Võib ju mõelda, et Sansibar on absoluutselt vale koht "Minu Itaalia" lugemiseks, ent ööbides osa puhkusest itaallaste peetavas seitsme toaga pisikeses perehotellis, söandan väita, et see oli ainuõige lektüürivalik. Kuna hotelli pidaval vanapaaril olid parajasti külas ka lapsed ja üks lapselapski - selline naaskli olemisega 8-10aastane ragazza -, siis virvendasid mul silme ees pidevalt pildid, mis kajasid kokku raamatus kirjutatuga, kus Justin samuti käis erinevatel aegadel umbes samas vanuses tütardele Itaalia juuri näitamas. Meie hotelli itaaliapärastel õhtusöökidel kõlas tüdruku heledahäälne "nonna-nonna!", peremees käis tagakambrist ülisalajasest peidukohast Parmigiano Reggianot välja võlumas... ja mina elasin kaasa autori külluslikele õhtusöökidele kusagil saapamaa kannaosa juures.
Lugedes tabasin end alatasa mõttelt, et vana hea Justin on tagasi. Nagu vahepeal poleks olnud :) Kuigi see on ju ebaloogiline, sest siin raamatus on päris mitu lugu eelmistest kogumikest. Aga midagi tema enda ja ümbritseva analüüsimisest ja pusletükkide paika lükkamisest kõlas kuidagi hästi kokku. Peamiselt ongi siin juttu juurtest, esivanematest, nende kirjust elukäigust, üle ookeani minekust, servapidi enesemääratlemisest ja oma laste suurele pildile sättimisest. Ja siis muidugi kõik see, millest ei saa Itaaliast kõneldes üle ega ümber: söök, jook, mõned turismimagnetid, ajalugu, kummalised seigad (tankla, kust saab kütust, aga mitte maksta :))
Mulle meeldis ka see, kuidas Justin on siin kirjutanud Epust. Olles ajateljel mõneti sarnasel positsioonil, mõtisklen ilmselt kõigi nende erinevatel etappidel valdavate emotsioonide virvarri üle ja leian äratundmist (no see oli nüüd veidralt krüptiline, aga las ta jääda).
Ma arvan, et see oli mitmeski mõttes ilus ja väärikas punkt 2023. aasta "Minu..." sarjale.
Ahh, aga ma ootan juba ka järgmist "Minu..."-sarja raamatut :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar