Tuld ja tõrva - uue hooaja reisisaated

 "Kilu seljakotis: rongiga Veneetsiasse":

Mõnikord ma küll luban endale, et ei ühtegi propagandasaadet enam, aga no kui reisiteemad mängu tulevad, siis murdun kergesti. Eks oma osa oli ka ahvatleval Veneetsial. 

Esmalt sain suure nördimuse osaliseks, sest ilmselgelt jagus mul saate nimes silmi vaid Veneetsiale, rong oli teisejärguline. Kui ma siis esimese saate poole peal vihaselt telerile selja keerasin, tegin ka somesse kurja postituse. Hiljem, väheke mõtiskledes, sain muidugi enda veast aru: Veneetsia ei olegi saatesarja peategelane, vaid ikka raudtee ja vaatajas tekkiv võimalik palav armastus Rail Balticu vastu. Lihtsalt kui esimese saate esimese pooltunniga ei jõutud veel Eestist väljagi, siis ma väheke tüdinesin, ei olnud minus sel hetkel valmisolekut raudteevõrgu ajalugu ekraanilt vaadata.

Hiljem ühte koma teist tuli. Ja teise saate siiski kerisin ka läbi, kas ka kolmanda, ei oska veel öelda. Nüüd, rohkem harjununa, on mind valdavalt jäänud häirima need raadiostuudo-lõigud. Ei tea nende täpset tausta, küllap on olnud mingis raadiojaamas kunagi mingid otse-eetris intervjuud, mille ajal on nurka ka kaamerake püsti pandud. Seesugused lõigukesed on ka teleekraanile toodud. Veidi veider on, viisakalt väljendudes.

Muidugi tahan lõpuks ka ära näha, kas ja mida Veneetsiast näidatakse :) Kokkuvõttes äärmiselt kummaline kombo.

"Tai naine ja Andrese õnn":

Oo õudu! Urmas E. Liiv annab oma saadetes nii mõnigi kord hääle ühiskonnas tõrjutuile, keerulise elusaatusega kimpus olevaile või väheke kohtlastele tegelastele. Ja muidugi on see ju kena. Vist.

Seekord on siis saate peategelaseks Andres, kes on juba jupimat aega Taimaal elanud, ajab seal turismiäri ja saade ongi omamoodi reklaamsaade Andrese pakutavatele teenustele. Näidatakse, milliseid teenuseid ja ekskursioone ta seal pakub, käiakse nii mõneski kohas mõne eestlastegrupiga kaasas jms. Ja see kõik on väga hea, sest vahel tõesti olen end tabanud mõttelt, et ah, mis sinna võõrsile reisides ikka ise punnitada, kasutaks mõne kohapeal elava kaasmaalase abi. Nüüd tean, mida vältida. Ikka päris haige värk vaatas vastu ja mõelda vaid, et käid selle eest veel raha välja.

Et Andrese ja Taimaa reklaamsaade väheke söödavam ekraanil oleks, on rambivalgusesse tõmmatud ka Andrese eraelu. Hetkel on tal suhe tailannaga, kellega elu on lihtsalt imeline, varasemalt on tal olnud ka mõned püsisuhted (vist kõik) eestlannadega (ei mäleta enam, kas oli kolm või kuus), aga igatahes need naised muutusid kõik jõletuteks fuuriateks. Üks hakkas kibelema ülikooli, teine veinitas ja suitsetas ja ei viitsinud pakkuda Andrese eelmisest elust lapsele koduõpet (oli vist kuidagi nii)... Täitsa kohe arusaamatu, millega Andres sellise suhete ebaõnne küll on ära teeninud. Äkki järgmises saates saame teada.  

Ma väga vabandan nüüd oma väljaütlemiste pärast, aga teadupärast, mis tele-eetrisse on läinud, seda juhtuvadki vaatama väga erinevad inimesed ja neil võibki asjadest olla väga erinevaid arvamusi... aga seda nende suhtlust vaadates tulevad silme ette algkooliealiste või nooremate laste kodumängimised. Hästi primitiivses keeles ja kunstlik kuidagi. Kurvaks tegi ka. 

PS. See vist ei ole mõeldudki muidugi reisisaatena, pigem nagu teledokk vms. Aga kuna midagi ikka kohapealsest elust näidatakse ja turismijuttu on ka palju, siis meelevaldselt läks see saade siia patta praegu.

"Saba ja sarvedega Laos":

Selle on vist siis tootnud teada-tundud telereisisell Väino Laisaar. Tema tämber sobib kuidagi hirmus hästi peale lugema reisitarkust, kuidagi tuttav ja turvaline tunne tekib. Laose saade algas pikalt Bangkokist, nii et saab näha, mis tulemas veel on. Üldiselt on mul tunne, et kui Väints on mängus, siis mingisugune loogiline tasakaal on ehk saates paigas. 

Kuna aga kahetsusväärselt Laoses merd ei ole, siis ma ei tea, kas püsin pikalt konksu otsas.

"Seiklus Filipiinidel": 

Selle tiimi (kuigi kas seal on üldse tiimi taga, tänasel päeval teeb mõni mees ja naine praktiliselt üksi juba saatesarja ära) reisisaateid ma olen vaadanud pisteliselt. Filipiinid on meie majas loomulikult kohustuslikud, sest seal me tutvusime (tänan küsimast, ei, ma ei ole Filipiinidel käinud).

Filipiine siin näidatakse, kohalikega suheldakse, kaadrid on igati kobedad (droonivõtted annavad tänapäeval ikka silmamõnu juurde). Algusest peale on mind pigem vaid üks nüanss häirinud - asjade üle nämmutamine. Pilt ja jutt, mis kohapealsete kaadrite käigus juba vaatajale selgeks tehtud, hekseldatakse nendes hiljem juurde salvestatud saatejuhi monoloogides veel kord või paar üle (ma ei tea terminoloogiat, kuidas neid klippe nimetatakse, kus asjaosaline hiljem kaamera ees juurde räägib? Et käisime seal ja seal ja siis juhtus selline lugu ja siis ta jutustab selle loo põhimõtteliselt ära). 

"Meie aasta Türgis":

/püsige lainel, see saatesari on veel eetrisse tulemata/

Pika tänava festival

 

Järjekordne, mitmes, ei tea. Mõned avatud hoovid. Mõni kontsert (otse loomulikult läksime vähendatud koosseisus ITLi segakoori kuulama). Väike kila-kola laadake. Õhtul pika laua õhtusöök, mis algselt tänaval pidanuks olema, koliti Mustpeade majja. Kuidagi jäi see siseruumidesse kolimine mul teadmata, muidu oleks ehk läinudki. 

Põnevaim osa oli näitus portselanist lõikelaudadest ja karahvinidest. Lõikelaudade koguja Epp Eelmaa tutvustust juhtusin ka kuulma, tema abikaasa juttu karahvinidest mitte (jah, neil on peres jaotatud, kes mida kogub). Loodetavasti tõmbavad vanalinlased varrukast peagi mingi järgmise ägeda kogu, millest näitus teha (üks vihje juba oli õhus).

ITL segakoor

Minu Island / Mustmaa

Islandi õhk on vist teistsugune- sealsed kirjutajad on naljasoolika endal kuidagi eriti hästi läbi loputanud. Voolab vabalt. Teisest küljest ei pruugi asi muidugi õhus olla, vaid pigem selles kohati "igav laava ja tühi väli"-maastikus, mis paneb fantaasia isemoodi tööle.

Igatahes imelik on see lapike maad seal küll, seda ütlesin ma enne raamatu lugemist ja ütlen ka pärast seda. Raekoja ehitavad nad tiiki. Mune keedavad ahjus (arusaamatu...). Püsti on nad pannud koguni nokumuuseumi. Olemas on neil metsaministeerium (halloo, Islandil!?). Lambad on neil tehases valesti kokku pandud (pool kere must ja pool valge, mida nalja!). Ja kui meil on lindude pesakastid, siis neil on haldjamajakesed, sealjuures usuvad nad haldjate olemasolusse kohe ikka päris tõsiselt, näited raamatus on karmid. Trahvide pealt on võimalik soodukat saada (jah, sa lugesid õigesti). See nimekiri on lõputu, ma ei jätka. 

Rabarberimoosi lihale lisamisest saan ma juba paremini aru. Samuti teeb mulle rõõmu nende Veduri-nimeline ilmaleht, mille järgi elu käib (ega meil käib ka elu yr.no lubaduste järgi, aga ma ei oska öelda, kumb neist kõvem mees on). Ja seegi on klassika, et kui sina koristad, siis samal ajal käib keegi trelli ja puuriga ringi ja tekitab jama juurde (mul on Hiiumaal  iga jumala suvi täpselt samamoodi). 

Raamatu lõpuotsas tuleb veel kaks ägedat pööret ka, nii et pidage kenasti vastu.

Igati sümpaatne lugemine (olen paarile inimesele nelja silma all suisa tänavuseks lemmikuks kuulutanud), kui välja arvata need nimed. Taevale tänu, et autor oli pooled inimeste nimed ikka lihtsamaks ja suupärasemaks muutnud. 

PS. Kui saaks nüüd selle Ulvi-Kaili tandemi veel kuhugi saata, kust nad siis uue reportaaži meile läkitaksid. 

X Kirjandustänava festival 2026

    

X Kirjandustänava festivalil oli jälle kõike ja hästi palju. Nii palju toredaid inimesi, keda pole sada aastat näinud (ehk siis "Tõe ja õiguse" esimese osa ilmumisest saadik, jah?). Ja veel rohkem neid, kellega ei jõudnudki rääkida. Miks? Sest nad olid nii töised. See käib ennekõike erinevate kirjastuste tüdrukute kohta. "Oma rahvaga" ikka sai rääkida :)

Parvega sai sõita (ei läinudki põhja). Seda ma tegin luigetiigil küll elus esimest korda. Niisamuti käisin elus esimest korda raamatukogubussis (tahaks selles elada, kui muidugi voodi ja külmik õnnestuks kuidagi ka sinna mahutada).

Muidugi oli palju raamatuid ja veel rohkem raamatuesitlusi. Esitlused/jutlemised olid valdavalt küll nendele raamatutele, mis mul ammu loetud, trükisooja kraami oli vähevõitu. Kujutage ette, ma ei skoorinud mitte ühtegi! Tõsi, mu öökapp on juba ümber vajumas ka... Vadi uut novellikogu tahtsin, aga ei suutnud leida, kus seda müüakse, äkki oligi letialune kraam 😂 Esitlus oli siseruumis ja suht võimatu löögile pääseda (mitte et ma kirjanikku lüüa oleks tahtnud), lihtsalt küsida oleks tahtnud, et kust saab noh.

/sain vahepeal instas juba infi, et oligi otsa saanud. Sama juhtus ka ühe teise uhiuue raamatuga, Eia Uusi "Praegu on nii"/

Need kirjanikega jutuajamised tänaval on toredad, aga mulle tundub, et selle formaadiga tuleks teha väike värskendus.

Siis olid veel eesti ema ja Eesti Mees ühest raamatust, mille just täna hommikul lõpetasin. Raamat on hullult tore, soovitan - "Minu Island". See tutikam variant siis.

Oli päikest ja oli vihma. Viimane, tundub mulle, käib kirjandusfestilt igal aastal läbi. A muidu olekski igav, väike lomp käib ikka asja juurde.

Ja kes veel julgeb öelda, et raamatud ei ole popid, see on lihtsalt hirmus loll.

Lühem kui elu

Teatrikülastused vupsavad nii kiiresti mööda, et talletada midagi ei jõua. Ju siis pole ka tarvis. Viljandi ma siiski siia üles märgin, sest sai ju Ugala hakkama millegi enneolematuga: lavastuse "Lühem kui elu" pileteid aeti taga ka fb "Teatripiletite järelturu" grupis. Et siis umbes nagu "Rahamaa" :) Mu meelest nägin seal üks päev koguni appikarjet, kus keegi oli valmis 200 euro eest pileti ostma (muidu maksid valdavalt 100 eurot).

                         

Lavastuse peamine tõmbenumber oli ikkagi hoone ise - Viljandi vana haigla. Veider nii kirjutada, alles ta ju oli uus. See tõsiasi käis ka lavastusest korduvalt läbi. Et saame lõpuks vanast haiglast uude, ei pea kanderaamidega trepil ukerdama (liftid, me saame liftid, isegi kui need alati ei tööta). Ja ka ahjukütja ei patseeri hommikuti sünnitajate vahel. Mina, muide, olen sündinud vanas, selles päris vanas haiglas. Hiljuti keegi kursaõdedest jagas fb-s mingit postitust sellest majast, nimelt oli minu Viljandi Kultuuriakadeemias õppimise ajal selles majas peamine ühikas (äkki on siiani?). Ehk siis nii mõnigi minu kursaõde (vabandust, üks kursavend oli ka) võis magada toas, kus Reelika/Mae-nimeline hirmus vahva tirts sündis.

Aga uus haigla on ilmselt puudutanud kõiki kohalikke. Olid seal ju lisaks haiglaravile ka enamus eriarste. Nii et sattusid sa sinna varem või hiljem kindlasti. Ise ma ei olnud seal enne etendust kaua käinud, pakun, et viimati aastal 2014, tervisetõendi jaoks kopsuröntgenit tegemas. Seega oli vahe pikk ja sellist vau-efekti kohe ei tekkinud, a la aasta tagasi veel käisin siin mingil vastuvõtul ja nüüd teatris. Kehamälu kui selline hakkas mul tööle märksa hiljem, sünnitusosakonda sisenedes. 

Kuna mängukorrad on mu teada lõppenud (maja saatust ma veel küll ei tea, kas on lammutustööde osas juba mõni tähtaeg välja käidud või mitte, aga eeldan, et tuleval aastal seda enam ei mängita...), siis ma oluliste detailide varjamisega vaeva ei näe. 

Publik jaotati nelja gruppi, etendus algas haigla ees hoovil kõigile ühes punktis, imeilusa madala sügispäikese kuldses valguses. Liialdamata. Kuigi rahvast oli üksjagu, siis Aarne Soro suutis üsna kiiresti luua intiimse õhkkonna. Personaalsed tervitused-kallistused said mitmed tema isiklikud tuttavad ja kolleegid kaugemalt. Huvitav hetk seegi, et etendust külastas ka filmirežissöör Arvo Iho, kelle selles majas üles võetud filmis "Ainult hulludele ehk Halastajaõde" mänginud Margarita Terehhova tegelaskuju andis õhkõrnalt läbiva telje ka kõnealusele lavastusele. 

                                               

Ja siis läksid grupid oma teed. Saatjad kenasti kaasas, nii et eksimise muret ei olnud. Minu grupp kupatati päris üles, üheksandale. Valida oli lifti ja trepi vahel. Otsustasin hoolimata pikast (ja töisest) rännupäevast, mis algas hommikul Hiiumaal, siiski lubada endale üheksa korruse jagu avantüüri. Tahtsin näha, mis tunne on ühe soojaga üles marssida. Rõõmsalt tehtav.

Vaated-vaated-vaated, eks ole...

Põhimõtteliselt koosneski lavastus mõningatest stseenidest, mis omakorda sisaldasid ka mõnd olulist hetke või põimikut kogutud mälestustest (nii töötajate kui patsientide omadest). Seega oli ajatuid ja klišeelikke naljakesi ja lookesi, aga mitte ainult. Ka väga südamlikke hetki. Ja mis kellegi jaoks suurema kaalukausiga oli, see sõltus ilmselt isiklikust ajaloost siin majas. Kellegi jaoks oli olulisim töötaja vaatenurk, kellegi jaoks patsiendi oma. Kedagi puudutas hetk prosektuuris, kedagi sünnitustoas, kedagi hoopis isa-tütre stseen, kus toimus ka sujuv rollide vahetus.

Publiku ringi liikumise trajektooril oli ka päris palju avatud ruume (mitte kõik muidugi :)), mille autentse dekoreerimisega oli samuti tööd tehtud. Lisaks oli visuaal- ja helitehnilisi lahendusi. Tõsi, see pool minu jaoks veidi lonkas. Mitte sisu või kvaliteedi mõttes, pigem läks seda veidi paljuks. Või... mitte just paljuks, aga kuna osa ruume on ju võrdlemisi väikesed ja kogu grupp seal korraga sees ei olnud, siis tekkis selline kaootiline liikumine, mis on ju ühest küljest tore, aga teisest küljest jääb siis paratamatult kuskil käimata ja mõni "raadio" kuulamata, mõni ekraan vaatamata ja mõni telefonitoru tõstmata (jah, ka telefonitorudest oli ühte ja teist kuulda).

Lisaks oli tublisti ka statiste kasutatud (Viljandi kammerkoori lauljad). Neid oli pandud nii liikumatult seisma (nagu ülal fotol) kui ka näiteks treppidel ja osakondades ringi liikuma. Need seljaga seisjad olid muidugi päris osavad, püüdsin nii mõndagi tuttavat nägu tabada, aga osasid küll ei tuvastanudki. 

Kiirustamist ei olnud, pigem võis vahepeal olla probleemiks hoopis "venimine" (võimalik, et siin oli põhjuseks minu liiga vara alanud päev ja teadmine, et tuleb öösel veel Tallinnasse sõita, ehk siis enda väsimus). Viimane on muidugi arusaadav, sest ega ma hästi küll ette kujuta, kuidas see logistika paika loksutati. Üks asi on ju publikugruppide liigutamine, see on nagu isegi lihtsamini arusaadav. Sootuks teine asi on näitlejad, keda ei olnud sugugi palju ja kes mängisid mitut rolli. Ja kuigi paralleelsed rollid olid mingil määral püütud koondada samale korrusele, erinevatesse tiibadesse, siis... no mõelge nüüd ise, eks ole. Ja kui teatrimajas mängides on ju neil seal lava taga iga nurga peal ekraanidel otsepilt laval toimuvast, siis ma ei ole kindel, kas neil seal haiglas oli see süsteem olemas. Pigem mitte. Tähendab, ma ei tea muidugi.

Ah jaa, siis veel need "noored" näitlejad. Minu jaoks võõrad näod ja nimed, pole ammu Ugalas käinud. Aga oi-oi kui head. See pikk noormees (Karel Käos), kes kunagi Armanile modell oli, väga muljetavaldav. Hurrrmav erri põristamine. Või see tüdruk (Margaret Sarv), kes seda klatšimoor-liftitädi mängis. Ta oli ühes stseenis päris pikalt publikule ikka väga lähedal. Ja arvestades kui lolli juttu ta pidi suust välja ajama, lisaks arvestama, et publik ka aktiivselt kaasa räägib (T. ei saanud alguses aru, et see on näitleja ja hakkas talle hoopis enda lugusid rääkima), siis annan au - naerma ei hakanud tema kordagi. Erinevalt meist. Mõned fraasid, eriti vastava miimikaga, käivad meiega nüüd siiani kaasas. 

Kolmas noor (Lauren Grinberg) oli nii pisike, aga see, mis ta sünnitustoas tegi, see oli fenomenaalne. Põhimõtteliselt tuli tal suurem osa ajast seal toas rääkida erinevaid lühikesi lugusid, aga kui mõjuvalt ta seda suutis. Oma osa oli muidugi ka väärt leius, kuidas jõuliste koputustega anda edasi tuhude sagedust.

Aga jah, need selle toa kahhelplaadid, aknatagune pimedus... (sünnitusosakond oli meie grupil vist suht viimane) Ootamatu pärl oli siin muidugi see aknast sisse visatud lillekimp. See o l i ootamatu. 

Väga hästi lahendas ta ka hetke, mil ühel meesterahval telefon piiksuma kukkus. Sel hetkel ei olnud kõige lõbusamad teemad laual. Ent sellegi lahendas ta hoobilt ja väga sobivalt.

Lõpustseeniks koguti rahvas taas fuajeesse kokku. Ja siin oli jälle üks äärmiselt kümnesse stseen, see päris lõpp, ma pean silmas. Ma ei tea, kuidas tajusid seda publiku seast võhivõõrad, aga kes siin haiglas käinud, siis neil pinkidel seal istumine ja ootamine, parkla ja bussipeatuse poole kiikamine, see oli küll tabav. Kammerkoor, muide, lahkuski lauldes, bussile. Pimedusse. Mõne stseeni ülesehitus lihtsalt õnnestub lavastajal niimoodi, et paremini enam ei saa. 

 

Lugemislaual, nädal 36

Lugemislaual oli sel nädalal palju. Õigupoolest lugemisdiivanil. Mattusin suisa kuhjade alla. Iga päev vedasin riiulist raamatuid, teine päev viisin osa jälle tagasi. Püüdsin teha valikut kõige-kõigematest, ent see muutus iga ärkamisega :) Mis valikusse viimaks jäid, sellest hiljem.

Igatahes nende otsingute käigus lugesin paljudest raamatutest natuke. Uuesti lõpuni jäin aga nende kahe võrku.

"Minu kuninglikud kaelkirjakud" Park

"Mu teine kodu" Brotherus

Suvaline augustikuine jaur

Mida kuud!? Kotid kokku, kotid lahti, auto peale, bussi peale, rongi peale, praami peale. Ma vist peaksin ikka kuhugi logistikaettevõttesse tööle minema :) 

Mis sellest kuust meelde jääb?

Remontimised muidugi ja Depo vahet seerimine (septembris algab järgmine, never ending game). Et me läksime Balta turule vaarikaid ostma, aga hüppasime hoopis rongile, et sõita näiteks Pääskülla. Lihtsalt, rongid on meil ju nii ilusad. Vestlus rongisaatjaga osutus aga nii lõbusaks, et me peagi otsustasime ikka lõppjaama ehk Paldiskisse sõita. See rong ei seisa seal kaua, tuleb mingi paarikümne minuti pärast juba tagasi. Aga Paldiskis säras päike (Tallinnas sel hetkel mitte) ja meri sillerdas nii kenasti, et me ikka läksime maha ja kõndima. Paldiski on ülivinge!

Huvitav, kas meil Eestis on veel selliseid mereäärseid peatuseid?

Need perroonid on küll Tallinna-sisesed, aga lihtsalt nii armsad ja soojad, autoriks Kadri Roosi 

Pärnus oli kirjandusfestival, sellest ma vist ka kirjutasin juba. Igatahes sellest käigust hargnes jälle mingi järgmine ja ülejärgmine lugu (ehk kinnisvaraturism). Mõni päev pärast festivali panin kodus kõndimiseks spordiriideid selga, ise samal ajal arutades, et kuhu küll täna kõndima minna... Kuni ma riidesse sain (see käib mul ruttu), kuulsin ettepanekut, et lähme hoopis Pärnusse kõndima. Maaklerid on seal oluliselt hakkajamad kui Tallinnas või Viljandis, suudavad kohe vaatamised korraldada. 

Teatrit vist eriti ei saanud augustis, nagu ikka suviti. Vahepeal ajasime siin teistel selle Mustamäe-lavastusega hamba verele, aga siis kuulsime liiga palju sellist vastukaja, et otsustasime üldse mitte minna. Aga suht käigu pealt haarasime piletid hoopis Tartusse hooaja avamisele. Draama laulab. Eks meil kuklas muidugi helises midagi sellist nagu Linnateatri näitlejad on korduvalt teinud. Arder ja Runnel repsi osas andsid samuti lootust. 59-eurone pilet end päris lõpuni siiski ära ei õigustanud. See oli selline... oeh, ma ei teagi... ma saan ju aru, et nad olid vaeva näinud (ilmselt) ja tööd teinud (ilmselt), aga mõjus kuidagi nii nagu oleks üks sõpruskond otsustanud pulli teha, paar korda kogunenud ja harjutanud ja siis peale lennanud. Saatebänd oli tasemel ja paar näitlejat suurepärased lauljad (üht neist oleks võinud märksa rohkem sellel kontserdil kasutada, ei tea, miks talle nii vähe "eetriaega" anti). Aga noh, nad olid siiski väga entusiastlikud ja püüdlikud, jäägu siis nii. 

Mingis suvelõpu meeltesegadushoos olen ma üldse lähiaegadeks palju teatripileteid rabanud, pooli neist nagu õieti ei plaaninudki, aga lihtsalt juhtusid ette. Logistiliselt teeb see kõik elu taas põrguks, aga ega inime ju õpi... Igatahes tuleb üks lavastus, millel on pikk ja ootused kõrgele kruviv pealkiri. Teine lavastus on muusika ja muusikute pärast (kuigi väga feministlik värk). Kolmas on peagi igavikku mineva hoone pärast. Neljas on toetusavaldusena lavastajale. Ja samas vaimus edasi.

Dagö tasuta kontsertidel olen aktiivselt käinud, üleeilse Lasnaka oma jätsin siiski vahele. Raamatulaatadel käinud. Estonia laadal. Aga ega need kõik ongi lähedal ja annavad lihtsalt hea põhjuse kõnnitiirudeks. Sest jah, kõndinud olen ma kõvasti.

Ajas tagasi augusti alguse poole liikudes, siis muidugi Hiiumaa kodukohvikutepäev. Üle ei pingutanud, vaid paaris käisime. Sedapuhku Urriga. Sarvenaiste paadikuur on alati meeleolukas, hea söögi-joogi, mõnusa muusika ja ägeda seltskonnaga. Teine kohvik Vahtrepa kandis oli ka tore, aga no võõras küla, võõrad inimesed, mõnusat hängi ei tekkinud. 

August lugemiskuuna oli rekordiliselt ahtake (8 raamatut), põhjuseid muidugi mitmeid. Esiteks, hirmus siblimine käis kogu aeg. Teiseks, "Ulysses", eks ole, selline asi tõmbab lugemistempo kohe kõvasti maha. Kolmandaks, tuuseldasin ja tegelesin ühe raamatuvirnaga. Päriselt ka, ma ei uskunud, et see saab olema emotsionaalselt nii keeruline ettevõtmine. Neljandaks, otsustasin tervise kiuste iga päev vähemalt 10 000 sammu kõndida. Ja viiendaks, eks ma mängisin liiga palju tunde ka mahjongi (häbi mul olgu ja saba mul tulgu!). Õnneks on september kohe ukse ees ja... ütleme nii, et ma eile tegelesin jupp aega peagi ilmuvate raamatute kaardistamisega, mis tähendab, et... jõul on põhimõtteliselt käes.

Rahva Raamatu lugemisklubis 

Aitäh raamatute eest: Rahva Raamatu kirjastus ja Petrone Print!

"Habras aeg" Grimaldi

"Minu Lottemaa" Kivi

"Fun facts about Estonia" Petrone

⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️

"Olku. Laul inimlikkusest" Eelrand

"Päikeseuskujad" Jaaks

"Inimese kostüüm" Ashilevi

⭐️⭐️⭐️⭐️

"Ulysses" Joyce

"Olemise kõla" Kareva

Jätsin pooleli:

"Seitset aastat meie vahel" Poston

Augustikuu lemmiku suudan vaevata valida: "Inimese kostüüm".

Kusjuures mitte kõigega selles raamatus ma ei nõustunud, aga samas see ongi hea raamatu tunnus, kui see ärgitab sind edasi mõtlema, vastu vaidlema, kaasa noogutama, sõnaga, palju ja erinevaid emotsioone. Mind kõnetas siin enim hoopis üks kõrvalteemadest, hetkel täpsustada ei soovi. 

Mu lemmikuim lugemiskoht linnas, Harju tänava ja Niguliste kiriku vahel. 

Lugemislaual, nädal 34

 

⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️"Päikeseuskujad" Jaaks

Väga kenasti ja täpselt komponeeritud lugu rannarootslastest Vormsil. Põhjalik eeltöö annab lugejale ka väärt teadmisi, nii rahvakillust endast (argised tegemised, ent ka suuremast murest tuleviku väljavaadete osas) kui ka näiteks hernhuutlusest. Keel on igati nauditav ja üldse on kokku saanud üks õige väärikas tervik.

Rahva Raamatu lugemisklubis üles kerkinud romaani lõpuosa teema ei ole kõnelemist väärt - mulle nii sobis, las olla midagi mõtisklemiseks, fantaseerimiseks...

Otsa lõppes ramm: "Seitse aastat meie vahel" Poston

Selline kiire ja kerge lugemine. Vaimutoitu suurt ei paku, aga eks vahel on vaja ka sellist kraami pruukida. Ma siiski mingil hetkel tundsin, et nimekirjas ootab olulisemaid raamatuid ja mis ma ikka venitan. Pealegi tekkis mul liiga raamatu alguses tunne, et kes keda, ja vot selline asi mulle ei meeldi. 

Kõik algab uuesti

Hmm, täitsa mõnus Taani film (režissöör ja stsenarist Paprika Steen). Ma ei taha kellegi ootusi liiga suureks kruvida, aga õrnalt, tõesti õige õrnalt, võib mingeid paralleele tõmmata "Täiuslike võõrastega". 

On vana-aastaõhtu, koguneb sõpruskond, kel pikk ühine ajalugu. Puudu on üks liige, kes on mõned aastad tagasi samasuguse kogunemise ajal elust lahkunud. Lesestaatuses naisel on tänavu uus kaaslane, keda siis samal kogunemisel teistelegi tutvustatakse. Idee lähtekoht mulle meeldib, siin on palju võimalusi edasi liikumiseks. Ja mul on tunne, et Steenil oli ka peas palju võimalusi erinevate suhteliinide arenguks, ent mõni neist jäi ehk veidi nõrgaks, justkui oleks poolel teel mõte muutunud. Samas mõni pööre, tahtmata enamat reeta, oli jälle võrdlemisi meeldivalt ootamatu ja hea. 

No ja siis lõpus see otste sõlmitus oli ehk minu maitsele liiga roosamanna, aga kui mõelda, et see on selline kenake aastalõpufilm (miks, jumala pärast, see praegu kinokavas on? Augustis? Taanlastel esilinastus vist eelmise aasta hilissügisel, mis kõlab märksa loogilisemalt), siis on helgema noodiga lõpetamine isegi õigustatud.

Pärnu

Hiiumaa pillid (loe: raamatud) pakkisin kotti seekord õige varakult. See on muidugi omaette teema, kuidas kevad-suvega neid raamatuid sinna nii palju koguneb, kuigi pool suve olen neid ka pakikappi vedanud. Samas mind häirib, kui raamatud on mitmes kohas laiali, need peavad ikka ühes kohas olema, eks ole :) 

                                              

Ma ei ole süvenenud, mis veidrad jutud selle Pärnu kirjandusfestivali ümber on, et kas on oht, et seda järgmisel aastal ei toimu...? Millest oleks muidugi sajaga kahju. Hästi mõnusa õhustikuga üritus on. Et kui mõni fest on kuidagi liiga elitaarne, mõni jälle laseb ligi igasuguseid kahtlaseid autoreid, siis sealne seltskond on selline minu maitsele paras. Lisaks asukoht. Umbsed või kõledad saalid ei köida, vabaõhuürr on muidugi riskantne, ent kui ilm peab, siis suurepärane. Ja aeg. Küpses olekus suvi, mis veel ei ole sügiseks end ümber pööranud, ideaalne.

Festivali lavade ja esinejate paiknemine ja ajakava tundub ka mulle sobivat. Alalt nagu lahkuda hästi ei tahakski, mõõduka tempoga vahelduvad lemmikud. Samas ei ole ka hullu survet, kui vaja, jõuab ikka ära käia. 

                                

Pärnu kirjandusfesti juurde kuulub ka kröömike muusikat. Sellis hästi valitut, nii mulle tundub. Kus keele- ja sõnailul on oluline roll. Mari Jürjensi loomingul on.

                                      

                                        

Mul, nagu ikka, oli mitu rauda tules, ehk et kolme põlvkonna kogunemine niisamuti. Seega huvitaski mind peamiselt Kairi kuulamine. Teisi meie seast ka. Isegi neid, kes on äärmiselt raamatukauged inimesed, nimesid ma ei nimeta :)

Kirjanduspeo peaaegu et lõpetas Dagö. Kelle laulude sõnad on ekstraklass. Pärast nende laulude kuulamist hakkavad mõnest raadiokanalist kõlavate beibi-ma-vajan-sind-uhh-ähh peale kõrvad virtsavett jooksma.

Tegelikult lõppes festival kuskil aias kesköö paiku. Ma sellest teadlik ei olnud, aga öömaja (ikka Bob W, klassika!) poole sammudes komistasime kogemata selle otsa. Sinna siiski minna enam ei jaksanud. 

Festivalipäeva sammud said niigi prisked.

                                            

Mis mind Pärnu puhul sokkideni hämmastas - isegi kui sa ei plaani, siis sa näed ikkagi kõik tuttavad inimesed ära, varem või hiljem. Kuidas saab Pärnu nii väike olla!? Või on tõesti minid kindlad rajad, kus kõik alati kulgevad? Ma nägin ja rääkisin inimestega, keda ma olin näinud eelmisel päeval Tallinnas. Ma trehvasin neid, keda polnud mitu kuud näinud. Ma nägin neidki, keda polnud aastaid näinud. Nägin pärnakaid ja nägin täitsa teisest Eestist otsast inimesi. Märkasin inimesi, keda nägin viimati lapsepõlves, tõsi, alati ei astunud ligi, sest mu sotsiaalsetel ressurssidel on siiski piirid. Igatahes piiritu hämming.

Järgmine kord siis Koidula kirjandustänava festivalil kohtume!

PS. Pärnu toitis hästi. Kuna ei saanud aru, kuidas päevad kujunevad, siis eeltööd ei teinud absoluutselt. Läksime sinna, kuhu jalad viisid. Meeldiv üllatus oli koht nimega RÖÖM Resto. Teenindus kiire ja meeldiv, toit maitsev (kui midagi kobiseda, siis ma ei ole kindel, kas carpaccio peab ilmtingimata nii rohke kastmega üle uputama, aga no mõni mõis.

Üks teine koht, ütleme nii, et see algab P-tähega, oli tegelikult meie soovinimekirjas aasta tagasi emadepäeval Pärnus käies, ent siis kallas pidevalt vihma ja polnud tuju ringi kulgeda ja jäi käimata. Aga haip on olnud nii võimas, et see püsis õrnalt meeles ka tänavu. Seekord jäigi kenasti teele. Esimesel päeval ei õnnestunud, sest neil oli mingi teema, et enne kella 14 ei anna nad toekamat süüa. Tegelikult oli kella kukkumiseni küll vist napp veerandtunnike ja neil oli hoovil mingi baarike, oleks võinud ju suunata seniks sealt midagi otsima ja küllap me oleks ära oodanud. Järgmisel päeval uus katse. Ega me end oodatuna ei tundnud ka siis. Laua puhastamisele pidime ise tähelepanu juhtima. Teenindaja oli tõeline me tusameele talv meeleolus. Lauavesi - ma tean, see on keeruline teema söögikohtades, aga ma siiski tahan pigem seda, kui teiselt poolt maakera kohale lennutatud pudelivett - oli ka nii probleemne teema, et siin võiks nimetada viis asja, mis olid sellega seoses vildakad. 

                                         

Maksimumpunktid annan sellele ricotta ja spinatiga täidetud raviolo´le. See oli tõesti tõeline silmailu ja maitses ka hea. 

PPS. Bob W juures oli vahva kokkusattumus seegi, et ma tellisin hiljuti ühelt kunstnikult pildi võimalikule tulevasele T-särgile (töö alles käib) ja sama kunstniku tööd kaunistasid ka sealset fuajeed. Mõnuzzz!

Aga okeika, ma pean nüüd lippama. Vaja kuskilt minna raha otsima, et Pärnusse üks korter sebida.