Soe soovitus. Kuigi filmi ümber on haipi pikalt olnud ja enamasti säherdused asjad mõjuvad pärssivalt, siis seekord on jutt õige. Mul ei ole Venemaa rongidega mingit isiklikku sidet (see vist näitab, et ma olen veel noor, jess!) ja seega ei ole mu leebus ka nostalgiast tingitud. Lihtsalt... oligi sümpaatne rongifilm kahe katkise hinge kohtumisest. Ja see kaevur Ljoha karakterina oli ikka nii täkkesse. See vene suur hing, millest võiks lõputult kõnelda.
Ma saan aru, et kui keegi üldse millegi üle filmi vaadates vingunud on, siis on see teemal, et kogu see jama oleks pidanud veel ehedam olema, aga no halloo kullakesed, ega filmil ja teatrilaval kunagi seda päris lõpuni õiget määrdunud kaltsu näitlejal seljas ole.
Nii et sorry, Rannap, jälle ei jõudnud sinu dokut vaatama. Ja vist ei jõuagi, sest avastasin, et sel nädalal hakkab jooksma see taanlaste Kareni Blixeni film ja see on mul raudselt prioriteet number üks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar