Füüsika ja keemiaga suhted on mul kehvad, siinkohal võiks korrata seda ühte eraelulist nalja, aga ma ei tee seda.
Igatahes karistasin end siis füüsiku ja keemiku Marie Curie elulooga. Karistus sai leebe, sest eks siin rohkem ikka rõhk elulool, mitte teadustööl. Kokkuvõttes selline kena ja lootusrikas lugu, milline peaks innustavalt mõjuma - tublist, targast ja kokkuhoidvast perest pärit, häda ja viletsus pommitavad perekonda ent igal nurgal. Varajane ema kaotus, majanduslik kitsikus, samas on kõik neli ellu jäänud last lahtise peaga, anna vaid koolitamiseks raha. Marie, noorim lastest, teeb vanema õega kokkuleppe, et viimase Pariisi õppima saatmiseks läheb ise koduõpetajana teenistusse, küll siis Bronia haritud saab. Kui aga Bronia jalad alla saab, siis toetab omakorda tema Marie´d. Enam-vähem nii ka läheb. Koduõpetaja-aastatesse, tõsi, jääb Marie´l suur armumine, mis aga võimalikult ämmalt-äialt heakskiitu ei leia. Kibe kogemus, mis paneb teda veelgi enam õpingutele keskenduma ja plaanid pereelust taanduma.
Ja siis Pariis. Läbi nälgimise ja kasina eluolu ikka edasi rühkimine. Õpingute osas iga aasta suvele vastu minnes lootus, et saab sügisel Pariisi naasta ja jätkata, samas on Varssavis vana isa, finantsid kesised ja ei puudu ka patriotism... Viimane tahab vägisi saada määravaks ka Pierre´iga tutvudes ja tulevikuks plaane tehes. Siiski-siiski, abielu tuleb ja Pariis jääb.
Tundus olevat hea abielu, kuigi mitte väga pikk - Pierre hukkus õnnetuses 1906. Aga Marie´l läks siiski hästi - kuigi ta kaotas olulise kaasteelise teadustegevuses, sai ta vanema tütre näol peagi järgmise ööpäev läbi käepärast oleva assistendi ja võitluskaaslase. Tõsi, kui too abiellus, siis korraks võttis maad kiivus, ent kuna ka väimees oli sama valdkonna inimene, siis peagi oli tal suisa kaks assistenti võtta :)
No ja siis kõik see tavapärane "ükski prohvet pole kuulus omal maal", ehk et teiste riikide kolleegid juba ammu imetlesid ja tunnustasid, kui Curie´d alles müttasid vaevaga kätte võideldud angaaris ja oma laborist võisid und näha. Ka edasi käis lõputu võitlus töötingimuste ja hädavajaliku raha üle, et teadustegevust jätkata. Muide, 1921. a Ameerikat külastades leiab ta eest juba raadiumiravi kasutamise, kusjuures Prantsusmaal pole sel hetkel veel ühtegi haiglat, kus see teemaks oleks. Ka tembeldatakse teda Pariisis pidevalt poolakaks, venelaseks, juudiks, sakslaseks, ent kui mõni tähtsam ja laialdasem tunnustus tuleb, siis on ta ikka "Prantsusmaa teadlane", "meie rahvuslik uhkus". Nagu ikka, eks ole. Ja vist oli ka instituudi rajamisega lõpuks nii, et kui siis tuli ettepanek Varssavist, et tule ja tee see siia, siis järsku ajasid prantslased jalad ka kõhu alt välja.
Raamat on esmakordselt ilmunud eesti keeles 1941, originaal oli äkki 1937. Mis tähendab, et autoril/nooremal tütrel oli lisaks rikkalikule kirjavahetusele kasutada ka ema kaasaegsete mälestusi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar