Täpsed daatumid on talletamata, aga tundub, et aasta peaks täis olema. Endal sellist tunnet loomulikult ei ole, aga eks ole ka pool ajast üldse saarel veedetud. Kui muidu saan igasuguseid kuupäevi tuvastada fotode põhjal, siis pooltühja elamisse kolides polnud kuigivõrd põhjust pildistamiseks ja nii ei olegi eriti kuskilt vaadata.
Mõtteid ja tähelepanekuid:
- kummitama pole endiselt hakanud, aga loomulikult on see kõigi jaoks siiani teema number üks. Paar nädalat tagasi oma ainsate naabritega tutvust sobitades selgus, et nendel on küll oma kummitus olemas. Sõbralik selline, oli vist must panter. Ma põhimõtteliselt olen valmis ükskõik millise kummitusega leppima, peaasi et ei oleks see, kellest ma kunagi ühes raamatus lugesin, see hiidämblik, kes piki müüri pidi mingi tütarlapsega ringi kihutama. Küllap toimetab ta väljaspool müüri siis, et ta siia pole veel tulnud (ptüi-ptüi-ptüi!);
- prügiveost ei tea me endiselt midagi. Suuremalt jaolt veame seda endiselt Kadriorgu. Tõsi, hiljuti saime mingi avaliku prügikonteineri koordinaadid teada ja tohiks vist sinna ka viia;
- vene keelt pole ma endiselt selgemaks saanud. Kui keegi teed küsib, siis tavaliselt on mul lihtsam küsija kättpidi kohale viia, kui oma vene keele riismetega midagi selgitada üritada. Pealegi pole ju nii raske mõni minut varem uksest välja minna, et ikka kõigile teeküsijatele ja pildistada soovijatele (selles osas on see siia paigutatud lühter muidugi paras nuhtlus) abikäsi ulatada;
- külaelutunne on kohale jõudnud. Juba tead, kus on püsielanikud, kus külaliskorterid, kus tühjad elamised. Kes millise autoga sõidab ja kus pargib;
- kodupood on välja kujunenud, kodukõrts veel mitte;
- väravatorni läbimine on osutunud üllatavalt rahulikuks. Saan aru, et see on on küll populaarne pildistamispaik, aga näib, et suurem osa pulmi toimub suvel ja siis läheb seal kitsamaks. Mina olen seni ainult ühe korra prügikotiga, pilk maas tormanud sinna ja leidnud eest pruutpaari;
- jõulumuusika tümpsumine siia õnneks ei kosta, aga piisab mõni samm astuda, siis kihutab küll ühest kõrvast sisse mingi kohviku tümps, teisest uisuväljaku oma, samas kaigub selle vahepeal veel kiriku kellamäng... tõeline kakofoonia;
- trepipiirde rõngastega kolistamine on endiselt populaarne, aga tundub, et ma hakkan sellega juba harjuma, ei pane eriti tähelegi. Vaid siis teritan kõrva, kui tuleb mingi lasteaiarühm ja väiksed juntsud kõik neid järgemööda kolistavad;
- glögihais hakkab mulle hullult vastu. Juba kuu aega hõljub see lehk tänavate kohal. Eriti nilbe on hommikul uksest välja astudes seda tunda;
- olla on siin nii hea, et kui aus olla, siis ma pole juba paar kuud Hiiumaale jõudnud. Seekord tulebki rekordiline vahe. Ja kaugel on see päev, mil ma ka saaresuve vahele jätan...?
Rüütli tänav või Lühike jalg?
VastaKustutaÕige, üks neist tõesti on:)
KustutaKas see jäätisekohvik asub teie majas?
VastaKustutaMeie majas mitte, aga meiega külgnevas majas ja kohe meiepoolses otsas küll ;)
KustutaOk, siis me vist päris lehvitada ei saa üksteisele aknast. :) Minu pesa on ühes Rataskaevu hoovimajas ja elutoa aknast on vaade sellele jäätisekohviku-majale (millega me moodustame ühe kinnistu). Tõsi see on, et see on erakordselt mõnus kant elamiseks.:)
VastaKustutaNoo, kõik sõltub :) Mul on sinna Rataskaevu hoovi poole siiski poolteist akent ja kröömike terrassinurka, nii et ehk siiski saame lehvitada :) Ma siis igaks juhuks püüan siivsamalt riietuda :)
KustutaAh jaa, su pakkumine maja osas oli selles suhtes õige lähenemine, et ma unustasin ära, et see siinne pilt on ju natuke petukas, sest telefonil see selfie-kaamera paneb peegelpilti kõik. Minu akendest vaadates on Niguliste päriselus siiski paremal pool, aga siin peegelpildis vasakul (mis võiks jäätisekohviku-majast vaadates klappida).
Riietuse pärast ära esialgu muretse, ma ilmselt enne järgmise suve algust Eestisse ei jõua. :) Aga võib-olla siis tõesti teinekord viipan sinna terrassinurga poole - eks niimoodi see külaelutunne tekib. :)
VastaKustutaMercredi