Pärnu

Hiiumaa pillid (loe: raamatud) pakkisin kotti seekord õige varakult. See on muidugi omaette teema, kuidas kevad-suvega neid raamatuid sinna nii palju koguneb, kuigi pool suve olen neid ka pakikappi vedanud. Samas mind häirib, kui raamatud on mitmes kohas laiali, need peavad ikka ühes kohas olema, eks ole :) 

                                              

Ma ei ole süvenenud, mis veidrad jutud selle Pärnu kirjandusfestivali ümber on, et kas on oht, et seda järgmisel aastal ei toimu...? Millest oleks muidugi sajaga kahju. Hästi mõnusa õhustikuga üritus on. Et kui mõni fest on kuidagi liiga elitaarne, mõni jälle laseb ligi igasuguseid kahtlaseid autoreid, siis sealne seltskond on selline minu maitsele paras. Lisaks asukoht. Umbsed või kõledad saalid ei köida, vabaõhuürr on muidugi riskantne, ent kui ilm peab, siis suurepärane. Ja aeg. Küpses olekus suvi, mis veel ei ole sügiseks end ümber pööranud, ideaalne.

Festivali lavade ja esinejate paiknemine ja ajakava tundub ka mulle sobivat. Alalt nagu lahkuda hästi ei tahakski, mõõduka tempoga vahelduvad lemmikud. Samas ei ole ka hullu survet, kui vaja, jõuab ikka ära käia. 

                                

Pärnu kirjandusfesti juurde kuulub ka kröömike muusikat. Sellis hästi valitut, nii mulle tundub. Kus keele- ja sõnailul on oluline roll. Mari Jürjensi loomingul on.

                                      

                                        

Mul, nagu ikka, oli mitu rauda tules, ehk et kolme põlvkonna kogunemine niisamuti. Seega huvitaski mind peamiselt Kairi kuulamine. Teisi meie seast ka. Isegi neid, kes on äärmiselt raamatukauged inimesed, nimesid ma ei nimeta :)

Kirjanduspeo peaaegu et lõpetas Dagö. Kelle laulude sõnad on ekstraklass. Pärast nende laulude kuulamist hakkavad mõnest raadiokanalist kõlavate beibi-ma-vajan-sind-uhh-ähh peale kõrvad virtsavett jooksma.

Tegelikult lõppes festival kuskil aias kesköö paiku. Ma sellest teadlik ei olnud, aga öömaja (ikka Bob W, klassika!) poole sammudes komistasime kogemata selle otsa. Sinna siiski minna enam ei jaksanud. 

Festivalipäeva sammud said niigi prisked.

                                            

Mis mind Pärnu puhul sokkideni hämmastas - isegi kui sa ei plaani, siis sa näed ikkagi kõik tuttavad inimesed ära, varem või hiljem. Kuidas saab Pärnu nii väike olla!? Või on tõesti minid kindlad rajad, kus kõik alati kulgevad? Ma nägin ja rääkisin inimestega, keda ma olin näinud eelmisel päeval Tallinnas. Ma trehvasin neid, keda polnud mitu kuud näinud. Ma nägin neidki, keda polnud aastaid näinud. Nägin pärnakaid ja nägin täitsa teisest Eestist otsast inimesi. Märkasin inimesi, keda nägin viimati lapsepõlves, tõsi, alati ei astunud ligi, sest mu sotsiaalsetel ressurssidel on siiski piirid. Igatahes piiritu hämming.

Järgmine kord siis Koidula kirjandustänava festivalil kohtume!

PS. Pärnu toitis hästi. Kuna ei saanud aru, kuidas päevad kujunevad, siis eeltööd ei teinud absoluutselt. Läksime sinna, kuhu jalad viisid. Meeldiv üllatus oli koht nimega RÖÖM Resto. Teenindus kiire ja meeldiv, toit maitsev (kui midagi kobiseda, siis ma ei ole kindel, kas carpaccio peab ilmtingimata nii rohke kastmega üle uputama, aga no mõni mõis.

Üks teine koht, ütleme nii, et see algab P-tähega, oli tegelikult meie soovinimekirjas aasta tagasi emadepäeval Pärnus käies, ent siis kallas pidevalt vihma ja polnud tuju ringi kulgeda ja jäi käimata. Aga haip on olnud nii võimas, et see püsis õrnalt meeles ka tänavu. Seekord jäigi kenasti teele. Esimesel päeval ei õnnestunud, sest neil oli mingi teema, et enne kella 14 ei anna nad toekamat süüa. Tegelikult oli kella kukkumiseni küll vist napp veerandtunnike ja neil oli hoovil mingi baarike, oleks võinud ju suunata seniks sealt midagi otsima ja küllap me oleks ära oodanud. Järgmisel päeval uus katse. Ega me end oodatuna ei tundnud ka siis. Laua puhastamisele pidime ise tähelepanu juhtima. Teenindaja oli tõeline me tusameele talv meeleolus. Lauavesi - ma tean, see on keeruline teema söögikohtades, aga ma siiski tahan pigem seda, kui teiselt poolt maakera kohale lennutatud pudelivett - oli ka nii probleemne teema, et siin võiks nimetada viis asja, mis olid sellega seoses vildakad. 

                                         

Maksimumpunktid annan sellele ricotta ja spinatiga täidetud raviolo´le. See oli tõesti tõeline silmailu ja maitses ka hea. 

PPS. Bob W juures oli vahva kokkusattumus seegi, et ma tellisin hiljuti ühelt kunstnikult pildi võimalikule tulevasele T-särgile (töö alles käib) ja sama kunstniku tööd kaunistasid ka sealset fuajeed. Mõnuzzz!

Aga okeika, ma pean nüüd lippama. Vaja kuskilt minna raha otsima, et Pärnusse üks korter sebida.

Elagu vaba Eesti!

Pikka iga sellele väikesele ja vaprale maanurgale!

PS. Pidasin praegu esmajoones silmas küll Eestimaad, aga sama hästi kehtib see muidugi ka Hiiumaa kohta.

24.02.2018

24.02.2019, Kuubal

                                                

24.02.2020

24.02.2021

Täiesti suvakas

 Nädala mõttenoppeid:

                                                   

- mu meelest on see nädal möödunud mööda postikappe joostes. Ei, see ei ole kingituste kokkukrahmamine, seda jama ma kaasa ei tee, põhiliselt ikka raamatud, mingite teenusepakkujate vahetusega seotud seadmete risti-põiki liiklus ja nipet-näpet veel. Puusalt tulistades ütleks, et tänavu on postikapifirmad üle mõistuse kiired olnud. Tõsi, varasemast enam on esinenud pakkide ümbersuunamist. Nii olengi Erika Salumäega võrreldava kiirusega teinud ringe ümber Arteri, Stockmanni jt kohtade. Ma tean juba üsna hästi, kuhu armastatakse postikappe peita :)

                                                         

- igal kunstnikul ja muusikul peaks olema oma metseen. Samas tekitab see, minu meelest, veidi prostituudi tunde. Kõrvalt seda jälgida on suht veider kogemus. Aga paljud asjad siin ilmas on kummalised, nii et las see olla;

- üle väga pika aja rabasin teatripileteid nii, nagu neid ennevanasti Linnateatrisse rabatud sai. Siiski-siiski, seekord jälle Draamasse. Plaanis ei olnud. Aga ühel kenal hommikul, kui olin jusr pudrupoti tulele pannud, nägin äkki fb-s, et viie minuti pärast hakatakse müüma aprillis esietenduvale "500 aastat sõprust" pileteid. Ita Everi sünniaastapäevaks siis. Epner kirjutas. Ma ei väida, et sellest tuleb uus "Rahamaa", mastaabid on väiksemad, aga midagi sealt ilmselt tuleb. Kui vanasti, mis vanasti, see toetajapiletite hinnapoliitika on siiski alles uuem  nähtus, pandi neid üsna esimese rea keskele näpuotsaga, siis selle lavastusele oli neid kohe mitu täisrida pandud. Ja kui te arvate, et seitsmekümbistele oli lihtsam küüsi taha saada, siis te eksite. Need läksid samamoodi nagu odavamad piletid. Piletid ma sain. Koguni üheks ja samaks kuupäevaks, nii et hurraa, me saame siiski koos samal õhtul minna. Kõrvuti ei istu. Üks istub "kallil kohal", teine kügeleb kuskil tagapool. Me veel arutame seda asja, kes ja kus.

Igatahes oli see jõhker kogemus (pulss oli üle 80, vererõhk siiski suht normis, ma ekstra mõõtsin). Puder kõrbes muidugi põhja;

                                 

- kurb olen natuke ka. Sest lühikeste inimeste elu on raske. Seekordne reis ei tule välkuvate kannikate ja paljaste põlvedega, niisiis ajasin Yagast endale paar paari pikki pükse välja. Hinnavahemik 7-11 eurot püksipaari kohta. Midagi oli ka varem kodus ootele jäänud. Kolme paari lühemaks tegemine 70 eurot. Tegelikult oli hiljuti meil seltskonnas sellest just juttu, õmblussalongi poolt vaadates siis. Et töö on töö ja õmbleja jaoks ei ole vahet, et klient on hilbu viieka eest Temust tellinud. Mõistetav. Loomulikult ma mööda poode kapates vahel siiski olen saanud endale pükse, mis ei vaja lühemaks tegemist, aga eks see raske ole. Teiselt ringilt siiski ei ole mul enam mõistlik neid osta vist. 

Siin on muidugi nüüd juhuslikult täitsa kena koht korraks seisatada ja võrrelda kaht eelmist hinnateemat: paar tundi teatrietendust istekohaga viies esimeses reas vs. kolm paari pükse lühemaks teha...

- eelmine teema toob muidugi ka kodulehtede juurde. Õmblusteenuse pakkujaid leiab veebist palju, aga ega hinnakirju ei taha keegi üles panna. Jälle mõistan - kõik sõltub materjalist ja õmblusest ja sajast muust pisiasjast. Aga no mi-da-gi-gi palun pange. Telefoninumbrid muidugi on, aga ma ju see uue aja inimene, kes helistab vaid siis, kui surm silme ees.

                                                             

-  kas te olete ka juba jõulueelsest tarbimisreklaamist väsinud? Osta see ja teine kingitus siit või sealt, luba endale seda või teist, kaubamajas K-P miinus kakskümmend selles ja tolles osakonnas, jõululauda ei saa istuda kalamarjata - tule osta meilt, ainult täna südaööni kõik kaup miinus miinus miinus jne, jne. Vanalinnas on ka rahvast murdu, eile õhtul oli esimene kord, mil tundus, et koju ei saagi ja parkimiskohta vist ei leiagi. Ja see, mis kaubanduskeskuses toimub on jõhker. Mu põhiline raamatukogu asub ju Solarises, nii et näen iga päev. Mu meelest rahvas rabab kahel käel kraami kokku - miks te jaanuarisse ei jäta ostmist, ma küsin.

- hakkasin mingil põhjusel porgandi marineerimisega tegelema, pole aimugi, miks. Koorijaga laastud, kiirmarinaad kokku keeta ja peale valada, niisama purki ja külmkappi. Mis järgmiseks? Sibul, paprika? Jõulud on imede aeg.

- mis veel esimest korda tegin? Ah jaa, mingi tüüp astus eile mikriga ligi, et tal paar küsimust. Küsisin, et kuhu läheb (mikrofonil logo ega midagi ei olnud). Ütles nime ja et ta on mingi tiktokker vms. No arvasin, et teeb mingit küsitlust, mingi hetk sain aru, et ikka vist keegi filmis ka. Ilmselt on ta mingi kuulus tüüp, veidi piinlik muidugi, et nime küsisin, a jõuan mina kõiki siin ära tunda ja teada. Nime unustasin muidugi kolme sekundiga ära.

PS. Elu õiekese abiga sai pärast siiski vist tuletatud õige tegelane. Kuigi jah, hämar, vinge tuul, rahvas sebimas ümberringi, mul nina tilkumas, ei imestaks, kui tuvastasin valesti.

Hundirattas

Eeva Pargil on eriline oskus luua äärmiselt mõjuvaid luuleridu. (Pildil nähtav "Surm tuli... ei ole selles kogumikus, ent üks varasemalt kumisema jäänutest, ehk on põhjuseks elavas esituses kuulmine?).

Siit kogumikust ei saa enam peast välja seda "Ei ole mul halli habet, kuhu põimida pärleid". 

Edasi mõtle ise. Kui tahad.

Vanaema ellujäämisõpetus

Mina olengi siis täpselt see inimene, kellele see raamat mõeldud on ja kellel sellest - kriisiolukorra tekkides - võiks teoreetiliselt praktilist abi olla. Samas ütlen ka kohe ära, et ei ole eelnevalt sarnaseid raamatuid lugenud, kõrvutada ei oska, loengi puhtalt lehelt ja oma mätta otsast. Lugemise üle on aga hea meel igatahes, sest teema on ju ligemale kuus aastat õhus olnud ja (hetkeseisuga) lõppu veel ei paista. Mõeldud ja räägitud on oi-oi kui palju, tegudeni ma jõudnud ei ole. Aga eks me vist kõik teame kedagi oma lähiringist, kes juba ammu usinasti valmistub  (või no igatahes seda raamatut lõpetades sain ma aru, et t e m a on valmis).

Niisiis, mida teha. Raamatus on palju konkreetseid nõuandeid, aga üldistades võiks öelda, et see püüab sind panna mõtlema, et mida sa saaksid juba täna ära teha ja natuke on sellist, mida teha, kui jama käes on. Teame-teame, kuniks ora tagumikus ei ole, ega ikka ei viitsi küll midagi ära teha. Ehk homme? Või järgmisel kuul. Ses suhtes mulle meeldis autori korduv rõhutamine, et kui sa erinevaid olukordi mõttes läbi mängid ja natuke valmistud, siis on rahulikum olla. See vist ongi kõige tähtsam. Sest ma ei ole kindel, kas ja kui hästi üldse on võimalik valmistuda. Kriis ise võib juba väga erinevat laadi olla (meenutagem näiteks esimesi hulle hetki koroonast), sõda jällegi on täitsa teistmoodi kriisiolukord. Kui keskenduks aga sõjale, siis seegi võib meieni jõuda õige mitut moodi. Ühes ma olen siiski kindel, pigem jõuab see väga äkki ja üle veereb ikka suure mürgliga ja kähku. Nii et tänasel päeval on kõige olulisem küsimus - kus ma sel hetkel olen?

Mind rahustas mõni aeg tagasi teadmine, et olen lootusetult hiljaks jäänud, enam polegi mõtet rabelema hakata. On ju nii? Selleks, et ma ennast ise suudaks hädaolukorras ära toita, kuluks väga palju aastaid ettevalmistusi (tuletan meelde, ma saan napilt basiiliku kasvatamisega hakkama, selle seljas aga kaugele ei ratsuta, uskuge mind). Liha hankimisega jääksin ka hätta, halloo, ma ei saa kalagi püütud. Soonlepa sillal istudes tonksan neid, noh, neid halle, soomuste ja uimedega, kalu noh, aga ükski pole veel sülle hüpanud, et perenaine-perenaine, ole pai ja võta mind kaasa ja kuumale pannile vii. Tulirelvast ma ei ole ka lasknud, autoga ei sõida (kui just KITT nurga taga ei ootaks mind, temaga ehk klapiksin). Eks siis tuleb oma roostetanud rattarondiga hakata kuhugi poole väntama.

Ütleme nii, et maal olles saaksin vähemasti hädal käia, puhast vett ja elektrit, sooja ka. Panite tähele praegu, millises veidras järjekorras ma need vajadused esitasin? Mis see minu kohta kõneleb :) Kui ma olen sel hetkel linnas, siis on põhimõtteliselt kellad. Aga nagu elus ikka - võib minna ka täitsa vastupidi, et just linnas on mul rohkem lootust ellu jääda (nt pole ohtu, et loputaksin mürkleid veiniga alla vms).

Hirmsasti meeldis mulle siin raamatus kriisikohvri teema. Vabandage väga, täiesti kohatu võrdlus, aga mu esimene paralleel tekkis sünnituskotiga. Põhimõtteliselt ei ole sa veel rasegi, kui kogu triangel hakkab selle haiglakoti ümber käima. Ühelt poolt on see nimekiri justkui õudselt selge ja paigas, teisalt tuleb igaühelt ikka veel mingi eriti tarviline vihje. No ja siis pooltel juhtud hakkad sa sünnitama ikkagi siis, kui oled sellest kotist saja kilomeetri kaugusel. Või siis sünnitab mikrobeebi ja kõik riided tuleb ümber vaadata, või vastupidi, pressid endast välja sellise hiiglase, et jällegi ei sobi ükski rõivatükk. Või siis läheb nii nagu minul, et sa lähed esilekutsumisele ja saad oma kotti päev otsa jumala rahus komplekteerida. Ma usun, et kui tuleb kriis, siis minu kriisikotiga läheks täpselt niisamuti, ehk siis see oleks teises Eestimaa otsas või siis ei olegi mul seda mingil põhjusel tarvis.

Ma eksisin nüüd raamatust õige kaugele, ma vaatan. Järgmine lemmikteema: peidukohad. Vot see on üks ülioluline teema! Sest iga kord kui ma mõtlen päriselt, mis kõik juhtuma võib hakata, siis kõike muud suudan ma veel enam-vähem ette kujutada, aga marodööritsemise juures ma mõistan, et selles punktis võib ka kõige täiuslikum plaan vastu taevast lennata. Nii et kõik see mees ja naine nüüd kribinal-krabinal oma täiuslikult täidetud keldri sisu laiali peidikutesse vedama. 

Ja isegi kui ma oma võhiklikkuses kõigega ei nõustu ja mõnes kohas kangesti hambaid tahaks teritada ja siinne lugemismulje sutike kerglasevõitu välja kukkus, siis rõhutan ometigi - raamat on kahtlemata tarvilik. Peamine, see tuletab (paljuski) meelde lihtsat talupojatarkust, mis meist mõnel (loe: paljudel) ammuilma kadunud. Ehk siis kui sa ka ei kavatse otseselt kriisiks valmistuda, siis mõned teadmised sellest, milline võiks välja näha elu informatsioonita (!) ja elementaarsete mugavusteta, kuluvad iga kell abiks ära.

PS. Üks mind eriti huvitav vaatenurk teemale oli siit puudu.

Kuidas lõhnab Tallinn?

Kellele meeldis saatesari "Eesti (täielik ja kontrollitud) ajalugu", sellele võiks see raamat ka passida. Kui ma õigesti mäletan, siis Vahter oli ju ka saate stsenarist. Nagu saates, nii ka siin lähenetakse teemale lobedalt, lühidalt ja haaravalt. On konkreetseid fakte, ent ka muhedalt esitatud isiklikke pildikesi sinna juurde.

Kuigi raamatu pealkiri on "Tallinna lõhnad", siis ei tasu seda nüüd ka nii täht-tähelt võtta. Jah, need lõhnad on olnud ühel või teisel ajahetkel siin, ent sama hästi on neid lõhnu olnud teisteski paikades. Pigem on nende lõhnade kaudu avatud lihtsalt mingeid ajaloolõike või iseloomulikke nähtuseid.

Mõtlesin kodust Piritale kõndides, kuidas siis lõhnab minu Tallinn täna? Uksest välja astudes on õhus pitsalõhn, eriti kui mõni laar on kõrbema läinud. Kohe seejärel vürtsmandlite terav ja eripärane lõhn, millele sekka viskab Peppersacki käänu peal permanentselt kanalisatsioonihõngu. Mööda Viru tänavat liikudes on õhus (olenevalt kellaajast) läppunud õllehais ja rääsunud kebab, mäki juures kohe eriti kole lõhn. Õnneks mõned sammud edasi surub lillelettidel leiduv õlilebra ninast välja. Rotermannis ei lõhnagi eriti, kui üldse, siis see üks neljatähelise nimega pagaripood tekitab aeg-ajalt kiusatust. Mõnikord võib juhtuda, et Püha Siimeoni kirikust möödudes on tunda viirukit, aga muidugi mitte alati. 

Ja edasi astudki reipalt juba Reidi ja Pirita teel. Ühelt poolt tunned ehk seda, mis autodel tagant väljub, kuigi eristuvaid aroome on üha vähem. Keerad nospli teisele poole, siis on mõnus ja värskendav merelõhn. Tõsi, olenevalt teelõigust ja tuulesuunast ja veel mitmest tegurist on sageli ka adru lagunemise päris võigast lõhna tunda. 

Ma kujutan ette, et kodanik Vahter istub hetkel arvuti ees ja vuhib juba "Tallinna helisid" kirjutada. Või midagi muud sellesarnast. 

Kuritegevus

Miks kuritegevusest rääkimine meie meeli erutab? Või kas üldse? Viimane küsimus on vist tarbetu, sest muidu ei vilguks meie ekraanidel iga päev ka kõige väiksemad pahateod, ju need ikka klikimagnetid on. 

Lugesin hiljuti "Minu Brasiiliat", kus nüüd (paar nädalat hiljem) tundub, et oligi valdavalt juttu idufirma käimalükkamisest ja kuritegevusest. See ongi muidugi B. puhul oluline teema, aga kas ikka nii oluline. Teleekraanil praegu jooksev "Meie aasta Brasiilias" kajastab küll ka muid teemasid, aga eks ikka palju keerleb ka ohu ja turvalisuse ümber. Nädalavahetusel istus meil siin üks pesueht brasiillane (vahemärkus: paadisild sai tänavu erakordselt hilja välja võetud, 27.09, ja väga erilise seltskonnaga, noormees Rio de Janeirost nende hulgas), kes seda saatesarja samuti huviga jälgib. Ühisvaatamine jäi küll laupäeval ära, sest paadisild pole kergete killast ja võtab õhtuks rahva läbi. Talle saatesari väga meeldib, aga ta hoidis kahe käega peast kinni ja ohkas raskelt, et miks nad alati peavad käima favela´des ja rääkima pättidest.

Nagu siin lehel näha, siis viimati lõpetasin raamatu "Eesti muld ja Mehhiko süda". Seal kirjutab autor samuti, et mehhiklased ei taha rääkida narkojõukudest ega kuritegevusest, nad võivad seda omavahel arutada (kuigi alati mitte ka seda, see on tabu, sageli ise kitsamas pereringis), aga natuke kurb ja häiriv on, kui võõrastega kohtudes esimese asjana see teema lauale kerkib. Ja kas sama ei ole mitte ka Itaalia lõunapoolses otsas? Oli vist koguni "Minu Sitsiilia" alapealkiri "Maffia kohta mitte küsida".

Praegu läksid mul siin muidugi meelevaldselt ühte patta pisihuligaansused ja raskemad kuriteod, aga mingil põhjusel need mõlemad siiski huvitavad inimesi. Ja vist mitte ainult kuhugi võõrsile reisides, vaid ka niisama. Võib-olla üliturvalisest riigist pärit olles võib tõesti olla tegemist hirmu ja õõvaga, aga ma mõtlen, et näiteks eestlased ju praks küll mõistma, et see kõik ei ole nii dramaatiline. See, mis 90ndatel meil toimus oli kohati väga sarnane. Inimelu maksis võrdlemisi vähe, röövimisi ja kadumisi oli õige palju ja noh, eks kõik ametnikud olid ostetavad ja müüdavad. Küllap muidugi oli ka sel ajal välismaalasi, kes kartsid siia reisida (tõsi, täna kardavad osa neist jälle) või kelle esimesed küsimused olid seotud, kus ja millal liikuda ja kuidas end kaitsta pahalaste eest. 

Viljandi

Lemmikmajad on alles. Uued karbid kerkivad. Koguni spaagi ehk. Viimane teeb ka kurvaks, sest juba 30 aastat on see täitnud Sakala veerge ja enne valimisi on poliitikasse pürgijatel olnud üks tühi lubadus varnast võtta... mis nüüd edasi? 

Padel on Viljandi vallutanud (meenuvad ajad, kui kettagolfarid võpsikus jalutajaid ehmatasid), niisamuti Hispaania teeteod.

Trepimägi on lukku pandud.

Paadimehi oli järvel mitu. Ühtegi neidu paadis ei näinud.

Davaika, ehitustööd ootavad.

Homseni!

Tapa elu

 Mäletate, kuidas ma hiljuti sain praamil teada, et olen aastake tagasi käinud Mike Oldfieldi kontserdil? Ei mäleta? Pole viga, ma ju isegi ei mäletanud. Aga et ma tulevikus mäletaks, et olen Tapalt läbi sõitnud, siis paneme kirja kolm märksõna/mõtet.

1. Poe ees parkides hüüdsid lapsed kõrvalautost valjusti ja mitu korda tere. Teretamine on mingis nooremas eas üsna napiks muutunud, selliseks nina alla pobisemiseks, nii mõnelgi lapsel ei tule üldse meelde. Seepärast on sellised eufoorilised teretajad täiesti ilmaime mu jaoks.

2. Käisime mingis söögikohas. Selline klassikaline slaavi sugemetega koht. A mitte see pole tähtis. Tähtis on silt vetsus. Insta küsitluses, muide, paljud arvasidki ära, et selline silt saab asuda Tapal. Tõsi, mul olid valikvastused ees (Tallinn, Valga olid ülejäänud variandid). Prantsuse keele tarvilikkuse üle pole vaja pikalt mõelda.

3. Mingi mõte oli veel, aga see läks nüüd meelest. Ah jaa. Väliste tunnuste põhjal eestlaseks liigitamine. Olen kunagi imestanud reisidel tänavapildis nähtud eestlaste üle, keelt kuulmata, miski nagu vihjab. Ometi on eestlased ju nii segatud verega ja minu meelest selgelt spetsiifilisi tunnuseid meil nagu ei olekski. Eestis olen korduvalt Tallinnas imestanud, näiteks Lasnamäele poodi sattudes, et kuidas müüjad kohe tabavad ära, et sa eestlane oled. Nad ei ole sind rääkimas kuulnud, nad ei ole su dokumenti näinud. Ja ometi. Tapal juhtus seda ka, kaks korda, toidupoes ja söögikohas. Kummalgi korral ei rääkinud me abikaasaga teenindaja juures alguses. Toidupoe kassapidaja kõnetas meie ees olevat meest vene keeles, järgmisena meid eesti keeles. Toidukohta saime vaevalt siseneda, kui teenindaja kangelt tervitas. Väga tore, ega ma ei kurda, lihtsalt, et kuidas nad ometi vahet teevad. Meil siis ikka on midagi näos teistmoodi? Või riietuses? Või oleme kuidagi alandlikult kühmus seljaga?

Neeruti mõis Buxhöwden

Kuna mul seda aiakõutsi endiselt ei ole, siis lihtsam on käia teiste aedu vaatamas. Ema mudis mu suuna hiljuti ära ja seega mõni päev tagasi regasin end Neeruti mõisa tuurile. Ma ei tea, muidu vist niisama sinna kolama ei saagi. Just ütlesin T-le ka, et 25 euro eest neli tundi hästi veedetud aega. Selle raha eest ei saa enam isegi mitte kahtlase väärtusega poolteisetunnist teatrietendust näha.

Nüüd sai jalutada mõisapargis, mõisahoonet ka seestpoolt piiluda, mõnusa kerge eine rostbiifi saksa kartulisalatiga ja praktiliselt neli tundi püstijala-show´d. Lahke pererahvas selgitab ja jutustab kõige seal nähtu saateks. Ma ei tea, mis dopingut nad kasutavad, arvestades, et üle-eelmine päev oli neil samuti rahvahulk seal vastu võtta, eelmine päev oli olnud pulm, siis mina oleksin kolmandaks päevaks juba lapiti maas olnud. 

Seda ma ütlen, et see võluaed ajas mind küll sajaga marru, nii et ühtegi pilti ma ei teinudki. Põhimõtteliselt olid need peenrakastid vilju TÄIS. Võtame näiteks punapeedid. Peet oli peedis kinni, mulda nende vahel õieti ei olnudki, olgu, allpool ilmselt oli, sest kastid olid üsna kõrged. Aga ausalt, kui keegi garanteeriks mulle nii väikesel pinnal sellise saagi, siis ma võiksin hommepäev aiapidamisega algust teha.