Esmaspäev, 22. november 2021

Viirastused / Alderton



Alderton oma lobeda sule ja mahlaka tekstiga tegi mu mõned nädalad tagasi ära ("Kõik, mida ma tean armastusest") Kui armastuse-raamat oli tugevalt autobiograafiline, siis "Viirastused" peaks rohkem ilukirjanduslik olema. Teismeliseiga ja õrnu kujunemisaastaid põhimõtteliselt ei puudutata, vaid kohe läheb sajaga eluks. Ainuke jama, et ega see "eluks minek" sõltub ju ka mitmest-setmest asjast ja alati pole enda määrata... või ehk siiski? Kui suhetest ja pereloomisest kõnelda, siis eksisteerib ilmselt kaks erinevat koolkonda. Ühed, kes leiavad tosinajagu põhjendust ja vabandust, miks ikka ei ole veel asjaks läinud (mehed on jobud, pole õiget kuskilt leidnud, enne on vaja veel see ja too ja kolmaski asi ära teha/saavutada jne), ja siis teine koolkond, kes võtavad kätte ja teevad ära. 

Kuna ma olen seda raamatut hirmus aeglaselt lugenud, siis ei mäleta enam täpselt, mis peategelasel Ninal selleks põhjuseks oli (esmalt alustasin, aga ei võtnud reisile kaasa, siis jätkasin, aga lõppenud nädalal on iga päev teater või kino olnud), aga igatahes ühel hetkel võttis ta asja käsile küll: laadis alla kohtinguäpi ja andis tuld. Siin ei ole ainult kohtingukirjeldused, vaid minu meelest üldse laiemalt avatud, mida võiks tunda üks 32aastane, kes on oma tutvusringkonnas kahe viimase vaba ja vallalise seas. Põhimõtteliselt pereinimesed ei mõista üksikuid ja üksikud ei mõista pereinimesi jms teema. Olemata ise enam vallaline või lasteta, oli ikkagi mõnus ja kerge lugeda. 

Alderton on toonud lisaks kergematele teemadele sisse veel kaks lisateemat - vananemine (isa näitel) ja viirastamine (ühe endale tekkinud kaaslase + sõbrannale tekkinud kaaslase näol). Dementsus ja mälu vingerpussid olid väga südamlikult ja tõetruult käsitletud, kurb ja mõtlemapanev lugemine, ent ei midagi nii hullu, mida su habras mentaalne seisund välja ei kannataks.

Viirastamine on aga täitsa omaette teema. Ma tean täpselt, millal ma esimest korda viirastamise ehk ghostinguga kokku puutusin - see oli "Minu Los Angelest" toimetades. Kuna ma ei ela filmimaailmas ja moodsaid ajaviiteromaane loen ka pigem harva, siis mul polnud sellest nähtusest aimugi. Seega igaks juhuks teistele endasugustele selgitan lühidalt, et seda terminit kasutatakse olukorras, kus sinuga muidu tihedas kontaktis olev isik lihtsalt haihtub, lihtsalt ühest hetkest, ilma ühegi eelneva hoiatuseta või selgituseta. Veider nähtus, mis tundub ulme, aga vaadates, kuhu suunda iga järgnev põlvkond tüürib, siis vist polegi imestada. Vanem põlvkond ilmselt vangutaks imestunult pead ja leiaks, et a mis sul viga on, rääkimiseks on suu peas, kirjutamiseks on käed otsas, on siis nii raske suhtlus lõpetada, siis noorematel käivad need asjad ilmsesti kohati teistmoodi.

Nii et jah, kui näete seda raamatut poeriiulil, siis ärge kartke, et teile mingeid kummituslugusid serveeritakse, on hoopis hoogne ja ajuti humoorikas ajaviitekas. Mulle seekord sobis kuidagi eriti hästi ja Aldertonil kavatsen ka edaspidi silma peal hoida.  

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar