Kõik mu mured mannetud

 "Kõik mu mured mannetud" Miriam Toews

Milline ... raamat! Ei saa vist öelda, et tore või lahe, sest no teemad on nagu nad on ja kuna raamat on tugevalt autobiograafiliste sugemetega, siis ega see kõige kergem lugemine olnud. Samas on igal leheküljel ka oma must huumor ja eneseiroonia, nii et nutad ja naerad ühekorraga.

Väga lühidalt on see kahest õest, pärit mennoniitide kogukonnast. Ainuüksi see on midagi, mis võib inimesel ajud krussi keerata, ilmselt selles perekonnas keeras ka. Minajutustaja vanem ja andekam õde oli paras mässaja juba noorukina, hiljem muundus see mässumeelsus sagedasteks katseteks endalt elu võtta. Tüdrukute isal oli see katse juba varem korda läinud. Ja nii see minategelane muudkui kulgeb erinevate haiglate psühhiaatriaosakondade vahet, püüdes õde elama meelitada, seltsiks-kaaslaseks nende (tegelaskujuna väga äge) ema ja vahepeal ka tädi. Oh, ja neistki nii mõnigi viskab vedru välja. Seega ohtralt surma ja leina ja nalja.

Ent siiski, väga hea raamat ja kindel soovitus!

Imelise raamatusoovituse eest, nagu juba tavaks saanud, tänan ikka ja jälle sind, Kairi :) 

(lugesin sellele raamatule kohe otsa Katrin Pautsi raamatu "Tallinna tume" ja peab ütlema, et Toewsi kõrval mõjus Pautsi Tallinn suisa heleda ja helgena)