"Põhjamaade romaani" austajatel jälle uut kraami lugeda, milles pettuma ei pea.
Lugu hakkab hargnema V(a)asa linna tulekahju järel (1852), mil seal teenijakohtadel olnud tüdrukud tööta jäävad, vanemate kodutaludes võib küll lühikest aega peavarju ja kõhukinnitust saada, aga suid on palju ja kõik need muud jutud - sünnib otsus minna Helsingisse tööd ja õnne otsima. Lugeja saab kaasa elada Bitti teekonnale Helsingisse, tööga läheb kiiresti õnneks, ühtlasi tekib ka silmarõõm. Viimane läheb küll kohe Krimmi sõtta, aga etteruttavalt võib öelda, et kõik laabub. Hiljem jätkub lugu Bitti tütre Olga ja seejärel tema tütre Karini tegemistega, seega kolme põlvkonna naiste teekond näitab meil naiserolli ja unistuste muutumist ajas.
Muidu on see ju ootuspäraselt tavapärane lobe soome (tõsielu ainetel) lugu, aga mis mulle enim meeldis - mitmed detailid. Iga kord ei ole ma tajunud, et autor pisiasjadele tähelepanu pööraks. Tõsi, ehk pole siis vajalikku materjali leidunud? Lundbergil on aga olnud kasutada Krimmi sõtta läinud Valentini vihik ja esivanemate kirjavahetus. Ju need huvitavad detailidki on just sealt loosse siginenud. Nt inimesed rändavad tööd otsides pikki vahemaid, aga kuidas nad end arusaadavaks teevad teises keeles? Või suhtlemine kodustega. Täna ei tundu Vaasast Helsingisse minek mingi teemana, aga paarsada aastat tagasi oli minejal teadmine, et oma vanemaid ja õdesid-vendi ei näe ta enam iialgi; lihtsa inimese kirjutamis-lugemisoskus oli ka nagu ta oli, seega korrespondentsile loota ei tasunud. Põhimõtteliselt võis juhtuda, et elasidki, teadmata, kas su poeg või tütar või ema-isa veel elus on.
Või kasvõi seesamune Krimmi sõtta minek. Väga sageli on ilukirjanduses mainitud, et see või teine käis kuskil sõjas. Aga kas ta üldse kohalegi jõudis? Või kui keegi hukkus sõjas, siis aegu tagasi ei pruukinud see alati tähendada sõjaväljal hukkumist, haigused murdsid juba poolel teel.
Olulisel kohal on raamatus rahvaülikoolide loomine ja elujõuliseks kasvatamine. Olga ja Roberti reis tutvumaks rahvaülikoolidega Taanis oli eriti põnev lugeda. Aga ka igapäevast koolielu mõjutavad aktuaalsed verstapostid ühiskonnas - veebruarimanifest ja koolinoorte agiteerimine venestamise vastu, karskusliikumine, naistele hääleõiguse eest võitlemine... Või Olga õe Ida suu läbi mõtisklemine kehalise tegevuse tähtsuse üle tütarlaste haridusasutustes. Raamatu-Ida (päris elu prototüübi kohta ei tea) on Soomes esimeste naissoost kehalise kasvatuse õpetajate seast; alandust ja alavääristamist jagub, on ju õppeaine ise uus ja imelik, vallaline naisõpetaja veel kirsiks tordil.
Muide, sellesama Finnsi rahvaülikooli üks rektoritest Uno Stadius, kes ka siinsetelt lehekülgedelt läbi jalutab, on Märta Tikkaneni vanavanem ja ühe tema romaani peategelaseks ("Emma ja Uno"), aga seda vist ei ole eesti keelde tõlgitud.
Hariv ja mõnus lugemine.
PS. Ühtlasi sai LV2024 selle raamatuga lõpetatud :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar