Esmaspäev, 29. november 2021

Päris lolliks ei maksa ka minna...

 Mida ma just lugesin?! Tõsiselt veider tekst, kus nagu kenad tegemised ja vahejuhtumid ajaloost, sellises lihtsas ja söödavas vormis (kuigi vahepeal läheb kordamiseks ja sõnutsemiseks, aga see on mõõdukas ja talutav), aga siis täiesti suvalisest kohast tõmmatakse naiste teema sisse. Ja nii pidevalt. Kohati on see nii meelevaldne, et pühid silmi ja keerad lehekülgi tagasi, et oot-oot, on see ikka võimalik :) Eriti veider oli see juustu-piima-rindade-udarate osa, aga no neid oli teisigi.



Pühapäev, 28. november 2021

Onu Moritza sõnaraamat / Vseviov

 Sõnade valik oli võrdlemisi sümpaatne. Sõnaseletused läbivalt stiilipuhtalt kindla käekirjaga. Loed paar sõna ära – väga kena. 



Aga kindlasti ei tohiks liiga palju korraga lugeda, jumal hoidku selle eest, et veel kogu raamat järjest! Siis tekib üleküllastus ja tugev vastumeelsus, sest see patroneeriv ja onulikult manitsev stiil viskab ühel hetkel sajaga ventilaatorisse. Ja kuna praktiliselt enamus lugudel on aina uued ja uued tegelased, siis see virvarr ajab pea kirjuks. Ehk olekski võinud tegelaste galerii väheke koomale tõmmata ja isiklikult mulle oleks meeldinud, kui onu Moritza näol oleks lisaboonusena tekkinud konkreetse ajastu detailsem illustreerimine, Moritz ise selle keskpunktiks. Praegu ju ka midagi nagu tekkis, aga kole palju auru läks tühjale-tähjale sõnavahule stiilis "Jürile meeldis Mari" (nimesid võid vabalt vahetada, neid oli mustmiljon). 

Moritz ise oli muidu selline stiilne karakter, eriti tema suhtumine naistesse ja venda :) Meeldis ka värvitoonide kirjeldamine. Mõeldes, kui vähe oli tol ajastul rõivastuses kirkaid ja puhtaid värve, ikka kaldus kõik sinna pruun-beež-hall-skaalale, siis nende toonide kirjeldus siin raamatus oli küll tase omaette. 

Nii et kõik Vseviovi austajad, andke aga tuld, aga õppige siis minu vigadest ja lugege mõõduka tempoga!

Reede, 26. november 2021

Lapsed / Linnateater

 Kõik on juba olnud ja öeldud, jääb vaid nentida. Nii palju tuttavaid repliike, et ma tõsimeeli tabasin end korduvalt mõttelt, et kas ma olen seda lugu raamatuna ehk juhtunud lugema. Autor, Lucy Kirkwood, tundus siiski võõras. 



Aga muidu selline Harju keskmine tore lavastus. Ei midagi uudset või põrutavat, aga ega minekut ei kahetse ka. Kolm teadlastest kolleegi, kellest kaks on omavahel abielus, kolmas tuleb üle pika aja külla, aga tegelikult on abielupaarist ühega siiski aastate jooksul sebinud. Ja siis nad seal vahelduva eduga heietavad ja meenutavad, kord olnud aegu, siis omavahelisi suhteid, siis vahepealseid tegemisi ja muidugi katastroofi, mis nad nüüd uuesti kokku on viinud ja mis peaks panema neid tulevikule mõtlema. Veidi selline pinnapealne libisemine, sügavust ei olnud.

Algus oli rabedavõitu, aga kui Peeter Tammearu tuli, siis ta kuidagi tõmbas kamba käima, uskumatult nauditav mäng!

Ja siis tuli teine vaatus... Linnateatri koduleht loetleb küll osatäitjad kenasti üles, aga ei maini paraku dublante (Piletilevisse ostma suunates ja sündmuse kirjeldust avades seda muidugi näeks, aga kui ma olen teatri kodukal juba lavastusega tutvunud, siis ma ju ostan kärmelt need piletid, mitte ei hakka uuesti tutvustust lugema). Ja kuna teine vaatus oli võrdlemisi lühike (mulle tundus vaheaja tegemine mõneti tarbetu, viimasel ajal täitsa harjunud ühevaatuseliste lavastustega, mis kestavadki ca 2 tundi) ja kuna kaht oodatud näitlejat ei tulnudki lavale, siis te oleksite pidanud minu ja T. pikki nägusid nägema :)))) Põhimõtteliselt me ei olnud mõnda aega võimelised plaksutamagi, sest me IKKA VEEL ootasime Piret Kaldat ja Hendrik Toomperet, sest nad ju ometi peavad TULEMA :)

Sel nädalal siis jälle kolm õhtut järjest end teatrist leidnud, arvan, et teen nüüd väikese pausi ja tõmban tööasjadega järjele. 

... kuigi on kaks filmi, mida ma ka pean ilmtingimata nägema...

Neljapäev, 25. november 2021

Minu Colorado / Ene Sepp

 Ameerikamaa jätab mind pehmelt öeldes leigeks, suusatamine kuulub kategooriasse "sport on saatanast!" ja talv... noh, see on lihtsalt liiga külm ja pime mu jaoks. Väga positiivne algus, ma vaatan :) Õnneks on nende Minukate puhul kuskilt siiski võimalik see tarvilik iva leida. "Minu Colorados" oli selleks autori amet. Igas mõttes. Mäepealne suusapatrulli ametipost on igatahes midagi sellist, millele ma kunagi mõelnud ei ole ja millest on põnev rohkem teada. See on päris kreisi töö, seda ma ütlen, ja seda lugedes soovitan end turvaliselt kuhugi diivaninurka pleedi alla kerida ja soojendav jook lähedale võtta. Igatahes sellest lugedes ma mõtlesin küll, et no on seda jama vaja... Loodusjõud on ju armutud ja ega see inimeseloom oma võimete ülehindamise ja uljusega ka sageli kõige targem ole. Ja siis peavad Ene-sugused selle kõige keskel müttama. Tõsi, need Ene-sugused näikse sama hullud olevat, sest suurem osa ajast nad naudivad kogu seda hullust. 

Teiseks, nagu me teame, on autor söönud ka kirjanikuleiba ja natuke saame aimu ka sellest valust ja võlust. 

Päris palju on juttu paberimajandusest (ikkagi USA, nagu me teame, siis ei ole seal inimest, kes ei võtaks kirgliselt sõna elamislubade ja/või tervisekindlustuse teemadel ja ma tean tänaseni vaid üht eestlast, kes on sealse tervisekindlustussüsteemi maailma parimaks nimetanud; ta on tänaseks 94aastane ja tundub, et ta "remonditakse" tõepoolest iga-aastaselt niimoodi ära, et ta veab sajani välja), suhtest välismaalasega (kõlab kui jube peavalu... kus homme? kus aasta pärast? kus lapsed sünnitada? aga kus haridus? jne), rentimisest ja hulludest majanaabritest jms. No need viimased on Minukate püsiteemad.

Mu lemmikpeatükk on see, mis "õiget coloradokat" kirjeldab, see on küll ehk vihjed saanud ka ühelt juutuuberilt, ent ikkagi mulle meeldivad sellised portreteerimised. 



Kolmapäev, 24. november 2021

Kuhu me läheme?

Käisin esmaspäeval teatris. Nagu ka teisipäeval. Sattusid veidi sarnased asjad, tegijateks noored ja ägedad ja tegemist mitte klassikaliste lavastustega. Ütleme siis, et need on sketšid päevakajalistel teemadel, kenasti kokku põimitud ja ka lavastusliku poolega tegeletud. Esimene oli Linnateatris "Vabalt peetavate kanade munad" (29. lennu noored), teine oli Musta Kasti "Evolutsiooni revolutsioon" Kanuti Gildi saalis.




Mis mulle meeldis: ei valitud pooli, suudeti valukohad neutraalselt edasi anda. Sest ma saan aru, et tänasel päeval tuleb juba hakata hoolikamalt lavastajat valima, viia kurssi end tema meelsusega. Mõni tambib ikka väga ühte väravasse, ja sul saalis on lõpuks oksemaitse suus. Seda viimast mitte sellepärast, mida lavastaja sulle laval surub, vaid tema enda pärast. Kurb.


See maailma kolinal allamäge veeremine tuli "Evolutsiooni revolutsioonis" päris hästi välja. Kui siia veel lisada eelmise nädala "Lehman brothers", siis võtavad maad päris sünged meeleolud. Päev-päevalt on üha raskem rõõmsat meelt säilitada. 

Hiljuti küsis minult üks minust oluliselt vanem inimene, et kas ja mida üks 40aastane inimene tänasel päeval üldse sellest elust mõtleb ja arvab, kuidas näeb seda. Tema küsimus oli ajendatud osaliselt tema tööst, kus ta puutub paljude selliste keskealistega kokku ja kus ta on täheldanud, et see põlvkond on hedonismi võrku langenud. Et elatakse enda pisikeses mullis, kus mõte liigub trajektooril spordiklubid - ilusüstid - Netflix, sekka näpuotsaga tööd, gurmeed ja gutši-mutšit. Ja see kõik peab veel olema ka erinevates kanalites eksponeeritud, alt ja pealt, vasemalt ja paremalt... Aga et mis nende peas päriselt toimub? Mis piirini nad on suutelised mõtlema? Omi mõtteid ma muidugi tean, nende teiste omi vähem, peamiselt virtuaalmaailmast. Kas see on mind hirmutaud? On küll. 

Veidral ajal ja veidras maailmas elame küll, sellega ma nõustun. Katsuks nüüd ikka rõõmsamalt edasi minna :)

Teisipäev, 23. november 2021

Piia Präänik ja Sõnasööbik /Kairi Look

 Präänikute kolmas raamat on ilmunud ja mul ka kibekiirelt loetud, sest see oli no lihtsalt nii põnev. Kuna mul nii noort testrühma pole kuskilt võtta, siis saan lugemiselamust hinnata vaid oma mätta otsast, teadmata, kuis mahlamütsid ise asjasse suhtuksid.

Usutavasti oleks neil ka naljakas, sest mina pugistasin küll itsitada. No esmalt juba Piia ise, kes on kohati mõnusalt teravkeelne ja tarmukas, eriti oma isa Pauli paika pannes. Sest Paul on ju üsna hädine ja nõrguke. Mõtleks vaid, isegi iganädalased töökoosolekud võtavad ta läbi ja näost halliks, rääkimata sellest, et kui ta haigeks jääb, siis on tal põhimõtteliselt juba surm silme ees. Isa, kes unistab sellest, et võiks päevad otsa kodus passida, ema süles istuda ja kooki süüa... iga naise unistus :)

Teiseks. Mulle meeldib, kuidas Kairi kõnnib noateral teatud täiskasvanute teemade osas. Olgu selleks Bobi Berensi kerglane flirt noorõpetaja Lauraga, Anna ema Prantsusmaalt kaasa toodud mees, mõned õlled jms. Väike teravus on tore, ma leian.

Välismaalaste teemat oskabki Kairi mu meelest eriti lahedalt ja muhedalt kajastada, meenub kohe eelmise (üle-eelmise?) raamatu Jack, kes on siiani mu absoluutne lemmik. Seekord mainitakse Jacki vaid põgusalt (ta on endiselt karudega hõivatud), ent Anna prantslasest isa (või ema uus mees, ma päris kindel ei ole) on samuti äge tegelane. 

Kolmandaks meeldivad mulle teksti peidetud vihjed päriselu tegelastele ja juhtumistele. Või leidsin ma neid seoseid nüüd meelevaldselt? Näiteks ühele vanaemadest kitse kinkimine meenutas mulle kohe Aunastet, kellele ka vist ju kunagi püüti kits kinkida. Bobi saade "Prožektor" tõi mu silme ette kohemaid "Laseri" ja Marii Karelli, ja mu meelest lipsas kuskilt isegi üks Karelli motoks kujunenud lause läbi. Räppar Kukimukist polegi vist tarvis pikemalt kõnelda.

Kui midagi ette heita, siis ma pean tunnistama, et ootasin viimase leheküljeni tegevustandrile ka kolmikuid. Ma olin nii kindel, et kui mitte oluliste tegelastena, siis Präänikute perekonna ühe silmapaistvama osana nad raamatust läbi vilkstavad, aga mitte piuksugi! Küllap siis on loota raamatutäit lugusid Piia askeldamistest vendadega.

Sisu tutvustamist vist väga ei vaja, sest Präänikud tegutsevad praegu kõikjal, eile lipsasid isegi AK-st läbi, ma ise nägin. Aga lühidalt, Piia Präänik läheb kooli, leiab terve posu uusi värvikaid sõpru, ent mis peamine, klassist leitakse ka Sõnasööbik, kelle ümber edasine trall lahti lähebki. 

Sellised soojad, südamlikud ja armsad lood, vürtsitatud huumori ja tänapäevaste nähtustega. Õpetlik iva on ka olemas, kuis siis muidu.

Soovitan ja ootan järge.



Esmaspäev, 22. november 2021

Viirastused / Alderton



Alderton oma lobeda sule ja mahlaka tekstiga tegi mu mõned nädalad tagasi ära ("Kõik, mida ma tean armastusest") Kui armastuse-raamat oli tugevalt autobiograafiline, siis "Viirastused" peaks rohkem ilukirjanduslik olema. Teismeliseiga ja õrnu kujunemisaastaid põhimõtteliselt ei puudutata, vaid kohe läheb sajaga eluks. Ainuke jama, et ega see "eluks minek" sõltub ju ka mitmest-setmest asjast ja alati pole enda määrata... või ehk siiski? Kui suhetest ja pereloomisest kõnelda, siis eksisteerib ilmselt kaks erinevat koolkonda. Ühed, kes leiavad tosinajagu põhjendust ja vabandust, miks ikka ei ole veel asjaks läinud (mehed on jobud, pole õiget kuskilt leidnud, enne on vaja veel see ja too ja kolmaski asi ära teha/saavutada jne), ja siis teine koolkond, kes võtavad kätte ja teevad ära. 

Kuna ma olen seda raamatut hirmus aeglaselt lugenud, siis ei mäleta enam täpselt, mis peategelasel Ninal selleks põhjuseks oli (esmalt alustasin, aga ei võtnud reisile kaasa, siis jätkasin, aga lõppenud nädalal on iga päev teater või kino olnud), aga igatahes ühel hetkel võttis ta asja käsile küll: laadis alla kohtinguäpi ja andis tuld. Siin ei ole ainult kohtingukirjeldused, vaid minu meelest üldse laiemalt avatud, mida võiks tunda üks 32aastane, kes on oma tutvusringkonnas kahe viimase vaba ja vallalise seas. Põhimõtteliselt pereinimesed ei mõista üksikuid ja üksikud ei mõista pereinimesi jms teema. Olemata ise enam vallaline või lasteta, oli ikkagi mõnus ja kerge lugeda. 

Alderton on toonud lisaks kergematele teemadele sisse veel kaks lisateemat - vananemine (isa näitel) ja viirastamine (ühe endale tekkinud kaaslase + sõbrannale tekkinud kaaslase näol). Dementsus ja mälu vingerpussid olid väga südamlikult ja tõetruult käsitletud, kurb ja mõtlemapanev lugemine, ent ei midagi nii hullu, mida su habras mentaalne seisund välja ei kannataks.

Viirastamine on aga täitsa omaette teema. Ma tean täpselt, millal ma esimest korda viirastamise ehk ghostinguga kokku puutusin - see oli "Minu Los Angelest" toimetades. Kuna ma ei ela filmimaailmas ja moodsaid ajaviiteromaane loen ka pigem harva, siis mul polnud sellest nähtusest aimugi. Seega igaks juhuks teistele endasugustele selgitan lühidalt, et seda terminit kasutatakse olukorras, kus sinuga muidu tihedas kontaktis olev isik lihtsalt haihtub, lihtsalt ühest hetkest, ilma ühegi eelneva hoiatuseta või selgituseta. Veider nähtus, mis tundub ulme, aga vaadates, kuhu suunda iga järgnev põlvkond tüürib, siis vist polegi imestada. Vanem põlvkond ilmselt vangutaks imestunult pead ja leiaks, et a mis sul viga on, rääkimiseks on suu peas, kirjutamiseks on käed otsas, on siis nii raske suhtlus lõpetada, siis noorematel käivad need asjad ilmsesti kohati teistmoodi.

Nii et jah, kui näete seda raamatut poeriiulil, siis ärge kartke, et teile mingeid kummituslugusid serveeritakse, on hoopis hoogne ja ajuti humoorikas ajaviitekas. Mulle seekord sobis kuidagi eriti hästi ja Aldertonil kavatsen ka edaspidi silma peal hoida.  

Pühapäev, 21. november 2021

Lehman brothers / Draamateater

 

Kolmas õhtu järjest teatris ja kogemus on näidanud, et kui liiga palju järjest käia, siis hiilib väsimus ligi ja tagasikaja lavastusele võib hapuvõitu olla. Seekord siis tegemist ka suisa lavastusega kolmes vaatuses, nii et päris uneajaks koju ei saagi. 

Siiski-siiski, ei midagi talumatult rasket. Võib-olla päris algus veidi hirmutas, läks kuidagi kobavalt aegamisi. Ent siis võttis tempo üles ja kuna etenduses tuleb ka pööraselt hoogsaid stseene, kus trio Kangur/Malmsten/Võigemast lasevad oma koomikuanded valla, siis raputas see viimsegi uneraasu. See on võimas, mida need kolm suudavad korda saata. Meil on palju häid näitlejaid, isegi väga häid, aga pooltel nägu ei tööta, miimika ei tule päris lõpuni kaasa. Need kurjamid aga annavad sajaga hagu.

Lavastuses on nii palju erinevaid kihte, et järgmise hommiku söögilauavestlused on ette paigas. Ahnus, ringkaitse, esivanemate ja traditsioonide au sees hoidmine, õnn vs. tehnika jne, jne. Tegelikult võetakse ju selle nelja tunniga ligi kakssada aastat ajalugu kokku.

Kiidusõnad loomulikult ka elavale muusikale, mis on teatrilaval alati puhas rõõm. Rõõm ka, et seekord ei paukunud püstolid, vaid need kärgatused olid pillidega lahendatud (nagu ma hiljuti kurtsin, siis ma olen neist relvadega vehkimistest ja paugutamistest sutsu väsinud juba).

Häiris veidi publikus mingi seltskond, kes ei saanud päris hästi aru, m i l l a l plaksutama hakata. Ütleme nii, et see tundubki mõnikord osadele probleemiks olevat, et no kui vaatus või etendus lõppeb ja publik ehk ei "taipa õigel ajal alustada". Tegelikult veidi pikem paus ei ole mingi probleem mu meelest. Väike üleminek laval toimuvalt argiellu võibki mõne viivu kesta, paus selles kohas enamasti kannab väga hästi, pole probleemi. Hullem on ette kiirustamine ja rutakas alustamine. Aga olgu, selle üle võib vaidlema jäädagi, ent seekord oli lavastus elava muusikaga ja seatud nii, et tegevus lõppes, valgus maha, aga muusikud mängisid mõne hetke veel edasi. Aga juba plaksutati... Mis tähendas, et muusika jäi lõpuni nautimata, sest see sumbus aplausi. Lisaks jõudis publik seniks plaksutamise lõpetada, kuniks pillimehed lõpetasid, ja nemad ei saanudki aplausi. 

Lavakujundus meeldis ka üliväga. Mida vähem, seda parem. 



Homme ma teatrisse ei lähe, kuigi korraks oli kiusatus küll, sest mul on Theatrumis üks asi vaatamata. Aga no ma püüan oma kultuurileige elu õiekesega ka arvestada ja ilmselt tirin ta kinno, sest mul on kange kihk uuesti "Vee peal" vaadata. 

Reede, 19. november 2021

Juudit / Tammsaare/ Kivirähk

 Nii palju hambaid pole ammu teatrist lahkudes kiristatud, oli head, oli halba. Ärritab siiski tänaseni.


👍Näitlejatöö oli super! Henessi Schmidt on täielik lemmik, aga tegelikult olid kõik ägedad. Jõuline ja tugev mäng, nauding;

👍lavastuslik pool ka suht enam-vähem. Tõsi, püstoli/püssi paugutamisest hakkan veidi väsima. Ma saan väga hästi aru, millal see tuleb, aga see ikkagi ehmatab alati. Lisaks kaob mu jaoks teatri võlu ära, kui kõiki asju peab üks ühele kasutama/näitama/etendama;

👍idee, ehk et meestel suus dialoog Tammsaare "Juuditist" ja naistel kaasajastatud tekst, meeldis mulle võttena väga, põhimõtteliselt kenasti kokku klapitatud;

👎see Kivirähki tekst... ghrrr. Need pissi- ja kepi- ja "mehed on tropid"-naljad olid ikka veidi ülepingutatud ja neid oli palju ja kui aus olla, ega need nüüd nii naljakad olnud ka. Aga no selline odav püüd massile meeldida, nagu ikka. Ja ma ei taha, et mind koheldakse kui mingit esimese klassi juntsut, mulle piisab, kui laval esitatakse mingit väidet kord või paar, ei pea kümme korda kordama. Aga kõik see vanameeste vihkamine, Susanna suust isa vihkamine, lootmine, et ehk on ta juba surnud, rõhutamine, et isa lamab nüüd oma kuseloigus ja Susanna teda kasima ei hakka jne, jne. Tülgastav.



Neljapäev, 18. november 2021

Mõned kuu alguse teatrid ja raamatud


 





"Kõigest ema" Roy Jacobsen
Liiga pikad vahed on olnud erinevate osade lugemisel, mitte midagi ei mäleta varasematest. Lugesingi põhimõtteliselt puhtalt lehelt, õnneks autor siiski püüab põgusalt lugejale meenutada olnut. Aga Norra üksildased ja nurgatagused saared ja elu neil, keerulised suhted inimeste vahel ja karm loodus, see on mulle ikka meeldinud.


"Kaksikportree". Romaan Agatha Christiest ja Oskar Kokoschkast" Agneta Pleijel

Olemata lugenud ühtegi Agatha Christie raamatut ja olles õige napilt kursis kunstnik Oskar Kokoschka loominguga, lasin end lugema meelitada lihtsast süžeest: lapselaps veenab kuulsast kirjanikust vanaema laskma Kokoschkal end maalida. Mõlemad nimekad päriselu tegelased on selleks hetkeks kõrges eas ja seljataga võrdlemisi värvikas elu. Maal valmib (see on ka päriselt olemas) kuue seansiga ja õbluke romaan ongi peaasjalikult nende kohtumiste kirjeldus. Tegemist fiktsiooniga, sest nende kohtumiste sisu ei ole tegelikult vist nii täpselt teada.
Lugeda oli huvitav, sest mõlema isiku elulugu ei ole mulle kuigi tuttav. K u i need aga on sulle tuttavad, siis võib see supp veidi lahjaks jääda, sest eluloolised detailid olid ikka võrdlemisi lõdva ilukirjandusliku lehviga kokku seotud.
Aga nagu öeldud, mulle seekord nii sobis.

"Oma tuba" Virginia Woolf
Veidi vähem kui sada aastat tagasi arutles Woolf paaris essees naistest ja kirjandusest, jõudes järeldusele, et vaja on oma tuba ja kindlat sissetulekut. Mõneti olen ma loomulikult nõus, eriti kõnealuse ajastu peale mõeldes. Tänaseks on kohati olukord siiski teine, oma tuba küll on, aga ega see tähenda, et kõik loomeinimesed kulda toodaksid. Aga olen nõus, et kuskilt peab ju alustama ja küllap siis tuleb see mahajäämus meil tasa teha. 


"Pohmellimänud" Sophie Heawood
Kerge ja kiire ajaviide, aga siiski mõnusalt hoogne, teravmeelne ja eneseirooniline. Ja kuidagi väga paras tasakaal peolooma ja noore ema teemade vahel, s.t ei pea kartma, et on ainult peod ja tinderdamine või rasedusarmid ja mähkmed.
Lood on sellise paraja timmitud pikkusega, meenutades kangesti kolumne, ei tea, ehk need ongi kunagi seks tarbeks kirjutatud.

Pimedal ja ligasel sügisõhtul hea pleedi all omaette itsitada. Ja mul on väga kahju, et mu kirjandussõprade oli neid, kellelt mõrudama mekiga kriitikanooled tulid minu seesuguse lektüürivaliku tõttu. Pean teid kahjuks kurvastama, sest mul on kuu lõpu poole veel üks sarnane raamat ees ootamas.



"Ameerika pind" Jeanine Cummins

Kellele raamatu tutvustus pole seni ette jäänud, siis lühidalt on tegemist ühe Mehhiko narkokartelli juhi eest põgeneva naise ja tema väikese poja teekonnaga Ameerikasse. Kui sa nüüd veidi kujutlusvõimet kasutad, siis sa juba aimad, mis siin ees ootab.

Ma usun, et see raamat on tõeliselt menukas, sest olgem ausad, see on täpselt selline nagu valdav enamus tahabki üht raamatut näha. Selline korraliku koolitüdruku kirjatükk, süžee kilomeetri kaugusele etteaimatav, kõik liinid korrektselt üksipulgi lahti kirjutatud, ise eriti mõtlema ei pea, lausete vahele ruumi ei jäeta, on põnevust ja ohtlikkust, korralik pisarakiskuja, sisaldab vägivalda. Sõnaga, kõik see, mida rahvas vajab.

Omaette teema on muidugi kõik see vaht, mis ilmumisjärgselt üles pekstud on. Ma polegi aru saanud, milles täpselt probleem. Jah, autor on valge ja pole sisserännanu ja mehhiklased on nüüd marus. Aga kas probleem on ainult neis kahes faktis või on ta siis romaanis midagi valesti kajastanud? Ja kas ühe rahva suurt lugu tohiks romaaniks raiuda ainult keegi selle sama rahva hulgast?
Samas on alati tore, kui üks raamat kütab kirgi.