Hiiu Ingel (8.09.2020)

Mõtteid mereretkest:

- ma olen ikka veeloom (kuigi ujuda ei oska);

- mida sandim ilm, seda ägedam!

- septembrikuu ilmad näitavad küll kõiki oma palgeid: säravast päikesest paduvihmani, sinna vahele veel loogiliselt vikerkaar või kaks;

- kui maa peal on inimesed oma piirangute ja hirmudega lolliks läinud, siis merel õnneks on säilinud tervet mõistust ja mõned traditsioonid püsivad muutumata ka koroonaajal (neist ma targu ei kirjuta, sest pole teil vaja lapiti maha kukkuda);

Ja siis maandusin oma kosmoselaeva, kus ümber vett küll napib, aga on teistmoodi tore olla.

 

Üks äge päev

Ma tegelikult päriselt ei uskunud, et täna, lubatud laupäeval, üldse mingi postituse teen. Ja ega see väga sügavmõtteline ka olema saa, seda ma luban.

Päev on olnud pikk. Ja tormine.

Ilmateadet väga palju jälginud pole, pigem praamide erakorralisi teadaandeid. Sest jah, täna oli see vähestest päevadest aastas, mil mingi praami väljumine üldse tühistati. Pool pulmabändist jõudis napikalt. Oli ka valmisolek algus tunnike edasi lükata - ikkagi saareelu, mis siin rääkida.

Ütlen ausalt, nii kõrget veetaset mina Soonlepas suvel näinud pole. Ma näen siin lahes üldse harva lainejänkusid. Täna neid oli kõvasti. Merel oli suisa vetevahupilv üleval. Vesi tungis nii kaugele, et paadisillani jõuda oli võimatu. Sild ise hüples tormis nagu legodest ehitatud mänguasi. Ja ma olin valmis, et see sild lendab üldse minema. Et keegi üle mere pruudi tooks ja too veel läbi vee karjamõisa astuks, see oli utoopia.

Tuli ka torm. Jah, seesama torm, mis viskas pooled Eestimaa teed langenud puude alla ja Sunseti katuse lennutas. Hiiumaal kadus elekter 7 minutiks ja ka meile tuli teade, et elekter ära ja taastatakse... ei tea, millal. Meie imelik uus elektriskeem on aga selline, et sellest seitsmeminutilisest pausist ei tea keegi midagi. Vist ei olnudki. Elagu päike!

Hommikul saime täppistööna suveköögi (peaaegu)valmis ja kõik hädavajaliku ühendatud. Catering võis peale lennata.

Osa tiimist otsustas eile õhtul minna Kärdlasse ühte ägedasse kohta sööma... ja sai toidumürgituse. Mis tähendas, et tegelikult tuli leida ka osale teenindajaist asendus. Aga mis pidu see oleks ilma teravate elamusteta :)

Pulmatseremoonia asukoht selgus viimsel minutil. Mina taandusin selleks hetkeks keramajja. Tundub, et sai üks õige tormine ja vihmane hetk (hiljem oli ikka oksi ja laudu ja toole, mida kokku korjata). Kui ma aga kella vaatasin, siis paistab, et pruudi jah-sõna kõlades lõppes ka torm ja maru ja hiljem tuli isegi päike välja. Ülejäänud õhtu oli külm, ent päikeseline. 

Pulmakorraldajate ja toitlustajate tööst võiksin lõputult kõneleda - see on imeline. Seda kõrvalt vaadata-kuulata - on ulme! Mul pole selle jaoks sõnu. Vähemalt täna mitte. 

Maru on üle käinud

Mu suur sõber ilmaennustaja ventusky ei ole mitte naljaviluks näidanud, et Soonlepas on torm ja maru käsikäes külas käinud. Nii ongi. 

Prügikast ühes prügiga on maha saanud võimsa lennuga. Ega seal kastis söödavat küll suurt olnud, aga igasugused pakendid on nüüdseks lausa läikima limpsitud. Kes iganes seal gurmeetas, tegi seda pikalt ja mõnuga ja ei raatsinud isegi essule kuhugi kaugemale minna. Sõi ja lasi, sõi ja lasi.
/pilti pole muidugi, saate kõigest suvalise õunapildi/

Suur maalritöö

Tääkliiliad, mis suveks õue tõstetud, on samuti end ületanud ja kaugushüpet katsetanud.

Sild loomulikult ei pidanud ka tormidele vastu. Homme-ülehomme läheb nagunii silla väljavõtmiseks, ehk et siis ongi natuke vähem kruvimist, kui nüüd positiivselt mõelda. Karmid naljad, ma tean.

See on veel eelmisel korral tehtud pilt.

Ja siis veel sead, need pole muidugi tormiga seotud. Lihtsalt varajased tänavu.
Ja me just alles saime selle raja täidetud, tasaseks, rohu mahlakalt kasvama (siin kõndides räägime alati, et oleks ometi küülikud, nii ilus rohi, söö või ise :)))

Ja siin on veel keegi. Uus ilmakodanik. Esialgu nimeta. Seega olgem ausad - keramaja sohipoeg.

Päris vaba päev :)