Nuga tulle / Arvola

Selle lugemisaasta lõpetan jaanuaris ilmuva raamatuga, mida lugeda küll tahtsin, ent sama palju ka kartsin - et ehk jääb kuidagi kaugeks ja võõraks, ikkagi ju rahvakild, kellest suurt ei tea. Või olgem ausad, üldse ei tea - kveenid. Põhja-Soome aladelt Põhja-Norra paremat elu otsima liikunud rahvas, kelle keeles (küllap siis ka kultuuris) mõjutusi soome, saami ja norra keelest, lisaks ei saa unustada Venemaa lähedust. Triloogia esimese osa tegevus algab 1859. aastal, seega loomulikult oli hirm, et kisub ehk ajalooõpikuks kätte.

Asjatu mure. Jah, uued teadmised ja justkui möödaminnes puistatud argised detailid igapäevaelust annavad tunnistust autori põhjalikust eeltööst (huvi teema vastu on tal isiklik, sest raamatu peategelane Brita Caisa on tema esivanem). Teisalt jookseb lugu hästi, kõik head eeldusedki selleks olemas: kange iseloomuga, sirgeselgne kaunis naine, kellel kätes jõud ja vägi, kuid kes ajastu kaanonite vastu eksinud, saades kaks last erinevate meestega, olemata abielus. Lugu algab kodukülast lahkumisega, pärast neljal nädalal kiriku häbipingis olemist. Trotsi on palju, sest:

"Ma sain vihaseks. Nii kirikuõpetaja peale kui ka mõne mehe peale, kes kirikupingil minu eest palvetas. Kui ma tean väga hästi, mida nad on üritanud, niipea kui on joonud ja päike ei paista. Seal nad istusid, nii süütud. Ja mina seisin püsti ja olin süüdi, ja ma sain vihaseks, sest keegi ei vastanud mu pilgule. Nad lasid mul seal ihuüksi seista."

Nüüd on Brita Caisa teel Pykeijä poole, kus veed peaks olema kala täis ja ehk mehekandidaategi:

"Tööd tehes kavatsen tutvuda vallaliste kaluritega. Uurida välja, kes püüab usinasti kala, kellel on võlgadeta paat, kes ei raiska kogu raha märjukese ja totruste peale, kellel on lehm ja hea lauluhääl ja ilus nuga. Kui ta on lisaks veel kena mees, võin temaga abielluda."

Naise ja suure armastuse lugu. Lühikesed, aga väga tugevad peatükid. Pikalt heietada oskab igaüks, aga katsu sa oma sõnum lühidalt ja selgelt ära öelda, Arvola oskab mu meelest. Nimesid on palju, nende kirjapilt varieerub (sellest ka järelsõnas). Palju on sõltumist hooajatöödest, ilmaoludest, sellest ka edasi-tagasi liikumised ja külge hakanud ja segunenud võõrad kombed. Erinevad uskumised ja rahvatarkus on veel omaette põnev teema siin. Lõngajupid, üle ukseläve astumine, maavaimudele pudru viimine, ristide tegemine jms.

Kuigi ajastu pole päris sama, geograafiline asukohtki mitte, siis minu jaoks viskas sisse kergelt kristiinalauritsatütrelikku õhustikku ja olles õrnas eas selle triloogiaga üles kasvanud, siis muidugi sobis "Nuga tulle" mulle hästi. Kahju vaid, et järgmisi osi kohe otsa ei saa lugeda.

Kogu raamatu kõige kuldsem mõte: "Inimene peab teadma, mida ta valib."

PS. Kveenidest ja külaskäigust sinna on teinud huvitava reisikirja Rein Sikk 2011. aastal:

https://epl.delfi.ee/artikkel/51297159/kveenid-kas-uus-voi-vana-rahvas-euroopa-kaardil

Minu Itaalia / Petrone

Võib ju mõelda, et Sansibar on absoluutselt vale koht "Minu Itaalia" lugemiseks, ent ööbides osa puhkusest itaallaste peetavas seitsme toaga pisikeses perehotellis, söandan väita, et see oli ainuõige lektüürivalik. Kuna hotelli pidaval vanapaaril olid parajasti külas ka lapsed ja üks lapselapski - selline naaskli olemisega 8-10aastane ragazza -, siis virvendasid mul silme ees pidevalt pildid, mis kajasid kokku raamatus kirjutatuga, kus Justin samuti käis erinevatel aegadel umbes samas vanuses tütardele Itaalia juuri näitamas. Meie hotelli itaaliapärastel õhtusöökidel kõlas tüdruku heledahäälne "nonna-nonna!", peremees käis tagakambrist ülisalajasest peidukohast Parmigiano Reggianot välja võlumas... ja mina elasin kaasa autori külluslikele õhtusöökidele kusagil saapamaa kannaosa juures.

Lugedes tabasin end alatasa mõttelt, et vana hea Justin on tagasi. Nagu vahepeal poleks olnud :) Kuigi see on ju ebaloogiline, sest siin raamatus on päris mitu lugu eelmistest kogumikest. Aga midagi tema enda ja ümbritseva analüüsimisest ja pusletükkide paika lükkamisest kõlas kuidagi hästi kokku. Peamiselt ongi siin juttu juurtest, esivanematest, nende kirjust elukäigust, üle ookeani minekust, servapidi enesemääratlemisest ja oma laste suurele pildile sättimisest. Ja siis muidugi kõik see, millest ei saa Itaaliast kõneldes üle ega ümber: söök, jook, mõned turismimagnetid, ajalugu, kummalised seigad (tankla, kust saab kütust, aga mitte maksta :))

Mulle meeldis ka see, kuidas Justin on siin kirjutanud Epust. Olles ajateljel mõneti sarnasel positsioonil, mõtisklen ilmselt kõigi nende erinevatel etappidel valdavate emotsioonide virvarri üle ja leian äratundmist (no see oli nüüd veidralt krüptiline, aga las ta jääda). 

Ma arvan, et see oli mitmeski mõttes ilus ja väärikas punkt 2023. aasta "Minu..." sarjale.

Ahh, aga ma ootan juba ka järgmist "Minu..."-sarja raamatut :)

Noor tütarlaps saab vanaemaks / Ditlevsen

 

Kaks viimast lugu suurepärased! Ajatud.

Testament/ Wähä

 ⭐️⭐️⭐️⭐️,5

Tegelikult väga hea jutukas ja julgen soovitada küll. Kõrgeimast hindest lahutavad vaid pisukesed puudujäägid tempos, mõned tarbetud üle nämmutamised, kui lugejale juba piisavalt vihjeid antud. Samas kui aeglasemalt lugeda, siis ehk ei segaks need.

Õrnalt meenutab "Õhtute ängi", see pereelu, seksuaalelu kõrvalekalded, loomad, taluelu, usuteemad jne.

Vääritud / Jacobsen

Äärmiselt põnev ja filmilik lugu saksa okupatsiooni ajal tegutsevast poistekambast Oslo töölisrajoonis. Ühelt poolt palju olmelist (Jacobsenile omase nüansirikkuse ja detailsusega), teisalt kisub kohati lausa spiooniromaaniks. Tegelasedki selleks viimaseks kõik sobivalt olemas - vahendajad, hangeldajad, saatuslik naine, haihtujad jt.

Lugu on karm, aga samas pandud kirja nii, et kannatab lugeda küll, ehk vaid paar kohta, kus hakkas kuskil sügavas kriipima ja oli tahtmine kurta, et no miks küll, stopp, Jacobsen! 

Hoopis keerulisem mu jaoks oli siinne eetiline pool. Kuni poiste eesmärk on ellujäämine, on kõik mu jaoks arusaadav. Isad kaovad, emad murduvad või on muidu segaduses, õed-vennad vajavad süüa, sooja tuba, kantseldamist.  Suureks saamine tuleb varem ja kiiremini kui tavaoludes. Kättemaksu osas võin õlgu kehitada, nentida, et võib-olla mõistan seda, aga takka ei kiida, ent edasine... vaat sellega oli keerulisem kaasa minna. Näiteks ühes villas mingi laamendamise intsident või... aga sellest ma ei saa ette ära rääkida. Igatahes mingi hetk ei olnud kõne all enam soe tuba, talvepalitu või nälja kustutamine ju. Jäingi praegu mõtlema, et varasemad samalaadsed lugemised on näidanud tõsist vaesust ja nälga ja hättajäämist, siin tegelikult libiseti sellest kergemalt üle. Milleks siis edasised vargused, üha suuremahulisemad...? Oli see lihtlabane ahnus ja "süües kasvab isu"? Või sotsialisti märg unenägu? Samas eks hea raamat peabki ärritama.

Keerulisele ajale ja rasketele oludele vaatamata on siin ka suhete inimlikum pool: esimesed armumised, perekondlikud suhted ning vastutustunde ja aumehelikkuse tekkimine. Sisuga võrdselt tähtis on ka vorm. Lohisevaid kirjeldusi ei ole, lugu antakse edasi tegelaste dialoogide kaudu või nappides ja väga selgetes stseenides ilma liigse jututa. Sellest ka see filmilikkus. Ja lauseehitus - täielik maiuspala mulle! Pidev rütmivahetus keset lauset 🥰

---

Pealkiri "Vääritud" - kuidas seda mõista? Alguses mõtlesin sinisilmselt, et see on hinnang poiste tegudele. Võimalik. Aga võib ka olla, et siin on vihje hoopis tollal levinud sõnakõlksule "sinust küll asja ei saa", mida laususid vanemad lastele, õpetajad õpilastele, vanemad lapsed noorematele... Selle teadmisega sirguti ja astuti homsele vastu. Kas selles mõttes vääritud?

Inimesed neist küll ju said...

Tüütu tüüp / Tokareva

Novellid. Täitsa head. Muhedad ja, vastavalt ajastule, mõjuvad minevikuhõnguliselt. Ajast enne minu aega. Kui lilled torgati portfelli. Kui ühiskorteri uksel võis olla kaheksa uksekella ühes nimekirjaga, ja tähestikus viimasele külla minnes pididki kaheksa törtsu laskma. 

Tokareva huumor on lahe, mitmekihiline, sõltuvalt sellest, kas ja mida tollest ajast tead. Oli ju aeg, kui tuli torgata otsesõnu ütlemata. See aeg on tänaseks tagasi, seega õppigem!

Tiigrilugu kahtlemata lemmik. Ja no see kogumiku nimilugu ka. Aga jah, tiigriloo tahaks nii mõnelegi sisse sööta. 

Paberlinnad / Fortier

 Fragmentaarium. Ja neid ma armastan.

Kummaline, et mõni autor püüab viimse detailini konstrueerida ammu surnud kuulsuse elulooraamatu - ja see ei anna sulle lugejana suurt midagi. Ja siis on seal teine autor, kes liigub väheste teadaolevate detailide vahel, visandab neid võrdlemisi vaba käega, lisab külluslikult omaenese fantaasiat, sekka omaeluloolistki. Ja see on hea.

Pulmasekeldused / Dagerman

Tegin vist oma esimese katsetuse Hieronymuse sarjas ja pean tunnistama, et see oli vägagi meeldiv kogemus. Stig Dagerman äratas mu tähelepanu tõigaga, et ta sooritas enesetapu 31aastaselt (sic!), sest tal oli olnud mõneaastane loominguline kriis (sic!). Kui ma siin nüüd kiiruga õigesti vaatasin, siis see tema kirjutamiskramp oli vaevalt viis aastat, kui sedagi... Liiga kergesti andis alla, kahjuks... Kõnealune romaan oli tema viimane teos.

"Pulmasekelduste" tegevus toimub ühes Rootsi külakeses millalgi 1940ndatel aastatel, ühe päeva jooksul, pole vist tarvis täpsustada, et see päev on pulmapäev. Peretütar Hildur hakkab abielluma endast oluliselt vanema kohaliku (pealtnäha) rikka lihunikuga ja see tähtis samm käivitab omakorda sündmusteahela, milles paljastub - nagu ikka! - ohtralt saladusi, patutegusid, suuri unistusi ja soove. 

Autori mõistukõnelised vaheletorked on veel omaette nauditavad.

Tegelased on värvikad, juhtub palju ja hoogsalt. Kusjuures kui hoolega vaadata, siis väga palju sellest esmapilgul väga kirjanduslikust ja seikluslikust tundub viimaks suisa tõepärane ja päriseluline. Kui raamatu viimane, justkui eraldiseisev peatükk peaks olema Dagermani elulooline lapsepõlvekirjeldus, siis me muidugi mõistame, et elu on suurem kui kirjandus...

"Sa võtad, mis sul on."

PS. Ma ei saanud päris täpselt aru, mis asi selle plastikuga siin oli. Seda oli nii otseses kui ka ülekantud tähenduses, korduvalt. Samas kas sel ajal sai see juba teemaks olla... Vaat ei teagi.

 

2023 parimad raamatud

On aeg raamatuaasta kokku võtta - mu lemmikinventuur!

Lubadust tänavu oluliselt vähem lugeda (täpsemalt 52 raamatut aasta peale) ma pidada ei suutnud. Siiski-siiski, lugesin vähem kui mullu, olen uhke selle üle. Kokku käis lugemislaualt läbi seisuga 5.12 122 raamatut, 7-10 ehk lisandub veel selle aastanumbri sees. Täiendus: lõplik seis 131 raamatut. Tänavu olen veidralt helde olnud oma hinnetes, seega viieka teeninuid on Goodreadsi kohaselt koguni üle 60. Endale on küll tundunud, et hirmus palju vigisemist on olnud, aga ju siis käib see hindamine mul kahel erineval tasandil. Ometi kõiki neid ei pea ma parimatest parimateks, selle valiku olen jooksvalt Instagramis teistel alustel teinud. Täna on see päev, mil vaatan sellegi kriitilise pilguga üle. Ühtlasi võib siit lugeda välja ka viimase minuti kingikotisoovitusi, sest pean tõdema, et maitse on endiselt võrdlemisi seinast seina, ehk vaid ulme ja krimi ja päris pehmed naistekad jäävad siit välja. 

Sarjas "Punane raamat" oli mitu lemmikut: Abgarjani "Simon" ja mõlemad nobelisti Annie Ernaux´ raamatud, ehk siis "Koht" ja "Aastad". Täiesti eristuva stiiliga ja imelise tõlkega. Ajalugu, pere lugu.

                                          

Sari "Moodne aeg" andis samuti aastasse oma panuse, lemmikuks osutusid Conde "Mangroovi ületamine". Kariibi kirjandusest ei tea ma peaaegu midagi, seega vajalik lektüür. Keel taas suurepärane, Guadeloupe tegevuspaigana omaette väärtus. Sisu poolest omamoodi Nipernaadi ja Pasolini "Teoreemi" kombo. Teine lemmik sarjas oli Julie Otsuka "Buddha pööningul", kus ühise hääle said eelmise sajandi alguses Jaapanist kirja teel USA-sse tellitavad pruudid. Unistused, lubadused vs. reaalsus.

"Loomingu raamatukogust" on jäänud sõelale Krisztina Toth "Piksel" oma justkui eraldiseisvate lugudega, mis ometi moodustavad lustaka terviku. Tõsi, LR kategooriasse võib veel miskit lisanduda, sest olen mõned siiani sõelale jäänud numbrid jätnud lugemata (sest need istuvad reisikohvris). Hetkel (seisuga 30.11) on "kahtlusalused" veel Fortier` "Paberlinnad" ja Teffi "Mälestusi Leninist ja Rasputinist". Mõlemad nii autori kui ka tõlkija pärast. 

Sarjavälisest kraamist näikse mu südame olevat vallutanud ikka skandinaavlased. Eriti siis, kui nad on mängu toonud kirjanduse ja/või kirjanikud :)  Meenuvad kohe Elin Cullhedi "Eufooria" Sylvia Plathist, Tove Ditlevseni autobiograafiline "Kopenhaageni triloogia", Nina Lykke eluline ja ühiskonnakriitiline "Ega me siin lõbu pärast ole", Johanna Venho "Sügisraamat" Tove Janssonist ja Daniel Bergmani "Süda", kus tema enda tervisele ja filmimaailma armastusele lisanduvad ka suhted isa Ingmar Bergmani ja ema Käbi Lareteiga. 

                                     

                                      

                                      

Skandinaavlastega jätkates, ent kirjutavate inimeste tõusudest ja mõõnadest kaugenedes, meenuvad veel: Hanna Brotherus "Mu ainus kodu" kehast, perekonnast, kodust, tantsust... Karin Smirnoff "Meie vennaga", mis lahkas külaelu ja sealsete elanike suhteid, seda võrdlemisi kirjavahemärgi-vaeselt (ainult punktid!) ja suurtähtedeta. Või siis Annette Bjergfeldti "Palermovej ülemlaul" - täiesti omaette klass! Ja kuna B. on septembris valmis saanud ka juba uue romaaniga, siis... ootame-ootame! Loomulikult ei saa ma unustada ka Jari Järvelä kõmu tekitanud raamatut "Aino A." Aino Aaltost.

Eluloolise kraami poolelt tasub ära märkida Daniel Vaariku "Vapilõvi" Kersti Kaljulaidist. Ma ei uskunud, et tahan seda lugeda, aga vaat näed - tahtsin, lugesin ja meeldis. 

Mõneti elulooliseks, samas ka ajalooliseks, päevakajaliseks või otsapidi suisa reisikirjanduslikuks võiks nimetada Victoria Belimi "Kukemaja" tema Ukraina juurtest. Väga hea ülesehitusega ja ilusa keelega.

                                       

Reisikirjade alla võiks liigitada kodumaiste jalgratturite "Ehh, uhhuduur 20" raamatu, milles meeste turjadele lisandunud aastad on pannud neid ka elu ja vananemise üle mõtisklema, aga siiski jah, nimetagem seda reisikirjaks. Otsapidi reisikirjanduse (samas on palju juttu kirjandusest, toidust, aiandusest) alla võiks liigitada ka Francis Mayesi "Üks paik laias ilmas".

Nüüd läks väheke kreeni see asi, sest ma vaatan, et kodumaised autorid on kuhugi kadunud...

Kindlasti olid minu maitsele õrnalt nostalgilised, samas väga elulised lood päris inimeste päris tegemistest ja mõtetest: Andrus Kasemaa "Au kolhoosikorrale!" ja Urmas Vadi "Kuu teine pool".

Või  ka Anu Raua "Hea karjane", mis uitas rohkem eilses päevas ja sisaldas südamlikke loomalugusid.

Kirglise raamatu- ja lugemisesõbra kingikotti soovitan aga ilmtingimata poetada Irene Vallejo "Lõpmatus papüürusroos". Hariv ja informatiivne tagasivaade lugemise, raamatute ja raamatukogude tekkimisele ja arengule antiikmaailmas, kirja pandud igati loetavalt. Lugesin laenutatud eksemplari, aga tahaks ikka oma riiulile ka.

Mul oli hea raamatuaasta, olen rahul. 

Lõpmatus papüürusroos / Vallejo

 Kirglise raamatu- ja lugemisesõbra kohustuslik kaaslane - Irene Vallejo "Lõpmatus papüürusroos". See hariv ja informatiivne tagasivaade kirja ja kirjutamise, lugemise ja raamatute, raamatukogude jt mäluasutuste tekkimisele ja arengule on oluliselt paeluvam ja kergem lugeda kui samad teemad kunagistes ajalooõpikutes. Igasugused nimed antiikhämust kinnistuvad märksa paremini, kui neid serveerida Vallejo moel. Lisaks loob autor pidevalt mõnusaid sildu kaasaega, olgu selleks mõni tema uurimisretk põnevasse raamatukokku, mälestuspildid omaenda lapsepõlvest või huvitavad seigad filmidest ja raamatutest, mis haagivad temaatikaga. 

Toon lühikese näite. Platon, vana tsensuurifriik, eks ole. Tema teostest ja tööst õpetajana rääkides jõuab autor  välja 2011. aasta Louisville`i kirjastuse nuditud "Huckleberry Finni seikluste" ja "Tom Sawyeri seiklusteni", kus nigger on asendatud "orjaga". Või osasid lapsevanemaid pahandavate vendade Grimmide ja Anderseni muinasjuttudeni. Millele vastukaaluks kirjutas humorist ja kirjanik J. F. Garner 90ndatel "Poliitiliselt korrektsed unejutud". Lisaks üldine arutluskäik tänasest noortekirjanduse tsenseerimisest. Mida annab noorele lugejale või võtab temalt see, kui "kõrvaldada lugudest kõik, mis meile ebasobivana tundub"? Kas see jääb tal päris elus kogemata, säästab teda, aitab raskustega paremini toime tulla... 

"Teatav ebamugavustunne kuulub raamatu lugemise kogemuse juurde; rahutuses on palju rohkem pedagoogikat kui kergendustundes. Me võime ju kogu mineviku kirjanduse operatsioonilaualt läbi lasta, allutada selle iluoperatsioonidele, aga siis ei selgitaks see kirjandus meile enam maailma. Ja kui me seda teed mööda edasi liiguksime, ei peaks me sugugi imestama, kui noored raamatute lugemise hülgavad ja, nagu ütleb Santiago Roncagliolo, pöörduvad PlayStationi poole, kus saavad maha tappa hunnikute viisi tegelasi, ilma et keegi selles probleemi näeks."

Kuigi uusi teadmisi tuli siit hulgim, siis ehk kõige üllatavam oli mu jaoks, et milline rabamine ikkagi Aleksandria raamatukogu täiendamise nimel käis, polnud sugugi "nunnu" see uute papüürusrullide hankimine. Üldse oli raamat, täpsemalt papüürusrull, tõsiselt defka kraam.

PS. Kas kellelgi on veel segased suhted selle pealkirjaga? Esimese hetkega keeruline aru saada, aga see võib ka minu probleem olla.

PPS. Siit saab ohtralt vihjeid raamatutele, mida järgmiseks oma lugemislauale hankida ;)

Glükoosirevolutsioon / Inchauspe

 Nojah, nojah, nojah... Kuna see raamat on RR 2023. aasta müügiedetabelis number üks, siis ma pidin ju lugema. Kas ma ootasin mingit imet? Natuke ikka, nagu iga raamatut avades :) Kuigi kui oled veidi ilmas elanud, siis saad ju mõistusega võttes aru küll, et mis puutub toitumisse, siis imesid pole olemas. Uuringuid võib teha ja väita mida tahes, aga kõik sõltub, mis nurga alt parajasti uurida. Üks aasta öeldakse, et tume šokolaad on kasulik, teine aasta, et üks jama puha. Üks aasta öeldakse, et pokaal punaveini (ei mäleta mis aja peale) teeb nii palju head, siis varsti aga, et alkohol on alkohol. Või siis magusast kõneledes. Meil on n sorti suhkruid ja aastate jooksul on igasuguseid jutte olnud, et milline neist ikka kõige "tervislikum" on. Siinne autor glükoosipiikidest kõneldes ütleb aga, et suhkur on suhkur, olgu ta valge, pruun, kookosest, agaavist, mee kujul või milline tahes. Hästi paha on ikkagi. Ja kui keegi toob argumendina välja, et näiteks mesi sisaldab palju antioksüdante, siis (ma küll ei mäleta, kas oli see supi- või teelusikatäis, pole raamatut käepärast) on võrdne pooles mustikmarjas sisalduvate antioksüdantidega. Nii et kui sa pead magusat sööma, siis söö neist millist tahad, määravaks olgu sinu enda maitse-eelistus. 

Siinse raamatu võluvits on söömise järjekord. Roheline esimesena, siis valgud, lõppu süsivesikud + magustoit kindlasti toidukorra otsa, mitte näiteks mõne aja pärast eraldi. Nõks peale söömist võiksid end natuke ka liigutada, 30 kükki või kui töötad rahvarohkes kohas, siis lähed vetsu kraanikausi najal kätekõverdusi tegema vms (nüüd ma tean, miks mõnes kohas need kraanikausid kahtlased konkavad). Võib (ja ilmselt ongi) ju täitsa õige jutt olla, aga selleks ei peagi vist teadlane olema, et aru saada, et kui ma esmalt vohmin köögivilju, siis puhtfüüsiliselt jaksangi ju vähem liha-kaste-kartulit suust sisse toppida. Ja kui nüüd ka desserdi pean kohe otsa sööma, siis... no seda ei mahugi eriti. Ja kui ma pärast sööki veel veidi end liigutan ka, siis...

No ja kui sa ikka ei suuda õiges kohas suud kinni hoida ja käsi haarab mingi jama järele, siis kulista aga mõni minut enne suu toitu täis toppimist äädikavett (mitte seda äädikhapet, millega vetsupotti puhastad, vaid neid igasugu teisi, õuna-, riisi- ja mis iganes äädikad need meil olemas ongi). Mul on tunne, et seegi on juba ammu levinud teooria, ei midagi uut. 

Kusjuures üks vahelepõige siia. Guugeldasin selle teemaga seoses ja sattusin Levini mingist raamatust pärit soovituste peale. Äädikad tegi ta maha (õunaäädikas siiski oli hea asi), aga lisaks torkas silma, et püreesuppe soovitas. Siinne autor, vastupidi, püreestamisi ja "smuutitamisi" ei kiitnud, sest see lõhub  viimasedki kiudained ja alles jääbki valdavalt kurjajuur glükoos. Ja siis ma leidsin sellest artiklist veel, et puljong on no kohe päris paha asi (olgu, pärast operatsiooni mao tööle saamiseks on hea, muul ajal küll rasvane ei) ja kui sa tõesti tahad oma supi jaoks keeta päris puljongit, siis võiksid esimese ehk kõige rammusama leeme ära kallata... tule taevas appi! Nii et te saate nüüd aru, miks mind kõik need raamatud ja artiklid ajavad lihtsalt segadusse ja seepärast ma neid enamasti ei loegi :)

Veel üks segadust tekitav tõik: kui tihti siis ikkagi süüa? Siinne autor näis soosivat vähem toidukordi (vahepaladele raudne EI), kuigi mingid teooriad kiidavad just sagedamini ja vähem söömist. Mine võta siis kinni :) Elamine on kahjulik, peab jätkuvalt möönma.

Tuli nüüd palju torisemist (ilmselgelt on mul kõht tühi ja ma olen kuri), aga tegelikult ega ma raamatut maha tee, ma olen lihtsalt veidi väsinud pidevalt muutuvatest revolutsiooniliselt tarkadest nõuannetest, mis tihtipeale üksteisele risti vastu käivad. Lugeda võib kõike, aga eks oma tõde tuleb sealt ikka ise välja noppida. 

Oot, ma pean veidi veel vigisema. Kaks asja, luban, siis on kõik. Need ameerikalikud ülientusiastlikud imelood stiilis "mu Glükoosijumalanna kontole kirjutas John ja tal oli seni niimoodi ja siis ta tegi mu soovituste järgi naamoodi ja pärast ta kirjutas uuesti ja tal on nüüd kõik hästi ja ta elu on imeline" jne, jne. Õujee, mul on tõesti hea meel Johni pärast, aga sedasi kümnete inimeste "imelisi" lugusid lugedes läheb mu vererõhk veidi lakke :)

Teiseks tekkis mul poole raamatu pealt kuri kahtlus (aga ma olengi keskmisest paranoilisem), et see raamatu alguses mainitud imeriist (vist võiks seda nimetada glükoosimõõturiks), et kas ehk peaks see raamat olema "osavalt" varjatud reklaam ja kiidulaul teatavatele diagnostikavahenditele? Et ma loen, kuidas glükoosikõvera tasandamine lahendab kõik mu kehalised vaevused ja siis on ju siililegi selge, et ma tahan ju endale ka seda mõõturit! (Ma igaks juhuks rõhutan siinkohal, et ma ei kahtle, et sellised vahendid on diabeetikutele hädavajalikud.)

Lugege, aga säilitage kaine mõistus!

Täiskasvanud inimesed/ Aubert

 Kergekaallane, saab pediküüris istumise ajal läbi loetud, aga maniküüriks enam ei jagunud (ma ei tea, miks seda siinkohal tarvilikuks mainida pidasin, tegelikult ei anna see teadmine teile midagi). 

Kiire, ladus, põgus. Riivab mingeid teemasid ja hetki, neisse liigselt uppumata. Nagu oleks keegi lasknud kümmekond minutit ühe perekonna ellu piiluda. Seejärel keerad selja ja lähed oma eluga edasi.

Peategelane on neljakümnene üksik ja last igatsev arhitekt (mitte et see amet üldse eriti asjasse puutuks loos). Tegevuskoht Norras perekonna suvilas ühel nädalalõpul, mil peetakse ema 65. sünnipäeva (mitte et see sünnipäev seal erilist tähelepanu saaks, tütred on hõivatud pigem omaenese suurepäraste isikutega). Peategelasel on õega igavene rivaliteet, nüüd on viimane lõpuks ühtlasi ka rase, ja esimest ajab see rämedalt närvi. Et end veidikenegi välja elada, susib väheke õemehega, lisaks püüab õemehe eelmisest elust lapsega häid suhteid luua. No et õde ärritada. Lühidalt selline kamm siis. 

Hard Land / Wells

 Korralik tükk noorteromaani, täpsemalt poistekat. Iseenesest ette heita ei ole suurt miskit, lugu jookseb, kõik on just kui olemas. Aga minu jaoks see päris ei olnud. Liiga turvaline ja etteaimatav ehk. Ikka kõik see tavapärane teemadering.

Et miks ma siis selle üldse lugeda võtsin :) Mul vist kumises kuklas mõne kuu eest loetud Arenzi "Suur suvi". Samuti ühe noormehe eneseotsingud, sõprus, armastus, suvi ühes mõne patutembuga... nagu ju siingi. Sarnane oli ka teatav nostalgia, sest mõlema raamatu tegevus toimub aegu tagasi, Wellsil 1980ndate Ameerikas, Arenzil oli vist 1970ndate Saksamaa. Ühel puhul oli seda ka minu eas naisterahval tore lugeda, teisel puhul jäi veidi üheplaaniliseks. Samas kellel parajasti noortekate lugemise periood, siis soovitan seda kindlasti lugeda. 

Mangroovi ületamine / Condé

Napp, ent väga rikas raamat, mu tänavuste lemmikute hulgas raudpoltkindlalt. Sõnad ja laused on sellised, et lased korduvalt pilgu tagasi, sest no nii ilus on (tõlkinud Ulla Kihva, toimetanud Anti Saar). Ja siis veel jutustusoskus ja looduskirjeldused ja...

Sisu, väga-väga lihtsustatult öeldes, on omamoodi segu kodumaisest Nipernaadist ja Pasolini "Teoreemist", ainult selle vahega, et siinne peategelane Francis Sancher on kohe raamatu alguses kohe täitsa surnud. Tema teod on tehtud, jutud on räägitud. Surnuvalve ongi raamatu raamiks, teised tegelased saavad sõna igaüks ühes peatükis (oli vist ka üks erand). Iga tegelase loost koorub midagi salapärase, alles hiljuti nende kodukülla saabunud Francise kohta, ent märksa enam hargneb lahti kohalik eluolu ühes Guadeluope`i koloniaalajaloo, võõraviha, keeruliste suhete, rassismi ja naiste olukorraga. 

Kindel soovitus. 

Ennast raiskame võõrastes voodites / Raud, Kärsin

 Saan nüüd öelda, et olen tänavu ühe eneseabiraamatu läbi lugenud. Kas abi sain, on esialgu ebaselge. Lugeda oli siiski tore, jutt eluline ja arusaadav. Käsitletavaid teemasid palju. Lisaks hädavajalikule õpetusele, et millistel meestel võetakse Tallinna-Tartu maanteel suhu ja millistel mitte, räägitakse niisama elust, laste kasvatamisest, ettevõtlusest, sportimisest, reisimisest jms. Rauda olen varem ka lugenud, ootuspäraselt lobe kraam. 

Kui millegi üle kurta, siis ma vist oleksin eelistanud teistsugust vormi. Praegu oli selline kahekesi loba-loba, mis siis hiljem transkribeeritud. Näiteks vestlusõhtuna või lihtsalt kohvitassi taga kahe sõbra kohtumisena (ja mina kärbsena seinal pealt kuulamas) väga viis pluss formaat, aga raamatus jäi veidi nõrgaks. Nagu vabas vestluses ikka, siis tahab vahepeal fookus kaduda ja tekivad kordused jms. 

Samas, mõni mõis.

Kuu teine pool / Vadi

Minu käest võib Vadi kõigi proosaraamatute kohta küsida mida tahes, ega ma paar kuud hiljem enam nagunii ei mäleta miskit täpsemalt 😂 Tean, et lugeda on olnud neid kõiki ladus ja mõnus. Inimesed on lihtsad ja... inimlikud, meiesugused. Elud ja lood hargnevad ja põimuvad. Loed ja sul on tunne, et autoril endal oli ka mõnus seda kõike kirjutada. Ilmselt pupsus vahepeal korralikult naerda, nii et sõrmed ei saanud klahvidele pihta. Või siis istus arvuti ette, et kirjutab paar lõiku, naine ka juba hüüdis, et mine too puid ja tee tuli ahju, aga Vadi vastas, et ei saa, peab enne Viktori ja Hugo lood kirja panema😂

Sest meist igaüks tunneb küllap paljusid neist karakteritest. Peategelase nõrga südamega ema, kelle süda viimaks hoopis eriti tugevaks osutub. Juliuse-sarnast naabrimeest, kellel on samuti just selline naine nagu raamatus. Mitmenaisepidajast Pašat oleme kindlasti ka kohanud, sellistel tüüpidel on enamasti lapsigi ridamisi järel. Kerli-sarnaseid fanaatilisi uute asjadega kaasaminejaid niisamuti, olgu selleks veganlus, prügi sorteerimine, mahetoit vms. Palja tilliga sekspert Kaur, kes küll vist tugev vaid teoorias, ent esines äärmiselt veenvalt. Hull onu, kelle hullus kardetakse olevat nakkav. Ja nii edasi.

Tähendab, et siis nii lihtsad ja tavalised inimesed, et mõjuvad suisa eriliselt.

Kukemaja / Belim

Alustuseks: kui sa (mingil vaid sulle teadaoleval põhjusel) otsustad selles elus lugeda vaid ühe Ukraina-teemalise raamatu, siis ma usun, et see võiks küll olla see raamat.

Ma saan aru, et Ukrainat tuleb meile nüüd päris pikalt nii kirjanduses, filmilinal kui teatris. Ja see on ju alles algus, sedasorti looming jõuab meieni pika viitega. Küllastumine on kerge tekkima. Lisaks kipub neil puhkudel teravalt esile autori enda meelsus. Viimane saab tänapäeval olla vaid must ja valge, vahepealseid toone ju ei ole. Ka siinne raamat algab terava vastasseisuga: venemeelsus vs. USA ajupesu. Hullud ja päriselt eksisteerivad äärmused mõlemad. Aga ütlen ette ära, et see ei ole raamatus esil, eks taustal tiksub muidugi.

Selle raamatu suurimaks väärtuseks on lihtsa inimese lihtne elu. Põlvkondadevahelised suhtlusmustrid, argine olme - aed, köök, käsitöö. Paraku ka sovetliku asjaajamise ja korruptsiooniga vürtsitatud igapäev, mis on eriti visa muutuma. Kuna autor on emigreerunud 15aastaselt Chicagosse, siis ühest küljest on tal küll olemas taustsüsteem, teisalt on ta piisavalt kaua juba ära olnud, et esivanemate juuri otsima minnes vaadelda kohalikku elu värske pilguga. Seega kergelt nagu minusarjalik lugu, ent mahukam ja põhjalikum. Ja piltideta, mis mulle meeldib :)

Nii et julgen soovitada. Ja soovitangi, sest ma mõistan, et minusuguseid kahtlejaid (kas seda lugeda või mitte) on ilmselt veel. Selle ilmudes jäi kuidagi õhku, vähemalt minu jaoks, et mis asjaga täpselt ikka tegemist on. On see seltsimeeslapselik jutustus? On see pigem romaan? Või reisikiri? Liiga vähe selgitustööd :) Saan aru küll, et võõrkeelset autorit on keeruline siia telesse ja raadiosse saada, tubli, et esitlusele siiski õnnestus ta kohale tuua. Ja ka tõlkija Annikky Lamp (kiitus tõlkijale, vaheta ametit, palun!), kes võiks raamatu reklaamnäona järgmisena laual olla, on piisavalt hõivatud, aga ma ei tea - tehke midagi :)

Sügisraamat / Venho

Imeline leid novembrikuisele (kuigi raamatu tegevus augustikuus) Hiiumaale. Rahulik, õrn, vaikselt kulgev, pikitud paljude arukate mõtetega. Viimast näitab mu meelespeade hulk, kuigi tunnistan, poole raamatu peal loobusin - no ei jaksa kõiki häid kirjakohti ära märkida. 

Venho on 1991. aasta augustikuus Pellinki saarestikku asetanud noorukese Maria, kelle iidoliks on Tove Jansson. Põgusalt kerib end lahti Maria ema haigus ja lõppenud suhe Attega, ent see liin on napim ja pigem tagaplaanil. Peategelane on siiski Tove, kes on Tootiga saarel nende saareelu kokku korjamas. Igavikuline viimane. Viimased päevad, viimased asjade sorteerimised. Pakkimine. 

Seekord ei ole see hooaja viimane, vaid läbi kumab p ä r i s viimane. Sellel on juures nukruse maik, samas ka meenutuste ja mälestuste maik. Läbi selle saab lugeja kuulda ka Tove enda loo.

Ma ei tea, kas ja mida uut pakub see raamat Tove Janssoni ja tema loomingu andunud austajale. Mulle pakkus, palju. Võib koguni juhtuda, et suudan kunagi muumid uuesti lauale tõsta. Novelle olen pisteliselt siiski lugenud ja siinsetest lugudest tulid mitmed taas meelde. 

Igatahes hästi mõnus ja rahulik lugemine. 

Ennäe inimest! / Treier

Treier jutustab lugusid igapäevastest märkamistest. Ühistranspordis, jalutuskäikudel, kohtumistel lugejatega või koolitustel. Laual on kenake läbilõige ühiskonnast.

Natuke toredad ja natuke hirmutavad on need lood. Sa saad ju aru küll, et inimkond teeb praegu vähikäiku, aga sedasi mustvalgel lugeda on veidi õõvastav.

Seekord see raamat sobis mulle. 

Ja kus oleks veel õigem koht selle lugemiseks kui mitte Hiiumaa praamil. 

(Linna)kirjanduslikud uitamised Tartus

 Seda oli nauditav lugeda isegi täiesti vales linnas paksu pleedi all lamaskledes. Seega ma ei kujuta ette, kui tore võiks olla, raamat näpu vahel, mööda Tartut ringi patseerides sellega tutvust teha. Liigset heietamist ei ole, ent palju olulist saab öeldud/näidatud. Ütlemised toetuvad valdavalt erinevatele kirjakohtadele, mida siis jutustajahääl õrnalt kommenteerib. Jutustaja oli omaette klass, selline hästi rahulik, turvaline, kuidagi oma, nagu võtaks mu päriselt käekõrvale ja viiks Tartusse kõndima ja sealsete loomeinimestega tutvust tegema. Mõnus.

Kas teiste Eesti linnade kohta ka midagi sarnast on? Ma nii väga ootan.