Mul on Lugemise väljakutses vähe punkte, kuhu poleks raamat juba paika pandud. Üks oli seesamune "tegevus toimub samas valdkonnas, kus sa töötad". Mõtlesin, et loeks siia midagi sellist, mida ma kunagi ei loe, mida aga tundub suur valik võtta olevat, ehk et mingi verine mõrvalugu saarekesel asuvas turismitalus või võõrastemajas vms kohas. Ent siis juhtus, et lubasin endale vahepeal maiuspalaks väljakutsevälise Isaac Rosa "Õnneliku lõpu". Üks kahest peategelasest siin ka väikestviisi kirjutab, reaalselt vist küll märksa vähem kui oma kujutlustes :) Ma ei hakka näpuga näitama, kellel on sama teema :) Kui ma aga ühel hetkel sain aru, et selle raamatu ülesehitus on sarnane nagu mul ühel sahtlis seisval romaanitoorikul, siis oli asi otsustatud - läheb see ikkagi selle punkti alla.
Ühe abielu, ühe suhte raamat. Mingit võltsi ja keerulist süžeed loomata hakatakse lihtsalt astuma, jutustama, lahti harutama. Tagurpidi. Lihtne ja mõjus. Teemale sobivalt on kaks asjaosalist, kaks vaatenurka. Vaatenurgad vahelduvad mõnusa tempoga, vahepeal sagedamini, siis harvem, andes mu meelest hästi edasi teatud hetkedel tarvilikku tundetulisust.
Loomulikult jälgisin kullipilgul, kuidas autor suudab kriitilistel hetkedel kohelda mõlemat osapoolt, kas ta kaldub emba-kumba soosima, kas keegi on läbinisti hea ja keegi mustvalgelt süüdi. Jäin käsitlusega rahule :)
Kindlasti ei ole see laiatarbelugemine, mida igaühele soovitada, aga kui teema puudutab või mingi kogemus seljataga, siis mu meelest väga hea raamat.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar