kolmapäev, 16. september 2020

August kokku

 No vaat kui lihtsalt see asi käib, polegi vaja mingit iga päev postitamist - võtad kuu ühe postitusega kokku ja asi klaara.

Soonlepa karjamõisa ajaloo teine pulmapidu sai peetud. Noorpaar püsib kenasti koos. Ja kuigi tänavune suvi on mulle meelde jäänud erakordselt päikeselise ja soojana (ma sain väga vähe riideid kanda), siis suve teine kehvem ilm sattus loomulikult taas kord pulmapäevale. Paar tundi enne kallas ikka mõnuga taevast. Sattusin Kärdlas käima, kus poe juures kargas üks vettinud olemisega noormees ligi ja veenis mind läbipaistmatu teibiga kokku mutsutatud Actimeli ostma. No selge poissmeestepeo tembud. Poiss oli hirmus läbi külmenud, aga tal oli infot, et varsti ootab kuum saun. Ja nädala pärast pulmad, Vormsil. Muidugi ma ostsin, eks ole isegi kunagi pidanud seesuguseid veidrusi kaasa tegema, enne esimesse abiellu astumist siis. 



Kuna T.-l oli selg haige, siis pulmapeojärgsel päeval hoidsin ise kätt pulsil. Minu lemmikhetk oli hommikul kl 9 paiku saali astudes...






Paar tundi hiljem vaatas saalis vastu pilt, nagu seal poleks kunagi ühtegi pidu olnud. Ja ma juba hakkasin igatsema järgmist pulmapidu.

Põnevaid autosid laekus samal päeval teisigi õuele.


No siis saabuski see päev, kui mul katus pealt lendas ja mind üheks ööks mandrile tuulduma viidi. Jalutasin vanalinnas, kõlgutasin Pegasuses jalgu, krabasin Nõmme turult kotid head ja paremat täis ja siis tagasi saarde.

Õige varsti tegi naabrimutt mini-Itaalia õhtu. Naabrimutt on mul sigaäge. Veinid muudkui tühjenesid, tähed kolksatasid taevast aina tihemini ja kaste langes ja... no see oli õhtu, säherduste pärast on täitsa mõtet elada. Koju sõitsin käsikaudu, sest Urri esiklaas oli kogu aeg udune. Õnneks sõitis naabrimees taga, seega valgustas teed. (alloleval pildil on kõik veel viks ja viisakas, öiseid pilte õnneks pole)



Mõned päevad hiljem käis hoovist väike TET Estonia tiim läbi. Ma ei paneks seda pilti siia, aga see on puhtalt Katarina südant soojendama mõeldud, ega need jahedavõitu sügispäevad on ju peagi ukse ees...




Lugemist pole ma samuti maha jätnud, lööge või maha. Ja mul on viimasel ajal palju head kraami näpu sattunud, seda ma kinnitan. Ma ei väida, et "Minu Peipsiveer" teistest parem või halvem on, ent turismihooaja lõpumeeleoludesse sobitus kaaskannataja muljetamine küll priimalt. 





Sild sai tänavu võetud välja 13.09. Ma ei hakka mainimagi, et see oli üks ääretult tuuline päev :)


Kuna turismihooaeg on kohe-kohe lõppemas ja teadupärast enamus söögikohti on uksed sulgenud, siis ma ei väsi reklaamimast Sõnajala sööklat Kärdlas. Tutvumiseks menüü.


Aga hooaeg polnud veel läbi, kuu keskpaigas tuli külla VAT Teater.
"Müller peab lahkuma!" esimeseks maiuspalaks. Ja mõelge, kui pikka paus oli selleks hetkeks näitlejatel olnud...




"Alias" teiseks kompuks. Selle vaatasin ise ka üle (Müllerile ei mahtunud paraku saali...). Ühes vaatuses enam kui kahetunnine etendus oli põnev ka teistkordsel vaatamisel. Muidugi, Merle Palmiste fantastiline säärejooks (vaatasin esimeses reas ja Palmiste vahetas publiku silme all riideid) ajas mu kadedusest sisisema küll. Aga ma seepärast veel siiski oma igaõhtusest veinist, seapraest ja Mulgi kapsast loobuda kavatse.


Tänavu olid ainult ühed teatrikülalised, kes paadiga tulid, rõõm meil seda suurem.



Lauda hooaja lõppu ei hakanud kaugele tähistama minema...




Te ju aimate, mis pilt see on :) 



teisipäev, 15. september 2020

Murdumine

 ... oli siinse töölaua viimase mustandi pealkiri. Rippus teine mul siin päris õige mitu nädalat. Küllap ma pealkirja toksides kujutasin ette, kuis valan kogu oma ängi siia välja. Jäi valamata. Hea seegi.

Murdusin vahepeal jah. Nüüd olen juba teist tiiru mandril käimas ja... kannatab elada küll :) 

esmaspäev, 27. juuli 2020

Tuuletorni tulemine

Tuuletorni tulemine ei ole olnud valutu. Noh, ega Hiiumaal ühegi uue nähtuse tulemine ole meelakkumine, aga eks see käigi selle saare ja kogukonna juurde ja ole abiks vana säilimisel. Lihtsalt tegijatelt nõuab see paksu nahka ja külma närvi. Lömmis porgandiriiv, nii need teravhambad selle ehitise ristisid. Mis on muidugi hea märk, sest kui oleks ehitis, mis pole ei liha ega kala ja mille peale sõnaseadjate terav keel ei hakka, siis oleks ju ka kuidagi kurb. 
Kui te teaksite, mis selle asemel enne vastu vaatas, siis te muidugi tunnistaksite ise ka, et praegune vaatepilt on suisa ilus. Või heakene küll, mis me ilust räägime - ega ilu sünni patta panna, teadis juba vanarahvaski kosta. Ütleme otse, see keskus oli ja on hädatarvilik. Meie suved on küll kõvasti kenamaks ja kuumemaks muutunud viimasel paaril aastal, ent kui tuleb torm ja vihm ja tuul ja õnnetud turistid sulle hommikul otsa vaatavad, et kuhu siis täna Hiiumaal minna, siis mis sa neile vastad, eriti kui neil pisemad präänikud kaasas juhtuvad olema? Muuseumid on ju küll toredad, aga üle ühe neid päevas korraga külastada ei viitsita. Lisaks valitseb tänasel päeval teadmine, et lastele on vaja ikka kamaluga aktiviteeti ette lükata, et muidu neil hakkab igav ja, oi-oi, seda ei tohi juhtuda.



Tuuletorn, vastu hiidlaste ootusi-lootusi, on osutunud nii populaarseks, et mul oli pikemat aega mure, millal kuulsat torni üldse väisata. No ja ega iga nädalapäev ei saa ju liikuma ka siit Soonlepa müüride vahelt. Pühapäev oleks ehk kõige vaiksem, aga siis on turismiasjalistel teised mured nagu me teame. Läks käiku teisipäev, kuigi ega vahet vist ei olegi. Rahvast oli ikka ülearugi - ma tahaksin neil korrustel ihuüksi ringi tuiata, kui aus olla. 
0-korrusel saab õppida tundma veealust maailma. Kalad, hülged, Hiiumaa ümbruses olevad vrakid, laevad, haakrik. Ja käed, oo jaa, käed saab külge panna nii virtuaalselt kui ka päriselt.


Liigutad neid kettakesi ja saad teada, mis ühe ja teise purjelaeva osa nimi on.

Ülespoole liikudes võid õppida tundma seda, mida rannast leida. Mind erutas enim muidugi see, mida Sarve rannast leida. Tühja neist kadakatest ja muust kraamist, aga need Sarve rannakivid, mida siit lademes viiakse mandrikodudesse seebialuseks, vaat see juba paneb südame põksuma.



Sarve kivid unusid muidugi kiirelt, kui tulid lambapabulad. Paraku neil ma lõhna eriti ei tundnud. Äkki see on Tuuletorni trikk, et ei läheks öökimiseks? Või on siin sama teema nagu Balil kakakohvijunnidega, mille lõhn ja välimus lihtsalt nii kiiresti moonduvad? Eks siin ongi mõttekoht, kas hoida nende pabulatega madalat profiili või kütta hagu juurde. Ma igatahes tõmbasin kohe mitu kopsutäit, ei midagist, ei ühtegi teravat elamust. 


Ja siis saab loomulikult oma hiiu keele oskuse proovile panna. Mul oli seal küll üks võõras sõna, aga see ei jäänud pildile, ja mällu muidugist ka mitte, seega järgmisel korral külastades panen selle siia. Oli teine na ropuvõitu kõlaga, et ei hakka niisama lahmima.



Vahepeal jõudsin korrusele, kus sai imetleda näitust ja ronimisseina.
Ei, ma ei käinud ronimas. Ilmselt oleksin esimese kahe meetri peal pidanud oma sültjalgu käsikaudu alla tõstma :) Aa noori ja ärksaid ronimas vaadata on siiski rõõm.



Liigume parem edasi, ikka kõrgemale. Tuleb nostalgialaks. Nii mõnigi ese on enne minu aega. Väljaarvatud Margus Tabor muidugi, tema ja ta lood on ikka uuemad. Nostalgiat on siin hulgim, aga seda ma ei hakka pildile püüdma, seda vaatate ise kohapeal.




Ja siis tuleb korrus, kus on... päris hiiu elu. Pildile sai püütud vaid üks hiiunaljane ekraan, aga päriselt... päriselt olid siin hiidlaste endi lood.



Ja need lood, need tekitasid liiga palju äratundmist. Ma ütlen kohe ära, et ei kuulanud neid häälega, vaid lugesin tiitritest. Kui palju mõtteid need tekitasid! 
Reili Rand kirjeldas hiidlasi ja nende võõra ja uue vastuvõtmist. Viskan pöidla püsti.
Margus Tabor kirjeldas, kuidas kunagi ammu-ammu oli Hiiumaa praam tema jaoks vangistusse minek. Nüüd on vastupidi. Suviti võitlen samade tunnetega mõnikord isegi. Vaatan Heltermaalt lahkuvat praami ja mõtlen, kuidas jään siia vangi. Nemad lähevad, mina jään. Teinekord on ka vastupidi, nemad lähevad oma mandrisekelduste juurde tagasi, said vaid üürikesed päevad siin olla, mina lähen tagasi kadakate vahele lehvima... Küllap see vangistus vs vabadus tunne vanusega muutub. Või ka aastaajati. Sügistalvel on Hiiumaale tulek minugi jaoks vabadusse minek. Suvel on see midagi muud.

Ja siis veel need Hõbekala perenaine ja -mees. Keset juulikuud neid kuulates tundsin äratundmisrõõmu-kurbust. Kuidas algavad su hommikud ja lõppevad õhtud. Päevad on ühesugused ja ühes rütmis. Jaanuaris seda kõik vaadates ja kuulates ma loomulikult muigaksin kõveralt :) Aga just nii see on, tegelikult ka! Mulle nende väsinud näod igatahes meeldisid :) 

 


Ja siis päris üles.


Ja Hiiumaa ilusaim tuulelipp! Ja need ilusad Eestimaa pilved, mida mujal maailmas lihtsalt ei ole.




Kui arhitektidele midagi üldse ette heita, siis seda, et mere poole, sinna ilusama ja saarelisema vaate poole, on vaade varjatud. No mina võin ju minna koju Soonleppa ja ronida paadisilla lõppu keset merd, aga mida need teised, korraks Hiiumaale tulijad, tegema peavad? Vaatavad heinamaad ja heinarulle, aga meri, kus on meri? Kusagil sigri-migri piirde varjus korraks vilksatab.




Ja Tuuletornis on kohvik ka, eks ole :) Üks Hiiumaa maitsvamaid (kui kohvik saaks maitsev olla!), nimeks Ruudi. Rahvast on see küll kogu aeg täis, otsi kohta, kus sa saad...





Toit on nii-nii hea ja ilus, ja vist keskmisest tervislikum (elan üle!). Igatahes parti tuli heina seest otsida.