Minu kübar, minu prillid, minu mask! Minu puhkus ootab mind!
(lugeda Hans von Risbieteri häälega)
Suvehiidlase pajatused
Ikka need veidrad mängud...Pidin siin üks päev tavalisest enam mööda kaubanduskeskuseid jooksma. Jah, plätud, täpsemalt varbavaheplätusid (on ju jõle sõna?) oli tarvis. Selgus, et nendega on täielik ikaldus. Plätusid müüakse, aga siis peavad need igatahes olema suured robakad või siis sellised...no nagu vahukommi tekstuuriga veidrad asjandused.
Aga mitte plätudest ei pidanud ma rääkima, vaid sellest, mis kaubanduskeskustes toimub, ennekõike söögikohtade läheduses. Põhimõtteliselt sööklas laua ääres sa einestada ei tohi, aga kui võtad jõupaberist koti näppu ja marsid kaks meetrit eemale pingi peale, siis tohid. Ja pingid... need olid ikka väegade hõivatud. Enamasti polnud tegemist üksikute nälginud isenditega, vaid ikka sellised neljased-viiesed kambad puntras koos. Kuidagi kurb oli. Koolid paneme kinni, aga siis need samad noored hängivad ikkagi kuskil koos. Toidukohad paneme kinni, aga sealsamas ukse taga ollakse ikkagi ninapidi koos. Et anname gaasi ja pidurit korraga.
See sulgemiskoomusk on lihtsalt nii haige ja vahet pole ka me räägime ohtlikust viirusest ettevõtluse põhjalaskmisest.
Tegelikult nägin ma täna veel ühte veidrat vaatepilti. Käisin maniküüris-pediküüris (et kui surra, siis vähemasti stiilselt). Koht on tõsine liinitöö, aga kui leiad sealt endale meelepärase tegija ja ainult konkreetse inimese juurde aja paned, siis on kõik hästi. Igatahes on seal siis pikk rivi töökohti (koroona ajal muidugi ei panda enam järjest kõrvuti istuma, vaid jäetakse vahelt kohti tühjaks) ja paratamatult näed teisi tegelasi. Tuli siis moodne pubekas, pakuks vanuses 14-16. Ja ta ei suutnud minutitki telefonita olla. Küll ta sättis seda igatpidi enda ja maniküüritüdruku vahele sellele... mis selle nimi on, mis lihvimistolmu sisse tõmbab :)Seni, kuni lakki maha lihviti, oli lihtne - üks käsi oli ju vaba ekraanil kerimiseks. Ma olen sellist vaatepilti muidugi enne ka näinud, aga tänane hakkas silma pigem seepärast, et tal oli samal ajal videokõne. Isegi kui te ei ole elu sees maniküüris käinud, siis te ju kujutate ette seda kahe inimese vahelist distantsi? Ja panna sinna vahele veel telefon ja teha videokõnet, milles seletad, mida sinuga parajasti tehakse ja lehvitada siis vahepeal vaba kätt kaamerasse... no ma ei tea, see oli üle mingi mõistliku viisakuspiiri mu jaoks.
See on asja üks külg. Teine teema on, et seal on tõesti nagu konveieril see töö. Mis tähendab, et nad peavad jube kiiresti askeldama, et järgmiseks kliendiks valmis jõuda. Ma ei näe neid küünetehnikuid kunagi uimerdamas, samal ajal kolleegiga lobisemas, oma telefoni näppimas, aknast välja vaatamas... neil on päriselt tempo peal. Ja nad jõuavadki minut minutis valmis, kui kõik läheb libedalt. Kui seal on aga selline telefoninäppija, kelle puhul peab pidevalt ootama tema taga, kuni ta jõuab oma lause lõpuni tipitud, siis... brrrr. Mul oli endal juba kannatus katkemas. Tõsi, telefonis skrollimine lõppes, kui oli laki pealepanek, sest siis on ju üks käsi lambi all ja teist samal ajal tehakse. Nägu oli tal küll selline ees, et surfaks ekraanil kasvõi keelega kerides.
Tegelikult ei ole ka see veel kõik... Kuigi teise inimese ihuliste vajaduste rahuldamisest pole kena rääkida, siis jah... ma nägin esimest korda, et keset seda niigi kiiret protseduuri mindi veel vahepeal ka tualetti. Telefoniga.
Minu külas...
...ja need kolm punkti võiks asendada igaüks oma sünniküla, koduküla, suveküla vms külaga. Ja kui on vähegi kõrva, silma ja mõtteselgeid hetki, siis midagi ikka tuleb. Ja see midagi, ma luban, saab olema hea. Proovige! Proovige veel kord! Ja kui saite hakkama, siis lugege Kätlin Kaldmaa raamatut (edasi).
"Kui ma suureks saan, siis ma tahan saada vanameheks, kes istub kohvikus, loeb teiste kirjutatud tähemärke ja vaatab, kuidas maailm liigub. Ma tunnen, et minus kohe on seda vanamehe-ainest. Sellekski peab olema annet."
Ma ei oleks kunagi arvanud, et minus on vanamehe-ainest, aga no täna, täna ma usun seda!
Hiiumaa oli ilus küll, aga varbad sügelesid ikka mandri poole seekord. Ja kuna hiidlased näikse kõik toanurgas kügelevat, siis ei hakanud saarel olemise aega venitama ka. Nagunii järgmised üheksa päeva on kiired ees, võib need siis sama hästi linnas, nina arvutis, veeta.
Magada on küll raske, hommikul algab lumerookimine, ma ei teagi, mis kell (ühtegi kella pole veel üles pandud). Ja lumerookija teeb oma tööd südamega, või noh, ilmselt ikka labidaga, aga ta annab sellele mõnuga valu.
Tänavamoosekandid õnneks vist puhkavad ja turistihordid pole ka kuigi lärmakad. Rahvast siiski liigub õige korralikult, peamiselt kostab vene keelt. Mis aga küll on harjumatu, on see kõikemattev glögihais, mis tänavale astudes kohe vastu vahtimist lajatab. Minu glögisoolikas on hetkel umbes ja seda enam see lõhn vastukarva on. Eriti siis, kui juhtud kargesse talvehommikusse astuma, tahad koroonast puretud kopsud värsket õhku täis tõmmata... ja siis see hais.
Mis veel uudist? Ah jaa, sain viimati Solarises käies noomida. Maski polnud ees, lootsin sallile, aga no ega see püsi hästi. Noomija oli siiski viisakas ja sõbralik tüdruk, riidu ei kiskunud.
Kurb on seda aastat ära saata, oli ütlemata hea aasta ja ma kardan, et läheb jälle jupike aega samasugusega kohtumiseks. Aasta oli toimekas ja tempokas, silmiavav (maailma ja inimeste suhtes üldisemalt), põnev, külluslik, uuenduslik, hariv, ja samas siiski rahulik.
Kõik algas sellest, et 2020. aasta läks käima kohe alates esimesest päevast, sest kui mu mälu mind nüüd ei peta, siis üks noorpaar tuligi just nimelt 01.01 kohta vaatama. Njaa, see poriläga mere ääres ja need valged tossud :) Pulmad olid Soonlepa suvehooaja üks olulisi märksõnu, kahtlemata.
Aasta esimene nädal viis meid ka tehinguni, mis omakorda pidi meid viima uue koduni. Ja kuigi detsembri keskpaigani näis, et me sel aastal siiski ei jõua kolimiseni, siis muidugi said meiesugused hullud hakkama sellega, et nädal enne jõule kolima asuda :) Teades meie tandemi võimekust, siis polnud kahtlustki, et hakkama me saame. Ja kuigi pool mööblit on puudu ja nii mõnegi nurgaga ei oska veel midagi pihta hakata, siis... aega on selle kiire asjaga.
Kuhu ma jäingi nüüd... ah jaa, aasta esimese nädala juures olen alles. Jaanuar oli ka Malaisia-reisi kuu. Reis, mida ma ju põhimõtteliselt blogisse ei kandnud, reisilugu ajakirja ei kirjutanud ja seega... on see mu meeltest praktiliselt läinud. Rääkimata reisilt laibana naasmine, samas ei oleks teravate elamusteta reis ju mainimist väärt kah. Malaisias, täpsemalt Penangi saarel, George Townis hotelli 27. korrusel sain Eestist ka põneva tööpakkumise. Möönan, et üsna ootamatu, samas siiski väga loogilise jätkuna minu suurimale kirele.
Ja see kõik juhtus selle võrratu 2020. aasta esimese kuu jooksul. Tekib suisa hirm, et samas vaimus jätkates saab sellest postitusest tõeline jõgiromaan :) Teeme siiski lühidalt - paljud neist jaanuaris aset leidnud sündmustest andsid piisavalt ainest järgnevateks kuudeks, eraldi kõiki fopaasid ja edusamme välja tuua pole mõtet. Kevadeotsa eredam uus teema ehk keramaja sohilaps, aga see puudutas mind vähem, samas Soonlepa elus ja tegemistes andis muidugi tunda kõvasti, olgu selleks uudistajad, turistid vms.
Suvi. Hiiu suvi oli kolm korda tempokam kui muidu, seega muust tööst tegin suveks pausi. Teatrid, pulmad, ohtralt rahvast. Kerge läbipõlemine, samas õpitunnid tulevikuks. Õnneks siiski ka palju meeleolukaid kohtumisi omainimestega, laulu ja veini ja nalja.
Raamatuilmast. Kevadel jõudsin veidi oma kahte poolikut käsikirja jätkata, aga pigem on need hetkel siiski pausil. Kättevõtmise asi muidugi, 2x3 nädalat täielikku eraldumist ja väljalülitamist aitaks punkti panna. Sisutoimetamist tegin tänavu vaid ühele raamatule: Triin Lellepi "Minu Pariis" oli selleks. Sellest kirjutan ehk peagi pikemalt, sest öelda on mul palju.
Lugemisaastana oli 2020 pöö-ra-ne, tuli vist suisa rekord. Goodreadsi keskkond aitab lahkelt arvutada, et kokku 145 raamatut, 36 977 lehekülge. Olgu pealegi, paar raamatut võib siit maha võtta, sest paar eriti hullu jäi ikka poolikuks vist ka. Nii umbes kolmveerandi kohta neist olen ka midagi lühemalt või pikemalt arvanud. Neid arvamusi võib jälgida neljas kanalis: siinses blogis, Goodreadsis (Mae Lenderi nime all), Instagramis @midalugeda kontol ja Facebooki Lugemise väljakutse grupis (Reelikana). Tuleval aastal luban (jälle!) vähem lugeda ja rohkem kirjutada. Ilmselt feilin mõlema lubadusega.
Teatristatistika puudub, sest seda sai siia blogisse üsna hooletult märgitud. Tervise osas ka erilisi uudiseid pole (mis on ju hea!), aga eks ole selle nimel ka igal õhtul usinasti vaeva nähtud. Lähedastel on ka kõik just kui hästi või nad on lihtsalt osavad varjajad. Elu on ilus, seda ma ütlen.
Sai nüüd nii ilus jutt, et lausa imelik kohe, midagi võiks ju ka halvasti olla :) Mure, seda ikka on. Rahva pärast, inimeste rumaluse pärast, veidrate mängude pärast. Päris halliks end maailma pärast siiski ka muretseda ei taha, seega kuniks need mängud otseselt minu elu ei hakka segama, püüan distantseeruda. Väike inimeseloom elab ikka oma elu edasi, unistab, teeb plaane. Tõsi, mõneski asjas tuleb ilmselt edaspidi spontaanselt tegutseda. Näiteks ei planeeri reise enam 3-5 kuud ette, vaid 3-5 nädalat. Suveks on teatrimõtteid palju, aga ei midagi kindlat.
Ainus kindel märksõna uueks aastaks on "100", selle nimel, seltsimehed, me tegutseme!
HEAD UUD AASTAT!
P.S. (jah, ma ei lange ka selles postituses oma postskriptumitega stiilist välja) Lõppeva aasta soundtrack, kui te teada tahate, võiks mu meelest olla
Mudlum ei läinud mul algusaegadel kohe sugugi, küll ma pusisin ja kurvastasin. Tundus juba, et olen ainuke, kes tema tekstidega ei haagi. "Poola poiste" puhul toimus äkitselt mu jaoks mingi avanemine, eriti teksti enese suhtes, teema osas oli tunne nii ja naa. "Mitte ainult minu tädi Ellen" siin vana aasta viimastel päevadel oli aga nagu rusikahoop kõhtu (pole küll vist kunagi tunda saanud, ptüi-ptüi-ptüi!). Ma lugesin ja neelasin, samas tõrjusin raamatut. See oli mu jaoks nii hingekriipivalt hea, et ma ei tahtnud seda kiiresti lugeda. Nagu ma nüüd ei tahaks sellest ka üldse kirjutada, sest... seda peab ise lugema.
Asusin lugema tausta uurimata, seega ütlen tulevastele lugejatele kohe ära, et see tädi Ellen oli päriselt olemas :) Tegemist siis Smuuli viimase naisega. Ja oli see alles naine... Ega ma muidugi tea, kas Ellen muidu ka nii äge oli, aga Mudlum on temast välja toonud küll väga värvika osa. Tegelikult ma usun, et meil kõigil on see kirju-mirju osa olemas, lihtsalt me vaatame sellest sageli mööda, unustame ära või on see lihtsalt nii argine osa meist, et vaja oleks kõrvalpilku, juhtimaks sellele tähelepanu. Kes meist ikka nii väga normaalne on, eks ole.
Raamatu kandvateks tegelasteks ongi kolm naist, eelmainitet Ellenile lisaks tema õde (ehk Mudlumi ema) ja autor ise. Kolm naist, igaüks isemoodi kimpus iseenda ja maailma ja üksteisega niisamuti. Jah, seda viimast kohe vägagi. Tegevuspaigad vahelduvad peamiselt Muhu ja Merivälja vahet. Aga ehk see eelnev ei olegi tähtis, tähtsad on siiski siin asjad... Mudlum jutustab elusid ja inimesi läbi asjade, detailide. Esimese hooga tahaks imestunult küsida, kuidas ta kõike seda mäletab? See pole lihtsalt võimalik! Siis ühel unetul ööl hakkasin mõtlema ja sain aru, et mälestused on nagu labürint. Sa mõtled kuhugi aastakümnete tagusesse aega, kohta või ruumi, mõtled, et ei mäleta sellest suurt miskit peale ühe detaili... hakkad siis seda ühte jälge mööda minema ja sulle meenuvad üha järgmised asjad. Nii vist tõepoolest on.
See on raamat väga valusatest hetkedest, aga sealjuures kirjutatud magusvalusalt, natuke helgelt, õrnalt koguni. Kuidas ta oskab? Meenub kohe üks teine kirjanik, kes samuti kannab minevikutaaka väga raskelt turjal, pikib seda igasse oma raamatusse, ent teeb seda nii kibestunult, kuidagi ussitavalt, kättemaksuhimuliselt, et sa küll loed, aga suhu jääb paha maik. Mudlumi minevikku loed, lased tema valu endast läbi, aga sellest jääb hinge siiski mingi soe tunne. Me kõik ehitame ju oma tulevikku minevikuvaremetele ja neis varemeis leidub kõike, tõepoolest kõike, aga see ongi loomulik. Sa pead õppima nende peale ehitama ja edasi minema, ei saa liialt takerduda.
Mõnel pühad unustatud, mul ikka veel, mida meenutada :)
Kuidas Viljandis on see aastalõpu paugutamine nagu ennevanasti. Öösel oli kohati tunne, et sõda lahti, lisaks ebameeldiv tunne, et võib aknast miskit sisse lennata (meenutame, on juhtunud, oli see alles mullu või tunamullu...).
Ja siis see lumivalge hommik, millest ma vist pilti ei teinudki... Lauale tulid kodukootud kartulisalat ja kalamari ja Oru Pagari tšilli-hapusai, Rohelise Maja pardipasteet ja... no mul ei olnud mahti pildistamiseks lihtsalt, saate aru, elu trügis vahele ju.
Ma sõitsin Viljandist välja ja mõtlesin... mõtlesin enda ja Justini ja muu ilma peale. Et Viljandisse minnakse surema. Kuigi see on tore, armas, väike ja oma, siis... seal on vist tõepoolest hea surra, mitte elu nautida. Sa vindud ja susised vaikselt, ent järjekindlalt, elu läheb sinust sisinal välja. Sa vajad vahepeal verevahetust, värskendust. Siis on seal jälle hea.
25.12 oli Pärnu ostetud tühjaks: a) lõhest, b) forellist, c) pardifileest, d) pardikoibadest (olgu, ühes sibula-seene paneeringus olid, aga ma ei usalda paneeringuid ja valmismarinaade). Ühest poest leidsin sea sisefilee, parem ikka kui lausrasvaralli.
![]() |
Igaks juhuks mainin, et see hüppaja ei ole mina... |