Valgus loidab / Lundberg

 "Põhjamaade romaani" austajatel jälle uut kraami lugeda, milles pettuma ei pea. 

Lugu hakkab hargnema V(a)asa linna tulekahju järel (1852), mil seal teenijakohtadel olnud tüdrukud tööta jäävad, vanemate kodutaludes võib küll lühikest aega peavarju ja kõhukinnitust saada, aga suid on palju ja kõik need muud jutud - sünnib otsus minna Helsingisse tööd ja õnne otsima. Lugeja saab kaasa elada Bitti teekonnale Helsingisse, tööga läheb kiiresti õnneks, ühtlasi tekib ka silmarõõm. Viimane läheb küll kohe Krimmi sõtta, aga etteruttavalt võib öelda, et kõik laabub. Hiljem jätkub lugu Bitti tütre Olga ja seejärel tema tütre Karini tegemistega, seega kolme põlvkonna naiste teekond näitab meil naiserolli ja unistuste muutumist ajas.

Muidu on see ju ootuspäraselt tavapärane lobe soome (tõsielu ainetel) lugu, aga mis mulle enim meeldis - mitmed detailid. Iga kord ei ole ma tajunud, et autor pisiasjadele tähelepanu pööraks. Tõsi, ehk pole siis vajalikku materjali leidunud? Lundbergil on aga olnud kasutada Krimmi sõtta läinud Valentini vihik ja esivanemate kirjavahetus. Ju need huvitavad detailidki on just sealt loosse siginenud. Nt inimesed rändavad tööd otsides pikki vahemaid, aga kuidas nad end arusaadavaks teevad teises keeles? Või suhtlemine kodustega. Täna ei tundu Vaasast Helsingisse minek mingi teemana, aga paarsada aastat tagasi oli minejal teadmine, et oma vanemaid ja õdesid-vendi ei näe ta enam iialgi; lihtsa inimese kirjutamis-lugemisoskus oli ka nagu ta oli, seega korrespondentsile loota ei tasunud. Põhimõtteliselt võis juhtuda, et elasidki, teadmata, kas su poeg või tütar või ema-isa veel elus on. 

Või kasvõi seesamune Krimmi sõtta minek. Väga sageli on ilukirjanduses mainitud, et see või teine käis kuskil sõjas. Aga kas ta üldse kohalegi jõudis? Või kui keegi hukkus sõjas, siis aegu tagasi ei pruukinud see alati tähendada sõjaväljal hukkumist, haigused murdsid juba poolel teel.

Olulisel kohal on raamatus rahvaülikoolide loomine ja elujõuliseks kasvatamine. Olga ja Roberti reis tutvumaks rahvaülikoolidega Taanis oli eriti põnev lugeda. Aga ka igapäevast koolielu mõjutavad aktuaalsed verstapostid ühiskonnas - veebruarimanifest ja koolinoorte agiteerimine venestamise vastu, karskusliikumine, naistele hääleõiguse eest võitlemine... Või Olga õe Ida suu läbi mõtisklemine kehalise tegevuse tähtsuse üle tütarlaste haridusasutustes. Raamatu-Ida (päris elu prototüübi kohta ei tea) on Soomes esimeste naissoost kehalise kasvatuse õpetajate seast; alandust ja alavääristamist jagub, on ju õppeaine ise uus ja imelik, vallaline naisõpetaja veel kirsiks tordil.

Muide, sellesama Finnsi rahvaülikooli üks rektoritest Uno Stadius, kes ka siinsetelt lehekülgedelt läbi jalutab, on Märta Tikkaneni vanavanem ja ühe tema romaani peategelaseks ("Emma ja Uno"), aga seda vist ei ole eesti keelde tõlgitud. 

Hariv ja mõnus lugemine.

PS. Ühtlasi sai LV2024 selle raamatuga lõpetatud :) 

Babetta / Wähä

Wähä "Testament" oli täitsa kena tükk romaani ja seepärast andsin ka uuele raamatule võimaluse. "Babetta" on absoluutselt teisest ooperist (pole maavillast kolkaküla ega suurt seltskonda tegelasi), aga keris end samuti õige ruttu sümpaatseks. 

Seda võib lugeda kui kiiret-kerget meelelahutust (sobis oivaliselt palavikudeliiriumist väljumiseks). Tegevus toimub paari suvekuu jooksul Lõuna-Prantsusmaa villas ühes kõigi ootuspäraste lisadega. Mulle ei meenu ühtegi konkreetset pealkirja, aga te kindlasti teate neid raamatuid, kus sarnases paigas puhkab mingi seltskond, kelle omavahelised suhted on laetud äärmusliku pingega.

Samas on see sügavam lugu kahe naise sõprusest, või pigem isegi ühe osapoole kergelt haiglaslikust kiindumusest. Kooliaegsest ühisest tuleviku planeerimisest ja unistamisest, filmimaailma poole pürgimisest ja hiljem selles oma koha (mitte)leidmisest. Omavahelises suhtes ei ole Katja ja Lou kunagi võrdsed, üks juhib ja määrab, teine kuuletub, järgneb pimesi. Meenutab lavastaja ja näitleja vahekorda. Kusjuures filmimaailm on raamatus täiesti arvestatav teema. Seda on käsitletud mitme kandi pealt, ent eraldi liinina jookseb läbivalt "Babetta" - Lou´le kuulsuse toonud ja ka tema tähtsaimaks tööks jäänud film, mille süžee ja filmivõtetega seonduv saab raamatu lõpuks lugejale sedavõrd lähedaseks, et vaataks nüüd selle filmi enda siis ka ära :) #Metoo-temaatika on raamatus samuti olemas, võrdlemisi usutavas käsitluses.

Ja ka raamatu lõpp on lahendatud filmimaailmale sobivalt :) 

Elu toredus / Kumpfmüller

See kõik on juba olnud, ehk siis jälle Kafka tembutab :) Alles see oli, kui ma lugesin samuti ilukirjanduslikku "Milena ja armastuse kirjad". Mitte et ma suurt mäletaks, mis nende vahel lõpuks oli, peamiselt vist olidki kirjad ja kuna Milena tõlkis ka Kafka tekste, siis ju oli ta hästi kursis ka mehe peas toimuvaga ja sellest ka see teineteise poole õhkamine. 

Dora, see kõnealuse raamatu naistegelane, oli Kafka viimane armastus, päris viimasel eluaastal. Või noh, neid kihlatuid ja kirjapruute on Kafkal nii palju olnud, et ma ei imestaks, kui tulevikus ikka veel mõni lagedale ilmuks ja hüüaks, et hoi, pidage-pidage, Felice ja Milena ja Dora, aga minaaaaa!? Loomulikult ilmuks ootamatu kirjapruut kohe ka raamatu kujul, sest kõva kirjakirjutaja Kafka puhul oleks kuskil tolmusel pööningul ka allikmaterjalid võtta. 

Ega Doral mehest kauaks rõõmu olnud, sellestki ajast moodustas osa jälle kirja teel igatsemine ja tulevase elu korraldamine. Ja kui siis see elu-elukene saigi korraldatud ja noored koos pooleldi patuelu alustasid, siis Kafka kiiresti süvenev tõbi neil lillede ja liblikatega tegeleda ei võimaldanud ometigi. Ikka olid ühelt poolt olmelised mured (hüperinflatsioon ja hinnasiltidel nullide loendamine, elukoha otsimine) ja teisalt mure palavikus närvukese kirjamehe pärast. Lisaks veel keerulised suhted kummagi vanematega, Dora oli isa juurest kahel korral ära jooksnud, samas päris lõpus abiellumismõtte lauale tulles korraliku juudina vajanuks ta isa heakskiitu (ei saanud). Kafka suhtles oma perega küll tihedamalt, abi oli ju ikka hea vastu võtta, aga oma uue kaaslase tutvustamisega venitas ikka häbematult kaua.

Nii et kus siin see elu toredus oli, ma küsin 😀

Lugu oli mu jaoks hirmus staatilise minekuga (kuigi sündmusi ju oli!), ma ei tea, ei saanud mind kuidagi kaasa... Ma saan ju kogu suurest armumisest ja olukorra traagikast aru ja kindlasti pole ma ka see inimene, kes vajaks eufoorilisi tundepuhanguid, aga no kuidagi ei puudutanud mind. Tärnides halastasin peamiselt selle pargis kohatud tüdruku ja tema kadunud nuku loo pärast. 

Seotud / Starnone

Itaalia kirjaniku punkti alla oli mul küll valitud "Borgo Sud", aga kuna selle hankimine on aega võtnud, siis valisin "hädavariandiks" Starnone. Seda peamiselt tõlkija (Eda Ahi) pärast.

Ühe abielu lugu, kolmest vaatepunktist, eri aegadel.

Tunnistan, esimesed nii umbes 30 lehekülge kohutasid - oli naise vaatenurk, kirjadena, värskes valus Napolis marineerimas. Kaalusin pooleli jätmist. Siis aga loksus paika. Ei, ma ei saa sellest siiski kirjutada, vaatan praegu. Kuna see on tõesti hea ülesehitusega ja siin neid kihte ja pöördeid on mitu, siis iga lausega on oht sisu reeta. Igatahes tasub esimesest ehmatusest edasi minna, seda tahan öelda. 

Raamat võib küll kohati ärritada ja leidub hetki, mil mulle tundub, et autor on ühe osapoole suunas kaldu, aga teisalt juhtub seda ilmselgelt igas suhtedraamas. Lugu on ajatu ja hea ja vastikult ehe.

Vanaema õunapuu otsas / Lobe

Klassika? Miks ka mitte. Arvestades, et seda on tõlgitud paljudesse keeltesse ja meilgi vist tehtud mitu kordustrükki. Ja no see pealkiri, see on aastakümneid rahva seas usinasti käibel, või mis? Sa püüa ronida puu otsa, ilma et keegi lähedalseisjatest seda fraasi ei lausuks.

Igatahes tore lugu. Algab kurvalt, siis kisub lustakaks ja viimaks lõppeb hästi. Nagu peabki.

Alati on tore, kui raamat mõtteid tekitab või midagi edasi uurima ärgitab. Mul olid seekord selleks maksaklimbisupp (ma pole seda kunagi söönud, aga see kõlab nii nagu miski, mis võiks mulle maitseda) ja pihik. Pihikust tahtsin rohkem guugeldada (et no kas poiste pihikul oli ka mingeid erisusi), aga polnudki nii lihtne leida. Kõikvõimas Google tahtis mulle ikka tänapäevast naiste aluspesu näidata ja kui ma siis taipliku tütarlapsena tripidki otsingufraasi lisasin, siis sain lademes udustatud fotosid. Aga ei, ärge muretsege, lõpuks siiski õnnestus illustreeriv foto ka leida. 

Ketsid / Travnicek

Liigitatud küll noorsookirjanduse alla ja Goodreadsis ikka väga kehva keskmise hindega, aga absoluutselt meelepärane mulle (jälle kummardan tänutundes, laup vastu betoonpõrandat, lugemise väljakutse ees, mis sundis mind austerlaste-sakslaste poole pilku suunama). 

Ei pikka soigumist, peatükid on lühikesed ja neidki liigendavad erinevad ajaliinid (juba värisen rõõmust, eks ole). Ajahüpped käisid vist alguses peamiselt kolmel teljel: venna haigus (selle taustal suhe perekonnaga), tänavaelu (sõprus Tamaraga) ja n-ö praegune hetk (suhe Jakobiga ja selle areng, Paul). Hiljem said ajaotsad kokku. 

Ei, siin oli kõik mu jaoks nii hästi paigas - vähem on rohkem ja kõik need muud jutud - ja kuna raamat on tõesti napp, siis pole mõtet minulgi rohkem leelotada.

Väil / Liksom

Lapi sõda. Ühe 13aastase tüdruku teekond. Ühelt poolt teekond sõja eest pakku (ja tagasi) ühes kariloomadega, teisalt selle rännaku jooksul sirgub lapsest naine. Mõlemad kulgemised on olulised. Elu õpetab ja sõda kasvatab. Loomadest ja loodusest leiab alati tröösti, see tuleb siinsetel lehekülgedel selgesti välja. Kui tüdruk on vahepeal olude sunnil karjast eemal, siis sõbruneb rotiga, keda kogu aeg kaasas kannab. Maalapsed teavad seda tunnet. Või vähemalt kunagi teadsid, uue aja maaelu on teistsugune.

Toimetulek teel, elu põgenikebarakkides, eluks saamatu ema, keda tüdruk ise peab kantseldama, meenutused kodutalust ja isast ja lootusest, sõtta jäänud vendadest... nii see lugu kulgeb. Kurb ju on, aga nagu taolistel puhkudel ikka, kröömike nalja saab ka. Humoorikas stiilinäide siia:

"Ammu enne ku prints musta autoga laagresse kaarutas, sättis Saarlotta meid kenaste söökla trepile kuuerialiseks kooriks. Suured taha ja vähemad ette. Akkas lund alla ajama. Laagre juhataja ärra Pattijoki, Uuve ja teised laagre suuremad ninad aitasid printsi autost välja, sest ta ise ei saand. Mul akkasid silme ees kibenad lendama ja piaaigu läks mustaks. See polnd miskine prints. Tal olid paksude klaasidega prillid ninal, tillukese pia otsas liiga suur vormimüts ja turjal kulund sinel, mis oli nii lohmak ja pikk, et riivas maad. Ta oli kevatand ku piitsavars, näost kortsuline ja irmus vana. Saarlotta lehvitas pulka, a ükski meitest ei saand piuksugi suust."

Raamat on läbinisti murdes, seega päris alguses annab end raskelt kätte. Või ma ei teagi, see ei pruugi murde tõttu nii olla, vist oli esiotsa harjumatu ka lapselik ja kirjeldav jutustamislaad. Ent sellega harjub, tuleb vaid anda aega. 

Minu ema Marie Curie / Curie

Füüsika ja keemiaga suhted on mul kehvad, siinkohal võiks korrata seda ühte eraelulist nalja, aga ma ei tee seda.

Igatahes karistasin end siis füüsiku ja keemiku Marie Curie elulooga. Karistus sai leebe, sest eks siin rohkem ikka rõhk elulool, mitte teadustööl. Kokkuvõttes selline kena ja lootusrikas lugu, milline peaks innustavalt mõjuma - tublist, targast ja kokkuhoidvast perest pärit, häda ja viletsus pommitavad perekonda ent igal nurgal. Varajane ema kaotus, majanduslik kitsikus, samas on kõik neli ellu jäänud last lahtise peaga, anna vaid koolitamiseks raha. Marie, noorim lastest, teeb vanema õega kokkuleppe, et viimase Pariisi õppima saatmiseks läheb ise koduõpetajana teenistusse, küll siis Bronia haritud saab. Kui aga Bronia jalad alla saab, siis toetab omakorda tema Marie´d. Enam-vähem nii ka läheb. Koduõpetaja-aastatesse, tõsi, jääb Marie´l suur armumine, mis aga võimalikult ämmalt-äialt heakskiitu ei leia. Kibe kogemus, mis paneb teda veelgi enam õpingutele keskenduma ja plaanid pereelust taanduma.

Ja siis Pariis. Läbi nälgimise ja kasina eluolu ikka edasi rühkimine. Õpingute osas iga aasta suvele vastu minnes lootus, et saab sügisel Pariisi naasta ja jätkata, samas on Varssavis vana isa, finantsid kesised ja ei puudu ka patriotism... Viimane tahab vägisi saada määravaks ka Pierre´iga tutvudes ja tulevikuks plaane tehes. Siiski-siiski, abielu tuleb ja Pariis jääb. 

Tundus olevat hea abielu, kuigi mitte väga pikk - Pierre hukkus õnnetuses 1906. Aga Marie´l läks siiski hästi - kuigi ta kaotas olulise kaasteelise teadustegevuses, sai ta vanema tütre näol peagi järgmise ööpäev läbi käepärast oleva assistendi ja võitluskaaslase. Tõsi, kui too abiellus, siis korraks võttis maad kiivus, ent kuna ka väimees oli sama valdkonna inimene, siis peagi oli tal suisa kaks assistenti võtta :)

No ja siis kõik see tavapärane "ükski prohvet pole kuulus omal maal", ehk et teiste riikide kolleegid juba ammu imetlesid ja tunnustasid, kui Curie´d alles müttasid vaevaga kätte võideldud angaaris ja oma laborist võisid und näha. Ka edasi käis lõputu võitlus töötingimuste ja hädavajaliku raha üle, et teadustegevust jätkata. Muide, 1921. a Ameerikat külastades leiab ta eest juba raadiumiravi kasutamise, kusjuures Prantsusmaal pole sel hetkel veel ühtegi haiglat, kus see teemaks oleks. Ka tembeldatakse teda Pariisis pidevalt poolakaks, venelaseks, juudiks, sakslaseks, ent kui mõni tähtsam ja laialdasem tunnustus tuleb, siis on ta ikka "Prantsusmaa teadlane", "meie rahvuslik uhkus". Nagu ikka, eks ole. Ja vist oli ka instituudi rajamisega lõpuks nii, et kui siis tuli ettepanek Varssavist, et tule ja tee see siia, siis järsku ajasid prantslased jalad ka kõhu alt välja.

Raamat on esmakordselt ilmunud eesti keeles 1941, originaal oli äkki 1937. Mis tähendab, et autoril/nooremal tütrel oli lisaks rikkalikule kirjavahetusele kasutada ka ema kaasaegsete mälestusi. 

Kriminaalsed automatkajad / Tomusk

Ilmselt on Kribu ja Krabu Tomuski austajatele juba ammusest ajast tuttavad, ent ka esimeseks tutvuseks, nagu minu puhul, on kõik kenasti olemas. 

Mõnus üllatus, et kui esiotsa mulle naiivselt ja täiesti ebaloogiliselt tundus, et nüüd esimese-teise peatükiga saab asi lahendatud, siis tegelikult lugu alles käima tõmmati. Üllatavaid pöördeid oli, moodsat tulevärki oli (kui mängu tulid droonid, mõtlesin, et no näed, väga kaasaegne, aga kui pilk läks ilmumisaastale, 2014, siis oli üllatus veelgi suurem), lapsi kõnetavaid detaile oli (koolitööga seonduv küllap ikka mõjub, "Kättemaksukontori" vaatamise pidamine titekaks jms), ka suuremale lugejale äratundmisrõõmu pakuti (Komeedi kohvik - nuuks!).

Tore.

Kullakoti kamp / Rannap

Ma ei tahakski õigupoolest midagi öelda, aga lugemise väljakutse tõttu vist siiski peaks. 

Raamat on ilmunud 2022, aga millal täpselt kirjutatud, keeruline öelda. Ilmselt oluliselt varem, ehk isegi jupiti pikema aja jooksul, sest tänasel päeval lugedes on see ikka paras segapuder. Kahtlustan, et kirjastamisotsusele aitas kaasa õilis mõte tähistada Rannapi esimese raamatu ilmumisest möödunud 60 aastat...

Lugu on äärmiselt naiivne ja mõneti segane. Siia on põimitud teine ajaliin, mis minu vähese aru jaoks vaheldus kohati segaselt (kord nagu unenäod, siis jälle vanavanemate meenutused, millal mis ei saanudki alati aru), aga ehk lapsed (mis vanusele see üldse võiks mõeldud olla?) mõistavad paremini. Põhiliin võiks asetuda kuhugi 1990ndatesse... Multifilmi "Eine murul" mainitakse, kroonid-koidulad käivad ka läbi, tühjaks jooksnud kõrvalisse asulasse võileivahinna eest korteri või maja ostmine on teemaks, niisamuti Soome tööle minek... 

Perepoeg, kes kodumaale maha jäetakse, asub siis majakest kõpitsema. Suve jooksul tulevad teisedki odavalt korteri ostnud tüübid kohale, nende hulgast leiab nii meeldivamaid kui ka ebameeldivamaid tegelasi. Kui on peatükid uue sõbraga metsas matkamisest, siis oleks nagu täitsa lasteraamatu masti lugemine, väike hariv moment kenasti juures. Samas viskab sekka mingeid murdekeelseid ja tissi-tätoveeringuga õllebaari tegelasi, kes nagu ei klapiks siia... ei tea. Kohustuslikest elementidest leidus ka pilke vastassoole ja legend peidetud varandusest, mida siis jahtima asuti. 

Ütleks, et üldine pilt on kuidagi hästi vanaaegne, aga samas viskab sekka kaasaegsemaid detaile, see tekitab lugedes lühise. Aga noh, vahel on selliseid raamatuid ka tarvis.

---

See tuletab mulle meelde, et käisin esmaspäeval kontserdil, kus heli oli pehmelt öeldes täiesti pekkis, ühel kitarristil oli ka kontserdi esimesel poolel mingi jama, valgustaja pani ka vahepeal päris metsa omadega ja solist laulis mööda (see-eest oskas ta kätega väga, khm-hm, kunstiliselt vehelda, asi seegi). Igatahes leidsid mehed, et pärast selle solisti Moonlight Shadow esitamist tekkis neil vastupandamatu soov Länikule lilled viia. Mul on pärast kõnealuse raamatu lugemist samuti soov nii mõnelegi varem ehk teravalt kritiseeritud lastekirjanikule lilled ulatada. Tõsi, kontserdipilet maksis 99 eurot, raamatu võtan raamatukogust, seega materiaalset kahju ei kanna. Elu-eluke.

Suvi enne pimedust / Lessing

Esmalt lühidalt: see on lugemissoovitus väheke küpsemas eas naisele.

Teiseks hoiatus: ära otsi raamatut kaubandusvõrgust. Ma ei mäleta, kus mina seda esmalt märkasin (ilmselt Esteri ilmuvate teavikute hulgas...), aga mäletan, et oli äärmiselt nörritav minu suutmatus leida tutvustust või kaanepiltigi - mis salapärane kraam :) Raamatukokku see siiski tuli, kuigi praegu vaatasin, et üle Eesti on siiski eksemplare väga nirult. See on vist Swedbanki toel ilmunud, aga miks siis levi maha on tõmmatud, ei tea. 

Lessing on mu jaoks... jää ja tuli üheaegselt. Tema stiil on ühest küljest nii rahulik, nii kammitsetud, nii malbe, aga siis äkki, selle suure rahu varjus tekib mingi intensiivsus ja pinge. Seekord niisamuti. Kusjuures olgu hoiatatud, et originaal on ilmunud 1973, seega naist ja tema rolli ema ja abikaasana tuleks vaadelda sellest punktist. Siiski-siiski, kohati mõjub väga tänapäevaselt ja unub endalgi, et see on teisest ajast lugu. Ehk siis 45aastase naise lugu, kelle abikaasa on läinud mõneks kuuks tööle teisele poole ookeani ja kelle neli last on täisealised ja enam-vähem pesast lennanud. "Umbes kakskümmend aastat naine ja ema olemist olid ta seadistanud nagu masina" - kuidas sellest seisust nüüd edasi minna? 

Esialgu tundub, et Kate kaldub sügavatesse mõtisklustesse oma olukorra üle ja et ega siin suurt midagi juhtuma hakka, aga ära lase end nii kergelt petta, hakkab küll juhtuma :) Ühel hetkel pühkisin isegi silmi, et oot-oot, kuidas see ontliku keskklassi koduperenaise elu nüüd sellesse punkti jõudis. 

Ukraina seksi väliuuringud / Zabužko

Seda (pikkuse poolest) nappi teksti võib vihata, võib armastada, võib ka mõlemat korraga. 

Selline järjest valangute andmine mulle kirjanduses meeldib, see, kuidas kõik liigub ja keerleb ja koondub ja hargneb, nagu inimese mõttedki, kui me neid vaid vaevuksime nii teraselt talletama. Lauselohed olid samuti head, annavad mõttekulgu hästi edasi. Aga kui sa nüüd arvad, et see ongi kõik, millega rinda pista, siis eksid rängalt - autor räägib läbisegi endast nii esimeses, teises kui kolmandas isikus ja sellega harjumine vajab veidi aega. Siiski - tehtav.

Autori suhe, eriti selle avameelselt erootiline pool, ukraina mehe koondkuju kunstnik Mõkolaga on raamatu teljeks, ent samavõrd olulised on mõtisklused naiseks ja ukrainlannaks olemise üle, Ukraina lähiajaloo mõjud... Ka autori enda pere on pidanud kodulinnast lahkuma Kiievisse KGB tegevuse tõttu.

Lubage, ma ei taha teid kaua kinni pidada, ent üheainsama lause tahaksin selleks hõrguks stiilinäiteks teile ometi tuua (ja vaadake, kui palju selle lausega ära öeldakse (no olgu, keskmisest ehk veidike pikema lausega)):

"Kunagi, mitte nii väga ammu, kõigest ehk kolm põlve tagasi, leedid ja džentelmenid, lubage teile kinnitada, olime me teistsugused, selle kinnituseks pruugib vaid ekraanil näidata - mõni ekraan või projektor võiks auditooriumis ju ikka olla - kas või mõnda tolleaegset kollakaks tõmbunud fotot, kus talupered on jäädvustatud ebaloomulikult jäikades poosides: keskel isa ja ema, käed viksilt süles, teadagi, ei mingit sündimuse piiramist, nende kohal kõrgub terve kujude mets - poisid nagu tammed, üks turskem kui teine, nagu valitud, põrnitsevad ühtemoodi altkulmu ja keskendunult objektiivi, püüdlikult, "märjalt" taha kammitud tukad, härjakaelad pungitavad pühapäevasärkide kinninööbitud kaelustes, noorim, kelle leegitsev pilk näib seniajani pilti põletavat, on tavaliselt gümnasistivormis ja vormimütsiga - kool läheb maksma mullika aastas: saab Jumala abiga hariduse, jõuab paremale järjele, poiss on pisikesest peale jube lahtise peaga - hiljem saavad nad hukka Krutõ lahingus, Brodõ all ja kus kõik veel, need, kellest pidanuks kujunema meie eliit - tüdrukud on enamasti rahvarõivastes: isegi silmaga tuntav kõrvarõngaste kõlin, korallkeed, õlgadel voogavate palmikute ja lintide raskus, särgikäiste ülaosas külluslik tikand, seelikute ja pihikute rohmakas lõige ei varja tervete, sünnitamiseks valmis kehade lopsakust, ent mina palun, leedid ja džentelmenid, pöörata erilist tähelepanu nendele ilusatele, ilmekatele nägudele, mille kallal on vaeva näinud nii Looja peitel kui ka ränkraske elu, mis (kui me ei otsi sealt alailma ainult mõtet, nagu kipume oma lolli aruga tegema, vaid võtame elu sellisena, nagu see on, nagu päikeselist või sombust ilma) taob vähehaaval näolt maha teised kihid, paljastades esmase - ikkagi jumaliku? - nikerduse karge puhtuse: kõik liigne pühitakse ära, puhastatakse, laubad kumerduvad, lõuad eenduvad ning aina sügavamalt kiirgavad silmad, silmad, silmad, mustmuld on üles tõusnud ning hirmus on tema aastate tagant puuriv pilk - mis neist kõigist hiljem sai, kas nad surid kolmekümne kolmandal nälga? said hukka laagrites, NKVD eeluurimisvanglates või lihtsalt tapsid end kolhoositööga ära? kuradi pihta, me olime ju ilus rahvas, leedid ja džentelmenid, klaari pilguga, tugevad ja pikka kasvu, isemeelselt ja kindlalt juurdunud maasse, kust meid pikka aega koos naha ja karvadega välja kisti, kuni lõpuks kistigi välja ja me lendasime laiali, pudenesime kõikidele laiuskraadidele nagu suled tääkidega lõhki tõmmatud veimevakapatjadest - me ju kõik ootasime oma pulma, tikkisime oma laule, ristpistega, sõna sõna järel, ja niiviisi kogu ajaloo vältel, noh, ja saimegi tikitud."  

Angela tuhk / McCourt

Kamaluga Iirimaa ja iirlaste musta masendust. Joodikud, vaesus, nälg, räpp ja kõnts, haigused, surmad. Lapsed sünnivad ja lapsed surevad. Mõni jääb ellu ka ja kirjutab hiljem raamatu.

Ühe perekonna lugu läbi poisi silmade, ühtlasi tema kujunemislugu. Poisist saab raamatu lõpuks küll täismees, aga valdav osa tegevusest leiab aset siiski poisipõlves. Kahtlustan, et kui ma ei oleks ette teadnud, et see on osaliselt autori enda lugu, siis oleks ma selle ängi alla mattunud ja ehk koguni lugemise katki jätnud. Aga teadmine, et Frank jäi ellu, elas täitsa pika elu, saatis korda mõistlikke tegusid, see aitas edasi lugeda. Ja tõsi ta on, et ega kogu raamat nüüd nii sünk olnud ka, kohati oli humoorikaid seiku ikka ka. Mu meelest algusots oligi hullem, see korduv muster isast, kes lõpuks saab läbi häda kuskil mõned veeringud teenitud, ent iga jumala kord ometi saapaninad kõrtsu poole seab, see hakkas ikka vastu. Lootusrikkamaks läks elu siis, kui lootusetu perepea Inglismaale ära läks (ikka tööle, ikka raha teenima, millest perekond loomulikult midagi ei näinud) ja Frankie juba ise teenima hakkas. Siis oli süüa ja siis oli sütt ja natuke nalja sai ka (telegramme kohale toimetava poisi elu pakkus, ütleme siis nii, et seiklusi).

Igatahes pärast "Shuggie Baini", "Nora ja James Joyce´i armastuslugu" ning kõnealust raamatut ma nüüd mõnda aega iirlaste kannatustest püüan küll eemale hoida. Draamateatris tuli kavva ka üks iiri kraam, aga ei julge sedagi vaatama minna :)

Pilt raamatust ka kenasti juurde, kuigi ma ei tea, palju see kaanepilt teile juurde annab :)

 

Süda paberil / Toming

Elulooraamat see pole, autor tunnistab seda ka ise, pigem memuaarid ehk. Aga isegi memuaaride kohta natuke kuidagi eklektiline ja pinnapealne. Sageli on rohkem loetlemine ja kirjeldamine, loo jutustamist või tausta avamist suurt mitte. Ometi tundub, et ainest peaks ju jaguma - kus kõik käidud ja reisitud sai, mida ja keda kohatud...

Ja mingi nukrus ja kibestumus hõljub kõige kohal. Samas möönan, et see tundus vaid mulle nii, mu lugemiskaaslane seda ei tajunud. Tõsi, temal on baar-varietee Tallinnaga isiklikum suhe. Eks viimaks tema taustalood olidki need, mis mind sellest raamatust läbi vedasid. 

Lugemist loomulikult ei kahetse, Krjukovist ja Agust oli tore lugeda. Lappasin eile jälle niisama lavaka lende ja vaatasin, et VII lennul tähestikulises järjekorras viis kõrvutist meest, kes kõik läinud... Kerge, Kibuspuu, Krjukov, Laanemets, Luik. Neli viimast ei jõudnud oma 50. sünnipäevanigi. Samas mõtled, et mida kõike teha jõudsid ja kuidas paljude mälestustesse jääda. Mõtled näiteks Kibuspuu peale, kes oli lahkudes vist kõigest 31, aga milline rollide loetelu filmis-teles.

Üks väike naljalugu siiski oli.

Nora ja James Joyce´i armastuslugu / O`Connor

Lippas üllatavalt hästi, kuigi elulooromaanidega mul enamasti head kontakti ei ole. Romaani minajutustaja on Nora, Joyce´i muusa ja naine, kes siis tujuka ja pidevalt vaevas oleva kunstnikuhinge kõrval kõik tormise elu pöörded kaasa teeb. 

Peatükid on lühikesed, hoog kenasti sees, selles osas oli mõnus lugeda. Eelmise sajandi algusots ajastuna niisamuti nauditav. Oli ka mingeid pisukesi ajastutruid detaile, millest lugedes ikka rõõm. Tõsi, kohati ehk teatav üheplaanilisus väsitas - Jimikene stabiilselt muudkui joob, on rahakitsikuses, ootab avaldamisi/rahalaevu, tüdineb rutiinsest palgatööst, kibeleb edasi liikuma, põgenema vanade võlgade juurest, et saaks aga uusi võtta... no ja Nora siis muudkui kannatab, nälgib, küürib kohalike räpast pesu, kannab ja kasvatab lapsi, samas taltsutab agaralt mehe "kitsasse palitusse riietatud ploomi" (see siiski valdavalt meeldib talle, erinevalt enamusest 100+ aasta tagustest naistest). 

Ma kordan veel - selline kergeke lugemine, aga oli siiski sümpaatne ja käsi kisub vägisi viite viskama. Ja lisaks muidugi see ammune mõttekoht elu tõusudest ja mõõnadest...

PS. Olen hämmingus, kui passiivne on selle laenutus raamatukogudes (Tartu linn vaid kenasti lugemas). Olgu, see on küll vist peaaegu aastake vana ka juba, ent siiski, mulle on tundunud, et sellised romaanid on võrdlemisi minev kraam ja see siin on tõesti ladus ja hoogne - mis toimub? Või tõesti mõjub ehmatavalt Joyce´i nimi, et kes kordki proovinud "Ulyssest" lugeda, see ei julge enam elulooromaanigi kätte võtta :)

Õnnelik lõpp / Rosa

Mul on Lugemise väljakutses vähe punkte, kuhu poleks raamat juba paika pandud. Üks oli seesamune "tegevus toimub samas valdkonnas, kus sa töötad". Mõtlesin, et loeks siia midagi sellist, mida ma kunagi ei loe, mida aga tundub suur valik võtta olevat, ehk et mingi verine mõrvalugu saarekesel asuvas turismitalus või võõrastemajas vms kohas. Ent siis juhtus, et lubasin endale vahepeal maiuspalaks väljakutsevälise Isaac Rosa "Õnneliku lõpu". Üks kahest peategelasest siin ka väikestviisi kirjutab, reaalselt vist küll märksa vähem kui oma kujutlustes :) Ma ei hakka näpuga näitama, kellel on sama teema :) Kui ma aga ühel hetkel sain aru, et selle raamatu ülesehitus on sarnane nagu mul ühel sahtlis seisval romaanitoorikul, siis oli asi otsustatud - läheb see ikkagi selle punkti alla.

Ühe abielu, ühe suhte raamat. Mingit võltsi ja keerulist süžeed loomata hakatakse lihtsalt astuma, jutustama, lahti harutama. Tagurpidi. Lihtne ja mõjus. Teemale sobivalt on kaks asjaosalist, kaks vaatenurka. Vaatenurgad vahelduvad mõnusa tempoga, vahepeal sagedamini, siis harvem, andes mu meelest hästi edasi teatud hetkedel tarvilikku tundetulisust.

Loomulikult jälgisin kullipilgul, kuidas autor suudab kriitilistel hetkedel kohelda mõlemat osapoolt, kas ta kaldub emba-kumba soosima, kas keegi on läbinisti hea ja keegi mustvalgelt süüdi. Jäin käsitlusega rahule :)

Kindlasti ei ole see laiatarbelugemine, mida igaühele soovitada, aga kui teema puudutab või mingi kogemus seljataga, siis mu meelest väga hea raamat. 

Peenem seltskond / Winkelhofer

Puhas porduelu. Heakene küll, teistest "igavatest" ei ole ilmselt suurt midagi kirjutada, ju siiski oli neid ka hulgas.

Põhiline jama, saan ma aru, seisnes selles, et tulevasi troonipärijaid drilliti maksimaalse koormusega elu tähtsaimaks ülesandeks. Kui nood said täisealiseks, siis harimine lõppes järsult. Samas ei läinud vanad eest ära ja nagu üllatuslikult siit raamatust selgub, siis kummalisel kombel ei lastud tulevasi monarhe kogemuste omandamise eesmärgil isegi riigi valitsemist kõrvalt vaatama, vaid sageli hoitigi neid meelevaldselt eemal. Mis omakorda tähendas, et neil oli kole igav ja sealt kõik jamad algasidki. Prassimised, orgiad, kullakaevajaist kurtisaanid, abieluväliste laste trobikonnad jms. Seisustekohase abielu kätte jõudes oli lodev elustiil juba lootusetult külge hakanud. Kui siis, sageli alles elusügisel, saadi troonile, ega siis neid kombeid maha jäetud. Ja ega siis mehepojad üksi, kõrgest soost daamid niisamuti, mis neil ikka neis korraldatud abieludes targemat peale hakata. Oma lapsigi ei lastud neil ju ise kasvatada (ei imetada, ei harida, normaalsus oli kõige enam tunnike päevas ühes ruumis viibimist; kui tited juhtusid karjuma, ei tulnud mõnikord see tunnikegi täis; üks lapsehoidja jumaldas hoolealust niivõrd palju, et näpistas vms teda enne vanematega kohtumisele viimist, et siis saab rutem minema).

Raamatutarkust ka siia. Kõik me oleme kuulnud Rasputini ennenägematust menust naiste hulgas. Seletusi sellele on olnud palju, kuid tema tapja Jussupovi väitel oli selleks erakordselt suur soolatüügas strateegiliselt olulises asukohas. Vot tak.

Kummaline paradoks. Kui üle-eelmise sajandi teisel poolel (siinse raamatu seigad on valdavalt sellest ajast pärit) oli armastusabielu äärmiselt taunitud, siis tänaseks on seis, nagu ka raamatu autor nendib, vastupidine: see on kuningakodade trump, sellega müüakse unelmaid, tõstetakse mainet...

Sisukas ja informatiivne lektüür. Tõsi, eks need tegelinskid on suuresti mul peas segamine, sest neid on siin palju, nad on igatpidi risttolmelnud omavahel ja ega need valitsema asudes muudetud nimed asja lihtsamaks tee, aga muidu siiski tore lugemine.

Hunt / Väike Myy

Kõik hundist, sekka ka huntkoerast. Mis elu hundid elavad ja milline on karja hierarhia. Kas, millal ja millist hunti karta. Hundid meie ja teiste rahvaste pärimuses. Milline on hundi elu tänases Eestis. Lisaks autori enda kokkupuuted huntidega. Ja muidugi isiklik huntkoer Roki. Ah jaa, teiste hundikogemused niisamuti. 

Minu üks läbi aegade (ma ei tea, kust see pärit on) lemmikmõisteid-väljendeid on hunditund. Kuna ma lugesin seda raamatut pika perioodi jooksul, siis jäin praegu mõtlema, et kas seda siin mainitud oli... Hundi päev oli küll, 22. detsember. Igatahes hunditund on üks karm aeg öö ja hommiku vahel, mil kõik emotsioonid on võimendunud ja värvid liiga kirkad. Enamasti me õnneks sel ajal magame, see hoiab palju jama ära :)

Kui sa pole just kogu elu huntide uurimisega tegelenud, siis põnevat informatsiooni leiab siit kamaluga. Mõtteainet niisamuti. Sest meedias loetu põhjal jääb huntidega seoses kõlama kõik paha, nii paha. Aga miks see nii on, kuidas on selle pahani jõutud, sellest on juttu väga harva. Kui üldse. Raamatu on suisa öeldud, et kui poleks hunte, poleks ka jäneseid. Looduses on üldiselt päris kena tasakaal, kui hoolega vaadata. Miks tasakaal paigast kipub minema... njah.

Kasulik vihje neile, kelle õuele metsakutsud kangesti trügivad - hundid pidavat kartma nööril kuivavat pesu.

Kevad Kuu peal / Kissina

Kui sind on võlunud ühes Saksamaa külakeses Luise ("Mida siit näha võib" Leky), Hollandi talus Jas ("Õhtute äng" Rijneveld), kusagil Armeenia külakeses Manjunja ("Manjunja" Abgarjan, tõsi, see küll pigem lasteraamat), Esther Kopenhaageni luksusvillas ("Palermovej ülemlaul" Bjergfeldt), siis võiks sarnane varaküps (olgu, siin raamatus on ta kirjeldatud just vastupidi, ent üldpildis mõjub pigem ikka sellisena) plikatirts Kiievi vanalinnas sulle samuti meeldida. 

Need 10-14aastased tüdrukud, kelle pea ajab segamini kord suur armumine, kord Kuu, kord kirjandus, kuid enamasti lihtsalt neid ümbritsev pöörane keskkond ühes veidrate inimeste ja nähtustega - need on mu lemmikud. Selles vanuses tüdrukud rammivad maailma uskumatu jõuga. Kui siia lisada veel näpuotsaga huumorit, saab kokku mõnus kooslus.

PS. Igaks juhuks olgu mainitud, et mõni üksik peatükike ja mõni lõiguke võivad mõjuda ehk liiga lennukalt ja sürrilt, aga ära heitu, enamasti jookseb tekst ühtlaselt ägedalt. 

Muutuda: meetod / Louis

Noore autori (s 1992) autobiograafiline (või pigem siiski autofiktiivne?) raamat (aga mitte esimene!) lapsepõlvest Põhja-Prantsusmaa väikeses ja masendavas alevis ning püüdlustest sealt välja pääseda. Koha- ja koduhäbile lisandumas ka tunne ja teadmine, et ta ei ole päris selline nagu teised, on pettumuseks oma vanematele. Ja kuigi see kõik kõlab siin sedasi kirjapandult süngelt, siis nii hull see lugedes ei olnud. Käsikiri võis ju Prantsusmaal kirjastajat šokeerida, aga kes meist siin veel servapidi jõudnud näha 90ndate algusotsa, eriti maapiirkonnas või agulis, sellele ehk tundus lihtsa inimese tavaline elu.

Igatahes võtab Eddy Bellegueule - selle nimega autor sündis - ette muutumise. Kuigi see tähendab ka üksjagu paremal elujärjel meeste materiaalsete hüvede kasutamist (kuni prostitutsioonini välja), on siin samavõrd ka intellektuaalse ressursi (ära)kasutamist ühes kõva tööga eneseharimises.

Mis mulle eriti meeldis: siin ei olnud ainult mustvalge vaatenurk, nagu taolistes raamatutes sageli võib kohata, ehk et, vanemad ja lapsepõlvekodu on ainult paha-paha-paha, lakkamatu viha ja raev lõpuni välja. Kuigi esialgu on pilk suunatud vaid ettepoole, peas kumiseb ainult ära, ruttu ja kaugele ära, tulevad õpingud Amiens´is, seejärel Pariis, viimaks põgusalt USA, jõuline pürgimine rikaste ja ilusate marjamaale, jõuab autor ometi õige noorelt äratundmiseni, et ta siiski igatseb ka seda kaootilist lapsepõlvekodu ühes kaheksa tundi päevas üürgava teleriga, inimestega, kes küll ei loe raamatuid ega käi teatris või ooperis, aga juured jäävad siiski juurteks. Nagu ta Pariisi-perioodil kirjutab heale sõbratarile Elenale (kes oli tema esimene oluline lüli teel uude ellu ja kelle ta samuti hülgas):

"Ma tahan, et sa teaksid, et mu elu polnud niisugune, nagu sina seda ette kujutasid, ega ka midagi niisugust, millest ma enne ärasõitu unistanud olin."

Igaühele soovitada ei julge, ei oska ka. Võib juhtuda, et kui sulle on sümpaatne Kasemaa, siis naudid ka seda raamatut. Samas võib see võrdlus olla meelevaldne, ei tea. Tõlkinud on Õnnepalu, nii et rõõmu on lisaks ka heast tõlkest. Mulle meeldis.