamatut ja kuigi raamatus oli minu jaoks ehk liiga palju kalapüüki, siis see ei seganud ja raamat pigem meeldis. Film meeldis veelgi enam. Kõik see elufilosoofia, karm reaalsus, samas siiski helge ja südamlik ja no esimese armastuse lugu ja... Sai nutta ja sai naerda, nagu klassikud ütlevad. Minuealistele kergelt nostalgilinegi. Piisavalt hoogne. Üldiselt kõneleb paljudest olulistest teemadest ja suhetest, õige nurga alt, vajutab emotsionaalselt "õigetele nuppudele", samas nõmedalt manitsemata, et ma paneks selle kõigile varateismelistele kohustuslikuks filmiks. 

Naistekätš oli muidugi meistriklass! Ja kuigi mõni uuema aja noor linnainimene võib ju arvata, et see oli liialt üle võlli, siis... no ei olnud. Maal just nii elati. 

Ja kui ma tavaliselt ei viitsi filmitegijatega intervjuusid lugeda, vestlusega eriseansid on veel eriti tüütud, siis seekord olid needki sisukad. Soovitan lugeda Eesti Ekspressis Madis Jürgeni intervjuud Peeter Simmiga. 

Ise kavatsen filmi ka teist korda vaatama minna.

 "Ülakorruse rahvas"

Kinonädala lõpetasin hispaanlastega. Väga hea stsenaarium. Särtsakas dialoog, kiire vaheldumisega, nii mõnelgi korral ootamatute pööretega. Tõsi, alguses tundus esimese paari näitlejatöö kuidagi... tuim, ma ei saanud nendega samasse rütmi, küllap vajasin harjumiseks aega. 

Selle filmi vaatamist ei kahetse.

Järgmisel...

... aastal (kui ma üldse väravad peaks lahti tegema, aga no ma vist ikka pean) kavatsen ma midagi selle hooajaga ette võtta. Näiteks nihutada selle kuu võrra ettepoole või midagi. Igatahes pean ma ilmtingimata hooaja lõpetama kusagil augusti keskpaigas, sest see, kui suureks need ämblikud tänaseks paisunud on, EI OLE normaalne. Mul on küll üks broneering juba augustikuu teise poolde lukku pandud, aga no see jääb ka suve viimaseks, seda ma ütlen. 

Praegu on olukord igatahes üle mõistuse katastroofiline! Ma magan põhimõtteliselt üks käsi üle voodiserva pigistamas Makita käsitolmuimejat. Selle aku peab olema kogu aeg kurguni laetud, varuaku pea olema kolme meetri raadiuses. Olgu taevas armuline sellele inimesele, kes peaks vahepeal mu akusid näppima ja neid siis trelli vms taha unustama kuhugi krundi teise otsa. Duši all käin samuti tolmuimejaga. Rätikuid peksan ja soputan endiselt, varasemaid selleteemalisi elamusi võid lugeda siit. Sellesamuse viidatud postituse otsimiseks guugeldasin suvehiidlane+ämblik, olles veendunud, et no niimoodi otsides ju ometi ei lehvita guugel-muugel ä-piltidega. Aga no kus sa sellega. Täiesti rõve.

Igatahes ma olen täiesti endast väljas. Ja jutt on praegu kõigest keramajast, homme-ülehomme tuleb mul see kõik, aga kolm korda hullemal kujul, üle elada vanas majas.

Kuidas ma eelmised sügised hakkama sain, ma ei tea. Ilmselt uinutasin end iga õhtu ohtra veiniga magama. Samas ei olnud olukord ka nii hull. Näiteks praegu olen ma pidanud juba paar hommikut ärkama nii, et hommikul ärgates ripuvad voodi ümber laest alla räiged võrgud, milles kiiguvad need roostekarva tegelased. Ometi olen ma õhtul kõik üle kontrollinud, puhastanud territooriumi vaenlastest, aga ei, sellest ei piisa.

Tänan tähelepanu eest, kergem ei hakanud.

 

"Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma" Nellie Bly

Täiesti minu maitsele mimm, kes paljusid takistusi ja tabusid murdes otsustas nii umbes-täpselt kahekümneviiesena ajakirjandusliku eksperimendi korras pallile tiiru peale teha. Aasta oli siis 1889 ja ütleme nii, et see oli aeg, mis naiste (eriti vallaliste!) sedalaadi avantüüre just üleliia ei soosinud. Ja kuigi ta sai teele kaaskirja, mis palus aurulaevadel ja rongides igakülgset abi, siis eks omajagu keerukusi ikka tuli ette. Näiteks ühel laeval, kus umbsetest kajutitest pääsemiseks tohtisid härrased ööriietes tekil ööbida ja ringi patseerida ja end üldse vabamalt tunda, samas kui Nellie oleks pidanud kindla kellani vaguralt kajutis passima.

Igatahes hästi palju põnevaid ajastutruid detaile reisimisest ja naistest ja käidud paikadest, mida ma nautisin. Kuna ma alles paar raamatut tagasi lugesin Berta 1935. aasta Itaalia reisist, siis oli siin mäekõrgune vahe. Berta pigem loetles teekonnal läbitud paigad, neile suuremat lisamata, aga Nellie andis kenasti edasi olustikku, kohapealseid inimesi ja juhtumisi. 

Muide, Jules Verne, kelle "Kaheksakümne päevaga ümber maailma" oli ju rännutee ajendiks, kutsus samuti Nellie endale külla, nii et ka Verne`iga kohtumine on lehekülgedele jõudnud.

Ja kuigi siin on ohtralt argist juttu, siis ei pea pelgama, ka kaunisõnalisi kirjeldusi on Nellie meile puistanud:

"Istuda vaiksel tekil, pea kohal ja ümberringi ainult tähine taevas, kuulata, kuidas vesi laeva vööri suudleb, on minu meelest paradiis. Võidakse rääkida inimeste seltsist, päikese hiilgusest, kuupaiste mahedusest, muusika ilust, aga andke mulle korvtool vaiksel tekil, kus maailm oma murede, lärmi ja eelarvamustega jääb kaugele ning päikeselõõsa, kuu külma valguse katab öö mustjas tihedus. Laske mul puhata voogavast merest kergelt hällitatuna sametiselt pimedas pesas, ainsaks valguseks tähemüriaadide mahe vilkumine pea kohal vaikses taevas; mu muusika on suudlevate vete sosin, mis jahutab pead ja rahustab pulssi; mu kaaslaseks on mu enda unelustes unelemine. Andke mulle see ja mu õnn on täiuslik."

Ja veel, kui Kankimäki "Naised, kellest ma öösiti mõtlen" sulle kohe eriti meeldis, siis arvesta, et Nellie Bly oli üks neist tema öönaistest (kellest ta kahjuks küll oma raamatus nii lühidalt kirjutas).