Esmaspäev, 6. detsember 2021

Jäine igatsus / Maris ja Tiit Pruuli



 Sõrmeliigesed on küll haiged ja tuikavad selle kaalult raskevõitu raamatu hoidmisest, ent see oli vaeva väärt. Väga armas lugemine: südamlik, samas mõnusalt humoorikas ja kenas tasakaalus. Tasakaalu all pean silmas, et merendusterminoloogia ei ole mul ju nii selge ja arusaadav, et võiksin kõigist purjedest ja mastidest üksipulgi lugeda, aga see polnud õnneks ka peamine sisus. Oli juttu ka sadamatest, kus peatuti (Fernando de Noronha külastamine kõnetas kohe eriti), kohatud inimestest ja mis alati kõige huvitavam nende meresõitude puhul - suhetest laevas.

Viimane oli muidugi keeruline ülesanne ja müts maha autori (tundus, et enamjaolt kirjutaski Maris Pruuli) ees! Olid ju laevas võrdlemisi tuntud ja võrdlemisi suurte egodega inimesed, seega neist kõigist neutraalselt, kedagi liialt riivamata kirjutada, võis olla paras kunsttükk. Mõnes kohas aimdus ridade vahelt midagi, mis autoril hingel oli, aga see kõik leidis kajastust õrnhellal moel. Tõsi, ootuspäraselt kasvas see ridade vahele tekkiv rahuolematus just reisi edenedes.

Meeldis ka see kokkumäng, mis tekkis Wenna "Laevakoka" raamatuga (kolmandana võiks siia ju siis veel lisada Heidit Kaio lahutuse-raamatu, mis küll pole otseselt Bellingshauseniga seotud, ent mis mõjutab osa seltskonda siiski tugevalt). Mõtlen siin, et seesuguseid raamatuid peakski/võikski erinevad inimesed oma vaatevinklist kirjutama. Tekib hoopis suurem pilt.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar