Lapi sõda. Ühe 13aastase tüdruku teekond. Ühelt poolt teekond sõja eest pakku (ja tagasi) ühes kariloomadega, teisalt selle rännaku jooksul sirgub lapsest naine. Mõlemad kulgemised on olulised. Elu õpetab ja sõda kasvatab. Loomadest ja loodusest leiab alati tröösti, see tuleb siinsetel lehekülgedel selgesti välja. Kui tüdruk on vahepeal olude sunnil karjast eemal, siis sõbruneb rotiga, keda kogu aeg kaasas kannab. Maalapsed teavad seda tunnet. Või vähemalt kunagi teadsid, uue aja maaelu on teistsugune.
Toimetulek teel, elu põgenikebarakkides, eluks saamatu ema, keda tüdruk ise peab kantseldama, meenutused kodutalust ja isast ja lootusest, sõtta jäänud vendadest... nii see lugu kulgeb. Kurb ju on, aga nagu taolistel puhkudel ikka, kröömike nalja saab ka. Humoorikas stiilinäide siia:
"Ammu enne ku prints musta autoga laagresse kaarutas, sättis Saarlotta meid kenaste söökla trepile kuuerialiseks kooriks. Suured taha ja vähemad ette. Akkas lund alla ajama. Laagre juhataja ärra Pattijoki, Uuve ja teised laagre suuremad ninad aitasid printsi autost välja, sest ta ise ei saand. Mul akkasid silme ees kibenad lendama ja piaaigu läks mustaks. See polnd miskine prints. Tal olid paksude klaasidega prillid ninal, tillukese pia otsas liiga suur vormimüts ja turjal kulund sinel, mis oli nii lohmak ja pikk, et riivas maad. Ta oli kevatand ku piitsavars, näost kortsuline ja irmus vana. Saarlotta lehvitas pulka, a ükski meitest ei saand piuksugi suust."
Raamat on läbinisti murdes, seega päris alguses annab end raskelt kätte. Või ma ei teagi, see ei pruugi murde tõttu nii olla, vist oli esiotsa harjumatu ka lapselik ja kirjeldav jutustamislaad. Ent sellega harjub, tuleb vaid anda aega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar