Lippas üllatavalt hästi, kuigi elulooromaanidega mul enamasti head kontakti ei ole. Romaani minajutustaja on Nora, Joyce´i muusa ja naine, kes siis tujuka ja pidevalt vaevas oleva kunstnikuhinge kõrval kõik tormise elu pöörded kaasa teeb.
Peatükid on lühikesed, hoog kenasti sees, selles osas oli mõnus lugeda. Eelmise sajandi algusots ajastuna niisamuti nauditav. Oli ka mingeid pisukesi ajastutruid detaile, millest lugedes ikka rõõm. Tõsi, kohati ehk teatav üheplaanilisus väsitas - Jimikene stabiilselt muudkui joob, on rahakitsikuses, ootab avaldamisi/rahalaevu, tüdineb rutiinsest palgatööst, kibeleb edasi liikuma, põgenema vanade võlgade juurest, et saaks aga uusi võtta... no ja Nora siis muudkui kannatab, nälgib, küürib kohalike räpast pesu, kannab ja kasvatab lapsi, samas taltsutab agaralt mehe "kitsasse palitusse riietatud ploomi" (see siiski valdavalt meeldib talle, erinevalt enamusest 100+ aasta tagustest naistest).
Ma kordan veel - selline kergeke lugemine, aga oli siiski sümpaatne ja käsi kisub vägisi viite viskama. Ja lisaks muidugi see ammune mõttekoht elu tõusudest ja mõõnadest...
PS. Olen hämmingus, kui passiivne on selle laenutus raamatukogudes (Tartu linn vaid kenasti lugemas). Olgu, see on küll vist peaaegu aastake vana ka juba, ent siiski, mulle on tundunud, et sellised romaanid on võrdlemisi minev kraam ja see siin on tõesti ladus ja hoogne - mis toimub? Või tõesti mõjub ehmatavalt Joyce´i nimi, et kes kordki proovinud "Ulyssest" lugeda, see ei julge enam elulooromaanigi kätte võtta :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar