teisipäev, 16. aprill 2024

Kohad vahetunud

 Kes oleks veel mõned aastad tagasi võinud arvata, et peagi koidab päev, mil Linnateatri pileteid on kohati vabamalt saada kui Draamateatri omi. Ja et hoopis viimase müügikeskkond jookseb kokku. Tegelikult ei juhtunud see eile küll esimest korda, meenub, et eelmisel aastal oli veel hullem juhus. Kui palju olen ise Linnateatri piletitel Piletilevis ootejärjekorras tiksunud :) Ei tea, kas need päevad on nüüdseks möödas... Mul on siin paar korda olnud juhust, kus tarkpea fb kuvab mulle Linnateatri müügi avamise alles päev-paar hiljem, ja täitsa kenasti on olnud veel pileteid saada. 

Samas ega praegu ei oskagi eriti midagi rabada.


esmaspäev, 15. aprill 2024

See pole vanadus, vol 1

Lubasin siin ja seal, et tervisejutud tulevad, aga takerdusin vahepeal, sest hirmus keeruline on kirjutada järjejuttu, mille järgmisi osi ei tea. Teisalt kui ise mingeid teemasid guugeldad, siis ikka on tore lugeda, ka lõputa lugusid. Tegelikult ei saa ma muidugi ka aru, mis järjekorras üldse peaksin kirjutama :) Ja kui lõppu veel ei tea, siis ei tea ju ka, et mis on oluline ja mis mitte.

Igatahes diagnoosisin ma endal siin kunagi vanaduse. Arstile ei hakanud minema, sest mul on suure osa elust olnud perekas, kes... ütleme nii, et oskab võluvalt silmi pööritada (siis, kui ma veel vahel harva sinna sattusin), nüüd hilisemal ajal olevat ta usin AD kirjutaja. Ja no olgem ausad, eks need minu praegused hädad kohati AD järele ka lõhnavad :) Tln-sse vahetasin endale aastake tagasi siiski lõpuks arsti, täna mõtlen, et järelikult pidin ma juba siis midagi tundma. 

Ükshaaval vaadates olid kõik ilmingud tühised ja ma leidsin kõigile ka selgituse või põhjenduse. Et siis laias laastus vanadus.

- Plaat hüppab aeg-ajalt, ehk siis kerge pearinglus väikese hüppega, kodusest trepist käies tähendas see, et mõni trepiaste kargas äkki kallale. 

Otsus: ju on vererõhk kõrge/madal. Mitte et mul sellega oleks kunagi muret olnud, aga... samas ega ma seda ka kuigi palju kordi elus mõõtnud ole :)

- Nägemisulatuse äärmistes servades "liikusid" mingid objektid. Oled üksi toas, keegi ei tohiks justkui liikuda, aga midagi liigub ja pöörad järsult pead. 

Otsus: ju lendas akna taga vares või kajakas mööda. Tõsi, oli päevi, mil sain ise ka aru, et ega neil rajakatel ikka päris lennukoridor saa ka mu akna taga olla.

- Kukal ja pea olid kuidagi rasked ja kanged, kogu aeg tahtmine kaela justkui välja sirutada, lõdvalt lasta üle tooli seljatoe rippu. 

Otsus: liiga palju arvuti ja raamatu kohal istumist. Minu "muna"-tugitool linnas ja kiiktool saarel kahtlemata võimendavad seda. Need o n väga ebatervislikud, nõustun.

- Hommikuti ärgates raske käsi rusikasse suruda, ehk siis sõrmi painutada. Saab küll, aga võtab aega ja käib valuga. Siit ka oluline vihje, hommikuti pole minu poolt karta ei parem- ega vasaksirget :) 

Otsus: liiga palju arvutis toksimist ja no need rasked raamatud, eks ole. Ma ju hoian raamatuid "valesti" käes. Ei toeta kunagi lauale või käetoele, vaid hoian käes, lisaks ühes käes (korraga, kätt vahetan), lisaks kahe v kolme esimese sõrmega. Ehk siis väga mahuka või väga jäiga köite puhul on sõrmedele korralik koormus.

- Parema jala kannal on ka vahepeal midagi viga. Nagu oleks jalg lühike :) Aga lonkan hommikul natuke aega ära ja siis hakkab funkama. 

Otsus: vanadus, ikka miskit hakkab logisema, jumalast normaalne.

- Aasta alguses hakkas mõni päev tunduma, et üks silm veidi udune. 

Otsus: liiga palju arvutit ja lugemist. Kellel kunagi nägemisega probleeme olnud, see ka teab, et ega see ju ongi selline vaikselt muutuv teema, tavaliselt ju ei ole nii, et täna näen ja homme järsku ei näe. Ja ma jään selle juurde, et see vasak silm ei ole kogu aeg ühtlaselt nõrgem või udusem teisest, nagu muutuv oleks see olukord. Vist.

- Öösiti olid käelabad vahel nii tulised, et jahutasin neid a) padja alla lükates, seal oli jahedam, b) vastu seina hoides, samuti mõnus. Unistasin pajakinnaste moodi asjandustest, mille saaks jääkuubikutega täita ja siis kätte tõmmata.

Otsus: ma ei teagi, selle põhjenduseks oli vist liiga soe tuba, kuigi enamasti kurdan ma vastupidist :)


Põhimõtteliselt sellise komboga, loomulikult mitte kõik jamad korraga, ratsutasin siin viimastel kuudel. Ükski neist muredest elamist ei seganud ja polnud väärt ka arstile kõne võtmise vaeva. Natuke viriseda ja vinguda - see on ju pigem mõnuski. Aga märtsis läks lõbusamaks.

(järgneb)



pühapäev, 14. aprill 2024

Üks aasta

Neil päevil ongi märkamatult kuiv aasta täis saanud. Mul on ähmaselt meeles, et äkki Katarina kunagi tegi ka midagi sellist, tundus suhteliselt keeruline ettevõtmine, seega ma alustades endale eesmärke ei seadnud. Esimesest poolaastast olen kirjutanud, ega teise kohta polegi midagi suurt lisada. 

Mis ma täna ütlen neile, kes mõtlevad, et äkki ka kuivama hakata? Et parem siiski mitte. Tervis läheb väga käest ära.

Tänased tervitused tulevad Tartust. Esmakordselt lavastati Tartus Puccini "Turandot". Tallinnas on seda ka vaid ühel korral lavastatud (1939). Lavakujundus oli üliäge, kõik muu ka. 




reede, 12. aprill 2024

Viljandi fotograaf Jaan Riet

Juttu on siin vähe, vanu fotosid rohkem. Jutt on konkreetne ja asjalik. Esimeses pooles üldist tausta ja Viljandi märgilisi ettevõtmisi, raamatu teine pool Rietist ja tema pereliikmetest. Rieti maja juurde on ilmselt iga Viljandis ringi kolaja sattunud, sest see on Rohelise Maja kohvikule nii lähedal. Ja ei maksa öelda, et pole selle kohviku juures käinud, seal on ju kõik käinud. Kui nad seda ka esiotsa ei tunnista, siis seda mainivad nad ometigi, et nägid Justinit kohvitassi taga päevikusse sissekandeid tegemas, seega ärge valetage, et ei käinud.

Tema panus sellesse, et meil on visuaalset materjali üle-eelmise sajandi viimastest aastatest ja eelmise sajandi esimesest poolest on muidugi hindamatu, ikkagi üle 70 000 negatiivi.

Eraldi äge on, et tema pere naisliikmed olid samuti fotograafiapisikuga nakatunud ja et neil oli ka mahti ja võimalust sellega tegeleda. Vähe sellest, neil oli ka võimalik end sel alal harida ja täiendada, koguni Saksamaal, korduvalt. Jaani enda naine haaras lausa tite kaenlasse ja läks õppima. Oli ikka tore elu, enne kui tuli kõik see jama :( 



neljapäev, 11. aprill 2024

kolmapäev, 10. aprill 2024

Passioon / Saisio

Äärmiselt rikas raamat. Mahult muidugi ka, ikkagi 719 lehekülge naudingut. Sisu on samuti tuumakas ja võimaldab tekstist nõrutada just seda, mida parajasti vajad. 

Sa võid lugeda seda kui põnevat seiklusjuttu, kus on saladused, ahnus, petmised ja mõrvad. Vaesed ja rikkad, targad ja veel targemad. Aadlidaamid, juveliirid, peeglitöökoja omanikud, bandiidid, papid, kunstnikud ja müürseppade brigadirid. Ja muidugi juudid.

Sa võid lugeda seda kui omamoodi mosaiikset Euroopa ajalugu - lugu algab 16. sajandil Firenzes ja kulgedes läbi sajandite ja erinevate geograafiliste punktide jõuab välja eelmise sajandi Helsingisse. Tegevus toimub veel ka Veneetsias, Viinis, Krakovis, Goluboje Selos, Haapsalus, Helsingis, Solovetsis...

Sa võid lugeda seda kui erinevate usundite ja elufilosoofiate põrkumise lugu. Tegelased leiavad ja kaotavad oma usu. Samavõrd kui usk on laual ka lihtsad elutõed. Isad ja pojad ja liini jätkumine. Pärandus. Kurjategija ja ohver. Erinevad armastuse vormid. 

Ja kõiki neid tegelasi ja paiku seob üks vürstinna Vasarile kuulunud kaelaehe. Sa võid lugedes jälgida ehte liikumist ja omanike vahetusi, ent tegelikult on Saisio nii meisterlik jutuvestja ja iga paiga ja uue tegelaste seltskonnaga loob nii tugeva kohalolekutunde, et pean tunnistama, et ehe ununeb pidevalt :)

Igatahes on lugedes tunda kirjaniku aukartustäratavat taustatööd, tõlkija suurepärasest tööst kõnelemata!

Ilma kannatuse ja kireta poleks ka inimest...

Kuigi alles aprillikuu, julgen tänavuste lugemiselamuste esikümnesse paigutada.











esmaspäev, 1. aprill 2024

Märts

 Märts: 23 raamatut (+2, mis päris lõpuni ei suutnud mind endaga hoida kinni)


⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️
"Õnnelik lõpp" Rosa
"Nora ja James Joyce´i armastuslugu" O´Connor
"Taeva tütred" Jaaks
"Minu ema Marie Curie" Curie
"Minu Lasnamäe" Kruusmägi
"Ketsid" Travnicek
"Vanaema õunapuu otsas" Lobe
"Seotud" Starnone
"Karva-aastad" Mälk


⭐️⭐️⭐️⭐️
"Peenem seltskond" Winkelhofer
"Häving" Houellebecq
"Angela tuhk" McCourt
"Ukraina seksi väliuuringud" Zabužko
"Suvi enne pimedust" Lessing
"Kriminaalsed automatkajad" Tomusk
"Väil" Liksom
"Babetta" Wähä
"Borgo Sud. Õdede lugu" Di Pietrantonio
"Üleelamiste vanake" Kruusa


⭐️⭐️⭐️
"Elu toredus" Kumpfmüller


⭐️⭐️
"Süda paberil" Toming
"Kullakoti kamp" Rannap
"Lahutus" Herngren


Hindamata:
"Eesti novell 2020"
"Põgenike laev" Sergo



laupäev, 30. märts 2024

Minu Lasnamäe / Kruusmägi

Raamat kihutas juba üsna esimestest peatükkidest minu ülimalt isiklikku ja salajasesse Minu-sarja esikümnesse. Samas adun, et selles on oma oluline osa just autori lool. 

Kuigi raamat annab väga hea ülevaate ka Lasnamäe loomisest ja muutumisest läbi linnaosa lühikese ajaloo, on see rohkemgi veel just autori enda kujunemise lugu, valdavalt 1990-2000ndatel. See oli äkiliste muutuste aeg, suure segaduse aeg ja on huvitav lugeda, kuidas selle sees kasvas ja märkas ümbritsevat laps. 

Oluline märksõna siinkohal - kombinaatkool. Ma pole küll päris sellises monstrumis käinud, aga väikesest ja nunnust maal asuvast mõisakoolist linna suurde kooli maandudes oli kontrast ikka hirmus, seega täielik  äratundmiskurbus. Ka päris nii suures majas pole ma elanud, aga lühike periood ühes Kremliks hüütavas kortermajas tõi lugedes palju äratundmist. Meeletult rikastav kogemus, mis võiks servapidi iga lapse lapsepõlves olla.

Oli muidugi palju lasnamäelikku juttu ka. Kajakad, kes lennult aknast visatud kalaraipeid ükskord suutsid püüda (vot see on efektiivne jäätmekäitlus!). Liftielu, mis minu jaoks täiesti tume maa, mõjus "eksootiliselt" :) Võiks ju mainida ka venelasi või kuritegevust, aga samas see pole peamine. Ühetaoliste majade vahel ekslemine, erandina siiski mitte mõne jommis tegelase, vaid pisikese Imre lugu (külmavärinaid tekitav). Tühermaad ja hoovid. Rõdu kui kodupikendus.

Eraldi pärliks ongi siin raamatus inimesed, eredamalt jäid meelde lapsed, aga ehk oligi neid enam. Nii mõnigi kord on kõigest mõne lõiguga maalitud värviküllane ja paljuütlev pilt. Autor on väga hea portreteerija, meenub kohe näiteks Sandra-peatükk, või lühikesed lõigud Triinust, "kellest saab narkomaan" (kuigi tegelikult siiski ei saanud, mõni inimene siiski suudab õigel hetkel käänata ettemääratud teelt). 

Milles ma muidugi meeletult pettusin... oeh, ei taha mitte kõneledagi. Ma olen seniajani tahtnud uskuda, et kui on ÜKS KOHT siin ilmas, kus saaks rammusatest lülijalgsetest ometi rahu, siis see on ühe kolaka paneelika ülemine korrus, ent nagu nüüd selgus - tühi lootus puha. 

Lugedes tabasin end korduvalt soovimast, et see raamat oleks teismelise minu öökapil olnud...

PS. Anete vanemad tundusid nii põnevad, et tahaks neist rohkem lugeda (ehk kunagi mingis vormis uus raamat?)

PPS. Mäletamata küll ülearu palju Kristiina Ehini "Paleontoloogi päevaraamatust", kummitas see mind lugedes ometi, ilmselt oli siin sarnaseid teemasid.



neljapäev, 28. märts 2024

Babetta / Wähä

Wähä "Testament" oli täitsa kena tükk romaani ja seepärast andsin ka uuele raamatule võimaluse. "Babetta" on absoluutselt teisest ooperist (pole maavillast kolkaküla ega suurt seltskonda tegelasi), aga keris end samuti õige ruttu sümpaatseks. 

Seda võib lugeda kui kiiret-kerget meelelahutust (sobis oivaliselt palavikudeliiriumist väljumiseks). Tegevus toimub paari suvekuu jooksul Lõuna-Prantsusmaa villas ühes kõigi ootuspäraste lisadega. Mulle ei meenu ühtegi konkreetset pealkirja, aga te kindlasti teate neid raamatuid, kus sarnases paigas puhkab mingi seltskond, kelle omavahelised suhted on laetud äärmusliku pingega.

Samas on see sügavam lugu kahe naise sõprusest, või pigem isegi ühe osapoole kergelt haiglaslikust kiindumusest. Kooliaegsest ühisest tuleviku planeerimisest ja unistamisest, filmimaailma poole pürgimisest ja hiljem selles oma koha (mitte)leidmisest. Omavahelises suhtes ei ole Katja ja Lou kunagi võrdsed, üks juhib ja määrab, teine kuuletub, järgneb pimesi. Meenutab lavastaja ja näitleja vahekorda. Kusjuures filmimaailm on raamatus täiesti arvestatav teema. Seda on käsitletud mitme kandi pealt, ent eraldi liinina jookseb läbivalt "Babetta" - Lou´le kuulsuse toonud ja ka tema tähtsaimaks tööks jäänud film, mille süžee ja filmivõtetega seonduv saab raamatu lõpuks lugejale sedavõrd lähedaseks, et vaataks nüüd selle filmi enda siis ka ära :) #Metoo-temaatika on raamatus samuti olemas, võrdlemisi usutavas käsitluses.

Ja ka raamatu lõpp on lahendatud filmimaailmale sobivalt :) 





kolmapäev, 27. märts 2024

Elu toredus / Kumpfmüller

See kõik on juba olnud, ehk siis jälle Kafka tembutab :) Alles see oli, kui ma lugesin samuti ilukirjanduslikku "Milena ja armastuse kirjad". Mitte et ma suurt mäletaks, mis nende vahel lõpuks oli, peamiselt vist olidki kirjad ja kuna Milena tõlkis ka Kafka tekste, siis ju oli ta hästi kursis ka mehe peas toimuvaga ja sellest ka see teineteise poole õhkamine. 

Dora, see kõnealuse raamatu naistegelane, oli Kafka viimane armastus, päris viimasel eluaastal. Või noh, neid kihlatuid ja kirjapruute on Kafkal nii palju olnud, et ma ei imestaks, kui tulevikus ikka veel mõni lagedale ilmuks ja hüüaks, et hoi, pidage-pidage, Felice ja Milena ja Dora, aga minaaaaa!? Loomulikult ilmuks ootamatu kirjapruut kohe ka raamatu kujul, sest kõva kirjakirjutaja Kafka puhul oleks kuskil tolmusel pööningul ka allikmaterjalid võtta. 

Ega Doral mehest kauaks rõõmu olnud, sellestki ajast moodustas osa jälle kirja teel igatsemine ja tulevase elu korraldamine. Ja kui siis see elu-elukene saigi korraldatud ja noored koos pooleldi patuelu alustasid, siis Kafka kiiresti süvenev tõbi neil lillede ja liblikatega tegeleda ei võimaldanud ometigi. Ikka olid ühelt poolt olmelised mured (hüperinflatsioon ja hinnasiltidel nullide loendamine, elukoha otsimine) ja teisalt mure palavikus närvukese kirjamehe pärast. Lisaks veel keerulised suhted kummagi vanematega, Dora oli isa juurest kahel korral ära jooksnud, samas päris lõpus abiellumismõtte lauale tulles korraliku juudina vajanuks ta isa heakskiitu (ei saanud). Kafka suhtles oma perega küll tihedamalt, abi oli ju ikka hea vastu võtta, aga oma uue kaaslase tutvustamisega venitas ikka häbematult kaua.

Nii et kus siin see elu toredus oli, ma küsin 😀

Lugu oli mu jaoks hirmus staatilise minekuga (kuigi sündmusi ju oli!), ma ei tea, ei saanud mind kuidagi kaasa... Ma saan ju kogu suurest armumisest ja olukorra traagikast aru ja kindlasti pole ma ka see inimene, kes vajaks eufoorilisi tundepuhanguid, aga no kuidagi ei puudutanud mind. Tärnides halastasin peamiselt selle pargis kohatud tüdruku ja tema kadunud nuku loo pärast.