Lugemislaual, nädal 29

 

⭐️⭐️"Durrellid. Ühe perekonna lugu" Bradford

Laias laastus võin alla kirjutada kõigele, mida teised lugejad juba on öelnud. Bradford, kuigi kirjandusteadlane, näib käsitletava materjaliga ümber käivat väga kummaliselt, suisa vaenuga. Peamine "mure" on kogu aeg lugejale selgeks teha, kuidas asjad tegelikult olid ja kui moonutatult on Durrellid sellest oma teostes kirjutanud (justkui oleks Gerry ja Larry raamatud sulaselged autobiograafiad). Teine salakirg näikse olevat võimalikult räpaste detailide laiali laotamine (kes keda, kuidas jne, ma ei hakka seda soppa tiražeerima siinkohal). 

Ega ma otseselt ju lugemist kahetse, aga tunnistan, et ühel hetkel hakkasin diagonaalis pilku üle laskma, sest need kordused veidi tüütasid. Ta jõudis pidevalt ringiga juba kajastatud teemadeni tagasi, ilmselt oleks oma ülima põlguse asemel võinud teksti struktureerimisega tegeleda või midagi :)

Tahaks nagu päriselt teada, mis oli üldse Bradfordi motiiv selle raamatu kirjutamiseks :)

⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️ "Kuradid ja pühakud" Andrea

Kaunis ja poeetiline, ohtralt huvitavaid metafoore. Andrea on meisterlik jutustaja, täpsete ja haaravate detailide loosse punuja. 

⭐️⭐️⭐️ "Venusberg" Powell

Selline lihtsakoeline romaanike, inspiratsiooni on andnud reisid Tallinnasse ja Helsingisse, aktiivne seltsielu. Dialoogirikas, lugemine lippab kiiresti. Natuke nagu tore, aga samas...

⭐️⭐️⭐️⭐️ "Ma usun ihasse" Kartau

Põnevalt lahendatud, nii teistmoodi, haavatav, brutaalne ja... nomaitia, praegu sobis vahelduseks kümnesse. Soovitada ei oska küll kellelegi :) 

PS. Kaanematerjal toetab sisu nii hästi mu meelest.

Minu Pirita / Leies

See liigitub "Minu"-sarjas sinna nostalgiahõnguliste ja olnud aegade meenutamiste ritta. Mis tähendab, et mulle meeldis :) Küllap tänase Pirita lood alles settivad ja neist kirjutab keegi mõnekümne aasta pärast. 

Siinse raamatu Pirita on esialgu veel väheste algeliste majakestega Põrsaküla, kust linna saamiseks tuleb jõge parvega ületada. Vaikselt-vaikselt eraldatakse krunte, ehitatakse oma kätega maju, areneb kuurordielu, ent siiski on 1950.-60ndate elu kohal mõnus külaelu- ja kogukonnavaim. Üksjagu segadust ja uuendusi põhjustas valmistumine 1980. aasta Moskva suveolümpiamängude regatiks... mida kõike lammutati ja hävitati. 

Eno Leies - ei ole keeruline arvata, et kuulsa Uno Leiese poeg - räägib lisaks kunagisele Piritale ka enda esivanemate lugusid. Need viimased on täiesti ekstra klass. No kõik see lugu, kuidas emast suure tahtejõu abil sai näitleja (mõne aja pärast suisa "kodune näitleja", kuigi ma päris hästi ei mõista, kuidas nõukaajal keegi kodune sai olla). Ka isa erinevad ametid ja naljakad seigad olid toredad lugeda. Mina siin paadisillal vaatan näiteks Saarnaki poole ja loen raamatust sellise lõigu:

"Töö lastega oli enamasti lõbus. Sarja „Minu maailm" ühe saate võtted toimusid Hiiumaa lähistel Saarnaki laiul, mida sealne taluperemees lastele tutvustas. Matkati mööda laidu ja räägiti kohapeal kasvavatest taimedest. Ühe taime nimeks oli haisev kurereha. Saate lõpus küsis saatejuht lastelt, mis neile laiult kõige rohkem meelde jäi, lootes kuulda huvitavaid vastuseid. Ent lapsed hõikasid kui ühest suust: „Haisev kurereha!""

Põnev peatükk oli ka Egon Rannetist (küll mulle lapsena meeldis "Kivid ja leib", õnneks ei mäleta ma sellest enam suuremat :)) 

Julgen soovitada, kui sulle meeldivad vana aja lood ja silmaringi laiendamine. 

Kui oled noor...

Kui oled noor, mõtled, et peaasi et keegi metsa ei viiks. Saad vanemaks, mõtled, et viiks ometi keegi metsa...

                               

Minul oli väga hiiumaine päev eile, kergelt turistine. Pikaealisuse saladusi käisin uurimas Kõpu tuletornilt. Abikaasale demonstreerisin oma seni salajas hoitud supervõimet, milleks on sõidu pealt kukeseente leidmine. Ja üldse, Kõpuotsas on mustikaid ja metsmaasikaid nii et mustab - mindagu! Kalana ÄÄRes kõlgutasin jalgu ja vaatasin igatsevalt läände.

Lisaks sain kinnitust, et mu telepaatilised võimed on endiselt tasemel, sest teele asudes tellisin autos ohtralt Nublut, õhtul tiiruga Kärdlasse jõudes oli ka olemine kuidagi imelik... öösel andis tark näoraamat teada, et Kärdlas Kalurite päeval oligi Nublu esinenud. Aga, ega elus kõike head korraga olegi hea saada.

Soku pidulaud / Vargas Llosa

Oi, see meeldis mulle. 

Sa võid olla Dominikaani vabariigi ja ajaloo huviline, aga ei pruugi. Vargas Llosa kirjutab mu meelest piisavalt hästi ja haaravalt, et lugemine on nauding sõltumata käsitletavast teemast. Teemad muidugi raskemapoolsed.

Lugu jutustatakse kolmest vaatenurgast. Esiteks 1961. aasta ja Trujillo režiimi lõpp. Siin saab lugeja kaasa elada Suure Juhi argipäevale ja mängudele oma valitsuskabineti liikmetega. Teine liin kulgeb saatuslikul päeval, mil pikalt plaanitud atentaadi täideviimist ootavad mehed, kes passimise ajal jõuavad omakorda lugejale jutustada enda ja lähikondsete lood. Kolmas vaatenurk on 35 aastat hiljem, kui diktaatori lähedase ametniku Agustin Cabrali tütar Urania tuleb tagasi sünnimaale, kohtub oma insuldihaige isa ja sugulastega ja meenutab ja avab enda lahkumise tagamaid. Otste sõlmitus saab minu meelest olema päris hea...

Milles ma teid aga hoiatada tahan... Kuna siin on paljud tegelased päris elust, siis paratamatult tekib pidevalt kiusatus guugeldada. Eriti kuna autor ei hoia tegelaste välimust kirjeldades värve tagasi :) Guugeldamine on hea, isegi väga, ent olge ettevaatlikud, et te ei komista mõne sellise raamatu tutvustuse või vastukaja otsa, mis teile liiga palju reedab.

Kas ma juba ütlesin, et mulle meeldis? Ah et ütlesin, no olgu siis.

Lugemislaual, nädal 28

 ⭐️⭐️⭐️⭐️ "Rummipäevik" Thompson

Ega ma seda joodikuraamatute sarja väga kellelegi oska tavaliselt soovitada, ongi selline omamoodi lugemine, vastava tujuga (kainelt!) ja puha. Kuidagi isegi istus seekord. Kõik see 1950ndate Kariibi vaib, Puerto Rico pealinn San Juan, ajakirjanikutöö, raha on - raha ei ole jms. Kuigi ega peale joomise, kraaklemise ja halamise siin suurt ei toimunud. Eeldades, et siia on sattunud lugusid elust enesest (autor on kunagi ka ise töötanud ingliskeelse ajalehe juures seal), siis võib lugeda nagu omamoodi reisukirja. 

Vist on ka film tehtud selle raamatu põhjal, ise ei ole eriline filmihuviline, seega näinud muidugi ei ole. 

Lugemislaual, nädal 27

⭐️⭐️⭐️⭐️ "Üherealised" Piik

Napid naljad, kalambuurid. Mõni ägedam kui teine, nagu ikka.

⭐️⭐️⭐️⭐️"Täiesti tavalised inimesed" Kolk

Käras küll. Mõni jutuke õige tore.

Mälukaotusmäng / Walker

Ma loen nii-nii harva psühholoogilisi põnevikke ja nüüd ma saan aru küll miks :) On põnev ja on vastik ja natuke tahaks vahepeal mõnele tegelasele ka vastu vahtimist virutada. Kahjuks ikka meeldis ka.

Igatahes minu jaoks kruvis pinget paraja tempoga ja kenasti. Tunnistan, algusots oli natuke aeglane ehk (pikk sissejuhatus esiotsa tundmatu jutustaja poolt, veidi ka liiga jõhker üksi siin kadakate vahel lugeda :D), aga kohe varsti läks juba paremaks. 

Mäluga seonduv on alati põnev. Mida kõike on võimalik unustada ja mida kõike on võimalik aegu hiljem välja kaevata. Aga kui manipuleeritavad need "väljakaevamised" on, see küsimus tõstatubki siinses loos. Lisaks ka ravimite abil unustamisele kaasaaitamise varjukülg - kui sa ka unustad ühe koleduse, siis asja ennast see olematuks ju ei tee. Samuti jäävad su ümber alles kõik need, kes mäletavad. Põnevad dilemmad iseenesest. 

Poissmehetoidud

                                         

Nii, aeg on kraamida lagedale poissmehetoidud (mis selle naisvaste olekski?). Mida teete süüa, kui olete üksi kodus? Või kas üldse teete? Linnas on asi lihtne, seal ma marsin rõõmuga kohvikusse, aga saare otsas ketis olles on jama majas. Lähim söögikoht on põhimõtteliselt sadamas ja pigem selline kiireks hädasöömaks, mitte nautlemiseks. Suuremõisas on pikemat aega segane olukord ja ma jään täna vastuse võlgu, kas seal üldse süüa saab... Pigem vist toitlustavad sügisest kevadeni kooli ja suvel uhavad catering´i. Kõige täpsem info peaks olema Kpt Malmi fesaris, aga sealne viimane postitus on 2024. aastast. Suvel muidugi peaks olema lossis toitlustus kohustuslik, aga adudes kui komplitseeritud see toitlustusäri meil siin on, ei hakka ma midagi ütlema. Jeebus, kuhu ma nüüd omadega välja jõudsin selle poissmehemenüüga :) Et siis enne Käinat ei miskit (tugev 17 km). 

Minu toidulaud mõnevõrra vist siiski üksi olles erineb. Ja mitte seepärast, et mu teinepool neid asju ei sööks, aga lihtsalt kuidagi nii on...

Selge on see, et kui ma olen üksi, siis ei mingit hommikuputru! Ma söön seda putru nii tihti, et enda arvates olen näost ka juba kaerahelbepuder valmis. Näkileib millegagi või praemuna kärab mulle oivaliselt. Üks hommik katsetasin siin näiteks aga banaanipannkooke, sest noortest talgulistest oli neid jõhkralt alles jäänud ja mina toitu ära ei viska (v.a sibul, paprika ja porru - neid ma küll päästa ei suuda). Banaani meie majas süüakse küll, aga tavaliselt lihtsalt niisama vahepalaks, mitte soojas toidus. Kõrvalepõige. Mulle on jäänud mulje (võib vabalt olla ekslik), et banaanipannukaid söövad eriti aktiivselt terviseteadlikumad tegelased, või ei? Millest ma aru ei saa, kust krdi otsast see tervislik on? Olgu, selle pisukese nisujahu asemel pannakse vist kaera- vm jahu. Aga püha müristus, kui palju nende praadimine võid ja õli neelas! Ma ei tea, ilmselt tegin midagi valesti.

Lõuna- ja õhtusöögid kipuvad mul sujuvalt üheks minema. Kaks kuumemat päeva kühveldasin arbuusi-fetasalatit. Kui ma sellest mandrile teada andsin, siis tegi teinepool järgmine päev endale ka :) Nii et tõeline poissmehetoit x 2 :) Üksi olles armastan ma ka keefirisuppi ja külma hapukoorekastet (või kuidas seda nimetatakse, igatahes suviti alati tehakse: tomat, kurk, keedumuna, till, hapukoor). Neid teen muidugi ka siis, kui ei ole üksi, aga kuidagi ikka peab siis lihakraami ka juurde leiutama. 

Täna kavatsen aga vist keeta terve värske kapsa ja seda lihtsalt või, tilli ja sidrunipipraga konsumeerida. 

Üks imelik kiiksuga toit, mida ma võiksin seitse päeva nädalas süüa: tomati-hapukooresalat (see klassikaline lihtne lisand muidu), kuhu murendan leiba sisse. Just nimelt sisse ja just nimelt vaba käega murtud. See on täielik pläust, mida küll keegi teine vist ei söö. Ja ma ei tea, kust ma ise selleni jõudnud olen, igatahes kindlasti olen ma nii teinud juba lapsena. Äärmiselt ebaseksikas. 

Mida teie teete süüa, kui olete üksi kodus? Või kas üldse teete? 

Juunikuu raamatud

Juunikuist lõpikut on alati põhjust alustada kniksu ja kraapsuga raamatukogust laenutajate suunas - aitäh!  Leidke endale seltsiks ikka mõni tore raamat, valikut ju on.

Igatahes mina lugesin 15 raamatut, peaaegu pooled neist lahketelt kirjastustelt (minu tänu - Eesti Raamat, Petrone Print, Varrak, Sirli Kalevitütar!).

Kuna need on jälle nii seinast seina kõik, siis lemmikuid välja tuua keeruline. Oleneb tujust, maitsest ja meeleoludest, aga peaaegu kõiki siit nimekirjast võiksite lugeda. Praegu vaadates ütleksin, et kohe üldse ei istunud mulle siit kolm raamatut (neist vähemalt kaks siiski meeldivad rahvale, seega ärge küsige, ma ei vasta).

"Tants kontidel" Filimonov

"Maia" Blomqvist

"Trofee" Schoeters

"Minu Türi" Pehk

"Tule toomine" Kalevitütar

"Hundijäljed" Arvola

"Minister Nestor" Petrone

"Hr Saito rändkino" Bjergfeldt

"Suliko" Saisio

"Kus on täiskasvanud?" Lykke

"Nukker tiiger" Sinno

"Armulood viikingitest Tinderini" Larsen

"6,6" Veelmaa

"Eesti novell 2026"

"Minu Camino palverännak" Mölder

Minister Nestor / Petrone

See oli nüüd küll üks lugu päris elust (jätame kõrvale, kas ja kus autor tõde on väänanud, seda me teadma ei peagi), ses mõttes, et nii nagu kunagi need kassiasjad käisidki. Et igas majapidamises oli kass või paar, selline pooleldi iseseisev, aga õrnalt siiski nagu pererahva armul ka, eriti puhveti osas. Ma olen veel sellest põlvkonnast, kui eksisteerisid laudakassid. Ei tea, kas neid täna enam ongi, pole ju lautasidki. Korteris kassi-koerapidamist ma eriti ei poolda, tundub kuidagi loomu- ja loodusevastane. Tõsi, vahel on selleks hea põhjendus olemas.

Mul endal on täiskasvanueas olnud kass vaid ühel korral. Ise tuli. See on Hiiumaa-raamatus kirjas ka, ümber ei hakka jutustama. Kurb oli küll teda vahepeal linnaelu peale viia, aga lühikeseks see aeg lõpuks ka jäi. Vaat tema ka ilmselt saaks rääkida igasuguseid põnevaid lugusid, mis ta seal linnas kõik nägi ja tegi. Ma tean kindlalt, et ta on käinud mõnel raamatuesitlusel (miks mul kangastub, et ta vestles põgusalt Mart Sanderiga...), samuti oli tema kontrolli all uue presidendi ametisse nimetamine (käisime seda koos Kadrioru lossi juures vaatamas, kahjuks oli vastsel presidendil tol päeval veidi kiire, nii et koos neist pilti ei ole). Kaval oli ta muidugi ka, käis süüdimatult allkorruse notari ukse taga haledat nägu tegemas, tüdrukud muudkui toitsid seda "vaest näljast kassihärrat". 

Nüüd ma läksin jutuga kaugele, aga tegelikult on lugu nii, et seesamune kass on kohtunud ka minister Nestoriga. Ei, mitte selle Petronede omaga, vaid selle Hiiumaa omaga. Kass oli meil just tol aastal, kui meie hoovis toimus presidendikandidaadi kandidaatide debatt ja eks ta oskas ikka tähelepanu lunida. See meie kass siis, mitte Nestor. Ja kui ma nüüd veelgi enam mälestustesse kaevun, siis mu meelest jõudis ta ka tollase peaministriga ühel pildil poseerida, mis hiljem Stenbocki majast meilegi saadeti.

Aga mitte enda kassist ei tahtnud ma rääkida. Või natuke siiski 😀

Lasteraamatute puhul ei taha üldse liialt sisu ümber jutustada, on teised ju niigi ahtakesed. Igatahes maal vanaema juures lakas on pojad ja kuidagi üritavad lapsed mõne neist kätte saada ja siis on natuke kassipoja ilmaeluga harjutamist ja kõik need muud jutud. Kõige rohkem meeldisid mulle need kohad, kus lugu jutustati kassi vaatenurgast. Ja no lõpulugu muidugi paras kompu. Kui see tõsi oli (aga ma millegi pärast usun, et see võis olla küll nii), siis oli see üks vahva lugu küll.

PS. Ühes kohas ühe sõna ma oleks jätnud välja.

PPS. Mulle alati nii meeldivad need nime leidmise lood.