Seda (pikkuse poolest) nappi teksti võib vihata, võib armastada, võib ka mõlemat korraga.
Selline järjest valangute andmine mulle kirjanduses meeldib, see, kuidas kõik liigub ja keerleb ja koondub ja hargneb, nagu inimese mõttedki, kui me neid vaid vaevuksime nii teraselt talletama. Lauselohed olid samuti head, annavad mõttekulgu hästi edasi. Aga kui sa nüüd arvad, et see ongi kõik, millega rinda pista, siis eksid rängalt - autor räägib läbisegi endast nii esimeses, teises kui kolmandas isikus ja sellega harjumine vajab veidi aega. Siiski - tehtav.
Autori suhe, eriti selle avameelselt erootiline pool, ukraina mehe koondkuju kunstnik Mõkolaga on raamatu teljeks, ent samavõrd olulised on mõtisklused naiseks ja ukrainlannaks olemise üle, Ukraina lähiajaloo mõjud... Ka autori enda pere on pidanud kodulinnast lahkuma Kiievisse KGB tegevuse tõttu.
Lubage, ma ei taha teid kaua kinni pidada, ent üheainsama lause tahaksin selleks hõrguks stiilinäiteks teile ometi tuua (ja vaadake, kui palju selle lausega ära öeldakse (no olgu, keskmisest ehk veidike pikema lausega)):
"Kunagi, mitte nii väga ammu, kõigest ehk kolm põlve tagasi, leedid ja džentelmenid, lubage teile kinnitada, olime me teistsugused, selle kinnituseks pruugib vaid ekraanil näidata - mõni ekraan või projektor võiks auditooriumis ju ikka olla - kas või mõnda tolleaegset kollakaks tõmbunud fotot, kus talupered on jäädvustatud ebaloomulikult jäikades poosides: keskel isa ja ema, käed viksilt süles, teadagi, ei mingit sündimuse piiramist, nende kohal kõrgub terve kujude mets - poisid nagu tammed, üks turskem kui teine, nagu valitud, põrnitsevad ühtemoodi altkulmu ja keskendunult objektiivi, püüdlikult, "märjalt" taha kammitud tukad, härjakaelad pungitavad pühapäevasärkide kinninööbitud kaelustes, noorim, kelle leegitsev pilk näib seniajani pilti põletavat, on tavaliselt gümnasistivormis ja vormimütsiga - kool läheb maksma mullika aastas: saab Jumala abiga hariduse, jõuab paremale järjele, poiss on pisikesest peale jube lahtise peaga - hiljem saavad nad hukka Krutõ lahingus, Brodõ all ja kus kõik veel, need, kellest pidanuks kujunema meie eliit - tüdrukud on enamasti rahvarõivastes: isegi silmaga tuntav kõrvarõngaste kõlin, korallkeed, õlgadel voogavate palmikute ja lintide raskus, särgikäiste ülaosas külluslik tikand, seelikute ja pihikute rohmakas lõige ei varja tervete, sünnitamiseks valmis kehade lopsakust, ent mina palun, leedid ja džentelmenid, pöörata erilist tähelepanu nendele ilusatele, ilmekatele nägudele, mille kallal on vaeva näinud nii Looja peitel kui ka ränkraske elu, mis (kui me ei otsi sealt alailma ainult mõtet, nagu kipume oma lolli aruga tegema, vaid võtame elu sellisena, nagu see on, nagu päikeselist või sombust ilma) taob vähehaaval näolt maha teised kihid, paljastades esmase - ikkagi jumaliku? - nikerduse karge puhtuse: kõik liigne pühitakse ära, puhastatakse, laubad kumerduvad, lõuad eenduvad ning aina sügavamalt kiirgavad silmad, silmad, silmad, mustmuld on üles tõusnud ning hirmus on tema aastate tagant puuriv pilk - mis neist kõigist hiljem sai, kas nad surid kolmekümne kolmandal nälga? said hukka laagrites, NKVD eeluurimisvanglates või lihtsalt tapsid end kolhoositööga ära? kuradi pihta, me olime ju ilus rahvas, leedid ja džentelmenid, klaari pilguga, tugevad ja pikka kasvu, isemeelselt ja kindlalt juurdunud maasse, kust meid pikka aega koos naha ja karvadega välja kisti, kuni lõpuks kistigi välja ja me lendasime laiali, pudenesime kõikidele laiuskraadidele nagu suled tääkidega lõhki tõmmatud veimevakapatjadest - me ju kõik ootasime oma pulma, tikkisime oma laule, ristpistega, sõna sõna järel, ja niiviisi kogu ajaloo vältel, noh, ja saimegi tikitud."
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar