Must ja valge / ventileerimine

/siit ei tule ühtegi raamatusoovitust, nii et loobu heaga. Või võta vastu see laadung/

Mingi väsimus on. Must valgest (jah, ka sellest väljendist on väsimus, sest iga jumala kord pean mõtlema, kuidas seda kirjutada, liiga palju variante, seekord isegi ei viitsi sõnaveebi vaatama minna, kirjutan, nagu tahan) maailmast just ennekõike. Inimesi, kellega suhelda, arutleda, niisama lobiseda jääb aina vähemaks. Sest kõik on must ja valge, vahepealseid toone ei ole. Ja kuidagi hirmus jäigaks on kõik oma põhimõtetes muutunud. Kui sa ei mõtle nii nagu mina, siis fuck off. Veel parema meelega maha lüüa. Tühistamiskultuur õitseb sajaga. Päris kole. 

Medalistide perekonna draama, mis iga päev uudistest välja kargab. Meeletu viha ja kättemaks, sekka segast minevikku. Rahvas kenasti kaasa tõmmatud ja kõik vajunud kahte leeri. Ma olen väsinud.

                                      

Riikide võimumängud, mis ei jõua ega jõua oma lõpuni. Olgu kõne all suured või väikesed. Eesti klähvib ka nagu see väike neljajalgne pudelihari, kes oma peremehe rihma otsas järsku kangesti väge täis. Küll tükeldab, küll lammutab, küll lubab. Ja siis imestavad. Ma olen väsinud.

Iga suvaline teeb nimekirjadega veebilehti. Pedofiilid, vägivallatsejad, loomade väärkohtlejad... mis järgmiseks. Kõik ju tore, ent see peaks olema sootuks teisiti hallatav ja kontrollitav. Ja kuidagi liiga irooniline, kui üks musta minevikuga tüüp teeb teiste musta minevikuga tüüpide kohta sääraseid loendeid. Ja taas pean siinkohal rõhutama ilmselget, et asi ei ole nendes kuritegudes või nende toimepanijates praegu, vaid selle infoga ümber käimises. Ma ei tea, kuidagi liiga sürreaalseks kisub see maailm. Ma olen väsinud.

Millest ma veel väsinud olen? Turundusest vist. Sest kõik ongi kokku kogu aeg üks suur turundamine. Iga ajakirjalugu, iga saatekülaline teles või raadios. Sa oled õnnelik mõne toreda intervjuu üle, mille eest, tagant või keskelt ei paistagi välja uus film, raamat, laul, lavastus, "projekt". Mis omakorda viib mind sisuturundusartiklite juurde. Ma tunnen puudust vana aja kogemuslugudest (olgu trüki- või sotsiaalmeedias). Ma tahaksin mingit toodet või teenust proovida, aga ma põhimõtteliselt ei saa selle kohta kusagilt adekvaatset infot. 

Meie meditsiinisüsteemist vist ka. Kuigi laias laastus ma väga ei kurda, seni olen kuidagi hakkama saanud. Lihtsalt vahel ajab kupli all suitsema. Õnneks olen avastanud sellise toreda koha nagu Lasnamäe Medicum, kuhu isegi veel saab normaalse järjekorraga aegu arstile. Tasulisi muidugi. Ma ei teagi hästi, kelle jaoks need haigekassa rahastusega ajad mõeldud on. Lasnamäel on natuke odavam on ka kui C. või M. või F. kliinikutes. Ilmselt pole seal käimine nii seksikas kui neis teistes kohtaes. Üldiselt olen omadega jõudnud nüüd sinnamaani, et seni kuni arstiaegu jahtida ja ühe ja teise kandi pealt uurida ja vastuseid oodata, soovitas arst mulle Irja imesalvi. Päriselt. Ongi selline nimi potsiku kaanel. Imesalvi soovitan nüüd teilegi (ei ole turunduspostitus:)). Selle jaoks, mille jaoks arst seda mulle soovitas, see ei aidanud, aga üllatus-üllatus!, aitas hoopis kolmanda asja jaoks (millest ma arstile pole kõigi nende aastate jooksul kurtma hakanudki). Põhimõtteliselt võib seda igale poole määrida. 

Lisaks kõikehõlmavale väsimusele maailmaasjadest on siiski rõõm meie teatri üle. Et sel läheb hästi. Kuigi ka ses osas on rahvas lahknenud. Vihaga ja valjuhäälselt. Mõned on vihased piletihinna üle, teised kogu müügisüsteemi/defitsiitsuse üle. No ütleme nii, et see 150 eurot on natuke kallis jah, möönan. Teisalt keegi ju ei sunni mind seda piletit ostma. Näiteks mu meelest on maailmas õige mitu üleilmakuulsat moebrändi, mille tooteid ei tahaks ma ka peale makstes, ent ometi maksavad nt nende toodetud ühed eriti koledad käimad üle 800 naela. Siiski ei viitsi ma nende somesse või kusagile mujale minna kriiskama, kui kallid need ikkagi on. Või siis on mõned väljamaa staarid, kelle kontserdipiletid samuti loetud minutitega välja müüakse, süsteemid jooksevad kokku, pärast on segadus järelturuga jne, jne. Sinu valik, kas viitsid võimelda ja palju oled valmis maksma. Ja see defkanduse värk... ei tea, mind ei häiri. Üldiselt on meil tänasel päeval ju vastupidi, kõike on lademes saada, valitseb üleküllus. Kui mingit asja antakse vähe, siis olgu nii. Pealegi olen ma piisavalt vana, et mäletada veel aegu, raskeid aegu, kui teatrisaalid olid pooltühjad, vähemasti Ugalas. See oli ka nutune aeg. Ennemini olgu välja müüdud. Pealegi ega see tähenda, et kõik lavastused oleksid nii kättesaamatud ja kallid. Meil siiski on veel ka küllalt etendusi, kuhu saab ka märksa odavamalt ja vähema vaevaga.

Ajaloo tarbeks jätan maha jälje, et laua äärde lasti mind 10.41. Siis sai kõigile kuupäevadele löögile, tõsi, kohad olid ainult ja ainult ridades 9-11. Need olid kõik 150eurosed, kuhu 70euroseid müüdi, pole aimugi. 

Ja endiselt soovitan jahtida pileteid ka sama päeva etenduseks, vahel tasub ka paar päeva enne hakata piiluma. See on see koht, kus paljud kurdavad, et kus mul see aeg muudkui seal lehel passida. Aga mõtle, kui mitu korda päevas sa avad Facebooki või Instagrami vm lehte. Samamoodi võid tekitada endale harjumuse avada Draamateatri või Linnateatri lehekülge. 

Noh, sai nüüd väheke tolmutatud, hakkas kergem küll :)

                      

Märts

 

Märtsikuu 15 raamatust ütleksin vaid kolme kohta, et ära loe (ma ei too neid nimeliselt välja, ärge lootkegi). Üldiselt olen siiski seisukohal, et lugege. Lugege palju. Katsetage. Aitab natukenegi täie mõistuse juures hoida segastel aegadel.

Sel kuul oli tavatult palju kirjastustest saadud raamatuid. Rõõm! Sest näiteks Merežkovski otsa ma vist ise küll ei oleks komistanud. 

Hindamata (ühtlasi aitäh kirjastustele!):

"Teisel pool peeglit" Gaarder

"Ühe naise võitlused ja metamorfoosid" Louis

"Minu Sansibar" Vaikjärv

"Tööpäev" Õnnepalu

"Loomise järv" Kushner

"Meri naabriks" Blomqvist

"Ülestõusnud jumalad. Leonardo da Vinci" Merežkovski

⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️

"Käpuli" July

"Kairos" Erpenbeck

"Bluets" Nelson

"Päikeselinn" Jansson

⭐️⭐️⭐️⭐️

"Peatus" Beltran

⭐️⭐️⭐️

"Ta kinkis mulle vabaduse" Parv

⭐️⭐️

"Kuritegelik raha" Goršanov

"Sitt päev" Hook

Lugemislaual, nädal 13

⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️"Päikeselinn" Jansson: ma ei tea, mis mul selle Tove Janssoniga toimub, igatahes raamatud, mis paljudele meeldivad, mulle eriti ei istu, aga mõned madala hindega (nt kõnealune) on absoluutselt hurmavad. Tegelikult on see ju lugu vanainimeste pansionaadist :) Aga millised karakterid (juudiproua eriline lemmik)! Ja kui usutavad seigad ja dialoogid! Milline hillitsetud huumor! Loed ja mugistad omaette.

⭐️⭐️⭐️⭐️"Peatus" Beltran: natuke teistmoodi reisikirjandus. Beltran kirjutab hästi nagu ikka, lihtsalt see erinevate lugude vahet hüppamine mulle algusotsas hästi ei passinud. Hiljem läks ludinal käima.

Kõne all siis Tenerife, olgu täpsustatud. 

Meri naabriks / Blomqvist

Sarja teine raamat. Hästi turvaline lugemine, õudkoledate juhtumiste veel õudkoledamaid kirjeldusi ei ole. Kedagi kirvega taga ei aeta. Keegi ei ahista kedagi. Kellelgi pole ka musta masendust.

Raamatu tutvustus ütleb kõik tarviliku ära, ei hakka ise midagi lisama:

Maia ja Janne alustavad ühist elu kaugel Tormisaarel. Nad ehitavad endale kodu, soetavad kariloomi ja perekond hakkab kasvama. Nende kiiresse argipäevaellu toovad vaheldust reisid mandrile, külalised, kirikuskäigud. Ka sõda ei jäta saarestiku elanikke puutumata. Elu lihtsus ja viljatus tunduvad peaaegu kadestamisväärsed ning panevad lugeja igatsema seda otsest kontakti loodusega ja moonutamata inimsuhetega, mille tänapäeva inimene on ammu kaotanud. Autor kirjeldab noorpaari kasvavat armastust ja usaldust ilustamata viisil, millest ei puudu ka soe huumor.

PS. Hästi hea mõte on minna Sarvele raamatut pildistama ja siis raamat üldse mandrile unustada. 

Väga.

Väga.

Hea mõte.

Ülestõusnud jumalad. Leonardo da Vinci / Merežkovski

Väga sümpaatiline lugemine. Ilukirjanduse kastmes ajaloolõiguke Leonardo da Vincist endast, tema tegemistest, ümbritsevast elust ja kaasaegsetest. Ega siin midagi uut tõdeda pole - mitte muhvigi pole muutunud. Jumalad ja ebajumalad olid vähe selgemad (kuigi mitte alati) kui tänasel päeval, aga silmakirjalikkus ja mahhinatsioonid õilmitsesid muidugi ka siis. Ja juhtus sedagi, et esmalt pandi tuli otsa või nöör kaela ja alles siis hakati mõtlema, no umbes nagu täna nende tühistamiste ja asjadega.

Nii et kui sul peaks olema tahtmist sukelduda Milano (ja ümbruse) rikaste ja ilusate, aga mitte ainult, ka vaeste ja koledate, ellu, siis anna tuld. Koledad, muide, olid sama olulised kui ilusad. Messere Leonardo kaardistas võrdväärse innuga nii ühtesid kui teisi, väidetavalt. Kui tahad ühes meistriga nokitseda "Püha õhtusöömaaja" kallal, flirtida avastamisjärgus mehhaanika saladustega (saatanast!) või hoopis võtta ette võluva Mona Lisa, siis see raamat võiks sobida. 

Täitsa mõnus lugemine. Triloogia kolmas osa tuleb tänapäevale veel lähemale, nii et see peaks veelgi puudutavam olema. 

Loomise järv / Kushner

Huvitav segu. Võimalik, et seda reklaamitakse spiooniloona, igatahes kui nii, siis mitte klassikaline spioonilugu. Tõsi, valenimega ameeriklanna Sadie üritab infiltreeruda erinevate tööülesannete tõttu erinevatesse rühmitustesse. Raamatu põhiloos on selleks üks Edela-Prantsusmaal toimetav kommuun, mis naise tööandjale teadaoleva info kohaselt peaks üritama teatavat laadi sabotaaži suurte veehoidlate rajamise vastu. 

Selle ülesande käigus saab lugeja kulgeda idüllilisel Guyenne´i oru maastikul, nautida peategelase vaimukaid teravusi ja isemoodi mõtteid. Mulle need, kusjuures, meeldisid :) Mingit läilat romantilist liini ei olnud jõuga surutud, mille eest samuti kiidan; oli olemas puhtalt fiktiivne kaaslane (kes ise küll paraku seda ei teadnud, et ta fiktiivne on) ja kommuunist pärinev seksisemu.

Ja siis lisaks veel, et lugeja ka oma silmaringi võiks laiendada, omab meie salaagent Sadie juurdepääsu e-kirjadele, mida läkitab veerandsada aastat tagasi pooleldi koopasse elama läinud (ja eelpool mainitud kommuuni asutaja Pascali vaimne teejuht, kaudselt) Bruno Lacombe kommuunile. Ei, need ei ole sõna-sõnalised kirjad (mida ma isiklikult raamatutes peaaegu et üldse ei armasta), vaid sellised parajalt doseeritud ümberjutustused-mõtisklused Sadie kastmes. Nende teemaks on suuresti eelajaloolised inimlased, valdavalt neandertallased. Oli päris huvitav ja igavaks ei muutunud.

Mulle väga, no kohe väga meenutas kohati Houellebecqi stiili. Nii et kellele on meeldinud H., siis julgeks ka Kushnerit soovitada. Mõlemal on oskust ja julgust olla ühiskonnakriitiline, mõlemad oskavad ilukirjanduslikku teosesse põimida huvitavaid tähelepanekuid, ja üldse, hoiavad külges.

Mulle meeldis.

PS. Eelnevad read olid mul kirjutatud enne raamatu viimase lehekülje sulgemist. Suht lõpuosas tõmbas tähelepanu üks kõrvaline ja vaid paaris lõigus esinev tegelane, kes viiski otseselt mõtted Houellebecqile (kindel ei ole). 

Minu Sansibar

Sansibar tundub esmapilgul selline tšill ja muretu, täiuslik koht, kus oma valged pekid laiali laotada. Tegelikult on seal muidugi päike nii kõrvetav ja rannaliiv nii silmipimestavalt valge, et randa kannatab vaid päikesetõusul ja -loojangul minna, muul ajal lõõtsutad õues palmi või toas konditsioneeri all ja unistad Eestimaa hallist novembritaevast, mis vajutab sind maad ligi.

Ja rahu ei saa rannas kunagi, sest jambo-jambo!, eks ole :) Samas rannas elu jälgimine on parem kui mistahes teleprogramm. Maasai noormehed, kes turistide kimbutamisest puhkepausi võttes toetuvad kepi najale ja nokivad nutis. Naised, haokubu pea peal. Õhtuti jalutavad vahmiilid. Kogu aeg midagi toimub.

Janika Sansibar on kogunenud paljude aastate vältel. Ta on olnud seal nii turistina, reisikorraldaja ja giidina kui proovinud ka elada. Raamatus joonistub kenasti välja, et mida pikemalt seal olla ja hoidku taevas, kui veel püüda ka asjalik olla, siis võib nii mõnedki hallid juuksekarvad saada. 

Lähemalt vaadates ei ole see elu seal aga sugugi muretu. Turistihordid hävitavad looduse ja trööpavad paradiisi. Vaesus on loonud omaette ettevõtlusvormi "armastus raha eest". Sealjuures on Sansibar üks neist kohtadest, kus mitte ainult valge mees ei komista suure tõenäosusega õnne otsa, vaid ka vanemapoolne valge naine leiab hõlpsasti oma eluarmastuse. Siinkohal tahaks meelde tuletada, et kuigi Sansibar tundub kaugel, nii kaugel, siis sinu saarevallatused ei pruugi vaid sinu ja rannapoisi vahele jääda. Rannapoisid kelgivad otse loomulikult vallutustega omavahel, aga mitte ainult... Oli meilgi juhus, kui rannas astus ligi järjekordne rannapoiss, kes tont teab millega parajasti äritsemas, sissejuhatavale küsimusele päritolu kohta Estonia kuuldes, lõid tüübil silmad särama. Sest Eesti, see on ju a) Ragnar Klavan, b) Eesti "pruut" WhatsAppi galeriis. Sedapuhku paraku koguni võrdlemisi tuntud inimene.

Muidugi oli ka lõbusamaid lugusid kui lokkav vaesus, armastus raha eest ja kingiks saadud kurjad tõved. Mu lemmik oli nt Janika T-särgi äri... No ma oleksin võinud mis iganes lõpu sellele ärile välja mõelda, aga mitte sellise :) Ja ka hotelliinvestori teejuhi õpetlik ja ülevaatlik lugu oli kümnesse (tõsi, see ei ole nii ainult Sansibaril).

Mis ma nüüd öelda tahtsin... igati tore raamat. Räägib nii ilusatest kui ka koledatest asjadest. 

Tööpäev / Õnnepalu

Juba ainuüksi mõte, et terve raamat on Puukoolist, paneb mind valust oigama. Sellest hullem saaks olla vaid Puukooli Töötaja Tööpäevadest kirjutamine. Mida Õnnepalu just nimelt teebki. 

Ja ometi on see oivaline! Sest kuigi jah, ka selle äri iseärasustest saab lugeja palju teada, on Õnnepalu Puukooli argipäeva kirjelduste vahele nutikalt peitnud õige kenakese ülevaate meie tänasest päevast. Teravus ja (nüüd ka) muhedus, mis on viimastel aastatel siginenud Õ. tekstidesse teeb selle veel eriti nauditavaks. Tõepoolest selgub, et ühe Puukooli ja selle vahetus läheduses paikneva kooli kaudu annab edukalt portreteerida põnevaid inimtüüpe ja veidraid nähtuseid meie ühiskonnas. 

Üle öö rikastunud tüübid, kes pargi jagu istikuid kokku ostavad. Värskelt armunud, kes kibekiirelt kodu mängima hakates alustavad tohutu iluaia rajamist (naispool siis on see põhiline rajaja, mees vastab kuulekalt "jah, kallis", nagu Õ. sedastab, esimesel aastal nad veel räägivad nii). Igavlevad koduperenaised või, kui neil ongi töine elu, siis on nad surutud kuivikbürokraadi halli argipäeva, kes tulevad aiandust või maastikuarhitektuuri õppima (et kohata uusi ja huvitavaid inimesi, sisseastumisdokustaate esitades nad veel ei tea, et kohtuvad kursustel teiste omasugustega). Noored pered, kes on oma elu esimese Kodu ostnud, põllu peale, ja avastanud sisse kolides, et neil on neljas küljes naabrid ja vaja oleks privaatsust. Ja jälle on kiire ja jälle on vaja võimalikult kõrgeid istikuid ja võimalikult tihedalt istutada, et privaatsus ikka kärmesti kohale jõuaks. Aegu hiljem vannuvad ja maksavad järeltulevad põlved säherduse heki eemaldamise eest mõnuga. 

Ah jaa, ja siis mu lemmikteema - kohalikud omavalitsused enne valimisi, kui on vaja kihku-kähku rajada alleesid, parke, kliimasõbralikke tänavaid. Tõsi, aega on napilt ja seepärast peavad istikud (huvitav, kas neid saab siis veel üldse istikuteks nimetada) olema juba pigem puu mõõtu, nii et lõpuks selliseid "istikuid" ei saagi Eestist ja need tuleb rekadega mitme maa ja mere tagant kohale tuua, äärmiselt roheline. Kui see kõik ei oleks siin Tallinna linnas päriselt juhtunud, siis naeraks kohe kõhutäie. 

Õnnepalu ja komöödia?! Jah, tuleb välja, et oskab küll, kui tahab. Tegelikult olid ka Peremees ja teised kolleegid väga tabavalt visandatud, aga neid ma ei hakka ümber jutustama, ilmselt saite juba isegi aru, et see raamat mulle meeldis.

PS. Mõni aeg tagasi tuututasin blogis, et meil on olemas igasuguseid "kõutse", küll õpetavad elama ja äri ajama, küll elustiili muutma, lapsi kasvatama ja seksima ja eriti muidugi investeerima (naerukoht), aga et miks ei ole olemas aiakõutsi. Et kui ma - teoreetiliselt, ärge te päriselt lootkegi - tahaksin hakata aeda rajama või mingeid puukesi krundi äärde istutada, siis kuidas ja kust alustada, ma ei tea. Ma võin ju seal aiandis või puukoolis suu vahtus peas küsida ja mulle võidakse seal samamoodi kõike rääkida, aga nende istikutega mulle ju Õnnepalu koju kaasa ei anta. Kus täpselt siis lüüa labidas maasse, minu maad see Puukooli-mees ju ei tunne. Ja mis ma nende puudega oktoobris tegema peaksin? Aga aprillis? Ja ei ole nii, et loed aiaraamatust kõik targad jutud ära, sest nagu nimme on sel aastal aprillis veel lumehanged või on oktoobris alles rannailm. Ja paar korda aastas võibki sulle külla tulla Tark Aednik, aga siis on kindlamast kindlam, et ta kuulutab tähtsalt, et sa oleksid pidanud sealt alt lugedes neljanda võsu juba seitsmendal mail ära lõikama. Aga kus sa olid seitsmendal mail, ah? Olgu, võib ju öelda, et võta omale aednik, kui ise ei oska, aga no siis sa ju ei õpi, sest ega nad ei taha oma saladusi jagada. See on täpselt nagu nende profikokkadegagi, et "ah, mis see siis ära ei ole, viskad kaussi seda ja teist, loksutad ja vahustad ja siis patsutad ja ongi valmis, see on ju lihtne", on ta jee mul lihtne.

Tähendab, nüüd juhtus mul nii nagu Õnnepalulgi pidevalt, et hakkas ühest asjast rääkima, aga välja jõudis jumal teab kuhu. Tegelikult ma tahtsin lihtsalt öelda, et siit raamatust sain teada, et need green coach´id on täitsa olemas juba.

PS. Väga kurb uudis, Mustas Puudlis ei olegi enam lumepallisuppi menüüs 😭

Lugemislaual, nädal 11

⭐️⭐️⭐️ "Ta kinkis mulle vabaduse" Parv

Ei ole ju otseselt pahasti kirjutatud/tõlgitud, aga mu jaoks jäi läbivalt õhku küsimus: kellele? milleks? Ja kuna ma oma peas usutavat vastust neile küsimustele ei leidnud, siis jäi üldpilt lahjaks. Põhimõtteliselt on selline mitte kuigi süvitsi minev ülevaade mitmest suhtest/abielust ja siis praeguse kaaslase leidmise lugu. Raamatu kaanel mainitakse küpse armastuseni jõudmist, aga see viimane nn küps armastus on ju alles vähe aega kestnud, nii et vara veel rääkida. 

Totalitaarne romaan / Draamateater

Täpselt selline pealkiri, mida kohe esietendusest alates mängukavas hästi kirglikult vältida. Õnnestus väga hästi (esietendus 2024 sügis vist). Nüüd üks päev jäid näppu esirea keskel piletid ja... no kuidas ma siis ei võta. Eelmisel õhtul läksin kell 21 magama, et võimalikul kenasti välja puhata. Etenduse päeval viisin end vaimselt maksimaalsesse valmisolekusse, püüdes püsida rõõsa ja roosa. Mures ma muidugi olin, sest ikkagi kolm vaatust.

Aga.

Kõik vaatused lõppesid liiga äkki, kella ei jõudnud veel vaatama hakatagi. Fantastiliselt lavastatud. Oli hoogu, oli valu ja kurbust. Ent oli ka nalja ja naeru. Lavastaja Ivaškeviciuse rollis Puustusmaa ohjas väga ägedalt nii lavapealset kampa kui suhtles ka publikuga (kergelt, delikaatselt, ei pea kartma osalusteatrit :)).

Ja viimasel ajal on vahel juhtunud, et mul on teatris videokaameraga mängimisest veidi juba siiber, siis seekord oli see lahendatud jälle omamoodi ja ägedalt. Töötas hästi ja oli kohati lausa vaimukas. 

Mulle. Väga. Meeldis.

Ma tahaks nii väga öelda, et mine, rsk, teatrisse seda vaatama, aga Eestis on sellega vist finito, nüüd on veel vaid kaks mängukorda Leedus.