Käisin poes...

Hetki esmaspäevaõhtuselt raamatusõprade kohtumiselt Vanalinna Rahva Raamatu õdusas poes.

Mariann aka Kikaeliga rääkisime, mida loeme, kuidas valime ja kuidas loetust somes kirjutame. Nimelt oli seekordse kohtumise teemaks blogimine ja raamatublogide lugemissoovitused Lisaks käisid meie laualt läbi mõned lemmikraamatud, Mariannil "Kääbik" ja minul Otsuka "Buddha pööningul".

Oktoobrikuise kohtumisõhtu teemaks on "Minu..."-sari ja siis istub pihitoolil juba keegi teine.

Olemine oli armas ja sama armas oli ka kohata päris elus paljusid neid, kelle lugemisi seni veebis olen jälginud.

Pilditänu: Helmi Sooster

Lugemiseni!

10 killukest "Minu..."-sarja 200. raamatu ilmumise puhul

 

121.

Minu kirjutama sattumine on kindlasti Anna-Maria Penu „Minu Hispaania” teene. Just see oli esimene „Minu...“ sarja raamat, mis mu teele jäi. Ilmselt kõnetas piisavalt, et ise ka puhas Wordi-fail ekraanil lahti lüüa.

Mäletan, et mu esimene versioon „Minu Taani“ raamatust oli pigem ilukirjanduslik ja kindlasti mitte sarja formaadile vastav. Kui olin kirjastaja Epule (siinkohal kordub suurema osa mälestuskildude refrään: keda ma siis veel ei tundnud) kirjutanud ja katkendi saatnud, tuli jah-sõna kiiresti, ent ühtlasi ka korraldus tekst ikka formaadile vastavaks kirjutada.

„Minu Taani” kirjutamine oli valdavalt väga lihtne, sest...

122.

Jah, 2010. aasta hakul ilmunud „Minu Taani“ on tegelikult minu ema lugu. Olin niiöelda variautor ja jutustasin mõnuga ta loo.

Tervelt kaheksa aastat ei tekitanud ei Mae Lenderi nimi, vanus ega perekonnaseis küsimusi. Kui 2018. aastal ilmus „Minu Hiiumaa”, muutusid tähelepanelikumad sarja lugejad murelikuks – kuskil on sisse lipsanud mingi viga, vanus ei klapi, vahi aga Maed, valetab häbitult end nooremaks! Sellest ajast alates on pidanud nii Epp kui ka ma ise raamatukogudes esinedes vastama Mae personaalküsimust puudutavatele arupärimistele.

Kirjastusele oli see skeem - „dokumentaalne ja isegi natuke illegaalne lugu variautori kaudu“ - 2010. aastal veel täiesti uus olukord ja kuna paremat ideed ei tulnud sel hetkel pähe, siis läkski käiku nipsust mõeldud pseudonüüm. Hiljem on sarjas sarnased olukorrad lahendatud erinevalt. Näiteks „Minu Albaania” autoriks on märgitud küll Helmi Vela, kuid on mainitud, et loo on kirja pannud Katrin Buchanan (tänane Lust), samamoodi on „Minu New Yorgi“ Diana Lotuse taustajõud-kirjutaja tema ema Dagmar Raudam. Ja nii mõnigi kord on sündinud raamat olnud hoopis abikaasade ühistöö, kuigi avalikult rambivalgusesse astub üks. Ärge küsige nimesid, ma ei ütle.

Muide, kirjastusetüdrukutest ei ole mind vist keegi kunagi Reelikaks kutsunud. Ma olen neile Mae!

123.

„Minu Hiiumaa” sündis tänu Epu geniaalsele ettepanekule, et... ma võiks mõneks kuuks minna Vao pagulaskeskusesse vabatahtlikku tööd tegema ja kirjutada raamatu „Minu Vao”. Tuletan meelde, aasta oli 2015 ja üle päeva kuulsime uudiseid sealsete elanike imelistest tegudest. Ma tegin kolm sügavat hingetõmmet, kaalutledes, kas ma talle üldse vastan. Õnneks siiski vastasin. Andsin lühidalt teada, et olen niigi hädas logistikaga trajektooril Viljandi-Tallinn-Hiiumaa, ja adrenaliiniküllane Vao pagulaskeskus sinna kohe kuidagi ei mahu.

Aga Epp ei oleks Epp, kui ta ei oleks seepeale rõõmsalt hüüatanud: „Väga hea, kirjuta siis Hiiumaast!”

Ma hingasin taas korda kolm sügavalt sisse ja teatasin, et ma olen alles nii umbes viis korda käinud siin saarekese peal, et peaks nüüd väheke ikka hoogu.

Ise muidugi avasin märkmiku ja kukkusin mõtteid paberile kribima, et „ähk läheb tarvis“... Millest, nagu terasem lugeja teab, sai ka raamatu alapealkiri.

Mis oli väga õige tegu. Sest täna ma seda raamatut enam ei kirjutaks. Kuigi sarjas on autoreid, kes on oma sihtkohapaigas elanud väga kaua ja kirjutanud ometigi põneva loo (näiteks meenub kohe Mätta Mare „Minu Kihnu”), siis enamasti mulle endale sümpatiseerivad enim lood, kus on uustulnuka värske pilk ja kerge kultuurikonflikt. Mul kadus see värske pilk Hiiumaal väga ruttu, seega ka tagantjärele tarkusena leian, et oli väga õige samm kolm aastat pärast praamilt maha astumist raamat valmis kirjutada. Ühtlasi tänan siinkohal ka oma abikaasat, kelle paarikümne aasta pikkune kogemustepagas muidugi kaasa aitas mu kultuurikonfliktidele tausta andmisel.

124.

Ilmselt oli Hiiumaa-raamatu idee ikka Epul peas kinni, sest vahepeal oli ta jõudnud teha kihutustööd ka Ave Alavainule. Ma ei leia enam kogu selle loo üksikasju oma mälusopist, aga mäletan, et kord ei tahtnud Ave seda proovitööd kirjutada, kord muretses, et tema „Minu Hiiumaa” saaks väga Kärdla-keskne ja kolmandaks ei olnud mingil hetkel enam ta tervis suuremaks kirjatööks piisavalt hea.

Ühel hetkel tegi kirjastus otsuse anda kiirem käik minu Hiiumaa-raamatu sünnile ja oi ma mäletan põdemist, et kuidas seda nüüd Avele öelda... Sest võis väga vabalt juhtuda, et Avel oleks olnud oma nägemus hoopis mõnest teisest kandidaadist sellele kohale. Kivi langes laia kaarega südamelt, kui ta eufooriliselt hoopis hüüatas, et kõige õigem valik ja tal on kohe kergem olla, et see pauk nüüd temast lõplikult mööda on läinud!

125

„Minu Hiiumaa” esitlus toimus otse sündmuspaigal ehk Soonlepas, kodukohvikute päeval 2018. aasta suvel. Kui muidu tilgub rahvas taolise päeva jooksul hõredalt käia, siis nüüd oli esitluse ajaks õuele ootama-vaatama kogunenud mitusada inimest... kes ei olnud just kõige rõõmsamas meeleolus, sest veerandtunnike enne ürituse algust olid värsked raamatud kõik otsas, letil nukrutsesid vaid kaks „Minu Muhumaad”, mille kirjastus oli igaks juhuks kaasa pannud. Mina, nõukaaega vähe näinud inimene, nägin elus esimest korda, et raamatuleti juures vonkleb pikk saba ja nii mõnigi ostab viis-kuus raamatut korraga, et no teisest saare otsast tuldud ja naabrid tellisid ka...Kõik käis nii kähku, nüüd mõtlen, et oleks pidanud vist kehtestama mingi limiidi, kaks raamatut pere peale vms.

126.

Sarja juurde sisutoimetajaks sattusin vist kuskil 2015. aasta paiku, kui Epp ilmselt vaatas, et on üks raamatublogija, kes kogu aeg targutab loetud „Minu...”-sarja raamatute üle, et astugu siis parem juba raamatu valmimise ajal paati ja rääkigu kohe suu puhtaks. Esimene töö oli Jaana Albri „Minu Kreeta” ja mis seal salata, Vahemere ümbrus ongi jäänud mu suureks lemmikuks.

See töö on paradiis (muide, mulle tundub, et üks sagedamini soovitud sõnu alapealkirjaks, kujutage nüüd ette, kui paarisajast raamatust veerand kannaks kaanel midagi seoses paradiisiga) ja põrgu käsikäes (ka põrgut pakuvad autorid alapealkirjaks, aga siiski palju vähem!). Ühest küljest: väga palju toredaid inimesi, keda saad lähedalt, lausa intiimselt tundma. On paljut, mis kaante vahele ei jõua, aga mida on tarvis töö käigus teada. Lisaks saabuvad mu maailma uued ja põnevad paigad, autorite ametid, hobid, tegemised... iga raamatuga avaneb suur ja rikas maailm. On joodud koos veini, on riputud tundide kaupa telefoni otsas, on saadetud tundidepikkuseid häälsõnumeid. Kusjuures on ka autoreid, keda ma ei ole kordagi silmast silma näinud, aga sõbraks oleme ikkagi saanud.

Teisest küljest on toimetaja keerulises kohas. Kui mitu korda on mul töö käigus tulnud kirjastajale õrnalt märku anda, et siit tuleb nüüd natuke nii- või naasugune käsikiri, murrab küll sarja raamidest välja, aga ärme autorit ennast siiski murra. Või tuleb mul võidelda sõnade ja väljendite pärast, mõlemal suunal. Mõne puhul tean kindlalt, et see ei ole kooskõlas reeglitega, teise puhul tean, et see ei pääse konkreetse keeletoimetaja „punasest pliiatsist” läbi (jah, keeletoimetamine ei ole kivisse raiutud: mille üks laseb läbi, selle teine tõmbab maha), kolmanda fraasi või mõtte puhul aiman, et seda ei luba kirjastaja. Sisutoimetaja on väga sageli justkui vahemees autori ja keeletoimetaja või autori ja kirjastaja vahel, ja see võib olla, ühesõnaga, põrgu.

Mäletan, et mu raamatu „Minu lõunamaa” ilmudes keeletoimetajale tehtud meelehead sisaldavale kotile kirjutasin ka kõik tema väljaroogitud ühel kindlal teemal väljendid. See oli õnneks siiski huumorivõtmes mõeldud ja eks minagi tean, et uus aeg on mõned sõnad meie sõnavarast eemaldanud.

127.

„Minu lõunamaa“ raamat sündis aga nii, et mind natuke tüütasid ära need ülinunnud kõige-kõigemad fotod, mida lennupileteid või reisipaketti valides sihtkoha tutvustuseks sulle kodulehel näidatakse. Need on nii päikeselised, klanitud, värvilised ja puhtad. Kohalikud inimesed piltidel oleks nagu maha astunud jehoovakate ajakirjast. Mul hakkas lihtsalt kahju inimestest, kes lähevad oma elu esimesele lõunamaa-reisile ja saavad valusa obaduse vastu vahtimist juba enne lennujaamast välja astumist.

Ma muidugi toonitan, et ei kahetse ühtegi oma reisi, on palju ilusaid paiku ja väga armsaid inimesi, ent on ka see teine külg.

128.

Minu kõige keerulisem aeg kirjastuses oli vist siis, kui tegelesin seal ka sotsiaalmeedia ja turundusega. Kui sa oled raamatu kas ise kirjutanud või kellegi teise raamatu toimetanud, olnud selles tekstis niigi juba kuude kaupa sees, väikesele kirjastusele omaselt ka otsapidi järgnevates tööprotsessides osalenud, ja kui siis kõige lõpuks peaksid igati aitama kaasa ka selle laia ilma minekule ja müügile, siis on see päris kurnav.

129.

„Minu...”sarja kohta ehk kõige vähem teada fakt on, et see on äärmiselt efektiivne unerohi. Hetkel teadaolevate andmete kohaselt olin esimene, kes selle avastas. Nimelt kui öösel kell kolm uni ei taha tulla, siis hakkan mõttes kõiki ilmunud raamatuid üles loetlema ja loendama. Kui nüüd meelde tuletada, et tänaseks on ilmunud sarjas 200 raamatut, siis on see õige kenake mäluharjutus. Lisaks on riikide hulgas ka pealinnu, lihtsalt linnu, teatud piirkondi, aga ka üldistusi (maailm, lõunamaa, maailmameri). Mõni riik on läinud ka teisele ringile, mõni suisa kolmandalegi. Ülesandele võib läheneda mitut moodi, ka alfabeetiliselt, ent ise lähenen geograafiliselt, maailmajagude kaupa. Kui unetus kiusab mitmel ööl järjest, siis tõstan stardijoonel suunaviida ringi (kas liikuda Eestist läände või itta).

Kas ma saan mõnikord esimese ringiga arvu klappima? Ei, mitte kunagi. Alati jääb 5 kuni 10 puudu, millest pisukese mõtlemisele järel (nii umbes kella neljaks varahommikul) meenuvad veel mõned. Ennevanasti, kui raamatuid oli veel vähem ilmunud, siis püüdsin ikka autorite nimed ka paika saada, aga sellest olen ammu loobunud.

Kas uni viimaks tuleb? Muidugi!

130.

Kõige sagedamini küsitakse minult, et kui palju ma ise selles sarjas ilmunud raamatuid lugenud olen. Tavaliselt on vastuseks koguarv miinus 1,5. Näppu ei ole juhtunud vaid „Minu Neenetsimaa” ja pooleli olen ka jätnud vaid ühe – „Minu Bangkoki”. Kõik teised loen kohe ilmudes. Nagu ma ikka ütlen, ajakirju ja sealseid persoonilugusid ma suurt ei loe, minu kuukiri ongi „Minu...”-sari. Iga kuu uus autor, keda ennast, kelle lugu ja kelle kodupaika tundma õppida. Mulle sobib.

                                   

Palju õnne, Petrone Print!

PS. Killukesed said kirja esmalt Epu blogisse, mine ja tutvu ka sealsete teiste autorite mälestustega.

Minu Sansibar

Sansibar tundub esmapilgul selline tšill ja muretu, täiuslik koht, kus oma valged pekid laiali laotada. Tegelikult on seal muidugi päike nii kõrvetav ja rannaliiv nii silmipimestavalt valge, et randa kannatab vaid päikesetõusul ja -loojangul minna, muul ajal lõõtsutad õues palmi või toas konditsioneeri all ja unistad Eestimaa hallist novembritaevast, mis vajutab sind maad ligi.

Ja rahu ei saa rannas kunagi, sest jambo-jambo!, eks ole :) Samas rannas elu jälgimine on parem kui mistahes teleprogramm. Maasai noormehed, kes turistide kimbutamisest puhkepausi võttes toetuvad kepi najale ja nokivad nutis. Naised, haokubu pea peal. Õhtuti jalutavad vahmiilid. Kogu aeg midagi toimub.

Janika Sansibar on kogunenud paljude aastate vältel. Ta on olnud seal nii turistina, reisikorraldaja ja giidina kui proovinud ka elada. Raamatus joonistub kenasti välja, et mida pikemalt seal olla ja hoidku taevas, kui veel püüda ka asjalik olla, siis võib nii mõnedki hallid juuksekarvad saada. 

Lähemalt vaadates ei ole see elu seal aga sugugi muretu. Turistihordid hävitavad looduse ja trööpavad paradiisi. Vaesus on loonud omaette ettevõtlusvormi "armastus raha eest". Sealjuures on Sansibar üks neist kohtadest, kus mitte ainult valge mees ei komista suure tõenäosusega õnne otsa, vaid ka vanemapoolne valge naine leiab hõlpsasti oma eluarmastuse. Siinkohal tahaks meelde tuletada, et kuigi Sansibar tundub kaugel, nii kaugel, siis sinu saarevallatused ei pruugi vaid sinu ja rannapoisi vahele jääda. Rannapoisid kelgivad otse loomulikult vallutustega omavahel, aga mitte ainult... Oli meilgi juhus, kui rannas astus ligi järjekordne rannapoiss, kes tont teab millega parajasti äritsemas, sissejuhatavale küsimusele päritolu kohta Estonia kuuldes, lõid tüübil silmad särama. Sest Eesti, see on ju a) Ragnar Klavan, b) Eesti "pruut" WhatsAppi galeriis. Sedapuhku paraku koguni võrdlemisi tuntud inimene.

Muidugi oli ka lõbusamaid lugusid kui lokkav vaesus, armastus raha eest ja kingiks saadud kurjad tõved. Mu lemmik oli nt Janika T-särgi äri... No ma oleksin võinud mis iganes lõpu sellele ärile välja mõelda, aga mitte sellise :) Ja ka hotelliinvestori teejuhi õpetlik ja ülevaatlik lugu oli kümnesse (tõsi, see ei ole nii ainult Sansibaril).

Mis ma nüüd öelda tahtsin... igati tore raamat. Räägib nii ilusatest kui ka koledatest asjadest. 

Romantikasari

Romantikasarja viimane raamat on ilmunud ja Maalehes ka tutvustatud/arvustatud. Tohvri teeb paljudele tänastele plämpajatele silmad ette, seda ma ütlen. On küll lihtne ja ehk kohati veidi naiivne, aga samas selline aus Eesti elu.

Nüüd on selle teemaga finito. Oli päris tore ja omamoodi kogemus. Just selles mõttes, et ma loen ju väga harva raamatuid, mida ma ise pole lugemislauale valinud. Paar kirjastust vahel üllatavad mind kokkuleppeta mingite teostega. Tõsi, ühe kirjastuse üks turundustüdruk on mu maitse sedavõrd hästi lahti muukinud, et tema üllatusmunad lähevad sageli täppi. 

Kui nüüd Maalehe romantikasarjale tagasi vaadata, siis ilmunud kümnest raamatust kõige lemmikumad oleksid vist "Punase märkmikuga naine" (siin oli mingi hõrk prantsuse elegants) ja "Teater" (Maugham lihtsalt on meister inimesi lahti muukima). Napi stiili poolest meeldis ka "Armastuse lugu" ja "Armastusest ja varjust" oli kergelt silmaringi laiendava lisaväärtusega.

Natuke ehk minu maitsele liiga lääged (samas võiks see kellegi jaoks just nimelt olla romantilise loo näitajaks) olid "Kiri pudelis" ja "Tuhat külateed". Ja kindlasti on mul hea meel, et sain loetud oma esimese Pilcheri ja esimese Tohvri. 

Teater / Maugham

 Maughami "Teater" nüüd ka ilmunud, ikka Maalehe romantikasarjas.

Saaremaa

Ilmunud on üks rohkem kui hea raamat, olen päris mitu korda lugenud, seega tean, mida räägin. Olavil tuleb neid lugusid nagu Vändrast teadagi mida, seega võiks ju elulooraamatugi valmis visata... Aga eks me teame, et kes kord juba kadaka alla siruli visanud, ei see naljalt viitsi arvutil kaant avada.

Muide, hiidlased võiks raamatut juba autori perenime tõttu lugeda, sest Hiiumaa üks kõvemaid tüdrukuid kannab sama nime (Kaja on ta eesnimi, seda te muidugi juba saite aru).

Ah jaa, unustasin, üks pärishiidlane on ka raamatus sees, nimeks Kruup ja toodud Kuuli talust.

Täna sai raamat Viru keskuse Rahva Raamatus ühisesitletud Annika Prangli "Minu Prangliga". Mul on Pranglis veel käimata, aga ju jõuab.

Eesti saared on ägedad - mine saarele!

PS. Mul on nüüd isiklik ja nimeline võinuga, Juhani talu kadakast ja puha.

Nõmmliivatee

 

Murtud

Aasta selgroog on hirmsa raginaga pooleks murtud. Oleks ühe kuuga kui seitse elu elanud. Ja kuna pea ilmselt seda kõike ei suuda vastu võtta, siis arvatavasti mõne kuu pärast ei mäleta enam midagi. Eile näiteks trehvasime praamil tuttavate suvehiidlastega. Mingil hetkel hakkasid nad mingis seoses rääkima, et vaat, seal Mike Oldfieldi "Tubular bellsi" kontserdil teie saite sellised ja sellised istekohad viimasel hetkel ostes... Noh, põhimõtteliselt tegime me T-ga 10 minutit neile selgeks, et me EI OLE seal kontserdil käinud. Null mälupilti. Ja see oli veel Alexela kontserdimajas, eks ole. Tõsi, hiljem ma endale leidsin vabanduse, et kuna ma nädal-paar pärast kontserti oma haiguse sisse pikemaks ajaks koperdasin, siis see nullis mingi perioodi osas mu mälu korralikult.

Juuni märksõnaks on elu kolme koha vahet. Ühes voodis järjest üle kolme öö pole eriti saanud magada. Kogu aeg pakid asju kokku ja lahti, paned toitusid kokku, meenutad poeriiulite vahel, kas kaerahelbeid on. Aga piima? Külaliskorter saab kohe-kohe valmis, tõsi, eile viimast riiulikest pildistamise jaoks seina pannes juhtus. Juhtus asju. Seega... kas on üldse vaja selle peale lisada, mis päevaks on esimene majutus bronni teinud. Ma päriselt ei ütle. 

Juuni, nagu üldse kevad, on tänavu olnud tuuline vist kõikjal. Sild sai sisse 1. juunil, paat istub endiselt keset hoovi. Praamiga saab nii tihti loksuda, et ega mõne väiksema paadiga ei viitsikski merele minna. Kusjuures vahepeal võib minna aasta otsa nii, et ei tunnegi praamil lainet, aga viimasel ajal ikka kergelt loksutab.

Koer-kibuvits, mida me mingil põhjusel metsikuks kibuvitsaks ja metsroosiks vaheldumisi nimetame, õitseb tänavu heldelt. Ilusa õiega kaunitar, kes pika ja okkalise oksarao kohta korraga õisi kasinalt annab, on viimaks ometi lahke. Ilus vaadata võpsikut ja kadastikku, mis kirjatud roosade õitega. Kusjuures nende lõhna on hoov täis, varem pole see nii kõikehõlmav olnud. 

Muide, Haapsalu lõhn on musta leedri oma. Igas teises aias vaatab mõni õitsev ja lõhnav põõsatups vastu. Imeline.

Juunis oli ka ühe kevadise toimetatud raamatu esitlus ära, teine raamat läks trükikotta. Mälupilt sellest, kuidas ma kord maikuu varahommikul päikesetõusu aegu Kertu käsikirja ehituskola vahel lugesin, ise nunnu nagu tolmuahv, see jääb selle raamatuga nüüd seostuma. Saaremaa-raamat sai ka väga hea (autor lihtsalt on nii isikupärane, aga selle sünnivalud olid nii rasked, et tahtsin korduvalt rongi alla joosta.         

Meenutab üht mõne aasta tagust Kanguri-Vaariku jutusaadet (vist Kanguri ümmarguse puhul), kus nad rääkisid (vist Karusoole viidates), et viimase jaoks sündiski hea lavastus vaid läbi suure valu, draama, tüli ja vaidluse. Mehed leidsid, et nemad oleksid nõus kesisema tulemusega, kui vaid protsess ja teekond ise oleksid meeldivad. Ma oma seisukohta ei hakka ütlema ses asjas.

Fanfaarid-fanfaarid ja trummipõrin, sest kõige olulisem märksõna juunikuust on aga see, et mul ei ole enam imiklast. See on väga imelik tunne. Nii et - ma ütlen nüüd midagi ebapopulaarset ja peavoolule vastupidist - kui võimalik, saage lapsed noorelt. Mitte et ma ise oleks üleliia noorelt saanud, aga midagi siiski. 

                                               

Ja ma olen seda vist juba kunagi varem teinud, aga mõni mõis, ma ikkagi soovitan Rado restorani. Eriti hea meel on, et kui ma jätsin resto valimise niudeviljale ja olin teatavate mööndustega valmis isegi O.O pizzeriat külastama, siis ta valis ikkagi normaalse toiduga koha. Mitte et pitsat ei võiks süüa, mul tuleb ka vahel selle järele isu, aga see tundub kuidagi... sama, nagu minna burksi restorani sööma.

Toit on Rados aus ja hea. Menüüd üleval ei ole, sest tehakse sellest, mida on sel päeval õnnestunud saada. Õige suhtumine. 

Kniksutamise päev

 

Jälle käes päev olla tänulik lugejatele-laenutajatele!  Eriti kui ei ole midagi värskelt ilmunud, siis tundub see laenutushüvitis iga kord justkui ootamatult sülle sadanud preemia.

Loeme edasi!

Elu parim elu

Enam ei saa keegi öelda, et ma olen absoluutselt spordikauge inimene :) Sest ma olen olnud ühe sporditeemalise, äärmiselt inspireeriva ja mõtlemapaneva raamatu sünni juures. Teoorias tean ma nüüd nii mõndagi. No kuulge, alles mõni päev tagasi sõitsin ju mitukümmend kilomeetrit ratast (isegi ei pidanud väga "kangutama"), seega on midagi ka praktikasse läinud. Ja mitte ainult. Kui käsikirjas oli juba korda viis mulgiputru mainitud, siis panin ma ka ise poti tulele (rohkete pekitükkidega, sry, Kertu!).

Kertu on hull, seda ma olen kahtlustanud niigi. Pärast raamatut enam ei kahtlusta ka, nüüd ma tean. Ma ütlen ausalt - ma ei ole kunagi, mitte kunagi, nii kiiret ja efektiivset tööprotsessi näinud. Tunnistan, ka nii meeldiv ja valutu pole see kunagi varem olnud. Kui Kertu spordialad on pigem kestvusspordi alla liigituvad, distantsid pikad, siis see raamat oli küll toimetamise sprint (ega keeletoimetajal kergem olnud :)) 

Põnev oli see ka, eriti spordikaugele inimesele. Sest kui sa ikka ei jookse maratoni, ei osale triatlonil, ei käi ultral, ei valluta mägesid ega vehi suuskadel, siis ei tea sa kunagi päris täpselt, mida need hullud seal teekonnal kogevad. Ei, ei pea kartma, et siin on juttu ainult veremaitsest suus, hauduvatest varvastest ja villidest... Siin saab laiendatud silmaring, naeru pupsuda ja südamlikke hetki on ka. Hirmus on kohati ka. Näiteks kui ma mõtlen, et mina magasin Hiiumaal oma soojas voodis, aga olid mingid veidrad tegelased, kes rassisid läbi metsade ja soode ööpäev läbi (kordan: ööpäev!) järjepanu, ligemärjana, kohati isegi mõistmata, kus nad täpselt on ja kuhu minema peaksid. Tõsi, vähemasti oli tüdrukutel ebasportlikult kena aluspesu. Ilu loeb!

Kõrget lendu ja elu parimat elu!

Viru keskuse Rahva Raamatus vestles autoriga Rasmus Kagge (samuti veidi spordihull)

Armastuse lugu / Segal

 

Segali "Armastuse lugu" eilses Maalehes.

Vist küll kordan end, aga siiski - see on tore ja loetav lugu. Selline napp, aga mõjus. 

Punase märkmikuga naine / Laurain

 

Iseenesest kui midagi neis viimastes päevades üldse toredat on olnud, siis see, et mõnd töösutsu on võimalik nokitseda sellises kaunis kohas.

Naistekas, aga selle heas tähenduses. Pariis, raamatukaupmees, kes leiab prügikasti pealt käekoti, mis keskmisest luksuslikuma välimusega ja midagi ka sisaldab. Sealt hakkab lugu hargnema, ja hargneb võrdlemisi kenasti. Ei veni, annab palju põnevaid kirjanduslikke vihjeid, pealegi tuleb paar üllatavat pööret ka, isegi üks või kaks korda ülespidi suunurgad. Selline usutav lugu, mis võiks meist igaühega juhtuda ja on eraldi huvitav kaasa mõelda, et kuidas käituksin mina.

Igatahes mulle meeldis ja kergeks kiireks suviseks vahepalaks julgen oma võluvatele naistuttavatele soovitada küll. Maalehes pikemalt.

See Kopi asi...

... läks ka Go Reisiajakirja veebikodus üles.

Armastuse lugu / Segal

Lihtsa ja selge ülesehitusega, lühike ja konkreetne. Sõna otseses mõttes armastuse lugu. Mingi võlu selles napis loos oli.

Ja muidugi  see avalause...

Seekord tuli kirjutamine raskelt. Kui ei ole seda konksu, millest kinni hakata, siis...

Vildega Kopis

Ma ei tea, kuidas see nüüd jälle nii juhtus, et ma kirjutasin reisikirja, sedapuhku Vildega Kopenhaagenis käigust, aga äramärkimise sai keegi Eland Mere 🤔 Kahtlustan õelat kättemaksu, sest ma ei lubanud tal ooperis väikest šnabilivopskit teha...

Igatahes oli endal lõbus ja tore kirjutada. Sest mis seal salata - väike väsimus on neist tavalistest reisikirjadest tekkima hakanud. Nii et kui tekkis motivatsioon Vilde kampa võtta ja korraks Koppi põrutada, siis miks ka mitte.

Öine soov

Maalehe romantikasarja neljas raamat Anne B. Ragde "Öine soov" ja selle tutvustus/arvustus on tänases Maalehes ilmunud.

Mulgipuder

Trükikotta liigub raamat, mille juures käppapidi viimastel nädalatel (optimistlikult öeldes) olnud olen. Iga raamat mõjutab, moel või teisel. Mind mõjutas sel moel, et kui seal juba mitmendat korda mulgiputru mainiti (korda viis), siis oli aeg pott tulele visata.

Huvitav, mis teemal see raamat võiks olla?

PS. Seekord tuli puder liiga vedel, kohe näha, et see sajal rindel laamendamine ei tule köögis kasuks.

Imeline aed

 

Sarah Addison Alleni "Imeline aed" (02. mai Maalehes)

Imeline aed

Võrdlemisi helge romaan kahest õest, kes pärast paljusid aastaid taas kokku saavad. On mineviku lahti harutamist, on teineteise usalduse tagasi võitmist. 

Ja muidugi kohandumist väikelinna eluga. Sest suhtumine nende suguvõssa pole just meeldivamate killast. Paigale jäänud õde Claire hoolitseb eriskummalises tagaaias taimede eest ja võlub köögis neist maagilisi roogi. Ta on kohalikus kogukonnas hinnatud toitlustaja, ent oma maagiliste võimete tõttu ka samapalju kardetud. Kodulinna naasnud õde Sydney on maagiat kogu elu põlanud ja selle eest põgenenud.

Armastust ei taha (enam) kumbki, aga või see nende tahtmisest küsib. 

Minu lemmik oli vanadaam Evanelle, õekste kauge sugulane, kellel oli pidevalt vajadus inimestele mingeid asju kinkida, teadmata täpsemalt, millal ja mil moel nood neid asju vajavad. Aeg näitas, et vajavad nad aga igatahes. Lisaks meeldisid talle noorte meeste tagumikud, neid käis ta ülikoolilinnaku jooksurajal piilumas. 

Täitsa tore lugemine, mõni paduromantiline lõiguke ju oli, aga muidu igati loetav kraam. Kes soovib, võib nimetada ka naistekaks.

Tuhat külateed

Maalehe ja Eesti Raamatu romantikasarja "Mis värvi on armastus" teine raamat - Robert James Walleri "Tuhat külateed" (Maaleht, 17.04.2025)

Mis mulle selle sarja raamatute tutvustamise/arvustamise juures meeldib - loen lõpuks mingeid neid raamatuid, mis muidu mu lauale sattunud ei ole. "Madisoni maakonna sillad" oli mul näiteks lugemata, aga "Tuhande külatee" lugemiseks tundus mõistlik ikka eelnev lugu ka läbi lugeda. Aga see Waller oli veel leebe variant, siin tuleb ju peagi märksa suuremaid pähkleid...