1919

                                               

Triloogia teine raamat jätkab vormi poolest sama stiili nagu esimene (on konkreetsed võtmetegelased, kelle elu ja tegemiste kaudu jutustatakse ameeriklaste elust esimese maailmasõja ajal, kuid endiselt on ka "Kaamerasilma", "Retrospektiivi" ja mõne tuntud inimese eluloost vahepalad).

Kui triloogia esimeses raamatus tundusid fiktiivsed tegelased kulgevat autori poolt endale määratud teel paralleelsetel sirgetel, omavahel suuremat ristumata, siis teise osa ülesehitus meenutab veidi juba mitmetasandilist ristmikku, kus püünele tuleb nii varasemast tuttavaid olulisi tegelasi kui hüppab ka mõni selline, keda esimeses raamatus mainiti õige kergelt, kes aga nüüd astub rambivalgusse pikemalt, kusjuures ka ajaga mängimist võib veidi kaasneda ;)  

Tegevus toimub suuresti Prantsusmaal ja esimese maailmasõja ajal, seda isegi veel enne, kui USA ametlikult sõtta astub. Eks see sõjaeelne ja -aegne suhtumine on nii nagu ikka olnud. Mõni astub uljalt tegevusse, mõni püüab kõiki vahendeid kasutades viilida, mõni katsub olukorda enda kasuks pöörata. Kes pelgab lahingustseene, siis võin rahustada, et ega neid suurt olnudki. Peamiselt ikka unistatakse eesootavast, aga ei, mitte alati otseselt sõja lõpust ja rahust, vaid revolutsioonist, oma ideede jõulisest elluviimisest. Ja mis seal salata, kõige rohkem tundub käivat ikka pidu ja pillerkaar, hea söök ja šampanja, lõbujanust kantud armusuhted ja sellest johtuvad soovimatud rasedused, millele omakorda järgnevad veenmised edasiste sammude osas jms.

---

Joe Williams teenib algselt mereväes, lahkub sealt, edaspidi püüab korduvalt alustada maaroti elu, aga meretõmme on siiski tugevam. Joe töö kaubalaevadel oli juba ajastutruude detailide osas põnev lugeda.

Richard Savage sooviks sõda ja sõjaväeteenistust üldse vältida, seepärast asub esiotsa kiirabiteenistusse. Tutvused aitavad teda tublisti, mistõttu olulise aja sõjast toimetab edasi postiteenistuses. Jällegi väga huvitav lugeda sellest elust. Tema viibib valdavalt Pariisis, reisides töö tõttu sageli ka Rooma vahet. Särav ja libe tegelane, kes "maandub iga kord ninapidi võisse". Kohtub Texasest pärit Anne Trentiga, teeb viimase rasedaks, ent edasi ei tahakski nagu enam midagi teha, vähemasti mitte selle neiuga. Selline elu-elukene, nagu ikka. 

Esimesest osast tuttavad Eveline ja Eleanor naasevad ka siinsete kaante vahel, niisamuti J. Ward Moorehouse. Ikka seltsielu ja karjääri edendamine, tuleviku tarbeks leitavad õiged kontaktid jms.

Keegi on jälle reede öösel lapsed vanalinna hulkuma saatnud

 

Raamat

Mõni raamat ajab kuplialuse aurama. Mõtled, et kuidas on see võimalik? Kuidas saab keegi kirjutada valmis sellise asja - olgu, sellest ma saan aru, kirjutada võib ju kõike, pole keelatud -, aga arusaamatu on, et see nii ka ilmub. Toimetaja? Ja ma ei räägi praegu keelest, kuigi ka see pani lugedes pidevalt kulmu kergitama. Samas pole ma keeleinimene ja seega ei taha kommenteerida.

Aga sisulised veidrused, kas kedagi tööprotsessis ei häirinud? Samas eks ma olen ju ise ka näinud tekste, kus... vaatad ja mõtled, et kust nüüd pihta hakata? Kirjutada kõik ümber? Seda aega ei maksa tänasel päeval muidugi keegi kinni - haa, mis me maksmisest räägime, seda aegagi ju tavaliselt ei ole piisavalt, fail pidi küljenduses olema juba eile -, seega käegalöömine on kerge tekkima. 

Alati on muidugi oht, et lugeja ehk ma ise olen hooletu olnud. Kui oleks üks-kaks sellist detailisegadust, siis ma täiesti usuks seda võimalust. Praegu on küll tunne, et autoril on töökäigus mõtted tegevuse ajalisest paigutamisest pidevas muutumises olnud. Kord on juuni, siis mõni päev hiljem äkki juba sügiseselt hämarduvad õhtud. Kahe tegelase vanused ka virvendavad kohati veidralt, aga kuna ma ei jaksanud tagasi lehitseda ja uuesti välja otsida, siis võisin ise valesti aru saada. Tugeval tekstil muidugi selliseid kahtlusi naljalt ei tekigi.

Põnevusest peaks ka rääkima vist, sest nii ta liigitatud on. Idee ei ole midagi uudset, aga kuna ma olen krimkasid ja põnevikke lugenud keskmisest kõvasti vähem, siis selle idee müüb mulle maha küll, pole probleemi. Probleem tuleb aga siis, kui alguses tõmmatakse korraks põnevus üles, edasi tuleb aga põhimõtteliselt +/- 20 peatükki muud, sissejuhatavat ja tausta avavat juttu. Jeerum, raamat saab sedasi läbi, enne kui uuesti põnevus üles tõmmatakse :)

Teine murekoht on liiga vara ja korduvalt vihjete andmine. Lugejalt võetakse avastamisrõõm mõnuga ära. Või siis peetakse lugejat piisavalt alaarenenuks, et no jumala eest, äkki ta ikka muidu ei saa aru. Samas jällegi möönan, et teen ilmselt liiga, sest sarnaseid etteheiteid olen teinud ka ühe teise kodumaise autori suunas, keda siiski hullunult laenutatakse. Rahvale tegelikult vist meeldib selline lähenemine.

Ma siis loen nüüd edasi, käisin end lihtsalt maandamas siin :) 

Taevas

Väga filmilik, hoogne, haarav. 

Hoiatusromaan, rännakuromaan, lennuromaan... nimeta, kuidas soovid. Maailm peopesal.

Kodumaise kirjanduse hulgas tänavu kindlasti silmatorkav teos. 

Pikemalt lähiajal Ekspressis.

Piss on hinnas

Alles see oli, kui Hiiumaal sai oma kust loovutades vist muuseumisse tasuta sisse (kindel asjakorralduses ma pole, sest ei mina oma väärt kraami laiali jaga). Palju ei tahetudki, liitrist täitsa piisas. 

Nüüd koguti Viljandi haigla 18 töötajatelt piss kokku. Nad vist väga ei tahtnud anda, aga kus nad pääsesid.

Pildil minu ülemus vetsu juures minult proovinõud ootamas.

Kena lugu küll, ma ütlen!

Saareväsimus

Hoogsalt tulijad ja tegijad potsatavad vaikselt ära. Küllap on see normaalsus, lihtsalt suuremas kohas ei märka seda nii teravalt, väiksemas seevastu hakkab silma, kui sinuga samal ajal alustanute read hõrenevad... Hiidlased, vanad tarkpead, on muidugi ammuilma matsu jaganud ja ütlevad kahjurõõmsalt kõigile uustulnukatele, et viis aastat on see aeg, pärast mida pilt selge. Ega nad palju eksi...

Toitlustuskohtadest on lõpetanud paljud, aga see äri ongi natuke liikuvam. Mõni koht on täiesti lõpetanud, teisel vahetanud omanik, kolmandal muutunud vaid nimi. Üks koht tolleaegsetest alustajatest küll tegutseb, aga tänavu alustati teise projektiga siin meie (linna)kodu-uulitsal ja ma vaatan, et omanik on ööd ja päevad siin rakkes, seega eks näis, kauaks saarel veel koht vastu peab. Minu läbi aegade üks lemmikkoht, Ungru, on natuke väsima hakanud vist, kuidagi hajus see seltskond mitme kohviku peale ja lõpuks tundub, et kõik on pooles vinnas. Iga kevad kardan teadet, et tänavu ei avatagi.

Majutuste puhul niisamuti, vurtsuga tegijaid on ära vajunud nii mõnigi.

Muidu agaratest rööprähklejatest, jah, kevadel teatas Parve lahkumisest. Nüüd mõni päev tagasi tuli uudis lavendlitalu kohta. See oli küll üks kena ja lilli ja liblikaid täis edulugu. Talu on müügis koos kogu kupatusega, ehk et saad justkui kõike seda jätkata, aga eks ole teada, et poolel teel hobuste vahetamisega on, nagu on. Sellised ettevõtmised on enamasti ikka nii loojate/tegijate nägu, et jätkamise osas väike skepsis jääb.

Samas inimesi on nii- ja naasuguseid. Ongi olemas käimalükkajad, keda sütitavad uued ideed, meeldib raginal hakata läbi halli kivi minema, kui kõik aga jooksma saab, siis töörutiin teeb aju laisaks ja vaimu nüriks. Ilmselt  on need ühtlasi ka sellised tegelased, keda kontoris tagumikutunde tegema ei meelita ühegi palganumbriga. Vaja on loomulikult mõlemaid, nii nüri töö tegijaid kui ka innovaatoreid, kõik olgu tasakaalus.

Mul endal on täielik saareväsimus. Ratsionaalsem osa minust saab aru, et põhjuseid võib olla erinevaid ja tark ei torma. Tegemist võib olla lihtlabase väsimusega, füsioloogilisega siis, ja selle möödudes kappan taas. Ka bürokraatlik väsimus pole välistatud, see muidugi ei möödugi, pigem saab vaid hullemaks minna. Võib ka olla ikkagi rutiinitalumatus, kuigi ma ise arvaks, et ega ma mingi vedruhiire-tüüpi tegelane küll ei ole, rutiin on mulle paras palk :)! 

Nõusolek / Artis

Kaks aastat tagasi lugesin Springora "Nõusolekut" raamatuna, nüüd on meieni jõudnud film. Raamatut oli lihtsam lugeda, nagu ikka keeruliste teemade puhul. Film meeldis.

Kuuluvusest

Mul oli üks imelik nädalavahetus (tegelikult oli see juba mõnda aega tagasi, aga tundub, et see postitus on jäänud mustanditesse rippuma). Tegelikult oli kõik ilus ja tore, lihtsalt nagu vahel on, et miski jääb su sees kuhugi alles ja kripeldama. Mingid mõtted tulevad sinuni ajas ja kohas, kus nad langevad vastuvõtlikule pinnasele. Ma olin ja olen eelnevate kuude jooksul palju mõelnud kuulumisest. Ei midagi liialt konkreetset ses mõttes, et ma ise ei plaani midagi. Suurema osa oma senisest elust ei ole ma aga eriti mõelnudki kuhugi kuulumise tähtsuse üle. Pole vajadust olnud, pole ka vist päris see tüpaaž. Aga viimatine sünnipäeval käik pani palju mõtteid keerlema.

Viimased aastad tegevust ühes ja teises valdkonnas on aga näidanud, et lagi tuleb ette. Kui sa ei kuulu karja, ei ulu õiges seltskonnas kaasa. Rahapumpade juures see mind nagu ei häirigi, aga muudes suhetes, pürgimustes, eduelamuste saavutamises, seal tekitab mõtteid... Samas ei ole ma siiani aru saanud, kas neil karjaliikmetel on ikka sisemine vabadus alles. Jah, alati saab öelda, et vali siis see omale õige kari, siis ei lähe sa vastuollu ei oma uskumiste, põhimõtete ega (näilise) vabadusega. Aga kas on olemas 100% sinu klanni? Ja kui ühel ajahetkel isegi on see "sinu klann" olemas, siis kõik on muutumises ja arenemises ja sina ja sinu klann ei pruugi igavesti samas suunas ja tempos liikuda.

Geograafiliselt piiratud alal on need "mina olen sinu sõber", "sina ei ole minu sõber" mängud hästi selgelt nähtavad. Poliitikas ja erakondades niisamuti, kuigi seal on keskmisest enam ka lihtlabast prostitutsiooni. Ja siis on need teised mänguplatsid, vähem nähtavad, aga seda suurema võimuga. Nad ise pareerivad kõik seesugused väited eksitavate linnalegendidega, aga no ei ole asi ju legendides, vaid päriselt mõjuvõimus. Ja veidrates mängudes muidugi ka.

PS. Postitus oli mustanditesse jäänud ilmselt põhjusega, sest ega ma oma mõtetega pole vahepeal kuhugi välja jõudnud :) Karja ei kuulu endiselt (sellesse viimasesse ma muidugi ei saaks ka). 

Prügimaja Dionysos

Kärtsu ja mürtsu ei olnud, aga mulle ikkagi meeldis. Mind mõjutas ilmselt ka samastumisvõimalus mitme novelli tegelasega, ikkagi eakaaslased. Mitmes muus mõtteski oli huvipakkuvaid sarnasusi, detailidesse laskumata, filtriteta otsekohesust, mis mind hurmab. No ja alati on võimalik mind ära osta Korfu ja Singer Vingeri "Aino" ja imelise jutuvestja Kärdiga, kelle puhul polegi enamasti tähtis, m i d a ta räägib, vaid k u i d a s ta seda teeb. 

Pipi rehabiliteerimine

Kui võtta üks Hulkur Rasmus, kes mitte ei lähe oma vanemaid otsima, vaid hoopis paneb nende juurest plehku, ja kes muutub ekspeditsioonilt naastes omamoodi Kurrunurruvuti saare kunniks, lasta tal viimaks siiski Philadelphias paikseks jääda, saadud keedusesse lisada nii mõnedki Jane Austeni tegelased, kelle hulgas sünnib 1800. aastal botaanikasse sokkideni kiindunud Pipi Pikksukk ehk Alma Whittaker, kes saatuse tahtel ei sünni loomulikult siis Rootsis, vaid sealsamas Philadelphias, sellele kompotile lisada veel kamaluga uhkust, aga maha kraapida liigsed eelarvamused, saata kohale ka Anais Nin, siis saabki kokku "Jumaliku puudutuse". Kuna aga aeg on Pipi kirjutamisest kõvasti edasi läinud, siis on autor jõudumööda tegelenud ka Pipi rehabiliteerimisega, mis puudutab varandust, neegreid, orje jms. 

Kaugele näha autori suur eeltöö ja nauditavalt komponeeritud lugu. Tõesti siiralt tungiv lugemissoovitus neile, kellele meeldib tegevusajana 19. sajand, taimemaailm, sekka törtsuke tolleaegset reisimist (Tahiti!) ja, siiski-siiski, näpuotsaga ka uuema aja kohustuslikke teemasid. 

Natuke küll imestasin tegelaste vanuse üle. Mitte et seda peaks ilukirjandusliku teose puhul tegema, aga no kui juba on selline raamat, kus on kasutatud palju tõeseid fakte, siis ikka hakkab kõvaketas kõiki detaile töötlema. Ma ootasin pool raamatut, millal Alma isa Henry sureks, niisamuti Alma emaga Hollandist kaasa tulnud teenijanna Hanneke. No andis alles oodata, sest elasid nad sinna 90 aasta kanti, mis peaks 19. saj keskpaigas ikka võrdlemisi ime olema. Aga jah, mis ma siin ikka norin :)

PS. Lugemissoovitused edastan ka personaalselt, mul mõlgub meeles õige mitu inimest.