Raamatuaasta 2021

 Jälle üks rikas raamatuaasta lukku minemas. Tark abiline goodreads.com ütleb, et lugesin tänavu 145 raamatut (2020. aastal 143) ja 35 732 lk. Lühim oli "Minu külas Islandil ja minu külas Kreekas" 48 lk ja pikim "Kuldne märkmeraamat 696 lk. Hindamine näitab, et olen aastatega lahkemaks muutunud, viis tärni kukub päris tihti, aasta keskmine on 4,1. Tõsi, eks ma ju valin ka, mida koju lohistan, sest ega need rasked raamatukotid õlal mingi mõnu ju ole. Sõel on mul tihe, vahel mõne palju tagasikaja saanud menuki puhul annan alla, kuigi kahtlen, siis ikkagi proovin. Enamasti küll pettun, aga rahva maitset ja üldisi suundumusi peab ikka õrnalt jälgima (siia kategooriasse kuuluvad langustid, pardid, rohelised lained jms).

Aga lõppeva aasta 10 lemmikut tulevad siit. Nagu ikka, siis paljudesse kategooriatesse ei jagu kraami, ei hakka ka üritama jõuga midagi panna. On ju näiteks lastekaid, noortekaid ja luulet loetud vaid näpuotsaga, head asjad olid, aga kui ma pole üldise pildiga kursis, siis ei hakka ka kedagi esile tõstma. 

Ulitskaja jäi siia ka lisamata, aga teda ma soovitan loomulikult jätkuvalt iga kell! Samuti ei ole siin nimekirjas Õnnepalu "Palk" ja Le Tellieri "Anomaalia", millest mõlemast ma ootan väga palju, aga mis peavad jääma aasta lõpikuks või uue aasta esimeseks seemneks. Saab näha...

P.S. Järjekord on juhuslik!

"Kõik mu mured mannetud" / TOEWS

Autobiograafiline ja keerulistel, võiks öelda, et suisa süngetel teemadel, aga pikitud törtsukese musta huumoriga. Siinkohal on igati õige hetk ja koht tänada, imearmast Kairit, kes on üks väheseid, kelle raamatusoovitusi ma vajan kui õhku, kes tabab pea alati kümnesse ja kelleta jääks palju väärt sisu minuni jõudmata!

"Oled ikka veel see poiss" / RANGøY

Samuti autobiograafiline, lisaks minu lemmiklühivorm: laastukesed. Nii ilus, nii valus, nii õrn, nii karmis looduses.

"Surmahaigus" / LYKKE

Äärmiselt eluline raamat, samas muhedalt satiirilises kastmes. Väga noortele ja väga sinisilmsetele ei soovita, aga kui juba mingisugune pagas on kogunenud, siis peaks äratundmisrõõmu ohtralt leidma.

Põhimõtteliselt on raamatus läbivalt kaks teemat. Suhte/abielu argipäev + abielurikkumine. Ja tõepoolest, kõik võib alguse saada kõigest ühest süütust sots.meedias tehtud klikist. Mu meelest tõetruud kirjeldused ses osas. Sinna juurde kõik need muud tänased levinud probleemid: elukeskkond, suhted naabrite ja lähedastega, põgenemine sõltuvustesse (olgu selleks sport või alkohol), näilisus vs. tõelisus, mida esitletakse sotsiaalmeedias jne.  

Eripreemia läheb kaasaegsele meditsiini ja perearstinduse kajastusele :)

Kadunud maa" / J. PHILLIPS

Põnev ülesehitus ja tegevuspaik (Petropavlovski linn Kamtšatka poolsaarel), huvitavad teemad: põlisrahvad vs. venelased vs. migrandid. Eelarvamused, keerulised suhted, traditsioonide kadumine. 

Postimehe romaanisari on üldse üks väärt sari, algusotsa asjad mulle eriti ei meeldinud, aga viimase aja kraam on täiesti mokkamööda: "Kassisilm", "Ma vallutan lossi", "Birma päevad"...

Kergemast kirjandusest, mis hea basseini ääres või töökiirematel perioodidel lõbusa vahepalana ampsata, võitis ülekaalukalt Dolly Alderton: Kõik, mida ma tean armastusest ja Viirastused.

Selline noorte naiste kraam, kiire ja kerge, kohati naljakas, kohati klišeelik, aga kui sa ei ole vaadanud lõputult Netflixi sarju ja lugenud lademes naistekaid, siis mõjuvad need isegi värskendavalt. Moodne aeg, moodsad noored naised, uue aja mured. Armastuse-raamatus ka plikapõli ja noore naise kujunemislugu.

Reisikirjanduse osas olen ma õige inimene sõna võtma, sest maakeeli ilmunud kraamist konsumeerin vist küll oma 95% ära. Huvitav, millal  ma küllastun sellest?

Ajaloolistest reisikatest on mu lemmik "Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma" / NELLIE BLY

Täiesti minu maitsele mimm, kes paljusid takistusi ja tabusid murdes otsustas nii umbes-täpselt kahekümneviiesena ajakirjandusliku eksperimendi korras pallile tiiru peale teha. Aasta oli siis 1889 ja ütleme nii, et see oli aeg, mis naiste (eriti vallaliste!) sedalaadi avantüüre just üleliia ei soosinud.

"Kirjad läände" / BOSCH de JONGH

Tegemist on kirjadega, mida see Bepiks hüütud jõukamapoolne hollandlanna Revalist sugulastele-mugulastele läkitas. Ootuspäraselt sisaldavad need kirjad ohtralt argiseid detaile, aga kuna tegemist on ikkagi perioodiga 1917-1929, siis ei ole neid olmelisi kirjeldusi mu jaoks kunagi piisavalt. Tänu ettevõtjast abikaasale (hilisemale konsulile) lävib Bep paljude värvikate isikutega, sh nendega, kes osalised EV sünnis, ühtlasi on ta paljude ajalooliselt oluliste sündmuste keskpunktis. Noore vabariigi käimalükkamine neist kahtlemata kõige põnevam; kõik need esimesed vastuvõtud ja kogunemised, olulised riigivisiidid ja etiketi paika saamine, ja sellele omakorda vastandumas vaeste ja põgenike abistamine (ta oli ühiskondlikult väga aktiivne).

Aga saame ka üldisemalt eestlaste kohta teada, näiteks liigutab teda väga eestlaste jaanipäeva kombestik, millele on eraldi kiri pühendatud. Jaanipäevast vahest intrigeerivam on hoopis eestlaste kalduvus nudismile. Ja palju teisi sääraseid põnevaid kirjeldusi. 

"Minu külas Islandil ja minu külas Kreekas" / KALDMAA

Ma ei ole paljudes asjades ebausklik, aga sellest, et aasta viimane ja aasta esimene raamat võiksid olla hingele kompud, ma ei tagane. Mõne eriti hea teosega seepärast viivitan ja venitangi, et see aastale väärika punkti paneks, või siis vastupidi, uuele aastale jõulise hoo sisse lükkaks. Islandi-raamatust pidin just sel põhjusel keelt limpsates muudkui mööda käima, see oli 2021. aasta alguse seemneks planeeritud (ärge laske end pühenduse daatumist eksitada).

Ja ma mõtlen praegu, kas aasta võitjaks võiks olla "Kirjad Buenos Airesest" / EIA UUS ... jah, võiks küll. 

Ilus raamat, nii seest kui väljast. Eesti reisi- ja hingekirjanduse maastikul igati eristuv. Julge ja jõuline, õrn ja otsiv. 

Ma küll raamatuid otsides ei rakenda mingeid kvoote, aga praegu tagasi vaadates on siiski rõõm tõdeda, et häid lugemiselamusi pakuvad väga erinevad kirjastused ja väga erinevad sarjad. Ikka on Põhjamaade romaani ja Punast raamatut, Postimehe romaani ja Loomingu Raamatukogu. Ja veelgi suurem rõõm, et kõigi suurte ja vägevate kõrval leiab üles ikka ka üksiküritajad ja väiksemad tegijad.

Endale soovin uueks aastaks vähem raamatuid lugemislauale. Aga seda olen ma juba mitu aastat soovinud ja ikka on kuidagi vastupidi läinud. Kiusatus on endale üldse norm ette seada, näiteks üks raamat nädalas, ja et oleks siis hästi ja hoolikalt valitud väärt kraam! Aga selle vastu ma ilmselt patustaks õige ruttu, sest kirjastuste ja mulle armsate autorite koostöödiilidest tuleks juba suurem osa sellest arvust täis - millal ma siis veel vabatahtlikku kirjandust loeksin? Aja juurde võitmiseks olen ka mõelnud, et loeks ikka vanaviisi, aga postitusteks vormiks vaid ühe raamatu nädalas... aga kuidas ma siis aastaid hiljem mäletan, kas ja mida olen lugenud. Sõnaga, lõpuks läheb ikka kõik samamoodi edasi ja mis siin ikka nina viltu vedada.

---

Lugemise juurest isiklike raamatute juurde tulles, siis oli taas aasta, mil mul endal midagi ei ilmunud, ent ju see viga saab peagi parandatud. 

Sisutoimetatud raamatutest ilmus 2021. aastal kolm: Hongkong, Antarktika ja Poola. Väga erinevad kõik. Üks on noor ja jõuline maailmaparandaja, tema lugu mu meelest ka kõige terviklikum ja hea jooksuga. Üks on (vist) sarja eakaim, teadlane, targad mehed on mulle alati meeldinud, see oli äärmiselt meeldiv koostöö. Päevikuvorm on sarjas tavatu ja kuna ka lugu ise pole kõige värskemate killast, siis püsilugejatele ehk oli raske pähkel alla neelata, aga ma ise nautisin seda küll. Üks oli lihtsalt väga keeruline tekst. Samasugust keerulist joont mööda kulgeb ka praegu kirjutuslaual olev tekst, mis õige pea ilmumas, aga lugu ise on sootuks teistsugune, armas ja valus.

Vaadates seda rekordaastat Hiiumaa majutuse ja teatrietenduste mõttes, lugemise ja toimetamise ja kolimise osas, siis pole vist imestada, et sisselugemise osas oli aasta kehvake. Vabatahtliku töö korras lugesingi pimedate raamatukogule vaid ühe raamatu, mis alles töötlemisel. Ühe teise, uue, audioraamatute müügiplatvormi jaoks lugesin sisse "Minu Hiiumaa", aga ma ei teagi, mis seisus see projekt on. Mu meelest see keskkond veel ei toimi, aga igatahes minu töö on tehtud. Ja kui see ka ei lähegi toimima, siis ma ei põe, sest see viis mind kokku väga ägeda inimesega ja küllap mu küpsemas eas lugejad teavad väga hästi isegi, et mida vanemaks saad, seda harvem juhtub teele inimesi, kes on sinu inimesed. Tegelikult sai sõrm antud veel ka ühele teisele audioraamatute keskkonnale, aga õnneks (!) on nende poolt praegu vaikus. Neile peaks ilmselt salvestama ilukirjandust ja kardan, et endal oleks vähe valikuvabadust ja noh... ikka on hirm, et äkki lastakse mingit roosamannat lugeda. Eks paistab.

Universumi poole olen teele saatnud soovid uuteks ja põnevateks tegemisteks raamatumaailmas, küllap saab siis näha, kas keegi mind ka kuulda võtab.

Ilusat, hingekosutavat ja rikast 2022. raamatuaastat!

Lugemiseni!