Totalitaarne romaan / Draamateater

Täpselt selline pealkiri, mida kohe esietendusest alates mängukavas hästi kirglikult vältida. Õnnestus väga hästi (esietendus 2024 sügis vist). Nüüd üks päev jäid näppu esirea keskel piletid ja... no kuidas ma siis ei võta. Eelmisel õhtul läksin kell 21 magama, et võimalikul kenasti välja puhata. Etenduse päeval viisin end vaimselt maksimaalsesse valmisolekusse, püüdes püsida rõõsa ja roosa. Mures ma muidugi olin, sest ikkagi kolm vaatust.

Aga.

Kõik vaatused lõppesid liiga äkki, kella ei jõudnud veel vaatama hakatagi. Fantastiliselt lavastatud. Oli hoogu, oli valu ja kurbust. Ent oli ka nalja ja naeru. Lavastaja Ivaškeviciuse rollis Puustusmaa ohjas väga ägedalt nii lavapealset kampa kui suhtles ka publikuga (kergelt, delikaatselt, ei pea kartma osalusteatrit :)).

Ja viimasel ajal on vahel juhtunud, et mul on teatris videokaameraga mängimisest veidi juba siiber, siis seekord oli see lahendatud jälle omamoodi ja ägedalt. Töötas hästi ja oli kohati lausa vaimukas. 

Mulle. Väga. Meeldis.

Ma tahaks nii väga öelda, et mine, rsk, teatrisse seda vaatama, aga Eestis on sellega vist finito, nüüd on veel vaid kaks mängukorda Leedus. 

Ühe naise võitlused ja metamorfoosid / Louis

Louis jutustab ikka seda ühte ja sama lugu (täitsa põnev, kaua ja mida õnnestub tal sellest veel välja pigistada?), seekord emapoolsest servast. Ema, kelle elu kulges paarkümmend aastat armetus eluheidikute džunglis. Masendav ümbrus, olematu toimetulek, elu alkoholis ja vägivallas. Häbis, kindlasti ka häbis. Verinoorelt abiellu, ruttu lapsed (või oli see vastupidides järjekorras? küllap vist), uued suhted, uued lapsed. Siinkohal tasub rõhutada, et autori ema ei olnud sellisesse ellu sattunud sünnipäraselt, lugejale antakse mõista, et ta oli pärit siiski kübeke parematest oludest, tehasetöölise perest, aga sellesse punkti jõudis ilmselt "tänu" esimesele mehele. 

Ma mõtlen, et kui juba selline raamat kirjutada, siis oleks tulnud enam keskenduda, või vähemasti püüda avada, seda murdepunkti, et miks või kuidas toimus seesugune allakäik. Need küsimused jäid praegu pigem vastuseta. Lugeja saab episoodilisi pildikesi ja kohati lõikavteravaid hetki ema elust (ühtlasi ka autori enda elust, eks ole) vahemikus kahekümnendad kuni neljakümnendad eluaastad, aga mis sellele eelnes? Võimalik, et see on mõnes varasemas raamatus juba piisavalt selgelt välja toodud, aga ma tõesti ei mäleta, ei jõua kõigi elulugusid meelde jätta. 

Ja muide, mulle meeldib seesuguste lugude puhul alati ka mõelda, et aga kui selle loo oleks kirja pannud keegi teine, ütleme näiteks Kopli liinidel või Akadeemia teel üles kasvanud Aleksander - kas me loeksime? Ja kui ei, siis miks, või kui jah, siis miks.

Teisel pool peeglit / Gaarder

Lugu tütarlapsest Ceciliest, kes lamab oma voodis raske haiguse küüsis. Lugejale ei öelda, mis tal viga on, aga tema mõtisklustest ja vestlusest pereliikmetega aimdub, et ilmselt on ta ravimatult haige. Mingil määral on aru saada, et ta teab haiguse iseloomust ka ise, kuigi jällegi, otsesõnu see teemaks ei ole.

Üks, mida voodis lamajal on küllaga käes, on aeg. Ja neil hetkedel, mil perekond ta üksi jätab - ja neid hetki paratamatult on -, hakkab teda külastama ingel Ariel, kellega vahetatud mõtted ongi loo peamine tuum. Palju on arutlemist elu ja surma suurte küsimuste üle. Inimeste ja inglite üle. Erinevate meelte kasutamise üle. Tüdruk tõdeb peagi, et inglil on maiseid asju sama keeruline mõista kui temal taevaseid.

Südamlik lugu, mis võiks olla ahastavalt kurb pisarakiskuja, ent on siiski teatava teravuse ja huumoriga pikitud võluv kahekõne igavikulistel teemadel. Ja kõik need jutud loovad väga kauni ja lohutava silla jõe teisele kaldale, või kui täpsem olla, siis teisele poole peeglit minekule. Kuigi see žanriliselt kuulub vist noorteromaani alla ja siin on mitmeidki lapselikke elemente, siis tundub mulle ometi, et see raamat oleks hingele hea lugeda mineku eel igasuguses vanuses. Loodan, et raamat jõuab sinna ja nende inimesteni, kellele võiks see lohutust pakkuda.

Raamatust võiks kaasa võtta vana hea soovituse - ära kaota oma sisemist last...

Lugemislaual, nädal 10

⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️ "Kairos" Erpenbeck

Ärritav. Intrigeeriv. See käib siis eelkõige ebavõrdse ja isemoodi suhte kohta, mis väga usutavalt kerib lõpuks võrdlemisi haiglaseks. Ka huvitav, sest ei olegi mõnda aega sattunud ette ilukirjanduslikku teksti, kus tegevuskoht ja -aeg Ida-Berliini 1980ndate teine pool, suure segaduse aeg. Just need töö- ja eraelulised detailid andsidki romaanile lisamõõtme.

Esimesed paarkümmend lehekülge ei läinud tekst mu jaoks käima, ilmselt veidi harjumatu stiili tõttu, aga kui siis läks, siis läks kogu täiega. Meeldisidki just ridade vahele peidetud vihjed, kõike ei nimetatud alati otsesõnu.

⭐️⭐️ "Kuritegelik raha" Goršanov

Vahel on naljakas võtta ette tausta teadmata kellegi tundmatu isiku memuaarid (kaanel nimetatud küll romaaniks, aga see on ilmselge liialdus). Tekst on äärmiselt primitiivne, paljutki korratakse, nii et keeruline lugeda. Ega need kirjeldatavad teodki toredamad ole. Miks ma sellist kraami loen (küsimus, mida ma õige tihti kuulen)? Loen, sest "Reporteri" krimiuudistest ei saa tihtilugu sotti, et mis nende tegelinskite peas toimub. Päriselt. Selline lektüür, isegi kui see on nõrga teostusega, aitab natukenegi, ma ei saa öelda et mõista, aga anda laiema taustapildi.

⭐️⭐️ "Sitt päev" Martin Hook

Usun, et see võib paljudele meeldida, aga mulle eriti ei istunud. Selle peamine võlu ongi jah tuttavate paikade ohtralt sissetoomist (romaanivõistlusel Tallinna linna auhind) ja ma tean, et on lugejaid, kellele see väga meeldib, lihtsam pilti silme ette manada ja kergem samastuda ja kõik need muud jutud. Igatahes ma ärgitan teid seda lugema!

Muide, kiidan raamatu hinda! Pehmekaanelise jutuka eest 15 eurot kõlab äärmiselt mõistlikult ja kinnitan - selle raha eest on seiklust siin omajagu.

⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️ "Bluets" Nelson

Fragmentaarium. Lugemisnimekirjas olnud juba mitu aastat, ootasin, et keegi ikka maakeelde tõlgiks, aga enne lähen mina halliks, kui see eesti keeles ilmub. Keeleilust jäi muidugi nüüd vajaka, aga idee meeldis, mõtted meeldisid, vahedus meeldis, seega jah, jah, jah. Elagu sinine!

Ühe naise võitlused ja metamorfoosid

 Lipud on väljas, punane vaip lahti rullitud... aeg esietenduseks.

Edouard Louis on juba rääkinud (eesti keeles siis) enda muutumisest ja isa allakäigust, nüüd on järg ema käes. Kui kogu sotsialismus kõrvale jätta, siis igati tore, nagu alati.

Ja ärge muretsege, naerda saab ka.

Ja selle noore lavastaja nahas küll olla ei oleks tahtnud, ma nii elasin kaasa talle (ta on hirmus sümpaatne). Mu meelest kukkus ju üldjoontes kenasti välja.

Ülestähendusi põranda alt / Linnateater

Jätsin koguni loovkirjutamise töötuppa minemata, et vaid saaks värske ja puhanud peaga Dostojevski põrandaalusega sammu pidada :) Samas on lavastuslikult (lavastaja Rainer Sarnet) tegemist nii briljantse tööga, et kui mõttelõng vahepeal ka katkeb või osutub ülejõukäivaks (juhtub sedagi!), siis silmal ilus vaadata ja kõrval imeline kuulata on ometigi.

PS. Mul oleks sellist kirjutamisurgu tarvis. Laseks hommikul end sellega vastu seina lükata ja enne kella 17 välja ei pääse :)

Lugemislaual, nädal 9

 ⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️

"Käpuli" July: ma virutan sellele viis tärni (nentides, et mõnel teisel eluhetkel või olukorras lugedes võinuksin ka paar tärni visata), aga see ei tähenda, et siin kõik mulle meeldiks või ma kõigega nõustuksin. Aga idee kui selline mulle meeldib - 45aastase naise road trip LA-st NY-sse, mitte et ta kodust kuigi kaugele jõuaks, aga enesearengu ja endasse vaatamise seisukohalt ei olegi läbitud kilomeetrid olulised, kas pole. Seni on mu lugemislauale sattunud nais(t)e teekonnaromaanid piirdunud enamasti lahutus- või lesestaatusega ja üleüldse... sellised totaalsed halaromaanid kippunud olema. Siin on süžees mõningaid ootamatusi ka ja mida muud me lugemiselt ikka tahame kui et keegi meid vahepeal jalust rabaks.

Meeldis ka peategelase omamoodi meherolli astumine. Ootamatult on talle sülle kukkunud paarkümmend tuhat taala, mille ta juhuse tekkides ja teatavat infot vallates kasutab noore mehe võrku püüdmiseks. Mingil määral see Davey järele oigamine muutus vahepeal veidi tüütuks, aga õnneks edasised arengud pakkusid head vaheldust.

Kui nuriseda, siis (ilmselt ainult minu isiklik kiiks) ma natuke hakkan väsima, et täna naistest ja naistele raamatud justkui kohustuslikus korras peavad ikka ja jälle jõudma välja kindlasse mustrisse, see on juba nii eilne päev - on aeg midagi uut leiutada. 

Kellele soovitada? No pigem võiksin ma lõdvalt üles lugeda vähemalt paarkümmend sõpra/tuttavat, kellele ma EI soovitaks seda :) Igatahes kui oled valmis lugema asjadest nende õigete nimedega, osalema omanäolisel seksuaalsel arenguteekonnal, lugema ohtralt perimenopausist ja sellele järgnevast, siis loe! Ja ma rõhutan, sa ei pea ise olema selles vanuses või eluetapis, aga kui su ümber on kummaliselt käituvaid ja segaduses vanemaid naisi ja sa oled saanud tunda v...viha, siis äkki annab selle raamatu lugemine sulle kätte mõned niidiotsad. 

Teekond laiule / Blomqvist

Tormisaare Maia lugude esimene raamat (viiest). Tegevus leiab aset Ahvenamaal, kusagil 1840ndatel aastatel. Selline noore saarenaise elu, esmalt vanematekodus, seejärel korraldatud abiellu astudes Tormilaiul (sealne elu küll pigem järgmistes osades), kus oma elu tuleb alles üles ehitama hakata. Autor hoiab mõõdukalt tasakaalus naispeategelase arengu- ja suhteliini ning olustikukirjeldusi. Nagu see elu tollal ju oli, tugevalt mõjutatud loodusest, ilmast, mis omakorda määras argipäevade sisu ja rütmi... Tormid ja surmad, meri annab, meri võtab...

Ja nagu ma aru saan, siis Blomqvist teab, millest kirjutab. Ta ise oli kümnelapselise pere vanim, teadis seda suurpere elu. Tormisaare Maia on poole väiksemas lastekambas vanuselt teine. B. abiellus kalurist naabripoisiga ja seda, kuidas meri võtab, sai väga valusalt oma nahal tunda - 1961. aastal jäid merre nii abikaasa kui esmasündinu (kui seda koleduste rida jätkata, siis paarkümmend aastat hiljem jäi merre ka noorem poeg...). Kes nüüd kohe kõige hullemat kartma hakkas, siis ma igaks juhuks reedan, et (vähemalt Maia-lugude esimeses raamatus) Maia värskes abielus kohe taolisi tragöödiaid ei juhtu. Ühe pere märg haud on kirjutatud teisele perekonnale, lihtsalt teades autori enda ränka saatust, asetub see episood nüüd hoopis teise valgusse. Tegelikult on Maia prototüüp autori vanavanatädi, aga küllap on ainest tulnud nii ühelt kui teiselt.

Tekst ise kunstiliselt ambitsioonikas ei ole, ent tasahilju märkad ometi, et lastes kujutlusvõimel vabavoolu teed kaasa liikuda, tekib mingi haakumine. Nii et see sügavus, mis ehk esmapilgul tundub puudu olevat, tuleb vaimusilmas siiski kaadritena silme ette. Dialoogis on kasutatud murdekeelt, nii et selleks võib vaimu valmis panna.

PS. Kui mõnes raamatus on tegevus laiul, siis on mul silme ees alati Saarnaki laid.

Elagu vaba Eesti!

Pikka iga sellele väikesele ja vaprale maanurgale!

PS. Pidasin praegu esmajoones silmas küll Eestimaad, aga sama hästi kehtib see muidugi ka Hiiumaa kohta.

24.02.2018

24.02.2019, Kuubal

                                                

24.02.2020

24.02.2021

Nädala noppeid

 Oli vastlanädal. Tahtsin erilisi, väga erilisi kukleid. Asi lõppes Tabasallu sõiduga ja sealt Selverist suvaliste kuklite ostmisega. Naisss. 

Suurupi ülemine tuletorn

Ja siis saabus päev, mil kõik veiniavajad linnas olid rikkis. Me läksime uut ostma... Magaziini. Viimsisse, kui te just tahate teada. Magaziin kusjuures on täitsa naljakas pood, seal on kõike, ka asju, mida sa ei oska ettegi kujutada.

Nädal on olnud tõbine. Nii teatris, ära on jäänud nii mõnigi etendus. Ent ka endal. Siiski päris alla ei ole veel vandunud, näiteks sai käidud Viimsi Artiumis Liisi Koiksoni ja Joel Remmeli kontserdil "Põimumised". Eesti heliloojate ja sõnameistrite lood, eks sellist kontserti tuleb ikka toetada. Artium on üldse äärmiselt sümpaatse ja sooja interjööriga, väga meeldib. 

Kodurestoranis sai kuulatud Jaak Juske põnevat juttu ajaloost. Järgmisel päeval käidud Randalu ja Epliku kontserdil. 

Olümpia. Imede ime, mitmel õhtul sai vaadatud. Hästi põnev on vaadata puhtalt lehelt. Mõnda ala sai vaadatud nii, et ei teadnud ei nägu ega nime Eesti sportlasel. Mis siis veel rääkida oodatavatest saavutustest. Niina Petrõkina mõlemad ülesastumised said vaadatud, K. Ilvest sai vaadatud, isegi naiste laskesuusatamist vaatasin, aga see oli liiga keeruline mu jaoks. 

Sildaru rennisõitu ei olnud plaanis vaadata. Ei jaga ööd ega mütsi sellest alast. Aga siis tulime praamile ja mingi meestekamp lobises suht valjusti, et Sildaru on pärast mingit esimest võistlust heal kohal ja sama päeva õhtul tuleb rennisõit ja... Ütleme nii, et anti lootust :) Nii me siis õhtul vaatasime. Kuna medaliplaan oli mul väga kindel ja selge, siis asusin "tööle". Ehk et hakkasin manama. Üsna täppi manasin. Praktiliselt kõik, kellele kukkumise või komistamise sõnusin, sellega ka hakkama said. Mõne puhul ei hakanud manama. Need tüübid ei kukkunud ka. Nii et väga kõva tööd tegin! Aga mu töö oli aus, sest loomulikult ma ühtegi nime peale Sildaru polnud eluski kuulnud.

Olümpia on oluline, seda sain ka ise tunda. Näiteks oli mul neil päevil vaja ühelt inimeselt kontonumbrit. Et talle raha kanda. Kui ta naerdes ütles, et vaatab spordiülekandeid ja pärast ehk... siis arvasin, et ta räägib sama päeva õhtust. Pangarekvisiidid tulid olümpia lõpupäeval. Ju siis enne ei olnud aega :)

Praami peal sai üle pika aja oldud "kuumas laines". See on ikka jube. Loomi on palju. Nad on närvis. Hauguvad ja tõmblevad. Mõnigi paneb oma koerakese või puuriga kassi (vms tegelase, ega puuri sisse ju nii täpselt näe) söögilauale. Suuremate koertega tullakse akna peale vaatama, koerad diivanil. Sellist ühiskonda ma tegelikult ei taha. 

Praami peal oli veider mäluauk see, kui nägin mandri-Vormsi jääteed. Mitu nädalat oleme ju uudistest juba näinud, et keegi läks, või et tehti mitteametlik jäätee, siis kuhugi ametlik jäätee, siis üks jama, siis teine teema jne. Kui endal minek, siis aju ei jõudnud uudistest päris ellu ja ikka sai praamiga mindud. Tegelikult oleks võinud ju Pusku-Sarve jääteed tõesti kasutada. Sarve on ju nii lähedal. Nojah. Hetkeseisuga on see rong läinud ja tagasi mandrile tuleb taas praamiga minna. Veetase tõuseb õige hoogsalt.

Täna käisin Kärdlas kinos. Tegelikult oli EV puhul lausa kolm toredat filmi järjest pandud, aga jäi nii, et vaadatud sai vaid esimene, Keiti Väliste tehtud "Karp". Päriselt meeldis. Raine Karp on kihvtilt sirgjooneline ja ehe, andekas ja töökas kahtlemata ka. Võib-olla teinud elus ka vigu, aga teab ja oskab neid tunnistada. Ja kuidas mulle meeldivad need väikesed kinod, kus ei ole popkorni- ja nachohaisu. Vabariigi sünnipäeva eel pakutakse krinkut ja teed, igati viks ja viisakas.  

See vai, mis Hiiumaad kinni hoiab.