Kamaluga Iirimaa ja iirlaste musta masendust. Joodikud, vaesus, nälg, räpp ja kõnts, haigused, surmad. Lapsed sünnivad ja lapsed surevad. Mõni jääb ellu ka ja kirjutab hiljem raamatu.
Ühe perekonna lugu läbi poisi silmade, ühtlasi tema kujunemislugu. Poisist saab raamatu lõpuks küll täismees, aga valdav osa tegevusest leiab aset siiski poisipõlves. Kahtlustan, et kui ma ei oleks ette teadnud, et see on osaliselt autori enda lugu, siis oleks ma selle ängi alla mattunud ja ehk koguni lugemise katki jätnud. Aga teadmine, et Frank jäi ellu, elas täitsa pika elu, saatis korda mõistlikke tegusid, see aitas edasi lugeda. Ja tõsi ta on, et ega kogu raamat nüüd nii sünk olnud ka, kohati oli humoorikaid seiku ikka ka. Mu meelest algusots oligi hullem, see korduv muster isast, kes lõpuks saab läbi häda kuskil mõned veeringud teenitud, ent iga jumala kord ometi saapaninad kõrtsu poole seab, see hakkas ikka vastu. Lootusrikkamaks läks elu siis, kui lootusetu perepea Inglismaale ära läks (ikka tööle, ikka raha teenima, millest perekond loomulikult midagi ei näinud) ja Frankie juba ise teenima hakkas. Siis oli süüa ja siis oli sütt ja natuke nalja sai ka (telegramme kohale toimetava poisi elu pakkus, ütleme siis nii, et seiklusi).
Igatahes pärast "Shuggie Baini", "Nora ja James Joyce´i armastuslugu" ning kõnealust raamatut ma nüüd mõnda aega iirlaste kannatustest püüan küll eemale hoida. Draamateatris tuli kavva ka üks iiri kraam, aga ei julge sedagi vaatama minna :)
 |
| Pilt raamatust ka kenasti juurde, kuigi ma ei tea, palju see kaanepilt teile juurde annab :) |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar