Kadunud maa / Julia Phillips

 No küll oli hea raamat, silm lausa puhkas lugedes. Hing muidugi mitte nii väga, sest eks vahepeal oli natuke raske ka. Igatahes tegemist raamatuga, mida esiotsa plaanisin mitte lugeda. Tundus selline krimihõnguline ja neid ma ju ei konsumeeri. Tegelikult esimene peatükk küll jutustab kahe väikese tüdruku kadumisest (ja kui tõetruu see kõk on!) ja loomulikult raamatu jooksul on mõned lõigud ka uurimisega seotud, ent siiski on see valdavalt lugu sellest, kuidas tüdrukute kadumine otseselt ja kaudselt hakkab mõjutama teiste inimeste elusid, võiks lausa rõhutada, et teiste naiste elusid. Ja kui tundetäpselt autor neid kõiki portreteerib, uskumatu empaatiavõime.

Kiidan erakordselt head loo ülesehitust! Iga peatükk on järgmine kuu pärast kadumist ja iga selline peatükk jutustab uue tegelase lugu, puutudes õige õrnalt kadumisega seotud meeleoludega kokku. Siin on tüdrukute ema lugu, on ainsa ja äärmiselt põgusa pealtnägija lugu, on ühe teise kadunud tüdruku ema lugu jne, jne. Kolmveerand raamatust loed ja naudid niisamagi, vaid mõnel põgusal hetkel mõtled, et oot-oot, kas need otsad kunagi ka kokku jooksevad. Jooksevad-jooksevad, kuigi üldplaanis ei olnudki see raamatu peamine võlu.

Lisahüveks on siin tegevuspaik ja taust: Petropavlovski linn Kamtšatka poolsaarel. Põlisrahvad vs. venelased vs. migrandid. Eelarvamused, keerulised suhted, traditsioonide kadumine. Väga põnev ja väga valus teema.