Suvaline augustikuine jaur

Mida kuud!? Kotid kokku, kotid lahti, auto peale, bussi peale, rongi peale, praami peale. Ma vist peaksin ikka kuhugi logistikaettevõttesse tööle minema :) 

Mis sellest kuust meelde jääb?

Remontimised muidugi ja Depo vahet seerimine (septembris algab järgmine, never ending game). Et me läksime Balta turule vaarikaid ostma, aga hüppasime hoopis rongile, et sõita näiteks Pääskülla. Lihtsalt, rongid on meil ju nii ilusad. Vestlus rongisaatjaga osutus aga nii lõbusaks, et me peagi otsustasime ikka lõppjaama ehk Paldiskisse sõita. See rong ei seisa seal kaua, tuleb mingi paarikümne minuti pärast juba tagasi. Aga Paldiskis säras päike (Tallinnas sel hetkel mitte) ja meri sillerdas nii kenasti, et me ikka läksime maha ja kõndima. Paldiski on ülivinge!

Huvitav, kas meil Eestis on veel selliseid mereäärseid peatuseid?

Need perroonid on küll Tallinna-sisesed, aga lihtsalt nii armsad ja soojad, autoriks Kadri Roosi 

Pärnus oli kirjandusfestival, sellest ma vist ka kirjutasin juba. Igatahes sellest käigust hargnes jälle mingi järgmine ja ülejärgmine lugu (ehk kinnisvaraturism). Mõni päev pärast festivali panin kodus kõndimiseks spordiriideid selga, ise samal ajal arutades, et kuhu küll täna kõndima minna... Kuni ma riidesse sain (see käib mul ruttu), kuulsin ettepanekut, et lähme hoopis Pärnusse kõndima. Maaklerid on seal oluliselt hakkajamad kui Tallinnas või Viljandis, suudavad kohe vaatamised korraldada. 

Teatrit vist eriti ei saanud augustis, nagu ikka suviti. Vahepeal ajasime siin teistel selle Mustamäe-lavastusega hamba verele, aga siis kuulsime liiga palju sellist vastukaja, et otsustasime üldse mitte minna. Aga suht käigu pealt haarasime piletid hoopis Tartusse hooaja avamisele. Draama laulab. Eks meil kuklas muidugi helises midagi sellist nagu Linnateatri näitlejad on korduvalt teinud. Arder ja Runnel repsi osas andsid samuti lootust. 59-eurone pilet end päris lõpuni siiski ära ei õigustanud. See oli selline... oeh, ma ei teagi... ma saan ju aru, et nad olid vaeva näinud (ilmselt) ja tööd teinud (ilmselt), aga mõjus kuidagi nii nagu oleks üks sõpruskond otsustanud pulli teha, paar korda kogunenud ja harjutanud ja siis peale lennanud. Saatebänd oli tasemel ja paar näitlejat suurepärased lauljad (üht neist oleks võinud märksa rohkem sellel kontserdil kasutada, ei tea, miks talle nii vähe "eetriaega" anti). Aga noh, nad olid siiski väga entusiastlikud ja püüdlikud, jäägu siis nii. 

Mingis suvelõpu meeltesegadushoos olen ma üldse lähiaegadeks palju teatripileteid rabanud, pooli neist nagu õieti ei plaaninudki, aga lihtsalt juhtusid ette. Logistiliselt teeb see kõik elu taas põrguks, aga ega inime ju õpi... Igatahes tuleb üks lavastus, millel on pikk ja ootused kõrgele kruviv pealkiri. Teine lavastus on muusika ja muusikute pärast (kuigi väga feministlik värk). Kolmas on peagi igavikku mineva hoone pärast. Neljas on toetusavaldusena lavastajale. Ja samas vaimus edasi.

Dagö tasuta kontsertidel olen aktiivselt käinud, üleeilse Lasnaka oma jätsin siiski vahele. Raamatulaatadel käinud. Estonia laadal. Aga ega need kõik ongi lähedal ja annavad lihtsalt hea põhjuse kõnnitiirudeks. Sest jah, kõndinud olen ma kõvasti.

Ajas tagasi augusti alguse poole liikudes, siis muidugi Hiiumaa kodukohvikutepäev. Üle ei pingutanud, vaid paaris käisime. Sedapuhku Urriga. Sarvenaiste paadikuur on alati meeleolukas, hea söögi-joogi, mõnusa muusika ja ägeda seltskonnaga. Teine kohvik Vahtrepa kandis oli ka tore, aga no võõras küla, võõrad inimesed, mõnusat hängi ei tekkinud. 

August lugemiskuuna oli rekordiliselt ahtake (8 raamatut), põhjuseid muidugi mitmeid. Esiteks, hirmus siblimine käis kogu aeg. Teiseks, "Ulysses", eks ole, selline asi tõmbab lugemistempo kohe kõvasti maha. Kolmandaks, tuuseldasin ja tegelesin ühe raamatuvirnaga. Päriselt ka, ma ei uskunud, et see saab olema emotsionaalselt nii keeruline ettevõtmine. Neljandaks, otsustasin tervise kiuste iga päev vähemalt 10 000 sammu kõndida. Ja viiendaks, eks ma mängisin liiga palju tunde ka mahjongi (häbi mul olgu ja saba mul tulgu!). Õnneks on september kohe ukse ees ja... ütleme nii, et ma eile tegelesin jupp aega peagi ilmuvate raamatute kaardistamisega, mis tähendab, et... jõul on põhimõtteliselt käes.

Rahva Raamatu lugemisklubis 

Aitäh raamatute eest: Rahva Raamatu kirjastus ja Petrone Print!

"Habras aeg" Grimaldi

"Minu Lottemaa" Kivi

"Fun facts about Estonia" Petrone

⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️

"Olku. Laul inimlikkusest" Eelrand

"Päikeseuskujad" Jaaks

"Inimese kostüüm" Ashilevi

⭐️⭐️⭐️⭐️

"Ulysses" Joyce

"Olemise kõla" Kareva

Jätsin pooleli:

"Seitset aastat meie vahel" Poston

Augustikuu lemmiku suudan vaevata valida: "Inimese kostüüm".

Kusjuures mitte kõigega selles raamatus ma ei nõustunud, aga samas see ongi hea raamatu tunnus, kui see ärgitab sind edasi mõtlema, vastu vaidlema, kaasa noogutama, sõnaga, palju ja erinevaid emotsioone. Mind kõnetas siin enim hoopis üks kõrvalteemadest, hetkel täpsustada ei soovi. 

Mu lemmikuim lugemiskoht linnas, Harju tänava ja Niguliste kiriku vahel. 

Pärnu

Hiiumaa pillid (loe: raamatud) pakkisin kotti seekord õige varakult. See on muidugi omaette teema, kuidas kevad-suvega neid raamatuid sinna nii palju koguneb, kuigi pool suve olen neid ka pakikappi vedanud. Samas mind häirib, kui raamatud on mitmes kohas laiali, need peavad ikka ühes kohas olema, eks ole :) 

                                              

Ma ei ole süvenenud, mis veidrad jutud selle Pärnu kirjandusfestivali ümber on, et kas on oht, et seda järgmisel aastal ei toimu...? Millest oleks muidugi sajaga kahju. Hästi mõnusa õhustikuga üritus on. Et kui mõni fest on kuidagi liiga elitaarne, mõni jälle laseb ligi igasuguseid kahtlaseid autoreid, siis sealne seltskond on selline minu maitsele paras. Lisaks asukoht. Umbsed või kõledad saalid ei köida, vabaõhuürr on muidugi riskantne, ent kui ilm peab, siis suurepärane. Ja aeg. Küpses olekus suvi, mis veel ei ole sügiseks end ümber pööranud, ideaalne.

Festivali lavade ja esinejate paiknemine ja ajakava tundub ka mulle sobivat. Alalt nagu lahkuda hästi ei tahakski, mõõduka tempoga vahelduvad lemmikud. Samas ei ole ka hullu survet, kui vaja, jõuab ikka ära käia. 

                                

Pärnu kirjandusfesti juurde kuulub ka kröömike muusikat. Sellis hästi valitut, nii mulle tundub. Kus keele- ja sõnailul on oluline roll. Mari Jürjensi loomingul on.

                                      

                                        

Mul, nagu ikka, oli mitu rauda tules, ehk et kolme põlvkonna kogunemine niisamuti. Seega huvitaski mind peamiselt Kairi kuulamine. Teisi meie seast ka. Isegi neid, kes on äärmiselt raamatukauged inimesed, nimesid ma ei nimeta :)

Kirjanduspeo peaaegu et lõpetas Dagö. Kelle laulude sõnad on ekstraklass. Pärast nende laulude kuulamist hakkavad mõnest raadiokanalist kõlavate beibi-ma-vajan-sind-uhh-ähh peale kõrvad virtsavett jooksma.

Tegelikult lõppes festival kuskil aias kesköö paiku. Ma sellest teadlik ei olnud, aga öömaja (ikka Bob W, klassika!) poole sammudes komistasime kogemata selle otsa. Sinna siiski minna enam ei jaksanud. 

Festivalipäeva sammud said niigi prisked.

                                            

Mis mind Pärnu puhul sokkideni hämmastas - isegi kui sa ei plaani, siis sa näed ikkagi kõik tuttavad inimesed ära, varem või hiljem. Kuidas saab Pärnu nii väike olla!? Või on tõesti minid kindlad rajad, kus kõik alati kulgevad? Ma nägin ja rääkisin inimestega, keda ma olin näinud eelmisel päeval Tallinnas. Ma trehvasin neid, keda polnud mitu kuud näinud. Ma nägin neidki, keda polnud aastaid näinud. Nägin pärnakaid ja nägin täitsa teisest Eestist otsast inimesi. Märkasin inimesi, keda nägin viimati lapsepõlves, tõsi, alati ei astunud ligi, sest mu sotsiaalsetel ressurssidel on siiski piirid. Igatahes piiritu hämming.

Järgmine kord siis Koidula kirjandustänava festivalil kohtume!

PS. Pärnu toitis hästi. Kuna ei saanud aru, kuidas päevad kujunevad, siis eeltööd ei teinud absoluutselt. Läksime sinna, kuhu jalad viisid. Meeldiv üllatus oli koht nimega RÖÖM Resto. Teenindus kiire ja meeldiv, toit maitsev (kui midagi kobiseda, siis ma ei ole kindel, kas carpaccio peab ilmtingimata nii rohke kastmega üle uputama, aga no mõni mõis.

Üks teine koht, ütleme nii, et see algab P-tähega, oli tegelikult meie soovinimekirjas aasta tagasi emadepäeval Pärnus käies, ent siis kallas pidevalt vihma ja polnud tuju ringi kulgeda ja jäi käimata. Aga haip on olnud nii võimas, et see püsis õrnalt meeles ka tänavu. Seekord jäigi kenasti teele. Esimesel päeval ei õnnestunud, sest neil oli mingi teema, et enne kella 14 ei anna nad toekamat süüa. Tegelikult oli kella kukkumiseni küll vist napp veerandtunnike ja neil oli hoovil mingi baarike, oleks võinud ju suunata seniks sealt midagi otsima ja küllap me oleks ära oodanud. Järgmisel päeval uus katse. Ega me end oodatuna ei tundnud ka siis. Laua puhastamisele pidime ise tähelepanu juhtima. Teenindaja oli tõeline me tusameele talv meeleolus. Lauavesi - ma tean, see on keeruline teema söögikohtades, aga ma siiski tahan pigem seda, kui teiselt poolt maakera kohale lennutatud pudelivett - oli ka nii probleemne teema, et siin võiks nimetada viis asja, mis olid sellega seoses vildakad. 

                                         

Maksimumpunktid annan sellele ricotta ja spinatiga täidetud raviolo´le. See oli tõesti tõeline silmailu ja maitses ka hea. 

PPS. Bob W juures oli vahva kokkusattumus seegi, et ma tellisin hiljuti ühelt kunstnikult pildi võimalikule tulevasele T-särgile (töö alles käib) ja sama kunstniku tööd kaunistasid ka sealset fuajeed. Mõnuzzz!

Aga okeika, ma pean nüüd lippama. Vaja kuskilt minna raha otsima, et Pärnusse üks korter sebida.

Alguses oli laul / Linnateater

Üks daatum peaks siin vale olema...

Eesti raamatu aastale pühendatud lavastus (kus, muide, korraks tögatakse ka eestlaste otsustamatust, kas kirjutada see suurte või väikeste algustähtedega). Teravmeelseid torkeid oli veelgi, nt kuidas ikkagi hääldada Kreutzwaldi nime :)

Laulu on palju, nagu oli ka oodata. See on vokaalselt väga tugev, jätkuv hämming minu poolt, kuigi ei peaks - Hele Kõrve, Andero Ermel ja Mart Toome (tema ja Kõrve esituses metsavennalaul "Armasta", uhh!) on end korduvalt näidanud kõrgel tasemel. Ka Riina Roose poolt kogu selle terviku kokku sobitamine ja sidumine, see väärib kummardust. Muidugi pelgasin uusi noori, keda ei ole alati lihtne omaks võtta, ent seekord - ei mingit probleemi. Laurits Muru tegi nii mõnegi eelarvamuslikult tuima keelemehe väga humoorikaks :)

Üllatavat oli veelgi, näiteks nii mõnegi näitleja pillimäng. Või Egon Nuteri lõpulaul...

Lemoni koogi retsept oli, kui ma ei eksi, äkki esimesest kokaraamatust pärit. Ja see, kuidas Kristiin Räägel selle lavastuses ette kandis, no uurikett oli suunurgas küll.

---

Väikesed žestid loevad. Ühe vanema näitleja ununenud tekst, mida aitas teine, noorem kolleeg. Aga kummardama tulles see sõnatu tänu abistajale, see oli liigutav. 

Palju oli koolinoori, ei tea, kas sama kooli tüübid kõik, aga kindlalt oli nende seas Prantsuse Lütseumi noori. Pidasid end võrdlemisi kenasti üleval, keegi kuskil tagapool vist vappus itsitusmulksudes vahepeal, ent see oli vaid korraks. Raskem lugu oli, et noored on kohati kole närvilised, väristavad jalga. Aga vaat nende ajutiste tribüünide ja omavahel ühendatud toolidega juhtub sageli, et ka naabrid tunnevad seda jala väristamist, ja mitte vähe. Tõsi, ei tea kas sama või mõni teine lähedal istunud noormees hiljem garderoobisabas vabandas T. ees, et kui nad juhtusid etenduse ajal kuidagi häirima. Et nagu - vau!

EMA

Sven Lõhmuse 30 aastat, mis seotud ühte muusikapõimikusse oli kummaline elamus. Mida kõike see meenutas, kuhu tagasi viis, poleks osanud oodatagi. Minutipealt teleri ette jõudmised, et vaadata "7 vaprat", esimesed armumised ja diskod, rajud peod, lahutusesuve ja lapsega koos vananemise üle kurvastamise, päikeseloojangusse kihutamised jne, jne.

A muidu oli ka tore ürr. Õiged inimesed said õiged auhinnad. 

Eurovision

Püüdes teha eelsoojendust tulevasteks laupäevadeks, mil tuleb samuti pikalt ärkvel püsida, otsustasin reipalt vaadata täna seda võistlust, kus kunagi vist laulud võistlesid, aga nüüd, ma ei teagi, mis selle mõte on. Lihtsalt enda näitamine? Friikide paraad? Moešõu? Aga ma vähemasti teen algust.

Rootsi, Marcus & Martinus "Unforgettable" - oot, läks vale kanali peale vist, hoopis Laulukarussell algas, kaksikute eri. Kui nad oleks gaasimaskid pähe pannud, siis võiks omaaegse Caateri kopeerimises süüdistada.

Ukraina, Alyona Alyona & Jerry Heil "Teresa & Maria" - mida nalja, keegi on liiga palju Tom & Jerry multat vaadanud lapsena või? Kusjuures seda algusotsa hundiulgu oskan ma ka teha, aga ma ei viitsi. Ei tea, imelik.

Saksamaa, Isaak "Always On The Run" - parim osa lavakujundusest kujuteldavad leegid, ise on tüüp väga väheapetiitne ja no koduriietega lavale tulla ei ole ikka hea mõte. Ja see laulustiil" karjun hästi hingeliselt, nii et kopsutükke lendab" ei lähe mulle teps mitte peale.

Luksemburg, Tali "Fighter" - tal on kleit koju ununenud, aga kahtlustan, et ta ei jää viimaseks selliseks. Laul on täielik segapudru.

Iisrael, Eden Golan "Hurricane" - väga oluline info, et ta koeral ei püsi keel enam suus, tänks, just see teadmine oligi mu õhtust puudu! Vähemasti on kleit seljas. Olid vahepeal aastad, kus oli ballaade hirmus palju ja siis käisid need veidi närvidele, aga tuleb tunnistada, et kui muu mass on nii veidraks läinud, siis on vahelduseks ballaad isegi tore. Poliitiliselt muidugi ebaõiglane neid võistlema lubada.

Leedu, Silvester Belt "Luktelk" - mida infi jälle, gluteenitalumatu laulja :) Kas iga aasta on sellist teavet jagatud, aga äkki tõesti. Midagi väga slaavilikku on ses loos kohati, selliseid lugusid lasti pidudel selles Viljandi ööklubis küll, mille nimi mulle praegu ei meenu :) No seal keldris, teate küll. Ma raudselt tantsinuks selle järgi. See refräänis korduv sõna (oota) kõlab väga nagu vodka.

Hispaania, Nebulossa "Zorra" - oh heldus, mis see nüüd on? Ma kindlasti ei poolda vanuselist diskrimineerimist ja nt need Taani onklid kunagi, mingid vennad, need olid täitsa nunnud mu meelest. Aga nad olid kuidagi väärikad, jäid iseendaks. Täispuhutud huultega, valulikult kiskuva näonahaga ja aluspesus prouat oli vaadata karm kogemus. Ent siiski, mingi 80ndate vaib selles loos mulle meeldis, lapsepõlv tuli meelde. Suvaline tümps, aga näiteks kui selline autos tuleb, siis on mul volüüm põhjas ja puusad töötavad. Vokaal jäi muidugi lahjaks tümpsuga võrreldes, aga poogen.

Iirimaa, Bambie Thug "Doomsday Blue" - leebe Bambie, kõlab hästi :) Tähendab, see ei käinud veel loo kohta, seda ma alles hakkan kuulama. Magama ma minna täna ei julge. Kurja, pidin just kiitma, et nii palju riideid seljas, aga jah, lendasid needki. Lavastuse poolest siiski eristuv.

Läti, Dons "Hollow" - ei, seda tüüpi ma ei usalda. Kõlab täpselt nii nagu eurolaulud tavaliselt. Neid tüüpe, kes suudaks üksi lava ära täita, neid on vähe. Ja siis ei aita ka refräänis kopsude välja röökimine. Ma saan aru küll, et talle juhendaja ütles, et tõmba salmi osas hästi vaikseks ja salapäraseks, aga vaat refräänis pane endast kõik välja. Sry, minu peal ei tööta. Ja see kostüüm ei aita ka seekord.

Kreeka, Marina Satti "Zari" - selle seeliku oleks küll võinud koju jätta. Kõik kreekalik selles loos muidugi meeldib mulle, aga muidu see erinevate stiilide põimine ei moodustanud head tervikut. Ja aluspükste värvli vahelt tõmmatud taskurätikuga lehvitamine ei päästnud ka lugu.

Ühendkuningriik, Olly Alexander "Dizzy" - selline geiklubi meeleoludega lugu. Ei, eksisin, nüüd kiskus juba geipornoks. Nii et ilmselt saab hea koha.

Norra, Gåte "Ulveham" - norrakate ja rootslaste rivaliteet võiks siit õli tulle saada, sest see on ikka Loreeni jäljendamine - paljasjalgne, pikas ürbis, tume ja müstiline, maksimaalse hingestatusega (jälle!)... bändimehed ainult rikuvad ära, sarnasuse mõttes siis, tegelikult olid bändimehed ainus hea osa sellest etteastest.

Itaalia, Angelina Mango "La Noia" - ilmselt seda lugu mõistavad paremini vaid itaallased ise. Veidi totralt eklektiline, aga ju nad ise teavad paremini. Parim osa laulust - pealkiri.

Serbia, Teya Dora "Ramonda" - ta annab oma kassile kodus kontserte, jälle oluline informatsioon, olen nii tänulik. Vaikne algus kena, aga kardan, et hakkab kohe varsti röökima. Veel pole hakanud, imelik. 

Soome, Windows95man "No Rules!" - soomlased ei muutu kunagi!

Portugal, Iolanda "Grito" - laulu tõlgendus on pikem ja sisukam kui lugu ise, nagu vahel kunstiteostegi puhul. Et keeran sotapota kokku ja siis räägin sinna tohutu diibi filosoofia taha. Ja oot, miks taustatantsijatel sukad peas on?

Armeenia, Ladaniva "Jako" - täissoodad puha, aga isegi meeldib. Eriti kui mõelda, et palju enam tulemas ju pole :)) Vähemasti on kohalikke mõjutusi muusikas ja kostüümides. Lisaks on suudetud friigindust vältida, mis on juba ise omaette oskus.

Küpros, Silia Kapsis "Liar" - tavaline tantsulugu, aga refrään tahab kummitama jääda, ju on midagi õige valemi järgi tehtud. 

Šveits, Nemo "The Code" - see ketta peal püsimine oli loo parim osa.  

Sloveenia, Raiven "Veronika" - metsosopran, hm, see annab lootust. Kostüümi pealt oleks saanud kokku hoida, ütleb minu säästmisele orienteeritud silm. Aga muidugi selline tavaline eurotapeet, meenutab kunagisi Eurovisioni vaatamisi, kus lõpuks oli üsna kopp ees ja siis tulid ka just sellised mittemidagiütlevad lood ja... no ei raatsinud magama minna, sest nii pikalt ju vastu pidanud, kannataks lõpuni veel ikka ära. 

Horvaatia, Baby Lasagna "Rim Dim Tagi Dim" - tuleb vist suisa lavastus - Rammsteini poisid müüvad lehma maha ja lahkuvad kodutalust.

Gruusia, Nutsa Buzaladze "Firefighter" - Dubais elamise fakti oleks võinud küll ütlemata jätta. On see lugu, mis see on, aga une raputab korraks küll ära. 

Prantsusmaa, Slimane "Mon Amour" - marliülikonnas!?! või on see ühekordne kaitsekostüüm koroonaajast? Kas ta jääb esituse lõpuni maas roomama? Äkki tal on mingi vigastus... Oi, tõusis püsti, lahe.  Kas ta päriselt laulab lõpus sellesse mikrisse nii kaugelt?

Austria, Kaleen "We Will Rave" - sellise tümaka saatel ma oma parematel öödel tantsiks küll hommikuni. Ja tüdruk on ju kena ja puha, talle ma andestan isegi kleidi koju unustamise. 

Kullakoti kamp / Rannap

Ma ei tahakski õigupoolest midagi öelda, aga lugemise väljakutse tõttu vist siiski peaks. 

Raamat on ilmunud 2022, aga millal täpselt kirjutatud, keeruline öelda. Ilmselt oluliselt varem, ehk isegi jupiti pikema aja jooksul, sest tänasel päeval lugedes on see ikka paras segapuder. Kahtlustan, et kirjastamisotsusele aitas kaasa õilis mõte tähistada Rannapi esimese raamatu ilmumisest möödunud 60 aastat...

Lugu on äärmiselt naiivne ja mõneti segane. Siia on põimitud teine ajaliin, mis minu vähese aru jaoks vaheldus kohati segaselt (kord nagu unenäod, siis jälle vanavanemate meenutused, millal mis ei saanudki alati aru), aga ehk lapsed (mis vanusele see üldse võiks mõeldud olla?) mõistavad paremini. Põhiliin võiks asetuda kuhugi 1990ndatesse... Multifilmi "Eine murul" mainitakse, kroonid-koidulad käivad ka läbi, tühjaks jooksnud kõrvalisse asulasse võileivahinna eest korteri või maja ostmine on teemaks, niisamuti Soome tööle minek... 

Perepoeg, kes kodumaale maha jäetakse, asub siis majakest kõpitsema. Suve jooksul tulevad teisedki odavalt korteri ostnud tüübid kohale, nende hulgast leiab nii meeldivamaid kui ka ebameeldivamaid tegelasi. Kui on peatükid uue sõbraga metsas matkamisest, siis oleks nagu täitsa lasteraamatu masti lugemine, väike hariv moment kenasti juures. Samas viskab sekka mingeid murdekeelseid ja tissi-tätoveeringuga õllebaari tegelasi, kes nagu ei klapiks siia... ei tea. Kohustuslikest elementidest leidus ka pilke vastassoole ja legend peidetud varandusest, mida siis jahtima asuti. 

Ütleks, et üldine pilt on kuidagi hästi vanaaegne, aga samas viskab sekka kaasaegsemaid detaile, see tekitab lugedes lühise. Aga noh, vahel on selliseid raamatuid ka tarvis.

---

See tuletab mulle meelde, et käisin esmaspäeval kontserdil, kus heli oli pehmelt öeldes täiesti pekkis, ühel kitarristil oli ka kontserdi esimesel poolel mingi jama, valgustaja pani ka vahepeal päris metsa omadega ja solist laulis mööda (see-eest oskas ta kätega väga, khm-hm, kunstiliselt vehelda, asi seegi). Igatahes leidsid mehed, et pärast selle solisti Moonlight Shadow esitamist tekkis neil vastupandamatu soov Länikule lilled viia. Mul on pärast kõnealuse raamatu lugemist samuti soov nii mõnelegi varem ehk teravalt kritiseeritud lastekirjanikule lilled ulatada. Tõsi, kontserdipilet maksis 99 eurot, raamatu võtan raamatukogust, seega materiaalset kahju ei kanna. Elu-eluke.

Õhtu rannal. Ojakäär 100

 Neid Linnateatri laulvaid näitlejaid mõnes lavastuses kuuldes olen vist rohkem kui korra öelnud, et savi sest näitlemisest, andku parem mõni kontsert. Ja nad tegidki seda. See oli nüüd päriselt kontsert, kergelt küll lavastatud liikumisega ja ohtrate vahetekstidega (olid küll põnevad, ei nurise). Et kui keegi küsiks minult võrdluses "Osnapiga", siis viimane oli ikka pigem lavastuse poole. Osnapis polnud ka orkestrit, Ojakääru austati VHK keelpilliorkestri ja mitmete teiste tunnustatud muusikutega.

Need näitlejad laulavad endiselt nagu kulda. Kui nüüd väheke norida, siis ühel sellest seltskonnast on tase veidi maha käinud, aga võis ka olla, et ta oli väheke tõbine vms. 

Kultuuriminutid

Selle blogipäeviku täitmine kisub ikka täiel vaardil rappa ja asjad jäävad muudkui lootusetult ripakile. Siis tekib muidugi kohemaid kiusatus see jama üldse ära lõpetada. Tõeliselt polaarne käitumine, ma vaatan. Ma arvan, et kõiges on süüdi insta, sest nii lihtne on sinna kõik klõpsud üles visata ja... unustada. Ja siis ma mõtlengi, et kas on vaja üldse kõike seda jama mäletada? Millest selline vajadus? Mis see mulle annab? Blogi on tegelikult siis hea pidada, kui eriti elu ei ole, muidu sõidab elu ikka kogu aeg sisse.

"Musträstas"

Teatrisse olen sattunud vähe viimasel ajal, no lihtsalt ei jõua enam mingit jampsi vaadata. Selle lavastuseni jõudmine oli keerulisem tee: mu esitlusel oli üks teine blogija, kes andis mõista, et peab samal õhtul veel teatrisse jõudma, aga ta vist ei maininud, millega tegemist. Kui ma siis mõned päevad hiljem ta blogist lugesin, millega tegemist, siis saatsin nördimusest nõretava kirja lavastuse produtsendile, et mis mõttes mulle nii olulisi uudiseid ei räägita!? Mille peale tema vastas, et leidis hiljuti oma postkastist ühe teatava kirjastuse uudiskirja, milles teatati ühe raamatu ilmumisest ja... nojah siis, seis 1:1 :)

See on kaudselt (või otseselt? ma ei tea tegelikult) n-ö Lolita järg. Ja see raamat, nagu me mäletame, meeldis mulle. Mis saab edasi pärast sellist suhet, mis elu elavad asjaosalised? Ja milline võiks näha välja nende kohtumine näiteks 15 aastat hiljem. Mulle meeldis, et lavastuses ei olnud mu jaoks mustvalgelt selge, kumb neist on ohver ja kumb ärakasutaja. Kord kaldus kaalukauss ühele poole, siis jälle teisele. See kandis endas minu jaoks sama tunnet, nagu ka "päris" Lolitat lugedes. 

Ja ka nüüd, aastaid hiljem, mõjus see nende lugu mulle kui armastuslugu. Nii oli, lööge või maha.

Toompere ja Kuntu mängisid vingelt. Nad mängisid end mõlemad mu jaoks sümpaatse(ma)ks kui varasemalt. Äge ja kirglik tandem. Suisa nii kirglik, et kui harjad ja mopid lendama hakkasid, siis üks lendas peaaegu esimeses reas istujale otsa. Ja kuigi olukord laval oli väga pinev, siis oli eriti sümpaatne näha Toompere pilku, kui ta tuli seda harja teatrikülastaja jalgade juurest ära võtma. Ta ei saanud ju midagi öelda, midagi teha, aga need silmad! Ma ei ole ühe inimese pilgus nii suurt andeks palumist varem näinudki. Või tegelikult, ühe korra siiski olen. Aga ikkagi. 

Etendus jätkus. Ja siis tuli stseen, kus tegelased kukkusid tuliselt prügikonteinerit keerutama. Nagu päriselt keerutama, õhus. Kujutage nüüd ette, kui pingesse tõmbus terve esimene rida :)

Oli tore, sõnaga.

 "Apteeker Melchior"

Sain lõpuks kinole pihta. Liha luudel vähe. Mina, neid raamatuid mittelugenu, võin öelda, et ei vedanud välja. Oleks raamatud loetud, siis saaksin ilmselt paremini kõigest aru. Hetkel nii mõnigi liin ja episood ei kandnud lõpuni välja. Liiga palju taheti liiga lühikese ajaga öelda.  Kõik oli kuidagi kokku pressitud.

Aga muus osas muidugi tunnustan, ikkagi kodumaine kraam. Ja vaeva oli ju nähtud. 

Siis käisin veel vahepeal Kärdla raamatukogus. Oli tore ja meeleolukas, inimesed nii omad kuidagi. 

Mürkleid polnud. Nurmenukud olid, veel ei korjanud. Ei tea, kas neid enam järgmisel korral sealt eest leian...

Nädalavahetusel olid Kalamaja päevad. Käisin end võõraste sulgedega ehtimas, ehk et siis võõrast raamatut müümas, hetkel loen seda. Kalamaja kogukonda meeldib mulle kõrvalt, turvalisest kaugusest, vaadata. 

Eile käisin üle väga pika aja head muusikat nautimas. Vahel on imestatud, et kuidas ma kedagi/midagi taevani ja tagasi ei fänna, et miks ometi?! Et ma ei hakka õnnest värisema, kui Eestisse on tulemas Nick Cave või Rammstein või Bryan Adams või... Ei hakka jah, kuulan ühte ja teist küll, aga ukse taha kraapima ei lähe ja rahva seas trügida ka ei viitsi. Aga keegi ju siiski on, kelle peale mul silmad särama löövad, muidugi on see Kadri Voorand. Ägedate Naiste hulgas Number Üks. Ja mida väiksem saal, seda parem. Draamateatri väike saal oli mu jaoks ideaalne. 

Üleõlavaade

 Pole vist mõtetki nägu teha, et ma blogindusest enam suurt pean. Hakkab jälle maha käima. Algusaegade uudsus ja särin on kadunud, olgu kirjutaja või lugeja mätta otsast vaadatuna. Veel üritan end petta, et see on omamoodi mälupank ja vähemasti märksõnad tuleks kirja panna, teiste blogidesse satun ka üha harvemini. Võite ka öelda, et see on saaresuvine väsimus. Või silmade väsimus. Viimasega peab samuti nõustuma, sest ma reaalselt ärkan ekraani ees ja uinun ka selle ees. Ja kui ei ole ekraani ees või koristamas või taarapunktis või giidi mängimas või plakateid riputamas või muru niitmas, siis loen ma valmis raamatuid. Käsikirjadele vahelduseks mõnus. 

Vaatan, et viimati olen kerge reportaaži andnud sünnipäeval, taevas, kui ammu see veel oli. "Praegu pole aeg armastamiseks" läks toredasti, tõusvas joones, nagu ma nüüd tean. Eks ikka pärast pikka pausi esimene etendus on rabedam, ja siis hakkab minema. 10.07 etendus lõppes näitlejate kummardudes laulu ja "Ukuaru valsiga" ja isegi paari tantsupoognaga. Üllatus oli täielik, sest keegi mind ette ei hoiatanud ja ei reetnud end ka (tagantjärele tarkusena ma muidugi mõistsin, miks üks näitlejatest lõpukummardusele tulles minupoolset nurka nii teraselt piidles). Ja sünnipäevaõhtu ise lõppes kell 4 hommikul. Teravaid elamusi jagus öösse veelgi, õnneks suuremad kahjud suutsime ära hoida ja need väiksemad, need on tänaseks likvideeritud. Üleüldse, väike tulemöll peab ikka sünnipäeva juurde käima ju, kas pole.

Teravale tüdrukule väheke teravat :)

Pärast 40 kukkumist pidavat rohkem küpsetamisele hakkama mõtlema, seemneks või nii.

Uhh, tegelikult oli see kõik nii ammu, et ma ei suudagi hästi meenutada, mis veel juhtus ja oli. Päevad ja ööd on üldiselt rangelt määratletud saalis toimuvate ürituste ja majutuse broneeringutega. Need võin unepealt ette laduda. Muidu vist kõik päevad ühesugused. Ärkad, vastad meilid, teed arved, jälgid piletimüüki, reklaamid ja postitad. Siis teed neid teisi tööasju, mis ei ole seotud suve ja saarega, aga eksisteerivad endiselt. Kui mingi sündmus on läbi ja lootust stendile vaba ruumi teha, siis lendad järgmise etenduse plakateid riputama. Vahepeal saadad puhkajad ära, siis koristad ja pesed, siis võtad uued vastu. Siis likvideerid jamasid, näiteks kanalisatsiooni ummistusi, lekkivaid kraane või voodijalgadega põrandasse küntud vagusid. Siis lendad poodi, et varuda vetsupaberit, puhastusvahendeid, nõudepesusvamme vm seksikat. Võib juhtuda, et ka enda kõht on tühi ja külmikus sirakil näljast nõrkenud hiired. Juuni keskpaigast juuli keskpaigani oli pidevalt ka omainimesi krundil. Nemad ei lepi vastuvõtmise ja ärasaatmisega, neile tuleb süüa teha, nõusid pesta ja kella kaheni veinitada. Ja hommikul kell kaheksa ka putru keeta ja laia naeratusega tervitada. 

Poolik majake, mille ehitamine pidi kulgema läbi suve h ä s t i  r a h u l i k u l t, on olnud pool suvest hõivatud. Puhkajatega. Tundub, et siia võiks ükskõik kui palju maju püsti panna, ikka ei oleks neid piisavalt ja alati oleks kolme veel juurde vaja. Masendav. 

Ujumas käisin. See on nii eriline sündmus, et pean selle ära märkima. Oli üks selline öö, kus külmavaresedki said vette minna, seal oli vähemalt +32. Loomulikult roosa rõnga ja dopinguga. Vesi kihas nastikutest, aga no ma olin nii elevil sellest, et suudan lõpuks ka vees olla, et mul oli täitsa ükskõik. Mina ei seganud neid ja nemad mind. 

18.07 saabus õnneks abivägi, mõneks ajaks oli pool naist majas juures. Läks veidi kergemaks küll, jõudsin ühe käsikirjaga tegeleda (mitte enda omaga, selle teen sel sügisel nui neljaks ära, panen end netiühenduseta keldrisse luku taha või muud ekstreemset). 

Abiväe saabumine

Samal õhtul kutsuti ka Tabori etendust vaatama. Päris hea tunne olla teatris, kus ei pea muretsema hilinejate saali nihverdamise pärast, lemmikloomaomanikega vaidlema või kuulatama iga uksekriuksu või äpardust. Lavastus muidugi võrratu, sest Tabor kütab kaks tundi järjepanu, ainsaks puhkepausiks mõni üksik polguorkestri (Üksvärava juhtimisel) muusikapala. Imeteldav. Nõukogude värk ei olnud domineeriv, oli ikka ka lapsepõlve ja Mammat. Samas tuttavaid lugusid eriti polnudki, nii et uudsuse võlu oli igati alles. 

Järgmine tähtis verstapost oli ootamatu kutse Saaremaa ooperipäevade Ain Angeri galakontserdile. Kõik voodid rahvast täis, aga me läksime. Tundus koguni, et peaks säärast teguviisi rohkemgi harrastama. Tõsi, pärast mõne päeva tagust õõvastavat materjali, mille üks teine majutusega hiljuti alustanu mulle saatis, olin mitu tundi šokis ja otsustasin, et jääb ära. Rahvast lasen krundile ikkagi ainult enda juuresolekul. 

Kuressaare aitas mind kõvasti. Tuletan meelde, et selleks hetkeks ei olnud ma mandril käinud juba üle kuu aja ja see on minu puhul piir, mil katus sõitma läheb ja kontrollimatud pisaravood mind tabavad. Tegemist puhtalt suvise teemaga, sest näiteks talvel võin vabalt ka üle kuu aja siin paigal olla, see lausa meeldib mulle. Ma lihtsalt ei ole inimeste inimene, võiks diagnoos olla. 

No ma tean, et selline tänav Kuressaares on, aga mulle ikka nii hirmsasti meeldib, et pean pildistama.

Saaremaa üllatas mind. Sõru-Triigi-Sõru piletid olid vabalt saada. Oli ju praamilõhkuja selleks ajaks juba tegudele asunud ja suured pahandused sündinud (karistuseks mu hapude naljade eest sain laamendaja enda lähedale istuma). Isegi öömaja õnnestus saada. Muidugi mitte mingisse tärnihotelli, aga viisakas ja korralik koht oli, kusjuures jalutuskäigu kaugusel lossist, parkimiskoht olemas ja puha. Ja restodesse õnnestus ilma reserveerimiseta laudagi saada. Kontsert ise oli ülivõrdes! Oleks võinud kaks korda nii kaua kesta, ma poleks ikka küllalt saanud. Tõsi, eks ta üks veider üritus ole selles mõttes, et kaugele näha, kes millisel eesmärgil seda väisab. On muusikahuvilised ja siis enese eksponeerijad ja siis veel kiibitsejad, kes kraabivad teatavate tüüpide kintsu. Kõrvalt jälgida imeline kogemus. Teine põnev vaatepilt olid kõik need näljased, kes kontserdi lõppedes linna viimastesse avatud kiirtoidukohtadesse valgusid, meie sealhulgas. Järgmisel päeval palusin mis ma palusin, et rehv lõhkeks või oleks praami väljumisaeg valesti meeles, ei aidanud miskit, tuli tagasi tulla. Aga välismaal käimise tunne oli küll, suvine Kuressaare lihtsalt mõjub nii (kuigi ma tean, et olen ühes lähimineviku kirjatükis seda märksa kriitilisemalt kirjeldanud :))

Saaremaal käigu ainus puudus, et meil sel ajal sattus majutuma üks fantastiline seltskond, aga ma loodan, et nad tulevad tagasi ja saab pikemalt muljetada. Igatahes tulid nad, koduraamatukogust laenutatud "Minu Hiiumaa" näpus ja rmtk-tüdrukute lahke luba autogramm võtta. Lisaks oli seal veel vahvaid kokkusattumusi, mida ma pikemalt ei kirjeldaks. Uue hüüdnime sain ka. 

Saaremaa kiirvisiit juhtus õnnekombel ainsale nädalavahetusele, mil meil laudas ühtegi üritust ei olnud. Sellest nädal edasi oli "Tiidu ja Tõnu" kord. Kui erapeod välja arvata, siis oli tegemist meie ajaloo esimese paduvihmaga toimunud üritusega. Õnneks ei ole meil publikule kunagi ju kogu saal kasutatud, seega jagus lisaks istekohtadele ruumi ka puhvetiks ja vaheajal jalasirutuseks. Tõsi, mul on kahju kõigist lumivalgete papudega külastajatest, sest üllatuslikult selgus, et säärase vihmaga käib laudapõrandal elu lompides. Ise läksin teist vaatust vaatama kummarites, mõni naabrimees oli sama teinud. Meie saare kõige teravkeelsem peakokk oli aga sootuks paljaste varvastega. Aga siiski, olgem positiivsed, parem ikka, kui lageda taeva all kaks tundi etendust "nautida".

"Tiidu ja Tõnuga" tegid hiidlased jälle oma vana trikki, millega ikka veel raske harjuda. Päev enne etendust vaatad, et kurjam, tuleb pooltühja saaliga etendus, peavalu, hallid juuksed, murekortsud... Siis aga hakkavad iga veebilehe värskendusega piletijääginumbrid kukkuma, telefon heliseb, messenger`i ilmuvad aina uued sõnumid. Valmisolek istuda põrandal. Tulla oma tooliga. Seista püsti seina ääres. Ilusad sõnad ja veenev nurumine. Lõpuks ripub üks meist toru otsas ja kirjutab bronne, teine kaupleb öömajalistelt viimaseid toole ja taburette ja üritab neid ära mahutada. 

Ja siis kukkus ette august. Piirangud, piirangud, piirangud... Uued veerimised ja näpuga järje ajamine, kas, kes, kuidas... Üldine segadus. Mingil hetkel on käega löömise tunne, halb otsus on parem kui otsustamatus. Tänase seisuga jäävad ära vaid "Agulihärrad", mis mulle nii väga meeldis ja mida ma hullult ootasin. Esmalt sõidad mööda saart ja klammerdad plakateid, siis sõidad ringi ja rebid neid maha. Esmalt riputad teateid veebikanalitesse, siis hakkad neid maha võtma. Aga eks omad mured on ka toimuvate etendustega. Kellel on pilet, aga pole tõendit. Kellel on pilet ja tõend, aga kaaslasel on pilet, aga pole tõendit. Ja samas vaimus edasi. Üks päev korraga.

No ja mis kõige tähtsam, ma sain korra suurele maale. Mul oli suurest reisielevusest peaaegu paanikahoog. Istusin kahel õhtul lihtsalt Viru tänaval pingi peal ja vaatasin mööduvaid inimesi. Nagu välismaal oleks ära käinud. Välismaalased ja vene keel. Mõnusad toidulõhnad. Lillekimpudega noormehed (mis teema sellega üldse on, mingi uuem nähtus, ma mõtlen, see laiali jagamine paari õie kaupa?). Tänavamuusikud (kuigi selle, kes meie akna all endiselt oma kahte lugu mängib, tahaks küll...). Veider oli see, et vanalinnas tiirutasid ringi tumedamate klaasidega bussid, milles täisvarustuses kapid sees, kolme erinevat nägin... samuti uus nähtus. Tahaks teada, kust oht varitseb või kelle eest mind kaitstakse.

Otsad kokku nüüd. Homme tuleb külla pool Viljandimaad, laval Jotuni "Mehe küljeluu".  Ja siis 5 VAT Teatri etendust.