Jälle maailma peal ripakil / Metsküla

Reisiraamatute põuas ma just sellist mõnusalt kerget lugemisampsu vajasingi. Esmalt langesid viljakasse pinnasesse juba autori inspireerivad sõnad sissejuhatuses, mis innustavad härjal sarvist haarama ja lõpetama igasuguse kõhklemise (olgu selleks hakatus kirjutamiseks või reisile minekuks). Viimasega mul probleeme pole, esimesega kohati nagu oleks, ent õnneks lõpp peaks juba paistma ka... või vähemalt sel sajandil peaks see juhtuma.

Mis mind kergelt kadedaks teeb, need on Liina kogemused üksi reisimisel. Seda harukordset võimalust on mul elus harva olnud. Ma ei taha väita, et see iseenesest mingi õnnetus oleks (vastupidi, hea kaasteeline on parem kui lotovõit), lihtsalt üksi reisides satub märksa enam kohalikega lobisema, mis omakorda on parim osa reisimisest. Ma ei tea, kuidagi just inimesed ja juhtumised on need, mis reisist reisi teevad, kas pole? Sa võid silm punnis jõllitada ilmatu vägevat koske või mäge või sini-sinist veteavarust, aga seiklus see ei ole, adrenaliini ei anna ja head lugu sellest naljalt ei sünni. Loo tekkeks on vaja inimest või plindrisse sattumist :)

No seda Liinal ikka juhtub. Näiteks komistab ta Hiinas levinud petuskeemi otsa, kus kohalikud neiud rännuselli esmapilgul tagamõtteta teed jooma kutsuvad. Ise ma pole Hiinas käinud (ei taha ka, mulle piisab abikaasa WC otsimise kirjeldustest, sedavõrd keeruline oli hiinlastele selgeks teha, mis kohta tarvis on... peaaegu jõuti juba kogu toimingu ette mängimiseni... tähendab, olgu, ma edasi ei kirjelda).

Või kuidas pealtnäha süütu surnuaia pildistamine Gruusia-Armeenia piiri lähedal ebameeldivusi põhjustas. Minu lemmiklugu on ilmselgelt Põhja-Korea. Ajal, mil maailm muutub ühte nägu ja kultuurilisi erinevusi jääb üha vähemaks, pakuvad lugemisrõõmu just erilised paigad. Mingis varasemas reisilugude raamatus on sellest ka kirjutatud, aga seal see mulle põnev ei tundunud, aga siin oli päris vahvasti edasi antud. Kuigi ma saan aru, et see on võrdlemisi üks ja ainus tüüpekskursioon, kenasti lavastatud ja kontrollitud, et lääne inimene näeks ja teaks, kui ilus on elu Põhja-Koreas :)

Eraldi plusspunktid annan autorile ka selle eest, et paari sõnaga mainiti ilustamata vabatahtliku töö telgitaguseid (autor oli mõned kuus Mehhikos inglise keelt õpetamas). Eks selles rahade jagamises ja paberil numbrite liigutamises ole üksjagu silmakirjalikkust ja kohati võhiklikkust, räägitakse sellest aga harva.

Aitab nüüd küll, jätan midagi lugemiseks ka ikka.

Surm Bulgaarias / Sauter

 

Üldiselt tuleb tõdeda, et Sauter on käekirja muutnud. Võtnud seekord hakituma stiili, mitte et ta üldse kunagi oleks pikalausemees olnud, aga no nüüd on päris ära keeranud.

Sisu on muidu ikka seesama, mis kogu aeg. Elu joogist joogini, sekka vetsuteemad ja peeretamine. Naised teda ei mõista. Tahavad vaid raha ja keelekat. Lihtsalt seekord toimub see kõik Bulgaarias. No väga värskendav tõesti 😀

Kes Sauterit ka muidu loeb, see loeb. Soovitada teda kellelegi ei oska ma nagunii.

Kuressaare

 On suvi ja seega jutud lühenevad sajaga.

Kuressaare märksõnad:

1) dresscode lapsevanker. Ma ei tea, miks ja kuidas on Kuressaares nii palju noori emasid! Kui ma olen kuu aega järjest Hiiumaal (käies 3-5 korda nädalas Kärdlas), siis on titekäru nägemine mu jaoks päevasündmus. Kures oli iga teine tänaval kõndija vankri või käruga. Mul oli päriselt veider tunne ilma olla. 

2) Tegime iga lõuna- ja õhtusöök statistikat peatänaval. Kui Hiiumaa rahvaauto on Subaru, siis Saaremaal Dacia Duster. Roolis (sõltumata margist) enamasti naised. Küsimus: kus on Kuressaare mehed?

3) Ma käisin elus esimest korda spaahotellis nii, et spaasse ei jõudnudki :) Põhimõtteliselt käisingi end suveks välja magamas.

4) Seda lugu ma pikemalt lahkama ei hakka, aga lühidalt öeldes: phmt läksime kodust ära teadmisega, et samal ajal tuleb meile puhkama üks meie noorte tuttav tegelane nimega X, kes T-l on ka Fb-s olemas. Suhtlesid, leppisid eluolu kokku. Kuna me lahkusime enne, kui tegelased siia jõudsid, siis pidi T. neid õhtul Saaremaalt ka telefonitsi juhendama. Õhtul toimusid telefoneerimised, T. korra imestas, et miks tal  X-i nime telefon ei näita, aga no tal on pidevalt mingi teema, et kord näitab helistaja nime ja siis ei näita, mõni mõis. 

Kui me siis koju tagasi laekusime ja valel pool väravat olles helistasime "koduvalvurile", et ta värava seestpoolt avaks, siis... värava alt paistsid tsips-tsips valed jalad. Juhtub. Kui värav avanes, siis... vaatas sealt vastu muhe seltsimees Y. Tõsi, X ja Y kannavad ühist eesnime. Üks neist kasutab Fb-s perenime ka, teisel valitseb tühjus. 

Oookei...

5) Kui suur on mu reisiraamatute nälg? 

Vastan: nii suur, et sain raamatu, asusin seda lugema ja alles siis, kui nägin, et Liina Metsküla näitab instas pilte raamatuvirnast, mida ei viitsinud üks päev autogrammitada, avasin hirmuga oma eksemplari, et appi-appi, kas ma jäin pühenduseta :) Ja siis leidsin, et ajee, mul on ikka pühendus olemas :)

Mõeldes Erele

 

Kainus

 Ma vist lootsin midagi muud. Olid põhjuseks mu enda valed ootused või raamatule tehtud reklaam, ei tea. Igatahes välja hõigatud avameelsust ma eriti ei kohanud. Ka puudus siin lugu kui selline (olgu selleks siis Raua või Heinsalu kogemuslugu seoses sõltuvusega, kuigi jah, eks kõige enam müüdigi raamatut ju Raua nimega). Oligi lihtsalt intervjuu (jah, apetiitsemalt mõjub selle nimetamine "vestluseks"). Oligi üldine keerutamine ümmargustel teemadel. Mis ju ei ole ka vale, aga kahjuks ei mõju haaravalt ega elumuutvalt. 

Lisaks oli siin minu jaoks kerge "astuge meie boksi" maik man. 

Jätkuvalt loodan, et Neeme Raud kirjutab kunagi raamatu, noh, sellise vähe teistsuguse.

Nõmmeliivatee/Kähkönen

 Uhh, milline raamat... ei tahakski muud öelda kui et... loetagu! 

Aga kui sellest ühest sõnast on sulle siiski vähe, siis mõtle loole, kus on neli naist ja plikatirts (kahe naise lapselaps) ja neile kõigile antakse hääl ja sõna. Nad kerivad oma sõjaaegset ja tänapäevast (1972?) lugu. Mulle meeldivad mitmeplaanilised lood ja seda see just on. Lugu rändab ajas, inimestes, geograafiliselt, ajaloos muidugi ka, täpsemalt on see Karjala valus lugu.

Kui norida, siis Hilla vanemate, ehk Anna ja Ida (?eeldan, et see nii oli, sest soomekeelseid eelraamatuid pole lugenud ja sellekohast taustainfot meile selles raamatus heldelt ei jagata) laste omavahelise suhte teemal. Seda mainitakse põgusalt ja vihjamisi pidevalt, aga mis seal täpsemalt on, sellest taustata aru ei saa. Oletan, et varasemates raamatutes on sellest siis rohkem juttu olnud.

Lugemist Hiiumaa ainetel

Soovitasin Apollo raamatuportaalis enne suvel Hiiumaa tulemist veidike temaatilist lugemist. 

 Hiiumaaga seotud kirjaneitsitest ja -meestest kõneldes meenuvad ilmselt kõigile esimeste seas Ave Alavainu, Jaan Kross, Tõnu Õnnepalu, Vaapo Vaher jt, kelle rikkalik kirjanduslik pagas on ilmselt paljudel juba läbi loetud. Aga põnevat ja muhedat lugemist leidub veelgi (ja kellel sellest vähe, siis tasub lisa uurida Vaapo Vaheri kaheköitelisest «Hiiumaa kirjanduse loost»).

• Herman Sergo «Näkimadalad» ja hiiurootslaste lugu oli kindlasti minu esimene tutvus Hiiumaaga. Juhtus see kusagil õrnas eas, millest siiani annab tunnistust pitsitus päikesepõimikus, kui meenub Getteri igatsus ja ootamine katuseharjal. Ja eks saareelus seda ootamist satub ette omajagu. Triloogia esimene osa algab katku saarele jõudmisega 1710. aastal, ja siis 310 aastat hiljem… njaa, see on juba järgmiste suleseppade võimalus.

 

• Douglas Wells, «Jänki seiklused Hiiumaal». Igale pötkule kohustuslik lektüür. Kui ka hiidlast lõpuni ei mõista, siis sammukese lähemale aitab ometi. Teadmine, et kõik on juba olnud ja sa pole ei esimene ega viimane, kes sisserännanuna igasuguste veidrustega rinda pistab. Üle kõige kumab aga ometigi suur armastus Hiiumaa ja selle isemoodi rahvakillu vastu. Igatahes lõbus ja südamlik lugemine, millele hiidlased esiti kõõrdi vaatasid (ei-ei, midagi sellist pole olnud, sellised me küll ei ole!), aastate möödudes tsiteeritakse vestlustes, nõustuvalt kaasa noogutades, juba üha sagedamini.

 

• 

  
  

  Andrus Roosa, «Hiidlase vähene naljaraamand». Roosa on mees nagu orkester, kes on kogunud kokku ja raamatusse raiunud mitmeseugused saarel ringlevad naljalood. Lood on jaotatud kohati piirkonniti, kohati temaatiliselt. Oma koosa saavad kõik. Paras ampsukaupa lugeda ja rõõmsat meelt üleval hoida.

 

• Kristiina Hellström, «Minu Hiiumaa aed». Aianduskauge inimesena olin üllatunud kui põnev oli lugeda autori mastaapsest aialoomest Sarve poolsaarel. Tulemuse teeb seda väärtuslikumaks, et pinnas on siinmail napp ja karm, meenutades veidi tundraloodust. Lohutav oli ka lugeda tema võitlusest metssigade terrori vastu. Teksti rikastavad kaunid pildid aiast ja taimedest.

 

• Voldemar Panso «Naljakas inimene» ja tema poolt ajaloo annaalidesse talletatud Lepa Anna toob samuti iga kell muige suule. Jutud Kassari värvika ja vägisõnarikka suuvärgiga Anna tegemistest ja ütlemistest ringlevad hiidlaste seas nii, nagu oleks kõik see alles eile juhtunud. Puritaanidele ei soovita.

 

• Heli Laaksonen, «Ole ise». Ei kõnele need luuletused küll otseselt Hiiumaast ja hiidlastest, ent on ajatult argised ja kantud elufilosoofiast, mis sobib kõikjale. Lisaks muidugi võrratu töö, mille Järvi Kokla on neid luuletusi hiiu murdesse ümber pannes teinud. Äratundmisrõõmu luuleleigele lugejale lisavad kindlasti kodused mugandused, olgu selleks Ott Lepland, Selver vms.

AEG

Teinakord ma pikuda vagavasti öhe koha peel

ja katsu olla hästi tasa

et aeg mind üles äi lövaks

ega hakkaks jälle edas minema

ja tahtma, et ma ta seltsis muretseks.

Eile humigu see önnestus;

ma hissisi teki eere alt

ja oli naa vagusi

et aeg mötles et ma pole veel kuju tulndkid

mool tulli naar peele

sest ta olli kangest närvis

pürgis mo suhtlite sees

tömmas kapiuksed vallali

kiskus suitsu

ja katsus aega surnuks lüia.

Ta löidis mo löpuks üles siiskid,

kisse jäksb niikau öhe koha peel pikuta.

 

• Äsja ilmunud Mele Pesti «Minu Kuressaare» paneb aga hoogsalt kaasa noogutama. Tögagu need saarlased ja hiidlased üksteist palju tahavad, aga sarnast on ikka rohkem kui erinevat. Lugesin ja hüüatasin korduvalt, et just nii ongi! Hooajaline elu, kinnisvara soetamine, ümbernurga jutu veeretamise kombed jms. Kuni «Minu» sarjas veel Kärdla raamatut ei ole, võib julgesti Kuressaare raamatut lugeda. Nagu hiidlane ütleks, hoidis külges küll.

Minu Kuressaare/Mele Pesti

 "Minu"-sarja Eesti saarte raamatute rivi on täienenud. Mul muidugi suur rõõm lugeda ja kaasa noogutada, vastu nagu polnudki eriti millelegi vaielda. 

Mele Pesti on võtnud ette suure töö, sest temal on Kuressaare kõrval oluline osa ka oma perekonna (aja)loo kirjapanekul. Kirjeldused vanavanemate kuramaažist ja ema-isa saarele kolimisest ja ema-isa (ja sõpruskonna) Saaremaa matkast, mille Tarmo Teder raamatusse raiub... no need on sellised, et panevad kaadrid silme eest läbi jooksma ja toovad naerukurrud suunurkadesse. 

Edasi tuleb see argisem Kuressaare, see, mis nii sarnane Hiiumaalegi. Hooajaline elu. Kirjutamata reeglid. Ümbernurga jutu veeretamised. Kinnisvara soetamise ja müümise rõõmud.  Kuidas midagi on alati tehtud.

Ja lisaks korralik ülevaade Kuressaare ajaloost ja tänasest päevast. See muidugi erineb Hiiumaast, on väheke vägevam. Pole meil sellist lossi, spaadest kõnelemata. Ja Kärdlas pole ka nii head promeneerimise ja enese eksponeerimise tänavat (kellele see pool peaks puhkusel olles oluline olema).

Lemmikväljendi sain ka: merega piiratud mõistus. Seda võib kahel moel tõlgendada, nuputage ise. Või lugege raamatut. 

Käisin linnas

 Käisin linnas. Nagu ikka, teatavates asutustes, mis on ka ainsad kohad, kus naisteajakirju sirvida saab. Iga kuuga on neis vähem lugeda. Põhimõtteliselt tundub mulle, et olen kuidagi... vildakas. Iga teine lugu ja kolumn kõneleb vaimsest tervisest ja meelehäiretest. Ühe, teise ja kolmanda nurga alt. Mõnel mehel ei olegi nagu oma kolumnis suurt miskit öelda, ketrab ikka sedasama vana juttu, aga no ikka depressioon, ärevus, paanikahood, läbipõlemine, masendus... Nõu annavad igasugused terapeudid, nõustajad, tervendajad, couch´id.

Mingil hetkel tunnen, et mul oleks justkui midagi viga, kui mul pole midagi sellist letti laduda. Sest kõigil teistel ju ometigi on. Ja kui niimoodi kuust kuusse inimesi töödelda, siis... küllap midagi lõpuks leiame. 

See on umbes samamoodi nagu nende igasuguste vähemustega. Tasapisi töötleme. Eriti soovitavalt noori ja ebakindlaid. Ja siis vaatad ja mõtled, et valge ja hetero olla ongi vist imelik. Peaks end süüdi tundma. 

Aina käib vindi üle keeramine. Tasakaal oleks nagu paigast ära. 

Aga noh, tuled tagasi saarele. Sumpad meres. Nuusutad õunapuid. Närid rabarberijuppi (ups, õigus küll, uue info kohaselt on rabarber sajaga out). Vahid kitsedega tõtt. 

Ja unustad need ajakirjad. 

Kannatab elada küll.

P.S. Ei naeruväärista ega alaväärista kedagi. Otsin ja ootan lihtsalt tasakaalu.

Väike üllatus/Groen

 

Kerge ja lõbus koomusk, mida Groenilt ongi oodata. Kuigi ilmus viimasena, siis põhimõtteliselt võiks lugeda sarjas esimesena, selle sündmused eelnevad siis vanadekodu-saagale. Samas vastupidine järjekord ei seganud põrmugi.

Võib-olla võrreldes eelnevatega on vähem teravust ja sügavust. Neis teistes raamatutes loopis ta rohkem iroonilisi märkusi ühiskonna ja tänapäeva kohta. Siin lendasid kriitikanooled peamiselt kergelt juhmakate politseiametnike ja edeva proua linnapea pihta. Hästi lühikesed peatükid ja hoogne tempo, unise peaga ja ülekuumenenud ajuga paras lugeda.

Kes pole Groeniga siiani kokku puutunud, siis ta meenutab õrnalt Jonas Jonassoni. Samas eeldab taoline väide, et te peaks justkui olema Jonassoniga kokku puutunud :)