Tõde ja õigus / Draamateater

 Kolme ja poole tunniga on kiirkursus tehtud. Läbi Indreku tegelaskuju (Rasmus Kaljujärv). Eks see selline kiire kapak ole - mingil hetkel tundub, et ainult surnud ja vigased jäävadki sellest võidujooksust maha :) No olgu, nii hull nüüd see vast ei ole.

Lavastuse kunstiline pool (Laura Pählapuu) on aga järjekordselt selline, et mõtled, kuidas see Draamateater küll niimoodi paugutab. Toompere jr kiituseks tuleb öelda, et seekord kaamera-videotööd ei kasutata (need lavastused on olnud tõelised kompud, aga kogu aeg ühte väravasse ei maksa palli lüüa), küll aga suur kalde all üles tõmmatud peegelekraani. Jällegi, täiesti teine vaatenurk ja uued mänguvõimalused näitlejatele. Ägedaid detaile on palju, olgu selleks vikatid, kartulivaod jne, jne. 

Ilmselt ei tohiks nii öelda, aga ma ikkagi ütlen - see revolutsiooniosa jäi mu jaoks kõige nõrgemaks. Võimalik, et selleks hetkeks oli ka endal mingi väsimus; ebamugavat nihelemist ja ohkimist-ohkamist oli seks ajaks ka mujalt kuulda. 

Ah jaa, helikujundus (Lauri Kaldoja), mis siis lavasügavuses Jaak Lutsoja poolt laivis kõlab oli nii-nii hea. 

Soovitada julgen küll. Ja ei pea ka kartma must-valget ängi ja ahastust, nii mõnigi naerukoht on samuti (kui meenutada vana Malmsteni härra Mauruse rollis, siis lähevad suunurgad veel tänagi ülespoole).

Teatrist

 "Soo" Theatrum

Oli see alles pikalt oodatud etendus mul. Kevadised piletid sai Maroko pulma tuules ära kingitud ja suvel ju ei mängitud.

Mulle meeldib, kuidas Luup võtab elulise teema ja ehitab sinna ümber mingi mitmes suunas hargneva pusa (elus, muide, ongi enamasti taolised pusad, olukorrad ja nende lahendused ei liigu üldiselt sirgjooneliselt). Igatahes on seis selline, kus ema-isa peavad ühel päeval seisma silmitsi lapsega, kes ei saa ise ka päris täpselt enam aru, kes ta on või kes ta tahaks olla. Igivana värk, ei midagi uut siin päikese all. Mis on aga uus, et ümbritsev ühiskond aitab tänasel päeval sellele segadusele kaasa. Ja päris jõuliselt. 

Olgu öeldud, et see on komöödia. Nii et võid julgesti pärast pikka tööpäeva vaatama minna - see ei vajuta sind ängistuse sohu (nagu tegi "Elajannad 2" eks ole). Ma saan aru, et on teatrikülastajaid, keda ärritab, et nii tõsistel teemadel räägitakse läbi rahva naerutamise. Mina olen paraku see inimene, kellele aga just nii sobib. Ka raamatutes - rasked teemad ühes musta huumoriga töötab suurepäraselt. Ja siin tuli kõigi osapoolte traagika välja küll (olgu, soovolinikul mingit suuremat traagikat vist ei olnud). Aga see isa ahastus (Marius Peterson), seda ma mõistan. 

Jah, mulle meeldis. 

Kõik osatäitjad ei mahtunud pildile

"Vaikus" Linnatater

Seda ei olnud otseselt plaanis vaatama minna, aga kui ma ühel õhtul pool kuus nägin teatripiletite grupis pakkumist (ja veel esimesse ritta), siis ma muidugi muutsin meelt. Kiusatused, kiusatused...

Samuti algupärand (Uku Uusberg, ise ka lavastas). 

Tegevus leiab aset vaikuselaagris / Põrgupõhjas. Sümpaatne kujund. Trupp on suur ja samuti sümpaatne. Mure maailma pärast, igaühel oma mätta otsast, vaheldub tekkinud veidrast olukorrast tingitud koomiliste vahepaladega - kogu see kamp on luku taha jäetud laagri toimumise ajaks. Hirmus palju teemasid on ühte punti pandud. Samas kui kõigel näpuga ei suuda järge ajada, siis ega sest suuremat ole ka. Ikka tore vaadata. Lavastuses on ka mitmeid ootamatuid lavakujunduslikke pöördeid.

Ei karjunud hamba all.

 

Bens või diisel

Selline lihtne ja kerge lugu, natuke musta huumorit ka sekka, eluline mure peale kauba. Kaks sõbrannat, kellest ühel mure oma vaevu täisealise poja ja viimase tulevikuga. Tõsi, see mure kahaneb õige pea väga pisikeseks, kui selgub, et pojal on suhe sellesama sõbrannaga. Ja siis läheb natuke teravaks.

Minu jaoks läks olukord väheke teravaks siis, kui etenduse esimeste lausete ajal taipasin, et tekst on tuttav. Muidugi olin lavastuse tutvustust lugedes ka hetkeks mõelnud, et ah soo, jälle selline teema. Aga nagu me teame, siis ei ole neid süžeesid maailmas just üleliia palju ja palju lugedes või teatris käies hakkavad need paratamatult korduma. Ja no seda pealkirja ma ju ometi mäletaks, eks ole. Õnneks mu pea veel päris pehme ei ole, välja ma üsna pea mõtlesin, et olin käinud seda esimese ettelugemise sarja raames Draamateatris kuulamas. Tark blogi teab, et see juhtus 2024. aastal. Siis oli selle pealkirjaks "Libera!", lugesid Harriet Toompere, Hilje Murel; Erling Eding oli siis ja oli ka nüüd. 

Mu kaaslane nautis etendust iseäranis, sest ta oli veel lõpuni toibumata "Elajannad 2" traumast. Viimane oli tõsiselt sünk ja ängistav, palli ühte väravasse taguv.

Lühem kui elu

Teatrikülastused vupsavad nii kiiresti mööda, et talletada midagi ei jõua. Ju siis pole ka tarvis. Viljandi ma siiski siia üles märgin, sest sai ju Ugala hakkama millegi enneolematuga: lavastuse "Lühem kui elu" pileteid aeti taga ka fb "Teatripiletite järelturu" grupis. Et siis umbes nagu "Rahamaa" :) Mu meelest nägin seal üks päev koguni appikarjet, kus keegi oli valmis 200 euro eest pileti ostma (muidu maksid valdavalt 100 eurot).

                         

Lavastuse peamine tõmbenumber oli ikkagi hoone ise - Viljandi vana haigla. Veider nii kirjutada, alles ta ju oli uus. See tõsiasi käis ka lavastusest korduvalt läbi. Et saame lõpuks vanast haiglast uude, ei pea kanderaamidega trepil ukerdama (liftid, me saame liftid, isegi kui need alati ei tööta). Ja ka ahjukütja ei patseeri hommikuti sünnitajate vahel. Mina, muide, olen sündinud vanas, selles päris vanas haiglas. Hiljuti keegi kursaõdedest jagas fb-s mingit postitust sellest majast, nimelt oli minu Viljandi Kultuuriakadeemias õppimise ajal selles majas peamine ühikas (äkki on siiani?). Ehk siis nii mõnigi minu kursaõde (vabandust, üks kursavend oli ka) võis magada toas, kus Reelika/Mae-nimeline hirmus vahva tirts sündis.

Aga uus haigla on ilmselt puudutanud kõiki kohalikke. Olid seal ju lisaks haiglaravile ka enamus eriarste. Nii et sattusid sa sinna varem või hiljem kindlasti. Ise ma ei olnud seal enne etendust kaua käinud, pakun, et viimati aastal 2014, tervisetõendi jaoks kopsuröntgenit tegemas. Seega oli vahe pikk ja sellist vau-efekti kohe ei tekkinud, a la aasta tagasi veel käisin siin mingil vastuvõtul ja nüüd teatris. Kehamälu kui selline hakkas mul tööle märksa hiljem, sünnitusosakonda sisenedes. 

Kuna mängukorrad on mu teada lõppenud (maja saatust ma veel küll ei tea, kas on lammutustööde osas juba mõni tähtaeg välja käidud või mitte, aga eeldan, et tuleval aastal seda enam ei mängita...), siis ma oluliste detailide varjamisega vaeva ei näe. 

Publik jaotati nelja gruppi, etendus algas haigla ees hoovil kõigile ühes punktis, imeilusa madala sügispäikese kuldses valguses. Liialdamata. Kuigi rahvast oli üksjagu, siis Aarne Soro suutis üsna kiiresti luua intiimse õhkkonna. Personaalsed tervitused-kallistused said mitmed tema isiklikud tuttavad ja kolleegid kaugemalt. Huvitav hetk seegi, et etendust külastas ka filmirežissöör Arvo Iho, kelle selles majas üles võetud filmis "Ainult hulludele ehk Halastajaõde" mänginud Margarita Terehhova tegelaskuju andis õhkõrnalt läbiva telje ka kõnealusele lavastusele. 

                                               

Ja siis läksid grupid oma teed. Saatjad kenasti kaasas, nii et eksimise muret ei olnud. Minu grupp kupatati päris üles, üheksandale. Valida oli lifti ja trepi vahel. Otsustasin hoolimata pikast (ja töisest) rännupäevast, mis algas hommikul Hiiumaal, siiski lubada endale üheksa korruse jagu avantüüri. Tahtsin näha, mis tunne on ühe soojaga üles marssida. Rõõmsalt tehtav.

Vaated-vaated-vaated, eks ole...

Põhimõtteliselt koosneski lavastus mõningatest stseenidest, mis omakorda sisaldasid ka mõnd olulist hetke või põimikut kogutud mälestustest (nii töötajate kui patsientide omadest). Seega oli ajatuid ja klišeelikke naljakesi ja lookesi, aga mitte ainult. Ka väga südamlikke hetki. Ja mis kellegi jaoks suurema kaalukausiga oli, see sõltus ilmselt isiklikust ajaloost siin majas. Kellegi jaoks oli olulisim töötaja vaatenurk, kellegi jaoks patsiendi oma. Kedagi puudutas hetk prosektuuris, kedagi sünnitustoas, kedagi hoopis isa-tütre stseen, kus toimus ka sujuv rollide vahetus.

Publiku ringi liikumise trajektooril oli ka päris palju avatud ruume (mitte kõik muidugi :)), mille autentse dekoreerimisega oli samuti tööd tehtud. Lisaks oli visuaal- ja helitehnilisi lahendusi. Tõsi, see pool minu jaoks veidi lonkas. Mitte sisu või kvaliteedi mõttes, pigem läks seda veidi paljuks. Või... mitte just paljuks, aga kuna osa ruume on ju võrdlemisi väikesed ja kogu grupp seal korraga sees ei olnud, siis tekkis selline kaootiline liikumine, mis on ju ühest küljest tore, aga teisest küljest jääb siis paratamatult kuskil käimata ja mõni "raadio" kuulamata, mõni ekraan vaatamata ja mõni telefonitoru tõstmata (jah, ka telefonitorudest oli ühte ja teist kuulda).

Lisaks oli tublisti ka statiste kasutatud (Viljandi kammerkoori lauljad). Neid oli pandud nii liikumatult seisma (nagu ülal fotol) kui ka näiteks treppidel ja osakondades ringi liikuma. Need seljaga seisjad olid muidugi päris osavad, püüdsin nii mõndagi tuttavat nägu tabada, aga osasid küll ei tuvastanudki. 

Kiirustamist ei olnud, pigem võis vahepeal olla probleemiks hoopis "venimine" (võimalik, et siin oli põhjuseks minu liiga vara alanud päev ja teadmine, et tuleb öösel veel Tallinnasse sõita, ehk siis enda väsimus). Viimane on muidugi arusaadav, sest ega ma hästi küll ette kujuta, kuidas see logistika paika loksutati. Üks asi on ju publikugruppide liigutamine, see on nagu isegi lihtsamini arusaadav. Sootuks teine asi on näitlejad, keda ei olnud sugugi palju ja kes mängisid mitut rolli. Ja kuigi paralleelsed rollid olid mingil määral püütud koondada samale korrusele, erinevatesse tiibadesse, siis... no mõelge nüüd ise, eks ole. Ja kui teatrimajas mängides on ju neil seal lava taga iga nurga peal ekraanidel otsepilt laval toimuvast, siis ma ei ole kindel, kas neil seal haiglas oli see süsteem olemas. Pigem mitte. Tähendab, ma ei tea muidugi.

Ah jaa, siis veel need "noored" näitlejad. Minu jaoks võõrad näod ja nimed, pole ammu Ugalas käinud. Aga oi-oi kui head. See pikk noormees (Karel Käos), kes kunagi Armanile modell oli, väga muljetavaldav. Hurrrmav erri põristamine. Või see tüdruk (Margaret Sarv), kes seda klatšimoor-liftitädi mängis. Ta oli ühes stseenis päris pikalt publikule ikka väga lähedal. Ja arvestades kui lolli juttu ta pidi suust välja ajama, lisaks arvestama, et publik ka aktiivselt kaasa räägib (T. ei saanud alguses aru, et see on näitleja ja hakkas talle hoopis enda lugusid rääkima), siis annan au - naerma ei hakanud tema kordagi. Erinevalt meist. Mõned fraasid, eriti vastava miimikaga, käivad meiega nüüd siiani kaasas. 

Kolmas noor (Lauren Grinberg) oli nii pisike, aga see, mis ta sünnitustoas tegi, see oli fenomenaalne. Põhimõtteliselt tuli tal suurem osa ajast seal toas rääkida erinevaid lühikesi lugusid, aga kui mõjuvalt ta seda suutis. Oma osa oli muidugi ka väärt leius, kuidas jõuliste koputustega anda edasi tuhude sagedust.

Aga jah, need selle toa kahhelplaadid, aknatagune pimedus... (sünnitusosakond oli meie grupil vist suht viimane) Ootamatu pärl oli siin muidugi see aknast sisse visatud lillekimp. See o l i ootamatu. 

Väga hästi lahendas ta ka hetke, mil ühel meesterahval telefon piiksuma kukkus. Sel hetkel ei olnud kõige lõbusamad teemad laual. Ent sellegi lahendas ta hoobilt ja väga sobivalt.

Lõpustseeniks koguti rahvas taas fuajeesse kokku. Ja siin oli jälle üks äärmiselt kümnesse stseen, see päris lõpp, ma pean silmas. Ma ei tea, kuidas tajusid seda publiku seast võhivõõrad, aga kes siin haiglas käinud, siis neil pinkidel seal istumine ja ootamine, parkla ja bussipeatuse poole kiikamine, see oli küll tabav. Kammerkoor, muide, lahkuski lauldes, bussile. Pimedusse. Mõne stseeni ülesehitus lihtsalt õnnestub lavastajal niimoodi, et paremini enam ei saa. 

 

Suvaline augustikuine jaur

Mida kuud!? Kotid kokku, kotid lahti, auto peale, bussi peale, rongi peale, praami peale. Ma vist peaksin ikka kuhugi logistikaettevõttesse tööle minema :) 

Mis sellest kuust meelde jääb?

Remontimised muidugi ja Depo vahet seerimine (septembris algab järgmine, never ending game). Et me läksime Balta turule vaarikaid ostma, aga hüppasime hoopis rongile, et sõita näiteks Pääskülla. Lihtsalt, rongid on meil ju nii ilusad. Vestlus rongisaatjaga osutus aga nii lõbusaks, et me peagi otsustasime ikka lõppjaama ehk Paldiskisse sõita. See rong ei seisa seal kaua, tuleb mingi paarikümne minuti pärast juba tagasi. Aga Paldiskis säras päike (Tallinnas sel hetkel mitte) ja meri sillerdas nii kenasti, et me ikka läksime maha ja kõndima. Paldiski on ülivinge!

Huvitav, kas meil Eestis on veel selliseid mereäärseid peatuseid?

Need perroonid on küll Tallinna-sisesed, aga lihtsalt nii armsad ja soojad, autoriks Kadri Roosi 

Pärnus oli kirjandusfestival, sellest ma vist ka kirjutasin juba. Igatahes sellest käigust hargnes jälle mingi järgmine ja ülejärgmine lugu (ehk kinnisvaraturism). Mõni päev pärast festivali panin kodus kõndimiseks spordiriideid selga, ise samal ajal arutades, et kuhu küll täna kõndima minna... Kuni ma riidesse sain (see käib mul ruttu), kuulsin ettepanekut, et lähme hoopis Pärnusse kõndima. Maaklerid on seal oluliselt hakkajamad kui Tallinnas või Viljandis, suudavad kohe vaatamised korraldada. 

Teatrit vist eriti ei saanud augustis, nagu ikka suviti. Vahepeal ajasime siin teistel selle Mustamäe-lavastusega hamba verele, aga siis kuulsime liiga palju sellist vastukaja, et otsustasime üldse mitte minna. Aga suht käigu pealt haarasime piletid hoopis Tartusse hooaja avamisele. Draama laulab. Eks meil kuklas muidugi helises midagi sellist nagu Linnateatri näitlejad on korduvalt teinud. Arder ja Runnel repsi osas andsid samuti lootust. 59-eurone pilet end päris lõpuni siiski ära ei õigustanud. See oli selline... oeh, ma ei teagi... ma saan ju aru, et nad olid vaeva näinud (ilmselt) ja tööd teinud (ilmselt), aga mõjus kuidagi nii nagu oleks üks sõpruskond otsustanud pulli teha, paar korda kogunenud ja harjutanud ja siis peale lennanud. Saatebänd oli tasemel ja paar näitlejat suurepärased lauljad (üht neist oleks võinud märksa rohkem sellel kontserdil kasutada, ei tea, miks talle nii vähe "eetriaega" anti). Aga noh, nad olid siiski väga entusiastlikud ja püüdlikud, jäägu siis nii. 

Mingis suvelõpu meeltesegadushoos olen ma üldse lähiaegadeks palju teatripileteid rabanud, pooli neist nagu õieti ei plaaninudki, aga lihtsalt juhtusid ette. Logistiliselt teeb see kõik elu taas põrguks, aga ega inime ju õpi... Igatahes tuleb üks lavastus, millel on pikk ja ootused kõrgele kruviv pealkiri. Teine lavastus on muusika ja muusikute pärast (kuigi väga feministlik värk). Kolmas on peagi igavikku mineva hoone pärast. Neljas on toetusavaldusena lavastajale. Ja samas vaimus edasi.

Dagö tasuta kontsertidel olen aktiivselt käinud, üleeilse Lasnaka oma jätsin siiski vahele. Raamatulaatadel käinud. Estonia laadal. Aga ega need kõik ongi lähedal ja annavad lihtsalt hea põhjuse kõnnitiirudeks. Sest jah, kõndinud olen ma kõvasti.

Ajas tagasi augusti alguse poole liikudes, siis muidugi Hiiumaa kodukohvikutepäev. Üle ei pingutanud, vaid paaris käisime. Sedapuhku Urriga. Sarvenaiste paadikuur on alati meeleolukas, hea söögi-joogi, mõnusa muusika ja ägeda seltskonnaga. Teine kohvik Vahtrepa kandis oli ka tore, aga no võõras küla, võõrad inimesed, mõnusat hängi ei tekkinud. 

August lugemiskuuna oli rekordiliselt ahtake (8 raamatut), põhjuseid muidugi mitmeid. Esiteks, hirmus siblimine käis kogu aeg. Teiseks, "Ulysses", eks ole, selline asi tõmbab lugemistempo kohe kõvasti maha. Kolmandaks, tuuseldasin ja tegelesin ühe raamatuvirnaga. Päriselt ka, ma ei uskunud, et see saab olema emotsionaalselt nii keeruline ettevõtmine. Neljandaks, otsustasin tervise kiuste iga päev vähemalt 10 000 sammu kõndida. Ja viiendaks, eks ma mängisin liiga palju tunde ka mahjongi (häbi mul olgu ja saba mul tulgu!). Õnneks on september kohe ukse ees ja... ütleme nii, et ma eile tegelesin jupp aega peagi ilmuvate raamatute kaardistamisega, mis tähendab, et... jõul on põhimõtteliselt käes.

Rahva Raamatu lugemisklubis 

Aitäh raamatute eest: Rahva Raamatu kirjastus ja Petrone Print!

"Habras aeg" Grimaldi

"Minu Lottemaa" Kivi

"Fun facts about Estonia" Petrone

⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️

"Olku. Laul inimlikkusest" Eelrand

"Päikeseuskujad" Jaaks

"Inimese kostüüm" Ashilevi

⭐️⭐️⭐️⭐️

"Ulysses" Joyce

"Olemise kõla" Kareva

Jätsin pooleli:

"Seitset aastat meie vahel" Poston

Augustikuu lemmiku suudan vaevata valida: "Inimese kostüüm".

Kusjuures mitte kõigega selles raamatus ma ei nõustunud, aga samas see ongi hea raamatu tunnus, kui see ärgitab sind edasi mõtlema, vastu vaidlema, kaasa noogutama, sõnaga, palju ja erinevaid emotsioone. Mind kõnetas siin enim hoopis üks kõrvalteemadest, hetkel täpsustada ei soovi. 

Mu lemmikuim lugemiskoht linnas, Harju tänava ja Niguliste kiriku vahel. 

Rahamaa

Mis on inimene...

Ma arvan, et see oli tõesti väärt igat senti sellest saja viiekümnest eurost. Isegi see vastik ja häiriv tunne, mis saalist lahkudes sinust lahti ei lase on väärt, on vajalik. Sest nad tegelikult keeravad meile ju endiselt (Raudsepa stseen oli tabav, veel kord tõestus, et kõike ei pea puust ja punaseks ette ütlema või näitama). Ikka veel keeravad. Vabadus my ass. Sanktsioonid my ass ("sääsesitt"). Eestlaste laulupidu on läbi, laulupidu on täna mitmes teises riigis. Ja mul on hea meel, et see valjusti välja öeldi.

Võtta kokku üks teema, nii et see ka vähearulistele enam-vähem selgeks saaks. Teha seda hoogu maha võtmata, huvi ülal hoides. Põhimõtteliselt oli see kohati justkui mängufilm (see on juba õige mitmes Draamateatri lavastus, kus operaatoritöö paneb tunnustavalt pead vangutama), mida tehti vaataja ees reaalajas. Märkasingi ühel hetkel, et olin liialt ekraanile pilgu naelutanud, tegelikult oleks vaja olnud samaaegselt ka laval toimuvat jälgida. Ideaalis peaks teist korda minema vaatama, aga no seda ei juhtu, nagu me teame.

Ja kas ma juba ütlesin, et Maria Faust on äge? Vahet pole, ma ütlen seda veel kord.

Eks kõik need rahapesuteemad ärritavad ja masendavad eriti ka selles valguses, et sina pead iga üle 15 000eurose tehingu puhul, higimull otsa ees, täitma blankette ja tõestama, et sa pole pätt. Ja samal loed ajakirjandusest, milliseid summasid tüübid on saanud liigutada. Kusjuures ma ei mõista seda 15 000 piiri õigupoolest ammu juba. Meil on inimesi, kelle jaoks see on mõne kuu palk - äkki oleks aeg summat tõsta? Kas veidi nagu naeruväärne juba ei ole?

Õnneks kena jalutuskäik Noblessnerist koju veidike rahustas meeli.

Suvaline maikuine jaur

Mul jäi Marokoga seoses veel igasuguseid asju õhku, aga ma ei tea, see reis on juba nii kaugele jäänud, et kohe kuidagi ei saa sellele lainele tagasi. Jäägu siis nii. Maroko pulmaga suvel jätkates ehk meenub veel midagi märkimisväärset. 

                                             

Olen nüüd pisteliselt mõned Milderite pere reisisaated Marokost vaadanud ja... väga meeldivalt üllatunud. Nii toredad tegelased ja tunduvad lastekasvatuses kuidagi eluterved ja mõistlikud tüübid. 

Aga jah, tulin ka kahe nahast kotiga koju ja nuusutan nüüd midagi seda "delikaatset" lõhna, nagu Piret Järvis-Milder saates ütles. Nahktoodete hinnad on uskumatud ja kui ma ei oleks käsipagasiga seekord olnud, siis oleks sealt veel ja veel tarvilikku võtta olnud. Nt seljakott, nagu need meil siin tänasel päeval maksavad 100-300 eurot, sellise sain kuskil 30 euro kandis. Taskuid palju, lukud-pandlad kõik toimivad ja kõik need muud jutud.

Reisilt tulles käisin ühes töötoas. Töötoast endast ma ei kõnele (aga mu elu õieke vaatas mulle küll pika pilguga otsa sellest kuuldes...), aga seda ütlen küll, et laupäeva hommik Koplis on elamus. Ma käin seal küll tihti ka muidu jalutamas või niisama trammiga sõitmas või siis Liinivahes ühes majas, aga ilmselt mitte kunagi hommikul.

Emadepäeva ürr toimus seekord Haapsalus. Mulle need kolme generatsiooni tüdrukutekogunemised nii meeldivad. Ja no Haapsalu ise muidugi ka. Igal aastaajal, aga kevadel eriti. Õige varsti õitseb must leeder, minge siis kindlasti sinna nuusutama. Nagu eelmisel aastal sel ajal remonditöid tehes selgus, siis Haapsalu on vägagi musta leedri linn. Kui jalutades ühest aiast hakkab lõhnabukett lõppema, siis ülejärgmisest algab uus. Kahjuks on küll kenadel jalutusradadel paar suuremat ehitustööd käimas, aga see on elu.

Njah, kui vaid neid ämblikuid seal nii palju ei oleks. Mereäärne värk, ma mõistan.

Ja juba ootasidki Soonlepa nurmenukuväljad. Mul läheb iga aastaga see kevadevaimustus üha suuremaks, ei teagi miks kunagi pigem suve sai ülistatud. Vahel mulle tundub, et maikuus õitseb suurem osa sest ilust ära, natuke pusivad mõned lilled veel jaanipäevani ja siis on finito. Ärge te mitte hakakegi mulle nüüd mingitest sügisestest astritest ja gladioolidest jaurama, sügisel ma lilli enam ei näe. Ja tänavu on ka rohelise värvi palett kuidagi eriti rikkalik ja kirgas. Küllap tänu mõningasele vihmale.

Mürkliaeg on loomulikult ka. Ja jätkuvalt on nendega peitusemäng. Põhimõtteliselt on muster vist selline, et ühes kasvukohas kasvavad kaks aastat, esimesel on palju, teisel vähem. Kolmandat aastat samas kohas enam nagu ei tule neid. Seekord vana sauna taga. Paraku ei söö me neid endiselt :)

                                           

Sild sai tänavu vette 16. mail. Harju keskmine aeg panekuks, aga õnnestub harva. Seekord oli rekordarv inimesi, koos meie endiga 12/13. Sellise arvu juures pean tõsiselt kaaluma talgusupile üleminekut, sest supp-praad-magustoit hakkab üle jõu käima. Rõõm abiliste üle on siiski üle mõistuse suur!

Armas oli ka kuulda, et Sarve-rahva (ehk siis üle vee poolsaareke) jaoks tähistab Soonlepa silla vettesaamine suve algust. Peaks selle suve siis ettepoole nügima :)

Imelise maikuu iga-aastane häda seisneb selles, et ilus on nii saarel kui linnas. Olla tahaks mõlemal pool. Pikalt. Järjest. See edasi-tagasi sõelumine käib mulle sajaga ajudele. Aga nagu kiuste on alati just mai ja pool juunit hästi palju siblimist mõlemas kohas. 

Teatris käisin ka eksprompt. Draamateatris oli eelviimast korda Reza "Kunst". Mõned aastad tagasi mängisid lavaka noored seda Art Space´is, jättis keskmiselt hea mulje. Nüüd läksin vana ja väärika raskekahurväe pärast (Rekkor, Kangur, T. Oja). Kuna sisulised üllatusmomendid arusaadavalt seekord puudusid, siis saigi rohkem nauditud vanameistrite mängu. Lemmikuks siiski see hetk, kus nad kõik kolm lihtsalt laval naerda kõõksusid. Oleks meil kõigil ikka elus palju neid hetki, kus saame kontrollimatult naerda :)