Issanda loomaaed

 Ma kirjutasin hotelli ümbruse floorast ja faunast, aga sellest hotellisisesest vist mitte. Tegelikult on muidugi kõikjal siiski valdavalt normaalsed, puhtad, vaiksed, viisakad, Harju keskmised, kergelt igavad inimesed. Mõni pärl ikka eksib sekka.

Näiteks tutvusime Mehhiko õhtusöögil Tonyga. Ümber koka ja baarimehe köögisaare oli söömine ja meie ühes servas, Tony kaaslasega teiselpool. Tony tajus midagi meie keeles, mis pani ta tegema ettepaneku võtta pitsike mezcali või meskali (kaktusest ja agaavist jook, kraadidega muidugi) ja toosti hüüdis ta poola keeles. Veider seos, ma tean, aga kui arvestada, et Tony oli Chicagost, siis sealt üle lombi meie poole vaadates on Poola ja Eesti ju praktiliselt naaberkülad nii ehk naa. 

Tony oli kõige ilueedim mees, keda ma ever näinud olen. Ja ma olen neid näinud küll. Ütleme nii, et kui Koit Toome ja Uku Suviste kokku segada ja neile veel tubli viis portsu kosmeetikat, solaariumi, juuksegeeli ja muidu ilu-ilu lisada, siis saaks kokku midagi Tony-sarnast. Tonyl oli kaaslanna M., kes meenutas 1970-80ndate USA filme, kus on tulnukad ja naised. Või oot...  need kaks on suisa üks ja seesama. Ärge minult ühtegi konkreetset filmi nime küsige, aga no mõelge mingi blondiini peale tollest ajast, lisage tühi silmavaade ja kõrvuni suu ja siis hakkab looma. 

Järgmisel õhtul pidime nendega jälle kohtuma, et mingit järjekordset jooki degusteerida. Tony saabus, naist ei kuskil. Selgus, et pakib, kohe tuleb, andke 15 minutit. Ja sinna juurde ikka kõik see aeg jutt, et tegemist ei ole tema tüdruksõbraga, et nagu lihtsalt kaaslane. Hästi veider iseenesest. Sest 1) pole see ju tähtis, eriti inimeste seltskonnas, keda tunned umbes-täpselt ühe ööpäeva, 2) ma ei saa nagunii neist erisustest ju aru, et kustmaalt on göölfrend ja kustmaalt kaaslane (ärge muretsege, naisest või abikaasast polnud nagunii juttu). Muidu ma oleks puhta segaduses olnud, aga õnneks olin ma mõned ajad tagasi siiski toimetanud ju Los Angelese raamatu, seega ma juba aimasin, et USA popid ja moodsad inimesed elavad teistsugust elu, neil on üksteisega tutvumiseks juba märksa segasem maailm ja ka sealt edasi liikumiseks teised viisid, mis ühele Tiiu talutütrekesele võivad veidrad näida (Jekaterina võib siinkohal muiata, aga põhimõttest peaks siiski aru saama).

Igatahes võlus Tony, kes on Puerto Rico ja Hispaania päritolu ja puistab hispaania keelt varrukast, baaripoisilt välja pudeli Stolichnajat ja siis õpetasime Tonyle, kuidas Eestis viina juuakse. See oli tema jaoks kohutav kogemus, aga siiski tehtav. M. loomulikult ei andnud end näole, suhtlus läbi sots.meedia andis aimu, et ta siiski endiselt pakib. Tubli tüdruk! Sa tuled kolmeks ööks, ehk neljaks päevaks puhkama ja pakid kaasa kolm (sic!) suurt kohvrit riideid ja jalatseid. Isegi su... eeem...kaaslane (mitte poiss-sõber!), kes on keskmisest ilueedim, rõhutab, et suudab ühe kohvriga reisile tulla (ja ta teeb sporti iga jumala päev, seega on tal kolm paari trennijalatseid selles kohvris ja trennijalatsid on mu meelest ühed jõhkramad ruumiröövlid üleüldse).  Ta seletas midagi pikalt ka sellest, millist pruuti otsib/vajab ja mis neil alati puudu jääb või valesti on, aga noh, tema eas seda õige leidmise lootust muidugi ei ole ka enam... 

Uhhh... Me lõpuks igatahes väsisime ja siirdusime rannapeole (veider kogemus pooltühjas hotellis) uusi jooke degusteerima. 

Ja siis kunagi saabus ka M. Ta sai kohvrid pakitud (pärast 3,5 tundi) ja laekus oma kõige lihtsamas rõivastuses, milleks oli udupeen veluurdress, mille all überseksikas topikene, ja veluurdressika lukk oli muidugi lahti tõmmatud mõõdetud kauguseni, et paljastada doktorihärra timmitud rinnapartii (ma tean seda kõike tänu sellele, et ka Eestis on naisi, kes oskavad une pealt öelda, kuhu ja mitmesentimeetrise avatud luku või nööbireaga on paslik ilmuda). Ja see tema pats, teate küll, sina ja mina saavutame selle patsi pärast kolme päeva ja ööd sama patsiga magamist ja juuste mitteharjamist, ent on inimesi, kes sellise patsi saavutamiseks seisavad krampis käsi peegli ees mitu tundi. 

Ma olen ülekohtune tegelikult. M. oli armas minuealine naisterahvas, kes oli Colorado pärapõrgus teinud ägeda kohvipoe, kasvatanud/kasvatab lahkunud abikaasa võõraspoegi ja... ilmselt püüab lihtsalt kuidagi elus püsida (mitte materiaalses mõttes, vaid ikka mentaalses). Ta lihtsalt on veidi ufo ja kõik meist ei suudagi sellist inimest mõista. 

Muide, Tony säravaimaks hetkeks sellest puhkusest jäi sugarmama´ga kohtumine. Ta väitis, et nägi basseini ääres päevitades vanemat daami ja ülinoort meest suudlemas ja siis... noh... sel daamil pudenesid proteesid suust. Ta rääkis proteeside päästeoperatsioonist veel täpsemalt, aga sel hetkel ei suutnud ma naeruluksatuste vahel enam sisu jälgida. 

Kui Tony&M. (kes ei ole paar!!!) olid lahkunud, tutvusime ühel õhtusöögil kõrvallauas einestanud üksiku härraga. Selgus, et see kaabuga veider tüüp on Prantsusmaalt. Järjekordne üksik inimene, karjäärile (IT-valdkond) pühendunud, fännab ainult oma töö- ja reisielu, muust ei tea midagi. Naise võtaks ja pere looks ehk siis, kui elaks vähemalt 400 aastat (et siis jõuaks kõik meelepärased tööd ja reisid ära teha ja jääks pere jaoks aega... tema enda sõnad, ma ei liialda). Nüüd ootab USAsse läbirääkimistele minekut, selleks tuleb paar nädalat karantiinis püsida, mille otsustas Mehhikos veeta. Selles kuurordis, selles hotellis. Kui ta loetles riike, kus käinud ja piirkondi, kus suisa pikemalt töö tõttu viibinud, no nii paari kuu kaupa, siis kõlas see toredalt ju küll, aga kui vaatasin teda üksi söömas, üksi ringi lonkimas, siis ausalt öeldes... ei mõjunud ahvatlevalt. 

Niimoodi eri maailma paigust tulnud inimestega suheldes sai veelgi enam selgeks, milline poliitmängude tallermaa see koroona ikka on. Koroona pole muidugi ainus, mille varjus riigid oma iseloomu näitavad, eks need samad liivakastimängud käivad teisteski valdkondades. Tony võis näiteks Mehhikost tagasi koju minna ilma, et peaks tegema testi või kodus istuma. Tegelikult ta näitas (lühikest!) nimekirja riikidest, kust saabudes teda üldse mingid piirangud ootavad ja no need olid loomulikult USA vihatuimad vaenlased.

Hotelli ümbruse floora ja fauna

Ma päriselt ei kujuta ette, kui põnev Mehhiko floora ja fauna võib olla, kui juba hotelli piiratud territooriumil pakkus see nii palju rõõmu. Kus ei ole hooned, rand või basseinid, seal on võpsik. Ja see võpsik... see e l a b! Mis muidu ei oleks kuigi tore, aga kuna kõikjal on kenasti hooldatud teerajad, siis pole viga. 

See, näiteks, on coati, eestikeeli mingi ninakaru(line) vist. Äärmiselt nunnu tegelane ja neid oli seal PALJU. Nad on hästi sotsiaalsed ja julged, samas marudalt intelligentsed. Nad teadsid väga täpselt, kus nad ei tohi liikuda ja kui nad siis seda ikka proovisid - milline loom ei prooviks! -, siis inimese lähenedes hoidsid eemale. Majutushoonetes andsid nende visiitidest aimu hommikused... junnid. Mitte tubades, loomuliult, vaid nendes tube ühendavates koridorides, mis antud juhul olid sellised... hmmm, välikoridorid nagu.

Ja jälgige nende sabahoidu. Ja nüüd kujutage ette mingeid madalaid põõsaid või puhmaid. Aga puhmastesse, roosade ja punaste ja muidu uhkete õiekeste vahele kujutage need pruunid püstised tuustid. Päris kena vaatepilt, ma ütlen. Nad oleks oma ninakaruasju võinud õige salamisi ajada, aga jah, need reetlikud pudeliharja-sabad...

Hullem lugu on sellega, et koaatid käivad usinasti ka kookospalmi otsas ja ragistavad seal seni, kuni "pähklike" alla potsatab. Ilmselt seetõttu käisidki hotellitöötajad neid kookospähkleid ise alla rapsimas, laskmata neil korralikult valmida, sest vastasel juhul oli oht, et pähkel mõnele puhkajale pähe kukub. Koaati tegutseb võrdlemisi vaikselt, ka rannatoolidel peesitades võis tema tegemisi jälgida, ilma et suurt miskit kuulda oleks olnud. Tänapäeval on igal teisel peesitajal muidugi ka klapid kõrvas, nii et nagunii ei kuuleks, mis toimub. 

Aga olid ka veel iguaanid, täpsemalt rohelised iguaanid. No ma ei tea, minu pildil neist ükski küll roheline ei jäänud, aga kirjad nii ütlesid. Võib-olla kui hästi kõvasti silmi kissitada ja läbi ripsmete vaadata, siis oleks rohelised olnud ka. Imelikud ja rahumeelsed nagu mingid uimased vanamehed. Üks oli end sättinud koguni basseiniäärsesse lamamistooli pikutama. Tahtsin ta kõrval poseerida, aga ta oli ikka pagana pikk, loobusin.

Pärdikuid oli ka, aga neid ma ei pildistanud. Kuigi jah, need panid ilmudes isegi kohalikud töötajad heldima ja banaanidega jooksma (kuigi muidu olid kõikjal kirjad, et loomi ei toidetaks), teiste loomade puhul nad sellist lahkust muidu üles ei näidanud.

Ja oravad, palju oravaid (miks ma sellest küll mingit märki välja ei lugenud, kohe näha, et nõiaverd minus napib). Oravatel oli kombeks üles ronides puutüvel peatus teha ja veidi soristada. Imelik muidugi ka, kui nad seda allapoole ronides teinud oleksid. Ega ma tea kah, äkki kodumaised oravad ka soristavad, aga nood on enamasti arglikumad ja ei lase end nii lähedalt uurida.

Issand, ma praegu vaatan siin pildilt, et see orav on küll kassimõõtu...

Linnud olid ka ägedad ja värvilised. Oli mingi kohalik vares, sihvakam kui meie oma ja lihtlabase musta asemel tume-tumesinise metallise läikega sulestik, äärmiselt elegantne. Kui ta aga laulu tahtis lahti lüüa, siis... ei, lauluks on seda vist siiski palju nimetada, ma mõtlen praegu. See oli mingi häälitsus lihtsalt. Igatahes. Siis ta ajas oma sulestiku nii puhevile, et ta muutus kaks korda suuremaks kui muidu, pea ajas kuklasse ja oma pika noka lahti ja siis tuli sealt mingi kõrisev, ragisev, krigisev häälitsus välja. Enamasti tegid nad seda toidulaua läheduses, nii et tõlgendasin seda kaeblemisena, et "see loll valge naine ei andnud mulle jälle saia ega omletti" või midagi sinnakanti.

Ja siis veel need osaliselt erkkollase kuuega tegelased. Väga julged laualt toitu haarama. Oskavad, muide, väga viisakalt järjekorda võtta. Lendab üks tüüp, haarab toidupalakese noka vahele, samal ajal on lauaäärsel toolileenil  järgmine koha sisse võtnud. Eemal põõsas ootab kolmas. Ja siis niimoodi külakorda lendavad.

Veel vitamiini, ehk Mehhiko

 Ma tean, et Mehhiko... see kõlab nagu... seiklus. Ja seepärast on mul äärmiselt suur tõrge sellest reisist üldse kirjutada, sest... see minu Mehhiko, vähemalt sel korral - mis loodetavasti ei jää viimaseks! - oli kõike muud kui seiklus. Mul ei ole kunagi, mitte kunagi, olnud sellist puhkust. Mis oleks päriselt puhkus. Uude riiki minnes tahad ju ikka võimalikult palju näha, natuke vaatamisväärsusi linnutada, selline tunne, et pidevalt peaks ratastel olema, uut leidma, avastama, otsima. Aga paljudel põhjustel ei olnud seekord mingeid rattaid. 1) oli see üsna viimasel minutil päevakorda kerkinud reis ja polnud aega midagi korraldada, 2) ma vajasin puhkust ja puhkus oli lühike, 3) ma pidin tööd tegema, 4) ma olin laisk, 5) oli koroona ja ma ei viitsinud kohalikega nurgabaaris tekiilat kaanida ja fajita´sid õgida.

Me ei uskunud, et see võimalik on, aga kui oled 24h teel olnud, siis kohale jõudes ei suutnud meid ahvatleda isegi mitte romantiline vahuvein ja mingi maiustuste valik.

Seega, pange nüüd hästi tähele!, ma tegin seda, mida küll vahel tehakse, aga tegelikult teha ei tohiks - ma sisenesin kuurorti ühel kaunil päeval. Ja lahkusin kuurordist. Ühel kaunil päeval. Ja ei käinud KORDAGI hotelliterritooriumilt väljas. Ausalt. Olgu, piki randa kõndisin tublisti, aga see oli ka kõik. Ma olen Kuuba kohta palju kuulnud, et lennatakse Varaderosse, ollakse seal mõnes hotellis, jalutatakse paar korda edasi-tagasi mööda peatänavat, ja siis öeldakse, et käidi Kuubal. Noh, ma tegin nüüd põhimõtteliselt sama Mehhikos :) 

Allolev pilt illustreerib meie teekonda maja juurest lobby´sse. Iseenesest ei olnud sinna vaja sugugi minna, aga et oma päevased lollidemaa sammud täis saada, siis me ikkagi käisime seal... dringitamas. Sest seal oli nunnu ja lahke (kes poleks!) baarmen.

Ma olen alati öelnud, et lühtreid pole kunagi liiga palju ("Minu Leedu" autor ilmselt vaidleks vastu, aga hetkel tal õnneks pole võimalik)

Kuna koroonaajal on kooriproovid nagunii Zoom´is või muus taolises kohas, siis pole vahet, kas osaled neis Tallinnas, Hiiumaal või Mehhikos. T. korralikult proovis harjutamas.

See palju segadust tekitanud pilt siis ka siia blogisse. FB-s sai see pealkirjaks "kolmekas", sest reisil juhtus meil olema pulma-aastapäev või midagi muud selle sarnast. Igaüks asus muidugi oma rikutuse astmelt asja kallale. Kolleegid arutasid koosolekul, et kas me oleme sedavõrd avameelsed, et jagame reisil saadud kolmeka kogemust kohe sotsiaalmeedias. Mõni arvas, et jagame beebiuudiseid. Mõni, kes polnud ammu näinud, arvas, et siin pildil ongi juba seesinane beebi süles. Keegi nägi beebil kõrvugi varju pealt, T. hakkas selle peale koguni beebil saba nägema... Tähendab, asi läks täiesti käest ära. 

Nii et Mehhikot ma näinud ei ole. Olen käinud lollidemaal. Mis on inetu väljend ja ei iseloomusta kuidagi mehhiklasi ega konkreetset hotelli, lihtsalt minul oli selline tunne. Sest mida sa ikka tunned, kui sind söödetakse ja joodetakse ja silitatakse pead ja nii algab iga hommik ja lõppeb iga õhtu. 

Ja ikkagi - ma ei kahetse.

Kuurort, kuhu muidu mahub umbes 1200 inimest. Nüüd oli seal umbkaudu 160 inimest. Võrratu tunne. Sul on suur ja avar hotelliala, aga ei mingit tihedat liiklust või siblimist. Koristaja jõuab igal hommikul varakult (ja täpselt) su tuba koristama. Rand on tühi, või peaaegu tühi. Basseinis ja selle ääres on ruumi maa ja ilm. Kui te olete kunagi mõnes suvituspiirkonnas käinud, siis te teate, et seal on kombeks hommikul (silma)luukide avades, joosta kohe rannarätikuid võtma ja lamamistoole "broneerima". Sa oled õnnelik, k u i sa koha saad. Sa ei unista heast kohast, avarast vaatest, vaid lihtsalt vabast kohast. Teate, on isegi hotelle, kus rannalinad saavad ühel hetkel otsa (sealjuures antakse neid üks per nase ja sageli koguni toanumbri või allkirja või deposiidi vastu). Siin võtsime aga sageli kahepeale neli rätikut ja kohta lähed võtma siis, kui selleks tuju on. 

Ah jaa, saabudes tehti toale koguni upgrade, mis saaks meil selle vastu olla, eks ole. Nii nautisimegi veel mitmeid lisateenuseid.

Söögikorrad on sellistes kohtades üldiselt Rootsi laua tüüpi. Kella kukkudes on järjekord vihane ukse taga, kõik tunglevad ja tõuklevad ja toidupuhvetist saab minutitega seamoll. Või peaaegu seamoll. Nüüd oli aga lauateenindus. Kelnerid muudkui jooksevad ja toovad, mida soovid. Õhtuti olid rahvusköögid, kuhu tuli hommikul laud broneerida. Ent ei probleemi, praktiliselt alati oli vaba lauda saada, kellaaja osas võis vahel kitsaks minna. 

Ja kui "kõik hinnas" pakettidega juhtub vahel see, et... no kõik on hinnas küll, aga kord pole kelnereid ja kord pole asja ennast, siis siin jagus kõike ja alati. Lisaks surusid lahked teenindajad suisa peale. Ei ole nii, et lähed lõunatama või õhtustama ja võtad ainult ühe roa, oh ei, nad tegid kõik, et sa telliks ikka kõik kolm käiku. Ja mis sa jood? Ei joo ainult vett! Mida läheb: veini, tekiilat, seda koksi, toda koksi, mida vaja - segame kokku! Ja polnud lootustki, et tellid ühe joogi ja siis tiksud selle taga tunnikese. Kui võtsid veini, siis lendas kelner pudeliga kohale niipea, kui olid paar lonksu juba võtnud ("more vitamin, senjoora?"). See vitamiinijutt käis neil kõikjal, ma ütlen, mehhiklased on asjast õigesti aru saanud ja nimetavad asju õigete nimedega! Või kui võtsid kokteile, siis enne klaasi tühjenemist, tuiskas kelner juba uue koksiga kohale. Et pidurit tõmmata, selleks tuli päriselt võimelda ja keelduda ja klaasidega vehkida ja neid peita.

Ei maksa arvata, et selline asi kehtis vaid söögiaegadel. Sama käis ka rannas ja basseinide ääres. Teenindajad lippasid kogu aeg ringi ja uurisid juba alates kella 10 hommikul, et mida juua soovid, senjoora. Samas ma lisan, ei mingit pealetükkivust. Täiuslik värk, ma ütlen. Täna olen siin terve päeva korrusepiirdel kõõlunud, kuku või alla, poisid ei jookse, jääkülmad koksid ei laeku ülemisele korrusele Mae urgu. Vastupidi, kuna kodust on vitamiinid otsa saanud ja ma pean kirjade järgi liikumispiirangut vist järgima, siis lasin oma e-poe-süütusel minna ja pidin tegema esimese tellimuse. Oo, väga lahe, kaup peakski varsti saabuma, hakkan nüüd alla minema. 

Hasta la vista!

Koroonaaja lennud, ehk "mund und nase", ehk Mehhiko

Jah, ma ikka naudin lendamist. Hoolimata kõigest. Isegi hoolimata koroonaaja iseärasustest. Mitte et neid kuigi palju oleks. Põhiline ilmselt ongi see va mask. Täna lugesin uudist, et Lufthansa nõuab alates 01.02 oma lendudel spets. tingimustele vastavaid maske, seega saime napilt käidud vabalt valitud maskidega. Jaa, ostsime suisa 50 tk pakis variandi, meie esimene säherdune ost selle veidra viimase aasta jooksul. Põhimõtteliselt panin maski ette hommikul kell 5 kodu juures taksosse istudes, ei, vist ikka lennujaama jõudes panin. 

Mehhiko ei nõua testi tegemist ega lühiajalisel viibimisel ka viisat. Seega võib põhimõtteliselt kaks kätt taskus lennukile marssida. Saksamaa, mida ümberistumiseks kasutasime, küll nõuab neg. testi, aga mitte transiidi korral. Mehhikosse minnes on vaja vaid täita veebis mingi tervisealane küsimustik, nagu ikka uuemal ajal. Loed üles riigid, kus oled viimase 14 päeva jooksul viibinud (neid on hirmus palju, eks ole) ja linnutad, kas sul on/ei ole palavikku, nohu, hingamisraskusi ja kas oled kokku puutunud mõne koroonakandjaga. 

Kõige mugavamad on lennud meie jaoks hetkel sakslaste ja prantslastega. Keegi väitis, et sakslaste ümberistumise ajad on veidi paremad, ei tea, ei ole võrrelnud. Mul olid prantslastega kunagi Brasiiliast tulles ebameeldivad kogemused, seega ma nendega lendamist isegi mitte ei kaalu (lennuki sisustus oli logu, veini anti vähe, stjuardessid olid nipsakad jms). Lendude kellaajad on sakslastel igatahes väga head. Hommikul lähed Tallinnast teele 6.40, Frankfurdist jätkad 10.40. Kell lendab 7 tunni võrra edasi, seega kell 17 oled Cancunis, ühes käes Margarita, teises tekiila ja pidu võib alata.

(tagasilend hakkab ka õhtul 18.40, mis on igati meelepärane)

Taksojuht teatas autosse istudes kohe, et teil on lendamiseks ikka "õige" ilm küll sattunud. Muigasime, no mis sel ilmal häda, et küllap lihtsalt tüüp ajab small talk´i. Tallinnas väljalend veidi hilines, aga selles pole midagi ebanormaalset.

Frankfurt aga ei tahtnud meid tõepoolest vastu võtta, mingi tunnike hoiti üleval kinni. Veider kogemus, lennata rasvane tund aega paksu pilvemassi sees, mille sees tavaliselt veedad ju vaid õhkutõusmise või maandumise. Nüüd aga tiirutad ja tiirutad ja tiirutad... pilvedest kõrgemale ei saa ja alla ka mitte. Frankfurdi lennujaam võitles tõsise lumeuputusega. Kuigi meie ümberistumise aeg oli võrdlemisi lühike, lohutas, et kui maanduda ei lasta, küllap siis lennud ka ei välju. Kapten kinnitas sedasama, et võtke tšillilt, lennud kõik edasi lükatud ja no problemos. Nojah... Lõpuks läbi lumelobjaka lennujaama vantsides vaatas ekraanidelt siiski teine info vastu. Kapten, rsk, valetas. Cancuni lend oli küll edasi lükatud, aga need vähesed võidetud minutid, arvestades sealjuures ka pikka jooksu õigesse väravasse, polnud eelmise lennu kapteni optimistlikku juttu küll väärt :)

Kuniks Frankfurdist startima hakkasime, oli lumest juba vesi saanud.

Teadupärast olen ma viimased aastad ainult ja ainult türklastega lennanud. Mille peale osa tuttavaist kahtlaselt kõveralt muigavad ja haletsevalt pead vangutavad. Minule Turkish Airlines siiski meeldib. Lennukid on korralikud, pardal hästi varustatud, söök-jook selle raha eest võrratu, lennujaam uus ja nägus ja hästi toimiv. Lufthansa pardal oli ka teenindus väga okei, veiniga ei koonerdatud, toit siiski keskmisest veidi viletsam ja lennujaamast ma parem ei räägigi (veidrad tähistused kohati, vaatad kahe mehega, aga ikka liigud valesti, nägime ka teisi samades komistuskohtades valesti astumas, seega ei olnud vist ainult meie kiiks). 

Toit osutus taimetoiduks, küsimise peale vastati, et koroonaaja veidruste tõttu. Sügavamasse keskustellu ei laskunud, et kuis see koroona siis lihatoite nii hullusti mõjutanud on...

Öösel, kui mul kõht tühjaks läks, läksin siis kööki (kuigi lennukis nad nimetavad seda ruumi vist kuidagi teisiti, aga mulle ei meenu hetkel) uurima, et kas öösnäkki ka ikka antakse. Türklased ju alati annavad, või noh, nad ei anna, sest reisijatesalong on pime ja enamus tüüpe magavad, aga sa võid ikkagi ise minna kööki ja valmis pandud toitu võtta või küsida. Lufthansa tüdruk oli marulahke ja kukkus karpe kokku kuhjama, uurides veel, et kas laseb kana mulle soojaks. Oot-oot, võtame korra tagasi, kana ja koroona ja...? Aga ei tal olnud mahti selgitada, ütles vaid nii palju, et see on äriklassi söök ja kuna seda jäi ju samuti palju üle, et siis head isu mulle.

Jah, selle unustasin mainida, et tänu imelisele Frankfurdi lumetormile jäid paljud ju Cancuni lennust maha, mistõttu oli lennuk pooltühi, seega kõik see söök ja vein vajas ju konsumeerimist ja seda mina juba oskan. 

Oh, lendaks neid pikamaalende rohkem pooltühje lennukeid! Ma sain seekord täitsa horisontaalis magada. Ja ühe 12tunnise lennu puhul on see absoluutselt paradiislik.

Hoolimata meeldivatest magamistingimustest oli mul ikkagi kohati nii igav, et pildistasin lennumarsruuti... Lisaks ei saa ma jätkuvalt aru, miks see lennuk just seda radapidi lendab...Jah, ma saan aru sellest mere kohal lendamisest, aga miks üldse võtta suund Kanada peale, kui see on ringiga? Või ei ole või? Juba ükskord Kuubale lennates ei saanud ma aru, mis meil Islandi kohale asja oli :) Seekord Islandini siiski ei viidud :)

Lendu jääb peaasjalikult meenutama saksakeelne manitsuskõne, et suu ja nina oleksid maskiga kaetud. No nad tegelikult vuristasid seda ka inglise keeles, aga kuna ma saksa keelt mõistan viletsasti, siis meeldis mulle see rohkem. Ilmselt tegi personal rohkem salongis ringkäike kui muidu ja kõigile rikkujaile tuletati sõbralikult meelde maski kandmist. Mõned muidugi proovisid ikka viilida... Aga õhkkond oli siis meeldiv.

Tagasiteel... Vaadake, seal parempoolse akna taga on minu kapten, nokib nina ja valmistub lennuks.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tagasiteel oli juba kurjem pardapersonal, kes ilmselt oli sellest "mund und nase"-jutust surmani vaevatud. Igatahes tehti veel enne liikuma hakkamist mitu korda selgeks, et kes tunneb, et tema seda 10 tundi (jah, tagasilend oli 2 tundi lühem) ei suuda maski kanda korralikult (kaasaarvatud magamise ajal!), siis andku teada ja jäägu lahkesti Mehhikosse. Vastasel juhul võib küll Saksamaale lennata, aga antakse seal lennuki maandudes kohalikule politseile üle. Te ikka mäletate sakslaste tegusid eelmise sajandi esimeses pooles? No jah, ma ka mäletan ja seepärast istusin nigut viis kopkat mask ees.  Olgu, söögipause venitasin nii pikaks kui võimalik, et saaks natukenegi hingata. Tundus, et ka ülejäänud reisijad ei alahinnanud sakslasi, sest igatahes selle lennu jooksul ma eriti enam ei kuulnud ega näinud, et personal oleks pidanud noomimas käima. 

Kahjuks tagasiteel lennuk enam nii tühi ei olnud, et oleks saanud pikali magada. 

Ja eestlasi, jah, eestlasi oli lennukis palju. Mehhiko on praegu populaarne. Samas vaimus jätkates on see varsti nagu Egiptimaa, kuhu läheb mitu lennukitäit eestlasi nädalas. Ma saan aru, et suurem eestlaste ränne Mehhikosse on alles ees, sest teatavaid reisiportaale jälgides on märgata, et ka veebruarisse-märtsisse on palju Mehhikot planeeritud. 

Ausalt öeldes, läheks isegi kohe tagasi.

Aga praeguseks kõik, kuna nüüd tuleb meil tähistada mõne mehe karantiinijuubelit, siis rohkem juttu ei tee.

Hasta la vista!

 Minu kübar, minu prillid, minu mask! Minu puhkus ootab mind! 

(lugeda Hans von Risbieteri häälega)

Reisimisest

Ma olen ammu oodanud, et keegi suu lahti teeks ja natukenegi räägiks asjast ka. Elu läheb tegelikult edasi. Selles suhtes on Aivo Takise jutt Vikerraadios küll kümnesse. 

Vaatan juba pikemat aega, et on tõepoolest justkui kaks paralleelset maailma. On üks osa, kelle elu põhimõtteliselt seisab või toimub miinimumprogrammil. Jah, mõnel juhul on see kindlasti ka põhjendatud. Kõrges eas või kehvema tervisega tegelased on end ikka viiruste hooajal hoolikamalt hoidnud. Iga poodi minek on kui lahingusse astumine, lihtsatest ja meeldivatest rõõmudest ollakse äralõigatud. Ja siis on teine maailm, kes elab ikka endistviisi edasi. Natuke ehk on tülikam, aga saab hakkama (no vahel pead kuhugi sattudes mantlikrae suu ette tirima (nagu see aitaks midagi).

Tegelikult ei tahtnud ma nii üldiselt hakata heietama (seda ei teinud ka Takis), jutt on ikka reisimisest, eks ole. Takis ütleb kõva häälega välja selle, et... no jah, reisitakse. Vähem kui varasematel talvedel, aga ikkagi reisitakse. Aga kuna sellest eriti ei räägita (uus tabu, tundub), siis jääb mulje, et kõik värisevad juba siis, kui peavad Viljandist Tallinnasse sõidu ette võtma, lennujaama poole vaatamine võib juba iseenesest nakkav olla. Pühadeks julgeb palmi alla minna hinnanguliselt 4000-5000 inimest.

Me otsustasime siin ka üks päev, et kuigi sügisel oli muudel põhjustel kiire, siis oma tavapärase jaanuarireisi teeme ära. Ja kui hakkasin asja uurima, selgus, et see polegi kuigi suur asi. Teised teevad samamoodi. Tõsi, sihtkoha valikul on inimestel erinevad kriteeriumid. Näiteks minu jaoks ei oleks probleem olla sihtkohariigis isolatsioonis (ma lähengi valgust ja soojust otsima, ennekõike, kultuuritripid võivad vajadusel ka paar aastat oodata). Veelgi vähem on mulle probleemiks tagasi tulles isolatsioonis olla, nagunii on mu talvised tööd kõik üle interneti. Kõige hullem on ikkagi see sukavarras ja verised klimbid :) Aga õnneks on aina rohkem ka riike, kuhu minnes ei pea ennast surkida laskma.

Lennud, muide, on seekord isegi natuke paremate ümberistumistega kui varasematel aegadel. Kuigi jah, olen aru saanud, et mõnda kohta lendamine on tüütum kui varem (näiteks Dubai lend venib uuel ajal päris pikaks). Mis on teisiti kui enne? Ilmselt kindlustus. Varem oleme kenasti hakkama saanud Swedbanki krediitkaardiga lisanduva kindlustusega (kehtib ka pereliikmetele). Seekord tuli siiski paar tundi teemale kulutada ja veidi toru otsas rippuda, et leida see just see pakkuja, kes ka igasuguse koroonasegadusega mingil määral on valmis tegelema. Öömaja ilmselt paneme ka ikka enne lendu lukku, mitte ei jäta kohapeale üllatuseks. Ja vist ei vaheta öömaja reisi jooksul - tuleb teha üks ja õige valik. No ja siis esimest korda lähen ja ostan mõned ühekordsed maskid vist ka.

Ja mis peamine, oleme valmis üllatusteks, nagu näiteks see, et ei saagi reisile :)