Kultuuriminutid PPA-s

Mu eelmisest "passilaua" külastusest on vist kõvasti vett merre voolanud. Päris teistsugune pilt vaatas vastu kui viimati.

Tammsaare tee ärihoone on Tallinna mõistes ikka paras lahmakas, puha kiiskavad klaaspinnad, guugeldage, kes ei tea seda maja. Selle ees, PPA sissepääsu juures käis mingi rokk-kontsert. Võimendusega. Üks väga-väga kõhn ja väga-väga tätoveeritud mees raius elektrikidral viimast. Suht imelik oli, rahamütsi ega -karpi ei paistnud ka jalge ees. Ümberringi seisid suitsumehed ja -naised. 

Teenindussaalis saab täiesti lõunamaal käimise tunde kätte. Võite proovida kõik, kes ei viitsi kaugele lennata. Eesti keelt seal kuuleb, aga pigem tagasihoidlikus koguses. Väga eksootiline seltskond oli seal koos. Päris tumedad ja kõigis pooltoonides niisamuti. Ka need rahvas, kes kõike suure perekonnaga koos teevad, niisamuti teenindaja juurde letti lähevad. Müts maha sealsete ametnike ja nende kannatlikkuse ees. Ka sain ma seal aru, et jutud sellest, et meie linnapilti on palju hindu-pakistani tegelasi siginenud, võib päris paika pidada. No ja vene keelt kõnelevast vene-ukraina seltskonnast ei maksa kõneldagi.

Eesti keelt oli vähe, ent õnneks tulid sealt ka naljaminutid, kui üks eriti reipa olemisega vanem proua fotokabiinist väljus ja puhisedes oma abikaasale pahandas: "On ikka loll pildimasin siin. Muudkui korrutab mulle, et silmad olid kinni, tee pilt uuesti. Mis mina teha saan, et mul nii suured kotid silmade all on!?" Muidugi pidin ma üle õla kohe vaatama, et mis tal seal näos õigupoolest siis on. Olid küll silmaalused kotikesed, aga ei midagi hullu. Edasi pahandas ta masina nõudmise üle, et prillid tuleb eest võta pildistamise ajaks. "Aga ma käin ju kogu aeg prillidega! Ma ei tunne isegi ennast ilma prillideta ära, mis nad mõtlevad, et võõrad siis tunnevad või?"

Nüüd olen siis neil päevil siin veidi mures, et kuidas see dokustaat kord kätte saada (toidupoest, muide, poolt päeva vist rohkem ei raatsi seal suures saalis veeta, nii et järgi lähen Solarise toidupoodi, päris veider...). Nimelt ei ole ma kindel, et suudan sama allkirja uuesti teha, mis seal kabiinis genereerisin. Kui palju sa ikka siin viimastel aastatel käekirjalist allkirja visanud oled, eks. Ja kui see pole ka maast madalast harjutatud allkiri, siis ongi keeruline.

Ah jaa, rokk-kontserdi juurde tagasi tulles. Poolteist tundi hiljem jooksis sama muusik, kidra õlal ja seljakott seljas, letti. Sättis oma padajanni maha ja asus ka dokumenti taotlema. Nii et kõik teie, kel on mingeid varjatud andeid (pillimäng või kena lauluhääl, tõmme maalikunsti või luuleprõmmu poole vms) - ärge hoidke end tagasi! Kasutage ooteaega targasti. Taidluskollektiivid võiksid aga üldse ajastada ühiskülastuse, ühtlasi saaks ooteajal siis tehtud ka järjekordne kooriproov või rahvatantsutrenn.

Ma muidugi kiidan PPA nutikust, et järjekorranumbritabloo ka maja ette õue on paigaldatud.

X Kirjandustänava festival 2026

    

X Kirjandustänava festivalil oli jälle kõike ja hästi palju. Nii palju toredaid inimesi, keda pole sada aastat näinud (ehk siis "Tõe ja õiguse" esimese osa ilmumisest saadik, jah?). Ja veel rohkem neid, kellega ei jõudnudki rääkida. Miks? Sest nad olid nii töised. See käib ennekõike erinevate kirjastuste tüdrukute kohta. "Oma rahvaga" ikka sai rääkida :)

Parvega sai sõita (ei läinudki põhja). Seda ma tegin luigetiigil küll elus esimest korda. Niisamuti käisin elus esimest korda raamatukogubussis (tahaks selles elada, kui muidugi voodi ja külmik õnnestuks kuidagi ka sinna mahutada).

Muidugi oli palju raamatuid ja veel rohkem raamatuesitlusi. Esitlused/jutlemised olid valdavalt küll nendele raamatutele, mis mul ammu loetud, trükisooja kraami oli vähevõitu. Kujutage ette, ma ei skoorinud mitte ühtegi! Tõsi, mu öökapp on juba ümber vajumas ka... Vadi uut novellikogu tahtsin, aga ei suutnud leida, kus seda müüakse, äkki oligi letialune kraam 😂 Esitlus oli siseruumis ja suht võimatu löögile pääseda (mitte et ma kirjanikku lüüa oleks tahtnud), lihtsalt küsida oleks tahtnud, et kust saab noh.

/sain vahepeal instas juba infi, et oligi otsa saanud. Sama juhtus ka ühe teise uhiuue raamatuga, Eia Uusi "Praegu on nii"/

Need kirjanikega jutuajamised tänaval on toredad, aga mulle tundub, et selle formaadiga tuleks teha väike värskendus.

Siis olid veel eesti ema ja Eesti Mees ühest raamatust, mille just täna hommikul lõpetasin. Raamat on hullult tore, soovitan - "Minu Island". See tutikam variant siis.

Oli päikest ja oli vihma. Viimane, tundub mulle, käib kirjandusfestilt igal aastal läbi. A muidu olekski igav, väike lomp käib ikka asja juurde.

Ja kes veel julgeb öelda, et raamatud ei ole popid, see on lihtsalt hirmus loll.

Suvaline augustikuine jaur

Mida kuud!? Kotid kokku, kotid lahti, auto peale, bussi peale, rongi peale, praami peale. Ma vist peaksin ikka kuhugi logistikaettevõttesse tööle minema :) 

Mis sellest kuust meelde jääb?

Remontimised muidugi ja Depo vahet seerimine (septembris algab järgmine, never ending game). Et me läksime Balta turule vaarikaid ostma, aga hüppasime hoopis rongile, et sõita näiteks Pääskülla. Lihtsalt, rongid on meil ju nii ilusad. Vestlus rongisaatjaga osutus aga nii lõbusaks, et me peagi otsustasime ikka lõppjaama ehk Paldiskisse sõita. See rong ei seisa seal kaua, tuleb mingi paarikümne minuti pärast juba tagasi. Aga Paldiskis säras päike (Tallinnas sel hetkel mitte) ja meri sillerdas nii kenasti, et me ikka läksime maha ja kõndima. Paldiski on ülivinge!

Huvitav, kas meil Eestis on veel selliseid mereäärseid peatuseid?

Need perroonid on küll Tallinna-sisesed, aga lihtsalt nii armsad ja soojad, autoriks Kadri Roosi 

Pärnus oli kirjandusfestival, sellest ma vist ka kirjutasin juba. Igatahes sellest käigust hargnes jälle mingi järgmine ja ülejärgmine lugu (ehk kinnisvaraturism). Mõni päev pärast festivali panin kodus kõndimiseks spordiriideid selga, ise samal ajal arutades, et kuhu küll täna kõndima minna... Kuni ma riidesse sain (see käib mul ruttu), kuulsin ettepanekut, et lähme hoopis Pärnusse kõndima. Maaklerid on seal oluliselt hakkajamad kui Tallinnas või Viljandis, suudavad kohe vaatamised korraldada. 

Teatrit vist eriti ei saanud augustis, nagu ikka suviti. Vahepeal ajasime siin teistel selle Mustamäe-lavastusega hamba verele, aga siis kuulsime liiga palju sellist vastukaja, et otsustasime üldse mitte minna. Aga suht käigu pealt haarasime piletid hoopis Tartusse hooaja avamisele. Draama laulab. Eks meil kuklas muidugi helises midagi sellist nagu Linnateatri näitlejad on korduvalt teinud. Arder ja Runnel repsi osas andsid samuti lootust. 59-eurone pilet end päris lõpuni siiski ära ei õigustanud. See oli selline... oeh, ma ei teagi... ma saan ju aru, et nad olid vaeva näinud (ilmselt) ja tööd teinud (ilmselt), aga mõjus kuidagi nii nagu oleks üks sõpruskond otsustanud pulli teha, paar korda kogunenud ja harjutanud ja siis peale lennanud. Saatebänd oli tasemel ja paar näitlejat suurepärased lauljad (üht neist oleks võinud märksa rohkem sellel kontserdil kasutada, ei tea, miks talle nii vähe "eetriaega" anti). Aga noh, nad olid siiski väga entusiastlikud ja püüdlikud, jäägu siis nii. 

Mingis suvelõpu meeltesegadushoos olen ma üldse lähiaegadeks palju teatripileteid rabanud, pooli neist nagu õieti ei plaaninudki, aga lihtsalt juhtusid ette. Logistiliselt teeb see kõik elu taas põrguks, aga ega inime ju õpi... Igatahes tuleb üks lavastus, millel on pikk ja ootused kõrgele kruviv pealkiri. Teine lavastus on muusika ja muusikute pärast (kuigi väga feministlik värk). Kolmas on peagi igavikku mineva hoone pärast. Neljas on toetusavaldusena lavastajale. Ja samas vaimus edasi.

Dagö tasuta kontsertidel olen aktiivselt käinud, üleeilse Lasnaka oma jätsin siiski vahele. Raamatulaatadel käinud. Estonia laadal. Aga ega need kõik ongi lähedal ja annavad lihtsalt hea põhjuse kõnnitiirudeks. Sest jah, kõndinud olen ma kõvasti.

Ajas tagasi augusti alguse poole liikudes, siis muidugi Hiiumaa kodukohvikutepäev. Üle ei pingutanud, vaid paaris käisime. Sedapuhku Urriga. Sarvenaiste paadikuur on alati meeleolukas, hea söögi-joogi, mõnusa muusika ja ägeda seltskonnaga. Teine kohvik Vahtrepa kandis oli ka tore, aga no võõras küla, võõrad inimesed, mõnusat hängi ei tekkinud. 

August lugemiskuuna oli rekordiliselt ahtake (8 raamatut), põhjuseid muidugi mitmeid. Esiteks, hirmus siblimine käis kogu aeg. Teiseks, "Ulysses", eks ole, selline asi tõmbab lugemistempo kohe kõvasti maha. Kolmandaks, tuuseldasin ja tegelesin ühe raamatuvirnaga. Päriselt ka, ma ei uskunud, et see saab olema emotsionaalselt nii keeruline ettevõtmine. Neljandaks, otsustasin tervise kiuste iga päev vähemalt 10 000 sammu kõndida. Ja viiendaks, eks ma mängisin liiga palju tunde ka mahjongi (häbi mul olgu ja saba mul tulgu!). Õnneks on september kohe ukse ees ja... ütleme nii, et ma eile tegelesin jupp aega peagi ilmuvate raamatute kaardistamisega, mis tähendab, et... jõul on põhimõtteliselt käes.

Rahva Raamatu lugemisklubis 

Aitäh raamatute eest: Rahva Raamatu kirjastus ja Petrone Print!

"Habras aeg" Grimaldi

"Minu Lottemaa" Kivi

"Fun facts about Estonia" Petrone

⭐️⭐️⭐️⭐️⭐️

"Olku. Laul inimlikkusest" Eelrand

"Päikeseuskujad" Jaaks

"Inimese kostüüm" Ashilevi

⭐️⭐️⭐️⭐️

"Ulysses" Joyce

"Olemise kõla" Kareva

Jätsin pooleli:

"Seitset aastat meie vahel" Poston

Augustikuu lemmiku suudan vaevata valida: "Inimese kostüüm".

Kusjuures mitte kõigega selles raamatus ma ei nõustunud, aga samas see ongi hea raamatu tunnus, kui see ärgitab sind edasi mõtlema, vastu vaidlema, kaasa noogutama, sõnaga, palju ja erinevaid emotsioone. Mind kõnetas siin enim hoopis üks kõrvalteemadest, hetkel täpsustada ei soovi. 

Mu lemmikuim lugemiskoht linnas, Harju tänava ja Niguliste kiriku vahel. 

Suvaline juulikuine jaur

Huvitav, kuidas "vanasti" inimesed mäletasid, mida nad tegid eelmisel kuul? Või noh, iseenesest seda ei peagi muidugi mäletama, tuleb vaadata homse poole ja kõik need muud jutud. Mälu oli neil arvatavasti siiski parem, sest nende aju ei olnud alkoholist, narkootikumidest ja kahtlastest ravimitest läbi imbunud.

Ilma telefonist fotogaleriid vaatamata mäletan sünnipäevalist Hiiumaa ringsõitu, lõputut Depo külastamist, kübeke remonditööde assisteerimist ja muidugi koristamist. Ja veel kord koristamist. Ilmselt on koristamine mu saatusesse sisse kirjutatud. Sealjuures on enda elamised nagu mingid räpaurud. 

Kui kellelgi on siseinfot, kus müüakse võimalikult suuri ja odavaid kristalllühtreid, siis sosistagu mulle lahkelt kõrva 

Ah jaa, oli ka üks kena laupäeva õhtupoolik, mil esimene remondist tulnud korter sai rentnikule üle antud ja mõeldud vahelduseks linnast välja sõita. Oli Avatud talude päev või midagi muud sellesarnast. Plaan oli, et astuks ühe tuttava talust läbi, ampsaks koogitüki või midagi. Kui mõned aastad tagasi oli meil harjumuseks Hiiumaal pärast laupäevaõhtust poeskäiku korraks kuhugi kõrvalisele teele keerata, et natuke ringi vaadata, ja see lõppes pea alati rehvi purunemisega, hiidlased istuvad sel ajal nädalast aga saunas, siis mandril uskusime, et ei saa midagi juhtuda. Saab ikka küll. Isegi Tallinna-Tartu maanteel. 

Ma ei tea, mida Kose kandi rahvas laubaõhtuti teeb, aga igatahes käis poe juures vilgas elu, liiklus oli hullem kui Liivalaias tipptunnil ja tümmi lasti igale maitsele (minu lemmikmuss tuli ühest Audist ja ühest rohelisest Mossest). Kõik kolm kohalikku rehvimeest olid ka kadunud kui vits vette (ühe vabanduseks oli, et ta oli krossi läinud vaatama, teised kohalikud teadsid rääkida; ülejäänud kahe kohta info puudub). Erineva tšiki-brikiga me lõpuks linna saime. Ise. Sain ka targemaks, nimelt on Tallinnas päris mitu kohta, kus 24/7 rehve parandatakse. Nagu vauuu, mis ajal me elame.

Võiks pikemalt pajatada sellestki, kuidas me enne Hiiumaale sõitmist mõtlesime keskturult moosimaasikaid osta, 10 kg. Nagu ikka, hilisõhtusele praamile minnes. Slaavi verd neiu, 14 aastat turul müünud, polnud muidugi rumal. Teen hinna alla, võtke kõik. Meie vastu, et ei võta, või kui, siis tuled ise kaasa appi puhastama. Neiul juba mees telefoni teises otsas ja neiu võttis veelgi hinda alla, ise veel lahkelt seletades, et nagunii siit läheb ju puhastades palju raisku. Oookei, 10 kilo asemel peaaegu 30, naissss. Ma sain aru küll, et kell tiksub meie kahjuks, et kogu see pikk sõit soojas autos ja... öö ka kohe ukse ees. Kaalusin ka varianti hakata juba praamil puhastama (hiidlased on muide väga praktilised inimesed ja teevad praamil igasugu asju, ega meie praamisõit pole mingi saarlaste sutsakas ju), aga ega see üleküpsenud marjade puhastamine on üks ropp ja näkane töö, nagu mõned teist hästi ka teavad. Praamil läks juba tuju veidi paremaks, unustasin marjad ja puha, aga kui mahasõiduks autosse ja maasikahaisupilve istusime, siis oli tuju alla Kroonlinna nulli.

Kas te sõidate muidu tihti mööda Eestit ringi, akordion pagassis?
Jah, aga mitte harvemini kui teised.

Kaks veini hiljem öösel kell 2 oli alla poole marju puhastatud ja moosiks tehtud. Toormoosi väga palju teha ei julgenud, marjad olid ikka natuke kahtlased. Olin sunnitud keetma (keedumoosi olen täiskasvanueas suht harva teinud). Alguses olin turumüüja peale üsna kuri, et ikka nii kole mari ja vahi kavalpead, sai turupäeva lõpus oma mädalaadungist muretult lahti. Kuskil kuklas kumises küll, et keedumoosiks võib lõdvalt ka piiripealset marja kasutada. No aga ma ei saanud ju hommikul seitsmeni neid puhastada ja keeta ja kottpimedas kuuris käia purke otsimas jne, jne. Virutasin ülejäänud kastid külmikusse, teadmisega, et järgmine päev on vaja palju koristada (jälle!) ja majutada ja ilmselt need marjad ikka kompostikasti rändavad. Järgmine päev oli nii kiire, et marjakülmikuni ei jõudnud (see on kinnistu teises otsas). Ülejärgmine päev alles jõudsin. Päris jube laadung oli. Suurem osa oligi hallitanud ja tuksis, aga kui ära viskama hakkasin, siis leidsin, et ei, oli ikka kenamaid ka. Tegingi moosi. Kusjuures mina, suht väike moositarbija, ütleksin, et hirmus maitsev tuli. Nii et kolmandal päeval ma turumüüja peale enam tige ei olnud, usun, et samal/järgmisel päeval oleks kogu laari saanud moosiks keeta, väga väikeste kadudega.

Marjadest veel. Tikreid oli tänavu üle mõistuse vähe. Hetkeseisuga olen põõsast kolm marja saanud (eelmisel talvel oli kolmandik külmikust täis just tikrimoosi). Põldmarju tundub seevastu aga ropult palju olevat/tulevat. Kui ma vaid tunneks kedagi, kes julgeb sinna ämblikupessa (+ussipessa) neid korjama minna.

Muide, turgudest. Ma juhtun mingil põhjusel kole harva keskturule, aga sealsed hinnad on võrreldes Balti jaama ja Nõmme turuga oluliselt soodsamad. Nad on ka paremad suhtlejad, lahkemad maitsta pakkujad ja muidu diilide tegijad. Ka tundub sealne valik kuidagi... mitmekesisem. Lisaks kahtlustan, et Balta on juba nii turistikas, et suurem osa müüjaist isegi ei pinguta ausa kaubaga. Tõsijutt, lauamaasikat ostes olen mitmes letis tünga saanud. Ainult paari letti usaldan seal. Samas miks sa teed nii, kas sa ei taha, et ma ka homme tagasi tuleksin? Ilmselgelt ei näe ma kruiisilaevalt tulnud jaapanlase moodi välja, kes homme hotellis ukse tagantkätt kinni lööb ja laevaga minema seilab. Nõmme turu puhul ma loomulikult möönan, et see näeb hästi nunnu ja armas välja, aga meie hinnatõusu ajal nagu ei tõuse käsi nunnumeetri põhjal lisa maksma. 

Side lõpp, leebet augustikuud teile!

Kui oled noor...

Kui oled noor, mõtled, et peaasi et keegi metsa ei viiks. Saad vanemaks, mõtled, et viiks ometi keegi metsa...

                               

Minul oli väga hiiumaine päev eile, kergelt turistine. Pikaealisuse saladusi käisin uurimas Kõpu tuletornilt. Abikaasale demonstreerisin oma seni salajas hoitud supervõimet, milleks on sõidu pealt kukeseente leidmine. Ja üldse, Kõpuotsas on mustikaid ja metsmaasikaid nii et mustab - mindagu! Kalana ÄÄRes kõlgutasin jalgu ja vaatasin igatsevalt läände.

Lisaks sain kinnitust, et mu telepaatilised võimed on endiselt tasemel, sest teele asudes tellisin autos ohtralt Nublut, õhtul tiiruga Kärdlasse jõudes oli ka olemine kuidagi imelik... öösel andis tark näoraamat teada, et Kärdlas Kalurite päeval oligi Nublu esinenud. Aga, ega elus kõike head korraga olegi hea saada.

Suvaline juunikuine jaur

Niimoodi sättisin ma endale hommikul osa lugemispesast valmis, no et pärast toimetamist hea istuda.

Kuna mul on nüüd paar jaburalt tühja päeva ja hetkel välgub ja paugub, siis on loomulikult kõige targem tegu ronida arvutiga kiiktooli ja asuda juunikuud ära saatma. Taevale tänu pildiklõpsude ja nende sadade insta-postituste eest, sest muidu ma ei mäletakski midagi. Kusjuures mälu osas ma ei tee nalja, sest näiteks eile läksime spetsiaalselt Käinasse toidupoodi, et mind eelolevaks nädalaks varustada, jalamees nagu ma ju olen, ja kuna need minu mandrile mitte mineku plaanid tulid suht ootamatult, siis oli öökapilugemise kogus timmitud muidugi valesti ja ma olin seega reedel tellinud sealsesse raamatukogukappi endale kraami ja... no täna öösel kell kolm ärkasin ahastusega, et mis Käinast võtmata jäid, need ju olid raamatud. Nii et hetkel olen hurmava dilemma ees: 

1) tühistada tellimus ja katsuda läbi ajada oma poolteise järelejäänud uudiskirjandusteosega (+viimases hädas minna vana maja raamaturiiuleid tuuseldama, aga sealne lektüür... oeh, kõht hakkab valutama). ;

2) ajada oma velosipeed kuuri alt välja ja sõtkuda see faking 35 km edasi-tagasi ära. Põhimõtteliselt kui need paar kuumemat päeva mööda lasta, siis ju kannataks minna küll, aga mulle see autoteel sõitmine kohe üldse ei meeldi.

Pea oli eile ilmselt veel laiali pulmapeojärgsest kõige glamuursemast tööst ehk taararingist. Samas mööngem, et pole midagi teraapilisemat, kui neid veinipudeleid sinna konteinerisse peksta. Kuidagi vabastav.

                                

Kuidagi tagurpidi läks mul nüüd see juuni siin minema. Et siis pulmapidu reedel. Tundub, et läks kenasti, täna lahkusid viimased (peaosalised). Mõnikord jääb peojärgselt veel palju "sabasid", aga seekord läks kuidagi sujuvalt ja valutult, kellelgi midagi kuhugi maha jäänud ei ole, mingeid kaupu vms ka keegi viima ei tule. Pulmadest, üldisemalt, võiks mõni päev pikemalt kirjutada. Minu lugejate hulgas siin vist küll pulmaplaneerimiseks kellelgi põhjust ei ole, aga ähk leheb kellelgi teisel taris.

                                      

Jaanid. Tänavu katsetasime esimest korda talguformaati. 

                                

Toimis küll. Tehtud sai mõndagi ja toredat rahvast ikka vahva näha. Väga rahvusvaheliseks on see talguliste kamp ka muidugi läinud. Kui sügisel silla väljavõtmisel oli brasiillane siin (saan aru ta tahtnuks uuestigi tulla, aga tema kaaslane mitte, see töö on ränk), siis seekord oli paar venezuelalast, ühel neist naine ka sealt, aga teise osas ma nüüd ei mäletagi. Ja jaanilõkke ääres oli õhtul veel ka türklane mu meelest, aga tema töötoimkonnas ei olnud.

Ma tean, et somes tuleks kasutada ilusaid pilte, aga mulle hirmsasti meeldivad igasugused läbupildid. Päris elu noh.

                                        

Vahepeal lõpetas ka imiklaps kooli ja sai 19 (õigupoolest küll vastupidises järjekorras). 

                                

Mistõttu sain teha ühe väga vihmase Viljandis käigu (kiidan koduKOHVIKut, koos Felliniga hoiavad kenasti linnas kohvikukultuuri lippu kõrgel) ja taas kord elamus enne jaani bussiga Hiiumaale tulekust. Ma kujutan ette, et need suvitajad, kes peaksid mingil põhjusel ühel hetkel sattuma praamile madalhooajal ja nädala esimeses pooles saavad samasuguse üllatuse nagu mina jaanide ajal sõites. /no kurja, see äike on kolinud ikka nii pea kohale, et peab vist varsti arvuti ära panema/

Viimaste nädalate lemmikumad raamatud tõin ka välja, mitte just kõige lõbusamad, seega mõtle enne kolm korda, kui loed. 

                                           

Ja Rahva Raamatu kirjastuse raamatusõprade kokteilipeol sai käidud kunagi kuu keskpaigas (tšau, Triinu!). Literaat söötis-jootis, DJ mängis, uutest raamatutest räägiti, kirjanik oli külas, raamatuid jagati. Ei saa santi sõna öelda. Kui peo ots juba paistis, tuli veel natuke silma teritada. Igatahes selline väga mõnus tiks, mida võiksid kõik kirjastused korraldada. Ei peagi mitu korda aastas, ma lepiks täitsa ühega ka.

Foto: Virge Viertek

  Ma saan aru, et jõudsin kuu keskpaika, aga esimeseks pooleks ei ole enam ei jaksu ega mälumahtu :) Ja äike tuleb ka uue tiiruga tagasi.                      

                                   

Suvaline maikuine jaur

Mul jäi Marokoga seoses veel igasuguseid asju õhku, aga ma ei tea, see reis on juba nii kaugele jäänud, et kohe kuidagi ei saa sellele lainele tagasi. Jäägu siis nii. Maroko pulmaga suvel jätkates ehk meenub veel midagi märkimisväärset. 

                                             

Olen nüüd pisteliselt mõned Milderite pere reisisaated Marokost vaadanud ja... väga meeldivalt üllatunud. Nii toredad tegelased ja tunduvad lastekasvatuses kuidagi eluterved ja mõistlikud tüübid. 

Aga jah, tulin ka kahe nahast kotiga koju ja nuusutan nüüd midagi seda "delikaatset" lõhna, nagu Piret Järvis-Milder saates ütles. Nahktoodete hinnad on uskumatud ja kui ma ei oleks käsipagasiga seekord olnud, siis oleks sealt veel ja veel tarvilikku võtta olnud. Nt seljakott, nagu need meil siin tänasel päeval maksavad 100-300 eurot, sellise sain kuskil 30 euro kandis. Taskuid palju, lukud-pandlad kõik toimivad ja kõik need muud jutud.

Reisilt tulles käisin ühes töötoas. Töötoast endast ma ei kõnele (aga mu elu õieke vaatas mulle küll pika pilguga otsa sellest kuuldes...), aga seda ütlen küll, et laupäeva hommik Koplis on elamus. Ma käin seal küll tihti ka muidu jalutamas või niisama trammiga sõitmas või siis Liinivahes ühes majas, aga ilmselt mitte kunagi hommikul.

Emadepäeva ürr toimus seekord Haapsalus. Mulle need kolme generatsiooni tüdrukutekogunemised nii meeldivad. Ja no Haapsalu ise muidugi ka. Igal aastaajal, aga kevadel eriti. Õige varsti õitseb must leeder, minge siis kindlasti sinna nuusutama. Nagu eelmisel aastal sel ajal remonditöid tehes selgus, siis Haapsalu on vägagi musta leedri linn. Kui jalutades ühest aiast hakkab lõhnabukett lõppema, siis ülejärgmisest algab uus. Kahjuks on küll kenadel jalutusradadel paar suuremat ehitustööd käimas, aga see on elu.

Njah, kui vaid neid ämblikuid seal nii palju ei oleks. Mereäärne värk, ma mõistan.

Ja juba ootasidki Soonlepa nurmenukuväljad. Mul läheb iga aastaga see kevadevaimustus üha suuremaks, ei teagi miks kunagi pigem suve sai ülistatud. Vahel mulle tundub, et maikuus õitseb suurem osa sest ilust ära, natuke pusivad mõned lilled veel jaanipäevani ja siis on finito. Ärge te mitte hakakegi mulle nüüd mingitest sügisestest astritest ja gladioolidest jaurama, sügisel ma lilli enam ei näe. Ja tänavu on ka rohelise värvi palett kuidagi eriti rikkalik ja kirgas. Küllap tänu mõningasele vihmale.

Mürkliaeg on loomulikult ka. Ja jätkuvalt on nendega peitusemäng. Põhimõtteliselt on muster vist selline, et ühes kasvukohas kasvavad kaks aastat, esimesel on palju, teisel vähem. Kolmandat aastat samas kohas enam nagu ei tule neid. Seekord vana sauna taga. Paraku ei söö me neid endiselt :)

                                           

Sild sai tänavu vette 16. mail. Harju keskmine aeg panekuks, aga õnnestub harva. Seekord oli rekordarv inimesi, koos meie endiga 12/13. Sellise arvu juures pean tõsiselt kaaluma talgusupile üleminekut, sest supp-praad-magustoit hakkab üle jõu käima. Rõõm abiliste üle on siiski üle mõistuse suur!

Armas oli ka kuulda, et Sarve-rahva (ehk siis üle vee poolsaareke) jaoks tähistab Soonlepa silla vettesaamine suve algust. Peaks selle suve siis ettepoole nügima :)

Imelise maikuu iga-aastane häda seisneb selles, et ilus on nii saarel kui linnas. Olla tahaks mõlemal pool. Pikalt. Järjest. See edasi-tagasi sõelumine käib mulle sajaga ajudele. Aga nagu kiuste on alati just mai ja pool juunit hästi palju siblimist mõlemas kohas. 

Teatris käisin ka eksprompt. Draamateatris oli eelviimast korda Reza "Kunst". Mõned aastad tagasi mängisid lavaka noored seda Art Space´is, jättis keskmiselt hea mulje. Nüüd läksin vana ja väärika raskekahurväe pärast (Rekkor, Kangur, T. Oja). Kuna sisulised üllatusmomendid arusaadavalt seekord puudusid, siis saigi rohkem nauditud vanameistrite mängu. Lemmikuks siiski see hetk, kus nad kõik kolm lihtsalt laval naerda kõõksusid. Oleks meil kõigil ikka elus palju neid hetki, kus saame kontrollimatult naerda :)