Lugemisaasta 2024

                                  

Oli hea lugemisaasta, aga seda ma ütlen vist igal aastal :) Kui eesti keeles ilmub nii palju, siis ei ole imestada, et sealt hulgast üht koma teist ikka leiab.

Kokku lugesin 185 raamatut. Keskmine hinne näitab, et aastate lisandudes lähen aina lahkemaks (2024 keskmine hinne tuleb 4,1). Tänavu olen eriti heldelt viietärniseid loopinud (82 korral), neljatärniseid 51. Täielikus ahastuses püüdsin nina vee peal hoida kõigest kahel korral, mõlemad ühetärnised juhtusid olema kodumaised meesautorid.

Lemmikuid sellest valikust välja tuua keeruline, aga mõned siiski (rõhuga tänavusel kraamil, eks häid asju sattus lauale ka varasemalt ilmunud raamatute hulgast). Tõlkekirjandusest lemmikud Dörte Hanseni "Mere äärde" (ilmus küll 2023. a lõpus, lugesin jaanuaris), John Dos Passose USA triloogia, John Irvingu "Palve Owen Meany eest", Sirpa Kähköneni "36 urni", Pirkko Saisio "Passioon" ja Edouard Louis´ "Muutuda: meetod". Oma põhjamaist pesa punusid mu öökapil jätkuvalt edasi Jon Fosse, Karl Ove Knausgaard ja Nina Lykke.

Kodumaisest 2024. aasta ilukirjanduse saagist mäletan täna veel: Armin Kõomägi "Taevas", Gregor Kulla "Peenar", Tauno Vahter "Elevandi üksildus", Filimonov "Alicante". Novellikogudest Katrin Ruusi "Prügimaja Dionysos" ja elukirjandusest Mudlumi "Roosihullu päevaraamat". Teadmiskirjandusest jäid meelde "Läbi Loodeväila", "Kõlvatu Tallinn" ja "Meie veinid". 

Loomingu Raamatukogust lemmikud Ondjaki "VanaemaÜheksa ja soveti saladus" ja Zeniteri "Kes neid jõuaks lahuta". 

Eraldi tänu siinkohal kirjastustele, kes on lahkelt lugemiskraami kinkinud: Eesti Raamat, Koolibri, Petrone Print, Varrak! 

Detsembri lugemised

Lõpuni lugesin 16 raamatut, pooleli jätsin ühe.

 ️️️

"️Liblikalend" Kareva

"Sulid ja sulased" Talvik

"Kuulaps" Rinne, Koržets

"Laulgem kaasa. Ott Arder" koost. Petrone

"Hollandi maja" Patchett

️️

️"Põdravalgus" Jaaks

"Naine valges kimonos" Johns

"Minu Malta" Eomois

"Minu Kanaarid" Karlsson

"Mina, Silvia" Savi

️️

"Jumal ja kurat" Cowie

"Ma armastan Eva Brauni" Järvelä

"Napoli ei lase üksindust tunda" Ojamets

️

"Ära. Laulud laokil inimesest" Treier

"Melomaani memuaarid" Erik

Hindamata:

"Laulgem kaasa. Lasteekraani laulud. 1"

Hollandi maja

Ma vist tõmban selle raamatuga aastale joone alla. Jäägu siis lõpetuseks üks korralik romaan. Lugu, mis ka lugu oli. Mõnus ülesehitus, natuke ajalisi hüppeid. Tegelased, kellele kaasa elada ja kellega koos mõtiskleda olnu ja juhtunu üle. Perekonnalugu, oma saladuste ja segadustega. Tõusude ja langustega. Mustritega, mis korduvad. Üks muster oli, millele kirjanik mu meelest tähelepanu ei  pööranud, aga mis ometi üsna hästi välja joonistus. 

Sõnaga, kõik teemad, mis mulle alati meeldinud ja mis kenasti kokku seotuna head lugeda.

Olevat rusikareegel, et töölisklassist töölisklassi on kolm põlvkonda.

Aitäh heale soovitajale Kristale!

Laulgem kaasa. Lasteekraani laulud

Lapsepõlveaegsed lastesaated on üks neist huvitavatest verstapostidest, mille järgi vestluskaaslast ajateljele asetada (no kui olukord selline, et vanust ei tea ega sobi ka küsida). Nende saadetega, mis olid "enne minu aega" on mul küll väheke keerulisem. Mõned saated on ka petukad, läinud aegu hiljem järgmisele või uuele ringile (nt Tipp ja Täpp). Siinses raamatus on valdavalt lood ajast enne mind või minu päris esimestest eluaastatest. Samas, vaadates kui hästi mõned lood või ütlemised peas on, siis järelikult elasid need vapralt edasi. 

/just tšekkisin olukorda, mu 17aastane niudevili väidab, et teab kommilaulu, mille sünd peaks jääma kuhugi 1965. aastasse, ehk siis omakorda minu ema ülivarajasse lapsepõlve. Tõsi, Tipp ja Täpp olidki ühed sellised, kes läksid vist 1980ndatel uuele ringile, seega teatav laulu elustumine võib sellest tuleneda/

Siinse raamatu saadetest on kõige kuumem kraam mu jaoks ilmselgelt "Mõmmi ja aabits". Kusjuures loen raamatust, et meenutatakse Jänku-Juta maski silmavaadet, mis - kui nüüd selle pilguga vaadata - on tõesti jube :) Aga kui keegi lapsele sellist hirmumõtet pähe ei pane, siis nagu ei tulegi selle peale. 

Südamelähedasem oli kindlasti hoopis "Kikerikii!". Ju see väike Reelika/Mae samastas end Anna-Liisaga. Tänasel päeval sisust küll suurt mäletamata, siis laut ja Rott olid kindlasti minu lapsepõlve olulised osad. Tunnistan, nende ridade kirjutamise ajal ma veel raamatus olevaid "Kikerikii!" ruutkoode pole avada tahtnud. Igaks juhuks. 

Lõbusamate teemadega lõpetades, siis Eve Viilupi "püksid paistavad" nali oli raamatus hea. Või siis hernekommide külvamine. Ajal, mil maiustusi kuigi vabalt kodus vaagnal ei olnud, hernekommid olid aga vist ju võrdlemisi kättesaadavad, lisaks oli tollaste (maa)laste jaoks herneste mahapanek ilmselt tuttav, võis küll tekkida kiusatus nende kasvatamist ise proovida :)

Napoli

Veider lugu, aga ei jooksnud hästi. Lõpuni siiski lugesin, sest olin praamile-bussile aheldatud. 

Siin on asjalikku teavet, üldist jalutamist, näpuotsaga isiklikku. Napoli on mulle väga meeltmööda linn, samas ei ole ma seal nii pikalt aega veetnud, et minu enda Napoli võinuks lugemist segama hakata. Kindlasti mitte. 

Ometi ei suutnud raamat mind kaasa haarata. Ehk on asi selles, et siin ei olnud lugusid, oli vaid kirjelduste kaudu pinnal libisemine. Lugejana mõistsid, et autor vist seda linna armastab, ent seda armastust ta edasi anda ei suutnud/tahtnud.

Endale märgin üles raamatus mainitud da Nennella söögikoha, mis, nagu selgub, on õige kuulus. Meie sattusime sinna mingi suvalise uitamise käigus, kohast midagi teadmata. Juhindusime vaid sellest, et kui on palju rahvast, siis peab sel põhjus olema. Interjöör polnud atraktiivne (mis on sellistes maades hea märk), ent jooksusammul liikuvad punasärgilised mehed püüdsid pilku - nad laulsid, karjusid, tantsitasid naiskundesid, askeldasid köögis jne. Jootrahakorvi nägime ka. Välismaalasi eriti ei märganud, itaallased tundusid aga täpselt teadvat, kuhu ja miks nad tulid.

Aastal 2021 oli menüü juba nii pikk.

Melomaani memuaarid

 Kui istuks selle mehega ühise laua ääres, viskaks viina ja ta hakkaks rääkima siit servast ja sealt servast, siis oleks ehk tore õhtu. Raamatuna see paraku ei toiminud mu jaoks. 

Mina, Silvia

Lugesin kiiresti ja huviga. Õigus on ses suhtes Pautsil, et sul peab selle raamatu vastu huvi olema, pead sihtgrupp olema. Ma siis vist olen. Mulle on Silvia Ilves ikka meeldinud, olen vahelduva eduga jälginud teda instas, "Klassikatähtedes" ja ka saatesarja "Üks nädal Silvia Ilvesega" vaatasin omal ajal ära. Muidugi ma ei ole temaga alati 100% kõiges samal meelel (kellega oleksin?), mõne asja peale mõnikord kergitan kulmu, aga üldjoontes siiski-siiski. Ma tunnustan tema annet ja töökust muusikuna. Ma tunnustan teda nelja lapse emana. Ja siinkohal ei räägi me lihtsalt neljast kuidagimoodi vegeteerivast poisivolaskist, vaid õige mitu neist nopivad juba mõnda aega ise konkurssidelt kõrgeid kohti - keegi kuskil peab midagi järelikult õigesti tegema, kas pole? Nüüd võivad muidugi hüpata põõsast välja need, kes laste tagant utsitamist ja saavutusihalemist hukka mõistavad, ent laste kasvatamise üle ma täna diskuteerima ei hakka. Ma tunnustan tema energiat ja pealehakkamist ja julgust vastuvoolu ujuda. Kui mõne inimese saavutuste puhul saab öelda, et noh, tema nimi avab talle uksed, siis Ilvese tegevusväljal on vist pigem vastupidi - tema temperament ja sirgjoonelisus ja tekkinud kuvand on hoopis takistuseks, mistap tuleb kordades rohkem end tõestada. Kahtlustan, et ei ERSOsse ega rahvusooperisse võeta tööle poognaga haledalt ukse taga kraapides.

Selle kirjastuse edevaks motoks kipub olema, et kõik raamatud on neil kangesti "ausad". Silvia puhul, muide, on see ka õigustatud loosung. Isegi kui sulle võib korraks tunduda, et kas kollane meedia pole Silviat juba küllalt läbi hekseldanud, siis jah, siit raamatust koorub vist veel uusi asju. Kas neist peab ikka rääkima, võib nii mõnigi õigustatult küsida. Ei pea, aga võib. Ja kellelegi on neist juttudest lohutust või abi, loodetavasti. Näiteks varateismelise Silvia kodunt põgenemise lugu. Mõnes mõttes tahaks, et seda loeks metsikute pubekate vanemad, ent miks mitte ka mõni sarnases olukorras pubekas ise. Mõttekohti jagub siin mõlemale osapoolele.

Ka suhete üle võib ju lõputult jaurata, aga mis mõttega. Elus ennegi nähtud, et no mõni sugugi ei leia õiget kaasteelist. Või leiab, aga kohe kuidagi ei püsi need. Kus on viga, tont seda teab. Kas sellest peab ilmarahvale kuulutama? Ei pea, aga võib. Kohati mulle tegelikult isegi meeldib, et asjaosaline võtab meedialt kaevamise-nuhkimise rõõmu ära, laob hoopis ise kõik letti :) 

Ilvese lapsepõlv on veel omaette teema, siit leiab palju mõtteainet distsipliinist, järjepidevusest, religioossusest, omamoodi emast ja isemoodi isast. Leidsin end korduvalt mõtlemast, et kuidas siis seda metsikut hobust taltsutada, eriti pöörases teismeeas? Peaks piire ehk rohkem seadma, ent kohati loed ja mõtled, et äkki vanemad just nimelt pingutasid üle. Mida rohkem nad teda raamidesse surusid ja nuhkisid, seda enam mässas. Lisan ka kohe ära, et sealjuures ei ole ta see inimene, kes karjääri edenedes vanemaid süüdistama kukuks, vastupidi, ta mainib neid korduvalt kiitvalt ja austusega, lisaks suudab paljulapselise pere peana nüüd omakorda paralleele tõmmata, mõista ja hinnata.

Kaanepilt alguses mulle ei meeldinud, oleks midagi silvialikult metsikut ja kirglikku soovinud näha (koos pilliga! veel parem - jooksmas vanalinna tänavail kahe tšellokasti ja kompsudega, muide, korduvalt nähtud vaatepilt, ta päriselt ka elab sellist elu, mitte ei poseeri vaid telekaamera ja ajakirjanduse jaoks), aga raamat avab ka selle valiku tagamaid, seega ei saa vastu vaielda.

Goodreadsi hinne näitab, et üks kröömike jäi viiest tärnist puudu, ikka see tehniline pool paraku. 

Mul hakkavad kodus pildistamiseks tarvilikud pillivarud ammenduma, seega peaks uute teemade poole liikuma.

Kuulaps

Hiiumaal käivad asjad teistmoodi kui suurel maal, raamatutki võidakse esitleda mitu kuud enne selle ilmumist :)

Tehtud on väga suur ja põhjalik töö! Selline mahukas raamat teeb au nii tegijatele kui ka - mis peamine! - Riho Sibula mälestusele. 

Kümnendite kaupa jaotatud osas on põgus tutvustus olulistest verstapostidest, ohtralt kaasteeliste meenutusi, sekka noppeid Sibula enda jutust saadetes, intervjuudes, artiklites), märgilistest tutvumistest, lühidalt ka olulisemaid esinemisi. Hiljem on teemade kaupa peatükid, nt reisid, Hiiumaa, naised, rõivad, andmisrõõm, tervis jne, jne.

Jah, see inimlik pool oligi eriti põnev. Et ta oli selline sekkari-fanatt. Et ta kirg oli stiilsed riided ja jalatsid. Et ta oli suur andja, kui palju ta sõpradele rõivaid kinkis. Kusjuures pani vist suurusnumbritega enamasti pihta ka. Et ta raamatuid ja plaate kinkis, sest pole mõtet rääkidagi (kui miski teda eriti kõnetas, siis ostis seda rohkem kokku ja kinkis laiali). Kusjuures kõik oli personaalne, ehk et saajale mõeldes ja temaga sobituv. Üldse see raamatukirg ja suur lugemus, lühikest aega koguni raamatukogutöö (raamatuhoidlad Toompeal keldrites).

Või ka vastuokslikkus. Ühelt poolt ääretult südamlik, väljapeetud ja empaatiline (oli mingi laul, äkki "Dilemma kumma", kus tekstis "inetud naised", kus ta "tegi" inetutest ikkagi ilusad), teisalt võis olla ka salvavalt irooniline, mõnikord tujukas ja turris. Ikkagi inimene.

Kuna ma siin suht paralleelselt selle raamatuga lugesin ka Ott Arderi laulusõnadega hiljuti ilmunud raamatut "Laulgem kaasa", siis jah, tekkis kokku selline kurb-lõbus üldpilt ja mõtisklused küünla mõlemast otsast põletamise üle. Kuidas ja kas üldse on võimalik leida tasakaal? Ja kui oleks leitud see tasakaal, kas siis oleks sündinud sellist loomingut nagu neil kahel mehel sündis? Muhe oli ka see segasummasuvila-elu, kuis naised või küllajuhtuvate sõprade tütred ikka mõlema mehe kaootilises süsteemis korda püüdsid luua. Edutult :)

Kuulake pühade ajal head ja kvaliteetset muusikat, lugege häid raamatuid ja lihtsalt... olge!

Laulgem kaasa. Ott Arder

 

Kui võrrelda sarja esimese raamatuga, siis siinsed kaasteeliste kommentaarid on oluliselt tuumakamad. Võib ka muidugi olla, et mind mõjutas esitlusel kohal käimine ja sealsete meenutuste kuulamine - kokku sai rikkam pilt.

Ja muidugi sõnad ise... pärast Arderi sõnade mustvalgel lugemist ja autos raadio käima lülitamist hakkab kõrvadest küll virtsavett pritsima (erandeid muidugi on, ka tänaste laulusõnade suleseppade hulgas). Arderi oskus ridade vahele peita on ka omaette nähtus. Mistõttu mõned sõnad sobivad ühekorraga nii lastelauluks kui ka ühiskonnakriitiliseks avalduseks (nt meenub kohe "Maateadus"). 

No ja siis muidugi meeldib mulle "Lennelda priiks" laulus see fraas "keegi on leo". Kas teist keegi kasutab seda väljendit tänasel päeval (vana leo! igavene leo! vms)? Mina kasutan ja seepärast pakub see äratundmisrõõmu. Samas mõistan, et see on aegade jooksul esitajates ka üksjagu segadust tekitanud. Õigupoolest lõin laulu pealkirja praegu guuglisse sisse ja tulebki erinevaid variante välja. Mul on hea meel, et raamatusse on siiski see leoga fraas saanud ja et ka Maarja-Liis Ilus on naasnud/jäänud algse variandi juurde. 

Kuna ma nüüd juhtumisi lugesin seda raamatut pooleldi paralleelselt Riho Sibula "Kuulapsega", siis on paljud asjad peas segamini, risti-põiki nad kõik ju omavahel läbi käisid ja suuri asju korda saatsid. 

  

Minu Kanaarid

Kanaaridel pole ma käinud, Kanaare pole ma näinud. Mingil seletamatul põhjusel ei isuta, lugeda võin aga siiski. 

Pika staažiga giidi Evelyn Karlssoni tekst on hoogne, humoorikas, ütleks, et ehk koguni ebanaiselikult irooniline (see on mingil põhjusel meil natuke nagu taunitud, ometi mulle meeldib ja ootaks seda rohkemgi, miks ainult mehed võivad kirjanduses teravad olla, ah?), aus ja vahedalt otsekohene. Kõige enam saavad seda otsekohesust tunda muidugi teised kolleegid, vähem kliendid ja kohalikud. Tegelikult see ühe hirmus eaka draakonipuu vanuse ümber jauramine tegi mulle suisa nalja (täpsustan, et teised giidid ajasid siis väidetavalt udujuttu). Mõni mõis, kas tuhat või kaks tuhat aastat :) Nojah, lõpuks tuli välja, et hoopis nelisada aastat. Aga muidugi saan ma aru, et giid peab täpne olema (paluks laulda Karl Madise häälega).

Selline tore minukas, tutvustab natuke iga saart, mainib mõnd olulist kohta, mis üle vaadata, mõnd iseloomulikku nähtust, sööki-jooki (Lanzarotel näiteks titetegemise vein!), olulisi näpunäiteid jms. Päris palju on giiditööga seonduvaid seiku, aga kinnitan, need ongi raamatu kõige magusamad kirjakohad. Üldiselt ma kardan giide kui tuld (nende peamine surmarelv on ju kotitäis aastaarve, mida sulle monotoonselt ette leelotada), aga mõeldes praegu siinsele tekstile, siis seda giidi ma ehk isegi julgeksin pruukida. 

Kui midagi oleks ehk rohkem tahtnud, siis sellist kohalikku eluolu, millised nad siis päriselt on, need kanaarid. Samas võimalik, et tehes giiditööd teiste välismaalastega ja lisaks nokitsedes toanurgas tõlkimistööd, siis ju ei saagi palju kohalikus elus kümmelda. Elukaaslane küll oli üks baskilaadne tegelane, aga teda vist liiga palju ei tahetud mängu tuua. Arusaadav. Aga ei, tegelikult ma ei kurda. 

Ma armastan Eva Brauni / Järvelä

Järvelä kirjutab hästi, möönan. Aga see uue aja nupp, millele ta järjekindlalt vajutab, see ei meeldi mulle teps mitte.

Kas ajalugu muutub sellest paremaks, kui seda kunstlikult moonutades skaala ühte serva suruda? Ja see naiivsevõitu utreerimine, no ma ei tea... Jah, ehk oligi Eva Braun tark, osav, andekas, imeline naine ja Hitler loll, väiklane, napakas, ent ma kardan, et nii must ja valge see pilt siiski ei olnud, pidid ju olema ka pooltoonid. Ei tea.

Jah, ma tean, et Evale ja Hitlerile see vaade poleks sobinud.

Minu Malta / Eomois

Malta oli küll kunagi loetud, aga võtsin värskenduseks uuesti ette. Ja oli tore ka sedapidi. Autor on saarel ju pikalt elanud, tänaseks ehk juba mingi +/- 25 aastat. Lisaks muidugi giiditöö, mis kohustab uurima ja süvenema ja olukorda kaardistama. 

Raamat annab kenasti nii autori isiklikku lugu (kaks kohalikku meest, üks laps, ülikool ja põnevad töised tegemised, viimaste hulgas võiks mainida näiteks teatrit, kohtutõlgiks olemist) kui ka reisiks tarvilikku üldist teavet. Tõsi, need "giidijutud" mõjuvad üsna kunstlikult, või noh, need ongi jõuga vahele keevitatud. Aga ega see nüüd nii hullult häirinud ka, võtsin kui väikest eripära.

Ülevaatlik kena lugu, mis ei keskendu vaid kohaliku elu sinisilmselt ülistamisele, vaid laseb piiluda ka Malta elu varjulisemat poolt.

Sulid ja sulased / Talvik

See raamat peaks ilmuma 20. jaanuaril, kirjastus saatis mulle lennulektüüriks ilmumiseelse variandi. Noh jah, skeptiline nagu ma olen ja reisile ühtegi liigset grammi kaasa ei vea, mõtlesin siis igaks juhuks paar päeva varem sisse piiluda. Piilusin ma jee. Läbi lugesin :)

Autor minu jaoks tundmatu, aga ma saan aru, et ulmekirjanduse lugejatele on (vist küll mingi teise nimega) tuttav tegelane. Siinne raamat ulme ei ole, kaanel öeldakse, et ennemuistne põnevik, võiks veel lisada, et pisukese maagilis-mütoloogilise pintslilöögiga. Aga pean tunnistama, et vahet pole, mis žanrisse see tekst paigutada, krdi hästi kirjutab - tugev ja kindla joonega, stiilipuhas, ei värele ebaühtlaselt siia ja sinna. Kirjutab nii, et ma päriselt usun teda. Ja te ju teate, ma ei ole mingi kratilugude lugeja, aga see hoidis kõvasti külges. 

Samuti olid põnevad igasugused ajastut peegeldavad detailid, võib ju olla, et kuskilt hüppavad välja tõsised eksperdid, kes teevad kõik pihuks ja põrmuks, aga minu pettis kenasti ära küll. Turud ja kõrtsid, mahajäetud talukohad ja Revali katused, oleks nagu ise kõikjal kolanud.

Kui nuriseda, siis kaanepilt on väheke pelutav ja ehk ka minusugust eemale peletav. Küllap need, kes tavapärane sihtgrupp, end säärastest detailidest kohutada ei lase.

Naine valges kimonos / Johns

Sattus sekka vahelduseks ka üks lobe ja ladus romaan. Ülesehitusele pole midagi ette heita, lugu jookseb kenasti, põrgatades end oleviku ja 1950ndate ning Jaapani ja USA vahet. Mis peamine, huvitav on ka. Jaapani mõned kombed ja uskumused, mis läbi tegelaste keeruliste elusaatuste lugejate ette laotuvad on tõesti põnevad. 

Noorukese jaapanlanna Naoko ja Ameerika mereväes teeniva noormehe Jimmy keelatud armastus eelmise sajandi keskpaigas. Segaabielud ja segaverelised lapsed olid tolleaegses Jaapanis suur tabu. Läbi raskuste rühivad noored ühise tuleviku poole, teel on, nagu ikka, palju karisid, vahepeal on lootust ja siis mitte. Olevikus toimuvad sündmused viivad äsja manalateele lahkunud Jimmy tütre Tori Jaapanisse otsima jälgi isa noorusradadelt.

Eks ta kokkuvõttes üks kena ja kurb muinasjutt ole, aga vahel on neid ka vaja, nõustun.

Liblikalend / Kareva

Pühendusega varvaskingad aastast 1986.

Üks suvine sünnipäevakink oli veel lugemata. 

Stina Kase fotod on alati maiuspala, siin veel eriti. Ilus inimene kaamera ees, kel on, mida näidata, ja kaamera taga inimene, kes oskab sealt imesid välja võluda. Kaunis ümbrus veel lisaks sellele.

Jutupoolt on korraldanud Doris Kareva. Meeldis, et ei ole hoitud ranget küsimus-vastus vormi, vaid kohati on pigem vaba vestlus. Kusjuures ka kujundus toetab sellist vestlust, on muudetud sujuvamaks, üleminekud loomulikumad. 

Kui mõelda sellele 10aastasele tüdrukule, kes Tihemetsa metsikust ja vabast lapsepõlvest astus Toompeal üle balletikooli ukseläve, siis... uhh. Seda ajal, mil 24/7 videokõned, isegi mitte telefonikõned!, ei olnud elu loomulik osa. Koolinädal oli kuupäevane, seega heal juhul kaks korda kuus istus väike Age Balti jaamas rongile, et sõita kolm tundi Pärnusse, kust ema-isa autoga veel 45 minutit koju sõita. Järgmisel päeval sama teekond vastupidises suunas.

Ära. Laulud laokil inimesest

Treier valdab sõna ja oskab seda sättida, aga kuidagi... midagi... justkui... no ei olnud see. Mõtiskluste puhul mind ei häiri, et kõik lood on ühe häälega, aga jutukeste puhul kuidagi ootad erinevat häält. Ei peaks ju, looja on ju ikka üks. Teisalt kui juba igal lool on erinev jutustaja, siis ikka vajad hääle vaheldumist. 

Ah, ju ma kriiksun siin niisama.