Seišellid

Võtaks lühidalt kokku.

Kui sulle meeldib hea kliima, lühike lend, ilusad rannad, väike ajavahe, siis Seišellid on sulle. Lend Istanbulist on mingi 7,5 tundi (nt Istanbulist Balile on 14 tundi). Päeva-öötemperatuur kõigub väga vähe, keskmine ongi aasta ringi ja öösel/päeval selline +26-+28 kraadi. Seega eestlasele ei liiga külm ega liiga kuum. Randu on palju, need on pooltühjad. Vihma on, päikest on. Vihm valdavalt öösel. Seetõttu on ka lopsakat taimestikku. Ajavahe kõigest kaks tundi.

Turistidest tundus valdavalt olevat slaavlast (venelased+ukrainlased), sakslast ja prantslast. Venelane+ukrainlane on enamasti kallimates luksuskuurortides, sakslane+prantslane keskmise hinnatasemega hotellides. 

Valge inimese elu on lill. Erinevad hotellipiirkonnad kinni pole pandud. Võid käia hotellialal ujumas, päevitamas, mida iganes, keegi välja ei viska. Samas ei usu, et see pidu kaua kestab, ehitatakse vaikselt kõrgeid müüre sealgi, küllap vaikselt muutuvad ka mingid piirkonnad suletuks.

Kõik tundub turvaline ja viisakas. Paljud hinnad on eurodes, eurot võetakse ka sularahas vastu.

Sissesõidutempel on ka tagumikukujuline, kena lugu küll :)

Palju on olnud meil juttu võrdluses Mauritius/Sansibar/Seišellid

Sansibar jäi viimasele kohale. Loodust pole, teha midagi pole, lihtsalt ilusad rannad ja hea kliima, hind keskmine. Samas inimesed ise nii tšillid. See jambo-jambo, pole-pole ja hakuna matata-kultuur ju nakkab. Samas müügisurve neist kolmest paigast on siin tugevaim.

Mauritius hästi mitmekülgne. On loodust, on randa, kuum ja vihmane. Ekskursioonide valik suurem, huvitavam. Majutust võtta igasugust, toiduhinnad seinast seina, vali millist tahad.

Seišellide kliima parim, ühtlasem, rannad head, loodus lopsakas, aga ega teha suurt pole ka siin (siiski rohkem kui Sansibaril). Kui tahta süüa kenas kohas ja head toitu, siis üsna kallis. Tõsi, alternatiiv on ajada lihtsamalt läbi, siis on hind mõistlik. Kohalikud tunduvad arukad ja usaldusväärsed (seda mainis mu meelest ühes saates ka Relve).

Türklane lendab ilusasti kõigissse neisse kohtadesse. Reis on väga lihtne ise kokku panna, mingit erilist võimlemist ei ole. 

Toidust ja rahast

Ühest küljest ei tahaks ma seda toiduteemat siia üldse riputada, sest see on nagunii nii ebaseksikas. Juba toidud ise, ja no need jooksu pealt tehtud klõpsud veel takkaotsa. Püsima jääb jällegi praktilise info puudus, mistap võiks ju mingi märgi maha jätta tulevastele ränduritele.

Enne reisi ütles Hiiumaa naabrimees, et Seišellidel maksvat banaanike mitu dollarit tükist. Teisalt kostus, et kohvitass maksab mitukümmend taala. Õnneks on ajaga tekkinud rahulik meel selliste kuulduste osas. On maid, eriti lõunamaades, kus on väga lihtne jääda kitsale rajale lõksu, ehk et liikudes kallites tärnihotellides on ka su takso-, kohviku-, ekskursiooniarved samast ooperist. Astudes etteantud teelt kõrvale, muutuvad ka hinnad. Ma usun küll, et ka Seišellidel on võimalik kõvasti raha kulutada, kindlasti on. Toidu osas veel eriti. Ja taset, mida põhjaeurooplane hindaks, hakkab saama tõesti alles kopsakamate hindade juures. Kuigi ega ka siis ole veel garantiid, et saad hea asja. Seega gurmeereisiks võiks ehk mingi teise sihtkoha valida. Aga söönuks saab ka vähema eest ja paariks-kolmeks nädalaks võib ju menüü osas järeleandmisi teha, ma leian.

Grande Anse suht suvalises kohvikus: 3x fish and chips, 1x supp + 3 mahla. 1185 ruupiat - 75 eurot. Toit oli täitsa normaalne, ei eriline elamus, aga ega miskit paha polnud ka ütelda.

Take away hinnad olid mõlemal saarel küllaltki sarnased, ehk nii 5-10 ruupia lõikes kõikumisega, 70-100 ruupiat tundub olevat tüüpiline. Burger korraliku pihvi ja ananassiga jm tavapärase kraamiga 85 ruupiat ehk 5,6 eurot.

Sellised alumistel piltidel nähtavad pläustid, kus nuudlid/riis mingi hakitud juurika-lihaga või siis lisaks eraldi kanakintsude/peekonilõikudega maksavad ka kuskil 100 ruupia ringis. Üldiselt olid need portsud ühele veidi liiga suured, sageli jagasime. Pudel või purk jooki sinna juurde oli stabiilselt 25 ruupiat, ehk kuskil 1,6 eurot. Kuna ma Eestis igasugust Fantat-Pepsit naljalt ei osta, siis ma ei oska seda hinda võrrelda.

         

Värsket kraami on müügil ka toidupoodides, aga küla vahel ja teede ääres on mingi valemiga ka aeg-ajalt müügiletid püsti, umbes sellised nagu siin alumisel pildil näha. Näiteks 2 mangot+avokaado maksis 3,1 eurot. Banaanikobar (hirmus tore ja informatiivne mõiste, ma tean) oli 12-25 ruupiat, ehk siis ühe euro ringis. Banaanid on need pisikesed ja magusad, eks ole. 

Toidupoode on palju, need on üsna pisikesed, samas kõik tarvilik olemas. Poed on maru kitsad, mingit meie Selveri-Prisma moodi riiulite vahel laiutamist ära mitte loodagi. Põhimõtteliselt keegi kogu aeg trügib sul seljas :) Ja kaup on kohale rännanud kõikjalt laiast maailmast - igavesti säiliv piim kuskilt araabiamaadest, oliivid Hispaaniast, moos Indiast, Kreeka jogurt Kreekast, juustu mitmelt poolt...

Mälu on lühike ja hinnad juba ununevad, aga tundus, et suurem osa argisest poekraamist maksiski 2-4 euro ümber, olgu selleks siis jogurtitops, oliivipurk, mõne juustuviiluga pakk, moosipurk, tuunikalakonserv...

Kuna kaubamärgid on juba nii rahvusvahelised, siis rõõmu teeb iga asi, mis eristub, mida meil ei ole. Näiteks mingid kassaavakrõpsud, suht lihtsas kilepakendis, ei mingeid uhkeid värvilisi etikette ja silmipimestavaid logosid.

Mune ostsime ka, need on poes kassamehe kõrval letil (ei, ei ole külmikus ja siinkohal võiks T. teile rääkida loo kunagi Venemaalt laekunud miljonist kanamunast ja kuidas munad ja soojus kokku sobivad, aga see pole see aeg ja koht), nende meilgi teada suurte restide peal. Kohalikel on ilmselt juurutatud süsteem munade poest koju viimiseks, meil ei olnud...

Veinipudel poes algab kuskil 125 ruupiast, ehk 8 eurost. Väljas juues hakkavad kokteilide hinnad kuskil 12 eurost ja enam. Küllap on ka erandeid.

Eestiga võrreldes ei olegi ju eriti palju hullem. No ja mangot lähed korjad puu alt, samuti kookost, keegi ei keela ka kala püüda :) Aga sealselt toidult tulek on seekord küll tugevalt mulle mõju avaldanud. Kui muidu ei saa ma mitu päeva pärast reisi veel kokkamisele pihta, siis seekord lendasin sajaga peale. Olen selle paari päevaga juba hakklihakastmeid ja hapukapsasuppi keelekastet ja hommikuks putru-putru-putru uhanud teha :) Uskusin, et saia ei taha enam aasta otsa näha, aga no vastlakuklite juures siiski korraks libastusin :)

Üks pagariäri jäi ka teele. 

Mahé

Seišellide peasaar, siin asub pealinn Victoria ja ka lennujaam. Victorias saab kübekese linnameeleolusid, kelle jaoks see on oluline. Küllap on see saar täitsa tore, aga kuna meil eelnes sellele väiksem ja kodusem Praslin, siis oli suurel saarel seda keeruline troonilt tõugata. Ma usun, et kui otsiks Victoriast kaugemal mõne nunnu väikese külakese, sulanduks kohalikku ellu, siis võiks ju seal ka tore olla.

Meie olime Beau Vallonis, nii 10-15 minutit Victoriast sõita. Väidetavalt üks saare ilusamaid randu ja muidu tore piirkond. No ma ei tea... Rand nagu rand ikka, jah, rand on selline veidi pikem, saab teha ühest otsast teise mõnusat kõndi, aga tugeva lainega ja see liivariba oli ka selline kitsamapoolne, tõusuga, pehme astuda. Lisaks on seal ääres hotelle ja nii on natuke ka lamamistoole risti ja põiki jalgu veetud. Seda on muidugi naljakas lugeda neil, kes harjunud Hispaania suuuurte liivarandadega, kus tuhandeid lamamistoole rivis. Aga jah, Seišellidel harjud ära pooltühjade randadega, kus vaid paari kivirahnu varjus keegi istub või luusib.

Siinsel saarel on majade ja majutusasutuste ümber juba rohkem märgata müüre, okastraatigi selle kõige otsa pandud. Kas on probleeme turvalisusega, väga ei usu, aga kummaline see on. Autosid on rohkem. Natuke närvilisem. Hõljuvaid kohalikke tüüpe on ka näha rohkem, on nad hõljumas alkoholist või millestki muust, ei tea arvata. Sellist muhedat omamehelikku tervitamist on siin märksa vähem, seda nii kohalike kui ka teiste turistidega. Eks see on samamoodi nagu Eestiski, mida suurem koht, seda vähem võõrad omavahel kuidagi suhestuvad, lähed väiksemale saarele, siis tervitamine ja kerge lobisemine on sagedasem.

Mahé ringsõidu tegime, et kerge ülevaatlik pilk peale visata. Taksojuht oli üsna nutikas sell. Ring oli selline pooleldi tavapärane, nagu ikka, samas õnneks siiski piisavalt ka paindlik.

Käsitööküla. Oeh-oeh, oijah. Sellised kohad teevad üsnagi kurvaks. Idee ju tore, et posu majakesi, kujutad ette, kuidas igas majas mõni meister askeldab ja sealsamas on ka tema loomingut müüa. Tuhkagi. Suvaline ninn-nänn, keegi kohapeal midagi ei nikerda-maali-meisterda. Kui juhtud mööda sõitma, siis muidugi astu sisse, ilus jalutada ju ikka, aga ekstra ära selle pärast küll võimle.

Takamaka rummivabrik oli ka selline nojah-noh koht. Võib ka olla, et seal on vaja, et keegi räägiks ja seletaks kõik üksipulgi lahti, töö käiks jms, meil giidi polnud võetud ja rummi ka keegi siis parajasti ei valmistanud. Veidi atribuutikat piiluda küll sai, degusteerimine oli ka võimalik, kaasa kõike tarvilikku sai samuti osta.

Alguses on nii...

... ja pärast on nii.

Loomulikult rannad, ikka ja jälle mõned graniitrahnud, kaunid vaated...

Victorias, selles pealinnas, vaadatakse peamiselt ühte hindu templit (kui see on elu esimene hindu tempel, siis on see äge, aga kui oled mõnda juba kunagi kuskil näinud, siis...), Big Beni koopiat (aga see on üsna pisike), natuke kolad turul, vaatad mõnd kirikut jms, ja ongi kõik.

Võib ka minna seal lähedal asuvale Edeni-nimelisele tehissaarele. Kunstlikult tekitatud saar on väidetavalt ainus piirkond Seišellidel, kuhu ka välismaalane võib kinnisvara osta. Seal on kaubanduskeskus ja restod ja kena jahisadam, aga mis sellest ikka vahtida :)

Jah, kõige ilusamad ongi vist graniitkaljud ja -rahnud, ilusad türkiissinised rannad, lopsakas rohelus, aga see on ka kõik. 

Lendrebased

Lendrebased on Seišellide parim osa. Ja nad ei ole kusagil sügavas metsas peidus või kiivalt kaitstud looduspargis haruharva vilksatamas, oh ei, neid on palju ja nad lendavad kogu aeg ringi. Tõsi, Praslinil, ehk sellel väiksemal saarel, ilmutasid nad end päikeseloojangu aegu, ent Mahé saarel liuglesid nad hommikust õhtuni. Muide, just nimelt liuglesid. Näiteks Mauritiuse lendkoeralised - või mingid muud käsitiivalised, kes neist ikka nii täpselt sotti saab, igatahes mitte mina - lendasid üsna meie nahkhiirte moodi, kajalokatsiooni kasutades, siksakitades. Lendrebased lendasid nagu linnud muiste, rahulikult, kiirustamata, liueldes. 

Nii et istud rõdul või rannas, suunad pilgu taevasse ja jälgid tüüpe, täitsa nagu televiisori vaatamise eest. Erilised lemmikud on neil mangopuud, nii et nende läheduses on vaatamist pikemalt.

Selleks, et neid veidi lähemalt uudistada, tuleb väheke küll lisaabi kasutada. Näiteks Anse Volberti juures Praslini muuseumis on selline võimalus. Muuseum antud kontekstis kõlab küll väheke veidralt, aga eks lõunamaades asjad käivadki veidralt. Igatahes on seal mõned taimekesed-puukesed ja kohalik šõumees näitab ja räägib ja õpetab. Suht tavaline müügitöö, õnneks mitte eriti agressiivne. Aga et taimedest üksi võib väheks jääda, siis on ka lendrebaste söötmisnurgake, kunded saavad ise papaiat anda repsudele. Mõned suured kilpkonnad on ka. 

Korralikku hinnakirja kuskil ei näinud, aga ekskursiooni eest küsiti meilt 150 ruupiat, ehk ligikaudu 10 eurot.

Praslini rannad

Randu mööda kolistasime lihtsalt naljaviluks, mõni mees ka ujumiseks. Mingit päevitamist-külitamist väga ei toimunudki. Nahk ei kannataks ka. Kuidagi mõnus on see, et rahvast on vähe, mõni ikka on, päris apokalüptilist tunnet ei teki, aga jah, rahulik ja mõnus. Neid sadade külg külje kõrval rannatoolide ja tüütute müügimeestega randu üldse ei igatse. Hakkan Seišellide fenomenist aru saama.

Anse Georgette: saare üheks ilusamaks rannaks peetav koht, teine selline on Lazio. Saaretipp suure hotelli käes. Sissepääsuks helistas öömaja perenaine ette. Tasuta. Jalutad kohale golfiväljakute vahel. Kena värk puha. Kookosrüübet ja külma jooki müüdi, süüa seal ei saa.

Bussiga saab sinna sõita, aga lõpus tuleb umbes 20 minutit ikka kõndida.

Grand Anse: samanimelise asula äärne pikk rand. Lauge, jalutada hea. Väikesed hotellid põõsariba taga, rahvast on aga vähe. Mõned söögiputkad ka olemas. Õhtul askeldavad rannas suured krabid. Raisid palju.

Cote d'Oro / Anse Volbert: pikk, kõndimiseks hea. Bussikas, poed, söök olemas. 

Anse Boudin: kaugem, bussiga saab letti. Suured graniitrahnud. Vaade Curieuse'i saarele. Osaliselt hotelli territooriumil (Raffles). Keegi ei keela valgel siseneda.

Tagasiminekuks bussi oodates korjas meid peale üks Moskvast pärit paar. Nad vist arvasid, et oleme samast kuurordist 🤭 Siinsed villad on mingi 2000+ eurot öö eest, no tõesti. Vahvad tüübid olid ja põnevad jutud.

Anse la Blague: Baie Sainte Anne'ist (see on see sadamaga asula) jalutuskäigu kaugusel. Väike, ilus. Takeaway-putka ja pood olemas. Bussikas ka. Suur ämblik valvas ranna üle. Aga neid on siin kõikjal, harjub ära lõpuks😂

Kuidas käia võimalikult soodsalt Seišellidel?

Kuidas käia võimalikult soodsalt Seišellidel? Siin lauses on vastuolu, ma tean, see kõlab nagu see anekdoot ausast advokaadist 😀Postitan selle küll juba reisi neljandal päeval, seega kindlasti jõuab tulla veel igasuguseid üllatusi ja mõni neer tuleb ehk lõpuks siiski loovutada.

Mõned praktilised jutud 👇

Mahé lennujaam

Eelmist Hiiumaa vahet lennanud lennukit meenutav linnuke.

Piiriületus (vormistasin nädal enne reisi veebis): 10,40 EUR/ inimene

Soovitus: viimasel hetkel vormistades on hind kõrgem, oli vist mingi viimaste tundide teema. Aga no vaevalt, et kellelgi nüüd nii äkiline minek tuleb😀

Lennupiletid Turkish Airlines: 639,00 EUR/in

Siselend Mahé - Praslin (nädal enne reisi veebis ostetud): 122,50 EUR/in

Soovitus: osta lend küll enda liikumistega sobivaks kellaajaks, aga võid võtta ka suurema ajavaruga + SOODSAMA hinnaga lennu 😉 Esiteks, nad on väga paindlikud sind vajadusel teisele lennule ümber tõstma. Kui läheb hästi, ei pea sa isegi hinnavahet kinni maksma. Halvemal juhul maksad 20-30 eurot lisaks. Meil oleks olnud Istanbulist laekudes ajaliselt sobiv lend 199 eurot/inimene, võtsime aga hoopis neli tundi hilisema lennu, mis maksis 109-122 eurot. Tegelikult lähed saabudes kohe check-in'i ja kui vähegi vabu kohti on, pannakse sind järgmisele väljuvale lennule. Sama pidavat kehtima ka siis, kui jääd lennust maha, pilet raisku ei lähe, sind pannakse lihtsalt järgmisele lennule. Ehk siis pika ja lohiseva jutu mõte: osta vastava päeva soodsaim lend, muu jäta saatuse hooleks.

Praam Praslin - Mahe: 62 EUR/in näitas veebis, aga sadamakassas küsiti 54 EUR/in.

Pika lennu sihtkohta valides/otsustades, nagu ikka, viskasin kiire pilgu ka öömajadele peale. Alati võib muidugi raha peale vihane olla ja öö eest paar tuhat eurot maksta, aga kui seda ei soovi (imelik, miks küll mitte...), siis tundus, et reaalne variant oleks +/- 100 EUR/öö/kahele. Tõsi, Seišellidel tähendab see enamasti väga lihtsat ja söökideta elamist. Samuti ei tähenda see päris varbad vees magamist, aga samas lähim ujumiskoht või rand on ikkagi mugava 5-minutilise jalutuskäigu kaugusel. Lisaks on läheduses bussipeatus ja kasvõi mõnigi söögikoht ja toidupood. 

Majutused jaotusid lõpuks 4+4+4 ööd. 

1) Praslinil 4 ööd - 340 EUR/ 2 inimest (hommikusöögiga)

2) Praslinil 4 ööd - 374 EUR/2 in

3) Mahé saarel 4 ööd - 630 EUR/4 inimest

Seišellid koosnevad päris paljudest saartest, aga peamiselt käiakse ikka 4 - 6 saarel. Põhisaar on Mahé (pealinn Victoria), kuhu pikk lend su toob. Suuruselt järgmine, kuhu samuti paljud turistid lähevad on Praslin. Sinna saab nii praamiga kui ka väikelennukiga. Kolmas saar, kuhu minna nii päevatripile või ka ööbima, on La Digue (praamiga). Lisaks mõned pudinamad saared, kuhu tehakse lühikesi mereekskursioone (Curieuse jt).

Ekskursioonid ja sissepääsud vabal valikul, neil võib lolliks end käia uhada (tõsi, mitte Seišellidel), aga võib ka üldse mitte minna. Ma õnneks iga riigi rummi- ja suhkruroovabrikut, botaanikaaeda, kilpkonnade kaitseala jms ei tahagi vaadata. 

Kui nii kaugele juba mindud, siis looduspark Vallee de Mai Praslini saarel kõlaks küll vaat et kohustuslikuna (30 EUR/in). Ühistransport läheb värava ette, seega takso / rendiauto pole ilmtingimata vajalik.

Soovitus: kui eelarve piiratud, siis tegelikult ütleks ma täna, et see pole ilmtingimata vajalik kulutus (koju jõudes kirjutan arvutis ehk pikemalt)

Praslini muuseum: 150 ruupiat, 10 eurot. 

Mereretk Curieuse'i saarele (poole ja kogu päeva variandid), terve päev ehk ca 6 tundi 90 eurot. Öömajast korraldatakse, viiakse-tuuakse öömaja ette, sisaldab ka lõunasööki, karastusjooke.

Ühistransport katab Mahé ja Praslini saari hästi. Ostad eelnevalt bussikaardi, 1, 4, 8 jne päevaks, kehtib mõlemal saarel. Mida pikem periood, seda soodsam. Hind mõistlik, täpselt ei mäleta, aga ühepäevane oli vist 100 ruupiat, ehk umbes 6 eurot. Mida pikemaks perioodiks ostad, seda soodsam tuleb hind päeva kohta. Kasutada naljakas. Suuremad kohvrid bussides lubatud pole, seega lennujaama-sadama vaheliseks kulgemiseks ei sobi, aga muud otsad saab nende bussidega kenasti läbitud. 

Takso on üsna kallis, kuigi nojah, ma ei tea, äkki võrreldes Eestiga pole siiski ka. Pole Eestis ammu taksotanud, ei oska võrrelda. Reisi keskel tundub, et Praslinil siiski väga ei nöörita, Mahé saarel tundub krõbedam olevat.

Mahé sadamast Beau Valloni 35 euro ringis. Majutusest lennujaama 60 eurot.

Mahé ringsõit, ligikaudu 7 tundi, sohver räägib lühidalt juurde, 250 eurot / 4 inimest.

Toiduhindadest mõni teine kord.

Coco de Mer

Igas eksootilises paigas on mõni lind, taim või loom, mis on eriline, mida mujal ei leidu. Seišellidel on selliseks loodusimeks seišellipalm ja selle seeme.

Jah, just nimelt sellise huvitava kujuga seeme. Naisterahva niudeid meenutav vili, vaata eest või vaata tagant. Vili, muide, kaalub 30 kg ringis, rekord kuulub üle 40 kg kaalunud tegelasele. Vilja sees olev seeme võib aga kaaluda isegi kuni 17 kg. 

Eks säherdune kuju võib juba niisamagi legende ja segadust tekitada, aga tegelikult selle müstiline taust seotud hoopis sellega, et kaua aega ei teatud, kust küll selline vili/seeme tuleb. Seišellide vahet rahvas ei pendeldanud (need olid vist üldse asustamata kuni 18. sajandini) ja keegi polnud näinud palmi, mille otsas sellised viljad ja seemned kasvaksid. Ometi leidus ookeaniäärseid maid, mille kaldale vahel harva midagi sellist sattus. Sellest ka nimi - merekookos. Usuti koguni, et see pärineb mingilt veealuselt taimelt. Sageli sattus vilju vist Maldiividele, nii et peagi oli sel nimeks maldiivi palm. 

Igatahes jama jutt puha, see on ikkagi seišellipalm (Lodoicea maldivica). Kasvab Seišellidel veel vaid kahel saarel, Praslinil ja Curieuse´il. Kahekojaline on ta ka, aga selle, kas konkreetse "puukese" puhul on tegemist isas- või emastaimega, saab määrata alles esmakordsel õitsemisel, no ja selleks kulub aega 10+ aastat. Vot nii. "Puukese" lehed on kuni kümme meetrit pikad ja kuni neli meetrit laiad, nagu lehvikud. Nii et põhimõtteliselt ei tahaks mitte ühegi selle puu osaga vastu vahtimist saada :)