Vahel juhtub nii...

Mida ma just tegin!?

Ma jõllitasin üht fotot, üsna suures plaanis võetud, kus peal oli... ma ei tea mis. Igatahes väga karvane ja igas ilmakaares laiali "harudega". Ja keskel oli suurem ümmargune ala, mille keskel oleks nagu anus. Aga need harud olid kuidagi nagu... lahus sellest keskmisest osast. Nagu mingid kutsikad/põrsad ema nisade otsas. Kuna tegemist ei ole kindlasti mingi kahtlase saidiga, vaid ühe instakontoga, millel leiduvaga peaksin lähiajal 101% samastuma, siis jah, usaldasin ja uurisin. See oli väga hirmus, aga natuke nagu ka nunnu, karvane ja pehme ja nummi.

Neid "harusid" oli kaheksa...

Sel hetkel, kui adusin, et teoreetiliselt võib see olla ämblik, hakkas sees nii hullusti keerama. Igatahes tagasi ei julge minna, ometi on vaja seal kontol veel palju aega veeta...

Hunt / Väike Myy

Kõik hundist, sekka ka huntkoerast. Mis elu hundid elavad ja milline on karja hierarhia. Kas, millal ja millist hunti karta. Hundid meie ja teiste rahvaste pärimuses. Milline on hundi elu tänases Eestis. Lisaks autori enda kokkupuuted huntidega. Ja muidugi isiklik huntkoer Roki. Ah jaa, teiste hundikogemused niisamuti. 

Minu üks läbi aegade (ma ei tea, kust see pärit on) lemmikmõisteid-väljendeid on hunditund. Kuna ma lugesin seda raamatut pika perioodi jooksul, siis jäin praegu mõtlema, et kas seda siin mainitud oli... Hundi päev oli küll, 22. detsember. Igatahes hunditund on üks karm aeg öö ja hommiku vahel, mil kõik emotsioonid on võimendunud ja värvid liiga kirkad. Enamasti me õnneks sel ajal magame, see hoiab palju jama ära :)

Kui sa pole just kogu elu huntide uurimisega tegelenud, siis põnevat informatsiooni leiab siit kamaluga. Mõtteainet niisamuti. Sest meedias loetu põhjal jääb huntidega seoses kõlama kõik paha, nii paha. Aga miks see nii on, kuidas on selle pahani jõutud, sellest on juttu väga harva. Kui üldse. Raamatu on suisa öeldud, et kui poleks hunte, poleks ka jäneseid. Looduses on üldiselt päris kena tasakaal, kui hoolega vaadata. Miks tasakaal paigast kipub minema... njah.

Kasulik vihje neile, kelle õuele metsakutsud kangesti trügivad - hundid pidavat kartma nööril kuivavat pesu.

Väljaspool hooaega

Väljaspool hooaega Hiiumaa mulle meeldib. Väga. Ise ka imestan. Ja nii iga päev. 

Lisaks ülepäevasele Ruudis lugemas käimisele oli seekord ka Kõrgessaare päevakeskuse külastus.

Sarve

Sarve on ikka kõige ilusam koht Hiiumaal. Isegi talvel on ilus. 

 

See on küll Suuremõisa, aga Sarve on tugevamal hiiu naisel siit kiviga visata :) Kuigi ega ma tea, miks peaks keegi Sarve poole kiva loopima...

Sügise märgid

 

Sügis on käes, kui tuleb tormijärgselt minna saarele kahjusid üle vaatama. Väga hullu õnneks siiski ei olnud, vaid suveköögil eest paisatud kaks klaaspaneeli (mõlemad terved ja tagasi oli võimalik mõne minutiga panna, liuglesid ja haakisid end teiste paneelidega pärast endistviisi), mõned eterniidid kõrvalhoonete katustelt ja vana maja terrassilt mulda täis lillepott (muld kenasti välja kallatud ja pott ise vana saunani lennanud, nii mõnikümmend meetrit). Samas tääkliiliad keramaja terrassil seisid vapralt püsti.

Sügis on käes ka siis, kui praamil kuuled ohtralt itaalia keelt. Itaalia jäägreid oli seekord nii saarele minnes kui ka sealt tulles. Ka üks lõputu vaidluste teema. Täna 6.30 praamil oli see eriti kõrvatorkav, sest noh, olgem ausad, päeva esimese praami rahvas on tavaliselt üpris sõnaaher ja tukkuvas olekus, aga italiano´d tõmbavad detsibellid ikka korralikult üles.

Nädalaraport

 1. Kultuuriga on varsti pekkis. Vaatan teatrite saaliplaane ja piletimüüki ja see on karm, mis on toimunud. Kui muidu oli nii masendav vaatepilt peamiselt Draamateatris, siis ega Linnateatri pilt on ka nutune. Natuke nüüd aitas see sooduskampaania, mida mõlemad teatrid tegid, aga ikkagi... Samas ega reps on ka selline, et üha vähem on lavastusi, mis isutavad. Aga eks meil ongi liiga palju teatreid, olen nõus. No võtsin siis Osnapi ja Polkovniku lese ja Yerma ja nipet-näpet veel. 

Sama kehtib ka raamatute kohta. Hinnad panevad praegu sellise kapakuga üles, et ilmselgelt mõned kirjastused kaovad ja olemasolevad peavad oma sõelad tihedamaks tegema ja varsti oleme olukorras, kus valdavalt ostavadki raamatuid vaid raamatukogud ja ega nemadki ju vaatavad, keda ja kui palju osta. Ja kuigi ma olen siiani meeletult tänulik raamatukogudele, kes on mind usinasti ostnud, siis motivatsiooni kirjutada jääb ometi aina vähemaks :( Samas vaimus langus jätkub, siis mõne aja pärast hakkame rääkima tiraažidest, mis kõigest kolmekohalised...

2. Sain Eesti Pimedate Raamatukogule lõunamaa-raamatu sisse loetud. Häbi oli küll, sest lubasin seda juba kevadel teha, aga siis tuli seenetrip ja siis juba saarehooaeg ja... Järgmiseks hakkan lugema Delermi, see on puhas nauding. See raamat hullutas mind kunagi päris korralikult, olen seda ammu passinud, et endalegi koju osta, nüüd viimaks sain osta.ee lehel küüned taha. Nüüd olen viimaks sealmaal, et kõik mulle kõige-kõige olulisemad raamatud on mul kodus olemas. Need on raamatud, mis hoiavad mind ka kõige raskemal ajal koos.

3. Seitse või kaheksa või ma ei tea mitu aastat tagasi Tallinnasse tulles olin mäletatavasti hädas nende muukeelsete klienditeenindajatega. Otsisin tikutulega eestikeelseid, aga ega kellegagi püsisuhteks naljalt ei läinud. Nüüd olen ringiga muukeelsete juures tagasi... ja avastasin, et mulle vist isegi meeldib see olukord. Istusin kahel järjestikusel päeval päris palju tunde ukrainlanna ja venelanna toolis ja päris hea oli mitte suhelda. Puhkus suisa. Ja jube palju häid ideid tuli selle ajaga pähe. 

4. Süüria-raamat sai neljapäeval esitletud. Nende raamatuesitlustega on muidugi ka kööga. Neid on vist liiga palju, mulle tundub. Asi ei ole kuulsas või vähem kuulsas autoris, ei ole ka teemas ega raamatus endas. Publikut lihtsalt ei ole. Pole ju kohustust raamatut osta, tore ka niisama autorit kuulata - aga ikka ei tulda. Või siis vastupidi, kes raamatut tahab, siis esitluspäeval on ju 10-20% soodsam, just nagu oleks põhjust läbi hüpata. Aga ei. 

5. Reedel pidin Taani-raamatu esikale minema (seal vist isegi oli veidi rahvast), aga kuna kallid naabrid andsid peohoiatuse, siis läksime reede ööseks Hiiumaale magama ja ma ei saanudki esikale. Hiiumaale mineku mõte oli ainuõige (kuigi meie plaanidesse absoluutselt sobimatu ja üleüldse ei ole need üheöised sutsakad mu lemmikud), sest pidu oli vist ikka vägev, kuna meiegi telefoninumbrid aeti välja ja uuriti asja, sest... no päris mitu maja edasi olid inimesed hommikuni magamata. Räägi veel vanalinna paksudest müüridest ja seintest :)

6. Taani-esikale mittejõudmise positiivne pool oli see, et vaatasin siis järgi selle "Õhtu" saate, kus autor esines (Taani autoriga ma polegi silmast silma kohtunud) ja kuna jäin saadet pikemalt vaatama, siis sattusin kogemata mingile näitlejate mängule, kus loeti ette kentsakamaid juhtumisi ja tüübid, pidid siis ära arvama, kellega nende seast iga lugu juhtus. Mängus oli tänavune Soonlepa "Agulihärrade" juhtum, kus trupp unustas mandrile maha olulise kleidi ja arstikitli (mõlemad pidid olema ka tugevalt retrohõngulised). Naistekleidiga aitas hädast välja naabrimees Tabor ja arstikitliga saare teises otsas suvitavad Piip ja Tuut (kes õnneks nagunii olid ka etendusele tulemas). Ei tundu ju suur asi, kui mainida, et see juhtus umbes poolteist tundi enne etenduse algust, siis oli ikka küll kõva telefoneerimine üle saare.

7. Hiius käimine andis ka positiivse impulsi lendamise osas (mis mulle ju iseenesest meeldib, aga lihtsalt see üles paistetamine on ebamugav), sest kohtusime Sergodega (mõlemad abikaasad on tänasel päeval 95-aastased ja neil on viimastel aegadel sada hullu haigust kallal olnud) ja kelle vastus küsimusele, et kuidas on tunded seoses eelseisva pika lennuga (iga sügis lendavad ju üle ookeani tagasi), et oh, pole midagi, lendamine on ju nii mugavaks tehtud. Tõsi, mõned viimased aastad lendavad nad juba äriklassis, aga selles vanuses ja sellise konditsiooni juures ei ole mu meelest enam suurt vahet, kas äri- või tavaklassis lennata, ühtviisi karm on see ikka. 

8. Selveris oli graavilõhe pakkumises hinnaga 19,99/kg. Enam ei mäletanudki sellist hinda. Olen igaks juhuks nüüd iga päev söönud, sest äkki ülejäänud aasta tuleb jälle 40+ eurist hinda vaadata.

9. Ämblikud sigatsevad Hiiumaal endiselt. Jube stressirikas. Ses suhtes on siin linnas ikka hästi pingevaba see duši all käimine, enda kuivatamine, kraanikausi juures käimine, magamine... no sõnaga kõik. 

10. Meri oli seekord kodust puhta ära läinud. Soonlepa laht oli peaaegu veest lage :) Meie paadisild nägi kuival välja nagu mingi pooletoobiste veiderdamine. Praegu oleks selle talveks välja võtmine muidugi eriti hõlbus. Kalamehed olid võrgud sisse pannud, aga needki olid poolest saadik kuival.

11. Teen täna ka midagi erandlikku - annan kaks filmisoovitust. Üks on lihtsalt nii haige, et see on juba peaaegu et hea... jah, ma räägin "Marju" filmist. Teine on "Maailma halvim inimene". Mäletan, kui see oli kinos, aga kuidagi ei klappinud ajagraafikusse. Oleks olnud küll väärt kinno minemist. 

Olge mõnusad ja kohtume mõne aja pärast!

Elame veel

 Haarasin täna Kärdlasse minnes käekoti. Õlarihma vahele oli ämblik võrgu pununud ja ise asjatas seal ka ise parajasti sees. 

Mis ütleb nii mõndagi mu viimaste aja tegemiste kohta.

Üldiselt vedas. Esimene klaastara tünn oli imekombel isegi pooltühi ja mahutas kogu kraami. Ka esimese taaraautomaadiga läks hästi, töötas, mahtus kõik. Ma ütlen, tasub ikka pühapäeva hommikul pulmapeojärgsele ringile minna.

Ühest hoovist möödudes avastasin hirmsad prügikottide kuhilad ja pingivirnad, siis meenus, et tõepoolest, olid ju äsja kohvikutepäevad. Mu meelest oli nendeni veel üle kuu aega, aga ju siis juba läbi saanud.

Kuna ma kartsin, et mul võib tulla äkki koguni suve esimene päris vaba päev, siis kirjutasin ruttu maasikatallu, et ega moosimarja juhtu olema. Juhtuski. Vähemasti saan nüüd marju hakata puhastama, muidu olekski igav olla. 

 

Sada ja seened, ehk minu bad trip

Pühapäeva õhtu oli helgelt päiksepaisteline, muru sai niidetud ja üldse oli kuidagi tore olla. Kui siis viimane murutraktoritiir paljastas ka tutika mürkliplatsi (ja seekord oli see p ä r i s e l t plats, mitte mingi paari isendiga nurgake), siis oli küll tunne, et pidu meie auulis. Lõpuks ometi kolm pannitäit seeni, mitte mööda panniservi paari tükikese taga ajamine.

Kui on mingi eriline gurmee valmimas, siis meeldib mulle teha Jamie Oliveri ja kohe kokkamise algetapis lasta vein avada. No tundub ju nii loogiline, et säristad pannil mürkleid, rüüpad külma valget veini ja nõksutad puusi hea muusika rütmis. Ei puudunud ka tänapäevane instasse postitamise hetk. Tõsi, nägin küll ühe hetkel Danzumehe kommentaari, et ma ilmselt küll tean, aga neid seeni ei tohi tarvitada koos alkoholiga. Koguni ööpäevake enne ei tohiks midagi juua, pärast ei tohi 5-8 päeva. Ma pidasin seda ses mõttes naljaks, et kogu elu olen kuulnud juttu tindikutest, mis ei käi alkoga kokku, aga no mürklid! Kes seda enne kuulnud on. Ja kuna ma olen mitmel kevadel juba söönud ja kindlasti mitte pole ma enne ja pärast päevade kaupa veinipaastu pidanud, siis... Ja kuna ma samal ajal rõõmsalt edasi puhastasin ja praadisin, siis ei asunud ka kohe guugeldama.

Me sõime kõik, KÕIK, seened ära. Olid küll head, ütleks et isegi paremad kui trühvlid.

Hommikul silmi avades püüdsin tavapäraselt lugeda, nii raamatut kui telefonis. Pilt ujus kõige täiega, oli udune ja silmalaud seisid jube vaevaliselt lahti. Loobusin, üritasin edasi magada. Lõpuks ikka ajasin end püsti, tasakaal oli ikka suht vasakule ära. Kohvi tegin, aga see jäi minust joomata. Eriti veidrad olid värinad, neid ei oska ühegi varem kogetud värinaga võrrelda. See ei ole mingi vappekülma või palavikuaegne värisemine, mis tundub kuidagi... pindmine, nahaga seotud. Ma pole küll üleliia kursis Parkinsoni tõvega, aga tundusid sellised värinad, mis võiks taoliste haigustega koos käia. Eriti hull oli värin lõuas, kaelas ja kätes. Kusjuures rahulikult olles vahepeal ei olnud värinat, aga rääkima hakates hakkas see värin kuskilt sügavalt pihta ja moonutas täiesti kõnet. Nagu pudilõug, ma ütlen.

Mu maksimaalne pingutus oli nii palju ikka arvuti avada, et fakte kontrollida. Hea uudis oli see, et mürklid pole (mida ma ka ju teadsin) need päris hullud mürgiseened, nagu nt valge kärbseseen, roheline kärbseseen, kühmvöödik, tavavahelik, kevadkogrits ja jahutanuk. Edasi läks mu jaoks juba keerulisemaks, sest mulle tundus, et mürklid võiksid kuuluda sellesse rühma, mis on koos alkoholiga seedetrakti ärritavad seened, samas ei olnud mul ühtegi vastavat tunnust, ei oksendamist, kõhulahtisust, maovalu jms. Ja pole tänaseni. Mis viitaks just kui oleks mul saanud mõjutada ainult kesknärvisüsteem.

Kuna T.-l oli veidi parem enesetunne, siis tema vestles ka mürgistusinfoliiniga. Nii palju oli kõnest tolku, et kui muidu tundus mõistlik hakata suuremas koguses söetablette manustama, siis sealne nõuandja laitis selle mõtte maha. Olevat juba hilja (meil oli oma 12 tundi  möödas juba seente söömisest). Põhimõtteliselt oli siiski ainus soovitus kiiresti haiglasse jälgimisele minna. Noh, sõidukõlbulikke meie seas ju ei olnud ja kiirabi ei luba ma kutsuda enne, kui juba silmad tagurpidi peas. Seega mina pugesin diivaninurka värisema-tõmblema ja T-l lasin igaks juhuks siiski väravateni taaruda, et need lahti teha, k u i ühel hetkel tuleb siiski kiirabi kutsuda. Meil on ju nii "toredad" väravad, et kui need seestpoolt kinni panna, siis väljast lahti ei saa. Ja majast väravani on nii pikk maa, et kui juba surm silme ees, siis seda maad enam ära ei komberda.

Ja siis hakkasin ootama. No et kui seedetrakti ei ärrita (see on ka kole, aga siiski kiire variant, tühjendad end igatpidi ära ja üldiselt läheb peagi paremuse poole), siis mis mõjusid veel ilmnema hakata võib. Eriti "julgustav" on märkus, et mürgistusnähud võivad ilmneda koguni kuni 24 tundi pärast tarbimist, ja et vahepeal võib end juba paremini tunda, ent siis võib hiljem uuesti kehvemaks minna (no et kui maks ja neerud enam rakumürkide tõttu ei toimi või midagi sellist). 

Praegu tundub, et eluvaim jääb sisse. Värin ja puuhobuse moodi kanged kondid on endiselt. Seente järele ei isuta. Naljategemise tuju pole ka täies ulatuses taastunud.

No näed sa, polegi vaja teisele poole maakera lennata ja Gili Trawanganil seentega seigelda, ka oma kodukinnistul võib sind oodata seiklus.

PS. Kust, kurat, see sada ja seened tulnud on, see on ju "veidi" eluohtlik. 

PPS. Ja sel nädalal me ei kohtu ei Haapsalu raamatukogus ega Saue omas. 

Mure kestab

 Mingis saates, oli vist Pealtnägija, mis oli eetris taevas teab kui ammu, aga ma ikka mõtlen veel selle peale. Seal oli lõik maha unustatud ja leitud asjadest. No säherdune klassika, eks ole. Aga ühe spaa, oli vist Kalevi, tegelane ütles, et nende külastajal kadus sealviibimise ajal ära tarantel. 

Ja ma ikka veel mõtlen sellele... See on nii haige ja õudne. Ma ei räägi sellest, et ülepea mingit tarantlit lemmikloomana pidada, aga sa veel rändad temaga ringi. Ja siis lased ta lahti (ilmselt läks tarantel kõndima mingil nunnul lembehetkel, kus omanik pikutas mõnsalt hotellitoas voodil, tegi tarantlile kudi-kudi, see hängis omaniku kõhul ringi... no ja see oli nii tüüne hetk, et omanik suigatas korraks, ja tüüp jalutaski minema).

Huvitav, kas omanik läkski puhkuse lõppedes rahumeeli minema või ta siiski tuba ära andes vastuvõtus mainis kohe seda fakti? No ma ju ei kujuta, mis hetkel ta oma nunnu lemmiku kadumist märkas... mis see tarantlite tavapärane reisikott või -karp on? Hakkab sealt üldse kohe silma, et tüüp oma pesas pole.

Kõige rohkem on mul muidugi kahju toakoristajast. Kas ta teadis sinna tuppa sisenedes, et seal võib ringi uidata tarantel? Vaevalt... Vaadates spaades, milline kiirus on tuba viimsel tunnil ära andes ja uutele saabujatele valmis tehes, siis ilmselt koristaja oli juba aktsioonis. Mõelda vaid, kui koristaja näiteks seisis pahaaimamatult voodi kõrval ja vahetas voodipesu ja tarantel jalutas samal ajal voodi all ringi ja ehk koguni üle koristaja varvaste (koristajal olid lahtise ninaga kingad jalas, ma rõhutan!). 

Võib ka olla, et tarantel oli jõudnud vannituppa ja püherdas vannilinades, koristaja tuli ja rapsas need robinal kokku ja sinna kotti, kuhu nad tavaliselt kasutatud pesu panevad. Pesumajas aga valas pesunaine kotisisu välja ja... kostis läbilõikav karjatus ja pesunaine sai infarkti. Huvitav, kas see hotell on üldse uurinud, on neil tarantli kadumisjärgselt mõni veider äkksurm olnud tööpostil? 

Võib ka olla, et tuba sattus koristama Harju keskmisest söakam toateenindaja, kes leidis küll ringi jalutava tarantli, aga kustutas kiire ja täpselt sihitud mopilöögiga tolle eluküünla. Huvitav, mitu harjahoopi on vaja, et selline tüüp kahjutuks teha... nad on ju pagana suured... vist... ma pole ühtegi eriti lähedalt julgenud uurida.

Hullem variant oleks muidugi see, kui tarantel pääses ventilatsioonisüsteemi ja jalutab tänase päevani seal ringi. Öösel, kui hotellikülastaja magab, piilub kuskilt tuulutusavast ja itsitab vaikselt pihku.

Ega mind eriti lohuta, et ma ise Kalevis ei käi. Põhjusmõtteliselt oleks sel tarantlil Kalevist minuni tulla... vaatasin Google´i kaardirakendusest järele, 850 meetrit. Njaa... 

Oookei, see kõik on vähetõenäoline, a g a räägime nüüd parem sellest, et mõni topski tarantlipidaja võib ju oma lemmikuga ka mõnes teises spaas käia. Mina ju ei tea, äkki tarantlipidajad on keskmisest suuremad spaafännid, näiteks siis, kui neil teised pereliikmed ei naudi tarantlite seltskonda, siis nad äkki käivadki iga kuu mõnes hotellis, et seal sundimatus õhkkonnas lemmikuga aega veeta...

Oeh, viimasel ajal ei ole enam kuskil turvaline.

Hiiumaa

 

Tähelepanekud:

- Hiiumaa on sama koha peal;

- kultuurihooaeg sai avatud (tänavu koos sportlastega);

- uus spordikeskus on tore, aga #sportonsaatanast ja väga tihti ma sinna edaspidi siiski ei satu;

- rõõmsaid uudiseid külas napib;

- ise nikastasin üks öö kaela ära (!), lootsin paari tunniga kombes olla, aga nii see vist ei lähe;

- meie kitseke on endale jälle kaaslase leidnud, juhuu!

- leevikesed hängivad ka jälle aktiivselt akna taga;

- punkti panen 12.01.2022. 

Meie maarohud / Kristel Vilbaste

Vilbaste kirjutab natuke taimedest, eriti nendest, mis võiks õigel tarvitamisel meile head teha. Aga taimed taimedeks, eks neist ole raamatuid juba hulgim ilmunud, märksa enam meeldisid mulle need päevakajalised teemad, mis keskendusid taimede ümber toimuvale. Näiteks "moevoolud", kord kihutab areenile jõhvikas, siis must pässik, siis äkki punane kärbseseen jne. Või see, et miks mingil ajastul on üks taim hirmus ohtlik ja mürgiste hulka arvatud, läheb aega veidi mööda ja ühtäkki on see ravimtaim. Lasteaiaga seotud jaburdus oli muidugi eriti šokeeriv, sellest ma ei olnudki varem kuulnud. Ah, tegelikult olen ma nii rumal inimene, et ma ei teadnud isegi seda, et meil on kunagi jõhvikate korjekeeld kehtinud :)

Vilbaste uuris ka, et mis tänapäeva inimestel siis need peamised ravimtaimed on, mida teatakse ja mida kodus leidub. Imestab siis, et nurmenukk nii menukas on. Ah, mis siin ikka imestada, miks üks või teine ravimtaim inimestel meelel ja keelel on. Eks ongi ju meeles see, mis sul koduõuel võimutseb. Mul lapsena Viljandimaal näiteks ei olnud eriti nurmenukku. Kui ma nüüd aga pean Hiiumaal keramajast välja astudes ikka karjateel käte ja jalgadega nurmenukke kahte lehte laiali peksma, nii et higipull otsa ees, siis on selge, et see mul mõtteis mõlgub. Nurmenukku on mul nii et tapab, seda ma joodan kõigile teejoojatest külalistele sisse. 

Mõnus lugemine oli, üllatavalt palju tuttavat tarkust, mis lihtsalt vahepeal elusaginas ununenud. Või alati mitte isegi ununenud, vaid... mõni asi tundub nii elementaarne, et sa ei mõtlegi selle peale, et see on mingi tarkus ja peaks olema raamatusse raiutud. Kõik need teelehed marrastusele, naistepuna, vaarikavarretee, vereurmarohi (mul küll ei aidanud, aga ega mu peale hakka ei ussi- ega püssirohi ju), jõhvikate nosimine palaviku korral. Või kasvõi needsamad metsmaasikad, mida küll parema meelega ei raatsiks näkku määrida, aga eks ole hullematki tehtud. Ilma naljata, õrnas eas tundusid tedretähnid mulle põhimõtteliselt maailmalõpuna ja ma olen neile ladunud igasugust kraami peale, (mets)maasikad olid veel leebe variant. Ma sellest mädarõika-jamast olen juba sada korda kirjutanud, kuidas ma seda maa sisse kaevasin ja siis vist vahepeal unustasin, kuhu nimelt ja siis mööda aeda tagasi otsisin, kui meelde tuli. Ja no üleüldse oleks võinud keegi minu noorele minale öelda, et lihtsalt pimedasse on vaja see pläust panna, mitte maa alla kaevata. Ma tahaks kohe teada, mis lollist raamatust või ajalehest (kindlasti oli see Meie Meel või muu tolleaegne pubekate piibel) ma seda jura omal ajal lugesin :)

P.S. Kui keegi teab juhtumisi retsepti, kuidas tedretäpid tagasi saada, siis you know my phone number ;)