Kui jumalad langevad...

 Jaa-jaa, ma tean, et see pealkiri on veidi dramaatiline, aga just nii ma end tunnen. Asja võimendab veel seegi, et ma just hiljuti mõtlesin enda blogis ja instas jälgitavaid läbi kerides, et suur osa neist, kes mulle korda lähevad, on ühtlasi ka nime- ja/või nägupidi teada, et polegi enam palju päris-päris anonüümikuid jäänud. Aga need, kes on, noh, need on sellised, kes võikski saladuseks jääda, et äkki ma pettun või pean oma peas olevat kujutluspilti liigselt korrigeerima hakkama... See kujutluspildi korrigeerimine on loomulikult lihtne variant, sellega tuleb toime. Hullem on, kui see luust ja lihast inimeseks saanud tegelane mingeid hargnemisi mööda sulle liiga lähedale potsatab. Siis on selline tunne, et meh, mis mõttes, mind on 13 aastat julmalt petetud?!

Ja nüüd saingi nätaki vastu vahtimist... just üks neist, keda tahtsin peitu jätta, paljastus. Ma olen alles šokis.

Kuidas teil, pikalt blogimaailmas olnutel, lood on? On teil selliseid, kes on nii anonüümsed, et no kohe on ja kelle kohta te ka ei tahaks teada? Kas teile meeldib, et blogijal/instagrammeril on "nägu" ka olemas või pigem mitte?

P.S. Saatuse iroonia, et paljastus toimus läbi raamatute ja lugemismuljete.

Palk/Õnnepalu

Täiesti minu masti jauramine ja heietamine. Looduskirjeldused ja kohalik kirjanduselu, väikesed intriigid ja solvumised, kirglik kirjanikupalga teema, väidetav põlu alla sattumine, OÜtamine. See kõik siis selline kergemat sorti foon, keerulisemaks läheb isa surma ja depressiooni osas, ent needki jutud siiski mõistlikud ja meeldivad. Südamlikud ja siirad. 

Üsna raskemeelne kraam, nagu Õnnepalul ikka viimasel ajal. Tagasi vaatamine, kahetsemine, valesti elatud elu, valed otsused, valed armukesed, surma ootamine, aga samas ka mitte... Kas nii või naa, kas siia või sinna... Palju segadust ja keerulisi dilemmasid.

Saarelt lahkumine, jälle uus maja, mida üles vuntsima hakata. No kõik see  vana ja tuttav teema. Nii et kui see sulle meeldis juba ennemuiste, siis meeldib ka see raamat. Kui väänlesid igavuses ja ahastuses Õnnepalu eelmisi asju lugedes, siis ära hakka seda üldse ette võtmagi.

Mulle meeldis. 

Raamatuaasta 2021

 Jälle üks rikas raamatuaasta lukku minemas. Tark abiline goodreads.com ütleb, et lugesin tänavu 145 raamatut (2020. aastal 143) ja 35 732 lk. Lühim oli "Minu külas Islandil ja minu külas Kreekas" 48 lk ja pikim "Kuldne märkmeraamat 696 lk. Hindamine näitab, et olen aastatega lahkemaks muutunud, viis tärni kukub päris tihti, aasta keskmine on 4,1. Tõsi, eks ma ju valin ka, mida koju lohistan, sest ega need rasked raamatukotid õlal mingi mõnu ju ole. Sõel on mul tihe, vahel mõne palju tagasikaja saanud menuki puhul annan alla, kuigi kahtlen, siis ikkagi proovin. Enamasti küll pettun, aga rahva maitset ja üldisi suundumusi peab ikka õrnalt jälgima (siia kategooriasse kuuluvad langustid, pardid, rohelised lained jms).

Aga lõppeva aasta 10 lemmikut tulevad siit. Nagu ikka, siis paljudesse kategooriatesse ei jagu kraami, ei hakka ka üritama jõuga midagi panna. On ju näiteks lastekaid, noortekaid ja luulet loetud vaid näpuotsaga, head asjad olid, aga kui ma pole üldise pildiga kursis, siis ei hakka ka kedagi esile tõstma. 

Ulitskaja jäi siia ka lisamata, aga teda ma soovitan loomulikult jätkuvalt iga kell! Samuti ei ole siin nimekirjas Õnnepalu "Palk" ja Le Tellieri "Anomaalia", millest mõlemast ma ootan väga palju, aga mis peavad jääma aasta lõpikuks või uue aasta esimeseks seemneks. Saab näha...

P.S. Järjekord on juhuslik!

"Kõik mu mured mannetud" / TOEWS

Autobiograafiline ja keerulistel, võiks öelda, et suisa süngetel teemadel, aga pikitud törtsukese musta huumoriga. Siinkohal on igati õige hetk ja koht tänada, imearmast Kairit, kes on üks väheseid, kelle raamatusoovitusi ma vajan kui õhku, kes tabab pea alati kümnesse ja kelleta jääks palju väärt sisu minuni jõudmata!

"Oled ikka veel see poiss" / RANGøY

Samuti autobiograafiline, lisaks minu lemmiklühivorm: laastukesed. Nii ilus, nii valus, nii õrn, nii karmis looduses.

"Surmahaigus" / LYKKE

Äärmiselt eluline raamat, samas muhedalt satiirilises kastmes. Väga noortele ja väga sinisilmsetele ei soovita, aga kui juba mingisugune pagas on kogunenud, siis peaks äratundmisrõõmu ohtralt leidma.

Põhimõtteliselt on raamatus läbivalt kaks teemat. Suhte/abielu argipäev + abielurikkumine. Ja tõepoolest, kõik võib alguse saada kõigest ühest süütust sots.meedias tehtud klikist. Mu meelest tõetruud kirjeldused ses osas. Sinna juurde kõik need muud tänased levinud probleemid: elukeskkond, suhted naabrite ja lähedastega, põgenemine sõltuvustesse (olgu selleks sport või alkohol), näilisus vs. tõelisus, mida esitletakse sotsiaalmeedias jne.  

Eripreemia läheb kaasaegsele meditsiini ja perearstinduse kajastusele :)

Kadunud maa" / J. PHILLIPS

Põnev ülesehitus ja tegevuspaik (Petropavlovski linn Kamtšatka poolsaarel), huvitavad teemad: põlisrahvad vs. venelased vs. migrandid. Eelarvamused, keerulised suhted, traditsioonide kadumine. 

Postimehe romaanisari on üldse üks väärt sari, algusotsa asjad mulle eriti ei meeldinud, aga viimase aja kraam on täiesti mokkamööda: "Kassisilm", "Ma vallutan lossi", "Birma päevad"...

Kergemast kirjandusest, mis hea basseini ääres või töökiirematel perioodidel lõbusa vahepalana ampsata, võitis ülekaalukalt Dolly Alderton: Kõik, mida ma tean armastusest ja Viirastused.

Selline noorte naiste kraam, kiire ja kerge, kohati naljakas, kohati klišeelik, aga kui sa ei ole vaadanud lõputult Netflixi sarju ja lugenud lademes naistekaid, siis mõjuvad need isegi värskendavalt. Moodne aeg, moodsad noored naised, uue aja mured. Armastuse-raamatus ka plikapõli ja noore naise kujunemislugu.

Reisikirjanduse osas olen ma õige inimene sõna võtma, sest maakeeli ilmunud kraamist konsumeerin vist küll oma 95% ära. Huvitav, millal  ma küllastun sellest?

Ajaloolistest reisikatest on mu lemmik "Seitsmekümne kahe päevaga ümber maailma" / NELLIE BLY

Täiesti minu maitsele mimm, kes paljusid takistusi ja tabusid murdes otsustas nii umbes-täpselt kahekümneviiesena ajakirjandusliku eksperimendi korras pallile tiiru peale teha. Aasta oli siis 1889 ja ütleme nii, et see oli aeg, mis naiste (eriti vallaliste!) sedalaadi avantüüre just üleliia ei soosinud.

"Kirjad läände" / BOSCH de JONGH

Tegemist on kirjadega, mida see Bepiks hüütud jõukamapoolne hollandlanna Revalist sugulastele-mugulastele läkitas. Ootuspäraselt sisaldavad need kirjad ohtralt argiseid detaile, aga kuna tegemist on ikkagi perioodiga 1917-1929, siis ei ole neid olmelisi kirjeldusi mu jaoks kunagi piisavalt. Tänu ettevõtjast abikaasale (hilisemale konsulile) lävib Bep paljude värvikate isikutega, sh nendega, kes osalised EV sünnis, ühtlasi on ta paljude ajalooliselt oluliste sündmuste keskpunktis. Noore vabariigi käimalükkamine neist kahtlemata kõige põnevam; kõik need esimesed vastuvõtud ja kogunemised, olulised riigivisiidid ja etiketi paika saamine, ja sellele omakorda vastandumas vaeste ja põgenike abistamine (ta oli ühiskondlikult väga aktiivne).

Aga saame ka üldisemalt eestlaste kohta teada, näiteks liigutab teda väga eestlaste jaanipäeva kombestik, millele on eraldi kiri pühendatud. Jaanipäevast vahest intrigeerivam on hoopis eestlaste kalduvus nudismile. Ja palju teisi sääraseid põnevaid kirjeldusi. 

"Minu külas Islandil ja minu külas Kreekas" / KALDMAA

Ma ei ole paljudes asjades ebausklik, aga sellest, et aasta viimane ja aasta esimene raamat võiksid olla hingele kompud, ma ei tagane. Mõne eriti hea teosega seepärast viivitan ja venitangi, et see aastale väärika punkti paneks, või siis vastupidi, uuele aastale jõulise hoo sisse lükkaks. Islandi-raamatust pidin just sel põhjusel keelt limpsates muudkui mööda käima, see oli 2021. aasta alguse seemneks planeeritud (ärge laske end pühenduse daatumist eksitada).

Ja ma mõtlen praegu, kas aasta võitjaks võiks olla "Kirjad Buenos Airesest" / EIA UUS ... jah, võiks küll. 

Ilus raamat, nii seest kui väljast. Eesti reisi- ja hingekirjanduse maastikul igati eristuv. Julge ja jõuline, õrn ja otsiv. 

Ma küll raamatuid otsides ei rakenda mingeid kvoote, aga praegu tagasi vaadates on siiski rõõm tõdeda, et häid lugemiselamusi pakuvad väga erinevad kirjastused ja väga erinevad sarjad. Ikka on Põhjamaade romaani ja Punast raamatut, Postimehe romaani ja Loomingu Raamatukogu. Ja veelgi suurem rõõm, et kõigi suurte ja vägevate kõrval leiab üles ikka ka üksiküritajad ja väiksemad tegijad.

Endale soovin uueks aastaks vähem raamatuid lugemislauale. Aga seda olen ma juba mitu aastat soovinud ja ikka on kuidagi vastupidi läinud. Kiusatus on endale üldse norm ette seada, näiteks üks raamat nädalas, ja et oleks siis hästi ja hoolikalt valitud väärt kraam! Aga selle vastu ma ilmselt patustaks õige ruttu, sest kirjastuste ja mulle armsate autorite koostöödiilidest tuleks juba suurem osa sellest arvust täis - millal ma siis veel vabatahtlikku kirjandust loeksin? Aja juurde võitmiseks olen ka mõelnud, et loeks ikka vanaviisi, aga postitusteks vormiks vaid ühe raamatu nädalas... aga kuidas ma siis aastaid hiljem mäletan, kas ja mida olen lugenud. Sõnaga, lõpuks läheb ikka kõik samamoodi edasi ja mis siin ikka nina viltu vedada.

---

Lugemise juurest isiklike raamatute juurde tulles, siis oli taas aasta, mil mul endal midagi ei ilmunud, ent ju see viga saab peagi parandatud. 

Sisutoimetatud raamatutest ilmus 2021. aastal kolm: Hongkong, Antarktika ja Poola. Väga erinevad kõik. Üks on noor ja jõuline maailmaparandaja, tema lugu mu meelest ka kõige terviklikum ja hea jooksuga. Üks on (vist) sarja eakaim, teadlane, targad mehed on mulle alati meeldinud, see oli äärmiselt meeldiv koostöö. Päevikuvorm on sarjas tavatu ja kuna ka lugu ise pole kõige värskemate killast, siis püsilugejatele ehk oli raske pähkel alla neelata, aga ma ise nautisin seda küll. Üks oli lihtsalt väga keeruline tekst. Samasugust keerulist joont mööda kulgeb ka praegu kirjutuslaual olev tekst, mis õige pea ilmumas, aga lugu ise on sootuks teistsugune, armas ja valus.

Vaadates seda rekordaastat Hiiumaa majutuse ja teatrietenduste mõttes, lugemise ja toimetamise ja kolimise osas, siis pole vist imestada, et sisselugemise osas oli aasta kehvake. Vabatahtliku töö korras lugesingi pimedate raamatukogule vaid ühe raamatu, mis alles töötlemisel. Ühe teise, uue, audioraamatute müügiplatvormi jaoks lugesin sisse "Minu Hiiumaa", aga ma ei teagi, mis seisus see projekt on. Mu meelest see keskkond veel ei toimi, aga igatahes minu töö on tehtud. Ja kui see ka ei lähegi toimima, siis ma ei põe, sest see viis mind kokku väga ägeda inimesega ja küllap mu küpsemas eas lugejad teavad väga hästi isegi, et mida vanemaks saad, seda harvem juhtub teele inimesi, kes on sinu inimesed. Tegelikult sai sõrm antud veel ka ühele teisele audioraamatute keskkonnale, aga õnneks (!) on nende poolt praegu vaikus. Neile peaks ilmselt salvestama ilukirjandust ja kardan, et endal oleks vähe valikuvabadust ja noh... ikka on hirm, et äkki lastakse mingit roosamannat lugeda. Eks paistab.

Universumi poole olen teele saatnud soovid uuteks ja põnevateks tegemisteks raamatumaailmas, küllap saab siis näha, kas keegi mind ka kuulda võtab.

Ilusat, hingekosutavat ja rikast 2022. raamatuaastat!

Lugemiseni!

Ebaõnn

Ebaõnn on see, kui sa laod kassalindilt toitu kottidesse ja kõrvalkassas sama tegev naisterahvas kukutab maha kaks pudelit veini. Valge ja punase. 

Väiksema ebaõnne korral satuks sinupoolseks valge vein, aga ei, sinu jala kõrvale lendab just punavein. Et ebaõnn täiuslik oleks, on sul sel päeval jalas helepruunid saapad...

Väga kehv olukord, ma mõistan. Eriti veider, et naisterahvas isegi ei vabandanud, kuigi vaatas mu saabaste poole küll. See on selline situatsioon, mil mõtled, et kui ta ainult teeks suu korraks lahti ja vabandaks, siis oleks see minu poolest okei, sellest piisaks. Aga kui ta ei vaevu seda vähestki tegema, siis tahaks küll öelda, et äkki ta nüüd korvaks tekitatud kahju? Siis mõtled, et ikkagi pühad ja küllap ta on isegi õnnetu, et seisis mingi kilomeetrise kassasaba ära, sai ostud juba peaaegu kõik kottidesse, ja nüüd siis sedasi... Kuigi teisalt, eks ma ole ka oma saabaste üle kurb...

Tuleviku tarbeks moraal: vabanda alati, sest  nii mõnigi kord aitab see suurema jama ära hoida. Ignoreerimine ei pruugi seda teha, vähemasti mitte pühadevälisel ajal. 

Tants pika tüdrukuga / Juur

 Ma olen alailma neid Juure naljaraamatuid märganud, puistab teine neid vist iga aasta varrukast, aga sisse pole piilunud. Ei teagi mida eest leida kartsin. Tegelikult sellised täiesti vahvad juurelikud lood, kui paned mehe endale ette lugema, siis oleks nagu Juurikas ise õhtul su magamistoa nurgas juttu vestmas.

Lood on nii elust enesest, et sa pead puhta koti sees elama, kui sinuga pole samu asju juhtunud. Eks ole sullegi tundunud, et inimesed on dresseeritud koerte mõnusaks eluks, ja passilauas oled sa ka kindlasti käinud, ehk oled Wolti kasutanud ja näinud telefoniekraanil neid minuteid edasi-tagasi hüplemas, ehk tead midagi diskodest või Kalamaja päevadestki jne, jne. Mõni lugu oli lihtsalt tore kulgemine mõnusa äratundmisrõõmuga, teine pani naerust pupsuma.

Minu lemmikuks osutusid otse loomulikult kirjanduslikud lood, nii see koondamislugu kui ka erinevad kirjanduslikud situatsioonid/stiilinäited.

Mul hakkasid päevad / Marilyn Jurman

 #eionei

Ma loen harva noortekirjandust ja seepärast pole ma ka ilmselgelt õige inimene mingeid kaugeleulatuvaid järeldusi tegema. Ma saan raamatut hinnata siiski vaid tänase täiskasvanu pilgu läbi, kes võib küll meenutada enda teismeliseiga, kuid päris täpselt sellesse vanusesse end tagasi tinistada ei ole võimalik (enda käepärase ja õiges vanuses testrühma peal kavatsen küll seda katsetada). Ümbritsev keskkond on muutunud, keel on muutunud, mõned asjad, nagu tundub, ei muutu siiski kunagi... 

Aga mulle tundub, et see üks äärmiselt vajalik ja tänuväärne raamat. Ja kuigi teemadering on lai ja esimese hooga tahaks ehk koguni protesteerida, et äkki on liiga palju kõike kokku pandud, aga kui nüüd mõtlema hakata, siis selles kõige kiirema ja hirmsama arenguga teismeeas ongi kogu aeg su ümber nii palju toimumas, juhtumas, enamasti ka pekki minemas. Kõigil on mingi teema käsil, mis puudutab lõpuks kogu kampa, kogu klassi, ka sind. Neid aastaid ei saakski teisiti käsitleda, kuidagi eraldiseisvana. Ikka on keerulised suhted sookaaslastega, veelgi keerulisemad vastassooga, kuskil selles pusles on suitsud, narkootikumid, alkohol, keelatud suhted, soovimatu rasedus. Ja keeruline kodune elu. Selles osas täiuslik läbilõige.

Üks omamoodi tähelepanek, mis mind lugedes kummitas. Valdava osa raamatust ma ootasin/kartsin peategelasele/mina-jutustajale midagi kohutavalt halba juhtumas. Ma ei tahtnud seda, aga mul oli kogu aeg kuklas tunne, et see tuleb. Ma veel mõtlesin, et kui see tuleb midagi väga-väga hullu (minu kaanonite järgi, noorele inimesele on iga väiksemgi fopaa muidugi maailmalõpp, ma mõistan), siis ma ehk ei suudagi lõpuni lugeda. Ja ma ei teagi, kas autor tegi seda põnevuse ja hirmu alal hoidmist sihilikult või kukkus see niimoodi välja juhuslikult, aga ma ütlen, et see sai lõpuks kokku päris hea. Sest hoolimata rasketest ja valusatest teemadest, mis kõik laual on, ei ole see siiski ainult üks suur must masendus, vaid siin on ka helge ja rõõmus pool olemas, kuskilt sirutub ikka see abikäsi, keegi lausub ikka toetava sõna ja kellelegi meeldid sa ju lõpuks ometigi.

Mul on hea meel, et see raamat on olemas ja ma loodan, et see jõuab ka õige sihtgrupini. 

Ja eriti on mul rõõm, et Marilyn pani mu enda mugavustsoonist korraks väljuma ja seda lugema! Kniks ja kraaps!

AEG. Teekond nimega naine

 Palju tarku ja ilusaid naisi. Silm puhkab ja hing hõiskab lugedes. Paar portreteeritavat olid kahtlasevõitu, kel vähe öelda, aga teisalt - väärtus ju seegi. Tekibki hea kontrast, et kuidas on võimalik läbi elu kulgeda - õppides, arenedes, analüüsides, või siis paigal tammudes. 

Lemmikuks osutus Katrin Saali Saul, kes on mu meelest seest ja väljast üks äraütlemata kaunis naine. Tema vastustes oleks tahtnud mõtteid kohe eriti laia ja rasvase pliiatsiga alla joonida. 

P.S Raamat on väga raske, seega ära tee sama viga mis mina, et lased vanni vett täis ja "haarad" raamatu kaenlasse :)

Meie maarohud / Kristel Vilbaste

Vilbaste kirjutab natuke taimedest, eriti nendest, mis võiks õigel tarvitamisel meile head teha. Aga taimed taimedeks, eks neist ole raamatuid juba hulgim ilmunud, märksa enam meeldisid mulle need päevakajalised teemad, mis keskendusid taimede ümber toimuvale. Näiteks "moevoolud", kord kihutab areenile jõhvikas, siis must pässik, siis äkki punane kärbseseen jne. Või see, et miks mingil ajastul on üks taim hirmus ohtlik ja mürgiste hulka arvatud, läheb aega veidi mööda ja ühtäkki on see ravimtaim. Lasteaiaga seotud jaburdus oli muidugi eriti šokeeriv, sellest ma ei olnudki varem kuulnud. Ah, tegelikult olen ma nii rumal inimene, et ma ei teadnud isegi seda, et meil on kunagi jõhvikate korjekeeld kehtinud :)

Vilbaste uuris ka, et mis tänapäeva inimestel siis need peamised ravimtaimed on, mida teatakse ja mida kodus leidub. Imestab siis, et nurmenukk nii menukas on. Ah, mis siin ikka imestada, miks üks või teine ravimtaim inimestel meelel ja keelel on. Eks ongi ju meeles see, mis sul koduõuel võimutseb. Mul lapsena Viljandimaal näiteks ei olnud eriti nurmenukku. Kui ma nüüd aga pean Hiiumaal keramajast välja astudes ikka karjateel käte ja jalgadega nurmenukke kahte lehte laiali peksma, nii et higipull otsa ees, siis on selge, et see mul mõtteis mõlgub. Nurmenukku on mul nii et tapab, seda ma joodan kõigile teejoojatest külalistele sisse. 

Mõnus lugemine oli, üllatavalt palju tuttavat tarkust, mis lihtsalt vahepeal elusaginas ununenud. Või alati mitte isegi ununenud, vaid... mõni asi tundub nii elementaarne, et sa ei mõtlegi selle peale, et see on mingi tarkus ja peaks olema raamatusse raiutud. Kõik need teelehed marrastusele, naistepuna, vaarikavarretee, vereurmarohi (mul küll ei aidanud, aga ega mu peale hakka ei ussi- ega püssirohi ju), jõhvikate nosimine palaviku korral. Või kasvõi needsamad metsmaasikad, mida küll parema meelega ei raatsiks näkku määrida, aga eks ole hullematki tehtud. Ilma naljata, õrnas eas tundusid tedretähnid mulle põhimõtteliselt maailmalõpuna ja ma olen neile ladunud igasugust kraami peale, (mets)maasikad olid veel leebe variant. Ma sellest mädarõika-jamast olen juba sada korda kirjutanud, kuidas ma seda maa sisse kaevasin ja siis vist vahepeal unustasin, kuhu nimelt ja siis mööda aeda tagasi otsisin, kui meelde tuli. Ja no üleüldse oleks võinud keegi minu noorele minale öelda, et lihtsalt pimedasse on vaja see pläust panna, mitte maa alla kaevata. Ma tahaks kohe teada, mis lollist raamatust või ajalehest (kindlasti oli see Meie Meel või muu tolleaegne pubekate piibel) ma seda jura omal ajal lugesin :)

P.S. Kui keegi teab juhtumisi retsepti, kuidas tedretäpid tagasi saada, siis you know my phone number ;)

Heietused

 Kaur ja Kellakägu vaidlesid  (õrnalt) eile raamatute ja jutusaadete üle. Ja mulle meenus äkki, milline ohtlik sõna see heietamine tegelikult on. Olen seda kunagi ammu oma eelmises blogis ühe kodumaise väärikas eas kirjanikuproua ühe konkreetse teose kohta lugemismuljeid jagades kasutanud. Oh õudu, üks teine selle raamatu arvustaja kasutas mu konstateeringu häbitult oma Loomingu arvustuses ära. Pärast seda ma õppisin ära, et oma sõnade eest peab olema valmis vastutama (nagu me tänaseks teame, on mul olemas ka märksa markantsemaid näiteid oma sõnade vastutamise osas, ent seni siiski edukalt ja võin väita, et mis iganes ja kuidas iganes olen suust või sõrmede alt välja ajanud, selle eest ma seisan, lõpuni).

Veider jah, kuis ajad muutuvad. Aastaid tagasi oli see õige levinud, ma mõtlen, harjumus blogimaailmast mõtteid ja väiteid "laenata". Nüüd on suhtumine muutunud ja ikka küsitakse luba. 

Aga heietamisest, eks see sõltub. Mulle mõned heietamised väga meeldivad (osa Õnnepalu raamatuist võiks ju selle alla liigitada). Teised heietamised, no need ongi heietamised ja ei pea põdema, kui ei meeldi. Taskuhäälingud on minu jaoks ka enamasti liiga uimpsid, mistõttu ma naljalt neid ette ei võta ka. Head tempot ongi ilmselt raske hoida. 

---

Eile sattusin üle pika aja Von Krahli. No küll on hea nii lähedale teatrisse minna, tõsi, teatrirituaalid kipuvad sedasi hääbuma. 

"Tähtede all" langes taas sinna viimasel ajal levinud žanri: sketšid (tuletan meelde: "Vabalt peetavate kanade munad", "Evolutsiooni revolutsioon", "Peks mõisatallis"). Huvitav, kas see trend jääb kauaks kestma? 

Seekord, peab möönma, olid üleminekud siiski väga ägedalt lavastatud! See ehk oligi peamine kompvek lavastuse juures, sest lõpuks sa lausa ootad, et kuidas nad järgmise ülemineku ära lahendad. Muus osas, nagu ikka, mõni pildike oli vaimukam ja selgem, mõni jäi segaseks. Selline üles-alla sõit, et kui mõne aeglasema-segasema sketši puhul läks oma mõte lippama, siis järsku tuli äratus ja läks jälle käima.

Sel aastal ma rohkem teatrisse ei jõua, kuigi paaril etendusel hoian siiski igaks juhuks silma peal. 

Ajaga võidu

 Eelmise nädala hulluses teatrisse ei jõudnudki. Aga põikasin läbi kahelt raamatuesitluselt. Õnnepalu "Palk" jääb ilmselt mingiks naudingurikkaks hetkeks, kuigi tahaks kohe end diivaninurka keerata ja lugema hakata. Aga ei, üks järjkordne "Minu..."-sarja riik ootab laual (eksootiline, tundmatu, põnev) Esitlus peaks olema näoraamatus järelevaadatav, nii et ma reportaaži sellest tegema ei hakka. Huvitav oli ehk teada saada, et kuigi Õnnepalul on päevik/märkmik ikka kotis ja lauanurgal olemas, siis tegelikult ta neid enamasti hiljem üle ei loegi. Pigem on see nagu mnemotehniline võte, sest mis kord läbi kirjutatud, see on niigi meeles (mäletate küll, kooliajal oli spikrite vorpimisega sama lugu ju:)). Mul endal kipub samuti olema. Reisipäevikuid olen vaid pooleldi sirvinud, korralikult läbi neid küll ei loe vist enam iialgi.

Kokaraamatuid ma tavaliselt ei osta, sest kõik on ju paari klahvivajutusega veebist leitav, lisaks märksa suuremas valikus, aga on üks armas inimene, kes teeb lihtsalt nii imelisi pilte ja kelle tegemistel ma silma peal hoian, et vaat tema kakskeelse raamatu pidin pühapäeval küll koju vedama. Esitlust ennast ei saanudki tegelikult näha ja kuulda, sest samal ajal oli X ettevõtte noore muusiku fondi X stipendiaadi tänukontsert. Aga me jooksime ja jooksime, lükates glögi kaanivaid turiste parembale ja vasembale ja lõpuminutiteks siiski jõudsime kohale.

Teatrisse saab loodetavasti homme. Ülehomme oleks pidanud ka minema, aga kahjuks jääb see etendus ära... uue aja asjad... et enne kui tagumik pole teatrisaalis toolil, ei maksa väga uskuda, et teatrit ka tegelikult saab, ikka on keegi haigestunud või muu jama kummitamas.