Noore autori (s 1992) autobiograafiline (või pigem siiski autofiktiivne?) raamat (aga mitte esimene!) lapsepõlvest Põhja-Prantsusmaa väikeses ja masendavas alevis ning püüdlustest sealt välja pääseda. Koha- ja koduhäbile lisandumas ka tunne ja teadmine, et ta ei ole päris selline nagu teised, on pettumuseks oma vanematele. Ja kuigi see kõik kõlab siin sedasi kirjapandult süngelt, siis nii hull see lugedes ei olnud. Käsikiri võis ju Prantsusmaal kirjastajat šokeerida, aga kes meist siin veel servapidi jõudnud näha 90ndate algusotsa, eriti maapiirkonnas või agulis, sellele ehk tundus lihtsa inimese tavaline elu.
Igatahes võtab Eddy Bellegueule - selle nimega autor sündis - ette muutumise. Kuigi see tähendab ka üksjagu paremal elujärjel meeste materiaalsete hüvede kasutamist (kuni prostitutsioonini välja), on siin samavõrd ka intellektuaalse ressursi (ära)kasutamist ühes kõva tööga eneseharimises.
Mis mulle eriti meeldis: siin ei olnud ainult mustvalge vaatenurk, nagu taolistes raamatutes sageli võib kohata, ehk et, vanemad ja lapsepõlvekodu on ainult paha-paha-paha, lakkamatu viha ja raev lõpuni välja. Kuigi esialgu on pilk suunatud vaid ettepoole, peas kumiseb ainult ära, ruttu ja kaugele ära, tulevad õpingud Amiens´is, seejärel Pariis, viimaks põgusalt USA, jõuline pürgimine rikaste ja ilusate marjamaale, jõuab autor ometi õige noorelt äratundmiseni, et ta siiski igatseb ka seda kaootilist lapsepõlvekodu ühes kaheksa tundi päevas üürgava teleriga, inimestega, kes küll ei loe raamatuid ega käi teatris või ooperis, aga juured jäävad siiski juurteks. Nagu ta Pariisi-perioodil kirjutab heale sõbratarile Elenale (kes oli tema esimene oluline lüli teel uude ellu ja kelle ta samuti hülgas):
"Ma tahan, et sa teaksid, et mu elu polnud niisugune, nagu sina seda ette kujutasid, ega ka midagi niisugust, millest ma enne ärasõitu unistanud olin."
Igaühele soovitada ei julge, ei oska ka. Võib juhtuda, et kui sulle on sümpaatne Kasemaa, siis naudid ka seda raamatut. Samas võib see võrdlus olla meelevaldne, ei tea. Tõlkinud on Õnnepalu, nii et rõõmu on lisaks ka heast tõlkest. Mulle meeldis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar