Kolmapäev, 5. jaanuar 2022

Kui jumalad langevad...

 Jaa-jaa, ma tean, et see pealkiri on veidi dramaatiline, aga just nii ma end tunnen. Asja võimendab veel seegi, et ma just hiljuti mõtlesin enda blogis ja instas jälgitavaid läbi kerides, et suur osa neist, kes mulle korda lähevad, on ühtlasi ka nime- ja/või nägupidi teada, et polegi enam palju päris-päris anonüümikuid jäänud. Aga need, kes on, noh, need on sellised, kes võikski saladuseks jääda, et äkki ma pettun või pean oma peas olevat kujutluspilti liigselt korrigeerima hakkama... See kujutluspildi korrigeerimine on loomulikult lihtne variant, sellega tuleb toime. Hullem on, kui see luust ja lihast inimeseks saanud tegelane mingeid hargnemisi mööda sulle liiga lähedale potsatab. Siis on selline tunne, et meh, mis mõttes, mind on 13 aastat julmalt petetud?!

Ja nüüd saingi nätaki vastu vahtimist... just üks neist, keda tahtsin peitu jätta, paljastus. Ma olen alles šokis.

Kuidas teil, pikalt blogimaailmas olnutel, lood on? On teil selliseid, kes on nii anonüümsed, et no kohe on ja kelle kohta te ka ei tahaks teada? Kas teile meeldib, et blogijal/instagrammeril on "nägu" ka olemas või pigem mitte?


P.S. Saatuse iroonia, et paljastus toimus läbi raamatute ja lugemismuljete.

7 kommentaari:

  1. Mis-mis? See oli halb üllatus, et nägid kedagi? Miks see halb oli? Miks ta oleks võinud saladuseks jääda? Väga põnev ja küsimusi tekitav postitus :)

    VastaKustuta
  2. Ma loodan, et mina sulle pettumust ei valmistanud ;) mul on 2 blogijat, kelle päris tausta ma ei tea ja ei taha ka.
    Sest nagu sa kirjutad, mingi pilt on peas olemas ja reeglina see erineb päriselust. Loomulikult pole see elu küsimus. Aga ikkagi kuidagi kahju on.
    Seniste kogemuste põhjal peaks ütlema, et mu ettekujutus ja tegelikkus on olnud öö ja päev. Täiesti midagi muud, kui ette kujutasin.

    VastaKustuta
  3. Ma olen selle üle ka päris palju mõni aeg tgasi juurelnud ja tänaseks on ka täitsa miski oma arvamus ja teadmine selle kohta kujunenud, aga kommnentaarist võiks siinkohal vabalt ka postitus välja kukkuda. Äkki läheks pikaks ja lohisema, ma ei söanda.

    VastaKustuta
  4. Nii, nüüd ütlevad kõik ilusti viksilt ja viisakalt, keda Mae meist raudselt ei mõtle. Okei-okei, ei pea ütlema. Ma niisama kiusan sind, Maed. Mina see salapärane ei ole :D, sest Reelika n-ö teab mind ikkagi tuhat aastat.

    VastaKustuta
  5. Hmm, ma kindlasti ei tea kõiki jälgitavaid nägupidi. Nimepidi tean päris paljusid. Näiteks Indigoaalane on üks neist, kelle nime ma tean, aga nägu mitte. Ja no tõesti naljakas - ta on nagu oma inimene täiesti. Nagu tunneks juba aastaid, aga üldse vahet pole, milline ta välja näeb või reaalelus on. Ma ei tea, kas mingi mulje oleks purustatud, kui me kohtuks. Vist mitte.

    Paljude blogiinimestega olen kohtunud, aga paljusid tean nägupidi tänu sellele, et nad ise jagavad oma nimesid ja nägusid blogides. Aga jah, see side või respekt sõltub puhtalt sisemusest. Minu jaoks see side nägu-nime teades või mitte teades ei vähene. Ehk et ei pea nägu-nime teadma, aga kui tean, siis ei ole see veel kunagi halvasti mõjunud :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ah jaa, üks aspekt ununes selle näo-nime teadmise juures, see on vanus. Vanus eraldi võttes ei olegi oluline, aga no ikka kujuneb mingisugune sisetunne. Ja kuigi enamus blogijaid on oma pika staaži jooksul ilmselt (isegi kui nad on maru anonüümsed olnud) mingeid vihjeid puistanud, siis ju ma pole kõiki üles noppinud. Paar korda olen ikka ehmatavalt mööda küll pannud. Positiivne on, et see juhtub enamasti just väga intelligentsete tegelaste puhul :) Ilmselt tekitavad tarkus ühes vaimse küpsusega mulje, nagu oleks tegemist vanema inimesega.

      Kustuta