Calabria - dolce far niente

Calabria Itaalia lõunaosas (no umbes seal, kus vanas eas (või ka nooremas eas, kui oled valesid jalatseid kandnud) on sul oodata suure varba alguses valusat nukki) sattus mu teele ootamatult, kõigi muude veidi igavamate Lõuna-Euroopa paikade vahele, mille igaks juhuks lauale olin pannud. Reisi liiga vara ei saanud ära otsustada, sest nagu ikka, kaheteistkümnendal tunnil veel viimased tööd ja tegemised nõudsid oma. Üldiselt ma neid suuremate reisikorraldajate tšarterlende eriti ei vaata, sest nad ikka oskavad raha küsida. Valmispaketid on aga sageli nii koledad, et ennemini viskaks raha niisama kaminasse, kui neisse hotellidesse läheks. Aga siis ma kogemata ikkagi vaatasin, et mis see ainult lend ka oleks. Ja no oli ikka täitsa kobe. Kahjuks lõin ise korra araks, oleks paar päeva veel oodanud, oleks veelgi odavamalt saanud, sest korraks kukkus hind ikka väga alla. Et siis peagi taas tõusta. Igatahes mõne päeva pärast tõusime meie ka õhku. Kolm tundi ja kohal. 

                                        

Ah jaa, teatud mugavusiha lisandudes on lennuajad ka olulised. Kena pärastlõunane lend, õhtusöögiks ilusti kohalikus kõrtsus kohal. Tagasilend õhtul kuue paiku, enne keskööd rattad maas ja saab veel trammiga treppi sõita (trammid ju jälle käivad lennujaamast, hurraa!)

Rõduelu

Lamezia Terme lennujaam on väike aga tubli. Rongiühendus rannikul igati hea, odav ka. Tropea - meie peatuspaik - oli vist nõks alla tunni rongiga, maksis äkki alla viieka nägu (lennujaama ja vaksali vahet vurab buss, kolmekas nägu (kuigi pidi olema 1,50, aga mõni mõis)). Reisikorraldaja transfeer 26 eurot/nägu. 

Tropea on kõrgel kaljuserval, seal on nunnu vanalinn, taamal türkiissinine meri, kauguses paistab väikese künkana Stromboli, päike lajatab oktoobri alguses +25... +28. Öösel pealt +20. Sa eelmist lauset ikka lugesid? "Kõrgel kaljuserval" tähendab, et iga kupsu tegemine, sadamas käik jms tähendab trepiastmeid. Ühel trepil püüdsin neid lugeda, midagi saja tuuris oli. Samas vahepeal ei olnud ka, aga kõnnitee läks ikkagi päris tugevalt tõustes.

Sinist värvi nõrkemiseni!

Tropea superstaar on punane magus sibul (cipolla rossa di Tropea). See on linnas kõikjal, turistipoekestes on see asetatud poe ette (kus muidu on vee- ja veinipudelid), restomenüüd reklaamivad end sellega, see on särkidel, põlledel, pusadel, keraamikas. Sibulamoosipurke on kõik kohad täis. Kui punane sibul tänaval vastu jalutaks, siis ilmselt tervitataks sedagi nimepidi. 

Kui korraks tekib geniaalne mõte, et oot-oot, gelateria! See on ometi sibulavaba tsoon, siis tuhkagi! Punase sibula jäätis ootab sind. Seda ma ei maitsenud.

Kahju, et ma ei ole pusainimene, selle oleks pidanud ikka ostma

Jutt läks mingil põhjusel kohe toidule, ma siis jätkan. Lisaks sibulale on tegija ka peperoncino, krehvtine tšillipipar. Sibula- ja tšillivanikud ripuvad restoranides ja tänavatel. Sellest piprast tehakse määrdevorsti, mil nimeks ´nduja. Terav kraam, mida nad uhkusega igal teisele toidule sisse ja peale uhavad. Tõsi, jäätisevalikus ei kohanud. V e e l. 

See ´nduja kamakas on tegelikult ikka väga suur, läbimõõt ehk kuskil 30-40cm; sellest lõikab müüja sulle soovitud viilaka.

Saia peal näeb absoluutselt ebaseksikas välja

Kui mu lugejate hulgas peaks olema lihahimulisi, kel plaan Calabriasse minna, siis olge hoiatatud, et menüüs sõna fileja kohates, ei tasuks liialt erutuda (pärast mõnda päeva nisujahutoodete peal võib see kergesti juhtuda). Fileja on lihtsalt teatud kujuga pasta. Jeebus, makaron on makaron, eks ole, milleks kõik see peente nimedega mängimine. Kogu reisi kummitaski mul peas Puuluubi laulust see fraas "Küsi-küsi-küsi-küsi-küsi-küsi, ikka vastan, makaronid-nuudlid, mõlemad on pasta".

Tartufo Nero on kuulus Itaalia jäätisemagustoit (pärineb ka siit Calabriast, täpsemalt Pizzo linnast), mis meenutab kuju poolest trühvlit, sellest ka nimi. Selle valmistamiseks vormitakse šokolaadi- ja sarapuupähklijäätis käsitsi ümber vedela šokolaadi- või kirsisisu ning rullitakse kakaopulbris.

Menüüs maitseid seinast seina, fantaasia piiritu. Tropeas hind enamasti 6 eurot, üksikutes kohtades ka 7-8 eurot. Väljaspool Tropead oli ka soodsamat.

Toiduhindadest. Arancino või pitsalõik kaasahaaramiseks 3 eurot. Tropea vanalinnas antipasti 10-18 eurot. Pastad alates 12 eurot. Pitsad alates 10 eurot. Kui midagi meie mõistes praadi meenutavat tellida, siis pigem peab enamasti midagi juurde veel võtma (friikad alates 6 eurot, röstitud köögiviljad samuti 6 eurot, rohelised salatid harvem 6, enamasti ikka 8-10 eurot. Suurem osa nn salateid ongi praelisandi alla liigituvad, ehk siis väga väheste ja lihtsate koostisosadega: roheline lible, tomat, sibul. Mõnikord paar tera maisi, mõni oliiv, tuunikalakonserv vms. Ehk siis kui sa mõne päeva pärast korraks tunned, et sa tahad midagi muud peale nisu, siis ainult salati seljas nagu ka kaugele ei ratsuta. 

Aga tunnistan siinkohal, et hoolimata meeletust nisujahukraamist oli kõhul oluliselt kergem kui täna praami peal kartulit-liha-kastet süües. Nii et ma ei teagi...

Mis mulle meeldis: enamasti on toidukohtades coperto juba menüüs kirjas (2-3 eurot inimese kohta), ei mingit nuputamist, kas ja kui palju jootraha anda.

Hommikusöögist olen ma ilmselt mõne muu Itaalia reisu juures juba rääkinud. Tropeas loomulikult kõik sama. Cornetto ehk magusa täidisega sarvesai on a ja o. 

Palju sorte magusaid keekse sinna juurde, loomulikult ka moosikesed. Meie väike külalistemaja oli ülikõrge hindega Bookingus ja palju kiitsid välismaalased just rikkalikku hommikusööki. See tähendas, et sai ka jogurtit, mittemagusaid kukleid ja paar viilu salaamit, mortadellat ja juustu, tomatit ka mõni viil (neid oli aga tõesti nii vähe, et suht piinlik oli alati võtta:)). Keedumuna oli ka.

Üks tüdruk järjekordsel trepil. Scilla

Ühelpool mäge on Scilla sutika justkui igavavõitu, teiselpool on aga endine kalurikülake Chianalea. Meri loksub ukse all ja paadiga saab treppi.

Chianalea

Rongiga oli mugav teha lähemaid ja kaugemaid väljasõite, autot ei võtnudki. Lõuna poole käisime kuni Scillani, põhja pool Pizzoni. Kõik asulad on sõna otseses mõttes nunnud. Vesi on kõigis imelist värvi, sageli asuvadki kõrgemal kaljuserval, majad ja aknaluugid kenakesed... nagu Itaalias ikka. Käimata jäi Capo Vaticano, kust raudteejaam on veidi kaugemal.

Scillast tagasi sõites pandi meie näitlejameisterlikkus proovile poolel teel, kui täpselt meie vastu istus paarike. Eestlased. Ekslesid oma juturägastikus, avaldasid imestust ühe külakese kohta, et kes selles külakeses üldse käivad, pole siin ju midagi. Olgu, vaade Strombolile, mis õieti ei purskagi. Purskamine käivitas mehel fantaasia, näiteks Farmi-Gabrielil pidavat pidevalt purskama. Kuna edasi läks jutt külmale dušile, mida nad hotellis kohe võtavad, siis ma palvetasin kogu südamest, et teemad liiga intiimseks ei läheks, sest mul ei olnud plaaniski reeta, et ma nende jutust aru saan.

Loomulikult saab Tropeast ka igasuguseid merereise teha. Me käisime Eoolia ehk Lipari saarestikus. Selline kogu päeva sõit, 12 tundi. Need saared oleksid lähemad vist Sitsiiliast minnes, aga me jätsime tookord mingil põhjusel käimata. 

Hooaja lõpuots on väga sümpaatne, rahvast mõõdukalt, hinnad mõistlikud.

Vulcano saar: matkasõbrale ilmselt rohkem tegemist, muidu nagu suurt ei midagi. Üks mägi seal visiseb ja susiseb, bussiga sõitsime teise mäe otsa, et asja eemalt vaadata. All sadamas mõned poekesed ja kohvikud, aga erilist silmailu seal pole. Mudaaugus saab viieka eest end ära määrida. Mul muda Soonlepaski, haiseb küll vähem, aga oma töö teeb ära.

Lipari saar: see on juba nagu puhas ja kammitud vanainimene. Ikka linna moodi kohta poetati meid maha. Sadamas on natuke melu, ilusad linnatänavad, kuskil vist oli ka ostlemisetänav, aga poodidesse suurt ei vaadanud. Künka otsas mingi kirik, arheoloogiamuuseum jms. 

                                     

Lipari saarel sadam

Stromboli: see on selle saarestiku peamine katel, mille all tuli lõõmab. Püsivalt. Sinna peale meid ei lastud, kuigi jah, oli näha, et elu seal peal käib tavapäraselt.

Stromboli - selle katla all on pidevalt tuli

                                      

Selline oli kodulinn Tropea õhtuhämaruses, kui merelt laekusime

                                         

Vanasti oli palju hirmujutte, miks Lõuna-Itaaliasse mitte minna. Maffiaga on asi ammu selge, turistisse see ei puutu. Või siis vastupidi, puutub selles suhtes, et kord on majas. Teine hirmujutt oli, et sinna reisides pead igatahes itaalia keelt tönkama, sest muidu jääd hätta. Tõsi on, et inglise keelt kuuleb kohalike suust väga harva, kallimates kõrtsudes ja ilmselt ka suuremates hotellides (seda viimast muidugi vaid oletan). Aga samas - mis siis ikka juhtuda saab? Kõik saab tehtud ja käidud. Rääkimata sellest, et tänasel päeval võid ju nutividinate abil kõik jutud ära rääkida. Mulle see variant muidugi ei meeldi ja hoopis põnevam on kasutada käsi-jalgu ja jõudumööda ise mõni uus sõna ära õppida. Itaallane, nähes, et sa ei saa ta jutust aru, kordab oma juttu aeglasemalt ja valjemalt :) Ja tegelikult mulle meeldib see nende uhkus oma keele üle. On nii loomulik, et isegi kõige elementaarsemaid viisakusväljendeid ei pursi nad inglise keeles, vaid ikka "prego", "grazie" jms kõikjal.

Ühel korral oli küll närv must, kui Pizzo vaksalist oli niigi lagipähe lajatava päikese all mitu kilomeetrit juba kõnnitud, aga tee lõpus oleks olnud vaja veel mäe otsa linnakesse ronida. Sealt, kus meie läksime, oli aga kaljusein ees. Kas minna hulk maad tagasi, kus oli üks loogiline teeharu või siiski riskida mingit poolmetsikut ja ehitussodi täis rajakest ümber mäe minna, pimedas usus, et seal kuskil läheb samuti tee mäkke. Siis tuli vastu üks hullunud pilguga papi, kellelt üritasime küsida, et kas sealt kuskilt saab üles. Tüüp vuristas ja vehkis kätega ja muudkui kinnitas rõõmsalt midagi. Läksimegi. Tuli veelgi hullem võpsik. Samal ajal ketras aju, et aga mida ta muudkui korrutas, kas see oli piazza või äkki üldsegi spiaggia? Esimene neist, väljak, oleks ilmselt see, mida vajame, aga äkki ta arvas, et otsime siiski randa ujumiseks...

Kõige mõnusam koju tulles oli aga see, et mu töölaual on parajasti just üks "Minu..." sarja käsikiri ühest Itaalia linnast. Nii läksid need espressolõhnalised hommikud ja magusad jõudeelulised hetked Itaalia tänavatel ja kohvikutes justkui sujuvalt edasi.

Tuld ja tõrva - uue hooaja reisisaated

 "Kilu seljakotis: rongiga Veneetsiasse":

Mõnikord ma küll luban endale, et ei ühtegi propagandasaadet enam, aga no kui reisiteemad mängu tulevad, siis murdun kergesti. Eks oma osa oli ka ahvatleval Veneetsial. 

Esmalt sain suure nördimuse osaliseks, sest ilmselgelt jagus mul saate nimes silmi vaid Veneetsiale, rong oli teisejärguline. Kui ma siis esimese saate poole peal vihaselt telerile selja keerasin, tegin ka somesse kurja postituse. Hiljem, väheke mõtiskledes, sain muidugi enda veast aru: Veneetsia ei olegi saatesarja peategelane, vaid ikka raudtee ja vaatajas tekkiv võimalik palav armastus Rail Balticu vastu. Lihtsalt kui esimese saate esimese pooltunniga ei jõutud veel Eestist väljagi, siis ma väheke tüdinesin, ei olnud minus sel hetkel valmisolekut raudteevõrgu ajalugu ekraanilt vaadata.

Hiljem ühte koma teist tuli. Ja teise saate siiski kerisin ka läbi, kas ka kolmanda, ei oska veel öelda. Nüüd, rohkem harjununa, on mind valdavalt jäänud häirima need raadiostuudo-lõigud. Ei tea nende täpset tausta, küllap on olnud mingis raadiojaamas kunagi mingid otse-eetris intervjuud, mille ajal on nurka ka kaamerake püsti pandud. Seesugused lõigukesed on ka teleekraanile toodud. Veidi veider on, viisakalt väljendudes.

Muidugi tahan lõpuks ka ära näha, kas ja mida Veneetsiast näidatakse :) Kokkuvõttes äärmiselt kummaline kombo.

Täiendatud: jõudis Veneetsiasse. Käis paaril sillal, sõi jäätist, rääkis ka, kuidas raudteeühendus on kõige vähem saastavam transpordiviis ja et loodetavasti õige pea kihutame me viuhti! rongiga Euroopasse.

"Tai naine ja Andrese õnn":

Oo õudu! Urmas E. Liiv annab oma saadetes nii mõnigi kord hääle ühiskonnas tõrjutuile, keerulise elusaatusega kimpus olevaile või väheke kohtlastele tegelastele. Ja muidugi on see ju kena. Vist.

Seekord on siis saate peategelaseks Andres, kes on juba jupimat aega Taimaal elanud, ajab seal turismiäri ja saade ongi omamoodi reklaamsaade Andrese pakutavatele teenustele. Näidatakse, milliseid teenuseid ja ekskursioone ta seal pakub, käiakse nii mõneski kohas mõne eestlastegrupiga kaasas jms. Ja see kõik on väga hea, sest vahel tõesti olen end tabanud mõttelt, et ah, mis sinna võõrsile reisides ikka ise punnitada, kasutaks mõne kohapeal elava kaasmaalase abi. Nüüd tean, mida vältida. Ikka päris haige värk vaatas vastu ja mõelda vaid, et käid selle eest veel raha välja.

Et Andrese ja Taimaa reklaamsaade väheke söödavam ekraanil oleks, on rambivalgusesse tõmmatud ka Andrese eraelu. Hetkel on tal suhe tailannaga, kellega elu on lihtsalt imeline, varasemalt on tal olnud ka mõned püsisuhted (vist kõik) eestlannadega (ei mäleta enam, kas oli kolm või kuus), aga igatahes need naised muutusid kõik jõletuteks fuuriateks. Üks hakkas kibelema ülikooli, teine veinitas ja suitsetas ja ei viitsinud pakkuda Andrese eelmisest elust lapsele koduõpet (oli vist kuidagi nii)... Täitsa kohe arusaamatu, millega Andres sellise suhete ebaõnne küll on ära teeninud. Äkki järgmises saates saame teada.  

Ma väga vabandan nüüd oma väljaütlemiste pärast, aga teadupärast, mis tele-eetrisse on läinud, seda juhtuvadki vaatama väga erinevad inimesed ja neil võibki asjadest olla väga erinevaid arvamusi... aga seda nende suhtlust vaadates tulevad silme ette algkooliealiste või nooremate laste kodumängimised. Hästi primitiivses keeles ja kunstlik kuidagi. Kurvaks tegi ka. 

PS. See vist ei ole mõeldudki muidugi reisisaatena, pigem nagu teledokk vms. Aga kuna midagi ikka kohapealsest elust näidatakse ja turismijuttu on ka palju, siis meelevaldselt läks see saade siia patta praegu.

Täiendatud: tundus natuke parem. Või harjusin ise selle veidra tandemiga. Väheke kurb oli endiselt. Nii inimeste ja suhete, aga ka turistide peale mõeldes.

"Saba ja sarvedega Laos":

Selle on vist siis tootnud teada-tundud telereisisell Väino Laisaar. Tema tämber sobib kuidagi hirmus hästi peale lugema reisitarkust, kuidagi tuttav ja turvaline tunne tekib. Laose saade algas pikalt Bangkokist, nii et saab näha, mis tulemas veel on. Üldiselt on mul tunne, et kui Väints on mängus, siis mingisugune loogiline tasakaal on ehk saates paigas. 

Kuna aga kahetsusväärselt Laoses merd ei ole, siis ma ei tea, kas püsin pikalt konksu otsas.

"Seiklus Filipiinidel": 

Selle tiimi (kuigi kas seal on üldse tiimi taga, tänasel päeval teeb mõni mees ja naine praktiliselt üksi juba saatesarja ära) reisisaateid ma olen vaadanud pisteliselt. Filipiinid on meie majas loomulikult kohustuslikud, sest seal me tutvusime (tänan küsimast, ei, mina ei ole Filipiinidel käinud).

Filipiine siin näidatakse, kohalikega suheldakse, kaadrid on igati kobedad (droonivõtted annavad tänapäeval ikka silmamõnu juurde). Algusest peale on mind pigem vaid üks nüanss häirinud - asjade üle nämmutamine. Pilt ja jutt, mis kohapealsete kaadrite käigus juba vaatajale selgeks tehtud, hekseldatakse nendes hiljem juurde salvestatud saatejuhi monoloogides veel kord või paar üle (ma ei tea terminoloogiat, kuidas neid klippe nimetatakse, kus asjaosaline hiljem kaamera ees juurde räägib? Et käisime seal ja seal ja siis juhtus selline lugu ja siis ta jutustab selle loo põhimõtteliselt ära). Saaks poole lühemalt kõik jutud öeldud. Sander, minu aeg maksab!

"Meie aasta Türgis":

Öösel Österbyst linna jõudes vaatasin ära. Ma ei ole kindel, kas teleripuldi valdaja keris alguses liiga hoogsalt, aga kui muidu olen vahel nurisenud, et saatesarja algus on kole veniv (teate küll, saatejuht hakkab ärkama oma kodus ärkama ja pakkima, siis käib läbi saadet sponsinud pangast, siis matkariiete poest, seejärel Pruuli kontorist, seejärel mekutab veel lennujaama mõnes kohvikus õunapirukat ja õlut jne, jne), siis selle saate alguses jäi mul sissejuhatus vahele. Aga ma veel kord kordan - äkki keriti üle... Igatahes tundub, et Türgis veedeti kaks raksu (?), talvel ja suvel. 

Muidu turvaline kraam, tavapärase tegelaste omavahelise suhtedünaamikaga. Üks tüüp filosofeerib, vahepeal omadega piisavalt metsa minnes, teine raiub feministlikust vaatenurgast talle kohati vastu, samas mõnel hetkel hakkavad koos soodasid nalju tegema. Õrnas eas noormehed häbenevad vahepeal silmad peast, eriti frivoolsemate naljade osas, samas mõnel hetkel lasevad end sajaga vabaks ja ajavad samasugust jura suust välja. Ses suhtes jah, sa tead juba umbkaudu, mida oodata. 

Istanbul? Jaa, seda saab ka ohtralt, ei ole ainult jauramise saade. Esimeses saates kassid, Hagia Sophia, Sinine mošee, tsisternid, näpuotsaga veel ühte ja teist. Ilmselgelt vaatan ka järgmisi osi. 

Suvaline maikuine jaur

Mul jäi Marokoga seoses veel igasuguseid asju õhku, aga ma ei tea, see reis on juba nii kaugele jäänud, et kohe kuidagi ei saa sellele lainele tagasi. Jäägu siis nii. Maroko pulmaga suvel jätkates ehk meenub veel midagi märkimisväärset. 

                                             

Olen nüüd pisteliselt mõned Milderite pere reisisaated Marokost vaadanud ja... väga meeldivalt üllatunud. Nii toredad tegelased ja tunduvad lastekasvatuses kuidagi eluterved ja mõistlikud tüübid. 

Aga jah, tulin ka kahe nahast kotiga koju ja nuusutan nüüd midagi seda "delikaatset" lõhna, nagu Piret Järvis-Milder saates ütles. Nahktoodete hinnad on uskumatud ja kui ma ei oleks käsipagasiga seekord olnud, siis oleks sealt veel ja veel tarvilikku võtta olnud. Nt seljakott, nagu need meil siin tänasel päeval maksavad 100-300 eurot, sellise sain kuskil 30 euro kandis. Taskuid palju, lukud-pandlad kõik toimivad ja kõik need muud jutud.

Reisilt tulles käisin ühes töötoas. Töötoast endast ma ei kõnele (aga mu elu õieke vaatas mulle küll pika pilguga otsa sellest kuuldes...), aga seda ütlen küll, et laupäeva hommik Koplis on elamus. Ma käin seal küll tihti ka muidu jalutamas või niisama trammiga sõitmas või siis Liinivahes ühes majas, aga ilmselt mitte kunagi hommikul.

Emadepäeva ürr toimus seekord Haapsalus. Mulle need kolme generatsiooni tüdrukutekogunemised nii meeldivad. Ja no Haapsalu ise muidugi ka. Igal aastaajal, aga kevadel eriti. Õige varsti õitseb must leeder, minge siis kindlasti sinna nuusutama. Nagu eelmisel aastal sel ajal remonditöid tehes selgus, siis Haapsalu on vägagi musta leedri linn. Kui jalutades ühest aiast hakkab lõhnabukett lõppema, siis ülejärgmisest algab uus. Kahjuks on küll kenadel jalutusradadel paar suuremat ehitustööd käimas, aga see on elu.

Njah, kui vaid neid ämblikuid seal nii palju ei oleks. Mereäärne värk, ma mõistan.

Ja juba ootasidki Soonlepa nurmenukuväljad. Mul läheb iga aastaga see kevadevaimustus üha suuremaks, ei teagi miks kunagi pigem suve sai ülistatud. Vahel mulle tundub, et maikuus õitseb suurem osa sest ilust ära, natuke pusivad mõned lilled veel jaanipäevani ja siis on finito. Ärge te mitte hakakegi mulle nüüd mingitest sügisestest astritest ja gladioolidest jaurama, sügisel ma lilli enam ei näe. Ja tänavu on ka rohelise värvi palett kuidagi eriti rikkalik ja kirgas. Küllap tänu mõningasele vihmale.

Mürkliaeg on loomulikult ka. Ja jätkuvalt on nendega peitusemäng. Põhimõtteliselt on muster vist selline, et ühes kasvukohas kasvavad kaks aastat, esimesel on palju, teisel vähem. Kolmandat aastat samas kohas enam nagu ei tule neid. Seekord vana sauna taga. Paraku ei söö me neid endiselt :)

                                           

Sild sai tänavu vette 16. mail. Harju keskmine aeg panekuks, aga õnnestub harva. Seekord oli rekordarv inimesi, koos meie endiga 12/13. Sellise arvu juures pean tõsiselt kaaluma talgusupile üleminekut, sest supp-praad-magustoit hakkab üle jõu käima. Rõõm abiliste üle on siiski üle mõistuse suur!

Armas oli ka kuulda, et Sarve-rahva (ehk siis üle vee poolsaareke) jaoks tähistab Soonlepa silla vettesaamine suve algust. Peaks selle suve siis ettepoole nügima :)

Imelise maikuu iga-aastane häda seisneb selles, et ilus on nii saarel kui linnas. Olla tahaks mõlemal pool. Pikalt. Järjest. See edasi-tagasi sõelumine käib mulle sajaga ajudele. Aga nagu kiuste on alati just mai ja pool juunit hästi palju siblimist mõlemas kohas. 

Teatris käisin ka eksprompt. Draamateatris oli eelviimast korda Reza "Kunst". Mõned aastad tagasi mängisid lavaka noored seda Art Space´is, jättis keskmiselt hea mulje. Nüüd läksin vana ja väärika raskekahurväe pärast (Rekkor, Kangur, T. Oja). Kuna sisulised üllatusmomendid arusaadavalt seekord puudusid, siis saigi rohkem nauditud vanameistrite mängu. Lemmikuks siiski see hetk, kus nad kõik kolm lihtsalt laval naerda kõõksusid. Oleks meil kõigil ikka elus palju neid hetki, kus saame kontrollimatult naerda :)