Kõik algab uuesti

Hmm, täitsa mõnus Taani film (režissöör ja stsenarist Paprika Steen). Ma ei taha kellegi ootusi liiga suureks kruvida, aga õrnalt, tõesti õige õrnalt, võib mingeid paralleele tõmmata "Täiuslike võõrastega". 

On vana-aastaõhtu, koguneb sõpruskond, kel pikk ühine ajalugu. Puudu on üks liige, kes on mõned aastad tagasi samasuguse kogunemise ajal elust lahkunud. Lesestaatuses naisel on tänavu uus kaaslane, keda siis samal kogunemisel teistelegi tutvustatakse. Idee lähtekoht mulle meeldib, siin on palju võimalusi edasi liikumiseks. Ja mul on tunne, et Steenil oli ka peas palju võimalusi erinevate suhteliinide arenguks, ent mõni neist jäi ehk veidi nõrgaks, justkui oleks poolel teel mõte muutunud. Samas mõni pööre, tahtmata enamat reeta, oli jälle võrdlemisi meeldivalt ootamatu ja hea. 

No ja siis lõpus see otste sõlmitus oli ehk minu maitsele liiga roosamanna, aga kui mõelda, et see on selline kenake aastalõpufilm (miks, jumala pärast, see praegu kinokavas on? Augustis? Taanlastel esilinastus vist eelmise aasta hilissügisel, mis kõlab märksa loogilisemalt), siis on helgema noodiga lõpetamine isegi õigustatud.

Mida ma kinos vaatamas käisin

Linna tagasi kolides hakkasin usinasti kinouksi kulutama. Esmalt võtsin ette itaallased.

Sorrentino "Halastus" pakkus seda, mida lootsin - kunstiliselt võrratuid kaadreid ja plaane. Inimlik dilemma sinna juurde. Ja muidugi küsimus: "Kellele kuuluvad me päevad?"

Järgmisel päeval ootas ees De Sica "Võõrad silmad". Intrigeeris, et see põhineb tõsielulistel sündmustel (kuigi kõik kattuvused tegelike inimestega on juhuslikud :)). Visuaal oli jälle äge (kuigi täiesti teistmoodi kui "Halastuses"), kõrvaline ja raskesti ligipääsetav Itaalia saar tegevuspaigana, eks. Ent loo enda areng oli mu jaoks veidi... meh. Millal ja mismoodi muutus mänguline ja vabameelne suhe Elenale vastumeelseks, see küll kuigi hästi välja ei joonistunud.

Keda tõsieluline lugu ise huvitab, võib veebist Casati Stampa juhtumit otsida.

Taanlaste "Kolm põlvkonda". Algusots oli nii rabe, et ma juba kahetsesin. Oli küll kolm põlvkonda naisi, keegi suremas, keegi kõrvale tõrjutud ja muud jutud. Natuke siiski liiga klišeelik ja vähe uudset. Teine pool läks rohkem käima, ega suuri üllatusi ei tulnud sealgi, aga siiski söödavam. Selline tore jõulufilm (kui kurvapoolsema lõpplahenduse puhul nii ikka sobib öelda :)). Ütleme nii, et kui ise kõvasti juurde mõtled, siis asjalik teema ja asjalik vaatenurkade vaheldus. 

Mida taanlased siiski hästi oskavad, see on üks muusikaline kompu filmi sisse surada (jajah, vihje oli praegu "Järgmisele ringile"). 

Laskumine orgu

On päris valus, kui kaadris on pidevalt sellises koguses sääski ja ka helitaust visuaali toetab. Nagu ei ootagi enam suve :)

Muidu oli selline natuke ängistav. Kuidagi tume ja sünge ja kurb. See suusamägi ja metsa teema veel sinna takkaotsa. Samas kaader suusamäe juurest, kõlaritest üürgamas eestikeelne tümakas, kus kordub sõna "paradiis" - see on viimaste aegade üks vingemaid filmikaadreid.

Epp Maria Kokamägi. Elu maalides

Kui ühe sõnaga iseloomustada, siis... kosutav. 

Looduskaadrid. Saate aru, need olid nii Eesti, et kohe olid.

Sepamaa maja ja interjöör ja EMK enda väljanägemine jällegi nii Taani kui Taani.

Ma kadestan neid fenomenaalse mäluga inimesi, kes pärast filmi/etenduse vaatamist suudavad tsitaate peast vuristada. Kuigi. Äkki nad ei suudagi, nad on hoopis vaikselt filmi või etenduse ajal need üles märkinud. Njaa, võimalik. Igatahes siin oleks materjali olnud mõnuga.

Ühe mõtte võtsin kaasa. Rasketest aegadest. Põhimõtteliselt ei ole ühegi aja kohta öeldud, et see oleks kerge. Alati on ajad rasked olnud. Ja kui nüüd mõelda, siis tõesti, nii ongi... Järelikult tuleb mõtlemist muuta, "praegu ongi raske aeg" ei vii sind kuidagi edasi, kas pole.

Valetasin. Ühe mõtte, või siis pildi, võtsin veel kaasa. See lapselastega pärnaõite korjamise episood oli imeline. Et keegi on kasvatanud sellised neiud. Kelle mõte on nii ilus ja selge. Ja kes oskavad märgata ja tunnustada. Ebareaalne.  

Kunstitargemad inimesed on kõnelenud, et omal ajal tekitas EMK elavat arutelu (võimalik, et ka teravamaid ütlemisi) sellega, et teenis oma kunstiga raha. Tegi tellimustöid. Tal läks koguni päris hästi. Ai-ai, päris kunst ja päris kunstnik on ikka ju see, kes teeb vaid näituse jaoks ja muuseumi hoidlatesse. Ja siis käib, käsi pikal ees, nurudes raha. Põgusalt puudutab seda teemat ka filmis.

PS. Plaanisin teha täna tõsise dokupäeva, suisa kolm oli sihikul. Aga kui ma esimese ära vaatasin, siis leidsin, et ei, ma ei taha täna neid teisi sinna otsa, ma tahan koju minna just selle tundega, mille tekitas see film.

Täiuslikud võõrad

Vaatasin ka ära, kuis muidu. Siiani leian, et idee on äärmiselt hea, lihtne, eluline ja toimiv. Tõsi, eks iga järgmise vaatamisega natuke ka käib maha, sest uudsuse võlu ju kaob. Itaallaste film tundus geniaalne, Draamateatri lavastus meeldis väga, ent selge on ka see, et järjekordne filmiversioon suurt midagi uut juurde ei anna. 

Kümme aastat on möödas, aga täna tundub mulle, et itaallastel oli traagikat vist rohkem, teatris ja kodumaises filmiversioonis oli jällegi naerutamist rohkem. Võimalik, et peamiselt saabki vaid mängida nende kahe vahekorra muutmisega, küllap autoriõigused on rangelt paika pandud ja omaloomingut palju teha ei saa. 

Foto: Lukas Šalna

Maa ja taeva vahel

Autori taustast: Marianne Suurmaa on kirjutanud kümmekond aastat tagasi "Minu Saksamaa" ja oli oluline osaline ka mõni aeg tagasi valminud dok.filmis "Minu kallimad". Nagu taibukas lugeja eeldada võib, siis saavad siin raamatus mõlemad teemad kokku, mõneti võib seda võtta ka järjena Saksamaa-raamatule, aga mitte ainult. Saksamaad on siin vähem, Eestit (Sänna, Rõuge, Võru...) tundub rohkem olevat.

Kirjanduslikust küljest raamat suurt elamust ei paku, kohati oli ränk läbi närimine, aga - ma rõhutan! - ega peagi. Minu jaoks oligi see pigem antropoloogiline tutvumisretk. Ja ses osas pakub raamat tohutult mõtteainet, kurvaks teeb muidugi ka. Muuseas, ka film tegi. Siingi raamatus oli huvitav enda kõikuvaid emotsioone jälgida. Naisest oli mul harva kahju, ma võtsin ka kõige keerulisemaid hetki tema elus tundega, et see on tema valik. Vahepeal oli mehest kahju, siis jälle ei olnud ka. Hästi palju oli lastest kahju, aga päris lõpuks polnud ma selleski enam kindel. Ega vati sees hoituist ja mingi üldise ühiskonnas aktsepteeritud kaanoni järgi kasvanuist võivad ka tulla segaduses ja katkised hinged. Garantiid ju kaasa ei anta. Elukooli said nad igatahes varakult ja võimsa. Põnev oleks aastate pärast nende meenutusi lugeda.

Praegu ma ütleksin, et film oli sügavam mu jaoks, samas avas raamat natu-natuke siiski tausta (näiteks lapsed, arusaadavalt, figureerisid filmis minimaalselt), kokku kõlasid need hästi. Kogukonnaelu sasipuntra harutamine oli siin pinnapealsem (arusaadav, kes see ikka herilasepesa torkida tahab). Kunagi meeldis mulle taanlaste film "Kommuun", vist oli Linnateatris ka lavastus, seegi väga hea. Minu jaoks võõras elu, kindlasti ei sobiks, aga mõtiskleda inimloomuse üle, et miks teda sinnapoole tõmbab, mida loodab sellest saada ja milline on kohtumine reaalsusega, seda on põnev vaadata ja lugeda. 

Lugemist ei kahetse, kui te nüüd küsite.

Viimane viiking

Mads Mikkelseni fännid on kenasti juba rivvi võtnud ja filmi vaatamas käinud. Eile oli neid ka päris palju. Kuna ma juhtun harva kinno nädalavahetusel, siis olen harjunud märksa hõredamate saalidega.

Ütleks nii, et ootused olid väheke teised. Mis need ootused valeks kruttinud oli, ma ei tea. Muidugi ei oodanud ma siit "Jahi" või "Järgmise ringi" masti filmi. Lubati musta huumorit mu meelest ja minu osuti liikus reipalt sinna "Meeste ja kanade" kanti (režissöör vist ju ka sama). Aga kuidagi vähevõitu oli. Huumorit siis. Ja kui must ta nüüd oli, mine võta kinni. Pigem suti lapsikuvõitu hoopis. Õnneks on nädalavahetuse kinopublik keskmisest ülemeelikum, seega naeruturtsatusi oli kuulda küll. 

Draamat lubati vist ka, kui ma ei eksi, ja seda oli juba märksa enam. Katkised lapsed, katkised perekonnad, vägivald. 

Üks õrnalt ootamatu pööre oli suudetud filmi pista, teisalt, kujutan ette, et hullufilmide sagedasemad vaatajad on selle võttega juba ülearugi tuttavad.

Hakkasin nüüd võrdlema, päris mitu näitlejat oli siin, kes olid ka "Meestes ja kanades": Nikolaj Lie Kaas, Bodil Jørgensen, Nicolas Bro, Søren Malling...

Uus raha

Nagu oleks kokku saanud Solsidan ja Õnne 13. Heas mõttes siis. Turvaline, õrnalt küll etteaimatav (aga mis siin filmi-teatri-raamatuilmas siis ei oleks), ent siiski veenev, eluline, lõbus. 

Algustseen Ivo Linnaga muidugi kümnesse. Nii see ju käibki.

Üldse, kogu see teemakäsitlus hirmus hea ajastu peegel. Mõnekümne aasta pärast võime (või mõned meist) vaadata ja meenutada, et tõesti-tõesti, olid sellised ajad...

Positiivseid üllatusi oli. Näiteks viimaste aegade palju kirutud Valge Tüdruk. Kinolinal väga veenev. Või siis näitlejadebüüdi teinud naaberküla mees, kelle puhul esiotsa küll mõtlesin, et no miks ta muudkui muigab, nagu naudiks ennast, kes siis sedasi näitleb, aga tegelikult sellesse musta ja üle võlli huumoriga opaka piloodi rolli sobis oivaliselt.

Teised, näitlejatena juba tuttavad näod, olid ootuspäraselt suurepärased.

Paabulind

 Mehest, kelle tööks on olla rendikaaslane: kaaslaseks kontserdile, pojaks isa 60. juubelipeol, põneva ametiga isaks lasteaeda. Kuhu iganes. Aga kes oled sa ise kõigi nende erinevate rollide seas? Millal ja kas üldse oskad olla päris?

Kunsti tögamist on filmis samuti üksjagu.

Filmi on võrreldud "Kurbuse kolmnurgaga". Jah, mõneti tõesti. 

Orenda

Kui kohtuvad Pirkko Saisio, Alma Pöysti ja Osmussaar, siis... on juba hea. Kusjuures kaadrid olid päriselt oivalised.

Film süütundest, leinast, oma koha leidmisest... 

Lugege ka Ekspressist intervjuud Saisioga.

Mis juhtus...

Urmas E. Liivi dokid on mulle ikka meeldinud, lööge või maha. Ta oskab portreteeritavaga ümber käia nii, et päris kätel ei kanna, aga mutta ka ei tambi. Küsib teravaid küsimusi, näitab ehedaid kaadreid, aga päris kollane sopp ikka ei ole. Ja nii mõneski kohas võib nentida, et töö on tellija materjalist. 

Ehe Eesti elu.

Eile vaatasin Klasi doku otsa veel teist korda üle ka "Minu kallimad". Meeldis endiselt. 

Saada mulle link

Mu doku-armastus õilmitseb edasi. Täna (loe: eelmisel nv-l) käisin (saalis kaheksa inimest) vaatamas filmi "Siit ta tuleb, Roosi". 

Kes on Roosi, mis on Roosi? Ma kirjeldan nüüd nii, nagu mina seda nägin, loomulikult ei tea keegi teine peale Roosi enda, et milline ta täpselt on. 

Roosi on väga särtsakas ja avara pilguga tänapäevane noor naine. Seda ägedust on mitutpidist. Ühest küljest jah see lai silmaring ja nagu väike vanainimene olemine (see on kompliment kusjuures). Kuna filmi režissöör Margit Lillak on teda pikalt kaameraga jälginud (vist on kaadreid ühe kunagise teise filmiga seoses, ent ma pole kindel, kas olen seda näinud), siis on tõendusi elutargast muhedusest (või muhedast elutarkusest?) ka kümneaastase Roosi suu läbi. Teisalt on õpingud Saksamaal teda tänaseks ka natuke mõjutanud. Ma vahel vaatan ja mõtlen sellest udru-mudrust, mis neis koolides ja õpilasprogrammides läbi käib, ja see on päris hirmutav. Andekamaid tegelasi ehk siiski ei murra taoline ajupesu.

Roosi eripäraks on õrna ea veetmine mingis ökokogukonnas. Filmis on läbivalt tema mõlemad vanemad, nad on moel või teisel Roosi kõrval kogu aeg. Saan aru, et ema on endiselt mingis kommuunis, elab ängistavas maailmalõpuvalus ja põhimõtteliselt näeks meelsasti, et ta tütar tegeleks vaid ellujäämiseks valmistumisega. Mida vanemaks tütar saab, seda (näiliselt) rahulikumalt ta seda võtab. Vaidlused kisuvad endiselt kirglikuks, aga vestluse saab viimaks lõpetada ema rahustamiseks põlve silitamise ja palvega, et too talle lingi saadaks, see oli armas. 

Roosi vanemad on lahutatud, isa ilmselt samas kommuunis ei ole, aga mis elu ta elab, see filmis vist ei selgunudki. Igatahes tundub tasakaalukas ja rahulik. Ajal, mil Roosi õpib Saksamaal ja peab ilmselt võrrelduna eelneva vabakooli õpikeskkonnaga tulema toime oluliselt suurema koormusega, isa muretseb tema vaimse tervise ja tasakaalu pärast. Muus osas nagu ei tundu Roosile pähe ronivat.

Õigupoolest on tore vaadata täiesti teistsuguste inimeste mõtteid elust. Seal on, mille üle mõelda.

Ah jaa, ühe fraasi võtan veel kasutusse filmist. Filmis räägib Roosi, kuis ta ükskord üritas magama jääda, sest järgmisel päeval oli kas mingi mate töö või eksam vms, äkki oli jutt viiendast klassist (?), aga akna taga tantsisid ja huilutasid kommuuniinimesed ümber lõkke. Kui ta siis lõpuks kurtis, siis vastati talle, et aga see on pööripäev, Roosi! Väga hea argument, jumalik :)

Väike nurin ka. Ma ei tea, kas mul on enda tervisel miskit viga või mis, aga kaadrid olid nii hüplikud ja virvendavad, et mul hakkas natuke iiveldama ja kuna jutust oli ka kohati raske aru saada, siis oli kokku päris kenake pingutus. Kahjuks läks natuke kulda seetõttu ilmselt ka kaotsi, püüdsin küll ingliskeelseid subtiitreid lugeda, aga jah, vaata või teist korda üle. 

Tujutõstjad

Õues oli eile nii palav, et läksin kinno. Aimasin - ja õigesti! -, et seal on jahe. Film oli Kreeka režissööri Sofia Exarchou "Tujutõstjad" ("Animal"), Luxi publikuauhinna üks viiest finalistist. Tasuta. Kinos oli mingi viis inimest, olgu, ilmselt siiski paar-kolm tükki vaatas istme peal röötsakil olles, sest ma saalis ei näinud, aga väljudes oli nagu rohkem kui viis inimest :)

Lühidalt: ühel Kreeka saarel ühes tüüpilises kõik-hinnas hotellis on üks tujutõstjate (rohkem oleme küll vist harjunud kasutama inglise keelest üle võetud kolesõna "animaator") kamp ja selle n-ö juhtfiguur Kalia ongi filmi keskmes. Kõik Kreeka fanatid, kel süda kiiremini lööma hakkas, siis olge kohe ette hoiatatud, et see ei ole selline film. Isegi see merevesi, mida ekraanil näidatakse, ei ole teile tuttav sini-sinine, rääkimata muust ilust. See on ikkagi kole film, ses mõttes, et ausamapoolne. Pumpad end alkoholi ja juhusuhetega üles, lööd end võltsilt lille ja lähed ja lõbustad õhtust õhtusse üle ilma kokku vajunud prolesid. 

Mõnes kohas ehk väheke veniv ja teise kultuuritaustaga filmitegijate lähenemine üldse veidi erinev, ent laias laastus siiski pigem hea asi. Kurb, aga hea.  

Leelo

Ja ka täna käisin kinos :) Kokkuhoidliku inimesena käisin kolmeeurosel kinoseansil. Kui nüüd lõpuni aus olla, siis selle filmi eest oleks võinud ka 20 eurot maksta. Rõõmuga.

Ülesehituselt klassikaline, kokkuvõttes turvaline ja korralik. Ja enamasti lisaksin ma selliste omadussõnade peale, et igav, aga mitte seekord. See oli nii soe ja südamlik ja mõnes kohas ka ehedalt aus. Midagi šokeerivat ei olnud, aga polnud ka vaja. Ilmselgelt on Leelos olemas ka rajum pool ja nagu tütred avaldasid lootust, siis ehk kunagi laseb ta selle ka valla. Seni aga - ootame.

---

Nüüd on vist veel üks doku jäänud, mida võiks vaadata, aga eks paistab. Kuna ma tõmbasin endale sots.meedias hüppamisega ühe jama kaela, siis on mu mõtted nüüd sellega hõivatud. Ütlen ette ära, et ei midagi kriminaalset või teispool kohtuuksi lahendatavat, aga lihtsalt, no lihtsalt plaaniväline tegevus väljaspool minu võimekust, mis omakorda tähendab, et selle asja tehtud saamiseni olen ma muudes tegemistes pooles vinnas, ehk siis mitu päeva on nüüd raisus.

Ühtlasi toob see mulle meelde, et kerisin eile teatriauhinnad läbi ja Niinemets tsiteeris seal kedagi (mul tõesti jäi märkamata, keda täpselt), kellel oli kombeks öelda: kui õhtul on etendus, siis on päev p...s.

Täpselt! No täpselt sama siin. Mitte et mul etendust oleks, aga mõte on arusaadav, eks. Ühest küljest ma küll rähklen rööpselt mitme asjaga (eriti ajab see närvi arvutis töötades), aga mingid asjad on, mida saan teha rangelt üks asi korraga.  Kui on mingid olulised koosolekud, kohtumised, käigud, siis on igatahes minu puhul mõistlik need hommikusse sättida, muidu on terve päev mokas. Seepärast olen aeg-ajalt ohanud, et küll tahaks teatris töötada, aga just need õhtud rikuvad asja ära. 

Üleüldse ma ei saagi aru, kuidas näitlejad saavad mingit muud elu elada. Pole saladus, et mu teekond kodust toidupoodi/raamatukokku/postikappi/auto juurde kulgeb trajektooril, mille lähiümbrusse või tee peale jääb teatreid. Seepärast on mõistetav, et ma näen sageli sel lõigul ka näitlejaid. Ei, mitte hommikuse proovi kellaaegadel, aga just õhtuti, nii kella 18 paiku või hiljemgi veel. Ja ma pööritan iga jumala kord silmi, et kuidas see või teine saab alles kaubanduskeskusesse lipata või niisama tänaval ringi kolada, kui ta peaks a m m u teatris olema. Kui mina oleksin näitleja ja mul oleks õhtul etendus, siis ma oleks juba lõunast teatrimajas ja paneksin vaimu valmis :) Mõistusega ma saan aru küll, kui üks tegelane läheb ehk alles teises vaatuses lavale, siis on selge, et ta ei peagi pool seitse grimmis olema, aga ikkagi. Müstika.

Minu kallimad

Ka täna läksin kinno ajusid tuulutama, menüüst valisin ikka, üllatus-üllatus, doki. Ja ma kiidan, päriselt kiidan.

"Minu kallimad" vaatleb kolme paari, kellel midagi on suhtes puudu. Või väljendasin ma end nüüd valesti, sest mõni neist usub ehk hoopis, et tal on nii palju armastust, et seda ei saa jagada vaid ühele inimesele, oma elukaaslasele/abikaasale.

Ma ei ole taustaga end kurssi viinud, ei tea, kaua filmitegijad neid paare jälgisid, aga mulle kui vaatajale paistis ekraanilt vastu pikk ja põhjalik töö. Esiteks, et neis suhetes jõudis tekkida areng ja liikumine. Teiseks, et oli näha, et asjaosalised jõudsid kaameratega harjuda. See viimane on hea doki üks olulisi eeldusi mu meelest. Kuniks kaameraga veel arvestatakse, oma käitumist korrigeeritakse jms tehakse, ei ole asi usutav. 

Hästi ärritav ja valus vaatamine. Kujutan ette, et need iga konkreetse suhte polüamootorid ise uskusid, et kõik on tehtav ja korraldatav, aga mu meelest haiget said lõpuks vist küll kõik kuus. Olgu, Kay osas ma ei ole kindel, tema käitus natuke nagu... passiivne ja süüdimatu hurmur. Alguses tundus, et tal on peas kõik läbi mõeldud ja selge, ent hiljem lasi ta ikkagi teistel otsustada, vastutada, valida, umbes nii, et mina olen õrn ja armas õiekene, jagan kõigile naistele armastust ja teie vaadake ise, kuidas selle kõige juures oma elu elatud saate :) Tema abikaasa Beate oli võrdlemisi sümpaatne ja arukas, kuidagi kainelt kaalutlev ja sirgjooneline. Aga üksi sa seda vankrit lõpuni ikkagi ei vea. Laiali nad läksid ja oma keerulistele otsingutele suundus viimaks ka tema, proovis naist, proovis noort poissi ja ilmselt proovib tänaseni end leida.

Teine paar, Marianne ja Sven, oli selline... paigal tammumine. Oli näha, et Marianne oli täiesti õnnetu ja rahulolematu selles suhtes, sokkideni armunud Kaysse. (tuletan meelde, et Kay oli see vastutustundetu ja passiivne tüüp) Sven, kes käis Saksamaale tööle, kannatas selle jama käes ikka algusest peale. Tõsi, eks ta väheke selline krampis ja tuim tükk oli, aga raha koju toomiseks sobis küll. Ja mida iganes Marianne ja Sven oma pere (neil olid lapsed, need tundusid veel kõige enam kannatavat, üks neist vihkas ema Kay pärast) ja suhte nimel lubasid ja tegid, siis Marianne murdis korduvalt sõna ja no need näoilmed... oli näha, et see endine pereelu kohe kuidagi ei passi. Filmi lõpus läksid nad Sveniga kahekesi ära Saksamaale, eesmärgiks ilmselt seda suhet lappida. 

Kolmas paar oli lihtsalt segaduses kooslus. Naine oli selline ora tagumikus tüüp, kes jooksis mööda tantralaagreid ja mingeid uhhuu-jutu puhujaid, kord tahtis last saada, siis ikka ei tahtnud jms jutud. Hästi segaduses inimene, kes peaks esmalt ilmselt mõne aasta enda sisse vaatama, hoiduma igasugustest suhetest, kuni ise endast aru ei hakka saama. Elukaaslane oli tal selline ärpa poisiohtu tegelane, kelle puhul ei saanud päris täpselt aru, kas ta oli algusest peale kõikuv tuulelipp või oli selliseks muutunud selles konkreetses suhtes. Käis püüdlikult laagrites ja uhhuutajate juures kaasas, aga ega see päris tema jaoks ikka ei olnud. Filmi lõpuks nad natuke nagu olid koos ja samas päris nagu ei olnud ka. Mehel oli mitu sügava depressiooni perioodi juba olnud, lisaks proovis ta erinevaid religioone mormoonlusest kuni õigeusuni. Ilmselt otsib end tänini.

Loo moraal? Vaadake filmi ja leidke see ise.

Aga film on tõesti hea ja ma tõesti soovitan.

Sal-Saller

 Einoh, ikka tore vaadata, miks ta siis ei ole. Ütleme nii, et päris "appi, kui äge film!" ei karjataks, aga kui mul oleks kombeks koduste tegemiste taustaks telerit mängitada, siis kanalit ei vahetaks. 

Mingid vanad kaadrid olid vahvad, neist paljusid ei olnudki ma näinud. Samas see Soome periood oli filmis veidi venivalt pikk mu jaoks. Või ei olnud pikk, aga äkki siis igavavõitu, kuna nende soome tüüpide nimed ja näod mulle midagi ei ütle. Aga seda ajas muutumist oli küll ses mõttes huvitav vaadata, et muidu ikka mõtled, et no kurja, Saller on ikka läbi aastate suht ühesugune olnud (välja arvatud jah see algusaegade poolde selga lehviv juus muidugi), aga midagi siiski.

Lähedale portreteeritav endale vist ei lasknud. Ühest küljest ju kiiduväärt, sest mis sa ikka oma eraelu ja suhetega lehvitad ja kas need endised nii väga tahakski, et neid kajastataks. Praegusest näidati ka vaid vilksamisi alumist otsa. Korraks põigati stadkale poja mängu vaatama. Mingi osa intekast toimus arvatavasti kodus või kodulaadses kohas, aga seal näidati püüdlikult vaid fragmenti diivanist ja taustal olevat aknalauda (vanalinn?). Aga jällegi - inimlikust seisukohast ei saa ju pahaks panna. Samas doki vaatajana jääb mulle ikkagi ületamatu distants.

Ainsad hetked, mis vist üleüldse Sallerit inimlikus plaanis lähemalt näitasid olid need esinemiseelsed ja -vahelised pausid. Eriti see üks, kus tüübid istuvad mingis külmas kolaruumis ja Saller nendib, et tahaks praegu kodus olla.  Kui tihti need backstage´id üldse mingid suuremad asjad on... Ma olen lauljaid-näitlejaid vaadates alati mõelnud, et see on üks kole elu. Ilus on muidugi vaadata laval ja ekraanil ja klantspildil, aga see ratastel ja kompsude otsas elu... Kahekümnesena ehk on äge jah, aga hiljem? Siis jõuad esinemiskohta, uus koht, uued inimesed, alati ootavad ees ka mingid ebameeldivad üllatused tehnilise ja korraldusliku poolepealt. Siis teed heliproovi ära ja kössitad mingis ubrikus. Ootamine, ootamine... Võib muidugi võtta ka nii, et töö on töö ja mis see liini ääres seismine, kassas istumine või kontorikuubikus tuima panemine parem on. Kusjuures ega olegi.

Uuspõllu filmist

Selline pidupäeva-eelne tühi õhtu. Teatrit pole, pinge on mingite eelmiste hullustega maas, uued tööd lased endale ligi alles uuel nädalal - mida teha, kuhu minna? Teatrit pole võtta, eks siis kinno. Uuspõllu filmi eellinastus. Küll vales kinos, aga mindagu!

Mis ma oskan öelda? Mäletate, ma hiljuti alles esimest korda nägin täies ulatuses esimest filmi? Tundus õudne, aga natuke ka hea, aga aeg oli mingi 17 aastat edasi läinud. 

Täna. Algus ei läinud üldse käima, venis, segane, igav. See tibi-mudijate asi ei tekitanud ei pinget ega nalja. Nukker oli nagunii. Mu jaoks jäigi tooni andma kurbus - kloun olemine, tee nalja, soovitavalt peeru-augunalja. Väga-väga kurb.

Kuskil teisest poolest läks jooksma. Siis kui tekkis konkreetne seiklus-situatsioon-olukord, uus seiklus, uus olukord... Üks jama (Paide krahv), järgmine (Sangaste loss) jne. Saara Nüganen oli väga äge!

Ma saan aru, et filmile plekki pritsinud tüüpidele on vaja pai teha ja kõige lihtsam on nad siis filmi sisse torgata, aga peale Neinar Seli ei olnud keegi veenev. Seli on varemgi usutavalt mänginud, mis film see oli, kus ta oli ühe veneaegse bussi sohver? "Vee peal"? Või mingi muu, ei mäleta. Aga need teised olid sellised meh-tüübid. Samas, võib võtta ka sedapidi, et filmitegijad näitasid sponsoritele koha kätte 🙂 

Oli häid momente ka, ikka oli, aga mingil põhjusel päev hiljem ei meenugi kohe. Aa, üks meenus - Kriegeri pats. Kusjuures ma jäin praegu mõtlema, et Krieger näitleb krdima hästi, vaatad ja usud. 

Kinost tulles oli koduukse ees selline pilt.

Kikilipsuga mässaja

Tootseni tegemised mulle meeldivad, nii filmi- kui raamatuilmas. Ja see film on hea. Näitab Ilvest kui inimest. Inimene on vahel šõumees, vahel väsinud, vahel veidi tige, vahel omadega puntras. Delikaatsed teemad olid samuti tundlikult lahendatud.

Ja siis muidugi mõned kaadrid ja tabamused, mis täielikud kompud. Nt Tommy Cash Kadrioru lossis. Aga mitte TC kui selline, ega ka mitte ossikükk presidendiga, vaid mõned teised hetked sealt. Või see Halliste memm seal kiriku juures laulatuse eel. Ma usun, et seda lõiku võiks ma veel kümneid kordi vaadata, järjekordne paha tuju peletaja. Loo moraal: visadus viib sihile :) Või presidendi käsundusohvitser, kes aina unistas koju pere juurde minekust ja kanakintsude grillile panekust. Või president puhastamas Kerli Kõivu sülearvutit ja soovitamas arvutil kaamera kinni katta.

Muidugi pole see film ainult koomusk. Põgusalt saab vaataja aimu, mida tähendavad skandaalid presidendi kantseleile, mida tähendab info majast välja lekkimine. Või presidendi tütreks olemine. Kindlasti oli KK-l palju ilusaid ja ägedaid hetki, no kasvõi seesamune Tommy Cashiga oleng, eks ole. Aga seal kõrval on ka kõik need tabatud hetked, mil ta ootab, passib, vajab... Või vihastab ja tahab Riispere rongiga Tartusse sõita.

Protseduur

 

Ma enamasti püüan mitte libastuda nende filmide otsa, kus mõni kõrgelt hinnatud, palavalt armastatud, super-megastaar mängib, aga kuna keegi tark lubas filmitutvustuses, et kui sulle on meeldinud* "Kurbuse kolmnurk", siis võiks "Protseduur" ka meeldida, ja no et ikkagi satiirifilm ja kõik need muud jutud. Kõlas hästi. Idee üle ju ka ei saa nuriseda, naisel oma kehaga pahuksis olemine ja Hollywoodi ilu- ja nooruse kultus on hea materjal küll, mille üle hambaid teritada. Eriti selle taustal, kui loed ja vaatad vahel, mida kõike endale sisse süstitakse ja süüakse.

Mõned suured plaanid olid ägedad, nõustun, aga see oli ka kõik. Muus osas lihtsalt üksteise otsa laotud stseenid, loojutustust peaaegu ei olnudki. Või samas... ma ju pole õudukate vaataja, äkki nendes filmides ongi olulised vaid võimalikult võikad kaadrid? Ja kui siis film jõudis veel sinnani, et hakati lihtsalt räigete lahtiste haavade, vere plärtsatuste ja süstaldega vehkima, siis... no ma ei tea. Venitamist oli ka kõvasti, eriti lõpus. Täiesti vabalt oleks võinud 15-20 minutit lõpust ära jääda. Nagu üks teine suvehiidlane väljudes märkis, siis suurim rõõm filmist oli selle lõppemine. Nii oli. 

Positiivse poole pealt tasub ka ära märkida, et keegi enne lõppu ei lahkunud. Olen lugenud, et seegi pidavat olema muidu tavaline. Aga nii mitmeski kohas pilgu ekraanilt pööramine oli küll sage, eks ma isegi tegin seda :)

Kinos käigu suurim elamus oli väljumisel maja peale äraeksimine, tekkis korraks kahtlus, et see rõve film jätkub :)

Tulevastele filmi vaatajatele soovitan tungivalt eelnevalt manustada pudel või paar veini, usun, et siis on täitsa lõbus vaadata.

* Tarvilik mõttekoht, sest eks ma ise ka vahel ütlen mõnele väga reipalt, et kui sulle meeldis üks või teine raamat, siis sulle meeldib kindlasti see kolmas ka. 

Nõusolek / Artis

Kaks aastat tagasi lugesin Springora "Nõusolekut" raamatuna, nüüd on meieni jõudnud film. Raamatut oli lihtsam lugeda, nagu ikka keeruliste teemade puhul. Film meeldis.