kolmapäev, 2. juuli 2025

Nõmmliivatee

See oli mu elu esimene Pilcher. Ja oi, kuidas ma seda ette kartsin. Tegelikult tuleb tunnistada, et meil on siin paar kirjastust, mis annavad ridamisi romaanikesi välja, mis märksa hullemad, ent mull nende ümber on loodud seesugune, et justkui veart kraam. 

Ideaalis muidugi võiks seda sügisel-talvel lugeda. Kõle tuul ulub kõnnumaal, tüübid alustavad keskpäeval oma viskidega, soojendavad jäsemeid kaminatule paistel ja õgivad head-paremat. Mõni ärritav meestegelane on ka. Naistegelane niisamuti. Aga siiski igati loetav ja hoiab külges.

Ilmub 10. juulil.




teisipäev, 1. juuli 2025

Murtud

Aasta selgroog on hirmsa raginaga pooleks murtud. Oleks ühe kuuga kui seitse elu elanud. Ja kuna pea ilmselt seda kõike ei suuda vastu võtta, siis arvatavasti mõne kuu pärast ei mäleta enam midagi. Eile näiteks trehvasime praamil tuttavate suvehiidlastega. Mingil hetkel hakkasid nad mingis seoses rääkima, et vaat, seal Mike Oldfieldi "Tubular bellsi" kontserdil teie saite sellised ja sellised istekohad viimasel hetkel ostes... Noh, põhimõtteliselt tegime me T-ga 10 minutit neile selgeks, et me EI OLE seal kontserdil käinud. Null mälupilti. Ja see oli veel Alexela kontserdimajas, eks ole. Tõsi, hiljem ma endale leidsin vabanduse, et kuna ma nädal-paar pärast kontserti oma haiguse sisse pikemaks ajaks koperdasin, siis see nullis mingi perioodi osas mu mälu korralikult.

Juuni märksõnaks on elu kolme koha vahet. Ühes voodis järjest üle kolme öö pole eriti saanud magada. Kogu aeg pakid asju kokku ja lahti, paned toitusid kokku, meenutad poeriiulite vahel, kas kaerahelbeid on. Aga piima? Külaliskorter saab kohe-kohe valmis, tõsi, eile viimast riiulikest pildistamise jaoks seina pannes ja viimast neljandat kruvi lastes... tabas see veetoru. Seega... kas on üldse vaja selle peale lisada, mis päevaks on esimene majutus bronni teinud. Ma päriselt ei ütle. 



Juuni, nagu üldse kevad, on tänavu olnud tuuline vist kõikjal. Sild sai sisse 1. juunil, paat istub endiselt keset hoovi. Praamiga saab nii tihti loksuda, et ega mõne väiksema paadiga ei viitsikski merele minna. Kusjuures vahepeal võib minna aasta otsa nii, et ei tunnegi praamil lainet, aga viimasel ajal ikka kergelt loksutab.






Koer-kibuvits, mida me mingil põhjusel metsikuks kibuvitsaks ja metsroosiks vaheldumisi nimetame, õitseb tänavu heldelt. Ilusa õiega kaunitar, kes pika ja okkalise oksarao kohta korraga õisi kasinalt annab, on viimaks ometi lahke. Ilus vaadata võpsikut ja kadastikku, mis kirjatud roosade õitega. Kusjuures nende lõhna on hoov täis, varem pole see nii kõikehõlmav olnud. 



Muide, Haapsalu lõhn on musta leedri oma. Igas teises aias vaatab mõni õitsev ja lõhnav põõsatups vastu. Imeline.



Juunis oli ka ühe kevadise toimetatud raamatu esitlus ära, teine raamat läks trükikotta. Mälupilt sellest, kuidas ma kord maikuu varahommikul päikesetõusu aegu Kertu käsikirja ehituskola vahel lugesin, ise nunnu nagu tolmuahv, see jääb selle raamatuga nüüd seostuma. Saaremaa-raamat sai ka väga hea (autor lihtsalt on nii isikupärane, aga selle sünnivalud olid nii rasked, et tahtsin korduvalt rongi alla joosta.         

Meenutab üht mõne aasta tagust Kanguri-Vaariku jutusaadet (vist Kanguri ümmarguse puhul), kus nad rääkisid (vist Karusoole viidates), et viimase jaoks sündiski hea lavastus vaid läbi suure valu, draama, tüli ja vaidluse. Mehed leidsid, et nemad oleksid nõus kesisema tulemusega, kui vaid protsess ja teekond ise oleksid meeldivad. Ma oma seisukohta ei hakka ütlema ses asjas.

Fanfaarid-fanfaarid ja trummipõrin, sest kõige olulisem märksõna juunikuust on aga see, et mul ei ole enam imiklast. See on väga imelik tunne. Nii et - ma ütlen nüüd midagi ebapopulaarset ja peavoolule vastupidist - kui võimalik, saage lapsed noorelt. Mitte et ma ise oleks üleliia noorelt saanud, aga midagi siiski. 


                                               






Ja ma olen seda vist juba kunagi varem teinud, aga mõni mõis, ma ikkagi soovitan Rado restorani. Eriti hea meel on, et kui ma jätsin resto valimise niudeviljale ja olin teatavate mööndustega valmis isegi O.O pizzeriat külastama, siis ta valis ikkagi normaalse toiduga koha. Mitte et pitsat ei võiks süüa, mul tuleb ka vahel selle järele isu, aga see tundub kuidagi... sama, nagu minna burksi restorani sööma.
Toit on Rados aus ja hea. Menüüd üleval ei ole, sest tehakse sellest, mida on sel päeval õnnestunud saada. Õige suhtumine. 




esmaspäev, 30. juuni 2025

Juunikuu lugemine

 ⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️

"Õhuskõndija" Koff
"Intermezzo" Rooney
"Minu Saaremaa" Antons
"Laulgem kaasa. Vally Ojavere"
"Lapsepõlv Kommunaalias" Daudziņa

⭐️⭐️⭐️⭐️
"Minu Prangli" Prangli

⭐️⭐️⭐️
"Nõmmliivatee" Pilcher

⭐️️⭐️
"Kiri pudelis" Sparks
"Kaetud lauad" Pervik (poolelijäetud)



pühapäev, 29. juuni 2025

Kaetud lauad

Ei suutnudki päris lõpuni välja vedada.

Ma ikka otsin aeg-ajalt mõnd lõtva lugemist kodumaiselt kirjanikult, 1970.-1980ndatest, kus oleks ajastule iseloomulikke detaile, argist eluolu jms. Jah, seda kõike siin oli, aga see stiil... natuke hakitud ja hüplik, teineteisele järgnevad laused kohati nagu võõrkehad, no ei saa ma sellega hakkama. Ei saa ju ka öelda, et aga tollal kirjutatigi nii, harju ära. Näiteks Mihkel Muti "Keerukuju" oli igati nauditav. Või Leelo Tungla "Neitsi Maarja neli päeva", tõsi, see pigem noorsookirjanduse alla liigituv, aga kõigiti värskendav lugemine ka mitukümmend aastat hiljem. 

Nii et kui keegi oskab midagi soovitada, kus nii tegu kui nägu, olen üks suur kõrv.


reede, 27. juuni 2025

Esimese poolaasta lemmikud


Juunikuu viimased päevad veedan ilmselt ikka kohustusliku kirjanduse lugemise lainel, seega võib poolaasta lemmikud juba üles rivistada. 61 loetud raamatut ja 8 lemmikut.

"Südametammide taga" Kristiina Ehin
"Tantsi tolm põrandast" Kairi Look
"Paradiisiaed" Elena Fischer
"Vestersand" Ingeborg Arvola
"Õhuskõndija" Eva Koff
"Ühe kassi ülestähendusi" Katja Kettu
"Plahvatus nätsuputkas ja teisi jutte" Brigitta Davidjants
"Minu Belgia" Johanna Adojaan

Mulle meeldib see mitmekesisus, mis siit vastu vaatab. Tõsi, mitte meesautorite osas, nendega olid lood kasinad. Mööndustega võiks siia ju lisada Olavi Antonsi "Minu Saaremaa", aga esiteks istub see alles trüklas, ja teiseks, ma ei ole siiski alati kindel, kuidas käituda nende raamatute puhul, mille sünni juures oled olnud. Aga muus osas siiski. Kuna ma oma lemmikud loobin juba kohe raamatut lõpetades insta highlights´i, siis ei ole siin mitte mingisugust tagantjärele vaagimist, et peaks kuidagi kirjastuste või sarjade vms osas tasakaalu sätitama. Kujuneb, nagu kujuneb. Seepärast ongi rõõm näha, et tasub ka edaspidi lugeda lemmiksarju (ikka LR, Põhjamaade romaan, Punane raamat, Minu-sari), sest midagi sealt alati leiab. Hm, huvitav et Moodne aeg on kuidagi välja jäänud, aga seda juhtus vist lihtsalt vähem näppu. Meeldib ka, et õnnestub üles leida sarjavälised ilmujad. 

Ja ma tahan eraldi tänada kirjastuste turundustüdrukuid - nad on nutikad ja üldse head inimeste (loe: lugejate) tundjad. Väga ruttu on nad ära õppinud, mida pakkuda ja mida mitte :) Kaks kirjastust on küll juba sellised, kelle ilmuval kraamil ei peagi silma peal hoidma, sest nad teavad ja saadavad niigi just need õiged raamatud. 

neljapäev, 26. juuni 2025

Kniksutamise päev

 


Jälle käes päev olla tänulik lugejatele-laenutajatele!  Eriti kui ei ole midagi värskelt ilmunud, siis tundub see laenutushüvitis iga kord justkui ootamatult sülle sadanud preemia.

Loeme edasi!


kolmapäev, 25. juuni 2025

Lapsepõlv Kommunaalias

Ühe 1967. aastal sündinud lätlanna lapsepõlvemälestused, sellised ajastule iseloomulikud. Loed kui kellegi memuaare, aga samas ka kui muhedamat sorti ajalookroonikat, rõhuga ühiskorteri rõõmudel ja muredel. Või tähendab, jäin praegu meenutama, et kas neid rõõme nii väga üldse oli :) Igatahes saavad möödaminnes kajastatud paljud olulised märksõnad. Ja need ühiskorteri teised asukad - paberi pealt lugedes äärmiselt võluv kompott, reaalias ehk ei sooviks nendega koos elada. 

Mulle. Meeldis. Väga. Lätlased on harukordselt normaalsed, sellised meie moodi inimesed noh.




esmaspäev, 23. juuni 2025

Minu Prangli

See Prangli, millest juba ilmumise eel oli kuulda üht koma teist. Väikese ja suletud kogukonna asi.

See on informatiivne ja praktiline, saarele minnes ilmselt väärt abimees, tõeline taskugiid. Ma pole käinud, ei oska öelda, võrrelda. Aga võtsin seda kui puhtalt lehelt lugemist. Ja õnnestus küll, nagu oleks lugenud mingit eksootilist kauget võõramaa saart. Samal ajal muidugi tuli ka palju tuttavat ette, kõik see hooajalisus ja turistidega nosserdamine ja suure entuka pealt jantimine.

Giidimine, kultuur, toitlustus, majutus, suved ja talved, ajalugu, keel, hariduselu, seltsielu, korilus - kõik teemad kaetud. Korralik ja kokkuvõtlik lugu tubli inimese elust ja tööst.



reede, 20. juuni 2025

Vally Ojavere

See on nüüd küll "Laulgem kaasa" sarjast mu lemmik. Liigutav, raputav, põnev, kurb...

Alustan sellest, häbiga kusjuures, et mu jaoks võõras nimi. Ajal, mil veel plaadiümbriseid sai uuritud, olid seal ikka Karmod, Linnad, Arderid, Tunglad ja kes kõik veel. Nüüd loed seda valikut Ojavere loodud sõnadega lauludest ja... kõik ju hirmus tuttavad ja armsad. Kes vähegi on kasvanud Orumetsa või Joala või Veski lauludega, sellel peaks äratundmisrõõmu kuhjaga olema.

Paar võõramat oli ka, üht neist olen nüüd käianud päris korralikult ("Vihma käes", mida ta laulab ise koos Ivo Linnaga). Sest jah, nagu selgub, siis Ojavere on ise lauljana ka mõnda aega toimetanud, tõsi, aktiivsemalt päris palju palju aastaid tagasi. Teine võõram laul oli Ehala viisile "Mind hoida ei saa", aga seda laulu ma ei saagi teada, sest Ehalale ei meeldinud selles laulus üks fraas ja ta pani selle 45 aastat tagasi fonoteegist tuuri. Nüüd siis viimaks leppis ja see saab oma elu edasi elada.

Ojavere elu vääriks eraldi raamatut, siiski on selle konkreetse raamatu ülesehitus selgelt tema elukaart järgiv ja kommentaarid tuumakad, hea seegi. Siber, varakult iseseisvumine, kirglikud ja keerulised suhted... Ja siis veel see tundlik natuur ja eriline anne. Meenutab väheke Arderi talenti, mis tipnes sellega, et õhuaknast visati aga kassette sisse, sina muudkui aga vorbi hommikuks sõnu. Sõnu ritta seada mõistab ju nii mõnigi, aga teha seda nii, et sõnadel ka mõte sees ja need lauldavad oleks, see on omaette kunst. Suits, kohv ja üürikeseks jäänud unetunnid, ja nii see esimene infarkt 43aastaselt ka tuli. 

Põnevad olid ka mõned seigad sõnameistri tööpõllult. Või sa kõike oskad ette näha, ammugi sellise kiiruse juures. Et kas ring ümber kahvatu kuu tähendab ikka ilma külmaks minekut. Või kuidas tegelikult on lood nende okasteta roosidega.



kolmapäev, 18. juuni 2025

Kiri pudelis

Minu maitsele natuke liiga imal. Samas klassikalise roosa udu kohta ebatavalise lõpuga, nii et milleski siiski erineb :) Igatahes andis raamat põhjust mõtiskleda pikemalt pudeliposti üle. Mõned mõtted mõne aja pärast mõnes väljaandes.