Elulooraamat see pole, autor tunnistab seda ka ise, pigem memuaarid ehk. Aga isegi memuaaride kohta natuke kuidagi eklektiline ja pinnapealne. Sageli on rohkem loetlemine ja kirjeldamine, loo jutustamist või tausta avamist suurt mitte. Ometi tundub, et ainest peaks ju jaguma - kus kõik käidud ja reisitud sai, mida ja keda kohatud...
Ja mingi nukrus ja kibestumus hõljub kõige kohal. Samas möönan, et see tundus vaid mulle nii, mu lugemiskaaslane seda ei tajunud. Tõsi, temal on baar-varietee Tallinnaga isiklikum suhe. Eks viimaks tema taustalood olidki need, mis mind sellest raamatust läbi vedasid.
Lugemist loomulikult ei kahetse, Krjukovist ja Agust oli tore lugeda. Lappasin eile jälle niisama lavaka lende ja vaatasin, et VII lennul tähestikulises järjekorras viis kõrvutist meest, kes kõik läinud... Kerge, Kibuspuu, Krjukov, Laanemets, Luik. Neli viimast ei jõudnud oma 50. sünnipäevanigi. Samas mõtled, et mida kõike teha jõudsid ja kuidas paljude mälestustesse jääda. Mõtled näiteks Kibuspuu peale, kes oli lahkudes vist kõigest 31, aga milline rollide loetelu filmis-teles.
 |
| Üks väike naljalugu siiski oli. |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar