"Õnnetu on lihtsam olla kui õnnelik"
Harva, väga harva jõuab mu lugemislauale laste- ja noorteraamatuid ja seda rõõmustavam on tõdeda, et neil vähestel kordadel valik täkkese läinud on. Prantsuse kirjanik Anna Gavalda, kes on meie lugejale seni küll pigem romaanikirjanikuna teada olnud, ja Indrek Koff suurepärase prantsuse keelest tõlkijana tõotasid meeleolukat lugemist ja küllap seepärast sellele noorte lühiromaanile ka võimaluse andsin.
Peategelane Grégoire on 13aastane noormees, kellel see va koolielu kohe üldse ei lähe. Pea nagu eriti ei võta, kehalise kasvatuse tunni katsumused teevad temast ennemini pilkealuse kui jõumehe ja ega vist pole erilist õnne olnud ka arusaajate kaasõpilaste ja õpetajatega. Välja arvatud õpetaja Marie, kes noormehe arvates oligi seepärast õpetajaks hakanud, et siis saab muudkui kõike meisterdada ja ehitada ja joonistada, ja kes ei pidanud ootama emadepäeva selleks, et midagi meisterdama hakata, vaid kelle sõrmede all midagi kogu aeg valmis. Hea omavahelise klapi põhjuseks, et ka G. ise oli kuldsete kätega ja igasuguses käelises tegevuses hakkaja sell.
Kuidas minna eluga edasi, kui oled juba kaks korda jäänud klassikursust kordama, kuidas vahetada õppeaasta kestel kooli, ent mis peamine – kuidas saada sellesse ühte ja ainsasse kooli, mis viimaks tundub sulle natukenegi õige olevat? Siin tulebki mängu raamatu teine tähtis tegelane, kelleks on noormehe vanaisa Leo. Ja vaat see vanaisa on üks äge tegelane. Oskab olla õrn ja oskab olla karm, elutarkust jagab kamaluga, krutskitest ei ütle ka ära ja aianurgas on tal tööriistakuur, see mõlema ühine suur kirg. Papa Leo kihutuskõne, kui Grégoire on alla andmas, on üks kuldaväärt hetki selles raamatus:
"Minule meeldivad niisugused inimesed, kes ennast kätte võtavad! Mulle ei meeldi mingid logaskid, keda kõik peavad haletsema ja kes lasevad ennast käitumise pärast koolist välja visata! /... / Aga nüüd ma ütlen sulle midagi, sõbrake: õnnetu on lihtsam olla kui õnnelik, ja mulle, kuuled, mulle ei meeldi inimesed, kes valivad lihtsama tee, mulle ei meeldi vingujad ja virisejad! Ole õnnelik, kurat küll! Tee, mis tarvis, et sa saaksid õnnelik olla!"
Lisaks õpetlikule küljele ja ootuspäraselt positiivsele lõpule on see ka hästi südamlik lugu. Iseenesest ju kurval ja valusal teemal, ent pikitud mõnusa huumoriga, nii et saab ikka vahepeal naerda ka turtsuda. Minu lemmikhetk on see, kui perekond hakkab end puhkusele sättima ja enne lahkumist olulisi asju peidetakse (Grégoire oma esimest iseteenitud raha ja ema hõbedasi küünlajalgu).
Ja eks leia siit ka omajagu nostalgilist äratundmisrõõmu: kekatunni kitsed-hobused, köieronimine (keegi mäletab seda õudust veel?), spordiriiete koju unustamine... või siis kooli lõhn, mis peategelasel sees keerama paneb. Tundub olevat just sedasorti raamat, mida mõnus lugeda nii noorel kui ka veidi vanemal inimesel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar