Eelmise nädala hulluses teatrisse ei jõudnudki. Aga põikasin läbi kahelt raamatuesitluselt. Õnnepalu "Palk" jääb ilmselt mingiks naudingurikkaks hetkeks, kuigi tahaks kohe end diivaninurka keerata ja lugema hakata. Aga ei, üks järjkordne "Minu..."-sarja riik ootab laual (eksootiline, tundmatu, põnev) Esitlus peaks olema näoraamatus järelevaadatav, nii et ma reportaaži sellest tegema ei hakka. Huvitav oli ehk teada saada, et kuigi Õnnepalul on päevik/märkmik ikka kotis ja lauanurgal olemas, siis tegelikult ta neid enamasti hiljem üle ei loegi. Pigem on see nagu mnemotehniline võte, sest mis kord läbi kirjutatud, see on niigi meeles (mäletate küll, kooliajal oli spikrite vorpimisega sama lugu ju:)). Mul endal kipub samuti olema. Reisipäevikuid olen vaid pooleldi sirvinud, korralikult läbi neid küll ei loe vist enam iialgi.
Kokaraamatuid ma tavaliselt ei osta, sest kõik on ju paari klahvivajutusega veebist leitav, lisaks märksa suuremas valikus, aga on üks armas inimene, kes teeb lihtsalt nii imelisi pilte ja kelle tegemistel ma silma peal hoian, et vaat tema kakskeelse raamatu pidin pühapäeval küll koju vedama. Esitlust ennast ei saanudki tegelikult näha ja kuulda, sest samal ajal oli X ettevõtte noore muusiku fondi X stipendiaadi tänukontsert. Aga me jooksime ja jooksime, lükates glögi kaanivaid turiste parembale ja vasembale ja lõpuminutiteks siiski jõudsime kohale.
Teatrisse saab loodetavasti homme. Ülehomme oleks pidanud ka minema, aga kahjuks jääb see etendus ära... uue aja asjad... et enne kui tagumik pole teatrisaalis toolil, ei maksa väga uskuda, et teatrit ka tegelikult saab, ikka on keegi haigestunud või muu jama kummitamas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar